mäletamisest

Ma vaatasin täna üht videot, kus skisoafektiivse häirega inimene kirjeldas oma pimedaid päevi, kus ta praegu viibib. Ta ütles sellise lause: “Ma mäletan hetki, kui ma olen olnud õnnelik, kuid ma ei mäleta, mis tähendab tunda rõõmu.”

Ja ma sain aru, et mul on nii depressiooniga.

Ma mäletan hetki – oh, nii selgelt! – mil ma olen olnud depressioonis, kuid ma ei mäleta enam, mis tunne on olla depressioonis. Seda on kohutavalt veider öelda.

Ma käin jätkuvalt, iga paari kuu tagant, oma korralisel tehnoloogilisel ülevaatusel. Vahel ma annan verd, et arst saaks vaadata, kas rohud mu kehas on õigel tasemel ja ühtlasi, et ega need rohud ei söö ära mu leuko- ega erütrotsüüte. Ma käin ja istun arstiga, ta paneb kõik oma paksu kladesse, mille peal on kirjas minu nimi, kirja, ja ma tunnen ennast pärast seda nii palju paremini. Ma olen kohale ilmunud, ma olen hoidnud käest kinni, ma olen teinud risti sinna kastikesse, kuhu mul on vaja rist teha.

Aga paljuski on see muutunud muidugi ka automaatseks. Ja selles pole midagi halba, mul on väga vaja seda, et mul see turvavõrgustik oleks. Ometi on nii imelik aduda, et ma tõepoolest enam ei mäleta, päriselt, päris-päriselt, mis tunne see oli. Mis tunne see oli.

///

Ükskord ütles Naabrinaine mulle väsinud veendumusega, et oleks ehk aeg see hall lint enda rinnast rebida. See oli millalgi sel ajal, kui ma olin lahku minemas ja tegelikult oma elus ühes kõige madalamas punktis üldse. Aga tema point oli muidugi õige – ma lihtsalt sel ajal ei saanud sellest aru.

Ma ei saanud aru, mis mõttes saab selle halli lindi – et ma olen depressiivik – rinnast rebida. Kord juba oled, oled ju lõpuni välja!

Nüüd ma saan sellest vist paremini aru. Et jah, lõpuks ongi nii. Lõpuks on võimalik (vähemalt mul ja ma usun, et tegelikult paljudel) oma aju ümber programmeerida. Teraapia, eneseanalüüsi, kasvamise ja vajadusel rohtude abiga on sul võimalik siiski oma valesti tulistavad närviühendused panna uusi asju tulistama. Looma uusi radasid, looma uusi seoseid.

Selleks läheb muidugi aega ja vaeva ja pisaraid ja noh, teate küll, köögipõrandal aelemisi. Aga see on absoluutselt võimalik.

//

Ma olen muidugi alati valvel. Iga värelus, iga pisar, iga valulöök kõhtu, iga pettumus, iga haiget saamine. Ma elan neid kõiki läbi, ma ei jäta ühtki LÄBI ELAMATA. See on muidugi kohutavalt väsitav, nii mulle endale kui mu lähedastele. Sest ma olen valinud kõik läbi elada. Sest, noh, jeesus, mu sõbrad! Mõelge ise! Iga valu on ju arenemisvõimalus! Iga aia näitab sulle jälle midagi su lapsepõlvemustrist! Iga kõhus pakitsev solvumine on KASVAMISE FAKING VÕIMALUS!

Kasva! Arene! Õitse!

Kuid ma elan oma elu läbi ja… ma mäletan rõõmu. Ma tundsin seda täna. Ma tunnen seda vist iga päev, kui ma päriselt aus olen. Päriselt rõõmustavadki väikesed asjad – lollakad selfid tööliftis, kolleegide kulbiviskamised, napakad sõnumid ja meemid, mida sõbrad saadavad, Miiluri aina peenemaks muutuvad humoorikad torked, Sussu idiootselt nunnu elamise viis… No nii palju asju on päevades, mis on puhas RÕÕM.

Ma mäletan rõõmu.

Mul tuli praegu meelde, kui tänulik võib selle eest olla.

Sest ma ei mäleta depressiooni. Ma mäletan, oh, muidugi mäletan. Aga – saate aru – ma ei mäleta, mis tunne see oli.

Ja see on asi, mida 2006. aasta Daki ei mõistaks iialgi.

Ma olen kõndinud mõne miili oma elus, kas pole…

tühimikust

Ma olen jõudnud oma eluga kummalisse kohta. Hmm, kummaline pole vist õige sõna. Ma olen jõudnud täiesti uude elufaasi ja iseenesest pole selles midagi imelikku. Selline see elu ju ongi – läbid erinevaid faase, erinevad asjad on antud hetkel olulised, fookus muutub, panustad millessegi rohkem ja teise asja vähem.

Aga viimastel nädalatel, või isegi kuudel, olen ma aru saanud, et mu sees on valmimas üks kriis. Ma pean nimelt leidma viisi, kuidas teha endas rahu tõsiasjaga, et tõenäoliselt ei saa ma enam kunagi lapsi. Ja see tunne on kurb, mingil põhjusel hirmutav, aga ka rahustav. See on selline tunde-lõngakera, kus on koos väga palju erinevaid emotsioone ja seda on nii raske veeretada, sest ma ei tea, kust alustada. Ma leinan tulevikku, mida kunagi olema ei saa ja see on… pehmelt öeldes segadusse ajav.

Üks põhjus, miks see mulle nii raske on, on vist see, et mul polnud kunagi plaani. Jah, mul oli konkreetne plaan saada LAPS ja lapse ma ju sain. Aga sealt edasi mul plaan puudus. Mul polnud kunagi võetud eesmärgiks saada näiteks kaks või kolm või rohkemgi last. Kuna Mila ootus ja beebiaeg langesid mu elus kokku ühe kõige raskema ajaga, mida üldse olen läbi teinud, siis ei ole mul sellest ajast palju häid mälestusi. Nii võiks ju olla lihtne arvata, et selle loogika järgi ma ei peakski tahtma uut last. “Sul oli ju nii raske, mäletad?” ütlevad inimesed mulle sageli, kui püüan asjast juttu teha. Jah, mul oligi raske, HULLULT raske. Aga seda valusam on teadmine, et õnnelik rasedus ja pilttäiuslik perekond on asjad, mida ma mitte iialgi sel kujul ei koge. Ma nii tahaksin seda kogeda, aga seda pole kaartides ette nähtud. Ja kuna sel ajal, mil ma Milat ootasin või kui ta oli pisike, läks kogu mu aur ja tähelepanu puhtalt ellu jäämisele, ei osanud ma hinnata ega tähele panna ka kõiki neid mitte enam kunagi korduvaid hetki.

Niisiis, mul puudus plaan. Ma deitisin ja olin suhetes erinevate meestega, kelle lapsesaamissoovid olid erinevad. On olnud õhus variante, et ma veel saan ühe lapse. Aga need suhted ei jäänud püsima, ja jälle kohandasin ma oma tuleviku iseenda järgi ümber. Ma olin valmis – kui suhe oleks töötanud, kui see oleks püsima jäänud, siis ma oleksin olnud valmis järgmiseks lapseks. Ja kui suhe lõppes, siis ma leppisin taas tõsiasjaga, et seda konkreetset tulevikku selle inimesega ei tule. Ja ka last mitte.

Umbes aasta tagasi hakkasin ma isegi mõtlema spermapanga kasutamisele, nii suureks läks mu soov veel üks laps siiski saada. Vaatasin hindu, plaanisin, mõtlesin. Aga ikka jäi peale tõsiasi, et – mul on praegu täpselt nii palju, mida ma suudan kanda. Oh, ma ei kahtle, et ma ei suudaks hakkama saada rohkemate lastega. Aga ma naudin praegust siiski väga. Ja ma olen väsinum kui iialgi varem, seega ette kujutada, et mul oleks veel beebi ja ma alustaks kogu seda tralli otsast peale, on jube.

Ehk siis: ratsionaalselt ma tegelikult ei tahagi rohkem lapsi. Mind erutab mõte sellest, et “pool on juba tehtud”. Mila on 9, 9 aasta pärast kolib ta välja ja ma saan lõpuks ometi hakata nautima oma teist noorust. Kui ei pea kellelegi koguaeg süüa tegema, kui ei pea kõiki õhtuid sättima selle järgi, et kodus on väike inimene, kes vajab pidevalt abi, hoolt ja tähelepanu. (St ma annan aru, et juba üsna pea on ta veelgi iseseisvam ja ka seda, et abi ja hoolt vajab ka täiskasvanud laps, aga no saate aru küll.) Ma olen 36 ja pool, mu munarakud pole ilmselt enam kõige kvaliteetsemad. Riskid on tõusnud. Ja mitte vähem tähtis pole ka see, et ma olen oma karjääriga kohas, mida ma väga naudin. Kogu mu aeg läheb tööle ja kireprojektidele ja ma ARMASTAN seda. (Ja olen koguaeg nii väsinud.)

Nii et jah, ratsionaalselt ma saan ju aru, et kõik on hästi täpselt nii nagu on.

Aga see tühimik sees ikkagi tuikab valusalt. See tühimik, kus on peidus see mitte kunagi juhtuv tulevik veel ühe lapsega.

Üks huvitav aspekt on veel. Ma armastan oma meest väga ja me plaanime õhinal tulevikku, aga lapsed on meil mõlemal tehtud. See on okei, ma poleks temaga deidilegi läinud, kui ma poleks selle tulevikuga nõus olnud. Aga. Üks oluline aga. On väga kummaline kedagi nii väga armastada ja teada, et on üks väga tähtis, elumuutev asi, mida sa temaga mitte kunagi jagada ei saa… Ja samas on nii imelik leinata midagi, mida ju polegi olnud… Ma annan endale aru, et palju sellest valusast tühimikust on bioloogiline iha potentsiaalselt heade geenidega kaaslasega kiirelt veel järglasi teha – ja see vana hea bioloogiline kell – aga see ei tähenda, et need tunded oleksid kuidagi kergemad kanda.

Ühtlasi ma annan endale aru, et mu loos pole mingit traagikat, kõikide parameetrite järgi on kõik väga hästi. On elusid ja inimesi, kellel polegi valikut antud, või kes väga püüavad ja kunagi lapsi ei saa. Ja et naistena peame kõik leppima mingil hetkel sellega, et parim enne on möödas ja nii ongi. Ma olen lihtsalt üllatunud, et mul sellega leppimine kuidagi nii… valus ja kurb on. Jah, kurb on õigem sõna. Ma olen lihtsalt kuidagi kurb. Ma olen kurb ja ma leinan tulevikku, mida mul olema ei saa. Või vähemalt üritan, sest ega keegi pole öelnud, kuidas täpselt leinata midagi, mida sul kunagi pole olnud.

See kõik on okei. See pole ka mingi pidev raskus, vahel tabab vaid ootamatult ja otse kõhtu, nii et tahaks kägarasse tõmbuda. Aga mis seal ikka – kõik, mis on, on tegelikult väga hästi. Ja minevikku ju ei muuda.

Oeh, inimeseks olemine, ma ütlen. Ikka pidev üllatuste rada, poleks osanud oodatagi, et selline asi hinges kruttima hakkab. Aga näe 🙂

haavatavusest

Armastusega on lood teinekord nii keerulised. Ma olen 36-aastane ja ma pole üldse kindel, et ma tean, kuidas armastamine käib, ometi armastan ma palju ja kohati julgelt, mul on elus palju-palju inimesi, kellele armastust jagub. Aga vahel satub teele keegi uus ja nii eriline, et võtab hinge kinni ja… Ja siis võib ära kammida.

Ma lubasin endale 13 aastat tagasi, et ma enam ei ela oma hingeelu nii avalikult kui olin seda varem teinud. Olen ettevaatlik, ei avalda, et üldse keegi mu elus on ja kui avaldangi, siis kohe kindlasti ei räägi ma sellest rohkem. Ei näita väljagi, et see oleks midagi erilist või kuidagi tähtis elu osa – see, et ma olen suhtes. Osalt oli selle otsuse taga muidugi mu esimene pulmadraama, järgnenud Tähismaade ja perekoolikate nõiajaht, mis pani mind seda otsust tegema ning endasse tõmbuma. Et mitte kunagi enam ei näita ma välja, et suhted oleksid mulle tähtsad, mitte kunagi enam ei näita ma välja, et ma üldse kedagi julgen armastada, sest kui see peaks otsa saama – ja armastused tihtipeale saavad – siis jätan jälle endast ebaõnnestuja mulje. Ei, Daki, sina pead olema TUGEV. Tugev ja iseseisev!

Ja iga järgnev suhe ja paratamatu ebaõnnestumine on seda kõike kinnitanud. Jah, ma teen õigesti, kui ei jaga. Sest siis on see privaatne, siis ei tea keegi, kui suur või kui väike on järjekordse ebaõnnestumise tähtsus minu hinge jaoks. Pean vaid käima ja eemaldama paar pilti Instagramist ja ongi kõik. Alati on neid vaid paar, ei rohkem. Sest neidki olen julgenud panna üles alles pärast kuid kestnud deitimist, sest siis on tekkinud mulje, et… Hmm, mis mulje. Et siis ma olen võtnud aeglaselt? Et siis ma justkui teen õigeid samme? Ja ometi-ometi on needki suhted purunenud, mõned suurema plahvatusega kui teised.

Mõned aastad tagasi oli üks armulugu, mis algas – nagu enamik mu elus – kirjutamisega. Me kirjutasime teineteisele pikalt, ikka kuu või peale. Kirjad tundusid õiged, pilt, mis ta endast maalis, tundus sobivat. Ma jõudsin kirjade põhjal fantaasiasse ära armuda ning sel hetkel, kui päriselt kohtusime ja ikkagi polnud õige lõhn, kirjutasin ma selle ärevuse ja loomuliku endorfiinidelaksu lahtumise peale. Ei osanud ma siis sisetunnet kuulata, sest fantaasia oli olnud õige. Ja lubadus ka, ma ju olen endale lubanud, et ma annan inimestele võimaluse. See käib käsikäes selle uue lubadusega, et ma ei lase teatud piire ja standardeid rikkuda, mis, muidugi, on tekitanud vastupidise probleemi, et mul on väga raske anda inimestele võimalust, sest ma ei tea täpselt, millal on tegemist olukorraga, mil mu vanad haavad hakkavad veritsema ja tekitavad mus vastupandamatu tahte põgeneda; või millal on tegemist olukorraga, kus ongi tegemist tegeliku piiride rikkumisega, mitte ainult mu enda vana traumaga, mis end päevavalgele tahab tirida.

Seesama armulugu lõppes nii suure plahvatusega – ja seda tõesti vahetult pärast seda, kui ta oli mu kätt palunud ja ma seda avalikustades päris palju pööritavaid silmi feisis nägin -, et kogu selle plahvatuse killud pole senini mu hingest välja saanud. See oli jõhker, see oli suur ja see oli mu enda tehtud. Selles mõttes enda tehtud, et ma andsin liiga palju võimalusi, ma ignoreerisin liiga palju ohumärke. Aga mul oli seda õppetundi vaja. See kõik tegi mu katki ja kohutavalt ettevaatlikuks, aga ma sain aru, mis see õppetund on. See õpetab mind ikka veel, sest ma olen HARUKORDSELT aeglane õppija. Suhete osas vähemalt.

Ma olen tahtnud elada ka netis võimalikult autentselt, peaks olema ju mu leivanumber end avada ja ehk selle läbi aidata ka mõnel teisel inimesel eluasjadest paremini sotti saada – või vähemalt olla see loll, kelle vigadest saab õppida. Kuid kõik need suhteasjad, neid ma ikka hoian hinge ligi, räägin neist küll üldsõnaliselt oma podcastides, kuid kirja panna pole ammu enam julgenud. Vähemalt mitte enam sellise bravadoga, mis oli minus, kui olin 22 ja esimest korda avalikult armunud.

Tegelikult on see kõik muidugi üks jabur bullshit, mille ma olen endale kokku keerutanud. Tegelikult on täiesti normaalne deitida ja suhe ära lõpetada, kui see ei tööta. Mis vahet seal on, kas see tuleb kohe pärast seda, kui kuulutad Facebookis, et inimene palus su kätt või tuleb see siis, kui sa pole isegi sotsmeedias vihjanud, et keegi tähtis su elus on. Tegelikult pole sellel mitte kuradi mingit vahet, meil kõigil on illusioon, et meie elud lähevad teistele korda, kuid päriselt oleme ise enda omade elamisega nii ametis, et kui märkamegi kedagi sotsmeedias armuvat ja seejärel lahku minevat, reageerime sellele hetkelise kulmukergitusega. No ja mõned muidugi tormavad perekooli, et seal asja arutada, aga TEGELIKULT ei ole ka klatšil mingit vahet. Ikka klatšitakse, kui oled blogija või podcaster või instagrammer või vähegi selline inimene, kellest sotsmeedias jälgi on, ja klatšitakse siis ka, kui sinust jälgi kuskil pole, aga külamutt näeb, et hoovi peale on uus valge auto tekkinud ja üle õue on kuulda heledat naeru, mida seal varem kuulda pole olnud.

Ja kui midagi niikuinii tehakse, siis pole sel ju absoluutselt vahet. Ainus, mida saad teha, on ikka elada enda elu võimalikult autentselt iseenda jaoks. Ja minu jaoks on praegu üks olulisemaid asju, mis selgeks õppida ja mida julgeda üldse proovida, haavatavus. Sest oi pekki kuidas see mulle ei meeldi, kui raske see mulle on! Sest siis peaksin ma ju tunnistama, et jah, ma olen kõva iseseisev tubli eesti mutt, kes kulmude peal ka vajadusel roomab, et elu käimas hoida – aga kõige selle juures olen ma veel ka pehme kiisupall, kes tahab pai ja kellelegi tähtis olla ja armastada ja olla armastatud. Mõistusega saan ma aru, et me kõik olemegi kihilised, meis ongi pealtnäha vastandlikud vajadused – olla iseseisev, aga olla ka hoitud – aga millegipärast seostub see minul nõrkusega ja mu enda twisted aju teeb sellest surmapatu, mida ma jumala eest näidata või tunnistada ei tohi.

Jah, “millegipärast”. Ma tean täpselt, mille pärast. Täpselt nende kõigi grandioossete pekkiminekute pärast see ju ongi. Need minu ebaõnnestunud abiellumised, need mu ebaõnnestunud deitimised, need mu armumised valedesse meestesse ja need mu inimeste ellu laskmised, kellesse ma polnud armunud, aga seda turvalisem olukord mulle tundus – pole armunud, järelikult ei saa ma nii hullult haiget. Pealegi tundub tore inimene.

Ja pekki on läinud ka need turvalised (või “turvalised”) asjad, sest kogu selle jantimise keskel olen ma mõelnud ainult oma tillukese ego peale, arvestamata, et mängus on olnud ka teised inimesed ja nende tunded. Või isegi kui ma olen neid arvestanud, pole ma ikka aru saanud, et see, et ma ei julge olla haavatav, panustab surmkindlalt sellesse, et ka need suhted millalgi läbi saavad.

Jällegi – on sellel siis mingit ülisuurt vahet, et suhted vahel läbi saavad? Mida kauem ma elan, seda rohkem ma saan aru, et need paarid, kes kaua koos püsivad, on teineteist leidnud 20ndates. Ja oi kui kerge on kedagi leida 20ndates! Kui kerge on siis tegelikult kellegi järgi painduda, kellegagi kokku kasvada. Kui hüppeliselt raskemaks see muutub, kui su elu ja iseloom välja kujunevad, kui sa 30nda eluaasta joone ületad. Ja kui sul kohe alguses polnud oidu valida natuke hoolikamalt, ja sa avastad end 30selt ikkagi vallalisena, siis deitimine ongi su saatus päris pikalt. Sest fookus on läinud aina kitsamaks, standardid on tõusnud, 20ndates inimeste elud lihtsalt ongi teistsugused, hinged ja südamed ka.

Ma olen päris pikalt arvanud, et ega ma enam armu. Kui, siis meestesse, kes on mingil põhjusel kättesaamatud (mul nimelt selline muster, mis muidugi ei tule mu blogi püsilugejatele erilise üllatusena) ja kohe kindlasti armun nõnda, et vastu ei armuta. Ja see tundus üsna okei saatus. Sest tunda mulle ometi meeldib, ka sittasid tundeid, sest eriti need viimased on ju melanhoora-loomingu väetis ja aines. Elu peab olema värvikirev, selleks aga et kõiki neid värve kogeda, peab ka vahel tumedamad ära kannatada. Ja see kõik on okei. Või vähemalt tundus okei.

Ning nüüd olen ma nii ülepeakaela armunud, et ma ei saa üldse midagi aru. Tähendab, saan küll. Ma saan väga hästi aru, kuidas see peadpööritav armumine toob mus pinnale kõike seda jama, mida ma olen aastaid alla surunud. Kõik need pekkiminekud ujuvad vaikselt pinnale, kisavad, et ma neile otsa vaataks ja lahti harutaks sõlmed, millega ma pole viitsinud tegeleda. Aga peaasjalikult saan ma aru, et ma pean hakkama selle haavatavusega tegelema. Mis siis, kui seegi suhe millalgi otsa saab? Jah, mis siis? Polegi ju midagi. Ja pole mitte mingit vahet, kas ma olen sellest blogis kirjutanud või instagramis jahunud. Mitte mingit kuradi vahet pole. Ainult see vahe on, et sellest rääkides olen ma iseenda suhtes ausam. Olen rohkem mina ise.

Ja see on mulle küll tähtis.

Head ööd, Miuks

Täna ärkasin ma üles, Pussakas magas mul peas, Sussu oli toonud voodisse taas mingid oma mänguasjad, aga Miuksu polnud.

See pole iseenesest imelik, sest kuigi ta magab alati minuga, on tal siiski ka oma elu ja ta vahel armastab magada vannitoas soojal põrandal või diivanil või kuskil.

Ma veel meelisiklesin voodis päris pikka aega, enne kui end vetsu ajasin, ja siis ma kuulsin seda. Imelik kähisev hingamine. Otsisin: vanni all polnud, küll aga nuuskisid nii Sussu kui Pussakas pesumasina ümber. Tõmbasin masina eemale ja nägingi – Miuks oli end mingil imeväel pressinud seina ja pesumasina vahele. Miks? Läks ta sinna mänguhoos? Nad ikka Sussuga vahel panevad koos päris hullu. Või ehmatas teda miski ja ta püüdis minna peitu? Miks üldse peaks üks kass minema kuskile, kust ta kindlalt enam välja ei saa? Samas, pärast kolimisi on Miuks ikka end ära peitnud… Aga praegu ju polnud elus midagi traumeerivat.

Igal juhul oli ta end sinna vahele pressinud. Sain masina kuidagi eest, ronisin kassile järele. Vaeseke oli täiesti ära end ajanud, püüdes välja kaapida. Vist? Ma ei tea. Igal juhul ta hingeldas, vigastusi ei paistnud olevat, aga šokis kohe kindlasti. Mässisin rätikusse, tilgutasin vett, lootsin, et peagi toibub.

Miks ma arvasin, et ta toibub, ma ei tea. Ju oma olin ise ka šokis. Rätikus ta veetis mõne aja, hoidsin veel ta jalgu kinni, sest esikäppadega ta muudkui püüdis jätkuvalt nagu kaapida… või sõtkuda, ma ei tea. Ei ühtegi kräunu, ei ühtegi nurru, lihtsalt hingeldamine, korisev hingeldamine.

Nüüd muidugi ma mõtlen, et oli ilmselge, et misiganes juhtus – ta oli selleks hetkeks juba minekul, kui ma ta leidsin. Ning jah, ma olen läbinud kõik endasüüdistamise ringid, kuulanud üle kõik uneäpi öised lindistused, et aru saada, millal teda viimati kuulda oli. Äpist on kuulda tema samme (muidugi eristan ma kõrvaga oma kasside samme) hommikul poole kuue ajal. Hommikul üheksa ajal käis ilge traalivaali, köögis asjad lendasid, aga polnud kuulda nende tavapärast kräunutamist, mis ikka juhtub, kui nad omavahel mängivad ja Miuks vahel närvi läheb.

Ehk et… ma ei tea. Ma tõesti ei tea, mis juhtus. Ja ma ei saa kunagi teada.

Niisiis, rahunes ta mul rätiku sees. Hoidsin vahel rinnal, hoidsin jalgadest kinni, et ta ei sõtkuks. Ma siiralt arvasin, et lõpuks ta rahuneb, jääb magama ja ärkab ja kõik on endine.

Helistasin kliinikusse. Sest, muidugi. Sain aru, et tilka vajaks ta niikuinii. Jumal teab, mitu tundi ta seal vahel kinni oli, paanikas, šokis. Kindlalt dehüdreerunud ja olgem ausad, ikkagi vana kass. 16 aastat, see pole naljaasi.

Helistasin kliinikusse ja midagi puterdasin, et noh, teate, ma olen kuulnud, et kassid vahel, kui nad on vanad… “See ei tähenda, et nad on vanad, et peaks nad abist ilma jätma,” märkis kliinikutöötaja. Jaa, muidugi, ma seda ei mõelnudki. Lihtsalt, et.. kas on variant, et ta puges sinna.. surema? Aga miks ta siis ikkagi nii meeleheitlikult välja justkui püüdis saada?

Otsustasime, et ma ikkagi sõidan kliinikusse. Mässisin ta teise rätikusse, tõin puuri – ta hakkas natuke justkui vastu. Justkui lõpuks oli elu ta silmis. Musitasin, kallistasin, rahustasin. “Kõik on korras, tilka vajad, lähme kliinikusse.”

Panin ta kasti – see oli keerukas, aga sain hakkama – ta vaesed käpad ikka veel käisid, kaapides mingit nähtamatut takistust.

Astun korterist välja, näen hoovile ja meenub – issand, muidugi, auto jäi ju eile rongijaama, sest tagasi tulin taksoga. Õnneks oli naaber kodus, viskas mu jaama ära. Autos rääkisime midagi taliujumisest ja millestki veel; ma ei mäleta, ma mõtlesin vaid, et on 23. mai, siis alati juhtuvad meie peres märgilised sündmused.

“Appi, ta silmad on klaasistunud,” ütlesin, kui kastiga kassi hakkasin enda autosse tõstma. “Aitäh, et mu ära viskasid!”
“Mis sa nüüd, oluline, et te kiirelt arstile saaksite.”

Panin puuri autosse, kinnitasin turvavööga ja…

Sain aru, et ta on läinud.

Võtsin puuri lahti, silitasin, paitasin, liigutasin, püüdsin leida südamelööke. Ei midagi. Käpad enam ei kaapinud. Aga need silmad – need vaatasid mind.

Helistasin kliinikusse.

“Teate, ma pidin tulema, aga ma arvan, et ta suri juba ära. Kas… kas ma üldse hakkan?”
“Tulge ikka. Ehk kaotas lihtsalt teadvuse.”

Aga ma teadsin. Ta ei kaotanud teadvust.

Ju ta südameke enam ei elanud üle enam ka seda šokki, et viisin ta autosse, palav… Või oleks ta niikuinii läinud, kui oleksingi ta jätnud diivanile rätikusse. Ma tõesti ei tea. Mul on nii palju küsimusi, aga ma pean leppima sellega, et ma ei tea.

Autos helistasin sõbrale. “Tead, mul pole labidat, palun tule appi.”
Helistasin õele. “Tead, ta vaatab mind, aga ta on juba läinud…”

Ja kuigi ta vaatas mind terve aja – vahel ma silitasin teda – kujutlesin siiski, et haaran ta keha sülle ja viin kliinikusse ja seal äkki tõesti öeldakse, et teadvusekaotus… Või ükskõik, mida. Kasvõi, et jah, te matate tõepoolest surnud kassi. Mul oli juba ka seda vaja teada.

Panin mängima Spotify – see tundus liiga vali. Keerasin heli maha, keerasin juurde, miski ei tundunud õige. Siis märkasin, mis lugu mängis. Snow Patroly plaat “Eyes Open”, lugu “Open Your Eyes”. See tundus sobiv ja irooniline samal ajal, sest ta silmad olid lahti. Ma püüdsin neid sulgeda, aga nad ei läinud enam. Jäid ikka lahti.

Kusjuures ma pole Snow Patroli aastaid kuulanud. Panin lihtsalt mingi Spotify “Made for you” playlisti, et poleks vastik raadio ja oleks midagi, mis viiks mu tähelepanu vähemalt hetkeks eemale sellelt, et ma sõidan linna ja mu kõrvalistmelt vaatab mind mu surnud kass.

Ma ei unusta kunagi vist seda lõhna. Seda imelikku magusatkirbet lõhna, mis jäi rätikusse, mis temast hoovas, kui olin ta sealt seina vahelt päästnud. Ma arvan, et nii lõhnab stress, paanika, nii lõhnab lähenev surm.

Nutsin. Siis hakkas keerama. Magu krambitas, meenus, et polnud midagi söönud. Püüdsin reaalsust hoomata, aga see pole praegu võimalik.

Kui kliiniku juurde jõudsin ja kõrvalistuja ukse avasin ja sõber – silmnähtavalt endast väljas – minuni jõudis, sain aru, et ma enam ei haara teda oma sülle. Koolnukangestus oli jõudnud.

Täna sain ma teada, et koolnukangestus jõuab 20-30 minutiga. Rohkem polegi vaja.

Edasi läks juba… ah, ma ei teagi. Kakkusin kasti lahti, sest sülle ma enam teda võtta ei suutnud. Ta oli juba läinud. Viimased musid tegin talle diivanil enne kasti panemist. Vastik, et ta suri kastis, mida ta nii väga kartis ja vihkas. Aga ma tõesti arvasin, et ma teen õigesti. Ma ju ei teadnud, ma ei saanud ju teada.

Aga ta suri ikkagi paremini. “On palju-palju hullemaid viise, kuidas surra,” ütles kliinikutöötaja, kui nad olid surma kinnitanud ja me olime kokku leppinud, et lasen ta tuhastada. Sest nii saab ka Mila temaga hüvasti jätta.

Mõtlen, et ühest küljest on hea, et Milat täna kodus polnud, teisalt aga… Ikka need sada küsimust. Mila ärkab varem kui mina, äkki tema oleks kohe öelnud, kui mingi jama on? Äkki poleks seda jama juhtunud? Kas see oli üldse õnnetus? Või ta läkski sinna ikka tõesti peitu, et rahus surra? Kuivõrd see üldse rahulik koht üldse on – mingi kitsas pragu…

Ma ei tea.

Aga Miuks – pika nimega Pisike Beib-Mees MiuMiu – on olnud selle blogi osa selle algusest, septembrist 2004. Ja ta on kohanud nii palju inimesi, sadu. Kas just neid ka mõjutanud, aga tahaks arvata, et oma kassielu kohta elas ta hea kassielu.

Nagu ema ütles: “Mõtle – tal oli üsna pikk ja raske elu. Kui palju ta pidi kolima! Kui paks ta oli! Kui raske tal oli!” Hakkasin naerma – sest naer on ikka viis, kuidas ma raskes olukorras hinge kaitsen – ja tõdesin, et jajah, mu enda nekroloog oleks umbes samasugune: “Ta pidi palju kolima, tal oli raske ja ta oli üsna paks.”

Aga Miuks oli ikkagi minu kass. Pussakas on iseenda kass, ta pole kellegi oma. Sussu – no tema, temast peab (Mila palvel) veel pikemalt kunagi kirjutama, aga tema on murdja, samas on ta siiski Mila kass. Miuks – tema oli minu kass. Ta oli mu peal alati olemas. Veel eile magasime kaisus, veel öösel, kui jõudsin, oli ta olemas mu peal ja siis need sammud kõndisid pool 6 mu voodist eemale, et mitte kunagi enam tagasi tulla.

Ma olin valmis ta surmaks juba mitu aastat, aga pigem arvasin ma, et see tuleb pikk kuhtumine, haigused, põduramaks jäämine… Siis sel talvel võttis ta palju alla, aga Sussu tulekuga tuli tal nagu uus elu sisse. Kuniks… jah. Olgu see siis õnnetus või olgu see siis paratamatus, aga nii läks. Vähemalt olin ma kodus ja ta sai olla mu süles ja me saame võtta ta tuha ja minna millalgi kuskile ja teha sellega midagi – ei tea veel, mida, eks Mila ka saab otsustada, mis on parim.

Labidat ei läinudki vaja, sest õnneks olid eile tulnud üle laenutushüvitised. Mis on tõesti väga hea, sest ma ei suutnud välja mõelda, mida temaga teha.

Head ööd, Miuks. Ma pole iial ühtki kassi nii väga ja nii pikalt armastanud kui sind.

kummitustest

Tegin oma arhiveeritud blogis otsingu ja avastasin, et ma rääkisin esimest korda kummitustest juba aastal 2004, ehk siis, kui ma blogima hakkasin. Mis tõestab seda, mida ma ise olen muidugi koguaeg teadnud, et ma olen napakalt fastsineeritud kõiksugustest paranormaalsetest nähtustest ja näinud kummitusi seal, kus neid võibolla pole, aga igal juhul olen alati olnud häälestunud sellele, et äkki nad ikkagi on ja ISSAND KUI PÕNEV.

See isolatsioon (mille alguses olin veendunud, et naasen blogimise juurde, aga võta näpust) mõjus mulle hoopis nii, et pidin leidma viise, kuidas oma aega sisustada ja tähelepanu maailmas toimuvalt õuduselt eemale saada. Proovisin kõike klassikalist – küpsetamist (viitsisin umbes nädala), TikTokki (viitsisin umbes nädala), ei proovinud klassikalist trenni või muud tervislikku (viitsisin 6 nädalat, siis ikka hakkasin liigutama). Kuid asi, mis mind täiega haaras, oli projekt, mille üle mõtisklesin juba aasta algusest, umbes. See tähendab, mitte eriti kaua, aga lõpuks ometi oli mul tekkinud idee, mida teha oma napaka kummitustearmastusega.

Mõned ehk teavad, et teen teist aastat järjest Andres Anveltiga podcasti “Eesti roimad”, aga see on hästi mahukas projekt, palju erinevaid aspekte, mis kõik peavad omavahel sobima. Me peame leidma aja, mis sobib kolmele väga hõivatud inimesele samaaegselt, siis veel kulub oma aeg taustatöö tegemisele ja ühesõnaga, on nii palju, mis ei sõltu minust. See on ka põhjus, miks me teeme seda kaheksa-osaliste hooaegade kaupa.

Aga mu huvi pole ju ainult true crime, vaid ikka va need kummitused (ja ajalugu ja folkloor ja vanad majad ja vanad ajalehed ja kõik see).

Ning lõpuks tuli aeg ja võimalus see uueks podcastiks vormida. Õnneks on Heidi minuga sama võnke hull ning oli kohe valmis kaasa lööma. Millal veel oleks selleks parim moment kui mitte nüüd – sest praegu saime me lindistada õhtuti oma kodudest, kui läheb juba pimedaks, kui fiil on õige ja kui on aega, et arhiivisesse kaevuda, lugusid koguda ja neid üksteisele jutustada.

Ja “Külmavärinad” oli sündinud.

Eile lõpuks võtsime linti viienda ja kuuenda osa Elu24 uues podcastistuudios, millest olen unistanud viimased kolm aastat. Et oleks PÄRIS OMA stuudio, oma tuba oma luba. Ja kuna ma töötan koos fantastiliste inimestega, kes on veidi vist tüdinud mu mangumisest, siis kerge ohkega ja arusaaja naeratusega tuldi mulle vastu ja ma olen lihtsalt nii õnnelik noh.

Ühesõnaga, eile kohtusime esimest korda üle mitme-mitme nädala hilisõhtul tühjas ja muidugi kõhedas toimetuses, vaatasime üle mikrite teineteisele otsa ja võtsime linti kaks osa järjest, millest üks oli kuulajakirjade episood. Sest kuidagi juhtus nii, et juba viiendaks saateks olime saanud piisavalt kirju, et neid ette lugeda ja see kõik on nii imeline, et ma lihtsalt ei suuda seda uskuda. Ilmselgelt pole me ainsad kaks maailmas, kes sellest teemast vaimustunud on, neid inimesi on veel. Mis muidugi pole teab mis uudis, sest maailmas on juba mitmendat aastat true crime’i trend, sarnaseid podcaste tuleb ingliskeelses maailmas kui seeni pärast vihma, kuid nagu Eestile kombeks, jõutakse siin hiljem kõikide asjadeni ning otseseid konkurente, kes räägiksid Eesti krimi- ja kummituslugusid, meil põhimõtteliselt polegi. (Jah, tean, et on üks sarnane podcast, kuid nagu aru saan, siis kajastavad nad välismaiseid teemasid, mida meiesugused fanatid juba ammu teavad.) Aga ometi on Eesti folkloor pungil paranormaalsest ja kui alguses mõtlesime, et äkki teeme vaid eriolukorra lõpuni või hooaja kaupa, siis praegu tundub, et materjali on nii palju ja kuniks me saame jätkuvalt vooditest õhtuti lindistada, siis ei näe põhjust, miks lõpetama peaks.

Aga tulles tagasi postituse alguse juurde, siis… Ma olen küll oma kummituslugusid oma blogis maininud, kuid peaaegu alati kirjutasin ma juurde, et “ma ei taha sellest rohkem rääkida” ja praegune Daki on päris pahane, sest ma ju enam ei mäleta detaile! Oleksin pidanud ikka kõik korralikult kirja panema…

Ühesõnaga, kuulake “Külmavärinaid” (ja “Eesti roimasid” ja “Naistejutte” ka) (oleme kõigis podcastirakendustes ja Spotifys ka ja lisaks leiab meid muidugi mu teisest veebikodust), kui teile vähegi need teemad meeldivad ja põhiline õppetund, mida Dakilt siit praegu võtta, on see, et PANGE OMA LOOD KIRJA, sest pärast ei pruugi te neid mäletada! Ja saatke need lood meile 🙂 aadressil kylmavarinad@gmail.com.

Tallinna vanalinnas hiilivad kummitusmungad, kes võivad kiuslikult varbast näpistada

Tänases kõhedatele (päriselu)juttudele pühendatud taskuhäälingus «Külmavärinad» räägime kummituslikest munkadest Tallinna vanalinnas ning verisest mõrvast, mis leidis aset nunnakloostris, kus praegu asub Gustav Adolfi gümnaasium.Toome artiklis välja mõned lood, millest juttu tuleb, aga et kuulda kõiki lugusid, tuleb ikkagi teil saadet kuulata. Näiteks räägib Heidi kõhedatest kohtumistest ühes Tallinna hotellis ning ühest eriti rõlgest nunna mõrvast, lõbusamal noodil aga arutame naljakate ebauskude üle, mida Petserimaa kloostrites 1930ndatel järgiti (märksõnadeks on kõhu kivile litsumine ja hõõrutamine!).

koroonaunenägude level

Koroonaaja unenäod jõudsid täna minu jaoks uuele levelile, paistab, et mu igatsus kaaslaste ja inimeste järele on läbi reaalsusekardina öösse imendunud.

Algas kõik täna öösel sellega, et avastasin, et mul on samaaegselt kaks austajat tekkinud. Üks oli üsna noor ja heledapäine; teine natuke vanem, aga ka heledapäine. Probleem tekkis siis, kui see Heledapäine noorem kogemata välja ilmus ajal, kui mul oli kokku lepitud deit selle vanemaga. Nimelt pidime minema Take Thati kontserdile (mõelda, suurüritused! Rahvas koos! Imeline!), ja see noor oli otsustanud, et ostab ka pileti – kuigi järgmisel päeval Rostockis toimuvale, aga “küll me sinna odavlennuga kohale saame, peaasi, et oleme koos”. Jätsin ta mingisse majutuskohta maha ja läksin Heledapäine vanemaga ja mingi seltskonnaga samal õhtul toimuvale kontserdile.

Siis hakkas mu süda ikka valutama ja mõtlesin, et nii ei saa. Rääkisin asja Heledapäise vanemaga läbi, ta oli üllatavalt chill ja arvas, et no las ta siis tuleb ka. Kahjuks ei näinud ma edasi, mis sai kahest mehest, kellega olin samaaegselt deidil, sest ühtäkki olin ma hoopis mingis vanalinnas (mis oli segu Tartu, Tallinna ja Horvaatia ühe linnakese omast). Me valmistasime ette koos kallimaga – kelleks nüüd oli tumedavereline Kreeka päritolu mees – maagiaetendust. Ainult et see polnud niisama maagia, vaid ikka päris võlukunst. Minu ülesandeks oli olla assistent.

Mehe maagiapood asus selle kohviku kõrval, kus suur show toimuma pidi. Sättisin viimaseid asju paika, rahvas oli kogunenud, läksin veel korraks majast välja, et vaadata, kas poe uksed said lukku, aga lukustasin end kogemata välja. Mõtlesin minna läbi poe uuesti sisse, aga kui uksenuppu katsusin, sain sellise elektrilöögi, et lendasin meetri kaugusele. Olgu, mõtlesin ma. Tundub, et ta on poele kaitse peale pannud, lähen maja taha, seal on aknad, saan lehvitada ja nad lasevad mu sisse tagasi.

Ja algas mu reis maja taha. See poleks pidanud olema keeruline, kuid niipea kui nurga taha pöörasin, olin mingil sellisel tänaval, mida ma ei tundnud. Ja ma teadsin, et ma olen niimoodi (maagiliselt?) olnud ka varem eksinud. Aeg muudkui läks, ma aina ekslesin… Teadsin, et mind oodatakse; süda valutas – kuidas ma seda seletan? Kuidas ma seletan, et pidin olema talle abiks, ikkagi suur etendus, ja nüüd lihtsalt astusin uksest välja ja eksisin ära?

Lõpuks, pärast tund aega ekslemist jõudsin tagasi, olin täiesti läbi, mul oli häbi ja kurb. Õnneks oli kallim mõistev, kuid teatas, et vahepeal on asjad muutunud. Kõigile on öeldud, et pilgud tuleb taevasse heita, sest kohe midagi juhtub.

Läksime raekojaplatsile ja ma vaatasin taevasse. Oli nii palju langevaid tähti, et taevas nägi välja rohkem kriipsuline kui täpiline. Ja siis me nägime seda. Päikese lõppu. Esiteks muutus see lillakaks, siis paisus, siis plahvatas… ja siis kadus. Oli täiesti vaikne. “Mul on vaja minna Mila juurde,” ütlesin. “Ära muretse, las ta veel magab. On öö, hommikul räägime temaga,” vastas mu kallim.

Maailm oli mattunud kunsttulede valgusesse, taevas oli kustunud.

“Mis me nüüd teeme?” küsisin nõutult, sest olin valmis pannud, et koos Päikese kustumisega lõppeb koheselt ka meie elu, kuid see nii ei olnud. Ilmselt hakkab kõik vähehaaval, kuid kiirelt kaose poole vajuma.

“Mis me ikka teeme. Sina oled ju alati tahtnud veini teha, mäletad, arooniatest? Nii et lähme ja teeme veini ja lihtsalt oleme koos,” naeratas mu müstiline kallim ja nõnda ma üles ärkasingi, mõeldes, et kuidas kurat need arooniad ilma päikeseta küll valmima peaksid.

Päike oli alles.

kriisiaegadest

Me elame ühes huvitavas ajas, kas pole?

Ma täna rikkusin oma 20päevast isolatsiooni, et käia korraks linnas – vajasin kontorist üht arvutijublakat, ja ühtlasi palus Louis, et tema podcastist läbi astuksin. Ma tundsin end kohutavalt süüdi ja silmakirjalikuna, kuigi ma nägin reaalselt kolme inimest – kaht töökoha parklas, kellele kaugelt hõikasin tere (tööl mõned inimesed on, sest kanal peab eetrisse minema) ja muidugi siis ka Louist, kuigi hoidsime vahet ja ma desinfitseerisin kõike, mida nägin.

Ühtlasin pean tõdema, et tund aega bufi taga teha saadet – prillid udused, muudkui hingamas oma süsihappegaasi – pole just kõige meeldivam.

(Au kõigile medtöötajatele, kelle jaoks see on igapäev.)

//

See kriis toob ka välja inimeste huvitavad küljed. Ma pidin täna oma tiimiga üle saama tõsiasjast, et meilgi kärbitakse palku. Ma tunnen, et oleksin saanud olla nii palju paremini neile toeks – aga on, nagu on. Ja meil pole nii hull, kui võiks olla. Meil on nii palju lugejaid, et me ei suuda neid nö ära teenindada, probleem on lihtsalt selles, et raha ei tule peale, sest reklaami ei osteta. Ja seda on jube raske seletada – nõudlust on hästi palju, kuidas see siis ometi rahaks ei konverteeru! Rääkimata neist miljonitest, kes usuvad, et ajakirjandus peaks olema tasuta…

//

Aga neist huvitavatest külgedest… Ma olen seda juba neil nädalatel teadlikult jälginud. Enda puhul – jah, muidugi, ma olen liiga närviline ja järsk. Koduõpe sööb mu kannatuse, päevad on kõik üks hall mass, mil veini läheb liiga palju ja tööd samuti liiga palju ja vaba aega… Misasi see vaba aeg on? Magamine?

Aga ka muud asjad toovad inimeste moraalse kompassi välja. Kes on need, kes antud hetkel löövad selja sirgu ja annavad endast parima. Kes on need, kes teevad need videokõned kallitele. Kes on need, kes teadlikult tegelevad enese paremaks muutmisega – või vähemalt mitte teadlikult enese halvemaks muutmisega. Ja siis on need inimesed, kelle puhul sa üldse ei saa aru, millega nad tegelevad. Mis juhib nende kompassi? Millest lähtuvad nende küsimused?

Ausalt öeldes olen ma olnud niiiiii lähedal, et hakata oma eksidele helistama ja arutama, mis nad meie suhtest arvavad. Ja see on mõnes mõttes hea guideline meile kõigile. Et ärgem, eks. Ärgem hellakem eksidele, ärgem võtkem suhetega seoses suuri otsuseid vastu.

Aga samas vaadakem endale ka ausalt otsa ja mõelgem, miks meie kriisikäitumine on just selline nagu ta on. Miks? Miks oled sa see inimene, kes internetis teiste peale karjub? Miks oled sa see inimene, kes tunneb, et sulle on liiga tehtud – sulle, isiklikult? Miks oled sa see inimene, kes… No, teate küll.

Olge terved, kallad. (Jah, kallad, sest vihkan, et Twitter selle kalla-sõna nõmesõnaks teinud. Kalla on superhea sõna.)

(Ükspäev panen ka ciabatta retsepti siiski, nagu lubasin.)

(Jah, olen kaks kilo küpsetamisega selle 20 päeva jooksul juurde võtnud.)

tänasest

Ma võtsin täna linti kaks podcasti. Ehk siis ma suhtlesin kokku nelja täiskasvanud inimesega, neist kaks olid meest ja kaks olid naised.

Ma tegin kaks saadet, ma rääkisin nendega kokku kaks tundi.

Ja ma istun siin, südaööle on lähenemas kell, ja ma tunnen, et ma ikka olen hulluks minemas.

Olen jõudnud ilmselgelt mingisse sellisesse faasi, kus on vaja hakata blogima, sest üksildus on nii sügav, et kriibib silmamunasid.

Ja samas mul on hullult plaane ja ettevõtmisi. Ma näen seda kui ideaalset viisi iseendaga tegeleda, areneda, õppida. Issand, kus mulle meeldib õppida! Ma kaevusin täna Tüüfuse-Mary elulukku like it’s no one’s business ja nautisin iga hetke sellest.

Aga ometi on midagi väga puudu. See õrn võrgustik, mille olen loonud viimase viie aasta jooksul, kus ma käin tööl ja suhtlen inimestega, kes pidevalt mind kasvatavad ja arendavad ja muudavad mind paremaks inimeseks – nüüd ma pean ise endale see inimene olema. Ja see on hullult põnev väljakutse. Mul on palju raamatuid, mida lugeda; mul on mõned trennieesmärgid, kuhu jõuda; aga peamiselt on mul oma sisemus, mis lahti sõlmida.

Ma juba tean, et ma ei tule siit karantiinist välja sama inimesena.

Näiteks kaalun ma tiktoki tegemist.

Aga peamiselt ma tean, et nii paljud asjad, harjumused – jah, vist ka inimesed – jäävad maha. Ma olen viimastel päevadel (mul on karantiinipäev 15) nii sügavale oma tunnetesse kaevunud, et see pole isegi naljakas enam.

Päris hirmutav – ja ilus – on näha, kes sealt mulle vastu vaatab.

Boonusena saavad vist blogifännid natuke jälle daki kannatusi näha:)

Ma loodan, et püsite toas. Ja kui käite õues, siis ei puutu kellegagi kokku.

Muah!

PS. Kui te veel ei tea, siis meil on kolmas kass, ta nimi on Sussu ja ta on napakas. Ta peamised harrastused on jõu- ja ilunumbrid, jalgade hammustamine ja süles/õlal nurrumine like there’s no tomorrow. Ühesõnaga, ta on superb.

kotlettidest, vist

Mul on siin kriisiolukorras elades välja löönud vana häda – kipun küpsetama. Mis iseenesest polnud väga traagiline, kui ma tegin seda rasedana vabatahtlikus isolatsioonis istudes (oli märts, aga hoopis teistsugune märts – väljas olid jääväljad ja suure kõhuga oli võimatu liikuda, lisaks kõik valutas ja nii ma istusingi nädalate kaupa kodus ja kellegagi ei suhelnud, sest mul polnud Tallinnas veel väga palju sõpru ja vist väga ei tahtnud/viitsinud ka).

Aga nüüd ma teen seda jälle ja see võib lõppeda kurvemini, kui ma KOHE PRAEGU ei hakka seda küpsetamishullust jooga ja meeletu liikumisega tasakaalustama. Ometi on nii lihtne ju endale öelda, et üleüldse peame me kõik praegu toas istuma (kuigi ma olen käinud üle päeva jalutamas ja siin küla vahel kokku puutunud null inimesega) (ok, poemüüja on siiski ka, aga deso, distants jne) ja jooga võib natuke oodata ja nii edasi.

Igal juhul, tegin eile kaneelilõõtsa ja siis tegin veel mingit veekooki, mis pidi olema MAAILMA KÕIGE LIHTSAM ja ma ütlen teile kohe ära, et jepp, seda tainast teha oli imeline, sest ma surasin sinna sisse kõike, ühe pruuniks tõmbunud banaani veel lisaks, aga… sunnik ei hakanud ÜLDSE kerkima, nii et nüüd mul on mingid lapikud nätsakad, mis maitsevad peaaegu okeilt (tainas maitses paremini) ja mida ma saaks ehk päästa koorekreemi või šokolaadiga, but we shall see.

Kaneelilõõts oli, nagu ikka, mõnus.

No ja siis veel kotlette ja kartuliputru tegin ka. Ja täna küüslaugu… saia?

Keegi aga Instas kommenteeris, et kotleti sisse ikkagi muna ei käi – pidavat tegema kõvaks. Mõtlesin kotlettidele nende kommentaaride valguses palju (ükskõik mida, et ei peaks mõtlema COVID-19 peale). Minu arust teeb maailma parimaid kotlette muidugi mu ema, tema meelest ei oska ta kunagi neid nii hästi teha, kui tegi minu vanaema, tema ema.

Ma mäletan vanaema kotlette. Need olid tavaliselt pisikesed ja hästi pruunid, ujusid rasvast ja maitsesid imeliselt. Nüüd selle muna-jutu valguses hakkan ma mõtlema, et olid vist jah “kõvad”, aga mina pidasin seda koguaeg… kuidas nüüd öelda… krõmpsuseks? Noh, igal juhul, mu arust peavadki õiged kodused kotletid sellised krõbedad olema!

Kotletid vist üldse ongi sellised asjad, mida iga perenaine omamoodi teeb. Igaühe jaoks on kuskil see “õige” kotlett ja tavaliselt tegi seda tema ema või vanaema. Ma ei mäleta, kas ma olen rääkinud juttu sellest, kuidas ma kunagi umbes 12-aastasena isa juures Saaremaal olin? Igal juhul isa kiitis mind, et oi näed, sa juba nii suur tubli tüdruk, kindlasti oskad ju süüa ka teha? Ma valetasin rõõmsalt, et muidugi!

“Palun, siin on kartulid ja hakkliha, me lähme Sikiga objektile, sa tee süüa seni,” teatas isa sama rõõmsalt ja läinud nad olidki.

Ma ei mäleta, kaua ma seal õnnetult istusin, aga vanaemale ma õige pea helistasin ja pika telefonikõne käigus juhendas ta mind täpselt, mida teha tuleb. Kotletid said ausad ja ma ei tea, kaua isa uskus, et ma tegelikult ka süüa teha juba oskasin. (Või ehk seda võibki juba oskamiseks nimetada, niimoodi käigult õppides, aga siiski?)

*

(vanaema surmast sai kuu aega tagasi aasta ja ta number on ikka veel mu telefonis ja vahel ma haaran ja hakkan talle helistama ja see on kõige veidram tunne üldse, kui sa saad aru, et enam ei saa)

*

On hämmastav, kui meditatiivne ja rahustav söögitegu ikka on. Mul tegelikult oleks kodus teha küll – ka asju, mille jaoks on vaja käsi ja mis toodavad silmaga nähtavat tulemust. Pliidipuhastamine on ikka veel pooleli, sama saab öelda esikukapi ukse kohta. Raamatuid lugeda on ka kõvasti, no ja siis jooga ju ootab, alati saab ümber tõsta Mila tuba ning kui päriselt häda käes, siis võib ju ka midagi koristada. Aga noh, sel nädalal (isolatsioonipäev 14) paistab olevat reaalsusest põgenemise tegevuseks küpsetamine. Olgu siis nõnda. Võib vaid loota, et millalgi tuleb peale ka vastupandamatu tung trenni teha.

Vastupandamatu tung raamatut kirjutada, see juba tuli peale laupäeva õhtul. Miskipärast lükkasin edasi ja noh, esmaspäev kandis selle eest hoolt, et ma oleksin kõik oma tähemärgid juba mujale välja valanud ning raamatukirjutamise isu kadus õhtuks ära.

Aga märts pole veel läbigi ja eriolukord jätkub. Aega on veel kõigeks, eriti aga koduõppest ja eraldatusest ja füüsilisest puudutuse puudusest ja sõprade kallistamise igatsemisest hulluks minna.