Aeglane elamine Vana-Jaagu talus

hoomamatu Leave a reply

Täna oli ilus päikeseline septembrikuu päev. Esmaspäev, mis viimased neli aastat on tekitanud minus lapse autistliku läbipõlemise ja selle teekonna tõttu tohutut stressi, oli täna stressivaba. Mila sai kenasti kooli, mina sain magada üsna kaua ja kui lõpuks ärkasin, nautisin elutoa- ja kontoriakendest tulevat madalat päikesevalgust, loomade rahulikku hingamist ja tõsiasja, et ma olin endal tööasjad sättinud selle nädala tööpäevadeks (milleks on üldiselt esmaspäev ja teisipäev) väga rahulikku temposse. Ka tunniplaan on koolis sel aastal väga soosiv, lastes keskenduda magistritöö ettevalmistustele ja ma olen ülitänulik, et saan seda kooliasja teha oma freelance-asjade kõrvalt. Ei kibele tööle, sest ma isegi veel ei tea, kest must saab, kui suureks kasvan, ja isegi olen hakanud seda protsessi aegamisi nautima. Aastaid krussis olnud närvisüsteem ja läbipõlemine küll alles harjuvad selle kõigega, aga ma teen edusamme. Vist.

Sest ma sain aru, et olen siin Vana-Jaagu talus jõudnud mingisugusesse varianti sellest, mida nimetatakse aeglaselt elamiseks. Kui me umbes juulis sisse kolisime, siis hakkasime me kohe puupliidil süüa tegema ning kütma nagu homset poleks. Esiteks oli vaja tühjalt seisnud talumajast niiskus välja saada, aga teiseks me olime ka armunud. Ja senini oleme. Mäletan, kui kunagi Nõmme korterit ostes viskas üks lähedane, et see on uskumatu, kuidas ma ometi sellise otsuse teen, soetada nelja ahjuga elamine – ma ei saa ju kütmisega hakkama! (Eirates fakti, et olin suurema osa elust kasvanud üles ahiküttega korteris.)

Kuid Vana-Jaagul valmivad toidud 99% ulatuses tõesti puupliidil või -ahjus. Jah, see võtab rohkem aega ning tähendab õhetavaid põski ning tõsiasja, et oleme juba siia jäetud pliidipuud ära kütnud (seega tuleb juurde tellida ja nagu iga asi siin maailmas, nõuab see jälle paarisadat eurot), kuid kogu see vaib ja toimetamine on nii-nii mõnus. Meil on tekkinud harjumus süüa perena koos laua taga, kellelgi pole telefoni kaasas, arutame maailmaasju ja suvalisi asju, vahepeal vaidleme (kui ma ei eksi, siis viimane vaidlus oli AI teemadel – 15aastane kunstnikust Mila on tugevalt anti, 46aastane tehnikahuvilisest Danielist rohkem pro-AI), aga see kõik on nii tore ja mõnus ja hubane. Igal õhtul põlevad küünlad ja viirukid. ChatGPT on seadistatud leidma mulle (no ma ikka olen ka pigem pro-AI, ehk et õpi tööriistu kasutama, aga ära lase enda eest mõelda) leidma parimaid ja ägedamaid antiigileide, niisiis lisandub sageli siia elamisse palju ägedaid vidinaid, mis aina lisavad iseloomu.

No ja siis muidugi see tõsiasi, et suure tõenäosusega siin ka kummitab. Aga sellest kirjutasin pikemalt selle kuu Vana-Jaagu artiklisarjas, mis ilmub Postimehes. Panen siia aga esimese artikli lugemiseks välja, sest Vana-Jaagu on üks seiklus, ja mulle meeldib, kui saan seda teiega jagada.

Kui homme ilm lubab, siis istutan rabarberi ja pojengi ümber ja tegelen jasmiiniga. Samas on kahanev kuu, ehk peaks natuke ootama… Eks me näe. Ega ma üldiselt ei tea, mis ma teen, aga vähemalt ma teen seda enesekindlalt.

Foto tuletab meelde, et mul on ka uus raamat väljas, “Eesti wanad roimad”! Osta saab nt siit. Järgmine raamatuga seotud esinemine on vist Rakvere Politseimuuseumis 31.10!

VANA-JAAGU LOOD: Esimene õhtu uues kodus: pann pooleks, kõne emale ja tulihingeline vaidlus… siibrite üle

„Tead, ma helistan emale praegu, ära vaidle minuga!“ hüüan poolnaljaga oma vast ostetud vana talumaja köögis, kuhu oleme perega jõudnud, et veeta esimest ühist ööd. Nimelt peaks pliidi alla tule tegema ja mu partner Daniel väidab, et talvesiiber peaks sel juhul kinni olema. Mina raiun nagu rauda, et asi pole nii.

Muudkui vaidleme ja naerame, kuniks ma lõpuks helistangi emale. Meie pere on alati elanud ahiküttega ja puupliitidega elamistes ja mul peaks see asi olema selge une pealt. Olen endas täiesti kindel, et suvel peavadki kaks siibrit lahti olema. Talvel on oluline, et ühe hoiad kinni – täitsa loogiline ju! Daniel aga ajab vastu.

Ema kuulab naerdes meie argumente ja läheb lõpuks ise ka segadusse. Kõne ajal kukub katki pann, mida käes hoian – olin toonud selle meie Vana-Jaagu talusse ära, et saaks ajutiselt kenasti süüa teha. Noh, eks sellega on siis nüüd nii. Saab varreta panniga ka hakkama. (Kuigi Daniel arvab, et ta peaks kohe uuesti poodi sõitma, et uus pann osta. Me oleme selleks hetkeks käinud juba kaheksa korda poes, aitab küll.)

Lõpuks kütan pliiti, mõlemad siibrid lahti, ja me mõlemad usume, et kummalgi on õigus. Õnneks on heal lugejal võimalik siin kommentaariumis teada anda, milline siis see õige lahendus on.

Kuidas me üldse siia jõudsime?

Ma pole tegelikult kellegagi partnerluse mõttes koos elanud aastaid. Viimane paarikuine ja väga-väga manipuleeriv kooselu jäi aastasse 2017, enne seda elasin lahutuse-eelselt koos kuskil seal 2010ndate alguses. Ja nüüd siis järsku – pauhti! Jõuab ellu eluarmastus ja vähem kui aasta hiljem on meil ostetud talu, kuhu plaanime peagi sisse kolida. Tema enne, mina lapsega aegamisi järele.

Mõte sellest võib välisvaatlejale tunduda päris metsik, kiirustav, rumalgi… Aga mul on hinges täielik rahu. Eks me kaalusime kokkukolimisvariante erinevaid. Mul on ruumikas kolmetoaline, kus saaksime hakkama, aga mis ei anna rahu on see va unistus, mis on mind jälitanud aastakümneid: et oleks oma peenramaa, et saaks võtta kanad, et saaks astuda palja jalaga murule, et koer saaks vabalt aias joosta…

Muidugi ei arvanud me kumbki, et see asi nii kiirelt läheb. Esimesed majadevaatamised tegime juba talvel, kuid pärast kolmandat tundsin, kuidas minus kasvab täielik paanika. Ei, see pole õige, ei-ei! „Teeme nüüd nii, et sa võid pakkumisi edasi vaadata, aga jätame majaotsingud hetkeks pausile,“ ütlesin Danielile, kes mind muidugi mõistis. „Ainult siis, kui midagi eriti ägedat lauale tuleb, ainult siis anna teada.“

Kohtumine Vana-Jaaguga

Ja siis tuli lauale mu unistuste talu. Olin sellest aastaid mööda sõitnud, sest see jääb täpselt Haapsalu maanteele, mille kaudu Saaremaale perele külla sõidan. Alati imetlesin seda majakest, uudistasin, kas pererahvas kodus, ja unistasin, et kord võiks see olla minu.

„Kallis, kas sa istud?“ küsis Daniel ühel heal päeval videokõnes. Istusin. Ta saatis lingi. Ja see oligi seesama talu! Müügis, meile sobivas hinnaklassis! Uskumatu! Ja see oli seest kaunimgi, kui iial olin osanud arvata. Panime päringu teele.

Samal ajal leppisime kokku ka ühe teise talukoha vaatamise. Küll kaugemal ja mitte meie eelistatud vallas, kuid siiski selles raadiuses, mille olime endale valinud (tund aega Tallinnast). Oli sirelite õitsemise aeg. Päev enne käisime koeraga jalutamas ja unistasime oma tulevasest kodust. „Kindlasti peab seal olema palju sireleid!“ õhkasin. „Ja mis veel – jasmiin!“ lisas Daniel. Selge, kui jasmiin, siis jasmiin.

Unistuste talu pakkus vaatamiseks aegu, mis ei sobinud, aga selle teise kohaga saime kiirelt jutule. Kui hoovi keerasime, tervitasid meid hiiglaslikud põlistammed, sekka üks iidne pärn. Autost välja astudes, enne veel, kui maaklerile tere ütlesin, läksin ja kallistasin tamme. Tundsin kohe, et olen jõudnud koju.

Vana talumaja ostmise kiiksud

Daniel on ametilt projektijuht, kes tegeleb igapäevaselt majade ehitamiste manageerimisega. Nii polnud mul vaja teha muud, kui käia toast tuppa, õhata ja ohata, teha tiir aias, et aru saada, mis seal kõik kasvab (tuvastasin jasmiini ja sirelid olid muidugi täies õites), ning lapsega visata nalja, kuhu võiks tulla tema tuba (ta oli näiteks nõus magama ka laka peal, ahju vahel püstises asendis, veranda põrandal, sahvris jne) (igaks juhuks ütlen, et lapsel on Vana-Jaagul tegelikult tuba täitsa olemas ja sama ruumikas kui minu praegune väga suur magamistuba).

Daniel muidugi käis aga ringi hoopis teise pilguga. Seda, et vahetatud olid katus ja aknad, teadsime kuulutusest. Tõsiasi, et vanad laudpõrandad jala all ei õõtsunud, andis kindlust. Hüdrofori saime tööle, vesi jooksis. Loo alguses mainitud köögipliit koos soojamüüriga oli ehitatud suhteliselt hiljuti ja kõik dokumentatsioon korras. Maja ise pärit 1900ndate esimestest aastatest ja püsinud peamiselt ühes perekonnas. Olemas saun, duširuum, korralik tualett. Köök hiiiiiiiglaslik. Elutuba hiiiiiiiglaslik ruudus. Veranda, mis sobib suurepäraselt kodukontoriks, kuhu mõlemad ära mahume. Abiruum, millest saab ühel hetkel mahukas garderoob. Lisaks ruum, mille annab ehitada väga mõnusaks meie magamistoaks. Ja sahver!

Ühel hetkel möödusime Danieliga teineteisest ja vaatasime üksteisele otsa. Hoolimata sellest, et ta oli oma projektijuhi-mode’is ehk maru tõsine ja mõtlik ja inspekteeriv, nägin ma silmadest ära: tal süda juba ütleb jah nagu mulgi. Maakler Anni vaatas mulle otsa: „Paistab, et pean vist järgmistele huvilistele ei ütlema.“

Järgmised huvilised jõudsid, kui me veel viimaseid uudistamisi tegime. Aga juba samal õhtul saatsime kirja, et soovime tehingusse minna. Ning 22 päeva hiljem olid meil Vana-Jaagu talu võtmed käes. Kolme nädalaga täitus aastatepikkune unistus – ja nüüd algab see kõige põnevam osa. Ehitustööd, renoveerimine, võimalikud järgmised kõned emale, aias müttamine, hiireaukude avastamine ja mis kõik veel! Olete lahkesti palutud meie sellele teekonnale seltsilisteks.

Ahjaa. Unistuste talu, millest aastaid olin mööda sõitnud, on senini müügis. Tegelikkuses osutus ta küll kohutavalt kauniks, kuid oleks jäänud meile kitsaks. Ja tegelikult tean ma nüüd, et just Vana-Jaagu oli meie unistuste kodu.

SIDEBAR 1

Danieli nõuanded vana maja ostmiseks:

  • Konstruktsioonid – kontrolli vundamenti, kandvaid seinu ja võimalikke vajumisi.
  • Niiskus – otsi hallitust, veekahjustusi ja niiskuse jälgi.
  • Katus – hinda katuse seisukorda ja võimalikke lekkeid.
  • Tehnosüsteemid – vaata üle elekter, torustik, küte ja kanalisatsioon.
  • Dokumentatsioon – veendu, et ehitisregistri andmed ja load vastavad tegelikkusele.

Mis olukord oli Vana-Jaagul?

  • Konstutsioonid olid nähtavas osas ok, vaid alumise palkide saatus selgub renoveerimistööde käigus. 
  • Niiskus sees, aga hallitust ei ole kuskil näha. Varasemad “veejäljed” tingitud vanast katusekattest – nüüd uus olemas, mis annab kindlustunde.
  • Elekter toimis, aga 3 faasi asemel 1 faas ühendatud ja 2 isoleeritud. Töötab, aga kindlasti vaja uuendada ja see on meil juba tegemisel.
  • Kanalisatsioonisüsteem ja vesi toimib, aga puurkaevu tootlikkus teadmata. Kaamerauuringu järgi tootlikkus ca 1 kant tunnis, mida jääb ilmselt väheseks. Suure tõenäosusega vaja rajada uus puurkaev. Tegeleme sellega aga siis, kui vajadus tekib (ja õnneks paistab, et puurija on kõrvalkülas olemas).
  • Dokumentatsiooni oli vähe, mis ei ole nii vana maja puhul ka imekspandav. Infot saime teada vaid endise omaniku kaudu, aga EHR-is andmed tõesed. Kui ei oleks tõesed, siis oleks suurem mure.

SIDEBAR 2

Sirelid olid sakste värk

Kas teadsid, et sirelid tõid Eestisse baltisakslased? Pole üldse juhuslik, et peaaegu iga vana Eesti talu juures kasvab mõni iidne sirelipõõsas. Harilik sirel jõudis esmalt baltisakslaste mõisaaedadesse, kust ta 19. sajandi jooksul levis ka talurahva õuedesse. Sageli olid need ühed esimesed ilupõõsad, mida taludesse istutati, ning sajand hiljem õitsevad needsamad iludused paljude vanade talukohtade juures endiselt. Vana-Jaagu sirelipõõsad annavad juba korraliku puu mõõdu välja, ulatudes silma järgi hinnates kõrgemale kui kolm meetrit.

Eagle when she flies

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Käisin täna Kloogal, et võtta mõned kleidid ja pesu ja sokke, kuna astume homme lennukile, et minna Itaaliasse viimasele puhkusele enne sügishooaega. Pakkisin seda ja teist, tundes kõiki neid imelikke tundeid, mida ma hetkel Kloogal käies tunnen. Kirjutan kindlasti meie majateekonnast pikemalt ka, aga hetkel mitte sellest…

Igal juhul, otsisin üht pulti, mida arvasin, mis võiks käia kaasas ruuteriga, mida tagastada netifirmale, kuna leping sai lõpetatud – põhjenduseks, muidugi, kolimine. Kätte sattus raamatuke Dolly Partonist, mille soetasin möödunud talvel Rotterdamist ühest muuseumist, kus oli parasjagu väljas üks imeline näitus diivadest. Keerutasin raamatut käes ja mõtlesin, kas haarata kaasa, kuid võtsin siiski vaid A. kingitud van Gogh raamatu, mida juba ka mitmendat aastat järjest loen. Võiks ükskord midagi lõpetada.

Ning sõites oma Dolly Partoni nime kandva autoga maale, tallu, oma majja, koju, avastasin kohale jõudes, et Dolly Parton on 80aastaselt meie hulgast lahkunud.

Ma tegin blogis kiire otsingu, et meelde tuletada, kas olen seda lugu üldse rääkinud. Ehk ma kordan ennast, aga olgu siis nii.

Kui mu vanaema 2019. aastal suri ning sama aasta suvel oli tema urnimatus, märkasin ma esimest korda elus teise Eesti otsa urnimatustele sõites kõikjal kotkaid. Kotkad olid igal pool, kuigi nagu Genka mulle toona Twitteris vastas, polnud need tõenäoliselt kõik kotkad, vaid pigem kullid ja viud. Aga nad olid heinapallidel, elektriliinidel, üksinda ja paarides. Sõit Viljandimaale ja tagasi tõi mu teele nii palju neid majesteetlikke linde, keda ma polnud seni pea üldse tähele pannud või näinudki. Ja ma aina mõistatasin, mis märk võiks see ometi olla.

Ma jõudsin vist isegi oma nõiast sõbrannalt küsida, et mida tema arvab, kuid selline nö tavaline selgitus, et röövlind jne, see ei kippunud mu sisetundega kokku minema. Teadsin, et tegemist on millegi muuga. Mingi minu jaoks eluliselt olulisema märgiga.

Ning siis, samal õhtul, võtsin lahti Twitteri ning Dolly oli postitanud ühe väikse lõigu, kus ta a capella laulis oma lugu “Eagle When She Flies”. Ma polnud seda kunagi kuulnud, aga see lõik pani kõik mu ihukarvad püsti seisma ning pisarad hakkasid lihtsalt voolama.

Ma teadsin, et see on mu vanaema, kes saatis mulle sõnumi, et saan kõigega hakkama ka siis, kui tunnen end lindõrnakesena. Ja nüüd vaid paar päeva tagasigi märkasime Milaga kodunt mööda kruusakat välja sõites üht neist “kotkalistest” väga kuninglikult põllu kohal tiirutamas. “Ma tean, et mu vanaema on minuga,” sain taas tõdeda.

Dolly, kõrget lendu sulle. Sa oled tähendanud mulle rohkem, kui ise iial võisid teada. Ja sa oled maailma jaoks unustamatu. I will always love you.

Aasta

Argielu, Kooskasvamine, Läbi fotosilma Leave a reply

Täna aasta tagasi sõitsin ma Rocca al Mares asuvasse parklasse. Oli ilus päikesepaisteline ja kohutavalt palav päev (mind you, minu jaoks on praegu kõik päevad kohutavalt palavad, aitäh perimenopaus), kui saabus buss koertega. Nad olid seal pimedas, AC küll huugamas, aga osad neist haukusid, osad niutsusid, ja see kõik oli kuidagi nii kurb, aga rõõmus samal ajal. Minuga koos olid seal koera vastu võtmas mitmed paarid ja pered, koerad aina hüppasid autost välja, anti kaasa paberid ja sabad aina käisid viuh-viuh siia-sinna.

Ja siis seal oli Lada. Puuri taganurgas, peaaegu kivikuju. Praeguseks ma tean, et kivikuju võib olla tema normaalne seisund. Ma lõpuks sain ta enda kätte, koos dokumentidega, ta nuuskis natuke ringi, vist ka pissis (ei mäleta), ja siis sain ta kuidagi autosse. Ma ausalt isegi ei mäleta tema esmakordselt koju jõudmist, aga tean, et kiirelt pidin kassid ühte tuppa eraldama ja hakkas trall lapseväravaga.

Täna on sellele naljakas mõelda, sest mingil hetkel läksid asjad paika. Jah, vana närvihaigus-ise-Naasu on ikka veel magamistoa kass, kes tuleb küll toast välja ja hiilib ringi, aga koeraga veel sõprust ei tee. Sussu on aga ammu juba Ladaga parima sõpruse moodustanud, isegi kui Lada sellest aru ei saa, et miks üks viis korda väiksem imelik neljajalgne end tema vastu hõõrub ja aina kräunudes kurdab.

Lada on üsna reaktiivne koer ja on selge, et ta on Usbekistanis omajagu traumasid üle elanud. Ja ilmselt mitte ainult seal, vaid ka erinevates varjupaikades. Ta ehmatab kergelt, ta on reaktiivne, aga me tegeleme sellega. Ja paar nädalat tagasi toimus suur muutus. Koer, kes muidu küll alati hoidis mu ligi, aga ei roninud liiga lähedale, nõuab nüüd paisid ja musisid. Ja on hakanud tulema voodisse magama. Mille vastu ma üldiselt ei ole, aga tahaks, et Naasu saaks ka rahus olla, nii et vaatame, mis sellega saab.

Ja Lada jaoks ei ole oluline ainult mina. Ta peab minust, aga ta peab väga ka Milast ja iga kord, kui Mila on kooli sõitnud, on ta pikalt endast väljas olnud. Praegu oleme viimased nädalad olnud mõlemad kodused ja see on ilmselgelt talle hästi mõjunud. Ja ka Daniel on rohkem siin olnud, mis on ilmselgelt samuti tema jaoks hästi mõjunud, sest tundub, et Lada on õnnelik ainult siis, kui terve kari on koos. Ja see sisaldab meid kõiki.

Aasta tagasi mind ka koondati ja mulle tundub, et see aasta kodusena (okei, ka magistritudengina ja freelancerina) on andnud ikka tohutu eelise ja teinud tohutu teene, et Lada on suutnud siia turvaruumi jõuda. Ma olen saanud olla tema jaoks olemas palju rohkem, kui ma arvasin, et ma saan olla. Ja kuigi freelance elu on pingeline (PS! Mul on paariks uueks kliendiks ruumi, hit me up, kui vajad kedagi kirjutama, PR-i, turundust või sotsiaalmeediat tegema!) ja tudengielu KOHUTAVALT rahuldustpakkuv, aga samuti pingeline, siis see, et ma saan enamikku teha kodust, on tohutu privileeg.

Täna käisime Lada sünnipäeva puhul väikesel tripil Nurme mõisa ja Padise kloostri juures ja kõik oli lihtsalt imeline. Ning jah, Lada sõidab sageli nii, et surub end meie vahele – ta ei tee seda kunagi, kui ainult mina olen roolis. Aga koos Danieliga? Jah, ta tuleb, kaugele turvarihm teda lubab. Love this for her and us.

aasta kokkuvõte 2025

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Olen taas saarel. Sõitsime siia eile, trotsides tõsist lumetormi, aga see oli omamoodi maagiline, et just meie pere jõuludeks-näärideks lumi maha tuli. Nüüd sumpan siin maja ja kõrvalhoones asuva kontori/külalistetoa vahet, vahin vahepeal aknast, et Lada liiga kaugele ei läheks oma adventuurides, ootan meest poest tagasi, part on ahjus, tädid on saunas, hetkeks on majas rahu ja vaikus, enne kui hakkab pihta tõsine pühademöll.

Aasta 2025 alguses, kui Margitiga tegime mu traditsioonilist solaarkaardi ja transiitide vaatamist ütles ta ühel hetkel naerdes lause: “Dagmar, sa ei pääse selle suhte eest!” Ja ma sel korral isegi natuke uskusin teda. Aga kui mind mais koondati ja järsku tekkis mu ümber taas nii palju inimesi ja (taas)elustusid suhted just töö vallas, arvasin, et ju äkki ikka oli see. Kuid ma eksisin – täpselt 20. septembri päikesevarjutusel ma enam ei pääsenud. Ma jõudsin kohale ja tema jõudis kohale. Aga võtame siis aasta ka küsimustes kokku.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, 2018, 2019, 2020, 2021, 2022, 2023, 2024)

1. Mida sa tegid aastal 2025, mida sa polnud varem teinud?

Niimoodi armunud ja armastanud. Talisupelnud!

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Eelmisel aastal lubasin, et püüan olla parem. Ja et ma väga tahaks armuda, soovitavalt kellessegi, kes minu vastu samal hetkel sama tunneb. Oh sa poiss, kuidas see lubadus täitus! Uuel aastal luban, et leian töö-, kooli- ja eraelu vahel parima tasakaalu ja tulen läbipõlemisest välja (ja ei lähe sinna tagasi).

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Vist mitte…

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Aasta viimastel päevadel lahkus ootamatult mu noor sugulane, noor selles mõttes, et 38. Me polnud lähedased, aga see rabas. Ja minu sünnipäeval lahkus minuvanune pikaajaline kolleeg, kelle surm oli tõsine löök ja kelle matused olid raputavalt rasked.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2026, mis puudus aastal 2025?

Siin jääb soov osalt samaks: soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka. Aga eriliselt ma soovin, et mu tütar oleks õnnelik. Sel aastal ma lisan, et ma sooviks, et meie pere elaks ühe katuse all ja et ma annaks välja ühe raamatu.

6. Mis riike külastasid?

Hollandis käisime muinsuskaitseühinguga. Stockis käisime Milaga Kurtis Conneri/Jacob Sharpe’i tuuril ja hängisime Katuga ja see oli üks faking kõige ägedamaid asju, mis me Milaga koos oleme teinud.

7. Mis kuupäev aastast 2025 jääb igaveseks su mällu? Miks?

09.05.2025 – ellu saabus Lada. 20.09.2025 – ellu saabus Daniel.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Siin jääb esialgu vastus samaks: Kõik Milaga seotu. Teistel rinnetel: “Kikimooride” tohutu kasv oli üllatav, aga väga meeldiv. Kui väga ma armastan kõiki, kes kuulavad mu erinevaid podcaste!

Teiseks ajaloo magistriõppesse sisse saamine.

Ja ma usun, et elus (vist?!) esimest korda päriselt elutervesse suhtesse sattumine, kus on koos ka kirg ja armastus ja tohutu sõprus – seda ei ületa miski.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma olen totaalselt läbi põlenud, sest ma pole suutnud oma aega, kliente ja akadeemiat piisavalt hästi organiseerida.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Aasta esimene pool, umbes, möödus räiges närvipõletikus. Hiljem jäi kuskil ette valuskaala tabel ja avastasin, et elasin mitu kuud valudes, mis liigituvad 9-10 alla. Ja muidugi ei võtnud ma haiguslehte, ikka hambad ristis surusin tööd teha, endal pisar silmis. Siis pidi Kristo mu hamba välja võtma ja lõppeks ma veel murdsin hamba. Lisaks jäin ma haigeks semestri viimastel loengupäevadel, mind on alates kütteperioodi algusest saatnud TOHUTU allergia, mida nüüd lõpuks leevendas Pulmicorti aurukuur, aga ärgata üles nii, et ei saa hingata – do not recommend. Saturn kuuendas majas, ühesõnaga.

11. Möödunud aasta parim ost.

Foo Fightersi tuuri piletid! Ma saan jälle oma abikaasat näha! Olen ülirahul ka kingitustega, Danieli silmist näha seda siirast rõõmu oli hindamatu. Tänased kingitused veel on avamisel, aga usun, et olen suutnud lähedasi rõõmustada ka sel korral.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Absoluutselt kõik inimesed mu ümber väärivad aplausi. Ma enam ei hakka teid nimeliselt välja tooma, sest te teate, kes te olete. Teie, kes te kuulate mu voisse, mida ma saadan, väsimusest purusegi, nii et sõnad välja ei tule. Teie, kes te olete vaikselt olemas ja ei võta isiklikult, kui ma ei jaksa ühel või teisel põhjusel tulla kokkulepitud üritusele. Kõik teie, kes te mõistate, et ma tahaks anda teile 100 protsenti, aga mul on anda vaid 1.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Vägivallaõigustajate. Natside. Agressorite.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Söögile.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Meie “Kikimooride” laivid! Pärnu oma seetõttu, et see oli juba asukohalt nii eriline, aga erilisemaks tegi selle asjaolu, et see oli meie esimene ühine nädalavahetus koos Danieliga. Ja Tartu oma seetõttu, et seal oli koos nii palju vanu häid tuttavaid, ja see oli ju (endises) Undergroundis, mu kodubaaris… Ootasin elevusega iga koolipäeva, iga õhtusööki või koerajalutust Danieliga. Ootasin elevusega Mila telefonikõnesid, kus ta säras, sest päev oli nii hästi korda läinud. Ja ootasin elevusega, kas kunagi tuleb nädalavahetus, mil ma saan päriselt puhata (spoiler alert: ei tulnud).

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2025 meenutama?

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem. Tuleb välja, et neil tõhkudel oli õigus. Kui käia regulaarselt (koeraga) väljas, siis mõjub see füüsisele positiivselt.

iii. vaesem või rikkam? Palganumbris vaesem, aga paljus muus osas – oh kui palju rikkam!

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Oma tervisele tähelepanu pööranud. Paremini aega planeerinud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Huvitaval kombel, inimese kohta, kes koondati palgatöölt mais, ütlen – tööd. Ma tahan tõesti tegelikult hetkel 70 protsenti auru panna koolile ja vaid 30 tööle. Sellest 100 protsendist siis, mis on ette nähtud nendeks tegevusteks, mitte KOGU ajast. Eraelule võiks jääda ikka palju-palju rohkem aega, kui praegu jääb.

20. Kas sa armusid aastal 2025?

Oo jaa!

21. Kui palju üheöösuhteid?

Null.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Väga meeldis “Arcane”, sarjasid vaatan ülivähe, aga “The Ghosts” jätkuvalt listis. Ikka istun rohkem Youtube’is oma tondijahisarju vaadates (ja neist õppides).

No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud:  “Kikimoorid; “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”,  “Mis värk sellega on?”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Tegelt vist jah. Või vähemalt on tekkinud tohutu põlgus.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Andra Teede “Lind ei olnud”. Piret Jaaksi “Taeva tütred”. No ja akadeemilisest kirjandusest ei maksa rääkidagi, jube palju häid tekste olen lugenud.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Kuulasin ikka oma vanu lemmikuid Lewist ja Edi, MUIDUGI vallutas edetabeli sel korral vana lemmik Imagine Dragons, aga lugudest vist üks erilisemaid on hoopis üks Danieli avastus, mis talle lendas listi huvitavalt kombel just 20. septembril, mõned tunnid enne minuga kohtumist.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Armuda. Aga ma ei osanud oodata, et sellega kaasneb *žestikuleerib* kõik see muu ka. Mitte, et ma kuidagi selle vastu oleks, aga… kas ongi siis nüüd nii, et kui eluarmastuse leiad, siis ta kohe ONGI ja nii ONGI?!

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ma vaatan vähe filme, aga Danieliga kinos käia mulle meeldib. Nii et see uus “Predatori” film siis vist? Midagi oli kindlasti veel, aga ei tule praegu veel.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

41! Aga ma absull ei mäleta, mis me tegime 😀 Ilmselt mingi väikse dinneri lähiringiga. Pilte on ka ainult üks ja ma ei saa aru, mis restos see tehtud on. Mäletan, et plaanisin hirmsasti, mul oli üks hea idee, aga no ei vedanud välja.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Ei oleks soovinud olla läbi põlenud, läbi põlemise äärel või seal kuskil vahepeal kõikudes, kaldudes kord siia ja kord sinna.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Nõiamoorikleidid for the win.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ikka mu lähiring.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Anthony Joshua.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma hetkel ei mäletagi, millele ma enim kaasa elasin, aga eks lollust ja misogüüniat on meie patriarhaadis ja kapitalismis nii palju, et ju kõik tekitaks, kui valiks sinna tähelepanu suunata.

34. Keda igatsesid?

Ma igatsesin kõige rohkem vist oma sõpru ja peret.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Eks tegelikult ma kogu muuseumirahvaga tutvusin sel aastal ja nad kõik on parimad. Aga kirsiks tordil oli Tiiu, kes mu kabinetti novembri lõpus sadas ja loodetavasti sealt kunagi ei kao, sest ma oleks nagu oma teise poolega kohtunud.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2024 õpetas.

Küsi ja räägi inimestega, kuniks nad veel olemas on. Ära lükka seda telefonikõnet edasi, sest võib juhtuda, et lõpuks polegi seal enam kedagi kõnet vastu võtmas.

kõige-kõigemad 2025

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma tean, et te kõik olete seda aega küüsi närides oodanud – mina ka! – ja nüüd on see käes! Aasta kokkuvõtete postitused hakkavad siit nüüd tulema, let’s go! Ma olen täna salvestanud ära aasta 2026 aastahoroskoobi teise osa, andnud üle raamatu peatoimetamisse, esitanud ära teise lõpuprojekti (jäänud on veel vist 4 ja 1 eksam) sel sügissemestril oma ajaloo magistris, teinud ära viimased selle aasta videod klientidele ja kõike seda selliste viimaste aurude pealt, et mõtlesin vahepeal, et ausalt hakkan nutma. But I did it! Homme on Saarland, on pere jõulud ja siin on esimene aastalõpupostitus.

2015, 2017, 2018, 2020, 2021, 2022, 2023, 2024

Kolm kõige paremat hetke 2025

9. mai, kui kohtusin Ladaga

See oli üks palav päev, kui ta värisedes sellest päris kohutavast transpordiautost välja värises, aga siin ta nüüd on. Ta on mind õpetanud, me kasvame koos, ta on andnud mulle täiesti uue elu.

20. september kell 17.05

…kui surusin tervituseks kätt Danieliga, kes osutus mu eluarmastuseks. Ma teadsin seda suhteliselt esimesest hetkest alates ja uskumatul kombel usun seda senimaani. Jah, ma olen 40-midagi, aga see tunne on midagi sellist, mida ma iial pole tundnud. Ma olen nii lõpmata tänulik, et sa tulid mu ellu!

Ja need koolihetked

Kui me lõpuks pääsesime Pätsu-kooli vestlusvooru. Kui me pääsesime sealt paarikümne minutiga kooli vastuvõttu. Kui Mila leidis enda jaoks täiesti uue hingamise ja uue elu. Jah, see tee pole olnud kaugeltki kerge, see on olnud metsikult raske (ja me veel koos kirjutame sellest), ja on tagasilööke praegugi, aga me siiski lõpuks oleme kriisist, mis on kestnud kolm aastat, hakanud vaikselt välja tulema.

Kolm kõige sitemat hetke 2025

Sügis 2025

Kui mind kevadel koondati, siis ma plaanisin puhata. Ma olin nii erutatud ja rõõmus, et ma saan minna uuesti ülikooli! Aga kuna ma olin nii hirmul, et ma ei jää majanduslikult ellu, võtsin vastu iga pakkumise, mis teele sattus. Ja ma jooksin täiesti ummikusse. Ja siis tuli ellu veel armastus! Õudne lugu! Kuhu panna kõik need kohustused ja siis veel armastus? Ma olen olnud täiesti läbi põlenud väga pikka aega. Kui enne oli see isiklik elu (lapsekriis), mida pidin mätsima karjääriga, siis nüüd sai selleks akadeemia, mis nõudis täielikku pühendumust, aga ka kliendid, kes nõudsid sama… Ma ei saanud hästi hakkama ja ma ei tea, kui jätkusuutlik see kõik on, aga ma loodan, et kevad 2026 tuleb natuke teistsugune töö-kooli-eraelu-tasakaalu mõttes.

Üks päev jaanide kandis

Ma tegin ühe metsikult lolli vea, jättes minemata ühele väga olulisele üritusele. Ja mitte ainult – ma istusin sadamas, olles plaanid ringi teinud, ja mõtlesin, et pean sellest inimesele teada andma. Ja ma ei andnud. Miks? Ma ei tea. Senini ei tea. Aga ma võitlen süümepiinadega koguaeg.

Hambad

Sel aastal on hammastega olnud mega sitasti. Kõigepealt võttis Kristo ühe hamba kevadel välja ja siis mõned nädalad tagasi hammustasin ma teise hamba pooleks. And it fucking broke me. Ma langesin sellisesse auku, et ma arvasin, et nüüd on kõik. Õnneks sai Kristo mind suht kohe vastu võtta ja kuigi ma olin vaimselt pannud end valmis selleks, et nüüd läheb ka teine hammas välja tõmbamisele, siis ta muidugi pole Eesti parim hambaarst põhjuseta – ta päästis ära. Aga see, kuidas ühe hamba murdumine võib läbipõlemises elades täiesti vaimu murda… Ma olin ka ise sellest ehmunud. Aitäh Danielile, et ta suutis mind selles kuidagi nii toetavalt hoida ja kanda.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2026

Süda

See on olnud viimaste aastate lubadus ja ma tunnen, et aastal 2025 ma suutsin ma südame avada. Siit edasi ma loodan, et ma suudan teha järgmisi suuri samme südame avamise suunas.

Tasakaal

Daki, palun mõista, et sa tahad enim praegu teha akadeemiat. Palun tee oma valikud vastavalt.

Anna see raamat välja

Sama, mis eelmisel aastal: käsikiri on valmis ja TOIMETATUD ja sa lihtsalt ei ole suutnud end kokku võtta, et aru saada, kuidas toimub üks kirjastamisprotsess. Ja sa tead, et inimesed ootavad seda raamatut, isegi kui nad veel ei tea, et nad seda ootavad.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Alati hoian Ladat rihmas, kui tuppa tuleme (sest ta on 2 korda minema üritanud panna ja see on olnud traumeeriv).

Ma ei jäta olulistele sündmustele minemata, ILMA sellest teada andmata.

Ei võta liiga palju kohustusi, teades, et mul juba on ees liiga palju kohustusi. Lõpuks kannatavad kõik, ennekõike mina.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2025

Aasta kallim: Daniel.

Aasta vaprake: Mila. (Teha selline elumuutus sellises eas – sõnulseletamatu! Ja see, kuidas ta õilmitseb! Mu süda!)

Aasta vaprake 2: Siki. Kogu see uuesti ülikooli minek, kõik see, mis ta teeb igapäevaselt… Ma lihtsalt imetlen oma õde iga päev ja ei suuda uskuda, et ta on nii fantastiline!

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Kasutasin selle sõna leidmiseks Chatty abi, sest me tõesti räägime omavahel palju. Tema vastas nii:

Taasloomine.

Jah, nõustun temaga. Aasta 2025 polnud mitte lihtsalt ellujäämine. See on olnud mu elu täielik ümber kirjutamine, oma lugude ümberkujundamine, enda kehtestamine täiesti uutel tingimustel. Midagi murdus, rutiinid murdusid, hambad murdusid, karjäär murdus (kind of), aga mina – mina vist tõesti ei murdunud, vaid paindusin. Ma lõin uue struktuuri, uue rütmi, uue mina-versiooni. Ja see on paganama võimas.

limbo

Argielu, Läbi fotosilma 1 Reply

Mul on vahepeal tunne, et ma olen mingis karjäärialases limbos. Purgatooriumis. Vahepeatuses, kus ma pean endale koguaeg kinnitama, et see tegelikult on õige koht, kus olla, sest mu aju jaoks tundub see vahel nii vale.

Mäletan, et kui olin juba postikaga lõpparve teinud, aga läksin Oja ja Juure saatesse külaliseks, siis rääkisin sarnasest tundest Mart Juurega. Et kuidas ma ometi lahkun ajakirjandusest, kui kõik see, mis ma olen seni teadnud ja teinud, ongi ju MINA. Et kes nüüd MINA ometi olen, kui lähen siit agentuuri, maailma, millest ma midagi ei tea, ja jätan maha kõik, kes ma olen olnud. Olgugi, et mul on magistri- ja bakalaureuseharidus mitte ainult ajakirjanduses, vaid ka suhtekorralduses ja kommunikatsioonis.

Mart ütles toona väga lohutavad sõnad, parafraseerin, sest täpselt ei mäleta. Aga see kõlas umbes nii. “Vahet pole, mis su ametnimetus on, või mida sa täpselt teed. Miski, mis sa seni oled teinud, ei kao. Sina oled ikka sina edasi, Daki on ikka Daki.”

Muidugi, kuulda midagi säärast korüfeelt rahustas mu südant ja kuigi agentuuris läks mul umbes-täpselt terve katseaeg, et aru saada, mida täpselt must tahetakse ja mida ma tegema pean, siis see mõte hoidis mind elus. Muuseumis sain päevapealt aru, mida must tahetakse ja mida ma tegema pean.

Nüüd aga olen ma sarnases kohas, kus ma olin aastal 2014, kui ma olin suht värskelt Kloogale kolinud. Elatasin ennast kirjutades artikleid ja kolumne, vast umbes 500 eurot kuu peale tuli kokku (olen üle vaadanud). Töötasin kodust, lapsel vist veel lasteaiakohta ka ei olnud ja nii me siin olime. Pead-jalad koos, koguaeg kahekesi, mina tegemas omi asju. Ja see kõik tundub mu AJULE (või millelegi minus) väga suht-täpselt sama, kui ma võrdlen seda, mida ma teen praegu. Ma annan endale aru, et see pole ÜLDSE sama. Ma olen 10 aastat targem, haritum, kogenum. Ma olen juhtinud suuri ja väikeseid tiime, tegutsenud ka ilma alluvateta, aga ikka tiimis, mul on imelised kliendid, kes jätkavad minuga, kõik on hoopis teistmoodi.

Ja vahel on nii raske end veenda, et ei ole.

Pluss, sügisel ma lähen kooli ja Mila alustab uues koolis ja elu ongi siis täiesti teistmoodi, nii et see limbo-tunne võiks olla absoluutselt normaalne.

Enamiku ajast ongi. Ja vahepeal, mingitel eriti helladel hetkedel, on seda nii raske taluda. Selline… sissejuhatus keskeakriisi. Olen kriisidega harjunud, muidugi, ja eks siis peangi rohkem kirjutama. Ja mind ikka häirib see, et ma saan liiga vähe kirjutada. See on muidugi ka mu oma süü, sest ma ei suuda paika panna korralikku rutiini, mis mind rohkem toetaks, et jääks rohkem aega ja jaksu kasvõi blogi jaoks. Voisid kallitega, meilid, taskid, mida märkida “complete” – see toimib. Aga päriselt rutiin enda jaoks ja enda toetuseks – see on sel suvel olnud pehmelt öeldes kehv.

Aga ma korjan oma kilde ja mätsin neid kokku. Pühapäeviti on terapeudiaeg. Sel nädalal ma tean täpselt, millest ma räägin, eelmine kord ei teadnud üldse, aga huvitaval kombel selgus sealt mingi avastus – et ma olen oma elus sidunud professionaalsust ohverdusega.

Miks, seda ma ei tea (veel). Aga viimased kolm aastat on tõesti nii olnud. Kodus kõik põles suure leegiga, aga minu jaoks näitas mulle minu väärtust see, kui hästi ja täiemahuliselt suutsin ma täita oma töökohuseid. Kui veebruaris sain nii räige närvipõletiku, et hiljem vaatasin – ahhaa, see oli siis see, mis on valuskaalal 10/10, siis haiguslehe võtmine ei tulnud kõne allagi. Ja kui tulemused kukkusid, süüdistasin ikka iseennast.

Muidugi see, kuidas nähtamatud vigastused (sh vaimne tervis) on miski, mida on ümbritsevatel VÄGA raske mõista ja seega ka sind mõista, sinu suhtes empaatiline olla, on eraldi teema. Ka kogu see läbipõlemise värk. Püüdsin seda eile ühele seitsmeaastasele, kes oli mu juures suurpuhastusel abiks, selgitada. Sest tema jaoks on ju asi lihtne. “Aga tulebki koguaeg koristada ja hoida korras asju.”

Jah, muidugi tuleb. Aga vahel juhtub inimestega see, et nende ajus käib klõps või siis ei käi klõpsugi, vaid vaikselt ja ajapikku jõutakse sinna, kus enam lihtsalt ei suudeta. Kus iga väiksemgi asi tundub üle jõu käiv. Kus kogu energia läheb sellele, et hoida elus kõik see muu, mis, noh, aitab päriselt püsida elus – sissetulekud, hädavajalikud lähedussuhted. See, kas kuskil on doom pile, on sel hetkel väikseim mure.

(Seitsmeaastane ei paistnud mind mõistvat, aga see on okei.)

(Ühtlasi on mul rõõm teatada, et kuigi ma pole veel tolmuimejat kätte võtnud (sest selleks tuleb veel mul teatud asjad ära teha), siis vannitäis pesu on juba poolenisti tehtud ja ma KOHE panin pesu ka ära kappidesse ja järjekordne laadung on käimas ja ehk jõuan pesu naiskirjanike seltsi seminari ajaks isegi tehtud!) (Mis oleks imeline, sest tahaks vanni.)

Ma ei tea, kas olla 41 ja olla siin, kus ma olen, on okei. Aga ma lihtsalt pean uskuma, et on. Need hetked, mil tundub, et kõik, mis ma elus teinud olen, on tühine ja unustatud ja ja ja

need hetked eksisteerivad. Aga siis tuleb Miilur ja küsib, kuidas mul on ja võtab ühe kaisupausi ja kõik muu ongi tühine. Pesumasin ajab rõõmsalt oma tiire ja õhk toas on peaaegu juba 23 kraadini langenud ja elu ehk lähebki vaikselt paremaks.

Pilt on illustreeriv. Mina ja hooaja viimased herned koos kirbuka-kleidiga, mis sobib AINULT teatud vööga koos kandmiseks, mis teeb sellest vist üsna düsfunktsionaalse kleidi, aga sorri not sorri, kirbukas annab dopamiinilaksu.

Koristamisest

Argielu 6 Replies

Kuidagi läks nii, et homme tulevad Savvusanna Sõsarad ehk nunnupallid Lisette ja Heidi minukale ja meil on plaanis mu korteri suurpuhastus.

Käisime just Milaga koeraga jalutamas ja ka päeval arutasime seda pikalt. Mila on mega rõõmus selle üle ja väga valmis kõike ette võtma. Mina? Not so much, sest mul on MEGA raske abi vastu võtta. Aga ma olen aru saanud, et esiteks olen ma läbi põlenud, teiseks mu sõbrad armastavad mind ja tulevad siia mind mitte hukka mõistma, vaid aitama ja kolmandaks saab see olema ilmselt tõesti ka tore.

See pole esimene kord, kui ma olen pidanud endaga võitlema, et koristamise osas abi vastu võtta. Mäletan üsna häguselt veel Nõmmel elamise aega, kui olime ilmselt juba Mila isaga lahus, aga veel polnud A. sisse kolinud ja oli see üks tuba, kuhu olid ladustunud kõik asjad ja neid aina ladustus juurde. Siis tuli mulle appi Mallu (koos vist Naabrinaisega?) ja nad aitasid mul koristada LIHTSALT SEETÕTTU, et nad nägid, et ma olin hädas ja mulle tundub, et mingitele inimestele meeldib koristada?

Igal juhul liitus Heidi homse projektiga alles täna enne “Kikimooride” salvestust, kui ta kuulis, et meil selline asi plaanis ja ma üllatuslikult sain teada, et talle ka meeldib koristada. Mila selgitas seda mulle väga loogiliselt, et tallegi meeldib koristada kõikjal mujal, välja arvatud enda kodus, sest, and I quote, “Mujal sa koristad ära ja selle puhtuse hoidmine pole sinu vastutada. Kodus on. Nii palju raskem.”

Ma püüan enda jaoks homseks luua mingit süsteemi peas. Näiteks olen välja valinud asjad, mida ma suudan ja tahan teha. Nendeks on elutoa laua korrastamine, riiete ja muude asjade sortimine (prügi-annetus-pessu), võibolla isegi juba pestud pesu lappimine ja kappi panek, köögileti korrastamine jne – ühesõnaga, kohad, mis vajavad mu pilku, et aru saada, mis mu paljudest asjadest on mulle tähtsad alles jätta ja sorteerida. Kõik muu pean ma usaldama oma koristushullude ATH-diagnoosiga sõsaratele, ja ma veenan end, et see ongi kõik ok.

Sest tegelikult ju on. Jah, mul on raske abi vastu võtta, aga oma läbipõlemises olen ma viimased umbes kolm aastat tegelikult opereerinud väga piiri peal. Nii, et kaetud on vaid esmavajadused. Nii, et ma püsin vaevu elus. Nii, et viimati nägi see korter tolmuimejat ilmselt veebruaris, kui käisin tööreisil ja mu ema oli siin Milale toeks ja toevabadel aegadel ta koristas. Mhmh, saan aru, et on raske ette kujutada, et keegi elab nii, et ei ime tolmu kui mitte iga päev, siis mitte isegi iga nädal, aga ma ausalt kasutan harja vähemalt.

Aga läbipõlemise teema on reaalne. Ma olen kolm aastat tulnud kaosekoju, kus on peamine tähelepanu läinud sellele, et saaks kuidagigigigigi lapse teemad aetud. Ja harilikult pole saanud need aetud ja me alustame igal hommikul uuesti. (Märksõna: autistic burnout, ja ma kirjutan veel sellest kunagi.) Aga praegu oleme me nii palju paremas kohas, eriti arvestades, et mind koondati ja ma olen saanud natuke hingata ja oma elusuunda sättida ja mul ei ole enam põgenemisvarianti tööle. (Töö oli ikka mu happy place, vähemalt oktoobrist 2023 kuni selle aasta alguseni kuniks sain närvipõletiku.)

Vaatasin just YT videot pealkirjaga “Just Clean Your House” ja see ajab naerma ja paneb mõtlema samaaegselt. Sest jaa, ma ei ela muidugi mingis rämpsuhunnikus, aga jaa, minu puhas on kellegi teise rämpsuhunnik. Mul on lihtsalt nii palju asju vaja sortida ja teha ja näiteks ei ole suutnud ma puhast kuivatist tulnud pesu ära lappida nädalaid ja see on olnud üks mu põhilisi läbipõlemise väljundeid. Et ma lihtsalt ei suuda. Ma ei tea, mis on see blokk, aga ma ei suuda.

Ma parema meelega riputaks üles maale ja riiuleid, kinnitaks juhtmeid ja istutaks ümber taimi ja remondiks mingeid asju, mis ootavad kodus remontimist (täna vahetasin prill-lauda!), kui et kraamiks (mis eelneb koristamisele). Aga kui mul homme on kaks sõsarat majas, siis ilmselt me saame palju tehtud ja peamine on ka see, et Mila on nii pardal. “Kui sina ei ole nõus seda abi vastu võtma,” ütles ta mulle täna, “siis see juhtub igal juhul. Sest mina võtan selle abi vastu.”

Pöörane, aga nii minu puhul jätkuv asi – kogu see kraamimine ja koristamine. Annan teada, kaugele jõuame (sest Lisette tahab vist iga taldrikut eraldi pesta ja mida Heidi ATH täpselt plaanib, ma ei teagi, aga saab olema huvitav). Mul on lihtsalt lootus, et Lada on tšill, saan altari, elutoalaua ja miskit veel ehk sätitud ja kui keegi Mila toaga saab hakkama, oleks jackpot.

Ahjaa, kuna pilti ei viitsi panna, siis ikka selle suve lugu ka siia.

“Minu Karlova” ei ole minu Karlova

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Kuidas arvustada teise inimese kogemust? See on küsimus, mis on tiirelnud mul peas viimased päevad, pärast seda, kui lõpetasin Inga Lunge raamatu “Minu Karlova” lugemise. Kes mind mu Tartu-aegadest mäletavad, teavad, kui oluline on minu jaoks nii Tartu tervikuna kui ka Karlova, kus ma olen elanud umbes pool oma elust. Ja see Karlova, mida kirjeldas Inga, ei ole üldse minu Karlova – aga ta ju ei peagi olema?

Nii näiteks kirjutasin ma 2006. aastal oma blogis nõnda:

Ma olen liiga Karlova tüdruk, läbi ja lõhki. Kevad saabub siis, kui Pargi tänava Saunamäe kased on hiirekõrvus ja pargis õitsevad kollased lilled, mille nime ma seniajani ei tea. Sügis saabub siis, kui vahtrad hoovis lähevad punaseks ja hommikul on munakivide vahel lombikestel peal jääkirme.

Praegu pole sellest minu Karlovast suurt midagi järel, aga on kõik see, mida Inga oma raamatus kirjeldab. Meie ajal ei olnud Karlovas kohvikuid ega baare. Olid mõned nurgapoed, pandimaja Tähe ja Pargi tänava nurgal ja apteek. Kasekese restoran oli veel alles, kuigi varemetes ja Kasekese vastas Karoliine lasteaia parklas lõpetasin ma oma autoeksami sõidu nõnda, et pärast selgus, et mul polnud terve sõidu ajal turvavöögi peal olnud. Aga allkiri oli antud, eksamineerija ei märganud midagi ja noh, ajad olid teised. (Sealt ja edaspidi muidugi sõidan ikka koguaeg turvavööga.)

Minu Karlova olid kahekordsed – siis veel renoveerimata – puukuurid, millest olime oma kambaga ühe boksi hõivanud ja seal pidevalt tiinekatena passisime, nagu ka Thalia trepil. Minu Karlova ei olnud alati sõbralik kogukond, kus kõik tundsid kõiki ja ütlesid rõõmsalt kohtudes teineteisele tere. Minu Karlovas oli palju joodikuid ja perekondi, kus lapsed olid näljas ja paljajalu, oli maju, mis lagunesid ja kortereid, mis sageli põlema läksid ning prügikastid, millest leiti tükeldatud laipu, tänavaid, kus toimus kaklusi, pisiplahvatusi, kirvega tagaajamisi ja ka tulistamisi.

Aga minu Karlova olid ka õites sirelid, kraaksuvad varesed, Karlova pargi ööbikud, puude otsas ronimine, iganädalane saun, sest dušimugavusi meil polnud, igasügisene õunte ja marjade korjamine ning lehtede riisumine, tuules tasaselt kriiksuvad avatud aknad ja nende akende lõputu pesemine ja kinni toppimine ja kleepimine, talveks puude tegemine, riita ladumine ja siis nende igapäevane üles tassimine ning tule ahju alla saamine. Minu Karlova olid diskod Sõbra majas, võltsitud õpilaspiletiga veini ostmine Lao või Lootuse tänava nurgapoest, lõputud jalutuskäigud mööda Linda, Salme, Pargi ja Tähe tänavaid. Minu Karlova oli paras geto ja ma armastasin teda kogu oma hingest.

Mina Karlova mäel, all mu lapsepõlvekodu.

Inga Karlova on täis hoopis teistsugust elu ja nagu ma juba ütlesin, siis ajad ongi teised. Koht, kus käisin vanaemaga koos esimest korda keemiliselt ripsmeid värvimas, on nüüd vist restoran. Pandimaja paistab alles olevat, aga apteeki enam pole. Kasekest pole ja pole mulle ja paljudele nii tohutult armast Saunamäge – kõik on täis (minu silma jaoks üsna koledaid) uusehitisi, maha on võetud mu kased. Hea, et vähemalt Karlova parkki alles on!

Tegelikult on muidugi tore, et Karlova on muutunud nii paljude silmis miljooväärtuslikuks piirkonnaks. Ja seda toredust on Inga oma raamatus palju kirjeldanud, tuues sisse ka ajaloolist tausta, mida ma lugejana väga hindan. Ühisosi oli teisigi – käisin minagi ju Karlova gümnaasiumis (nüüd lihtsalt Karlova kool) ja minugi direktor oli Undel Kokk. Seda üllatavam oli näha, et ta ikka veel ka Inga ajal tegutseb, sest ta tundus mulle minu kooli ajal 30 aastat tagasi päris vana, aga lapsele tunduvad vist kõik keskealisedki vanana.

Koolist rääkides pean kohe ära mainima, et raamatu alapealkiri “Kellelgi ei ole kiire” ei käi samuti minu Karlovaga kokku. Mu elus on küllalt hommikuid, kui kell helises 7.50 ja ma kihutasin, et kella kaheksaks kooli jõuda. Või kiirustamised sõbranna juurde, või kiirustamised linna, või kiirustamised täiskasvanuks saada. Nüüd oskaksin ma ehk Karlovat teistmoodi tunnetada ja hinnata, aga noore teismelisena on sul alati nii kiire – ja samas on aega nii paljuks. Sest kõike tahaks ju kohe ja palju! Uusi kogemusi, kooli läbi saamist, diplomeid, suureks saamist.

Inga Karlova on tasane, vaikne ja turvaline, täis värvikaid karaktereid, kes tunduvad tema tasast kulgemist parajas annuses toetavat. Ja nii ongi mul keeruline tema raamatut kuidagi klassikaliselt “arvustada”, sest mina kolisin Tartust vist ära umbes samal ajal, kui tema sinna kolis ning nii ongi meie Karlovad ja ka Tartud üldiselt täiesti erinevad. Mulle meeldib ikka öelda, et mul on Tartuga (ja eriti Karlovaga!) praegu selline suhe nagu armsamaga, kelle olen ise maha jätnud. Mul on hea meel, et tal läheb hästi, et ta kasvab ja areneb ja õilmitseb, ja samas on nii kurb tunda, et minukujulist kohta seal enam pole.

Aga sellegipoolest oli tore lugeda ka kellegi teise Karlovast. Ehk tasubki seda võtta minulgi turistiteatmikuna, sest minu Karlovat polegi ju eriti alles jäänud. Ning möödunud reedel sain raamatus mainitud Gaute alusega ka Karlova sadamast välja sõita ning Emajõge nautida ning tuleb tunnistada, et mitte kõik uuendused ja muutused polegi üldse keerulised taluda mu vanale katkisele karlova-hingele. Mõned on kohe täitsa mõnusad.

“Minu Karlova”
Autor Inga Lunge
Petrone Print, 2023

No stalking please

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Värske koeraomanikuna satun ma palju kokku teiste koeraomanikega ja muidu inimestega, kellele koer reageerib või kes reageerivad koerale. Täna ilmus ka Õhtulehes mu kolumn, kus üks kokkupuude pani mind pikemalt taas patriarhaadi üle mõtlema. Aga eile juhtus midagi väga hirmutavat.

Mul on postitus (ja pikem artikkel) Lada meieni jõudmisest pooleni, aga ta on Uzbekistanist pärit varjupaigakoer, kes kardab mehi, jalgrattaid, purjus inimesi ja inimesi, kellel on käes kepid või midagi sarnast. (Ja ka vene mehi ta ei kannata, mis on arusaadav, arvestades, mida kõike on ta ilmselt pidanud üle elama.) Me oleme nüüd pea kahe kuu jooksul teinud päris hea hulga edusamme, et tema hirme maha võtta ja enamasti lähevad kokkupuuted teda hirmutavate inimeste/nähtustega aina rahulikumalt. Jah, ta võib uriseda, aga ma hoian teda kindlalt enda vastas ja püüan hoida rahulikuna ning enamikul korral juhtudest see õnnestub.

Eilsel jalutuskäigul, kui olime jõudnud juba peaaegu koju, sõitis meile vastu rattal purjakil vene mees. Lada hakkas kohe urisema, ma võtsin tavalise “rahulikult, kõik on hästi, lähme edasi” oleku ja püüdsin edasi liikuda. Aga – see ei meeldinud tüübile rattal. Ta hüppas ratta seljast maha ja hakkas midagi seletama. Alguses vene keeles, üsna ähvardavalt. Lada reageeris sellele haukumise ja urinaga ning mina muidugi muutusin väga murelikuks, mida ilmselt ka Lada tajus. Püüdsin tüübile öelda, et tõmmaku tagasi – tegemist on varjupaigakoeraga, kes on traumeeritud ja keda pole vaja rohkem ärritada. Aga tüüp, kes alguses oli minemas hoopis teises suunas, otsustas, et ei, temal on vaja ikka oma dominantsust näidata. Ja hakkas meid jälitama, jurades midagi eesti-vene segakeeles sellest, kuidas koer on loom ja peab alluma inimesele ja et tema ainult püüab perenaise vastu näidata austust jne jne.

Kurat, see oli ausalt nii hirmutav. Lada püüdis mind kaitsta kogu oma ihu ja hingega. Ja ma päriselt kartsin seda meest. Mis häda oli tal meid jälitada? Noh, nagu Chatty pärast ütles, kui talle sellest olukorrast rääkisin:

Ta tahtis kontrolli. Aga ta ei saanud seda. Ja see ajas teda närvi.

Selliste purjakil ja ebastabiilsete meeste puhul on väga tavaline, et nad:

  1. Ei talu vastupanu. Lada urises ja haukus — mees tajus seda kui “väljakutset tema autoriteedile”.
  2. Tõlgendavad naise enesekehtestust isikliku solvamisena. Sina ei tahtnud temaga suhelda — ta võttis seda kui “lugupidamatust”.
  3. Tahavad „näidata, kes on alfa“ – eriti kui koer on vahel. Seepärast see idioot pomiseski midagi “loom on loom, inimene on inimene” — ta üritas veenda ennast, et tal on mingigi kontroll.

Aga tegelikult… ta tahtis sinu tähelepanu ja allumist. Mõni selline tüüp ei talu, et naine jalutab enesekindlalt, eriti veel koos koeraga, kes teda ei „tunnusta“. See lülitab käima kõik tema sisemised häbimehhanismid ja ta tahab “võita”.

Lisaks kõigele ei olnud mul kaasas võtmeid (mega sageli unustan jalutama minnes võtmed kaasa võtta ja see on problemaatiline – ma pean tekitama endale mingi süsteemi) ja jõudes meie püstaku ette – sama tüüp aina mölisemas ja Lada endast täiesti väljas – palvetasin ma ainult, et välisuks poleks läinud lukku. Õnneks polnud ja me astusime trepikotta ja tõmbasin ukse enda taga turvaliselt kinni.

Aga ma olin endast pikka aega täitsa väljas. Ja nüüd vaatan veelgi rohkem ringi, sest nagu öeldakse – koeraomanikuna peavad sul olema silmad kuklaski. Jalutades eelistame me metsaradasid ja satume seal harva kellegagi kokku, aga tänagi tulid kolm jolkamit vastu kuskil täiesti võsas ja Lada tajus kohe ära, et she’s noping out ja need tüübid ei ole ohutud. Õnneks sel korral said tüübid ka ise aru, et asjalikum on meist rahulikult mööduda, kuniks ma koera kinni hoian.

Seejuures on tegelikult Lada megatšill ja rahulik tüüp. Seda enam võtan ma seda ohumärgina, kui ta kellelegi reageerib. Nii on ta reageerinud urinaga minu homofoobist naabrile (mis oli täitsa üllatav, sest inimene muidu käitus sõbralikult ja viisil, mis Ladat tavaolukorras ei häiriks) ja mõnel puhul veel, mis panevad mind tundma oma kodus tegelikult palju turvalisemalt. Jah, muidugi oleks tore, kui ma saaks talle öelda, et see või teine kuller on okei, aga noh, ma olen ka krimipodcaster ja tegelikult on ikka päris naiss, et on keegi, kes ei lase võõrastel uksele läheneda, ilma et ma kinnitaks, et asi on oo-koo.

Muidugi, mul pole mingit sajaprotsendilist kindlust, et ma tegelen siin asjadega õigesti. Ma püüan tagada Ladale ja endale ja meie perele turvalise keskkonna. Ma tahan, et mina oleks ta turvasadam, ja ma soovin, et sellised loikamid nagu eilne ei hakkaks meid jälitama iga kord kui väljas käime. Kloks on väike, siin ma satun temaga kindlasti veel kokku. Ja ma tegelikult ei taha seda. Aga see ilmselt juhtub ja eks me siis näe, mis saab.

Aga kui mees tunneb, et tema ego on saanud haavata, sest ta ei meeldi ühele koerale, siis sorry, su probleemid on kuskil sügavamal ja mina ei ole vastutav nende parandamise eest.

Pärast lupiiniraksus käimist

Hambutu

Argielu Leave a reply

Ma olen küll koondatud inimene ja sain aru suht kiirelt, et ka täiesti läbi põlenud, aga ometi on mu kalender nii asju täis, et ma isegi pole veel aru saanud, et mul päriselt oleks vaba aega. Jah, kõik need asjad on seotud kas lapseteema või enda asjadega, milleks enne aega ei olnud, aga SIISKI tekib mul pea iga päev küsimus, et kuidas mul ikkagi siis aega ei ole.

Täna oli üks neist päevadest, kus oli kohe hommikust saadik ilge andmine. Et kõigepealt hambaarstile, siis pidi jääma täpselt paras vahemik, et käia muuseumist läbi ja Lada-huvilistele Ladat tutvustada (Lada postitus on pooleli, aga tulemas, luban!) ja siis Seewaldisse, enne seda Ladaga jalutuskäik ja siis saarde ja siis, noh, saare asjad.

Hambaarst oli mul isegi väikseim mure, sest esiteks on mu arst muidugi imeline dr Ivanov, kellega me kohtusime, kui me olime vist mingi 15 mingis imelikus laagris Aegviidus ja ma mäletan, et ta mölises mu pükste kallal, mille ma olin ise õmmelnud, aga kuna mul polnud overlooki, siis õmblused hargnesid ja no ma ei tea, eks ta oli Nõo reaalist ka, need sealt alati olidki natuke imelikud. Sõpradeks siiski jäime, ülikooliajal panime hullu ja hiljem, kui juba hakkasime täiskasvanuid mängima, on ta aastaid lõbustanud mind ja kõiki teisi ooteruumis olijaid sellega, et kutsub mind kabinetti laulva “Dakinaator palun!” hüüdega, ja ausalt öeldes – olen tihti mõelnud sellele, kui suur väärtus see on, kui sul on elu jooksul kõrvale jäänud inimesed, kes on oma erialal tõesti maailmaklassi professionaalid ja sa võid nendele iga kell loota.

(Saan siin kohe plugida ka, et Kristol tuli just esimene podcast välja ja ma väga soovitan seda kuulata, eriti kui sa oled meditsiinisisu huviline nagu mina, kelle Youtube on täis lisaks kummitusvideotele peamiselt medical contenti. “The Face” on leitav siit ja esimeses osas lahatakse väga põnevat teemat – välismaised protseduurid ja välismaalastest… protseduuritajad?)

No igal juhul. Hammas siis. Mõned nädalad tagasi tundsin, et mingi kuradi jama on, igemes nagu põletik. Tegin pilti, küsisin Chattylt, Chatty ütles, et tõmba normiks ja mine hambaarstile. Aga no ikka nagu loodad, et äkki läheb üle. Veidi nagu läkski, aga siis sain aru, et põletik põletikuks, midagi on nagu täidisega ka ja seda ma keelega paika ei säti ja panin aja. (Siis polnud veel koondatud.) Täna see aeg saabus. Mina – autos koer ja laps – lendlesin kui leebe tuul Nordicu kliinikusse, olles TÄIESTI kindel, et kuna on põletik, siis niikuinii midagi teha ei saa ja Kristo paneb antibiotsi peale ja siis vaatame edasi.

Kohale lenneldes ja Chattyt mainides pööritas muidugi Kristo silmi ja ütles, et never ei tasu teda usaldada (is true, ta ikka sageli paneb mööda ja peab parandama, AGA sel korral oli tal väga õigus ju!) ja kui röntgen oli tehtud ja ta suhu vaatas, tuli kiirelt: “No sa oled ju oma hamba pooleks hammustanud. Ja see on juureravitud ja ILMA kroonita, ma ju ÜTLESIN sulle, et kroon tuleb panna, kuna juureraviga hambal pole verevarustust ja see on igatpidi õrnem. Välja peame tõmbama.”

Ma ei tea, kuidas teil on, aga kuigi ma ei karda a) valu ega b) hambaarsti (vt ka dr Ivanov), siis miski selles TÕMBAME VÄLJA tõmbas mind sellisesse šokki, et pärast tuimastuse tegemist ja ootamist ma tundsin, kuidas ma värisen ja üks õnnetu pisar voolas üle põse. Ma ei olnud sellega arvestanud, et lähen täna siit edasi ühe vähema kehaosaga kui olin saabunud.

Lisaks muidugi pole ma omast arust ELUSKI kuulnud mingit kroonijuttu. “Einoh, selle unustavad kõik kohe ära, sest see on ju lisakulu,” ütles arst ja tal võib muidugi õigus olla. Igal juhul lendab kroon mu teisele juureravitud hambale peale as soon as possible.

Süstid tehtud (“Sa ei tundnudki või?” – “Ma vist olen šokis, pluss mul mega valutaluvus.”), lebasin seal, mõtlesin elu üle järele – koondatud, rahadega on nagu on, ja nüüd veel jään ILMA HAMBATA, mis tähendab implantaati (või siis olemist ilma hambata), aga kuna laes oli telekas, siis nägin seal ühel hetkel Pärtelpoja reklaami, kuidas ta valis uut diivanit ja mõtlesin, et ah, kurat, tegelt on kõik tsill. Kõik laheneb. Pealegi oli Pärtelpoeg just päev või paar varem samuti hambaarstil käinud ja meil sama arst ja mu mustreid otsiv aju võttis seda positiivse märgina. Mõni saab diivani, teine jääb hambast ilma – asjad on maailmas tasakaalus.

Hamba väljatõmbamisele kulus vist max mingi viis minutit, tundus kohati kauem, kohati lühem. Aga eks see olek nüüd ilma hambata on päris rõve. Saan aru nüüd inimestest, kellele implantaate pannakse või neid vahetatakse ja kes peavad olema nende tühikutega pikemat aega. See on tõesti harjumatu ja bomžikas ja eks natuke tuikab ka, aga ei midagi hullu. Ju see implantaadi panek on ehk hullem (samas ei tea? Kristo ise podcastis ütles, et nad ei tee kunagi midagi nii, et inimesel on valus, ja see on olnud peaaegu tõsi iga kord, kui ma olen tema kliinikus käinud, välja arvatud üks kord, kui keegi teine tegi mulle hambakivieemaldust ja see oli puhas torture, aga see oli aastaid tagasi ja vist isegi mitte tema kliinik tegelikult ja enam pole kunagi nii olnud, ei teagi, mis toona teistmoodi oli) – kui kellelgi kogemusi, võite jagada.

Aga tegelikult on kogu tänane päev olnud nii üli positiivne, et ma näen isegi seda ootamatut protseduuri positiivsena. Ma pean hakkama neid positiivseid hetki ikkagi rohkem kaardistama, sest siit tundub kooruvat mingi muster, aga hetkel ma tahtsin lihtsalt kurta, et seal, kus oli hammas, on mul praegu tühjus ja see tühjus isegi pole iseenesest nii rõve, kuivõrd on need terved hambad seal kõrval? Saate aru, mis ma mõtlen? Et nagu see, mis raamistab tühjust, toob selle tühjuse esile ja see kuidagi… rõhutab eriliselt.

Ma usun, et siin on kuskil mingi metafoor elule peidus.