Author Archives: daki

MEHESÕNA: Oraalseks ja ajateenistus

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 4 Replies

imageMulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

Kas on võimalik rahuldustpakkuv suhe ilma rahuldustpakkuva oraal- ja anaalseksita?

Tõenäoliselt on, juhul kui mõlema partneri seksuaalsed vajadused saavad selleta rahuldatud. Samas omalt poolt võib öelda, et oraalseks mõlemas suunas on liiga hea, et sellest loobuda.

Kuidas mehed sõpru leiavad?

Kogemata, ja tavaliselt on asjasse segatud alkohol.

Kuidas mehed oma sõpradega tülitsevad?

Üldiselt käib see kiiresti ning valusalt, kuid ununeb sama kiirelt.

Mida oma isale sünnipäevaks kinkida? Aastaid on kingitud umbes sokke ja lipse, ta koguaeg ütleb, et ei taha midagi ja tal kõik olemas. Lugeda eriti ei armasta, ehitada ja aias nokitseda küll, aga tööriistu tahab ise osta… Mida ma kingin talle?

Tõenäoliselt jääks ta rahule ka paki Marie küpsistega, isad pahatihti kipuvad olema sellised. Korralikus Islay viskiga muidugi ka raske mööda panna, eeldusel, et ta viskit joob.

Miks mõned mehed ajateenistusest kõrvale hoiavad?

Hirmu ja laiskuse tõttu vast kõige rohkem (vastutus on ju kohutav). Enamik noori kaitseväe-eelikuid ei tea, millega üldse tegemist on. Liigub parasjagu hirmsaid kuulujutte, millele puudub igasugune tõepõhi, muretsetakse ka “ületamatu” füüsilise koormuse pärast.

Mõni kardab igal aastal juhtuvaid õnnetusi, mis vast on üks mõistlikumaid põhjuseid, kuna õnnetusi juhtub ning vigastused on tõsised. Väga vähe on ka neid, kes tõesti moraalsetel kaalutlustel keelduvad relva kandmast, kuid neile on olemas asendusteenistus kohustustest kõrvale hoidmise asemel. Siinkohalt olen ennast päris palju tsenseerinud, kuna väest kõrvale hiilivad šlangid, kellel ei ole selleks mitte mingit põhjust, ärritavad mind äärmiselt palju ning sooviks neid motiveerida mõningase vägivallaga.

otsin allikaid

Elu väljaspool mulli 8 Replies

Hei sõbrad-lapsevanemad! Otsin loo jaoks allikaid! Kui teil kellelgi on olnud kogemusi unes kõndivate lastega ja olete nõus natuke sellest rääkima, jätke selle postituse alla kommentaar või kirjutage mulle otse (dagmarlamp@gmail.com, või näiteks Facebookis).

Või kui sa tead kedagi, kes teab kedagi jne, siis olen tänulik, kui selle teate ehk edastad:)

Mai muusika

Muusika, raamatud, kinokunst 8 Replies

Esiteks tuleb tunnistada, et mul oli eelmine kord õigus, kui ütlesin, et Bastille’ album “Bad Blood” on potentsiaalne uus lemmikplaat. Kuulasin seda mitu nädalat järjest ja ei saanud küll. Lisaks praegugi raadiotes olevale “Pompeii’le” on terve see plaat mõnus kõrvale ja ajab kohati tantsima, kohati on lihtsalt selline muss, mille paneks pika roadtripi taustaks käima. Näiteks lugu “Overjoyed”:

Või siis lugu “Get Home”. Tuleb tunnistada, et mul on tekkinud kergekujuline sõltuvus esilaulja Dan Smithi hüpnootilisest häälest:

Teine suur lemmik mul sel kuul on The Boxer Rebellion. See neljaliikmeline Londoni indibänd jäi mulle kõrva mingist sarjast (siinkohal ei suuda ma ära kiita, kui kasulik ja mõnus on äpp Shazam – suuna aga muusika poole ja ta ütleb sulle, mis looga tegu on, geniaalne!) ja nende värske plaat “Promises” on mu pleilistis sama asendamatu nagu Bastille’gi. Kõige parem lugu maailmas on vist nende “Diamonds”:

Ja lugu “New York” oli põhjus, miks ma üldse nende kohta rohkem uurim hakkasin.

Ja kolmas, natuke teistsugune sellekuine lemmiklugu tuleb Iraani päritolu Rootsi lauljatarilt Laleh‘lt, kes lisaks inglise keelele laulab rootsi ja pärsia keeles. Ta hääl on kuidagi nii armas ja mõnna, kogu tema olek meenutab talle mu suurt lemmikut Emiliana Torrinit. Ja lugu, millest räägin, on “Elephants”:

rööprähklemine

Argielu 21 Replies

imageEile oli selline päev, kus ma pidin Kuressaares ühele kohtumisele jõudma. Kohtumine ise oli tore ja vahva, Sikiga hängimine enne bussileminekut samuti, aga see ülejäänu osa päevast oli tõeline logistiline hullumaja ja ma tunnen, et ma tahaks tänagi veel esimest ettejuhtuvat lehma peksta ja lihtsalt ainult röökides pead vastu seina taguda.

Bussijuht, kes lubas mu Järvel maha panna, lihtsalt ignoreeris mind, seega pidin orienteeruma tühja akuga (sõiduplaanide-äpid!) bussijaamast Mustakale ja kuna mul pole õrna aimugi, kuidas ja millega ma sõitma pean, jäin ma kõigist bussidest maha, sest ei teadnud, kas ja kuhu sellega saab ja kui jõudsin järele vaadata, oli juba hilja. Lapsega astusin välja täpselt kell 21:47, kui läks buss, järgmine poole tunni pärast. Kõndida lihtsam, lõpuks sain ühe peatusevahe sõita ka ja lahke naisterahvas, kes aitas mul käru bussi ja sealt maha tõsta (FAKING HELL, KUIDAS emad kärud neist kõrgetest treppidest ise üles peaks saama?!), uuris etteheitva moega, mis ema ma üldse selline olen, et hilisõhtul titega mööda hämaraid parke hulgun ja küsis kahtlustavalt, miks ta nii rahulik on – külma saanud ehk juba?

Tahaks olla nii rikas, et sellistel hetkedel, kus mu “tööpäev” lõppeb kell 21 ja laps on vaja hoiust ära tuua, siis on mul see taksoraha võtta vähemalt.

First world problems, MA TEAN.

Kuidagi lihtsalt on kuhjunud neil päevil hunnik väikseid närviajavaid pisiasju, mille händlimisega ma täna hakkama ei saa. Lisaks läks kogu allesolev raha bussipiletite alla, honorarid hilinevad või tulevad alles kuu lõpus (kuigi arvasin, et hiljemalt kuu keskpaigaks), nii et RÖÖK! RÖÖK! RÖÖK!

Kurat ma kohe ei saa aru, kuidas üksikemad seda teevad. Päriselt. Ma pressin iga päev, nii et veri ninast väljas ja ikka jään vaid kõigile jalgu ja välja paistab, et ma ei saa millegagi hakkama. Ja nii paljud asjad on pidevalt tegemata, sest ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas ma saan samal ajal liivakastiäärel olla ja ehituspaska likvideerida (millest ma alles eile teada sain, et see on ka meie korterist pärit ja naabrid ammu tigedalt ootavad, et ma sellega tegeleks – NO AGA KUST MA TEADSIN?!), või kuidas ma saan samal ajal tudengite töid hinnata ja puid saagida. Või kuidas ma saan samal ajal liivakastiäärel olla ja koristada. Või kuidas ma saan samal ajal lapsega õues/külas olla ja koristada-kokata või, noh, töötada.

Elu ilma autota on ka ikka üks rist ja viletsus (ning jajah, ma TEAN, et see on nii first world problem kui üldse olla saab, ja enda vabanduseks mind see üldiselt enamasti üldse ei häiri, aga praegu, kurat, oleks hädasti vaja iga päev mingil põhjusel sõidukit ja mida pole, seda pole), elu suvalistel hetkedel laekuvate honoraride rütmis on veel suurem rist ja viletsus, ja lapselogistika, noh, teadagi. Cross and destitution!

Ma olen õhtuteks nii faking rampväsinud, sest rööprähkled igas suunas ja ikka miski paremaks ei lähe, pidevalt on mingi hädaorg ja probleemid ja jamad, konfrontatsioon ja hädaldamine. Ükskõik, mis teed, teed valesti ja ma nii väga tahaks näiteks minna laupäevaõhtul välja, aga millal see õnn ja rõõm küll saabub mu õuele, vot seda ei oska mina küll ette kujutada.

A noh, vähemalt jookseb Naabrinaine teinekord läbi, kui oma jooksuringi lõpetab ja ajab paar sõna juttu. Või siis saab teinekord Liisiga lapsi vahetada, segada ja sheikida, sheerida ja laikida. Ja no see, et juba üldse on keegi, kes võtab Milakese hommikul enne kaheksat hoidu ja et Milakesel on koht, kus ta saab vabalt ka häda korral hilisõhtul hängida, sest ema ei suuda Tallinna transpordisüsteemist aru saada – see on ka juba kõva sõna.

Nüüd tahaks kedagi, kes laenaks autot vahepeal ja aitaks ehituspasaga, ja seemeneid tahaks ka. Sest muld on, aga midagi pole mulda panna – sest lihtsalt. Pole. Raha.

Argh!

Kuidas teie nädal muidu läinud on? Kui tahate kah räntida, siis vabalt siin kommentaariumis võite. Ausalt, hakkab parem kui saab natuke röökröökröök teha.

Röök!

Kõht

Argielu, Kooskasvamine 4 Replies

image

Enamasti on nii, et Mila küsib: “Kes see?”, mina vastan ja uus sõna ongi selge. See on hämmastav, kuidas kaheaastane kõike õhust tajub ja talletab. Aga mingite sõnadega on raskem – nendega, kus rohkem silpe või trikiga hääldus. Näiteks “lehm” on mingil põhjusel “mihma”, samas ütles ta enne jooki küsides peaaegu veatult “mah(l)”.

Täna vannis patsutati mulle kõhule (mis on peaaegu ainus, millest ma neil päevil koosnen) (näljapaistetus noh) ja küsiti: “Kes see?” (Parem ikka, kui “miks?”)

Mina: “See on kõht.”
Mila: “Kõhh?”
Mina: “Kõht.”
Mila: “Kah?’
Mina: “Kõht.”
Mila: “Mhmh!”

Millega sina asendasid Google Readeri?

Argielu 10 Replies

Teadupoolest paneb Google oma riideri uksed 1. juulil kinni. Esiteks ma muidugi pahandasin, sest ma olen ikkagi hinges vana tige penskar, kellele muutused ei meeldi. Aga kui natuke ringi vaatasin, et mille vastu Google Reader vahetada, siis ei saanud ma ausalt öeldes aru, MIS VÄGI mind selle riideri küljes kõik need aastad kinni hoidis – eriti, kui nad sheerimise võimaluse ära kaotasid.

Nüüd on mul uus uhke ja särav RSS-lugeja Feedly, mida ma suisa ARMASTAN. Tal on nii palju kellasid ja vilesid ning lihtsalt nii mõnus kasutajaliides, et ma olen päris rahul, et Readeri kinnipanek mind Feedly juurde juhatas. No vaadake vaid seda.

Kuna tänapäeval on enamik RSSi contenti visuaalne ja pildid on aina olulisemad, siis meeldib mulle väga, et saan erinevate kaustade/blogide/feedide lehed vastavalt sellele sättida. Kui enne pidin retseptid läbi klikkima, siis nüüd on nende kaust mul ajakirja-vaatele seadistatud, nii et värske ja isuäratav kohe silme ees.

Siin ma olen juba taustavärvi ära muutnud, just for kicks. Tegelikult tahtsin näidata, kui fantastiliselt lihtne on võrreldes GR-iga oma sisu sorteerida.

Mõnus on ka see, et on neli erinevat viisi, kuidas sa saad värske sisu kuvada – ainult pealkirjadena (GR stiilis), ajakirja-stiilis, täispostitustena või kaartidena. Mulle meeldib olenevalt sisust kord üks, kord teine – blogijad, kes pea alati lisavad postitustele pildid, võidavad minu riideris väga kaardivaatest:

Ajalehtedekaust ja huumorikategooria aga sobivad loomulikult kõige paremini kokku ajakirja-vaatega:

Ning vähemoluline pole ka see, et Feedlyl on super Androidi-äpp. Riideri oma ma põhimõtteliselt ei kasutanud, sest see oli kohutavalt tüütu minu sadade feedide sortimise jaoks. Teadupoolest on mul väga partikulaarne järjekord, kuidas ma oma igapäevast internetti loen. Feedly Androidis laseb seda mul teha, lisaks näeb välja ilus, puhas ja on sealgi oma käe järgi sätitav, nii et sisuliselt annab Feedly võimaluse oma lemmikblogidest ja -saitidest iseendale ajakiri koostada. Asi, mis riideriga võimatu oli.

Lisaks on Feedlyl ühe nupulevajutusega jagamise süsteem – miski meeldib, muudkui sheeri maailmagaga. Või salvesta endale mugavalt asjad hiljem ülelugemiseks, saad lisada ka silte. Ma arvan, et siia kolib üle ka mu Deliciouse lingikogu.

Selline on Feedly Androidis (kaks ülemist pilti).

Aga kõige mõnnam on see, et ma ei pea enam nende blogipostide või artiklite, mille omanikud on neist ainult riiderites katkendeid jaganud, lugemiseks minema riiderist välja originaalsaidile. Selle asemel saan ma mugavalt kohe Feedly hüpikaknaga sisu ära lugeda. ÕUDSELT MÕNUS. Ma ei kannata seda, kui riiderisse saadetakse ainult katkend. Ma mõistan, MIKS seda tehakse (et saada täpsemat statistikat lugejatest + klikke lehele), aga jube tüütu. Feedly preview-nupp päästab hädast!

Milline on teie eelistatud RSS-lugeja? Miks?

you’re deciding your life now

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Soovitan seda TED Talki vaadata kõigil. Esiti tahtsin endale kuuli pähe lasta, nii suur kurbus tuli peale, et olen kõik valesti teinud. Siis sain aru, et olen rohkem teinud õigesti kui valesti. Ja siis sain aru, et parem hilja kui mitte kunagi. Kõik ei saa olla Naabrinaised ja instinktiivselt asju õigesti teha algusest saadik – ja et see on fantastiline, et ma olen praegu oma ellu nii õiged inimesed valinud. Sest omamoodi on see ju ikkagi valik olnud.

Ja eriti tore on see, et tööalaselt olen ma tõesti teinud seni vaid asju, mis on mind ennast rikastanud ja mulle suurepäraselt sobinud, erinevaid väljakutseid pakkunud ja olgu, enamiku ajast tõesti mitte just tonnide kaupa raha sisse toonud. Mis siis, see kapital on kogunenud ja see ongi peamine.

Ühesõnaga, 30 on kohe ukse ees ja mul pole illusiooni, et see on uus 20 või et elu algab nüüd. Elu käib ammu juba.

Lõuna ehk kuidas mehed on alati kõiges süüdi

Argielu 12 Replies

image

Eelmine nädal oli äärmiselt produktiivne: seksisin unes prints Williamiga, käisin emadepäeva puhul spas, grillisin, pesin kolmandik aknaid, panin tolmuimeja (kogemata) põlema (st ta ise läks), lugesin hunnikute viisi tudengite töid ja kandideerisin umbes miljonisse kohta tööle.

See nädal tõotab tulla veelgi produktiivsem. Esmaspäev juba algas paljutõotavalt. Nimelt ostsin paar päeva tagasi turult baklažaani. Pole seda vist isegi kunagi teinud ise, söönud aga küll.

Nojah, aga mis edasi? Küsisin sõbralt, mis pommuga pihta hakata (sellelt samalt, kes Mehesõna taga on) (ps! küsige talt veel midagi, varsti tuleb uus postitus!) (Aga ärge baklažaani kohta midagi parem küsige, sest…) …mille peale ta teatas: “Fuck if I know.”

A see-eest teadis ta, kes vormeli võitis. ASI SEEGI.

Guugeldasin veits, sain teada, et baklažaan tuleks enne soolaga üle piserdada ja siis rohke õli sees ära praadida. Teisele pannile panin sibulad, magusa paprika ja kirsstomatid, ahju chorizo-vorstid ja kujutlesin juba ette, kui suurepärane lõunasöök meil täna olema saab.

Spoilerina võib öelda, et pommu ja kõik muu maitsesid absoluutselt fantastiliselt, aga selle peale kulus pool pudelit õli, lisaks oli kogu korter tossu täis ja minu meelest on selle eest ainuisiklikult vastutav Härra Vormel. Teda päästis ainult see, et kogu kupatus tuli tõesti meeliülendav.

Mehed, ma ütlen.

Hiljem. Meenus, et kõige olulisem seik eelmisest nädalast oli hoopis see, et kohtusin Nõmme Kiisumarketis puhtehtsa maoga! Mingi mees oli tal ka kaasas. Kahju, et pilti ei taibanud teha.

Kuidas ma endale küüned sain

Argielu 17 Replies

Alles hiljuti kirjutasin, kuidas käisin Indigo Stuudio avamisel ja ma olin vist ainus tšikk seal, kellel polnud korralikku maniküüri, geelküüntest rääkimata. Tasahilju koorus idee, et tahaks ikka ära proovida – nii eksperimendi korras. Eksperiment ise ilmub Delfi Naistekas kohe, kui nad on mul mõnda aega olnud.

Aga kogu see protsess oli ise ka nii megapõnev ju! Eriti mulle, kes ma olen elus vaid korra maniküüris käinud.

Sellega lendasin letti

Põdesin veits küll, sest mu küüned on tõelised maanaise küüned, lisaks närin ma küünenahkasid, kui stressis olen… Aga Ingrid hoopis ütles, et mul on ilusad tugevad küüned ja kena küüneplaat ning et geelküüntega saan närimisest kindlasti lahti. Jei!

Mingi masin, millega Ingrid küüsi ette valmistas

Raadio mängis taustaks ja ühel hetkel tuli reklaam: “Hakkan ka inseneriks! Küüneinseneriks!” (või midagi sellist) ja Ingrid naeris laialt: “Jajah, ma olen ka “insener”, muidugi…”

Käisin sollis

Küsisin Ingridilt, et kas geelküüned tekitavad tõesti vähki (Naabrinaine ütles). Ingrid rahustas, et see väike aeg, mis ma sõrmi UV-valguse käes hoidma pean, ei ole kindlasti kohe ohtlik. Aga kas pärast küüntepanekut on sõrmed kenasti päevitunud? Ingridi sõnul on tal korra nii juhtunud – siis, kui ta alles õppis ja enda peal iga päev aina harjutas ja harjutas.

Rohenäpp!

Geeli pani Ingrid mitu-mitu kihti. Šablooni järgi mõõtis kõigepealt ära ja siis läkski: kiht, UV, järgmine kiht, UV jne. See geel ise on ju NII ilus! Nagu läbipaistev kukekomm. Vahepeal hakkas näppudel solaariumis kuum, siis käskis Ingrid nad välja võtta. Mitu kihti geeli peale sai, ma ei jõudnudki lugeda. Küll aga olin ma tugevalt arvestanud valesti aega, mis küüntepaneku peale kulub, nii tegelesin ma lapsehoiuküsimusega, endal näpud kukekommised.

Lihvi andmas

Lõpuks jäi Ingrid geeliga rahule ning hakkas sellele küünte kuju andma. Kuna mulle meeldivad pigem kandilised küüned ja sellisena nad mul üldiselt ka kasvavad, palusin just seda kuju. Mille ma ka sain.

Lakieelne küüs

Tuleb tõdeda, et geelküüned jäid väga loomulikud, nii et ilma küünealuseid vaatamata ei oskakski öelda, et tegu kunstküünega. Värvi segas Ingrid kokku minu kirjelduse järgi, mis oli muidugi ülitäpne: “Tahaks sellist, nagu ükskord Miiul oli, noh, tead, selline beežikas-roosakas-valge…”

Kunstnik segab värve

Ning siis oligi aeg lakkida, kõige lõpuks kandis Ingrid peale veel läikegeeli kihi, nii et nüüdki, kaks nädalat hiljem, on lakk ilusasti peal. Kuigi ma olen seda muidugi mitu korda üle lakkinud ja uuesti värvi maha võtnud – ära ju tüütab muidu:)

Küünealused petavad ära, et polegi naturaalne näpp

Ja kolm tundi hiljem olidki mul küüned! Ingrid küsis veel ettevaatlikult, et kas ma ikka tean, kuidas küüned välja hakkavad kasvama. Ma ei saanud hästi küsimusest aru ja tuleb välja, et on olemas inimesi, kes lähevad mõni nädal hiljem hooldusesse ja kui küsida, et kuidas on, teatavad: “Muidu on hästi, aga mis rant see siin küünenaha juures küll paistab, aru ei saa…” Sest küüned kasvavad ju otsast, KÕIK ju teavad seda.

See pole hennatätoveering, vaid Pixlromaticu filter, muide

Järgmisel nädalal ilmub Delfi Naistekas ka artikkel, kuidas muidu lühikeseküüneline inimene geelküüntega varustatult hakkama saab. Eksperimendi (ja ilu) nimel uutele tegudele!

Aitäh Ingridile ja Indigo Studiole!