Tag Archives: fotojaht

#10

Argielu, Kooskasvamine Leave a reply

Fotojahiga olen jätkuvalt piltide töötlemise faasis. Nagu näha, pole ma isegi suutnud endale teha veel uut blogipäist.

Aga mõtlesin, et äkki teen siis aasta lõpuni countdowni ja püüan iga pildiga ka mõne kena mälestuse möödunud aastast talletada.

2014-07-05 15.23.02See on mälestus juulikuust. Ma olin Tartus tegelikult hoopis muis asjus, kuid sellest päevast sai üks ilusamaid päevi, mille oleme sel aastal emme ja Milaga kolmekesi veetnud. Meil olid kohvikud ja Ahhaa ja jäätised ja purskkaevud ja Tartu. Põgus ja leebe turistikas, päev, mida ma iial ei osanud ette näha, et mu elus tuleb.

 

made all our plans / down on the sand

Argielu Leave a reply

IMG_0926

Kuna ma juba olen loominguliselt sellesse fotojahti suhtunud ja mul on nii suur hunnik pilte, mida ma ei jaksa ette võtta, siis hakkan neid lihtsalt rändomli postitustesse panema. Selle pildi tegi aga Mila. Päev 9. Raamatud.

Mult täna küsiti, et mis sõltuvushaiguse käes ma vaevlen, et nii tihti Facebooki küll postitama pean. Asi, millele ma ise vahepeal mõelnud olen – küll natuke teises võtmes. Et miks ma siis ei võiks neid mõtteid ja linke päeva lõpuks kokku koguda ja tulla ja blogida siis, nagu kustuvale blogitähele kohane. Praegu aga käin lihtsalt sporaadiliselt siin, peamiselt olen FBs ja ise ka ei tea, kuhu oma online-kuvandi energia suunata.

Ja siis otsustan, tavaliselt, et kogu energia tuleks suunata rahaasjadele ja kooliasjadele.

Et siis nädala-kahe pärast jälle süümekaid tunda, et miks ma OMETI rohkem ei kirjuta.

//

Aga kooli on sisuliselt jäänud veel kaks kuud ja siis tuleb see kõige mõnusam (ja frustreerivam) osa, kus saab kogu energia panna magistritöösse ja ma EI SUUDA ÄRA OODATA, tõsiselt.

Ma nii väga tahaks, et see magistrikraad teeb mu elus ka muu muutuse, kui et ma hakkan jälle takkajärgi ülikooli järele nutma, umbes nagu pärast bakat oli mul mitu aastat väga raske üle saada sellest, et akadeemiline elu pole ikka mulle ja et tuleb “päris” maailma astuda. Mulle lihtsalt NII meeldib kogu see koolivärk, ja kogu mu erialavärk, ja ma tahaks, et ma suudaks kuidagi end organiseerida või et kusagil oleks kasvõi veerandit mu oskustest vaja, et ma saaks kuhugi päriselt ikkagi kinnituda ja hakata millegi ümber oma elu uuesti üles ehitama. Sest praegu mul on küll oma firma, aga…

Tähendab, ma kuulen viimasel ajal häirivalt sageli, et ma peaksin siiski 9st 5ni töö leidma. Ma ei olegi täpselt aru saanud, miks, ilmselt ainuke põhjendus on see, et ma tundungi kõigile nii megaluuser, et olen 30 ja lapsega IKKA VEEL kodus ja IKKA VEEL töötan suvalistel aegadel kodust, sisuliselt. Neil puhkudel ma tavaliselt hinges nutan, aga siis meenub mulle, miks ma oma firma tegin. Sest ma otsisin aastaid SEDA tööd. SEDA, kus ma saaks rakendada kõiki neid oskusi, mis mul on ja arendada uusi ja huvitavaid. Kus ma ei nühiks reporteripinki. Kus ma ei toodaks kollast. Kus ma saaksin teha sotsiaalmeediat ja samas ka kirjutada vabalt ja aega jääks üle ja iseenda kontrollida.

Praeguseks olen ma muidugi taas selles punktis, et ma VAJAN enda ümber inimesi, ma ei suuda kaua iseenda fantastiliselt ajuenergialt säravaid ideid genereerida. Ma hakkasin mõtlema, kellega ma kooliväliselt olen viimase paari-kolme nädala jooksul päriselt, näost-näkku rääkinud, ja mulle meenus… ainult Lemmik ja Mila ja Mila vanavanemad ja tädi.

Ülejäänud suhtlus käib netis ja on tore, ausalt, aga ma tahaks human contacti. Mitte tunda end nii mullis ja nii eraldatuna.

Ja samas tahaks ikka, et säiliks see suhteline autonoomsus. Aga et oleks kuhugi minna ja päriselt tunne, et mind ja mu oskusi ja teadmisi on sel maailmal vaja. Rohkem kui paari artikli või kolumni jagu… mida ma ometi tahan ka edasi teha.

//

Siis ongi vahel sellised hetked, et kaua ometi võib üks inimene end otsida. Õigemini, mul on end ammu leitud. Aga lihtsalt seda kohta, kuhu ma oma leitud endaga sobituks, ikka nagu pole.

Aga igasuguseid plaane on, kirjutatud muidugi liiva nagu Coastsi loos. Helgematel hetkedel on tugev tunne, et kevadel on hoopis uued tuuled. Tumedamatel hetkedel, jah, on tunne, et rabeled tühja. Et võta ometi see kassapidajatöö ja ära kobise.

(Kandideerin muide jälle nagu hull. Ühtegi vastust pole saanud:)

AGA! Praegu on ometigi veel paar päeva koolivaheaega jäänud ja mul vist lõppeks on üks vaba päev, kus ma saan lugeda LÕPUKS teadustöid oma magtöö jaoks.

This feels like true bliss.

day #7

Läbi fotosilma Leave a reply

Seitsmenda päeva fotojahi väljakutse ja teemaks halb harjumus. Oi kui palju halbu harjumusi mul on! Näiteks on mul halb harjumus riideid kõikjale kuhjata, puhast pesu mitmete päevade kaupa restilt ära korjata, koristada harvemini kui kuuvarjutus, kõndida säbruliseks teksasääri ja mitte kanda rinnahoidjat nii tihti kui minu vanuses naine eneseabiartiklite põhjal seda tegema ei peaks.

Aga lõppeks valisin ühe ja tüütuima. Senini olen kimpus stressirohkel ajal oma jäsemete närimisega. Õigemini, ma närin igast küünenahkasid ja asju. Tõsi, geelikad on seda halba harjumust tugevalt vähendanud, kuid siiski. My sick love affair with my limbs continues!

2014-10-07 23.25.49_Anne_Peri1

fotojaht, päevad 4 ja 6

Läbi fotosilma Leave a reply

Ja siin juba taaskord tõsine cheatimine. Vana pilt, sest pilvi oli meeles eile küll pildistada, aga… taevas oli lihtsalt täiesti sinine! Ja seetõttu, et tänast ülesannet vaatasin alles õhtul ja ma olen NII VÄSINUD, et mul on tunne, et ma annan kohe otsad ja kukun kookonisse, kust ei tõuse iialgi.

Aasta 2013 üks lemmikhetki, üks lemmikhommikuid maikuust. Vaatasin sel hommikul Linnahalli katuselt pilvi ja kaugusesse, viimast mitmes mõttes. Ja esimest korda üle pika aja vist nägin, et silmapiiril on veel palju ilusaid asju ootamas.

2013-05-26 04.08.33

40 kuud / 108 kuud

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

20141002_205718_Hagrid_Street_SmokeKallis vanaema,

täna möödub su surmast üheksa aastat. Ma arvutasin, see on kokku 108 kuud. 108 pikka-pikka kuud, mil sind pole olnud meiega. See on kolm korda kauem, kui Milake on olnud meiega. Tema sünnist möödub täna 41 kuud.

Ma olen mitu päeva mõelnud, mida ma sulle kirjutan. Aga ma teadsin, et kirjutan, sest ma näen kogu aeg Pargi tänavat unes. Kahe nädala jooksul vist, ütleme, seitse und. Kummalisel kombel pole ei sind ega vanaisa neis unedes, oleme mina ja kasuisa ja õde ja ema ja siis veel mõned võõrad, näiteks Dave Grohl, kes ei ütle sulle küll midagi. Aga pidevalt see unereaalsuses Pargi tänaval olemine, see… Miski kutsub mind sinna ja kuigi ma arvan, et need pole teie, siis miski siiski kutsub. Kas see suvel naabrite hooletusest (et mitte öelda ükskõiksusest) hukka saanud sirelipoiss, kes sai Pargi tänavalt toodud ja Mila jaoks Nõmmele istutatud? Kas puud võivad unedes kutsuda? Sest ma kuulsin, et Meie Sirel on ka Tartus maha võetud.

See teeb mind lõpmata kurvaks.

Inimesed kaovad ja kohad muutuvad. Sirelid, mis sa arvasid seal elu lõpuni seisvat, võetakse julmalt maha ja nii jääbki. Maailm liigub edasi ja keegi ei küsi, kuhu on maetud sinu süda või kust hakanud kunagi kasvama su juured. Kõik raiutakse maha ja läbi.

Kõigi nende üheksa aasta jooksul ma olen sind ja vanaisat väga-väga igatsenud. Ma mäletan, et paar nädalat enne su surma tulin ma uhkusega näitama sulle oma esimest esikaanelugu ja… sind ei huvitanud. Sa nagu ei saanud enam aru, et on olemas midagi veel peale su haiguse. Ma olin nii pettunud, nii vihane. Õhtul enne su surma istusin ma Birxi ja Tannuga Maailmas ja esimest korda rääkisin, kui õudne on su haigus. Kui jube see on, vaadata kõrvalt, kuidas sa sured. Et me ei saa enam midagi teha, ainult oodata. Ja kuidas sa oled muutunud, sa pole enam mu vanaema, sa oled Haigus. Sel õhtul, 1. oktoobri õhtul oli vanaisa tahtnud minna kooriga esinema ja sa ei lubanud. Kui ma sellest kuulsin – ma arvan, et ma käisin enne linnaminekut Pargi tänavalt läbi – vihastasin ma end siniseks ja ma usun, et ei tulnud sind isegi vaatama. Mu hilisteismelise maailmavõõras isekus ei suutnud hoomata Haiguse isekust. Ega seda, et võibolla oli sul PÕHJUS.

Sest, nagu selgus, oligi.

Öösel sa läksid.

2. oktoober 2005 koitis ja oli täpselt samasugune sürreaalselt ilus sügispäev. Puud olid samamoodi kirjud, päike soojendas ninaotsa ja ma tundsin, et mind on oma kehast välja kistud.

Sa oled mind ka kaua kummitanud – või ehk olen mina, minu süütunne kummitanud sind? Ma tundsin sind kaua, isegi aastaid veel enda kõrval. Ja, tegelikult, isegi sel kevadel viimati tundsin ma, et oled minuga. Aga nüüd juba selleks, et jõudu anda ja toeks olla. See oli vist isegi, nagu öeldakse, poolreligioosne kogemus, see kord kevadel, kui sa vanaisaga siin käisid. Siis, kui mul oli teid kõige rohkem vaja. Kui ma tundsin, et ma enam ei suuda selle hullusega, milleks on mu elu kujunenud, hakkama saada. Pärast seda hakkasid asjad lahenema ja senimaani pöördun ma enamasti just teie poole, kui hädasti abi on tarvis. Sa tead ju küll, kuuled ju küll.

Selle üheksa aasta jooksul on juhtunud nii mõndagi. Ma olen armastanud kordi kolm, mind on armastatud. Olen abiellunud ja lahutanud, vihastanud ja olnud vihatud, kirjutanud ja kirjutanud ja kirjutanud. Ja, mis peamine, ma olen siia ilma loonud juurde ühe fantastilise inimolendi, kellest on mul nii kahju, et te siin ilmas temaga kohtuda ei jõudnudki. Ma mõtlen sageli kõigele sellele, mida oleksin tahtnud sinu käest küsida. Kõik see, mida sa oma elus läbi tegid – kuidas sa suutsid? Kuidas sa suutsid nii palju kanda? Matta, kaotada, ja ikka olla nii leebe ja hea, ikka alati olemas. Mäletad neid õhtuid, kui istusime diivanil ja väljas läks pimedaks, Siki jalad olid su süles, et sa neid mudiks ja me isegi ei rääkinud vahel, lihtsalt vaikisime.

Mul on nii lõputult kahju kõikide halbade asjade ja mõtete eest, mida ma olen tootnud ja millega olen sulle valu põhjustanud. Aga ma loodan, et häid asju on siiski rohkem. Ja ma loodan, et kõik mu esikaaned ja raamatud ja esiklapsed – et tegelikult oled sa minu üle uhke.

Muide, paar päeva tagasi tabas mind arusaamine, et ma saan kunagi ühe tütre veel. Ja tema nimesse tuleb ka sinu nimi sisse.

Alati sind armastades,

Dagi

*Pilt ka fotojahi teise päeva teemasse: küünlavalgus. Pildil hoiavad vanaema ja vanaisa mõnekuust mind süles ja kuigi tundub, et mind on just välja võetud Žiguli pagassist, see siiski nii ei ole.

(VÄIDETAKSE MULLE vähemalt.)

 

day 1

Argielu 2 kommentaari

Jejee, lähen moevooluga kaasa ehk et osalen ka siis trendikas (kuigi fotojaht on ju siiski ammuunustatud vana asi) projektis iga päev temaatiline pilt teha. Esimese päeva challenge on must-valge autoportree.

Kuna tundsin end nagu kalts ja meenus suht hilja, et pidin pilti tegema, võtsin hoopis ühe vana pildi.

2013-05-25 17.56.24

fotojaht: suur/avar

Määratlemata 9 kommentaari

hide_but_don__t_seek_by_lendur

Seekordne Fotojahi teema on suur ja/või avar. Leidsin vanade piltide hulgast paar sobivat, aga võtsin ka telefoni kaasa ja klõpsisin paar uuemat pilti.

Emajõgi, veebruar 2009:

Saaremaa, jaanuar 2009:

Saaremaa, veebruar 2009:

Saaremaa, veebruar 2009:

Slovakkia, vana-aasta viimane päev, 2008:

Maantee, oktoober 2008:

Raba, oktoober 2008:

Reigi kirik, august 2008:

Merel, august 2008:

Peipsi järv, juuli 2008:

Järgmisel pildil saavad kokku taeva avarus ja armastuse suurus. Elva, juuli 2008:

Ja nüüd kaks täna tehtud pilti. Tartu, mai 2009:

Teised.

fotojaht: (t)ärkamine

Määratlemata 3 kommentaari

Mõtlesin, et prooviks ka fotojahil osaleda. Olen pikka aega seda kaugelt piilunud, aga nagu ma reeglitest lugesin, siis võib vist igaüks kaamera ja tahtmisega ka osa võtta? Igal juhul, seekordne teema sobis mulle väga hästi, sest mul oli just vastavasisuline foto telefonis ootamas.

Ärkamise juurde käivad alati minu peal laiutavad kassid ja kohvitass (mille nädalavahetuseti toob öökapile Musja, muul ajal pean ise selle eest hoolt kandma). Ja muidugi peab see kohvitass olema vähemalt pooleliitrine.

2rkamine