Sildiarhiiv: daki’s list

aasta küsimustes 2021

Oleme jõudnud mu lemmikosani aastast. Kui lõpuks ometi saab selle lukku küsida.

On olnud üks erakordne aasta. Muidugi, eks iga aasta ole omal kombel erakordne, aga kogu selle möllu sees ei ole alati aega või tahtmist hinge tõmmata, et päriselt aduda, KUI PALJU on toimunud, KUI KAUGELE on tuldud, KUI TÄHTIS on see hetk, millesse oled jõudnud. Kui palju oli sinul neid hetki, mil mõtlesid: see nüüd ongi see? See on see hetk, mil muutub kõik? Või, vastupidi, hetki, mil mõtlesid: jälle see sama vana jama, ma ju arvasin, et me oleme sellest kaugemale jõudnud, miks ma pean jälle uuesti selle sitaga tegelema?!

Mitu korda tabas sind koosolek kui välk selgest taevast? Mitmel koosolekul ütlesid midagi, mille üle pärast pikalt mõtlesid – kas ikka tasus? Mitu korda istusid nende koosolekulaudade taga, vaatasid neid tähtsaid, tarku, vahel ka kuulsaid ja rikkaid inimesi ja mõtlesid – vau, kui nad ainult teaksid, et ma tegelikult ainult mängin kontorit… Ja mitu korda olid rõõmus, kui said aru, et tegelikult mängivad nemad ka?

Kas oled päriselt mõistnud, et tegelikult ei mõista me kunagi midagi päriselt? Oled sa sellega juba rahu teinud või otsid, ikka otsid seda Suurt Vastust edasi? Oled sa osanud mingitest hinnangutest lahti lasta – või oled ehk avastanud, et sul on veelgi rohkem arvamusi ja hinnanguid tekkinud, mida anda? Kui mitu korda sa südamepõhjast vihastasid, sest inimeste ükskõiksus, rumalus ja kuritahtlik lollus lihtsalt oli nii arusaamatu? Ja mitmel korral sa heldisid, sest said aru, et tegelikult ei ole õnneks kõik ainult must ja valge, tegelikult on nii palju inimesi, kes mõtlevad sulle sarnaselt, tegelikult on nii palju neid, kes sulle annavad nii palju, ilma et nad sellest arugi saaksid?

Kas pidid oma sõprussuhteid ümber hindama? Aga töösuhet? Mis olid need uued küljed, mida sa oma lähedasest sel aastal nägid? Juhtus sul seda, et mõni hea sõber rabas sind ülestunnistusega, mida sa poleks uneski osanud tulemas näha? Või siis avaldas toetust ootamatult keegi, kellest sa poleks iial arvanud, et tema võib sinuga samamoodi mõelda?

Mitu sõprussuhet tõeliselt proovile pandi? Mitu korda tundsid seda nuga enda seljas valusalt keerlemas? Mitu korda said aru, et sõnad, mis su suust kukuvad, kukuvad kilinal maha, ilma, et kuskile kinnituks – ainult selleks, et neist üle trambitaks nagu sulailmaga räästast kukkunud jääpurikatükkidest?

Kui me juba ilmametafoorideni jõudsime, siis kuidas sa selle kuuma üle elasid? Kuskil seal maa ja taeva vahel kõikudes, higistades välja oma viimast arurakku – mis sulle sel hetkel (peale konditsioneeri) oluline oli? Kas sind panid need ekstreemsed olukorrad midagi päriselt mõistma? Või langesid sa vegetatiivsesse olekusse, elades sekundist sekundisse, oodates ja lootes, et kunagi see kõik lõppeb…?

Mis olid need asjad, mida sa sel aastal hoidsid ainult iseendale? Mida aga maailmaga jagasid? Mis olid sinu viisid stressiga hakkama saada – ja kas need on jätkusuutlikud? Mida õppisid sa armastuse kohta, mida varem ei teadnud? Kas sa suudad seda õppetundi päriselt endasse integreerida? Oled sa läbi analüüsinud: miks see suhe lõppes? Miks see suhe püsima ei jäänud? Milline eks sind üllatas, libisedes uuesti segase jutuga su DMidesse? Mis tundeid see sinus tekitas? Kas said aru, kui väga teda igatsed? Või hoopis mõistsid kristallselgelt, miks teie maailmad enam ei klappinud?

Mitu kullerit uksest sisse lasid, mitu toidutellimust tegid? Mitut uut rooga maitsesid? Millisesse restorani esimest korda pärast piirangute kadumist sööma läksid? Mis riiki lendasid, kui see jälle võimalik oli? Kui kiirelt vaktsiinisüsti järele jooksid? Mitu korda kirjutasid Twitteris vastuse, ainult et seda kustutada, mõistes – kõige rumalam asi, mida teha, on internetis vaielda ja trollidele sööki anda? Kuid mitu vastust siiski lendu läksid, sest need tundusid liiga olulised, et mitte kustutada?

Millised olid kõige suuremad lugemiselamused? Kelle sõnad liigutasid sind nii, et pisarad hakkasid iseenesest voolama ja sa ei märganud seda enne, kui nina otsa tilk oli tekkinud? Kas need sõnad tulid raamatust või hoopis tsätiaknast? Ja millega hellitasid sa sel aastal oma kõrvu? Millised hääled su kõrvust sisse voolasid, mida nad sulle rääkisid? Kas nad kandsid sind teistesse maailmadesse või hoopis õpetasid midagi? Ehk nad hoopis ajasid sind naerma või tekitasid põnevust, kuid siiski olid asendamatud, et kuidagi hämaraks kiskuva reaalsusega paremini hakkama saada?

Mis number vaatab odomeetrilt selle aasta lõpuks vastu? Kas see number ütleb sulle midagi läbitud kilomeetritest või läbisid sa need kuidagi poolmuidu, ilma suurema vaevata? Millised olid su kõige kirkamad ööd? Kellega need veetsid? Mis pakkus sulle teravaid elamusi – olid need maised mõnud või hoopis pöörased unenäod? Kui hästi sa enesega tuttavaks oled nüüdseks saanud? Oled sa leppinud ka selle tumedama poolega, kes sinus elab – või tunned sa ikka veel nii suurt häbi, et ei suuda isegi tunnistada, et sinus midagi tumedat üldse on?

Kas sa universumi sünkroonsusi märkasid? Seda hetke, kui autos juht plaksutas ja telefoni laekus samal hetkel sõnum “Sain just litaka”? Või seda hetke, kui vajutasid publish ja samal hetkel kirjutas sõbranna, kellele mõeldes sa jutu kirja panid? Või muid hetki – panid sa tähele, mis lugu tuli Spotifyst vastuseks, kui küsisid universumilt ahastuses: “Mis nüüd? Mis järgmiseks? Kas üldse enam kunagi minuga…?!”

Mõistsid sa, et universum teab ja töötab oma seaduspärade järgi? Või mõistsid sa hoopis, et pole muud kui kontrollitud kaos? Lasid sa lahti uskumusest, et sa saad kõike kontrollida? Mõistsid sa, et on vaid nii vähe, mida saad kontrollida ning selles on oma vabadus? Või ajas see sind hoopis pöörlema ja paanikasse? Sest kuidas saada hakkama selles kaootilises maailmas, kui midagi enam kontrollida ei saa?! Tõmbasid sa hinge, et anda endale aega kohaneda?

Mis iganes sa tegid, ma loodan, et need kirevad, väsitavad, ekstaatilised ja vaimustavad hetked aastast 2021 jäävad igaveseks sinuga, ikka selleks, et sind vormida, edasi tõugata, olla vundamendiks kõigele uuele, mis tulema hakkab.

Head vana aasta lõppu, mu kallid!

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 2010201120122013201420152016, 2017, 2018, 2020)

kõige-kõigemad 2021

2015, 20172018, 2020

On käes aasta viimane päev. Tegelikult on see postitus mitu päeva mustandites istunud, sest ma kuidagi ei saanud ega saanud õigesse vaimsesse seisundisse, et püüda asju kuidagi kõige-kõigestada ja reastada. Kuid eile juhtus midagi, mis pani järsult elu perspektiivi. Proovime, ehk nüüd on ka kõigemad lihtsamad.

Kolm kõige paremat hetke 2021

Kui Mila ütles: “Sa oled mu parim sõber!”

“Enamik täiskasvanuid ei mõista lapsi,” ütles ta ühel korral, kui olime jalutamas. Sadas laia lund ning metsa all oli sumpamist omajagu. Väljas oli pime, meil oli kaasas vägev taskulamp, millega saatsime kosmosesse aeg-ajalt kiiri, lootes ja kartes, et miski ehk saadab kiire vastu tagasi.

“Aga sina oled teistsugune,” jätkas ta. Kuulasin, vaikides, naeratus suunurgas.

“Sina mõistad mind.” – “No eks ma üritan,” kohmasin kohmetult. “Ei, mis “üritad”. Sa mõistadki!”

Ma olen seda elus vist nii palju öelnud, aga ütlen veel: ma olen kuskil midagi väga õigesti teinud, et mu kõrval on selline inimene.

Jaanipäev Vahemerel

See üks väga kaua oodatud, mitte üldse pikk reis Küprosele oli vist tõesti üks aasta kõrghetki. Jaanipäevaks läksime me jahiga merele. Hüppasime laevalaelt läbipaistvasse vette ja naersime vees nii pööraselt. See laevalaelt hüppamine oli nii õudne ka, et kui ma ühel hetkel vees maandusin ja uuesti pinnale tulin, hakkasin ma nii retsilt värisema – puhas adrenaliin läbi soonte tuhisemas. Ma polnud midagi sellist kunagi kogenud. Ronisin muidugi veest kohe välja ning hiljem istusin vööris, vaadates, kuidas päike silmapiiri kohal ripub, kleit strateegilistest kohtadest märjalapiline. Pea kogu mu pere oli kohal ja ma olin selles hetkes õnnelik ja kurb samaaegselt.

Hetk kui saatus muutus

Sügisene saatuseratta uus käik oli väga veider ja hirmutav ja õudne ja äge ja imeline kogemus. Lahti lasta vanast oli väga valulik, elasin (ja vist elan) seda tugevalt läbi. Aga kogeda seda, kuidas õigel hetkel juhtuvad õiged asjad ja justkui kellamehhanism kõik omavahel õlitatult tööle läheb – seda oli maagiline läbi teha.

Kolm kõige sitemat hetke 2021

Šokis

Ärgata kõne peale: “Ma ei tea, kuidas seda öelda, aga X-ga on väga halvasti.” See juhtus eile ja ma alles kohanen selle uue reaalsusega. Kui surm nii lähedalt mööda kõnnib, et tema mantliserv su silme eest korraks pimestab… selle šoki omastamine ja lahustamine võtab veel aega. Aga teeb ka nii tänulikuks, et ei juhtunud kõige hullemat.

Kustutatud

Seoses lahkumistega ja lahti laskmistega on alati väga valus näha ka seda, kui sind ja seda, mida sa oled pikalt teinud ja ehitanud, ära kustutatakse. Justkui sind polekski olemas. Justkui kõik see, mida sa armastusega oma õrnade valgete kätekestega ehitasid, oleks väärtusetu. Neid hetki oli aastas omajagu (ehk rohkemgi kui kolm), ja need olid – ütlen täitsa ausalt – väga sitad taluda.

Hingetu

Aasta alguses oli mul periood, kui ma võitlesin igapäevaselt paanikahoogudega. Minuga ei olnud hästi. Ma ei mäleta, kui pikalt see kestis, oli see nädal või kuu, aga see oli… imelik aeg. Paanika halvas keha, hingata ei saanud, kõik, mille ma olin alla surunud, arvates, et see pole mulle tähtis (“Ah, mis ma ikka hakkan tüli kiskuma, ma ju tegelikult mõistan, miks ta nii käitub”), pulbitses vägivaldselt pinnale. Aga see sai mööda. Läks paremaks. Ma tegin valikud ja läks paremaks.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2022

Pariis

See vist ei üllata enam mitte kedagi, mind ennast ka mitte.

Jätka

Ma luban, et jätkan nende asjadega tegelemist, mis teevad mind õnnelikuks.

Õpi

Ja ma luban, et ma õpin, aina õpin.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma püüan sel aastal mitte elusuunda kardinaalselt muuta. Mitte, et see oleks halb, aga nüüd võiks jälle paigale jääda mõneks ajaks.

Kasutatud talverehve enam ei osta.

Püüan hoida rohkem keelt hammaste taga, või vähemalt ära tunda hetked, mil see oleks mõistlikum.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2022

Aasta superkangelane: Mila

Aasta õde: Siki

Aasta ellujääja: minu ema

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Karus(s)ell.

aastakokkuvõte 2021

“Mis sul lõppeva aasta kõige õnnelikum hetk oli?” küsis mult eile üks inimene ja ma pidin tõdema, et ma veel ei tea, sest ma pole veel oma traditsiooniliste aastalõpukokkuvõteteni jõudnud. Tavaliselt aitab ka, kui vaadata oma Instagrami või fotogaleriid, sest need hetked aitavad meenutada ja meeles hoida, aga muidugi, kui sa oled mina, kes on läinud kellestki jälle lahku ja oma sotsiaalmeedias (ja vahel ka isiklikus fotoarhiivis) teinud suurpuhastuse, siis on kaduma läinud ka mitmed jäädvustused mitmetest õnnelikest hetkedest.

Isegi kui need tagantjärele tunduvad kibemagusad, sai ju neis ikkagi õnnelik oldud.

See aasta on olnud harukordselt väljakutseterikas ja kuigi ma ütlen seda vaat et igal aastal, siis sellist suurt murrangut pole minus ja minuga ammu toimunud. Seda, et ma enam pole rahul – ei emotsionaalsel ega tööalasel tasandil – hakkasin ma tundma juba möödunud aasta lõpus, aga vaikselt hakkasid need tükid mu elu küljest kukkuma, et lõpuks nüüd alles saan tõdeda, et mitu kihti on kukkunud… Ja alles hakkan uusi kihte taas ehitama.

Vaatame siis nüüd küsimustes ka tagasi.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (20112012201320142015201720182019, 2020)

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Ma polnud kunagi käinud Küprosel. Ma polnud kunagi avalikult kaarte pannud.Ma polmnud kunagi nii kindlameelselt andnud lahkumisavaldust.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

“Uusi lubadusi ei julge anda,” kirjutasin ma möödunud aastal siia. “Ehk vaid seda, et luban jätkata varjutööd, luban jätkata teekonda oma sisemise lapseni, et ükskord temaga kontakt leida. Tahan harutada neid sõlmi ja mustreid ja saada paremaks emaks, kallimaks, sõbraks, õeks, tütreks, kolleegiks, inimeseks.”

Ja seda ma tegin. Oh sa poiss, kuidas tegin. Kasvasin sellise hooga, et hingeõmblused kärisesid raginal. Mõistsin ka selle käigus, et Suur Armastus, see veel on tulemas… Ehk otsin ükssarvikut, aga mis dakiblogi see oleks, kui üks pidev armastuse tagaajamine ei käiks 🙂 Tean nüüd tugevamalt kui kunagi varem, et pean oma kartliku-vältiva kiindumusstiiliga teadlikult tegelema.

Uue lubaduse siiski annan. Pariis on esimene (ja jätkuv, mitmes aasta juba, 15?) lubadus. Teine on armastada iseennast siiramalt ja rohkem. Teadlikumalt.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Lähedastest vist mitte, kuigi töökaaslasi ja tuttavaid oli küll, kes värskeid beebisid valmistasid.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Surm käis lähedalt mööda küll, suguvõsaski. Aga mitte päris lähedalt.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

“Vabadust reisida. Ja päris ausalt: natuke rohkem vaba raha,” kirjutasin ma möödunud aastal. Mu soov täitus.

Järgmisel aastal ma soovin omada oma peenart. Kanad võivad veel oodata, aga ma soovin, et mu retk Päris Oma Majakese suunas saaks reaalselt alguse.

6. Mis riike külastasid?

Küprosel käisin. Isegi suur asi!

7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

18.10.2021 kui alustasin oma täiesti uut elu.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Et ma lõpetasin Oxfordi kirjutamiskursuse. Et ma lõpetasin “Eesti eluaegsete” raamatu. Et ma julgesin teha suure elumuutuse.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma järjepidevalt töötan üle.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Kõhugripis olin JÄLLE ja see on ikka nii rets. Aga stress… sellega ma pean tegelema. Füsioteraapias hakkasin käima ja mu selg on läinud tunduvalt paremaks!

11. Möödunud aasta parim ost.

Ma olen hunnikutes ostnud kokku Gerda kunsti ja ma armastan iga tema tööd nii väga. Ausalt noh, minge vaadake ise: etsy.com/shop/artworkbygerda. Tarokaarte olen ka retsilt kokku ostnud. Ja ühed punased saapad!

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Emiliana. Ta on kasvanud absoluutselt imeliseks inimeseks. Ja siis on mul veel mitu honorable mention’it ehk inimesed, kelle lähedus ja tugi on olnud mulle nii tähtis: Siki, Kristinka, Heidi, Triin, Margit, Ingrid, Lisette.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pedofiilide. Vihakõnelejate. Vaktsiinivastaste. Maskieitajate. Paremäärmuslaste.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Ikka toitu. Aga rõõm on tõdeda – eelarveäppi vaadates – et päris suur summa on läinud ka kingitustele ja annetustele.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Ma vaimustun ju kergelt ja palju. Neid hetki oli mitmeid – taas astuda lennujaamas turvakontrollijärjekorda, taas tõusta õhku, taas minna esimesele kohtingule…

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2020 meenutama?

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Paksem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Võtnud endale vaba aega ja seda lähedastega veetnud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Töötanud ajast, mil oleksin võinud puhata.

20. Kas sa armusid aastal 2021?

Jaa! Suisa mitmesse inimesesse – näiteks Lisette on üks neist 😉

21. Kui palju üheöösuhteid?

Üks oli ja see oli ka päris kummastav lugu. TikTok sellest, kuidas ma läksin sellele esimesele kohtingule, läks viraliks ja isegi Jaan Tätte jr kommenteeris seda, aga siis pidin ma selle õige pea ära kustutama, sest pärast üht ööd tuli välja, et ta oli hoopis ülepeakaela kellessegi teisesse armunud 😀 Oh what a ride. Tegelt on see muidugi täiesti okei, nii pidigi minema, aga tuletas veelkord meelde, et ikka ei tasu kiirustada nende asjadega.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Väga vähe on mu sarjataldrikule alles jäänud. Pigem vaatan Youtube’i tegijaid (Watcher, Loey Lane, Buzzfeed Unsolved, Pushing Up Roses, Jarvis Johnson, Kurtis Conner) ja küllap on Netflix ka paljude heade asjadega üllatunud (Q-Force tuleb esimesena meelde, ja no muidugi Tiger King ja kogu see shitshow).

No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud:  “Külmavärinad”“Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”, “Kosmose peatus”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Jepp.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Väga palju krimikirjandust lugesin. Anvelti laenuks antud Mai Kriki politseiajalooteosed. No ja muidugi “Supelsaksad”! Kui te veel ei tea, siis see imeline autor on minu isiklik ema, nii et palun loetagum!

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Oh, siin saan ma tõdeda, et kõik mu muusika tuleb neil päevil TikTokist. Viimane lemmiklugu, mis jäi ripiidile, tuli välja alles EILE – Aim Visioni “Have You Seen The Moon Tonight”. Ja Maneskin!

26. Mida sa tahtsid ja said?

Tahtsin jälle reisida ja sain seda.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Oh, see Netflixi jõulufilm “Last Christmas” oli viimati selline laks, et ma nutsin hingetuks end. Praegu jäi “Don’t Look Up” pooleli selle postituse nimel, aga mul on tunne, et see on ka päris hea.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Veetsin selle kõige kallimatega ühes imelises vanalinna korteris, sain 37 ja see oli üks muidu väga tore nädalavahetus, aga sel hetkel sai mulle üks suhtetõde vist selgeks ja seetõttu oli sel maguskibe maitse man.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui need laste vaktsiinidoosid oleks ometi varem tulnud! Ja üks korralik puhkus, see oleks elukvaliteeti palju parandanud.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Esimest korda sain endale pükstüki (aitäh, Palmi!) ja ma armastan seda! Ja lisaks soetasin moodsa magamiskottjope ja see on ka üks mõnus asi.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Lootus paremast tulevikust.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl, muidugi.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.

34. Keda igatsesid?

Ma ei ole ehk teda veel kohanud, aga ma tean kaljukindlalt, et ta on olemas.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Lisette! Ja töö juurest ka päris mitu inimest, näiteks Martti! Ja TikTokist NII PALJU INIMESI! (Shoutout to mustmadu, kerttuklj, artworkbygerda ja paljud teised!)

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas.

Mõnikord tuleb osata ära kõndida, enne kui sulle enam valikut ei anta. (Seda nii tööalaselt kui eraelus.)

aasta 2020 küsimustes

Mõnikord on aastat küsimustes kergem kokku võtta, teinekord vähem. Mõnikord on ka meeleseisund selline, et kuigi aasta ülejäänud foon on olnud palju mõnnam, siis kirjutamise hetkel on nagu keeruline end sellesse hetkesse tõmmata; lahti lasta mingitest pingetest ja stressidest…

Aga ma püüan. Tulin hetkel siia tahatuppa, kõik muud toad on täis väikese seltskonna tehtud lärmi, mis ulatub teinekord uskumatutesse detsibellidesse. Lapsed on õhanud terve õhtu: “Need on parimad jõulud üldse!” Ja ma olen tundnud samamoodi.

Kuigi, jah, muidugi, on näärid. Või kas kuupäevadel üldse on vahet. Lõppeks vist pole.

Kui palju sa üldse sel aastal kuupäevadele mõtlesid? Kui palju üldse mööduvast ajast aru said? Kui palju oli neid kordi, kui ütlesid endale, et see isolatsioon kestab ju ainult kümme päeva veel, ainult seitse päeva veel… See pole ju palju taluda, ega? See on vaid natuke…

Ja siis said päevadest nädalad, kas pole? Ja kas sa mäletad, millise vabanemisega sa viiendal juunil hingasid… et kohe pärast paranoiasse vajuda, et siit me enam tagasi ei tule, et siit edasi tõstame ainult viirusnäitajaid… Oh, kui sa vaid oleksid teadnud, kui väga sa eksisid!

Mitu korda sõitsid sa esimesele kohtingule? Tegid selle esimese tinderi-svaibi ja lootsid – taas, taas, taas! – et see inimene on ehk nüüd SEE. Lootsid, pettusid, lootsid jälle. Nagu see mäng käib. Ja kui palju kordi siiski oli neid hommikuid, kui sa olid nii tänulik, et sa tegid selle hüppe? Et lootsid ja julgesid ja läksid pea ees sisse ja… Muide, oled sa mõelnud, kui hull see oli, et sa võtsid oma esmadeidi kaasa kohe perekonnaga kohtuma? Mäletad, kuidas sa ise muretsesid? Et kuidas see kõik laheneb, mõelda, kui ta nüüd osutub siiski nartsissistiks või psühhopaadiks – oled ju ennegi nende lõksu langenud. Kõik need ilusad mehed ilusate sõnadega, mäletad küll ju seda?

Aga äkki siiski see polnudki lõks, ah? Äkki see ongi see õppetund, mida sa nüüd saama pead? Õppima, kuidas jõuda täiesti uutele tasanditele, kuidas hakkama saada kõigi oma nende kihistunud haigetsaamistega, kuidas integreerida ja painduda ja kasvada… Ah, äkki on nii? Mis sa arvad?

Eks vist kergem on alati siiski endasse tõmbuda ja selg keerata, sa ju saad iseendaga väga hästi hakkama, on ju nii? Tahadki nii jääda? Ehk on asju, mida annavad teised inimesed juurde, mida sa ei suuda ise vaid iseendale pakkuda, kuigi iseseisvuse saavutamine on olnud sulle väga oluline?

Mitu korda nii mõtlesid? Mitu korda köögis pea seljas naersid? Mitu korda Žiguli-naljade peale ohkasid ja jälle naersid? Mitu korda olid tänulik, et elu on nii läinud? Ja mitmeid paanikahoogusid pidid taluma, leidma uusi viise nendega võitlemiseks?

Mitu südant murdsid? Mitu südant leidsid? Mitu põsepai tegid? Mitu kalli, suudlust, sõitmise ajal põlve pigistamist – palju neid kõike lõppevasse aastasse jääb? Ja muidugi: mitu koroonatesti? Mitu koroonahaiget sõpra, pereliiget? Mitu muret, mitu rõõmu? Mitu maski? Mitu maski kaotasid? Mitu tellisid?

Mis tundega uude aastasse lähed? Kõik saab ju tegelikult korda. Ühel või teisel viisil.

Kindlasti saab.

Kõll, mu armsad!

kõige-kõigemad 2020

Hetkel olen ma lihtsalt power through faasis. Ma olen täna juba mitukümmend tuhat tähemärki kirjutanud, pean homme sõitma ja enne seda ka neid kümneid tuhandeid tähemärke lugema, toimetama ja ka kirjutama… Aga ma ei saa teha endale seda, et ma jälle aastat kokku ei võta.

Sest ma tean juba seda, mis siit edasi saab. Siit saab edasi paaniline kiiruga töötamine viimase hetkeni ja siis kiire vana-aastaõhtu, kuhu sisse vajuda ja hetkeks ära unustada, et kõike on nii palju… Või siis ära unustada, kui hea kerge on iseendaga tegelemise asemel ja enda tunnete harutamise asemel tööd ettekäändena kasutada…

Aga mitte sellest, nagu vanal heal ajal ikka Marta armastas kirjutada.

Püüame siis mõelda ka välja, mis on selle lõppeva aasta kõige-kõigemad. Ja ma ausalt püüan jõuda ka oma lemmikkokkuvõtte ehk küsimusteni. Veel enne aasta lõppu!

2015, 2017, 2018,

Kolm kõige paremat hetke 2020

See hetk, kui ma sõitsin mööda Haapsalu maanteed ja sain aru, et ma sõidangi oma tulevikule vastu

See oli meie teine kohting, kui ma tema juurde Läänemaale külla sõitsin. Me kohtusime Keilas, käisime poes ja juba parklas oleksin ma teda peaaegu suudelnud, sest mu aju ja hing läksid hetkeks segadusse. Nimelt mulle tundus, et me oleme juba aastaid olnud koos ja tema on minu inimene ja muidugi me embame ja suudleme, kui hetkeks hüvasti ütleme. Aga me olime tegelikult ju vaid põgus kuu aega suhelnud, vaid korra enne seda kohtunud. Ja tema auto järel – auto küll polnud tema oma, see läks tal minuga kohtingule sõites katki, aga kohale ta ikka jõudis, see on muidugi juba omaette lugu – sõites ma tabasin end mõttelt: “Jäta nüüd see hästi meelde. On juuni, kohe on jaanipäev, ja see on hetk, kui su elu muutub. Sa sõidad oma tulevikule vastu.”

See hetk, kui ma sain aru, et Mila on kasvanud SUUREKS

“Kas sa tead, et sa oled mu kangelane? Ja jääd alati mu kangelaseks?” Nii ta ütles vaid nädalake tagasi, täiesti ootamatult.

Või siis kõik need teised hetked meil. Pikad autosõidud, mil arutame maailmaasju. Need hetked, kui näen, kuidas ta on teiste inimestega – kui tark ja mõistlik ta on! Kui palju on temas empaatiat, hellust, teistega arvestamist… Kui suur on tema süda, kui õrn selle südame koorik…

See hetk, kui The Bosslady ütles, et ta saadab mu Oxfordi

Küll vaid ühele kursusele, aga ma olin sel hetkel nii õnnelik (ja olen tänini) – sest see oli täpselt see, mida mul oli vaja. Ma olin nii tühi, mu motivatsioon oli kuskil… hallis Eesti sügises, kuskil seal CV-de ja poolikute lugude ja töömurede ja magamata ööde ja kõige selle vahel. Ilmselt konutas ja nuttis, et teda tähele ei panda. Ja siis pandi! Mul on sel aastal olnud nii palju tööalaseid võite, kuid see moment, kui keegi sind märkab ja (ilmselt iseendalegi teadmata) pakub su hingele midagi, mis on sel hetkel nii vajalik… See lihtsalt on. Üks kolmest hetkest.

Kolm kõige sitemat hetke 2018

Lõksus

Ma ei mäleta täpselt, millal mulle koroonapaanikak peale langes, aga ta tuli. Seda hetke jäädvustas väga hästi aga Sander Ilvest – kui me olime just kõik kodudesse saadetud ja maailm, mida tundsime, lagunes – ja tol hetkel panin ma ka oma tunded kirja. Loe siit ja vaata sealt ka pilti.

Lõksus on pannud mind tundma ka teised olukorrad, mida ei taha eraldi välja tuua. Kui tunned, et sa tahad nii väga maailma muuta, aga ei oska või ei saa. Kui sa näed, et su kallis inimene kannatab, aga sa ei saa midagi teha… Jne.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2021

Pariis

Jah, tuhandendat aastat järjest, aga see ei muutu.

Jooga

Kle mutt, kord kuus pole joogatamine. Hakka liigutama.

Teraapia

Ma tahan proovida nii palju erinevaid teraapiavorme, et leida see õige – peamiselt tahan ma leida kontakti enda lapsepõlvega ja aru saada, miks mul on enda lapsepõlvest täpselt 3 mälestust ja neist enamik on päevikust maha loetud.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma vähemalt püüan vaikimise ja endasse/eemale tõmbumise asemel rohkem enda tundeid väljendada, aga see on fakken keeruline. Püüan enam mitte unustada puldil mikreid sisse lülitamast, kui salvestus käib.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2020

Aasta podcaster: Heidi Ruul

Aasta õde: Siki

Aasta tegu: sahvri ehitamine endisest seinakapist. Fakk, ma armastan seda sahvrit NII VÄGA.

Aasta Vana Tallinn Back Leg ja ühtlasi ellujääja: Sussu

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Ühega ei saa hakkama. Logistika, eelarvestamine, kalendrite ühildamine, planeerimine, elu käigus hoidmine.

aastakokkuvõte 2020

Sel aastal ma mõtlesin, et hakkan ikka juba varakult kirjutama oma aastakokkuvõtteid, aga siin me nüüd oleme. Nagu Triin “Sodiaagisosinate” sellenädalases saates ütles, väga tabavalt: “Dakil on lihtsalt igasugustest aastakokkuvõtetest täiega kopp ees.”

Ja mul tõesti on. (PS. Kas te ikka teate, et ma teen ka sodiaagiteemalist podcasti? Ei teadnud? NO TÕESTI. I’m the Queen of Estonian Podcastsphere praeguseks, varsti läheb käest juba, liiga palju podcaste. Aga näed, kirjutama ei jõua ka mitte once in a full moon…)

Niisiis, liiga palju olen pidanud tööalaselt igasuguseid kokkuvõtteid tegema. Aga, tuleb tõdeda, et töö- ja eraelu tasakaal ongi paigast ära. Seega: tänasel täiskuuööl ma pingutan. Pingutan, et mõelda korraks iseenda ja oma elu peale. Hakkame siis otsast harutama.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (201120122013201420152017, 2018, 2019)

1. Mida sa tegid aastal 2020, mida sa polnud varem teinud?

Ma pole kunagi varem olnud isolatsioonis. Ma pole varem kunagi andnud (kaks korda!) koroonatesti. Ma pole kunagi varem Instagramis nii avalikult oma suhet jaganud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ikka veel pole jõudnud Pariisi. Ma peaaegu oleks jõudnud sel korral – kuupäevad olid paigas. Märtsis…

Suhete koha pealt jäin endale kindlaks. Suhe, kus olin eelmisel aastavahetusel, jõudis koroonaisolatsiooni saabudes lõppeda. Isolatsioon tegi selle mõnes mõttes isegi lihtsamaks – ma sain aru, et ma ei igatse selle inimese lähedust nii väga, kui peaksin igatsema. Inimene ise oli imeline, aga lihtsalt miski jäi puudu. Ja ma lõpetasin selle suhte, olgugi, et lühikese – olulise siiski. Sest mulle oli oluline näha, et on olemas häid inimesi, kes päriselt on head ja kes päriselt usuvad minusse. Alati lihtsalt keemia ei mätsi.

See liigutus tasus vist end ära, sest nii olin avatud Suurele Armumisele. Uusi lubadusi ei julge anda. Ehk vaid seda, et luban jätkata varjutööd, luban jätkata teekonda oma sisemise lapseni, et ükskord temaga kontakt leida. Tahan harutada neid sõlmi ja mustreid ja saada paremaks emaks, kallimaks, sõbraks, õeks, tütreks, kolleegiks, inimeseks.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Muidugi! Ruumi sai emaks ja kuigi ta tegi seda karantiinihaiglas ja ma nägin tükk aega vaid beebist pilte, siis seda imelisem see on. Kusjuures, on väga alahinnatud – või siis sellest väga ei räägita? – kogemus see, kui sa saad bestikaga päriselt jagada emaks olemise kogemust. Muidugi ongi see igaühe jaoks erinev, aga nii palju asju mõistate te üksteise juures paremini. (Ja mingeid asju mõistate kohe palju halvemini 😀 )

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Suri üks mu kõige lähedasemaid – Pisike Beib-Mees Miu-Miu. Ma igatsen teda iga päev ja ma pole senini suutnud või osanud seda leina protsessida.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2021, mis puudus aastal 2020?

Vabadust reisida. Ja päris ausalt: natuke rohkem vaba raha.

6. Mis riike külastasid?

Oh, kõik need eelnevad aastad, kus ma olen siia saanud pikalt riike loetleda… Ma käisin suvel Saaremaal!

7. Mis kuupäev aastast 2020 jääb igaveseks su mällu? Miks?

23. mai 2020. Sest Miuks. 10. juuni 2020 ka, sest käisin ühel olulisel esmakohtingul.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Et ma julgesin armuda. Siit edasi, loodetavasti, tuleb kordaminekuid veel, eriti neid, mis eeldavad suurt sisemist vaprust ja haavatavust.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma järjepidevalt töötan üle.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Vigastada vist ei saanud, kui suudlemisest punaseks hõõrutud lõug ja paar seljavalunädalat välja jätta. Küll aga olin ma aasta lõpus KAKS KORDA kõhugripis ja millalgi siin suve lõpus ka külmetusviiruses ja kõik need tegid mu abituks ja jõuetuks ja panid välja kaapima viimaseid jõuvarusid, et meie eluke siin käimas hoida.

11. Möödunud aasta parim ost.

Ma ostsin veebruaris (vist) kaltsukast kaheksa euroga kasuka ja appi, kuidas ma seda armastan.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Emiliana. Ta on kasvanud absoluutselt imeliseks inimeseks.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pedofiilide. Poliitikute. Vihakõnelejate. Vaktsiinivastaste. Maskieitajate. Trumpi. EKRE. Fakk, see nimekiri on liiga pikk, aga ma enamiku ajast püüan mitte neile mõelda.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Eelarveäpp näitab, et toitu. Ja pole ka ime – kullerteenused said kolmandiku mu sissetulekust, aga see-eest pole ma kunagi omanud nii täis sahvrit või nii korralikku nädalamenüüd.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

“Külmavärinad” ja kõik sellega seotud. Kõik need lood, mida ma otsin ja leian; kogu see minu ja Heidi rituaal, meie naljad, meie jutud… MEIE FÄNNID! Appi, kuidas ma seda armastan! Ja seda poleks ilma pandeemiata kõike juhtunud!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2020 meenutama?

Picture This – If I Build a Home on the Moon

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Paksem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Võtnud endale vaba aega ja seda lähedastega veetnud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Jõulude ajal söönud 🙁

20. Kas sa armusid aastal 2020?

Täielikult.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Võiks öelda, et üldse neid ei olnud.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Kuna Buzzfeedi tüübi tegid endale oma firma, siis kõik, mida toodab Watcher. No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud: “Naistejutud”, “Külmavärinad”; “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Jepp.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Ma lugesin sel aastal ikka jube vähe, tuleb tõdeda – või siis mul on lihtsalt 0 mälu hetkel. Aga nii Pautsi kui Luitsalu Minu-sarja raamatud olid väga mõnnad.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Picture This vist oligi, muidu seilasin ikka edasi Foode ja James Blunti viimase albumi ja Dolly Partoni lainetes.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Sain piisavalt kodust töötada ja muidugi avastasin, et heaks eluks on tasakaal kuskil seal kontori ja kodu vahel.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ee… kas meil üldse tuli sel aastal filme välja? Ausalt, see aasta on popkultuuri mõttes täiesti eristamatu hall pühapäev. No see “Tiger King” oli ikka fakken insane, muidugi. Aga ta pole film… No ei tule praegu üldse meelde, et oleks ma iial ühtki filmi näinud.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

36 tuli MU ESIMESE ÜLLATUSSÜNNIPÄEVAGA! Selle eest pean tänama oma toonast partnerit ja ilmselt Sikit ja ülejäänud perekonda, aga nad tulidki täiesti ootamatult mu sünnipäeva õhtul uksest sisse ja see oli nii uskumatu ja ma nutsin nagu väike beebi.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Lumi. Mittepurunev tehnika (praegugi taon tühikuklahvi nagu insane person, sest mingil põhjusel ta vahel ei tööta). Rohkem vaba aega. Vähem värbamisintervjuusid. NULL PANDEEMIAT.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Ülessoojendatud surm, kel on täitsa suva, mis tal seljas on. Isolatsioonivabal ajal muidugi kleidid to the max.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Rutiin.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dolly Parton!

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.

34. Keda igatsesid?

Perekonda, sõpru, kolleege.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Issand, ma vist olen igal aastal siia oma uue silmarõõmu initsiaali visanud, aga no mis teha, sel aastal vist ikkagi ongi Arkadi parim uus tutvus. Ja siis see Eleryn, kes pahaaimamatult meile “Külmakatesse” oma loo saatis ja kelle me koheselt oma parimaks sõbrannaks kuulutasime (kuula “Külmakate” seda episoodi, et pihta saada).

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2020 õpetas.

Mingeid löödud hingehaavu saad sa parandada iseseisvalt ja üksi olles. Aga on mingid haavad, mille parandamiseks on vaja teist inimest.

aastakokkuvõte 2019

Nii hilja peale pole mul küll ühelgi aastal vist kokkuvõtted jäänud, aga – kolleegidega on klaasid kokku löödud ning aastale tagasi vaadatud, surnuaial on käidud, munad on täidetud, liha on ahjus ja hetkel on moment, kui ma tõesti saan lõpuks võtta hetke ja tõmmata hinge. Aastalõputaktis.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (201120122013201420152017, 2018)

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud?

Ma nägin polaarpäeva. Ma olin varem näinud polaarööd, aga -päeva – mitte.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

No kas ma jõudsin Pariisi? Võite sada korda arvata. Aga suhte osas – ma pidasin kinni sellest lubadusest, et ma enam ei tee allahindlusi. Ja ma arvan, et ma tõesti pole teinud. See pole olnud alati kerge – ikka on valus, kui pead endale tunnistama, et inimene ei tunne sama, mida sina tunned – aga lõppeks ma olen suutnud uskuda, et edasi liikumine on olnud õige. Sest vähemalt hetkel olen ma küll väga rahul, et ma olen jõudnud siia, kus ma olen.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Hmm, ma arvan, et vist mitte. Samas – kõik need aastad kuidagi sulanduvad juba üheks…

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Veebruari lõpus suri mu vanama. Ma ei ole sellest vist tänaseni aru saanud.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019?

Aega võiks olla rohkem. Aga ma tean küll, et seda ma pean ise endale võtma, sest aega on meil kõigil täpselt sama palju.

6. Mis riike külastasid?

Sel aastal vist ma väga ei reisinudki… Rootsis käisin paar korda. Valgevenes. Riias. Põhja-Norras. Ida-Virus! Hmm, paistab, et ma sel aastal välismaal ei käinudki. Ühe korra – esimest korda elus! – jäin lennukist ka maha ja üks reis jäi seetõttu ära. Mul on senimaani kohutavalt piinlik sellepärast.

7. Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks?

28. veebruar – siis lahkus vanama. Oluliseks sai ka 17. november, aga kui oluliseks, seda näitab aeg.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Ma tahaks uskuda, et selle aasta suurimad kordaminekud on seotud minu inimestega. Et ma olen suutnud olla neile toeks, kes on seda vajanud; jaganud õnne nendega, kes on tahtnud oma õnne minuga jagada; et olen armastanud neid, kes on lubanud end armastada ja teinud seda kogu hingega.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

…ja on inimesi, keda ma pole õigel hetkel tähele pannud. Pole tähele pannud, et neil on olnud raske ja et ma oleks saanud teha asja paremaks. Ja olen sellest kohati liiga hilja aru saanud.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ma olin aasta lõpus nii mega haige, et seda on senini tunda, kuidas mu põskkoopad valutavad. Ja gripisüstile ka reageerisin nii hullult… Ehk siis, jah, tervis annab märku, et ma pean hoo maha võtma.

11. Möödunud aasta parim ost.

Ost: auto!!!! Ma täitsin oma uue aasta soovi ja mul on lõpuks töötav auto! Kingitus: Spirit Box. Ma isegi ei hakka rääkima, mida see minusugusele ghost hunter hullule tähendab.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Siki.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Neid inimesi on ka sel aastal kahjuks väga palju. Ma isegi ei hakka rääkima poliitikutest, ma näen kahjuks silmakirjalikkust ja väiklust liiga palju. Solvumist, kriiskamist, rusikatega vehkimist pärast kaklust, ebamõistlikke nõudmisi ja vingumist… Seda on nii palju.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Autoostu. Diivani ostsin ka!

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Mu roima-podcast koos Andres Anveltiga! Ma viisin täide oma unistuse ja tegin Eesti esimese roima-podcasti!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama?

James Blunt “Cold”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem?  Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Ma ei ole kõhnem, aga ma paindun kindlasti paremini, kuna ma olen alates kevadest joogat teinud ja näib, et ma ei peatu.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Võtnud aega.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Töötanud 🙂

20. Kas sa armusid aastal 2019?

Jah!

21. Kui palju üheöösuhteid?

Võiks öelda, et üldse neid ei olnud.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Rick&Morty, Grace&Frankie, hästi palju elumuutvaid dokumentaale. Curiosity Streami investeerimist ei kahetse.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Jepp.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Eia Uusi “Tüdrukune” – selle tahaks suruda igale mehele näkku. Esther Pereli “Armastus ja petmine” on imeline sisevaade suhete hingeellu. Ja Anais Nini “Henry&June” ajas mind kohati närvi, aga on siiski fantasiline lugemine. Sisuliselt on võimalik lugeda saja aasta vanust blogi.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Dolly Parton!

26. Mida sa tahtsid ja said?

Auto!!!! Jeesus, mul pole sõnu kirjeldamaks, kui väga mu elukvaliteet on tõusnud.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Kas ma üldse olen sel aastl filme näinud?! Ma just käisin kinos prantsuse filmi “Tõde” vaatamas, aga see ei olnud ilmselt parim film… Ma tahaks öelda, et “Christmas Carol”, see BBC uusversioon, aga see polnud päris film…

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

35 tuli Triinude Toiduministeeriumis, mida ma absoluutselt soovitan kõigile. Olid kohal kõik kallid, isegi mõned sugulased! Ja hiljem vedas Andra mind mööda traditsioonilisi kohti ja me saime aru, et me oleme selleks kõigeks juba liiga vanad.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Mõned lisatunnid päevas ja mõned rohkemad päevad nädalas, kui ei peaks tõusma äratuskella peale.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid ja Gerry Weber to the max.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Jooga.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

James Blunt.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit. (Vastus sama eelmisest aastast)

34. Keda igatsesid?

Milat, nonstop.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Neid oli palju! Meie tiimi tuli nii palju uusi ägedaid inimesi ja ka eraeluliselt oli mul palju toredaid deite. Neist üks muidugi kujunes mõnusamaks kui kõik teised…

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas.

Pane inimesi tähele. Julge süda lahti teha.

Daki 12 lollikindlat viisi, kuidas lahkuminekust üle saada

Kuna lõpetasin deidipausi ja mul on suur kalduvus absoluutselt kõiki asju üle mõelda, siis hetkel mõtlen ma üle ka seda, et mu ellu on jõudnud uus tore inimene. Naljakas asi selle deitimisega – kui 20ndates võib sul olla suurim hirm see, et sa ei leia iial kedagi, siis 30ndates deitides täidab mõte sellest, et sa leidsidki kellegi, sind MEGASUURE hirmuga. Aga sellest mõnel teisel korral, sest täna tahan ma rääkida hoopis eelmisest suhtest üle saamisest.

Esiteks on tänane “Naistejuttude” saade just sellest, teiseks olen aga sellele palju mõelnud. Näiteks kommenteeris tuttav Facebookis selle teate all, kus ma sisuliselt andsin teada, et olen suhtes, ühesõnaliselt: “Jälle?” Ta ilmselt ei mõelnud seda üldse halvasti, aga see pani mind siiski mõtlema. Esiteks: mis on siis “aktsepteeritav” aeg, mil ma võiksin “jälle” suhtes olla? Selleks hetkeks, kui deidipausi lõpetasin, olin olnud vallaline kauem kui eelmine suhe kestis. Kas ma oleks pidanud kasutama mingeid muid aritmeetilisi võtteid, et kelleski ei tekitaks ebamugavust fakt, et ma olen jälle deitima hakanud? Näiteks… olla pärast kuuekuulist suhet vallaline vähemalt aasta? Kaks aastat? Või igaks juhuks viis aastat? Mis see aeg siis peaks olema, mil võib edasi liikuda?

(Vastan kohe ise: siis, kui sa ISE valmis oled.)

Niisiis, oma deidipausi lõppemise valguses olen palju mõelnud sellele, kuidas siis ikkagi teada, et ma olen tegelikult eelmisest suhtest üle saanud? Jõudsin järeldusele: olen. Mind muidugi ajab natuke paanikasse, et ma ei veetnudki sel korral kahte kuud köögipõrandal nuttes – ma sain asjast üsna kiirelt üle. Miks? Kuidas? KAS SEE KÕIK ON ILLUSIOON JA TEGELIKULT OLEN MA TÄIEGA RIBADEKS, KUIGI TUNNEN END JUMMALA OKEIS KOHAS OLEVAT?!

Aga sukeldugem! Millised on minu nõuanded, kuidas lahkuminekust üle saada?

1. Otsusta, et suhe on läbi. Minu puhul on aidanud sellele kaasa viis, kuidas suhted lõppevad (ma nimetan neid nähtusi lihtsalt plahvatuseks, sest ega need detailid olulised olegi) – kui suhe lõppeb nii põhjalikult, et seal lihtsalt polegi mingit võimalust, et “oh, äkki ikka prooviks uuesti” või “oh, äkki ikka saame asjast üle, kui natuke vaeva näeme”. Tõsi, mul oli üks hea sõber, kes mind natuke aitas neil hetkil, kui hakkasin kahtlema, et äkki ikka võiks asja läbi arutada (noh, et “rääkida ära ka oma nägemus juhtunust”), aga tema nõuanne oli selles mõttes üsna sirgejooneline – kui läbi, siis läbi, mis siin enam jahvatada. Oluline on muidugi aru saada, millal on tegemist olukorraga, kui edasine jahvatamine on teile mõlemale kahjulik või annab valesid signaale. On olukordi, kui nn closure talk on vajalik, sel juhul ma soovitan seda teha siiski paariterapeudi juures.

2. Eemalda eks sotsiaalmeediavõrgustikest. Ja see on asi, mida ma soovitan kõigile – eemalda! Eemalda! Eemalda! Blokeeri, kustuta – sul EI OLE vaja endale ise pidevalt haiget teha sellega, et tema pildid või staatused sulle ette hüppavad. Ka siis, kui suhe lõppeb üsna leplikel tingimustel, võta siiski kasutusele enesekaitsemeetodid, nt unfollow. Mul on ekse, kes on jätkuvalt mu sõbralistides, aga selleks, et ma saaksin nende tegemisi neutraalse tundega taas näha, läheb vähemalt aasta. Tunnetel peab olema võimalus jahtuda, ja igapäevane selle inimese nägemine ei aita lahkuminekust ülesaamisele kaasa. Selle punktiga käib kaasas ka oluline märkus: ära postita liigseid detaile sotsiaalmeediasse. Jah, ilmselt inimesed märkavad, kui sa olid eelmisel päeval kihlatud ja järgmisel päeval on kadunud igasugune märk sellest inimesest su kontodel, kuid sa võid ka lihtsalt öelda: “Jah, me läksime lahku, ma ei ole valmis/ ei taha sellest rääkida.”

3. Kindlusta suurepärane tugivõrgustik. On hästi oluline, et sul oleks inimene või paar, kellele helistada, kui sind on tabanud suhte lõppemise šokk (ja see šokk käib lainetena). Või isegi, kui see pole šokk, oled sa tõenäoliselt ikkagi väga liimist lahti ja oma uue elu ehitamine võtab teatud hulga aega. Mida kauem te olete koos olnud, seda keerulisem on leida uus rutiin. Kuidas saab lastega? Kuhu asuda elama? Kui sinu kanda polnud näiteks arved ja näidud, siis pead sa õppima hakkama saama ilmselt igapäevaste asjadega, et elu käimas hoida ja sul ei pruugi kõik need asjad pähegi tulla. Seega: leia keegi, kellele toetuda, kes vajadusel aitab hoida lapsi, kes vajadusel selgitab juriidilisi küsimusi või kes vajadusel kasvõi aitab leida ressursse, mida vajad – olgu selleks ohvriabi, nõustamine, psühhiaater või advokaat. Ja muidugi: leia inimene, kelle juurde minna või keda külla kutsuda, kui üksindaolekut on raske kanda. (Või kui sul tuleb peadpööritav vajadus end kohe heast Shiraz’st maani täis juua, siis ära tee seda üksinda.)

4. Anna andeks. See on üks väga raske, aga väga oluline asi, et sa saaksid edasi liikuda. Sul võib olla väga raske anda andeks inimesele, kes murdis su usaldust ja kes su südame kildudeks lõi, kuid veel raskem võib olla andeks anda iseendale, et sa… Need mõtted, mis pähe kipuvad, võivad olla igasugused. Miks ma ei näinud seda tulemas? Miks ma kohe ei näinud ohumärke? Miks ma end liiga kiirelt avasin? Miks ma lasin endale nii teha? Miks ma olin nii rumal? Miks ma, miks ma, miks ma OMETI EI TEADNUD PAREMINI!? Anna endale andeks. Sa talitasid selle infoga, mis sul sel hetkel oli. Inimese loomuses on usaldada, me kõik tahame olla hinnatud, väärtustatud ja armastatud. See, et sul oli see täiesti inimlik vajadus olla armastatud, on normaalne ja sa ei peaks veetma ühtegi hetke end selle eest karistades. Anna endale andeks. Ja millalgi tuleb hetk, kui sa suudad andeks anda ka talle. Ei, muidugi ei pea sa unustama, muidugi ei pea sa tehtule õigustusi leidma, muidugi võidki sa jääda igaveseks hukka mõistma seda, mis juhtus või mis tehti, kuid sa võid andeks anda, leida endas jõu soovida inimesele ikka parimat, püüda võtta juhtunut kui väärtuslikku õppetundi. Ja see on ainus viis, kuidas sa saad edasi liikuda.

5. Saa see õppetund selgeks. Läks natuke aega, enne kui ma aru sain, miks sel korral nii läks. Et kus oli see pimenurk, kuhu ma ei taibanud vaadata. Ja ma sain aru, et nii pidigi minema, sest mul oli see õppetund veel läbimata. Meil kõigil on teatud mustrid, teatud aiad ja teatud augud hinges, mida me teadlikult või alateadlikult täita püüame. Elu ongi üks pidev õppetund ning kui sa suudad aru saada, mis oli see põhjus, miks just sa ise selle õppetunni enda ellu kutsusid – see on juba suur asi. Ärge saage valesti aru, mingil juhu ei taha ma öelda, et ohvrid on ise SÜÜDI (kui tegemist on vägivaldse suhtega). Küll aga usun ma raudkindlalt, et igas asjas on oma õppetund ja me peame selle omandama, et edaspidi seda konkreetset viga osata vältida. (Ja küllap me teeme edaspidi uusi ja veelgi põnevamaid vigu:).

6. Ära klatši oma eksi seljataga (liiga palju). Ainult teie kaks teate, mis tegelikult suhtes toimus. Su sõpradel on kindlasti vaja teada teatud osi sellest – kas või selleks, et nad saaksid sind kaitsta ja vajadusel aidata, kuid igapäevased kõned teemal “Ja tead, mis ta veel ükskord tegi?!” on täiesti mõttetud. Kui sa tunned, et sul on vaja neid teemasid lahata, siis tuletagem meelde parimat dialoogi, mis ükskord mu psühhiaatrikabinetis aset leidis. (See puudutas üht varasemat lahkuminekut küll.)

“Mul on tunne, et mu sõpradel on täiesti kopp ees sellest, et ma koguaeg oma eksist räägin,” kurtsin ma.
“Oot, misasja, sa tüütad oma sõpru selliste juttudega?” imestas arst. “Ole nüüd, jäta oma sõprade hing ometi rahule! Sõbrad pole selleks, et neid pidevalt oma lõppenud suhte detailidega tüüdata.”
“…selleks olete mul teie?” muigasin.
“Häh, muidugi mitte!” rehmas ta käega. “Mina olen siin selleks, et vaadata, kas ravi toimib ja jälgida su üleüldist tervislikku olukorda. Kui rääkida tahad, mine psühholoogi juurde.” (Ja ma läksingi. Aitas.)

7. Leia endale mingi projekt. Ja anna sellele projektile nimeks: “Minu uus elu”. Lisaks sellele, et sa saad hakata jälle voodis rahus apelsine sööma (vt Carrie ja Big), et sa saad jälle rahus absoluutselt ainuisikuliselt otsustada, mida panna poes toidukorvi ja kraanikausis pole enam habemekarvu, on sul täiesti ainulaadne võimalus olla iseendaga ja hakata vaikselt avastama, kes sa oled. Hakata end üles ehitama. Ja et mitte ainult koguaeg iseendale keskenduda (see võib olla kohati valus ja raske, sest mõtted võivad ikka lahkuminekule minna ja sellele, kui valus sul on), tasub leida ka mingi muu, lisaprojekt. Minul sai selleks kodu renoveerimine, lisasin sellele veel kehaprojekti. Midagi, mis tekitab sinus elevust, midagi, millele keskenduda. Mine trenni, hakka katsetama uute põnevate retseptidega, värvi seinu, tee suurpuhastus…

8. Suurpuhastus. Ahjaa, sellele muidugi eelnegu kõigi eksiga seotud asjadest vabanemine. Mina tagastasin asjad paar päeva pärast lahkuminekut ja kõik muu, mis jooksvalt välja ilmus ja mulle teda meenutas, lendas jooksvalt prügikasti. Väga vabastav! Kui sul on ekse, kellega sa tead, et tulevikus säilib tema vastu soe tunne (aga sinna läheb aega, kui te suudate olla kas sõbrad või lihtsalt sõbralikud), siis tekita mingi kastike, kuhu panna pildid-kirjad, kingitused – misiganes asju sa tahaksid alles hoida või mis on liiga väärtuslikud, et neid ära visata. Ja pane see silme alt ära. Aga tean ka juhtumeid, kus eksiga seotud asjad on konkreetselt ära põletatud (ma ise pole seda vist kunagi teinud) – misiganes sul vaja on, et su kodu ja su enda elu feng shui oleks võimalikult eksivaba.

9. Sa võid vabalt deitida. Mul on üks sõbranna, kes nimetab järgmist kutti, kellega hookida uppalate cleanser’iks. Kui sa oled sedasorti inimene, siis sul võib olla füüsiline vajadus, et su keha oleks puudutanud viimasena keegi teine kui su eks. Seega, tõmba see Tinder, käi mõnel deidil, be safe, naudi väikest flirti – aga siis võta aeg, et olla sina ise ja aru saada, kes sa üldse tegelikult oled. Ära sukeldu kohe meeleheitlikku tagaajamisse, et leida endale järgmine baby daddy (juhul kui su bioloogiline kell kõrvulukustavalt taob), sest isegi kui su prints satuks su teele järgmisel päeval, oled sa ise veel nii katki, et see suhe on juba alguses hukule määratud.

10. Kirjuta kirju. Kui sind tabab ülevoolav soov talle näkku karjuda, kui haiget ta sulle tegi, kui valus sul on, mida ta kõike valesti tegi ja üleüldse, LIFE IS SHIT AND IT’S YOUR FAULT, siis kirjuta kiri – aga ÄRA SAADA SEDA ÄRA! Meil kõigil on lahkuminekujärgselt emotsioonide virvarr ja see on täiesti normaalne. Aga tegelikult pole mingit mõtet oma egoga lehvitama minna ning hakata õigust taga nõudma, et kes siis ikkagi rohkem süüdi on ja kes võidab võistluse selles, kel on rohkem valus. Jah, sul on valus. Jah, ta käitus sitasti. Aga ilmselt on ka tal valus ja ilmselt tema silmis käitusid sina sitasti. Lõppeks: so what? Omaenda sita peame me ikka ise läbi töötama ja tema (või tema peale karjumine) sind selles ei aita. Mis aga ei tähenda, et sul poleks õigus neid tundeid tunda, lihtsalt leia tervislik viis need välja elada. ÄRA SAADA NEID KIRJU ÄRA. ÄRA HELISTA TÄIS PEAGA. ÄRA TŠÄTI TÄIS PEAGA. Bloki ta number, kustuta meiliaadress, midaiganes – ära saada seda jauramist talle ära. Tuleviku-sina tänab sind.

11. Ja kui sa oled valmis edasi liikuma, siis püüa seda teha aeglaselt. Jah, ma ka ei tea, mis on “aeglaselt” ja ma ka tegelt ei tea, millal on “jälle” okei astuda järgmisesse monogaamsesse suhtesse. (Lisasin monogaamse, sest mitme inimesega deitimine on ka täiesti okei ja paljud teevad seda, aga vähemalt mina konkreetselt hetkel olen monogaamne.) Aga võta asja aeglaselt. Püüa aru saada, millised hirmud on alateadlikud. Millised omadused, mida sa uuele silmarõõmule omistad, on tegelikult vaid projektsioon või soovmõtlemine. Millised tema omadused on tegelikult täiesti okeid omadused, mis vaid tekitavad sinus vastandlikke tundeid, sest meenutavad kaude eksi. Aga saa ka aru, millised omadused võivad tegelikult olla ohumärgid – ja et sa oled ohtlikult lähedal kordamas eelmisi vigu.

12. Sinuga saab kõik korda. Ausalt saab. Kõik saab korda. See võib tunduda lõputu ja võib tunduda, et see valu ei saa iialgi läbi ja võib tunduda, et sa ei armasta kunagi ja võib tunduda, et ammugi ei armastata sind kunagi (mis on tõsi mõttes, et kuniks sa ise end ei armasta ja endaga rahu ei tee, ei saagi keegi sind armastada)… Aga aeg tõesti parandab paljud haavad. Mitte kõik, paljudest jääb armkude. Aga sa liigud edasi, sammhaaval. Püüa olla hetkes, püüa olla uhke enda üle iga üleelatud päeva üle. Loo endale rutiinid ja pea neist kinni – ning kiida end, kui oled suutnud edukalt millegagi hakkama saada, olgu selleks pisimgi asi. Jah, ükskord tuleb hommik, kui sa ei mõtle esimese asjana enam lahkumineku peale. Tuleb päev, kui õhtuks sa avastad, et sa polegi nutnud. Tuleb päev, kui sa ei mõtle kordagi eksi peale. Ja tuleb nädal, kuu… Ja sa saad aru, et see on möödas. Sa oled teiselt poolt välja tulnud.

Parim lahkuminekulugu ka:

12 asja, mida veerandaasta deidipausi mulle õpetas

Kui te kuulate “Naistejutte”, siis võibolla olete te kursis sellega, et millalgi talvel otsustasin ma, et mul on deitimisest üsna  villand saanud. See ei olnudki seotud ühegi konkreetse inimesega (või konkreetse inimese puudumisega), pigem tuli selline sügav arusaamine, et ma pean olema mõnda aega täiesti teadlikult iseendaga. Kui mõtlema hakata, siis ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii teadlikult iseendaga olin – ikka on olnud kuskil keegi, kes, kui isegi mitte voodit või reedeõhtuid, siis mõtteid hõivab.

Niisiis otsustasin ma, et Tinder kinni, tšakrad lahti – või mida säärast. No teate küll, kuidas see käib. (Või äkki ei tea, aga umbes nii see käis.)

Hakkasin täna mõtlema, mida ma siis lõppeks olen selle aja jooksul enda kohta teada saanud? Kas üldse olen? Proovime.

1. Ma sain teada, et ma ei oska iseendaga olla – ja et ma täidan tühimiku tööga. See on ilmselt põhjus, miks ma nii palju tööd teen. Ma lihtsalt ei oska iseendaga olla. See tähendab – mul ei hakka igav, mul on ikka midagi lugeda või vaadata või kirjutada, aga kui ma olen lihtsalt iseendaga ja isegi mitte emarollis, siis tekib hinge väga kiirelt selline näriv tunne, et ma ei ole kellelegi kasulik ja ma pean kiirelt olukorra parandama – töö on selleks kõige kiirem ja parem lahendus. Kusjuures, ma sain sellest aru üsna hiljuti, seega püüan ma nüüd teadlikult ikkagi tunde lugeda ja mitte ülemäära üle pingutada. Ja kui hääleke ütleb, et kui ma pole produktiivne, siis ma olen kasutu ja seega ebavajalik, püüan ma mõne parema mõtte asemele mediteerida. Õigemini peaks ma tegelema sellega, et aru saada, miks ma nii tunnen.

2. Ma sain kinnitust tõsiasjale, et mehed on tõesti nagu tulemasinad. Kui sul vaja on, siis ei leia sa käekotipõhjast ühtegi, aga kui sul vaja pole, hakkab neid välja kukkuma igast taskust ja sahtlist.

3. Ma sain aru, et ma olen täiesti monogaamne inimene. Vähemalt hetkel. On muidugi veider sellest aru saada siis, kui sa oled üksinda, aga… Ma ei oskagi seda seletada. Oma elu jooksul on mul olnud palju perioode ja veendumusi, muuhulgas olen ma olnud kindel, et monogaamsus pole jätkusuutlik. Aga olles teadlikult eemaldanud igasugused nö ahvatlused, sain ma aru, et see FOMO-tunne on täiesti fabritseeritud. Kuskil mujal polegi parem, kuskil polegi kedagi, kes oleks veel parem – ainus, mis on kõige parem, on see hetk just siinsamas praegu.

4. Ma sain aru, et lisaks tööle täidan ma tühimikke mõttetute obsessioonidega. Üheks peamiseks on toit. Mu suhe toiduga on läinud väga käest ära, kirjutasin sellest ka ning laupäeval ilmub podcast, kus ma sellest ka natuke räägin. Saade sai linti võetud mõni aeg tagasi, aeg on edasi läinud ja ma saan aru, et kui ma ettevaatlik ei ole, võin ma väga kergesti libastuda. Ühest küljest ma reaalselt VÕITLEN vajadusega tõmmata alla mõni äpp, et saaks hakata mikrosid ja makrosid lugema, aga miski ütleb mulle, et see on hetkel väga, väga halb mõte.

5. Kui ma tühimikest teadlikuks sain, sain ma aru, et tegelikult on kõik hästi. Nüüd on muidugi kohati uus paranoia, et iga põnev asi, mis mu tähelepanu köidab, on tegelikult uus ja särav vahend oma sisemistelt sõlmedelt tähelepanu ära pööramiseks, aga ma lepin praegu sellega, et päevas teadlikult 20 minutit iseenda mõtetega olemiseks peab olema hea algus. Lihtsalt olengi ja ei tee midagi (kui just postituse idee ei tule ja siis… oh look, new and shiny way to not think about my problems!)

6. Ma sain aru, et deitimist mitte forsseerides olen ma märksa õnnelikum – ja rikkam. Sõna otseses. Kohutavalt palju raha jääb üle, mida ma ei kuluta drinkidele või dinneritele või hilisõhtustele rongidele või taksoteenusele.

7. Ma sain teada, et jah, on võimalik, et ma tõesti MAGAN VÄLJA. See juhtus esmaspäeval, kui ma ärkasin kell 7 hommikul, sest olin eelmisel õhtul kell 21 magama läinud. Ja enne seda kaks ööd saanud kümme tundi magada. Ning et ma reaalselt olengi füüsiliselt välja puhanud. See kõik oleks olnud olemata, kui ma oleks endale mingid deidi organiseerinud sellesse nädalavahetusse.

8. Ja ma sain teada, et kõikidel mu tarkadel sõbrannadel on olnud õigus. Kui ta on sinust huvitatud, siis ta näitab seda välja ja ei mängi mingeid mänge. Sa ei pea lugema alltekste või päevi, millal on okei temaga suhelda. Ja ma sain teada, et erinevalt mõnedest mu sõbrannadest, kes arvavad, et selliseid inimesi pole, siis on küll. Maailmas on veel selliseid inimesi.

9. Lisaks sain ma teada, et mind over matter töötab väga hästi. Jah, ma tunnen füüsilisest lähedusest vahepeal puudust (ja, nagu ütles Carrie seksjalinnas – lihtsalt tahaks tunda mehe raskust oma peal), aga see on nii väike osa sellest, mis on mu vajadused selleks, et olla õnnelik. Ja kõik need vajadused on vähemal, enamasti rohkemal määral kaetud.

10. Ja ma olen unustanud, milline ma välja näen. Kui sa ei vaata pidevalt peeglisse ega uuri selfisid selle pilguga, kuidas sa võiksid järjekordsele huviobjektile tunduda (teate küll seda fiili, kui uus silmarõõm avastab su instagrami ja sa tunned füüsiliselt, kuidas ta su pilte uurib ja siis sa lähed ja püüad vaadata oma kontot võõraste silmadega jne), siis sa võid unustada, milline sa tegelikult välja näed. Ma olen reaalselt iga jumala kord peeglisse vaadates üllatunud ja sealt vaatab vastu täiesti võõras nägu. Mul on selle näo vastu täiesti neutraalsed tunded. Juustega pole rahul, aga juustega pole ma kunagi rahul, ülejäänud osa – meh. Las ta siis olla.

11. Ma olen avastanud, et ma ei karda enam. Kui suvelõpulahkuminek lõi mu parasjagu paigast, siis mingil hetkel ma avastasin, et ma ei karda enam. No hullusehoogusid ikka lööb välja mõnel tumedal hetkel, aga kui ma asjale selge pilguga vaatan, siis TEGELIKULT ma ei karda. Ma ei karda, et ma tõmban ligi hulle või ebastabiilikuid või abielumehi. Ma ei karda, et ma jään üksikuks. Ma ei karda, et ma armun uuesti ja võibolla lähen uuesti lahku. Ma ei karda, et ma armun uuesti ja ehk isegi abiellun uuesti. Ma ei karda, et ma ei saa enam lapsi. Ma ei karda, et ma saan veel lapsi. Ma ei karda ühtegi võimalikku tulevikku, sest ma olen juba praegu nii valmis. St oma eluga valmis. Mu elu on hea, kõik on hea. Mul on oma eluga veel nii palju teha, olgugi ta valmis… Ma ei oska vist hästi seda tunnet sõnadesse panna – mul on praegusega nii palju tegemist, et kõige suurem trikk on lihtsalt meelde tuletada endale – ole praeguses!

12. Sest seda avastasin ka – ma kipun ette ruttama. Iseendast ja antud hetkest. Ja sellele aitasid kaasa igasugused flirdid ja deidid – sest mida muud üks järjekordse deidi otsimine või ootamine ole, kui ikka praegusest hetkest ette ruttamine. Aga miks mitte ei võiks see kolmapäevaõhtu, mil laps on trennis ja töö on tehtud, süüa veel tegema ei pea, koristada ei viitsi – miks mitte ei võikski see hetk olla see, mis on kõige olulisem. Ja kas mitte see polegi see hetk, mida minevikudaki eri aegadel on niiiii väga igatsenud? Noh, nüüd on see käes. Ole hetkes, räh!

Maru melanhoor-post tuli vist, aga tegelt üldse pole. Ma sain sellest ka aru, et pean rohkem oma vanasid häid melanhoorahetki endale lubama, aga sellest mõnel järgmisel korral. Muah mu armsad!

memo endale ehk kuidas end stressiperioodil mitte maha tappa

Lähiminevikus oli üks raske päev. Tegelikult oli neid mitu, aga üks oli kohe eriti raske. Oli nii raske, et mul närvipingest ununes süüa, või õigemini, ma sõin küll hommikust, aga lõunat ei suutnud süüa, sest süda oli pingest nii paha. Lõpuks, kui jõudsin lasteaeda, tundsin esimest korda, mis tunne võib olla minestada. Toetusin vastu kappe ja hingasin end rahulikuks, kuni maapind taas jalge all stabiilseks muutus.

Koju jõudes istusin köögipõrandale maha, mõtlesin, et kas nutta natuke või ei, aga siis leidsin, et fuck. On olnud hullemaidki aegu ja ma saan teha stressiperioodi üleelamist enda jaoks lihtsamaks, kui ma end ise katki ei mõtle. Või vähemalt – kui ma püüan teadlikult end mitte maha tappa.

Niisiis, siin on memo mulle endale, mida ma pean lähinädalatel meeles pidama, et märts üle elada.

Ja nagu teada, vihkan ma märtsi niigi kõigist kuudest kõige enam, seega it will be a motherfcking challenge.

Söö, raibe!

Ma pean sööma. Ma ei tohi unustada süüa. Ükskõik, kui palju oleks süda paha sellest, et stress lämmatab ja on tunne, et kogu maailm kukub kokku, siis ma pean sööma. Vähemalt kolm korda päevas. Soovitavalt ka vahepaladega. See pole ju nii raske, ega ju? EGA JU?!

Mine magama enne südaööd

Mitmed uuringud on tõestanud, et unetunnid, mis sa saad enne südaööd, on märksa kasulikumad kui need, mis saad siis, kui lähed magama pärast südaööd. Mul õnneks üldiselt on ammu sisse harjunud minna magama enne südaööd, aga nüüd pean seda eriti meeles pidama. Mis on muidugi raske kohati, sest parim aeg päevast on see, kui laps on voodis ja ma saan lihtsalt tühja passida. Kohati tundub, et see ongi reaalselt ainus aeg, mis mul iseendale on (st tegelt ongi nii), ja pole siis ime, kui mul on suur kiusatus see pikemaks venitada.

Sa ei pea töötama nii palju

Pean! Ei pea! Pean küll! YOU’RE NOT MY MUM, pean küll! Umbes selliseid vestlusi pean peas iseendaga igapäevaselt. Kas see, et kell on pool üheksa ja mul on ikka veel tööasjad käsil, on ebatervislik? Aga kui arvestada, et ma peangi praegu tegema rohkem ja arvestada, et ma elan maal ja sõidan ja siis ma ju peakski tegema peaaegu koguaeg tööd? Ei? Ühesõnaga, ma pean õppima lubama endal vähem tööd teha. Ausalt, isegi boss ütles, et ma võin teha vähem. Aga miskipärast ütlen ma ise endale, et ma pean tegema veel rohkem. Something is broken in my brain.

Mine õue vahepeal

Jooksmine on praegu pausil, sest esiteks oli fakken külm, teiseks aga pole mul reaalselt olnud momentigi, mil ma saaks endale võtta selle 45 minutit. Tõsiselt. Mulle tundub, et äkki sel nädalavahetusel see õnnestub, kuigi pean ka töötama, aga Mila veedab siis aega isaga ja mul on ehk võimalus saada päriselt pikemaks ajaks õue. Täna kasutasin ära Mila jalkatrenni aega ja EI TÖÖTANUD! Käisin hoopis rannas trenni tegemas! Tuli küll pärast inimese tunne peale.

Ütle sõpradele, et sul on pekkis

See kõlab natuke kreisilt, aga mul on sõpradega paika pandud kriisiplaan. K2 ja Ruumi tsekivad vähemalt kord päevas inni, et kas ma veel elan. Ma palusin neilt seda pärast esmaspäevast intsidenti, kui mul tõsiselt tekkis tervisepaanika. Mu suurim hirm on, et minuga juhtub midagi ja me oleme Milaga vaid kahekesi ja keegi ei tea isegi mind otsida, saati siis muretseda. Ja seda muidugi mitte enda pärast, vaid ikka Miiluri pärast. Kui varem oli hirm, et kassid söövad näo, sest ma forever alone, siis praegu hirm, et minuga juhtub midagi ja me oleme vaid Milaga kahekesi. Nii et mul on sõbrad, kes on olemas ja kuulavad ära mu kurtmise, küsivad, kas minuga on korras ja vajadusel tuleksid ilmselt ka siia maailmalõppu kohale.

Ole tänulik

Maailma kõige tobedam asi muidugi, kogu selle new age’i ja MMS-terakeste ja muu sellise valguses, aga ma tõesti pean endale meenutama teadlikult, kui palju mul on, mille eest tänulik olla. Ja ma pean iga päev keskenduma sellele, mitte sellele, mis võiks olla teisiti. Sest tegelikult on hästi. Tööd on. Süüa kapis on. Lapsel puudust millestki ei ole. Sõbrad pole veel lahti öelnud. Perekond on mul suurepärane. Välja tuli üks ammu oodatud raamat. Kolleegid on imelised. Vitase plaat on täiega lahe, mille nad mulle sünnaks kinkisid, kuigi ma ei saa sõnagi aru, mis ta laulab. Mul on massaaži kinkekaart. Auto töötab (kuigi hakkas tuhandega roostetama, olgugi et sai just sedasama kohta tehtud). Kloogal elada on imeline. Mu laps on imeline. Ja ma võin küll üksi surra, aga MA EI SURE VEEL.

Kõik pole kaugeltki täiuslik, aga miski pole kunagi täiuslik. Ja mul on pandud arstiajad (et välistada, kas selle stressi varjus juhuslikult end hoopis hästieitatud depressioon ei peida) (ja et teha südamekoormustesti, sest ma reaalselt kardan surra vahepeal), ja ma püüan ja ma tean tegelikult, et ma ei peagi kogu maailma enda õlul hoidma.

Piisab, kui enda ja Mila oma hoian.

Ja teie, sõbrad, hoidke ennast ka. See fakken märts saab ükskord läbi!