Sildiarhiiv: daki’s list

aasta 2020 küsimustes

Mõnikord on aastat küsimustes kergem kokku võtta, teinekord vähem. Mõnikord on ka meeleseisund selline, et kuigi aasta ülejäänud foon on olnud palju mõnnam, siis kirjutamise hetkel on nagu keeruline end sellesse hetkesse tõmmata; lahti lasta mingitest pingetest ja stressidest…

Aga ma püüan. Tulin hetkel siia tahatuppa, kõik muud toad on täis väikese seltskonna tehtud lärmi, mis ulatub teinekord uskumatutesse detsibellidesse. Lapsed on õhanud terve õhtu: “Need on parimad jõulud üldse!” Ja ma olen tundnud samamoodi.

Kuigi, jah, muidugi, on näärid. Või kas kuupäevadel üldse on vahet. Lõppeks vist pole.

Kui palju sa üldse sel aastal kuupäevadele mõtlesid? Kui palju üldse mööduvast ajast aru said? Kui palju oli neid kordi, kui ütlesid endale, et see isolatsioon kestab ju ainult kümme päeva veel, ainult seitse päeva veel… See pole ju palju taluda, ega? See on vaid natuke…

Ja siis said päevadest nädalad, kas pole? Ja kas sa mäletad, millise vabanemisega sa viiendal juunil hingasid… et kohe pärast paranoiasse vajuda, et siit me enam tagasi ei tule, et siit edasi tõstame ainult viirusnäitajaid… Oh, kui sa vaid oleksid teadnud, kui väga sa eksisid!

Mitu korda sõitsid sa esimesele kohtingule? Tegid selle esimese tinderi-svaibi ja lootsid – taas, taas, taas! – et see inimene on ehk nüüd SEE. Lootsid, pettusid, lootsid jälle. Nagu see mäng käib. Ja kui palju kordi siiski oli neid hommikuid, kui sa olid nii tänulik, et sa tegid selle hüppe? Et lootsid ja julgesid ja läksid pea ees sisse ja… Muide, oled sa mõelnud, kui hull see oli, et sa võtsid oma esmadeidi kaasa kohe perekonnaga kohtuma? Mäletad, kuidas sa ise muretsesid? Et kuidas see kõik laheneb, mõelda, kui ta nüüd osutub siiski nartsissistiks või psühhopaadiks – oled ju ennegi nende lõksu langenud. Kõik need ilusad mehed ilusate sõnadega, mäletad küll ju seda?

Aga äkki siiski see polnudki lõks, ah? Äkki see ongi see õppetund, mida sa nüüd saama pead? Õppima, kuidas jõuda täiesti uutele tasanditele, kuidas hakkama saada kõigi oma nende kihistunud haigetsaamistega, kuidas integreerida ja painduda ja kasvada… Ah, äkki on nii? Mis sa arvad?

Eks vist kergem on alati siiski endasse tõmbuda ja selg keerata, sa ju saad iseendaga väga hästi hakkama, on ju nii? Tahadki nii jääda? Ehk on asju, mida annavad teised inimesed juurde, mida sa ei suuda ise vaid iseendale pakkuda, kuigi iseseisvuse saavutamine on olnud sulle väga oluline?

Mitu korda nii mõtlesid? Mitu korda köögis pea seljas naersid? Mitu korda Žiguli-naljade peale ohkasid ja jälle naersid? Mitu korda olid tänulik, et elu on nii läinud? Ja mitmeid paanikahoogusid pidid taluma, leidma uusi viise nendega võitlemiseks?

Mitu südant murdsid? Mitu südant leidsid? Mitu põsepai tegid? Mitu kalli, suudlust, sõitmise ajal põlve pigistamist – palju neid kõike lõppevasse aastasse jääb? Ja muidugi: mitu koroonatesti? Mitu koroonahaiget sõpra, pereliiget? Mitu muret, mitu rõõmu? Mitu maski? Mitu maski kaotasid? Mitu tellisid?

Mis tundega uude aastasse lähed? Kõik saab ju tegelikult korda. Ühel või teisel viisil.

Kindlasti saab.

Kõll, mu armsad!

kõige-kõigemad 2020

Hetkel olen ma lihtsalt power through faasis. Ma olen täna juba mitukümmend tuhat tähemärki kirjutanud, pean homme sõitma ja enne seda ka neid kümneid tuhandeid tähemärke lugema, toimetama ja ka kirjutama… Aga ma ei saa teha endale seda, et ma jälle aastat kokku ei võta.

Sest ma tean juba seda, mis siit edasi saab. Siit saab edasi paaniline kiiruga töötamine viimase hetkeni ja siis kiire vana-aastaõhtu, kuhu sisse vajuda ja hetkeks ära unustada, et kõike on nii palju… Või siis ära unustada, kui hea kerge on iseendaga tegelemise asemel ja enda tunnete harutamise asemel tööd ettekäändena kasutada…

Aga mitte sellest, nagu vanal heal ajal ikka Marta armastas kirjutada.

Püüame siis mõelda ka välja, mis on selle lõppeva aasta kõige-kõigemad. Ja ma ausalt püüan jõuda ka oma lemmikkokkuvõtte ehk küsimusteni. Veel enne aasta lõppu!

2015, 2017, 2018,

Kolm kõige paremat hetke 2020

See hetk, kui ma sõitsin mööda Haapsalu maanteed ja sain aru, et ma sõidangi oma tulevikule vastu

See oli meie teine kohting, kui ma tema juurde Läänemaale külla sõitsin. Me kohtusime Keilas, käisime poes ja juba parklas oleksin ma teda peaaegu suudelnud, sest mu aju ja hing läksid hetkeks segadusse. Nimelt mulle tundus, et me oleme juba aastaid olnud koos ja tema on minu inimene ja muidugi me embame ja suudleme, kui hetkeks hüvasti ütleme. Aga me olime tegelikult ju vaid põgus kuu aega suhelnud, vaid korra enne seda kohtunud. Ja tema auto järel – auto küll polnud tema oma, see läks tal minuga kohtingule sõites katki, aga kohale ta ikka jõudis, see on muidugi juba omaette lugu – sõites ma tabasin end mõttelt: “Jäta nüüd see hästi meelde. On juuni, kohe on jaanipäev, ja see on hetk, kui su elu muutub. Sa sõidad oma tulevikule vastu.”

See hetk, kui ma sain aru, et Mila on kasvanud SUUREKS

“Kas sa tead, et sa oled mu kangelane? Ja jääd alati mu kangelaseks?” Nii ta ütles vaid nädalake tagasi, täiesti ootamatult.

Või siis kõik need teised hetked meil. Pikad autosõidud, mil arutame maailmaasju. Need hetked, kui näen, kuidas ta on teiste inimestega – kui tark ja mõistlik ta on! Kui palju on temas empaatiat, hellust, teistega arvestamist… Kui suur on tema süda, kui õrn selle südame koorik…

See hetk, kui The Bosslady ütles, et ta saadab mu Oxfordi

Küll vaid ühele kursusele, aga ma olin sel hetkel nii õnnelik (ja olen tänini) – sest see oli täpselt see, mida mul oli vaja. Ma olin nii tühi, mu motivatsioon oli kuskil… hallis Eesti sügises, kuskil seal CV-de ja poolikute lugude ja töömurede ja magamata ööde ja kõige selle vahel. Ilmselt konutas ja nuttis, et teda tähele ei panda. Ja siis pandi! Mul on sel aastal olnud nii palju tööalaseid võite, kuid see moment, kui keegi sind märkab ja (ilmselt iseendalegi teadmata) pakub su hingele midagi, mis on sel hetkel nii vajalik… See lihtsalt on. Üks kolmest hetkest.

Kolm kõige sitemat hetke 2018

Lõksus

Ma ei mäleta täpselt, millal mulle koroonapaanikak peale langes, aga ta tuli. Seda hetke jäädvustas väga hästi aga Sander Ilvest – kui me olime just kõik kodudesse saadetud ja maailm, mida tundsime, lagunes – ja tol hetkel panin ma ka oma tunded kirja. Loe siit ja vaata sealt ka pilti.

Lõksus on pannud mind tundma ka teised olukorrad, mida ei taha eraldi välja tuua. Kui tunned, et sa tahad nii väga maailma muuta, aga ei oska või ei saa. Kui sa näed, et su kallis inimene kannatab, aga sa ei saa midagi teha… Jne.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2021

Pariis

Jah, tuhandendat aastat järjest, aga see ei muutu.

Jooga

Kle mutt, kord kuus pole joogatamine. Hakka liigutama.

Teraapia

Ma tahan proovida nii palju erinevaid teraapiavorme, et leida see õige – peamiselt tahan ma leida kontakti enda lapsepõlvega ja aru saada, miks mul on enda lapsepõlvest täpselt 3 mälestust ja neist enamik on päevikust maha loetud.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma vähemalt püüan vaikimise ja endasse/eemale tõmbumise asemel rohkem enda tundeid väljendada, aga see on fakken keeruline. Püüan enam mitte unustada puldil mikreid sisse lülitamast, kui salvestus käib.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2020

Aasta podcaster: Heidi Ruul

Aasta õde: Siki

Aasta tegu: sahvri ehitamine endisest seinakapist. Fakk, ma armastan seda sahvrit NII VÄGA.

Aasta Vana Tallinn Back Leg ja ühtlasi ellujääja: Sussu

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Ühega ei saa hakkama. Logistika, eelarvestamine, kalendrite ühildamine, planeerimine, elu käigus hoidmine.

aastakokkuvõte 2020

Sel aastal ma mõtlesin, et hakkan ikka juba varakult kirjutama oma aastakokkuvõtteid, aga siin me nüüd oleme. Nagu Triin “Sodiaagisosinate” sellenädalases saates ütles, väga tabavalt: “Dakil on lihtsalt igasugustest aastakokkuvõtetest täiega kopp ees.”

Ja mul tõesti on. (PS. Kas te ikka teate, et ma teen ka sodiaagiteemalist podcasti? Ei teadnud? NO TÕESTI. I’m the Queen of Estonian Podcastsphere praeguseks, varsti läheb käest juba, liiga palju podcaste. Aga näed, kirjutama ei jõua ka mitte once in a full moon…)

Niisiis, liiga palju olen pidanud tööalaselt igasuguseid kokkuvõtteid tegema. Aga, tuleb tõdeda, et töö- ja eraelu tasakaal ongi paigast ära. Seega: tänasel täiskuuööl ma pingutan. Pingutan, et mõelda korraks iseenda ja oma elu peale. Hakkame siis otsast harutama.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (201120122013201420152017, 2018, 2019)

1. Mida sa tegid aastal 2020, mida sa polnud varem teinud?

Ma pole kunagi varem olnud isolatsioonis. Ma pole varem kunagi andnud (kaks korda!) koroonatesti. Ma pole kunagi varem Instagramis nii avalikult oma suhet jaganud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ikka veel pole jõudnud Pariisi. Ma peaaegu oleks jõudnud sel korral – kuupäevad olid paigas. Märtsis…

Suhete koha pealt jäin endale kindlaks. Suhe, kus olin eelmisel aastavahetusel, jõudis koroonaisolatsiooni saabudes lõppeda. Isolatsioon tegi selle mõnes mõttes isegi lihtsamaks – ma sain aru, et ma ei igatse selle inimese lähedust nii väga, kui peaksin igatsema. Inimene ise oli imeline, aga lihtsalt miski jäi puudu. Ja ma lõpetasin selle suhte, olgugi, et lühikese – olulise siiski. Sest mulle oli oluline näha, et on olemas häid inimesi, kes päriselt on head ja kes päriselt usuvad minusse. Alati lihtsalt keemia ei mätsi.

See liigutus tasus vist end ära, sest nii olin avatud Suurele Armumisele. Uusi lubadusi ei julge anda. Ehk vaid seda, et luban jätkata varjutööd, luban jätkata teekonda oma sisemise lapseni, et ükskord temaga kontakt leida. Tahan harutada neid sõlmi ja mustreid ja saada paremaks emaks, kallimaks, sõbraks, õeks, tütreks, kolleegiks, inimeseks.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Muidugi! Ruumi sai emaks ja kuigi ta tegi seda karantiinihaiglas ja ma nägin tükk aega vaid beebist pilte, siis seda imelisem see on. Kusjuures, on väga alahinnatud – või siis sellest väga ei räägita? – kogemus see, kui sa saad bestikaga päriselt jagada emaks olemise kogemust. Muidugi ongi see igaühe jaoks erinev, aga nii palju asju mõistate te üksteise juures paremini. (Ja mingeid asju mõistate kohe palju halvemini 😀 )

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Suri üks mu kõige lähedasemaid – Pisike Beib-Mees Miu-Miu. Ma igatsen teda iga päev ja ma pole senini suutnud või osanud seda leina protsessida.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2021, mis puudus aastal 2020?

Vabadust reisida. Ja päris ausalt: natuke rohkem vaba raha.

6. Mis riike külastasid?

Oh, kõik need eelnevad aastad, kus ma olen siia saanud pikalt riike loetleda… Ma käisin suvel Saaremaal!

7. Mis kuupäev aastast 2020 jääb igaveseks su mällu? Miks?

23. mai 2020. Sest Miuks. 10. juuni 2020 ka, sest käisin ühel olulisel esmakohtingul.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Et ma julgesin armuda. Siit edasi, loodetavasti, tuleb kordaminekuid veel, eriti neid, mis eeldavad suurt sisemist vaprust ja haavatavust.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma järjepidevalt töötan üle.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Vigastada vist ei saanud, kui suudlemisest punaseks hõõrutud lõug ja paar seljavalunädalat välja jätta. Küll aga olin ma aasta lõpus KAKS KORDA kõhugripis ja millalgi siin suve lõpus ka külmetusviiruses ja kõik need tegid mu abituks ja jõuetuks ja panid välja kaapima viimaseid jõuvarusid, et meie eluke siin käimas hoida.

11. Möödunud aasta parim ost.

Ma ostsin veebruaris (vist) kaltsukast kaheksa euroga kasuka ja appi, kuidas ma seda armastan.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Emiliana. Ta on kasvanud absoluutselt imeliseks inimeseks.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pedofiilide. Poliitikute. Vihakõnelejate. Vaktsiinivastaste. Maskieitajate. Trumpi. EKRE. Fakk, see nimekiri on liiga pikk, aga ma enamiku ajast püüan mitte neile mõelda.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Eelarveäpp näitab, et toitu. Ja pole ka ime – kullerteenused said kolmandiku mu sissetulekust, aga see-eest pole ma kunagi omanud nii täis sahvrit või nii korralikku nädalamenüüd.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

“Külmavärinad” ja kõik sellega seotud. Kõik need lood, mida ma otsin ja leian; kogu see minu ja Heidi rituaal, meie naljad, meie jutud… MEIE FÄNNID! Appi, kuidas ma seda armastan! Ja seda poleks ilma pandeemiata kõike juhtunud!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2020 meenutama?

Picture This – If I Build a Home on the Moon

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Paksem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Võtnud endale vaba aega ja seda lähedastega veetnud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Jõulude ajal söönud 🙁

20. Kas sa armusid aastal 2020?

Täielikult.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Võiks öelda, et üldse neid ei olnud.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Kuna Buzzfeedi tüübi tegid endale oma firma, siis kõik, mida toodab Watcher. No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud: “Naistejutud”, “Külmavärinad”; “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Jepp.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Ma lugesin sel aastal ikka jube vähe, tuleb tõdeda – või siis mul on lihtsalt 0 mälu hetkel. Aga nii Pautsi kui Luitsalu Minu-sarja raamatud olid väga mõnnad.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Picture This vist oligi, muidu seilasin ikka edasi Foode ja James Blunti viimase albumi ja Dolly Partoni lainetes.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Sain piisavalt kodust töötada ja muidugi avastasin, et heaks eluks on tasakaal kuskil seal kontori ja kodu vahel.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ee… kas meil üldse tuli sel aastal filme välja? Ausalt, see aasta on popkultuuri mõttes täiesti eristamatu hall pühapäev. No see “Tiger King” oli ikka fakken insane, muidugi. Aga ta pole film… No ei tule praegu üldse meelde, et oleks ma iial ühtki filmi näinud.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

36 tuli MU ESIMESE ÜLLATUSSÜNNIPÄEVAGA! Selle eest pean tänama oma toonast partnerit ja ilmselt Sikit ja ülejäänud perekonda, aga nad tulidki täiesti ootamatult mu sünnipäeva õhtul uksest sisse ja see oli nii uskumatu ja ma nutsin nagu väike beebi.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Lumi. Mittepurunev tehnika (praegugi taon tühikuklahvi nagu insane person, sest mingil põhjusel ta vahel ei tööta). Rohkem vaba aega. Vähem värbamisintervjuusid. NULL PANDEEMIAT.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Ülessoojendatud surm, kel on täitsa suva, mis tal seljas on. Isolatsioonivabal ajal muidugi kleidid to the max.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Rutiin.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dolly Parton!

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.

34. Keda igatsesid?

Perekonda, sõpru, kolleege.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Issand, ma vist olen igal aastal siia oma uue silmarõõmu initsiaali visanud, aga no mis teha, sel aastal vist ikkagi ongi Arkadi parim uus tutvus. Ja siis see Eleryn, kes pahaaimamatult meile “Külmakatesse” oma loo saatis ja kelle me koheselt oma parimaks sõbrannaks kuulutasime (kuula “Külmakate” seda episoodi, et pihta saada).

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2020 õpetas.

Mingeid löödud hingehaavu saad sa parandada iseseisvalt ja üksi olles. Aga on mingid haavad, mille parandamiseks on vaja teist inimest.

aastakokkuvõte 2019

Nii hilja peale pole mul küll ühelgi aastal vist kokkuvõtted jäänud, aga – kolleegidega on klaasid kokku löödud ning aastale tagasi vaadatud, surnuaial on käidud, munad on täidetud, liha on ahjus ja hetkel on moment, kui ma tõesti saan lõpuks võtta hetke ja tõmmata hinge. Aastalõputaktis.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (201120122013201420152017, 2018)

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud?

Ma nägin polaarpäeva. Ma olin varem näinud polaarööd, aga -päeva – mitte.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

No kas ma jõudsin Pariisi? Võite sada korda arvata. Aga suhte osas – ma pidasin kinni sellest lubadusest, et ma enam ei tee allahindlusi. Ja ma arvan, et ma tõesti pole teinud. See pole olnud alati kerge – ikka on valus, kui pead endale tunnistama, et inimene ei tunne sama, mida sina tunned – aga lõppeks ma olen suutnud uskuda, et edasi liikumine on olnud õige. Sest vähemalt hetkel olen ma küll väga rahul, et ma olen jõudnud siia, kus ma olen.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Hmm, ma arvan, et vist mitte. Samas – kõik need aastad kuidagi sulanduvad juba üheks…

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Veebruari lõpus suri mu vanama. Ma ei ole sellest vist tänaseni aru saanud.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019?

Aega võiks olla rohkem. Aga ma tean küll, et seda ma pean ise endale võtma, sest aega on meil kõigil täpselt sama palju.

6. Mis riike külastasid?

Sel aastal vist ma väga ei reisinudki… Rootsis käisin paar korda. Valgevenes. Riias. Põhja-Norras. Ida-Virus! Hmm, paistab, et ma sel aastal välismaal ei käinudki. Ühe korra – esimest korda elus! – jäin lennukist ka maha ja üks reis jäi seetõttu ära. Mul on senimaani kohutavalt piinlik sellepärast.

7. Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks?

28. veebruar – siis lahkus vanama. Oluliseks sai ka 17. november, aga kui oluliseks, seda näitab aeg.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Ma tahaks uskuda, et selle aasta suurimad kordaminekud on seotud minu inimestega. Et ma olen suutnud olla neile toeks, kes on seda vajanud; jaganud õnne nendega, kes on tahtnud oma õnne minuga jagada; et olen armastanud neid, kes on lubanud end armastada ja teinud seda kogu hingega.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

…ja on inimesi, keda ma pole õigel hetkel tähele pannud. Pole tähele pannud, et neil on olnud raske ja et ma oleks saanud teha asja paremaks. Ja olen sellest kohati liiga hilja aru saanud.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ma olin aasta lõpus nii mega haige, et seda on senini tunda, kuidas mu põskkoopad valutavad. Ja gripisüstile ka reageerisin nii hullult… Ehk siis, jah, tervis annab märku, et ma pean hoo maha võtma.

11. Möödunud aasta parim ost.

Ost: auto!!!! Ma täitsin oma uue aasta soovi ja mul on lõpuks töötav auto! Kingitus: Spirit Box. Ma isegi ei hakka rääkima, mida see minusugusele ghost hunter hullule tähendab.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Siki.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Neid inimesi on ka sel aastal kahjuks väga palju. Ma isegi ei hakka rääkima poliitikutest, ma näen kahjuks silmakirjalikkust ja väiklust liiga palju. Solvumist, kriiskamist, rusikatega vehkimist pärast kaklust, ebamõistlikke nõudmisi ja vingumist… Seda on nii palju.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Autoostu. Diivani ostsin ka!

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Mu roima-podcast koos Andres Anveltiga! Ma viisin täide oma unistuse ja tegin Eesti esimese roima-podcasti!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama?

James Blunt “Cold”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem?  Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Ma ei ole kõhnem, aga ma paindun kindlasti paremini, kuna ma olen alates kevadest joogat teinud ja näib, et ma ei peatu.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Võtnud aega.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Töötanud 🙂

20. Kas sa armusid aastal 2019?

Jah!

21. Kui palju üheöösuhteid?

Võiks öelda, et üldse neid ei olnud.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Rick&Morty, Grace&Frankie, hästi palju elumuutvaid dokumentaale. Curiosity Streami investeerimist ei kahetse.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Jepp.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Eia Uusi “Tüdrukune” – selle tahaks suruda igale mehele näkku. Esther Pereli “Armastus ja petmine” on imeline sisevaade suhete hingeellu. Ja Anais Nini “Henry&June” ajas mind kohati närvi, aga on siiski fantasiline lugemine. Sisuliselt on võimalik lugeda saja aasta vanust blogi.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Dolly Parton!

26. Mida sa tahtsid ja said?

Auto!!!! Jeesus, mul pole sõnu kirjeldamaks, kui väga mu elukvaliteet on tõusnud.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Kas ma üldse olen sel aastl filme näinud?! Ma just käisin kinos prantsuse filmi “Tõde” vaatamas, aga see ei olnud ilmselt parim film… Ma tahaks öelda, et “Christmas Carol”, see BBC uusversioon, aga see polnud päris film…

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

35 tuli Triinude Toiduministeeriumis, mida ma absoluutselt soovitan kõigile. Olid kohal kõik kallid, isegi mõned sugulased! Ja hiljem vedas Andra mind mööda traditsioonilisi kohti ja me saime aru, et me oleme selleks kõigeks juba liiga vanad.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Mõned lisatunnid päevas ja mõned rohkemad päevad nädalas, kui ei peaks tõusma äratuskella peale.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid ja Gerry Weber to the max.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Jooga.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

James Blunt.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit. (Vastus sama eelmisest aastast)

34. Keda igatsesid?

Milat, nonstop.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Neid oli palju! Meie tiimi tuli nii palju uusi ägedaid inimesi ja ka eraeluliselt oli mul palju toredaid deite. Neist üks muidugi kujunes mõnusamaks kui kõik teised…

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas.

Pane inimesi tähele. Julge süda lahti teha.

Daki 12 lollikindlat viisi, kuidas lahkuminekust üle saada

Kuna lõpetasin deidipausi ja mul on suur kalduvus absoluutselt kõiki asju üle mõelda, siis hetkel mõtlen ma üle ka seda, et mu ellu on jõudnud uus tore inimene. Naljakas asi selle deitimisega – kui 20ndates võib sul olla suurim hirm see, et sa ei leia iial kedagi, siis 30ndates deitides täidab mõte sellest, et sa leidsidki kellegi, sind MEGASUURE hirmuga. Aga sellest mõnel teisel korral, sest täna tahan ma rääkida hoopis eelmisest suhtest üle saamisest.

Esiteks on tänane “Naistejuttude” saade just sellest, teiseks olen aga sellele palju mõelnud. Näiteks kommenteeris tuttav Facebookis selle teate all, kus ma sisuliselt andsin teada, et olen suhtes, ühesõnaliselt: “Jälle?” Ta ilmselt ei mõelnud seda üldse halvasti, aga see pani mind siiski mõtlema. Esiteks: mis on siis “aktsepteeritav” aeg, mil ma võiksin “jälle” suhtes olla? Selleks hetkeks, kui deidipausi lõpetasin, olin olnud vallaline kauem kui eelmine suhe kestis. Kas ma oleks pidanud kasutama mingeid muid aritmeetilisi võtteid, et kelleski ei tekitaks ebamugavust fakt, et ma olen jälle deitima hakanud? Näiteks… olla pärast kuuekuulist suhet vallaline vähemalt aasta? Kaks aastat? Või igaks juhuks viis aastat? Mis see aeg siis peaks olema, mil võib edasi liikuda?

(Vastan kohe ise: siis, kui sa ISE valmis oled.)

Niisiis, oma deidipausi lõppemise valguses olen palju mõelnud sellele, kuidas siis ikkagi teada, et ma olen tegelikult eelmisest suhtest üle saanud? Jõudsin järeldusele: olen. Mind muidugi ajab natuke paanikasse, et ma ei veetnudki sel korral kahte kuud köögipõrandal nuttes – ma sain asjast üsna kiirelt üle. Miks? Kuidas? KAS SEE KÕIK ON ILLUSIOON JA TEGELIKULT OLEN MA TÄIEGA RIBADEKS, KUIGI TUNNEN END JUMMALA OKEIS KOHAS OLEVAT?!

Aga sukeldugem! Millised on minu nõuanded, kuidas lahkuminekust üle saada?

1. Otsusta, et suhe on läbi. Minu puhul on aidanud sellele kaasa viis, kuidas suhted lõppevad (ma nimetan neid nähtusi lihtsalt plahvatuseks, sest ega need detailid olulised olegi) – kui suhe lõppeb nii põhjalikult, et seal lihtsalt polegi mingit võimalust, et “oh, äkki ikka prooviks uuesti” või “oh, äkki ikka saame asjast üle, kui natuke vaeva näeme”. Tõsi, mul oli üks hea sõber, kes mind natuke aitas neil hetkil, kui hakkasin kahtlema, et äkki ikka võiks asja läbi arutada (noh, et “rääkida ära ka oma nägemus juhtunust”), aga tema nõuanne oli selles mõttes üsna sirgejooneline – kui läbi, siis läbi, mis siin enam jahvatada. Oluline on muidugi aru saada, millal on tegemist olukorraga, kui edasine jahvatamine on teile mõlemale kahjulik või annab valesid signaale. On olukordi, kui nn closure talk on vajalik, sel juhul ma soovitan seda teha siiski paariterapeudi juures.

2. Eemalda eks sotsiaalmeediavõrgustikest. Ja see on asi, mida ma soovitan kõigile – eemalda! Eemalda! Eemalda! Blokeeri, kustuta – sul EI OLE vaja endale ise pidevalt haiget teha sellega, et tema pildid või staatused sulle ette hüppavad. Ka siis, kui suhe lõppeb üsna leplikel tingimustel, võta siiski kasutusele enesekaitsemeetodid, nt unfollow. Mul on ekse, kes on jätkuvalt mu sõbralistides, aga selleks, et ma saaksin nende tegemisi neutraalse tundega taas näha, läheb vähemalt aasta. Tunnetel peab olema võimalus jahtuda, ja igapäevane selle inimese nägemine ei aita lahkuminekust ülesaamisele kaasa. Selle punktiga käib kaasas ka oluline märkus: ära postita liigseid detaile sotsiaalmeediasse. Jah, ilmselt inimesed märkavad, kui sa olid eelmisel päeval kihlatud ja järgmisel päeval on kadunud igasugune märk sellest inimesest su kontodel, kuid sa võid ka lihtsalt öelda: “Jah, me läksime lahku, ma ei ole valmis/ ei taha sellest rääkida.”

3. Kindlusta suurepärane tugivõrgustik. On hästi oluline, et sul oleks inimene või paar, kellele helistada, kui sind on tabanud suhte lõppemise šokk (ja see šokk käib lainetena). Või isegi, kui see pole šokk, oled sa tõenäoliselt ikkagi väga liimist lahti ja oma uue elu ehitamine võtab teatud hulga aega. Mida kauem te olete koos olnud, seda keerulisem on leida uus rutiin. Kuidas saab lastega? Kuhu asuda elama? Kui sinu kanda polnud näiteks arved ja näidud, siis pead sa õppima hakkama saama ilmselt igapäevaste asjadega, et elu käimas hoida ja sul ei pruugi kõik need asjad pähegi tulla. Seega: leia keegi, kellele toetuda, kes vajadusel aitab hoida lapsi, kes vajadusel selgitab juriidilisi küsimusi või kes vajadusel kasvõi aitab leida ressursse, mida vajad – olgu selleks ohvriabi, nõustamine, psühhiaater või advokaat. Ja muidugi: leia inimene, kelle juurde minna või keda külla kutsuda, kui üksindaolekut on raske kanda. (Või kui sul tuleb peadpööritav vajadus end kohe heast Shiraz’st maani täis juua, siis ära tee seda üksinda.)

4. Anna andeks. See on üks väga raske, aga väga oluline asi, et sa saaksid edasi liikuda. Sul võib olla väga raske anda andeks inimesele, kes murdis su usaldust ja kes su südame kildudeks lõi, kuid veel raskem võib olla andeks anda iseendale, et sa… Need mõtted, mis pähe kipuvad, võivad olla igasugused. Miks ma ei näinud seda tulemas? Miks ma kohe ei näinud ohumärke? Miks ma end liiga kiirelt avasin? Miks ma lasin endale nii teha? Miks ma olin nii rumal? Miks ma, miks ma, miks ma OMETI EI TEADNUD PAREMINI!? Anna endale andeks. Sa talitasid selle infoga, mis sul sel hetkel oli. Inimese loomuses on usaldada, me kõik tahame olla hinnatud, väärtustatud ja armastatud. See, et sul oli see täiesti inimlik vajadus olla armastatud, on normaalne ja sa ei peaks veetma ühtegi hetke end selle eest karistades. Anna endale andeks. Ja millalgi tuleb hetk, kui sa suudad andeks anda ka talle. Ei, muidugi ei pea sa unustama, muidugi ei pea sa tehtule õigustusi leidma, muidugi võidki sa jääda igaveseks hukka mõistma seda, mis juhtus või mis tehti, kuid sa võid andeks anda, leida endas jõu soovida inimesele ikka parimat, püüda võtta juhtunut kui väärtuslikku õppetundi. Ja see on ainus viis, kuidas sa saad edasi liikuda.

5. Saa see õppetund selgeks. Läks natuke aega, enne kui ma aru sain, miks sel korral nii läks. Et kus oli see pimenurk, kuhu ma ei taibanud vaadata. Ja ma sain aru, et nii pidigi minema, sest mul oli see õppetund veel läbimata. Meil kõigil on teatud mustrid, teatud aiad ja teatud augud hinges, mida me teadlikult või alateadlikult täita püüame. Elu ongi üks pidev õppetund ning kui sa suudad aru saada, mis oli see põhjus, miks just sa ise selle õppetunni enda ellu kutsusid – see on juba suur asi. Ärge saage valesti aru, mingil juhu ei taha ma öelda, et ohvrid on ise SÜÜDI (kui tegemist on vägivaldse suhtega). Küll aga usun ma raudkindlalt, et igas asjas on oma õppetund ja me peame selle omandama, et edaspidi seda konkreetset viga osata vältida. (Ja küllap me teeme edaspidi uusi ja veelgi põnevamaid vigu:).

6. Ära klatši oma eksi seljataga (liiga palju). Ainult teie kaks teate, mis tegelikult suhtes toimus. Su sõpradel on kindlasti vaja teada teatud osi sellest – kas või selleks, et nad saaksid sind kaitsta ja vajadusel aidata, kuid igapäevased kõned teemal “Ja tead, mis ta veel ükskord tegi?!” on täiesti mõttetud. Kui sa tunned, et sul on vaja neid teemasid lahata, siis tuletagem meelde parimat dialoogi, mis ükskord mu psühhiaatrikabinetis aset leidis. (See puudutas üht varasemat lahkuminekut küll.)

“Mul on tunne, et mu sõpradel on täiesti kopp ees sellest, et ma koguaeg oma eksist räägin,” kurtsin ma.
“Oot, misasja, sa tüütad oma sõpru selliste juttudega?” imestas arst. “Ole nüüd, jäta oma sõprade hing ometi rahule! Sõbrad pole selleks, et neid pidevalt oma lõppenud suhte detailidega tüüdata.”
“…selleks olete mul teie?” muigasin.
“Häh, muidugi mitte!” rehmas ta käega. “Mina olen siin selleks, et vaadata, kas ravi toimib ja jälgida su üleüldist tervislikku olukorda. Kui rääkida tahad, mine psühholoogi juurde.” (Ja ma läksingi. Aitas.)

7. Leia endale mingi projekt. Ja anna sellele projektile nimeks: “Minu uus elu”. Lisaks sellele, et sa saad hakata jälle voodis rahus apelsine sööma (vt Carrie ja Big), et sa saad jälle rahus absoluutselt ainuisikuliselt otsustada, mida panna poes toidukorvi ja kraanikausis pole enam habemekarvu, on sul täiesti ainulaadne võimalus olla iseendaga ja hakata vaikselt avastama, kes sa oled. Hakata end üles ehitama. Ja et mitte ainult koguaeg iseendale keskenduda (see võib olla kohati valus ja raske, sest mõtted võivad ikka lahkuminekule minna ja sellele, kui valus sul on), tasub leida ka mingi muu, lisaprojekt. Minul sai selleks kodu renoveerimine, lisasin sellele veel kehaprojekti. Midagi, mis tekitab sinus elevust, midagi, millele keskenduda. Mine trenni, hakka katsetama uute põnevate retseptidega, värvi seinu, tee suurpuhastus…

8. Suurpuhastus. Ahjaa, sellele muidugi eelnegu kõigi eksiga seotud asjadest vabanemine. Mina tagastasin asjad paar päeva pärast lahkuminekut ja kõik muu, mis jooksvalt välja ilmus ja mulle teda meenutas, lendas jooksvalt prügikasti. Väga vabastav! Kui sul on ekse, kellega sa tead, et tulevikus säilib tema vastu soe tunne (aga sinna läheb aega, kui te suudate olla kas sõbrad või lihtsalt sõbralikud), siis tekita mingi kastike, kuhu panna pildid-kirjad, kingitused – misiganes asju sa tahaksid alles hoida või mis on liiga väärtuslikud, et neid ära visata. Ja pane see silme alt ära. Aga tean ka juhtumeid, kus eksiga seotud asjad on konkreetselt ära põletatud (ma ise pole seda vist kunagi teinud) – misiganes sul vaja on, et su kodu ja su enda elu feng shui oleks võimalikult eksivaba.

9. Sa võid vabalt deitida. Mul on üks sõbranna, kes nimetab järgmist kutti, kellega hookida uppalate cleanser’iks. Kui sa oled sedasorti inimene, siis sul võib olla füüsiline vajadus, et su keha oleks puudutanud viimasena keegi teine kui su eks. Seega, tõmba see Tinder, käi mõnel deidil, be safe, naudi väikest flirti – aga siis võta aeg, et olla sina ise ja aru saada, kes sa üldse tegelikult oled. Ära sukeldu kohe meeleheitlikku tagaajamisse, et leida endale järgmine baby daddy (juhul kui su bioloogiline kell kõrvulukustavalt taob), sest isegi kui su prints satuks su teele järgmisel päeval, oled sa ise veel nii katki, et see suhe on juba alguses hukule määratud.

10. Kirjuta kirju. Kui sind tabab ülevoolav soov talle näkku karjuda, kui haiget ta sulle tegi, kui valus sul on, mida ta kõike valesti tegi ja üleüldse, LIFE IS SHIT AND IT’S YOUR FAULT, siis kirjuta kiri – aga ÄRA SAADA SEDA ÄRA! Meil kõigil on lahkuminekujärgselt emotsioonide virvarr ja see on täiesti normaalne. Aga tegelikult pole mingit mõtet oma egoga lehvitama minna ning hakata õigust taga nõudma, et kes siis ikkagi rohkem süüdi on ja kes võidab võistluse selles, kel on rohkem valus. Jah, sul on valus. Jah, ta käitus sitasti. Aga ilmselt on ka tal valus ja ilmselt tema silmis käitusid sina sitasti. Lõppeks: so what? Omaenda sita peame me ikka ise läbi töötama ja tema (või tema peale karjumine) sind selles ei aita. Mis aga ei tähenda, et sul poleks õigus neid tundeid tunda, lihtsalt leia tervislik viis need välja elada. ÄRA SAADA NEID KIRJU ÄRA. ÄRA HELISTA TÄIS PEAGA. ÄRA TŠÄTI TÄIS PEAGA. Bloki ta number, kustuta meiliaadress, midaiganes – ära saada seda jauramist talle ära. Tuleviku-sina tänab sind.

11. Ja kui sa oled valmis edasi liikuma, siis püüa seda teha aeglaselt. Jah, ma ka ei tea, mis on “aeglaselt” ja ma ka tegelt ei tea, millal on “jälle” okei astuda järgmisesse monogaamsesse suhtesse. (Lisasin monogaamse, sest mitme inimesega deitimine on ka täiesti okei ja paljud teevad seda, aga vähemalt mina konkreetselt hetkel olen monogaamne.) Aga võta asja aeglaselt. Püüa aru saada, millised hirmud on alateadlikud. Millised omadused, mida sa uuele silmarõõmule omistad, on tegelikult vaid projektsioon või soovmõtlemine. Millised tema omadused on tegelikult täiesti okeid omadused, mis vaid tekitavad sinus vastandlikke tundeid, sest meenutavad kaude eksi. Aga saa ka aru, millised omadused võivad tegelikult olla ohumärgid – ja et sa oled ohtlikult lähedal kordamas eelmisi vigu.

12. Sinuga saab kõik korda. Ausalt saab. Kõik saab korda. See võib tunduda lõputu ja võib tunduda, et see valu ei saa iialgi läbi ja võib tunduda, et sa ei armasta kunagi ja võib tunduda, et ammugi ei armastata sind kunagi (mis on tõsi mõttes, et kuniks sa ise end ei armasta ja endaga rahu ei tee, ei saagi keegi sind armastada)… Aga aeg tõesti parandab paljud haavad. Mitte kõik, paljudest jääb armkude. Aga sa liigud edasi, sammhaaval. Püüa olla hetkes, püüa olla uhke enda üle iga üleelatud päeva üle. Loo endale rutiinid ja pea neist kinni – ning kiida end, kui oled suutnud edukalt millegagi hakkama saada, olgu selleks pisimgi asi. Jah, ükskord tuleb hommik, kui sa ei mõtle esimese asjana enam lahkumineku peale. Tuleb päev, kui õhtuks sa avastad, et sa polegi nutnud. Tuleb päev, kui sa ei mõtle kordagi eksi peale. Ja tuleb nädal, kuu… Ja sa saad aru, et see on möödas. Sa oled teiselt poolt välja tulnud.

Parim lahkuminekulugu ka:

12 asja, mida veerandaasta deidipausi mulle õpetas

Kui te kuulate “Naistejutte”, siis võibolla olete te kursis sellega, et millalgi talvel otsustasin ma, et mul on deitimisest üsna  villand saanud. See ei olnudki seotud ühegi konkreetse inimesega (või konkreetse inimese puudumisega), pigem tuli selline sügav arusaamine, et ma pean olema mõnda aega täiesti teadlikult iseendaga. Kui mõtlema hakata, siis ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii teadlikult iseendaga olin – ikka on olnud kuskil keegi, kes, kui isegi mitte voodit või reedeõhtuid, siis mõtteid hõivab.

Niisiis otsustasin ma, et Tinder kinni, tšakrad lahti – või mida säärast. No teate küll, kuidas see käib. (Või äkki ei tea, aga umbes nii see käis.)

Hakkasin täna mõtlema, mida ma siis lõppeks olen selle aja jooksul enda kohta teada saanud? Kas üldse olen? Proovime.

1. Ma sain teada, et ma ei oska iseendaga olla – ja et ma täidan tühimiku tööga. See on ilmselt põhjus, miks ma nii palju tööd teen. Ma lihtsalt ei oska iseendaga olla. See tähendab – mul ei hakka igav, mul on ikka midagi lugeda või vaadata või kirjutada, aga kui ma olen lihtsalt iseendaga ja isegi mitte emarollis, siis tekib hinge väga kiirelt selline näriv tunne, et ma ei ole kellelegi kasulik ja ma pean kiirelt olukorra parandama – töö on selleks kõige kiirem ja parem lahendus. Kusjuures, ma sain sellest aru üsna hiljuti, seega püüan ma nüüd teadlikult ikkagi tunde lugeda ja mitte ülemäära üle pingutada. Ja kui hääleke ütleb, et kui ma pole produktiivne, siis ma olen kasutu ja seega ebavajalik, püüan ma mõne parema mõtte asemele mediteerida. Õigemini peaks ma tegelema sellega, et aru saada, miks ma nii tunnen.

2. Ma sain kinnitust tõsiasjale, et mehed on tõesti nagu tulemasinad. Kui sul vaja on, siis ei leia sa käekotipõhjast ühtegi, aga kui sul vaja pole, hakkab neid välja kukkuma igast taskust ja sahtlist.

3. Ma sain aru, et ma olen täiesti monogaamne inimene. Vähemalt hetkel. On muidugi veider sellest aru saada siis, kui sa oled üksinda, aga… Ma ei oskagi seda seletada. Oma elu jooksul on mul olnud palju perioode ja veendumusi, muuhulgas olen ma olnud kindel, et monogaamsus pole jätkusuutlik. Aga olles teadlikult eemaldanud igasugused nö ahvatlused, sain ma aru, et see FOMO-tunne on täiesti fabritseeritud. Kuskil mujal polegi parem, kuskil polegi kedagi, kes oleks veel parem – ainus, mis on kõige parem, on see hetk just siinsamas praegu.

4. Ma sain aru, et lisaks tööle täidan ma tühimikke mõttetute obsessioonidega. Üheks peamiseks on toit. Mu suhe toiduga on läinud väga käest ära, kirjutasin sellest ka ning laupäeval ilmub podcast, kus ma sellest ka natuke räägin. Saade sai linti võetud mõni aeg tagasi, aeg on edasi läinud ja ma saan aru, et kui ma ettevaatlik ei ole, võin ma väga kergesti libastuda. Ühest küljest ma reaalselt VÕITLEN vajadusega tõmmata alla mõni äpp, et saaks hakata mikrosid ja makrosid lugema, aga miski ütleb mulle, et see on hetkel väga, väga halb mõte.

5. Kui ma tühimikest teadlikuks sain, sain ma aru, et tegelikult on kõik hästi. Nüüd on muidugi kohati uus paranoia, et iga põnev asi, mis mu tähelepanu köidab, on tegelikult uus ja särav vahend oma sisemistelt sõlmedelt tähelepanu ära pööramiseks, aga ma lepin praegu sellega, et päevas teadlikult 20 minutit iseenda mõtetega olemiseks peab olema hea algus. Lihtsalt olengi ja ei tee midagi (kui just postituse idee ei tule ja siis… oh look, new and shiny way to not think about my problems!)

6. Ma sain aru, et deitimist mitte forsseerides olen ma märksa õnnelikum – ja rikkam. Sõna otseses. Kohutavalt palju raha jääb üle, mida ma ei kuluta drinkidele või dinneritele või hilisõhtustele rongidele või taksoteenusele.

7. Ma sain teada, et jah, on võimalik, et ma tõesti MAGAN VÄLJA. See juhtus esmaspäeval, kui ma ärkasin kell 7 hommikul, sest olin eelmisel õhtul kell 21 magama läinud. Ja enne seda kaks ööd saanud kümme tundi magada. Ning et ma reaalselt olengi füüsiliselt välja puhanud. See kõik oleks olnud olemata, kui ma oleks endale mingid deidi organiseerinud sellesse nädalavahetusse.

8. Ja ma sain teada, et kõikidel mu tarkadel sõbrannadel on olnud õigus. Kui ta on sinust huvitatud, siis ta näitab seda välja ja ei mängi mingeid mänge. Sa ei pea lugema alltekste või päevi, millal on okei temaga suhelda. Ja ma sain teada, et erinevalt mõnedest mu sõbrannadest, kes arvavad, et selliseid inimesi pole, siis on küll. Maailmas on veel selliseid inimesi.

9. Lisaks sain ma teada, et mind over matter töötab väga hästi. Jah, ma tunnen füüsilisest lähedusest vahepeal puudust (ja, nagu ütles Carrie seksjalinnas – lihtsalt tahaks tunda mehe raskust oma peal), aga see on nii väike osa sellest, mis on mu vajadused selleks, et olla õnnelik. Ja kõik need vajadused on vähemal, enamasti rohkemal määral kaetud.

10. Ja ma olen unustanud, milline ma välja näen. Kui sa ei vaata pidevalt peeglisse ega uuri selfisid selle pilguga, kuidas sa võiksid järjekordsele huviobjektile tunduda (teate küll seda fiili, kui uus silmarõõm avastab su instagrami ja sa tunned füüsiliselt, kuidas ta su pilte uurib ja siis sa lähed ja püüad vaadata oma kontot võõraste silmadega jne), siis sa võid unustada, milline sa tegelikult välja näed. Ma olen reaalselt iga jumala kord peeglisse vaadates üllatunud ja sealt vaatab vastu täiesti võõras nägu. Mul on selle näo vastu täiesti neutraalsed tunded. Juustega pole rahul, aga juustega pole ma kunagi rahul, ülejäänud osa – meh. Las ta siis olla.

11. Ma olen avastanud, et ma ei karda enam. Kui suvelõpulahkuminek lõi mu parasjagu paigast, siis mingil hetkel ma avastasin, et ma ei karda enam. No hullusehoogusid ikka lööb välja mõnel tumedal hetkel, aga kui ma asjale selge pilguga vaatan, siis TEGELIKULT ma ei karda. Ma ei karda, et ma tõmban ligi hulle või ebastabiilikuid või abielumehi. Ma ei karda, et ma jään üksikuks. Ma ei karda, et ma armun uuesti ja võibolla lähen uuesti lahku. Ma ei karda, et ma armun uuesti ja ehk isegi abiellun uuesti. Ma ei karda, et ma ei saa enam lapsi. Ma ei karda, et ma saan veel lapsi. Ma ei karda ühtegi võimalikku tulevikku, sest ma olen juba praegu nii valmis. St oma eluga valmis. Mu elu on hea, kõik on hea. Mul on oma eluga veel nii palju teha, olgugi ta valmis… Ma ei oska vist hästi seda tunnet sõnadesse panna – mul on praegusega nii palju tegemist, et kõige suurem trikk on lihtsalt meelde tuletada endale – ole praeguses!

12. Sest seda avastasin ka – ma kipun ette ruttama. Iseendast ja antud hetkest. Ja sellele aitasid kaasa igasugused flirdid ja deidid – sest mida muud üks järjekordse deidi otsimine või ootamine ole, kui ikka praegusest hetkest ette ruttamine. Aga miks mitte ei võiks see kolmapäevaõhtu, mil laps on trennis ja töö on tehtud, süüa veel tegema ei pea, koristada ei viitsi – miks mitte ei võikski see hetk olla see, mis on kõige olulisem. Ja kas mitte see polegi see hetk, mida minevikudaki eri aegadel on niiiii väga igatsenud? Noh, nüüd on see käes. Ole hetkes, räh!

Maru melanhoor-post tuli vist, aga tegelt üldse pole. Ma sain sellest ka aru, et pean rohkem oma vanasid häid melanhoorahetki endale lubama, aga sellest mõnel järgmisel korral. Muah mu armsad!

memo endale ehk kuidas end stressiperioodil mitte maha tappa

Lähiminevikus oli üks raske päev. Tegelikult oli neid mitu, aga üks oli kohe eriti raske. Oli nii raske, et mul närvipingest ununes süüa, või õigemini, ma sõin küll hommikust, aga lõunat ei suutnud süüa, sest süda oli pingest nii paha. Lõpuks, kui jõudsin lasteaeda, tundsin esimest korda, mis tunne võib olla minestada. Toetusin vastu kappe ja hingasin end rahulikuks, kuni maapind taas jalge all stabiilseks muutus.

Koju jõudes istusin köögipõrandale maha, mõtlesin, et kas nutta natuke või ei, aga siis leidsin, et fuck. On olnud hullemaidki aegu ja ma saan teha stressiperioodi üleelamist enda jaoks lihtsamaks, kui ma end ise katki ei mõtle. Või vähemalt – kui ma püüan teadlikult end mitte maha tappa.

Niisiis, siin on memo mulle endale, mida ma pean lähinädalatel meeles pidama, et märts üle elada.

Ja nagu teada, vihkan ma märtsi niigi kõigist kuudest kõige enam, seega it will be a motherfcking challenge.

Söö, raibe!

Ma pean sööma. Ma ei tohi unustada süüa. Ükskõik, kui palju oleks süda paha sellest, et stress lämmatab ja on tunne, et kogu maailm kukub kokku, siis ma pean sööma. Vähemalt kolm korda päevas. Soovitavalt ka vahepaladega. See pole ju nii raske, ega ju? EGA JU?!

Mine magama enne südaööd

Mitmed uuringud on tõestanud, et unetunnid, mis sa saad enne südaööd, on märksa kasulikumad kui need, mis saad siis, kui lähed magama pärast südaööd. Mul õnneks üldiselt on ammu sisse harjunud minna magama enne südaööd, aga nüüd pean seda eriti meeles pidama. Mis on muidugi raske kohati, sest parim aeg päevast on see, kui laps on voodis ja ma saan lihtsalt tühja passida. Kohati tundub, et see ongi reaalselt ainus aeg, mis mul iseendale on (st tegelt ongi nii), ja pole siis ime, kui mul on suur kiusatus see pikemaks venitada.

Sa ei pea töötama nii palju

Pean! Ei pea! Pean küll! YOU’RE NOT MY MUM, pean küll! Umbes selliseid vestlusi pean peas iseendaga igapäevaselt. Kas see, et kell on pool üheksa ja mul on ikka veel tööasjad käsil, on ebatervislik? Aga kui arvestada, et ma peangi praegu tegema rohkem ja arvestada, et ma elan maal ja sõidan ja siis ma ju peakski tegema peaaegu koguaeg tööd? Ei? Ühesõnaga, ma pean õppima lubama endal vähem tööd teha. Ausalt, isegi boss ütles, et ma võin teha vähem. Aga miskipärast ütlen ma ise endale, et ma pean tegema veel rohkem. Something is broken in my brain.

Mine õue vahepeal

Jooksmine on praegu pausil, sest esiteks oli fakken külm, teiseks aga pole mul reaalselt olnud momentigi, mil ma saaks endale võtta selle 45 minutit. Tõsiselt. Mulle tundub, et äkki sel nädalavahetusel see õnnestub, kuigi pean ka töötama, aga Mila veedab siis aega isaga ja mul on ehk võimalus saada päriselt pikemaks ajaks õue. Täna kasutasin ära Mila jalkatrenni aega ja EI TÖÖTANUD! Käisin hoopis rannas trenni tegemas! Tuli küll pärast inimese tunne peale.

Ütle sõpradele, et sul on pekkis

See kõlab natuke kreisilt, aga mul on sõpradega paika pandud kriisiplaan. K2 ja Ruumi tsekivad vähemalt kord päevas inni, et kas ma veel elan. Ma palusin neilt seda pärast esmaspäevast intsidenti, kui mul tõsiselt tekkis tervisepaanika. Mu suurim hirm on, et minuga juhtub midagi ja me oleme Milaga vaid kahekesi ja keegi ei tea isegi mind otsida, saati siis muretseda. Ja seda muidugi mitte enda pärast, vaid ikka Miiluri pärast. Kui varem oli hirm, et kassid söövad näo, sest ma forever alone, siis praegu hirm, et minuga juhtub midagi ja me oleme vaid Milaga kahekesi. Nii et mul on sõbrad, kes on olemas ja kuulavad ära mu kurtmise, küsivad, kas minuga on korras ja vajadusel tuleksid ilmselt ka siia maailmalõppu kohale.

Ole tänulik

Maailma kõige tobedam asi muidugi, kogu selle new age’i ja MMS-terakeste ja muu sellise valguses, aga ma tõesti pean endale meenutama teadlikult, kui palju mul on, mille eest tänulik olla. Ja ma pean iga päev keskenduma sellele, mitte sellele, mis võiks olla teisiti. Sest tegelikult on hästi. Tööd on. Süüa kapis on. Lapsel puudust millestki ei ole. Sõbrad pole veel lahti öelnud. Perekond on mul suurepärane. Välja tuli üks ammu oodatud raamat. Kolleegid on imelised. Vitase plaat on täiega lahe, mille nad mulle sünnaks kinkisid, kuigi ma ei saa sõnagi aru, mis ta laulab. Mul on massaaži kinkekaart. Auto töötab (kuigi hakkas tuhandega roostetama, olgugi et sai just sedasama kohta tehtud). Kloogal elada on imeline. Mu laps on imeline. Ja ma võin küll üksi surra, aga MA EI SURE VEEL.

Kõik pole kaugeltki täiuslik, aga miski pole kunagi täiuslik. Ja mul on pandud arstiajad (et välistada, kas selle stressi varjus juhuslikult end hoopis hästieitatud depressioon ei peida) (ja et teha südamekoormustesti, sest ma reaalselt kardan surra vahepeal), ja ma püüan ja ma tean tegelikult, et ma ei peagi kogu maailma enda õlul hoidma.

Piisab, kui enda ja Mila oma hoian.

Ja teie, sõbrad, hoidke ennast ka. See fakken märts saab ükskord läbi!

nääpsuvigastuse ülestähendusi

Väike ülevaade asjadest, mida ma tänu oma isediagnoositud lateraalse epikondüliidile (ühtlasi tuntud ka kui tennisemängijaküünarnukk) (jah, ma ei mängi tennist, stop pointing that out!) teha ei saa:

  • sõita autoga, ilma et ma rändomhetkedel valust karjataks
  • mantlit selga panna
  • last sülle võtta
  • kassi paitada
  • mikrofoni hoida (selgus tänasel “Sõbrannaga kinno” üritusel)
  • trükkida kodus diivaniasendis
  • trükkida tööl teatud nurga all vasaku käega
  • avada lukku vasaku käega
  • kanda tuppa poekotte
  • kanda oma käekotti
  • maksta parkimise eest samal ajal, kui mul on käekott ja ma kõnnin kontorisse
  • vajutada liftinuppu (samal ajal, kui mul on käekott)
  • pesta pead
  • …vähemalt nii, et valus poleks

Üldiselt olen ma avastanud tohutul hulgal asju, mida ma teen vasaku käega. Ja kui kogu su elu on sinu õlul ja polegi nagu kedagi, kellele see poekott anda või, siis on päris üllatav, kui paljude asjade jaoks siin elus käsi läheb vaja. Või käsi, mis painduks küünarnukist ilma valuta.

Isegi pintsak teeb haiget, täitsa pöörane.

Aga tänu blogilugejate diagnoosile on mul vähemalt nüüd mingi ettekujutus sellest, mis mind täpselt vaevab ja ma tegelen asjaga.

…kasutades peamiselt paremat kätt.

sada killukest “Minu”-sarja 100. raamatu puhul

55.

Epp palus, et ma meenutaksin oma seoseid ja mälestusi seoses Petrone Prindi “Minu”-sarjaga. Ta ise tegi algust siin, ülejäänud seni ilmunud meenutusi saab lugeda Petrone Prindi blogis. Võtan jutujärje Triinu-Marilt üle.

Triinu-Mari tuli kirjastusse siis, kui mina jäin rasedaks ja pidin Tallinnasse kolima. See oli aastal 2010, kui minu nii intiimne läbisaamine Petrone Prindiga lõppes, aga kuna ma olin ikkagi kõrval ja lähedal kogu selle algusest saadik, tunnetan senimaani, et see on minu kirjastus (hehe, “Minu”-kirjastus). Ma olen isegi märgitud esimese “Minu”-sarja raamatu, Epu “Minu Ameerika” toimetajaks, kuigi täiesti siiralt – ma ei mäleta mitte midagi selle toimetamisest. See oli 11 aastat tagasi, ma olin napilt paar aastat jõudnud reporterina töötada, ilmselt olin ma toimetajana ikkagi väga-väga kehv. Aga vähemalt tahtmist oli palju! Ja ei osanud ma üldse muidugi aimata, kui märgilise sarja juures minu nimi saab olema. Oh, küll nüüd teeks seda toimetamistööd nii palju paremini…! (Muide, sellega on kah – Epule on alati meeldinud kirjutada nõnda, et on kirjavahemärk ja siis kolm punkti, näiteks!… Aga mulle tundub, et nii on õigem…! Seda me oleme vaielnud ja ümberparandanud vist sadu kordi oma kooskirjutamise jooksul.)

56.

“Minu”-raamatute proovitöid olen ma lugenud kümneid, osalenud otsustusprotsessis, aga kõige suuremat rõõmu, valu ja vaeva olen ma näinud “Minu Afganistaniga”. Seda raamatut kirjutasime me Janekiga koos vist kuus aastat. Igal juhul eelmisel suvel sai ta lõpuks valmis ja ma isegi ei uskunud, et see lõpuks valmis on. Muidugi oli paras segadus. Janek kirjutas nii, et iga mõne kuu tagant saatis ta mulle faili nimega “MinuAfgvol2.doc” vmt ja siis ma püüdsin seda kokku miksida juba olemasoleva failiga (juba toimetatud failiga). Nii oli lõpuks vist kümneid faile, kõik eraldi aegadel toimetatud, mis muidugi lõppes sellega, et Triinu-Mari toimetas midagi, mis oli mul teises failis juba toimetatud ja sai palju tühja tööd tehtud.

Aga valmis me ta saime! Janeki raamat on senini üks mu hingeraamatuid. Ma nutsin, ma naersin, it was better than Cats. Janeki mahlakas sõdurikeel, aga samas anne märgata, anne analüüsida, anne avada ühe mehe, ühe sõdurihingega mehe sisemaailma… Oh. Jätkuvalt. Oh.

57.

Kolm olulist.

“Minu Afganistani” esitlus on ka senini üks mu lemmikesitlusi. Ma ei teagi, miks – võibolla sellepärast, et see oli nii hiljuti. Võibolla sellepärast, et see oli paksult täis heas vormis kaitseväelasi, endisi, praegusi, militariste ja tsiviliste. Endise army wife’ina tegi see südame väga soojaks. Ja no nalja sai meil laval ju ikka ka!

58.

Teine esitlus, mis vist iial meelest ei lähe, on “Minu Islandi” esitlus. Kui siis ühel hetkel Tarvo otsustas, et on õige hetk Lutsu raamatukogu saalis võtta lahti mädandatud haikonserv, siis vist jooksid pooled saalist välja, need, kes jäid, pühkisid pisaraid. Aga ära ma ta maitsesin!

59.

PPs töötades korraldasin ma esikaid muidugi vist üsna mitmeid, aga “Minu”-sarja omadest on läbiva niidina jäänud meelde see, kuidas ma alati kadusin neisse slaididesse, mis autori taustal jooksid. Kuidas ma rändasin kaasa… Ja see, ma usun, ongi peamine põhjus, miks see sari on olnud nii fenomenaalne.

60.

Epp rääkis oma blogis sellest, kuidas mingil hetkel hakkas kirjastus otsima tüüpe. Jah, ma mõtlesin ka mingil ajal aktiivselt selles võtmes, kui kuulsin jälle kellestki, kes elab välismaal. Mis “tüüp” ta on? Kas tema loo saaks “Minu”-sarja raamatuks?

Ja näiteks nüüd selle sarja uuenduse juures, kui ilmumas on raamatud Eestist… Ma eile just mõtlesin pikalt (mul on üks teine proovitöö, mida ma tahan PP-le pakkuda, õigemini, mida nad juba ootavad ja ma muidugi ei ole veel alustanud, sest tekkis tõeline paanika ja aukartus materjali ees – aga see on juba teine lugu) – ühesõnaga, mõtlesin proovitöödele ja mõtlesin sellele, et Eesti kohad… Kas ma kunagi kirjutan “Minu Klooga”? Kas nelja, viie, äkki kuue aasta pealt annaks kirjutada “Minu Klooga”?

Ja siis mõtlesin, et ma oleks olnud kümme aastat tagasi esimene, kes oleks pakkunud “Minu Tartut”, aga kuidas enam polegi minu Tartut. Tartu, mis on minu, on igavesti jäänud minevikku. Ja see on kurb ja kummaline samaaegselt.

61.

Epp tänas inimesi, kes on olnud kirjastuse raudvaraks. Jah, Tiina(d)! Ja muidugi Kairit. Ma nägin hiljaaegu “Minu Indoneesia” esitlusel üle mitme aasta Kairitit ja ta ütles midagi, selliselt nagu ta vahel ütles – kelmikas pilk silmanurgas helklemas – ja see lennutas mind insta 8 aasta tagusesse minevikku. Kairit on nii Tartu mu jaoks, ta oli vist esimene inimene, tänu kellele ma sain aru, et tegelikult võibki täitsa nii olla, et tööelu ja eraelu ei pea olema range joonega eraldatud – ja et nii on täitsa fun!

62.

Teine väga oluline “Minu”-sarja (või siis kolmas? neljas?) raamat on minu jaoks muidugi minu toimetatud “Minu Haiti”. Tarmo Jõeveer, kes viibis Haiti maavärina ajal Port-au-Prince’is, jäi lõksu ning veetis päästmist oodates väga intensiivsed tunnid. Ma siiralt tunnistan, et nutsin iga kord, kui neid peatükke toimetasin – see oli lihtsalt nii… nii uskumatu. Ja samas Tarmo enda elurõõm, elujanu, oskus märgata ja hinnata asju, mis tegelikult on olulised… Ma usun, et tema lugu nõnda seda raamatut temaga koos valmistades läbi elades – see andis mulle ühe väga olulise õppetunni.

63.

“Minu”-sarja juures on mulle alati meeldinud see mõnus kõditunne kõhus, mis on siis, kui näed kaanel tuttavat nime. Nii paljud mu lähedalt või kaugelt tuttavad on oma lood selles sarjas avaldanud – blogi-Mann (“Minu Alaska”), Berit Renser (“Minu Indoneesia”), Kaja Tampere (“Minu Soome”), Liis Kängsepp (“Minu Argentina”) ja muidugi Epust-Justinist rääkimata, kelle raamatutesse olen isegi tegelasena sisse lipsanud.

Ma loodan, et see trend jätkub – et aina enam on mu tuttavatel raamatuid ja lugusid, kasvõi “Minu”-lugusid, ja et aina rohkemad võõrad saavad tuttavaks; ja et aina rohkemad lood saavad ikkagi raamatuteks. Mis siis, et paberraamatute aeg olevat ammu läbi saanud.

64.

Tõmban otsad kokku. Ma ei ole kaugeltki kõiki “Minu”-sarja raamatuid läbi lugenud, heal juhul kümnendiku… No ehk natuke rohkem. Kodus on mul neid vist isegi rohkem – ootavad lugemist, arvustamist. Aga “Minu”-sarja raamatuks peab olema mul kuidagi õige vaib, iga tujuga ei viitsi, iga riik kohe ei kõneta… Ja võibolla olen ma natuke kade ka. Välismaal elamine (kasvõi ajutiselt) on midagi, mis minu elus ilmselt kunagi ei juhtu. Ma magasin oma akna maha, ja nüüd seda enam ei tule. No olgu, võibolla kunagi, kui ma olen 50ndates ja Mila on oma elu peal, ehk siis – aga arvestades seda, kuidas ma juba praegu ärkan hommikuti nii, et kõik kohad valutavad (vahel isegi KÕRVANIBUD!!!), siis ma väga kahtlen, et minust saab selline elujõuline vanem inimene, kes veel reisida suudaks või, hoidku jumal, muusse riiki elama plaaniks minna.

Ma lihtsalt ei näe, et see oleks mingi tee, mis on mul käia – ja hinges olen ma natuke kade. Muidugi on ju minu unistus ka elada New Yorgis – aga ma pole suutnud isegi täita seda unistust, et kasvõi külastada Pariisi, seal elamisest siis rääkimata.

Nii et jah. “Minu”-sari on minu elus olnud väga olulisel kohal, aga alati varjutab seda kõike väike (eestlaslik? väiklane?) kadeduseussike ka. Kõik need elud, mis oleks ehk võinud mingil kujul minulgi olla… Aga ma lihtsalt ei taibanud õigel ajal.

Aga et mitte liiga melanhoolselt lõpetada, siis – mul on nii-nii vedanud, et ma olen saanud olla osa Petrone Prindist ja et Petrone Print on olnud osa minu elust. Sest kohe kindlasti oleks mu elu nii väga teistsugune, kui me poleks omal ajal Epuga internetis otsa koperdanud.

Imelisi asju juhtub pisikestest asjadest.

aasta 2017 küsimustes

See on tosinas (tosinas? öeldakse nii?) aasta, mil ma võtan aasta viimasel päeval selle hetke, et istun ja hakkan mõtlema, et mis kurat siis ikkagi juhtus.

Sel aastal teen seda oma magamistoas, kus ma mõned kuud tagasi tegin värske remondi. Jäänud on veel elutuba ja kunagi ka köök, aga see kõik võib nüüd natuke oodata, sest see on minu koduoma kodu, lõpuks ometi on see pusle kokku saanud minu elus. Ma olen Naabrinaisele nii lõputult tänulik, et ma ei oska seda isegi sõnadessegi panna. See, et ma kunagi omal ajal üldse siia sain tulla, et ta pakkus mulle koha, kuhu tulla, ta andis mulle võimaluse end koguda, jalgele tõusta. Kui ma mõtlen tagasi nelja-viie aasta tagusele ajale, kus ma olin täiesti isegi mitte põlvili surutud, vaid näoli maas – ja kui ma mõtlen sellele, kus ma olen praegu… Mul pole isegi sõnu. Ja ma ei oleks siin ilma nende kallite inimesteta, kes on mu elus, kes on jäänud mu kõrvale headel aegadel, sittadel aegadel, segastel aegadel, enesehävituslikel, kurbadel, rõõmsatel, igavatel, karmidel, tühjadel, sisukatel… kõikidel nendel aegadel.

Kas sina suudad kokku lugeda kõik need inimesed, kes on aidanud sul vormida end selliseks, nagu oled täna? Milliseks sa end veel vormida tahaksid? Kui sa praegu silmad kinni paned, kuhu sa end kujutled? Millised osad sinu vormist on veel tühjad, millega sa nad täita tahaksid? Kui palju lähemale sa lõppeval aastal oma eesmärkidele jõudsid? Millised eesmärgid täitsid, millised on need uued, mis kerkisid, mille poole nüüd püüdled?

Mitu korda tundsid aga, et oled täiesti valel teel? Mitu korda oma sisemise hääle vaigistasid, end rahustasid, et küllap jõuab, otsustega kiirustada ei tasu? Ja mitu korda elu su eest need otsused ise ära tegi?

Mitu korda sa unelaulu laulsid? Palju tegid seda üle voodi koogutades, palju aga voodis last käte vahele surudes, talle otse kõrva sosinlauldes? Mitu korda tegid seda telefoni teel, sest laps helistas nuttes, et tahab koju – aga sa ei saanud midagi teha? Mitu korda su süda murdus, sest sa tahtsid nii väga oma last kaitsta, aga teadsid, et pead laskma tal ise avastada, ise tüli sõbrannaga ära klaarida? Aga mitu korda su süda uhkusest paisus, sest sa ei suutnud uskuda, et see imeline inimene, et ta tuli sinu seest, et sina oled teda hoidnud ja armastanud ja poputanud – et temast on tõesti saanud inimene? Mitu korda tegite te tänulikkuseharjutusi ja su laps kibeles esimesena vastama, sest: “Ma olen nii tänulik, et mul on emme, kes mind toetab ja armastab!” Mitu korda sind ennast tänulikkuseharjutused päästsid – mitu korda oli selliseid hommikuid, kus sa pidid end sundima, et üldse näha elus midagi head? Mitu korda sa meenutasid endale, et see on okei, kui sa end sitasti tunned – ja et su tunded ei defineeri sind? Mitu korda ütlesid endale, et kõik möödub, ka see – ja et sina ise, sina ise, sina oled hoopis midagi enamat kui halbade hommikute või rõõmsate õhtute kogusumma, sina pole su emotsioonid, sina pole su teod või tegemata jätmised, et sa oled palju suurem… ja ka palju väiksem?

Mitu korda avastasid, et see on nii vabastav mõte?

/

Mitu korda vaatasid taevasse, lugesid taevatähti, ootasid, et mõni kukuks, et saaks soovida – ja ükski ei kukkunud, vaid sputnikud lendasid tuima järjekindlusega ümber Maa, niisiis soovisid sa kosmosesse oma soovid? Mitu korda avastasid sa, et kell on 11.11, 14.14, 15.15, 17.17 – ja sa soovisid? Mitu korda jõudsid soovi alustada, aga mitte lõpetada, sest kell juba kukkus? Mitu korda rapsasid käega, et see on vaid ebausk? Ja mitu korda siiski sisimas lootsid, et su soov läheb täide, ka siis, kui jäi poolikuks?

Mitu käsikirja lõpetasid, mitu raamatut välja andsid, mitu raamatut ilmus su sõpradel? Mitu tähemärki kirjutasid, mitu korda pidid pärast kirjutatu avaldamist korraks pikali heitma, sest kirjutasid südame välja, ja nii-nii valus oli?

Mitu korda istusid sõbrannaga ja arutasid, et tegelikult peaks soovimisega väga ettevaatlik olema? Sest sa ju oled saanud kõik, mida soovid, vahepeal hirmutava täpsusega – ja kas sa said lõpuks aru, et niimoodi soovida on ohtlik? Suutsid sa selle parema, õigema soovi paika panna? Et oleks piisavalt üldine, aga siiski piisavalt täpne? Kas sa usud, et see soov täitub?

Mitu ööd veetsid vaid rääkides, naerdes, kallistades? Mitu päeva? Mitu päeva maha magasid, mitu ööd vähkresid, und saamata? Mitu paanikahoogu said, mitu seljatasid? Mitu korda tööl pisarateni naersid? Mitu korda lollakaid videoid Instagramis saatsid? Mitu vastu said?

Mitu selfit tegid? Mitu heaolufotot tegid? Mitu hommikukalli, mitu õhtunukki? Mitu korda olid nii väsinud, et ei jõudnud suudki lahti teha? Mitu kilomeetrit jooksid? Mitu liitrit vett jõid?

Aga veini?

Mitu purgitäit ube ära sõid? Mitu veel sahvririiulil neid järel? Mitmes pulmas käisid? Mitu korda pulmi unes nägid?

Mitu korda südame avasid, mitu korda hirmust selle uuesti sulgesid? Mitu korda silmi kinni pigistasid, sest vaadata oli valus?

Ja mitu korda said aru, et silmi kinni pigistada pole üldse vaja, et maailm on imeline just sellisena nagu ta on?

See vist on mu selle aasta üks suurimaid õppetunde. Et ongi imeline. Kõik ongi imeline. Ka need osad, mis esimese hooga tunduvad mõttetud haavad, need peagi selguvad olevat millekski väga vajalikud.

Miski ei juhtu niisama, nii ma sedastasin juba eelmise aasta lõpus vist.

Aga mis siis, et on kaos. See kaos on ju nii imeline!

Head vana aasta lõppu, mu sõbrad. Aitäh, et te olete olemas, aitäh, et te loete mind. Tehke endale pai ja tehke sellele inimesele pai, kes on te kõrval.

2018 tuleb abso-faking-luutselt suurepärane, uskuge mind!

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 201020112012201320142015, 2016)