Tag Archives: evidence

kus kassid magavad

Argielu Leave a reply

Külmade tulles hakkavad kassid magama aina veidramates kohtades. Õigem on vist küll öelda, et mitte külmade tulles; arvestades, et meie septembri lõpp toob päeval kaasa temperatuure üle 20 kraadi. Aga see on siiski see teatav periood aastast, mis olenemata kliimakriisist tähendab, et meie vana staliniaegse maja paksud betoonseinad on endasse imenud piisavalt palju niiskust, rõskust ja jahedust; ning kliimakriisist tulenevalt on ööpäevade keskmine temperatuur ikkagi veel piisavalt liiga kõrge, et radiaatoreid veel tööle ei panda.

See on see aeg, kui hommikul trepil seistes peab last veenma, et kõndides hakkab kohe soem, kuid mantlit veel selga panna pole mingit mõtet, sest selle jätaks ta kooli ja järgmisel hommikul ehk leiaks me midagi selga, kuid ülejärgmiseks oleksid mantlid ikkagi otsas ja päevad, need on ikka veel 20 kraadi ligi, mantlit niikuinii ju polegi vaja.

Korteris see-eest on rõske, lapsel on hommikul riidesse panna külm ja see ärritab ja häirib teda. Või noh, mis laps ta enam, täitsa puhas teismeline. Minul see-eest on hommikuti ka külm, aga mitte enam selleks hetkeks, kui tema seda teadustab. Tema magamistuba on hommikupäikese poole ja tegelikult on seal ikkagi hommikul väga soe, teatan talle vastuseks, teades ise väga hästi, et see on kasutu ja mõttetu remark. Teki all olevale inimesele on jahedad toad igal juhul külmad, olgugi siis see jahedus objektiivselt pigem ikkagi soe.

Kassid hakkavad sellisel ajal aastast leidma kõige kummalisemaid kohti magamiseks. Täna öösel ärkasin selle peale, et Naasu kraapis tekikotti. Kraapis ja kraapis, ma jõudsin isegi juba karta, et ega me ometi pole jõudnud tagasi põis-enam-hästi-ei-pea-Pussaka aegadesse. Aga ei, ta kraapis, kuniks leidis selle augu seal tekikotis, ja puges siis kuskile minu käte ja jalgade ja külgede vahele. Sinna jäi ta minust magama, mina ise – taandusin sinna, kust tulin.

Just avastasin Sussu silmi kissitamas köögipukilt, mis on mingi koht, mis talle mingil põhjusel väga meeldib – aga ainult hiliskevadel ja varasügisel. Ja siis muidugi on palju neid kordi, kui hakkad minema vetsu ja paned tule põlema ja leiad sealt kummalise karvase moodustise, pool punast peput, pool pruunikirjut peput, vahel sabad ka kenasti rullis. Muidugi, põrandaküte sai sisse lülitatud ja pealegi keeratud, kuigi suuremat tolku temast mujal kui põrandal ei ole. Nimelt on puudu aknaklaasid sellelt aknalt köögi ja vetsu vahelt, mille isa remondihoos suure entusiasmiga ära võttis. Miks täpselt, seda ma enam ei mäleta, ju meil oli mingi plaan. Tellisin asemele kaunid türkiissinised klaasid (ma arvan, et seda värvi need olid; tellisin ju ammu ja lahti pole seni seda pakki teinud), kuid esiteks sai neid liiga palju (kas kellelgi on vaja väga spets mõõdus siniseid aknaklaase?), teiseks ei ole isaga graafikuid klappima saanud ja kolmandaks, ju oskaksin ma isegi neid klaase üles panna, selles pole küsimustki, aga see eeldaks redelile ronimist ja peenikeste naelte ostmist ja võimalik, et ka käte kinnastamist, et need klaasid mu nahka ei lõiguks, ja ma lihtsalt ei ole jõudnud kogu selle projekti käima tõmbamiseni veel. See-eest mõtlen sellele pea igapäevaselt, nii et tööd, nagu öeldakse, tehakse siiski projekti kallal aktiivselt.

Aga kassid, jaa, nad magavad neil aegadel veidrates kohtades. Diivanikatte all. Boilerikapis. Vanni all. Lapsteismelise toolis (tavaliselt just sel ajal, muidugi, kui on vaja õppida – “Aga ma ju ei saa! Sussu on ees!”). Minu pesukapi sahtlites (sisenedes ühest sahtlist, lükates end kuidagi läbi selle taguse ja tagaseinavahe, libistades end keskmisesse sahtlisse) (vannun, et ühel korral ma pean veel kedagi sealt päästma). Minu riidekapis ja selle seina ääres, mis jääb köögi ja vannitoa vahele. Ning siis muidugi selle poekoti peal, mis kogemata kunagi põrandale korraks jäi. Hea oli, et jäi, ma muidu polekski teadnud, et see on tegelikult kassipesa.

Ja ma tegelikult mõistan neid suurepäraselt. See on see aeg aastast, kus ma päriselt ei tahagi oma voodist välja tulla – kuigi see juba definitsiooni poolest on kõige ebakummalisem koht, kus magada – tahaks lebada ja lugeda ja vaadata aknast, kuidas alati roheliste mändide taga taevas vahetab värvi hilissuvesinisest hilissügisevioletseks.

Neid kasse leida on muidugi ka ääretult tore. Las nad siis elavad oma elu. Neil oma elu, nagu ütles kunagi Mallu, mul oma elu.

Ja vahel seal tekikoti vahel siis kohtume.

smallish breakdown of the mentaal ja hing

Kooskasvamine 6 kommentaari

“Kuniks sa Kloogal elad, armastus su ellu ei tule!” lajatas Lisette ühel ööl, kui olin korraks kerge breakdown of the mentaali saanud.

Oli üks neist öödest, kui eksistentsiaalsus tundus nii raske kanda ja kõik senised seiklused ja asjad, mis panid tundma elusana, tundusid olevat aastasadade kaugusel mu praegusest reaalsusest. Oli vaid palavavõitu augustiöö, kurnatus kontides ja hingepugenud üksildus.

Ja see polnud isegi üks neist öödest, kui ma ei saanud magada, sest jälle läks autol mootorituli põlema ja ma higistasin eelarvenumbreid kokku lüüa!

Olgu vahemärkusena öeldud, et Dolly Parton, kes on ausalt väga tubli auto, on siin teinud viimasel ajal iga kahe nädala tagant seda, et paneb oma mootoritulekese põlema. Esimesel korral öeldi, et mingi paak tahtis restarti. Teisel korral käis mu tubli Saaremaa tööpoiss paaril kiiremal paarutamisringil (“Pidurdama sa oled õppinud, enam pole kettad roostes! Aga gaasi andma ikka pole õppinud!!! Sul on DIISEL, sa pead PAARUTAMA! Vajuta kohe KORRALIKULT!”) (Üleüldse tundub mulle see täielik insenertehniline feil, et ehitatakse sellise mootoriga autosid, millega on keskkonnasäästlik sõit mootorile kahjulik. Vabandage, aga ma EI SOOVI paarutada. EI SOOVI anda lappi. EI SOOVI kiirendada nullist sajani esimese käiguga, et “torusid puhastada”. Ma soovin rahulikult sõita.) (Jah, ja ma tean küll, et siis peaksin ostma bensiiniauto.) (Viimased sulud, ma luban, aga tegelikult muidugi tahaks hübriidi, aga kus ma siin maal kortermajas seda laadin, vabandage.), ütles, et välja tuli korralikult musta suitsu, aga et nüüd peaks olema korras.

Kaks nädalat hiljem ehk üleeile läks aga jälle tuleke põlema, ja eks me siis näe, mis esmaspäeval teeninduses öeldakse. Tähendab, faktikorrektne oleks ka lisada, et see tuli kustutas end ise nüüdseks juba ära, aga ärevust see siiski ära ei võta, et miski on PARANDAMATULT PEKKIS ja pean oma säästukonto kohe tühjaks tegema.

Aga millest ma tegelikult…

Ahjaa, armastusest, nagu ikka.

Ma olen vallaline olnud kaks ja pool aastat ja kui päris aus olla, siis just see kord, kui Dolly päris põhjalikult korraks end siruli viskas ja parandustöid vajas ja ma seejuures saarele kinni jäin (sest seal pole varuosi ja tuleb oodata, aga mul olid ju kassid toita mandril ja oodata ei saanud), oli peamine tõuge, mis viis mind arusaamani, et kuigi ma olen suhtes, siis vean ma ikka kogu seda killavoori omal õlul. Inimene kõrval oli tõesti tore ja hea, üks parimaid, kes on olnud, aga kui ma ükskord sundisin end üle sellest mulle kõige raskemast asjast ja palusin päriselt abi, siis… ma ei saanud seda. Ja vältiva kiindumusstiiliga inimesele omaselt viskasin käed taeva poole ja ütlesin endaette: “Fain, kui pean üksi, siis teen edasi kah kõike üksi, suurt vahet ju tegelikult pole.”

Nüüdseks saan aru, et tegelikult on muidugi vahe küll, aga on nagu on.

Heidil läks sel nädalal vetsupott katki ja ta on jauranud mingit tagavarajullat taga otsida ja on STRESSIS. Nagu kohe, STRESSIS. Kui me sellest eile enne “Kikimooride” salvestust rääkisime, ütles ta poolvabandavalt, et nojah, ma saan aru, sina tegeled koguaeg selliste asjadega üksinda. Just nagu ma naudiks seda, et ma pean üksinda tegema! Tõsi, nagu ma Instagramis juba kirjutasin, siis alguses oli palju neid hetki, kui ma kogesin võidurõõmu. Voh, sain hakkama! Tegin ihuüksi ära magamistoa, lapse toa ja elutoa remondi! Sain hakkama! Olen saanud hakkama puude ja gaasiballoonide tassimisega, mööbli tassimisega ja kokku panemisega, vetsupoti loputuskasti sisu vahetamisega, lugematute elektrikatkestustega, mis on jätnud päevadeks köögi pimedaks. Igast asjadega olen hakkama saanud, enamikust ei taha rääkidagi. Aga mida aeg edasi, seda rohkem see võidurõõm nende asjade saavutamise üle kahaneb. Praeguseks on alles jäänud vaid tõdemus, et muidugi ma saan hakkama ja muidugi olen INDEPENDENT WOMAN. Aga väga heal meelel jagaks natuke kogu seda hakkamasaamist.

Tulles postituse alguse juurde, siis… Kogu see breakdown of the mentaal öö keerles selle ümber, et ma sain aru: ma tõesti elangi praegu ainult oma lapsele. Ja et nii ongi, kuniks ta saab 18. Eks ma olen seda enne ka välja öelnud ja endale öelnud, aga see ARUSAAMINE rabas mind sel ööl kuidagi eriti lõplikult. Et nii ongi. Hetkel elame me Kloogal, sest siin on tõesti parim elukeskkond ja parim kool selleks, et püüda need kooliprobleemid, mis on tekkinud, ületada. Ma tõega usun, et ainult selles koolis saame seda teha, sest Klooga kool on üks tõeliselt imeline kool. Selliseid toetavaid inimesi ja õpetajaid pole minu silmad veel näinud! Ja kõik see õppesüsteemide innovaatilisus, kokkuhoidmine, tugi.. Jah, praegu peame me olema siin.

Sealt johtuvalt ongi nii, et minu peamine ülesanne hetkel (peale selle, et hoida üleval ka karjääri, mis aitab meil katta finantsilised vajadused ja pakub mulle mingit väljakutset ja arengut) tulla iga päev koju, teha süüa, tegeleda õppeasjadega, lapsega, ja minna magama. Ärgata üles, teha läbi hommikune äratus-söök-riided-kooli-rutiin, minna tööle. Tulla koju, teha süüa, tegeleda õppimisega ja lapsega, minna magama. Rinse, repeat. Rinse, repeat. Suvi on olnud väga vajalik paus sellest rutiinist, aga seda just see on. Paus.

Ja kuniks mu laps nõutab haridust ja otsib oma kohta siin maailmas ja sätitab oma eluteed, siis on minu suuremad eluteesätitamised samuti pausil. Ma ei saa ja ei taha minna täpsemalt detailseks, miks see nii on (sest on palju peresid, kus lapsed joonduvad vanemate järgi, mitte vastupidi, ja see on väga okei, meil lihtsalt see on hetkel nii). Kuid see päris tõdemus, et tõesti, päriselt nii ongi, sadas mulle tonni tellistena sel nädalal kaela ja tõmbas korraks hingetuks.

//

Käisime “Barbiet” vaatamas. Muidugi ma nutsin pool ajast nagu mingi loll, sest see film üleni oli nii… valus ja liigutav ja valus ja fuck the patriarchy, ausalt noh, aga see üks tsitaat… Teate küll, mida ma mõtlen.

“We mothers stand still so our daughters can look back to see how far they have come.”

Mul hakkasid pisarad kontrollimatult voolama, suu väändus selleks nutuvõruks – teate küll, see võru, mis tuleb, kui püüad nuttu alla suruda – ja ma tundsin end nii väga selles tsitaadis sel hetkel ära.

Muidugi, see tsitaat ja arusaamine üldse on tegelikult problemaatiline ja on ka väär öelda, et ma seisan paigal või et ma ohverdan kuidagi oma elu emaks olemise nimel. Ma teen väga palju ägedaid asju, mul on projektid, mis sütitavad minus iganädalaselt kirge, mul on super sõbrad, hingeasjad, spirituaalsed ettevõtmised, karjäär, mis on kõike muud kui paigalseis. Ma püüan aktiivselt koguaeg olla rohkem kui ma olin varem, ja näidata oma lapsele eeskujuga, kui palju on võimalik saavutada – üksinda. Ja et kui mina suudan, suudab tema ammugi.

Aga täpselt nagu minu ema omal ajal, pean minagi mõned asjad panema pausile või kuskilt enda vajadusi vähemaks tõmbama. Olgu selleks kontserdilemineku ära jätmine, sest suvelaagrid ja lõbustuspargis käik võtsid ära selle eelarve; või olgu selleks aktiivne deidielu. Mis ei tähenda, et ma seda kõike ei tahaks, tahaks ju küll. Tahaks käia keeltekursusel – aga see algab ajal, kui pean olema kodus (vt õhtusöök ja õppimine). Tahaks vahel flirtida, aga kui energiat pole, siis pole mõtet pooltühja sidrunina ka sellega tegeleda. Tahaks, et ei peaks kõige eest vastutama, aga keegi teine seda minu eest ära ei tee.

Kogu mu pikal jutul polegi vist erilist mõtet, kui et oma ajajoonel see hetk ära markeerida. Ma olen paika pannud plaani, mul on omad tähtajad, mida ma järgin – kui ajaks X seda või teist ei saavuta, siis peame mõtlema totaalsele elumuutusele, kolimisele jms. Aga see aeg X on veel tulevikus ja seni me jätkame samas rütmis nagu varem.

Not standing still but yet, standing still.

Toiduklubi: Ratatouille

Toidujutud 2 kommentaari

Eelmises postituses mainisin, et tegin eile ratatouille’d. See juhtus muidugi pooljuhuslikult. Olin jõudnud õe juurde, tegin tööd, laekus ema, kes hakkas kohe toimetama. Aga sel korral oli tema toimetamises sihipärasus: ta oli otsustanud, et kui ma juba seal olen, siis võiksin sama hästi ratatouille’d teha, kuna suvikõrvitsaid on rohkem kui oskame ära süüa ja üleüldse. Kui ma juba seal olen.

Ma kohe alguses nagu ei süvenenudki, et muidugi, jaa, teeme, aga mingil hetkel pidin talle siiski teatama, et võetagu proua ema teatavaks, ma ei ole nimelt ju varem seda rooga teinud. See muidugi kedagi ei takistanud, aga ma kahtlustan, et kuskil perekonnalegendides liiguvad lood, justkui ma oleks seda teinud. Sest miks muidu see kõik sellise endastmõistetavusega juhtus (“Kui sa juba siin oled..”).

Vaatasin paar TikToki, sain aru, et kõik teevad seda suht erinevalt, vaatasin mõned retseptid ka, ja sain aru, et teeme siis ikka sellest, mis on.

Vaja läheb:

  • suvikõrvitsat
  • tomatit (ikka enda seda kasvuhoone oma, soovitavalt härjasilmasüdant)
  • sibulat
  • küüslauku
  • basiilikut
  • paprikat
  • tüümiani, rosmariini, pipart-soola
  • oliiviõli

Valmistamine:

Haki või purusta küüslauk ja sibul, pane pannile. Lisa paprikatükid, seejärel tükeldatud tomat. Lase pannil podiseda, kuniks sul on kreemjas tomatikaste. Maitsesta vähekese suhkru, soola-pipra ja tüümiani-rosmariiniga.

Vahepeal viiluta suvikõrvits ja mõned natuke tahkemad tomatid. Kui tomatikaste valmis, vala see ahjunõusse ja hakka laduma. Meil läks kordamööda suvikõrvits-tomat-sibul-paprika, lõpuks panime suht kuidas juhtus.

Enne ahjupanekut veel nopi peale basiilikulehti ja nirista üle oliiviõliga. Ahju keerasin 200 kraadi peale ja seal oli ta mingi… ma ausalt täpselt ei tea, umbes nii kaua, kui võtab ühe kontserdi jaoks pressiteate kirjutamine ja sisekorraeeskirjade üle vaatamine ja siis vahepeal kliendile helistamine ja veelkord kõigi asjade üle käimine. Alla tunni ehk.

Naudi röstitud baugette’i või, kui oled normaalne eestlane, siis hariliku röstsaiaga. Meie muidugi grillisime lihakraami ka juurde ja sai oli mingi gruusiapärane, aga no ühesõnaga, saate aru küll. Naudi, kuidas soovid!

lahtipakkimistest

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 2 kommentaari

Mulle väga meeldib oma reisikott või kohver lahti pakkida kohe, kui ma koju jõuan. Ja reisime me ju siin selle antud laagriüksusega üsna sageli. (Tähendab, ma ei tea, inimesed kindlasti reisivad või “reisivad” ikka palju-palju rohkem, aga ma lihtsalt jäin sellele mõtlema, kui mult hiljuti kohvrit laenati, et äkki kõigil ei olegi üldse kohvrit nii palju vaja, kui mul on, ja ma ei olnudki sellele varem tähelepanu väga pööranud. Et ma vist saan öelda küll, et ma käin päris tihti kodust ära. Nii, et läheb kohvrit vaja.)

Eks me muidugi harilikult reisi vaid Saarlandi vahet, aga siiski.

Niisiis, mulle meeldib kohe lahti pakkida, ma kohe hakkan üle keha sügelema, kui ma tean, et mul see kohver kuskil ootab veel. Nii et ma teen selle peaaegu alati kohe samal õhtul ära, hoolimata sellest, kui väsinud ma olen. Või siis ka hoolimata sellest, et ma olen endale varem öelnud, et sel korral pakin lahti homme, sest täna olen väsinud. Nii läks ka praegu – olin endale öelnud, et ma olen nii lõpp läbi, et tegelen selle kõigega homme, aga siis läks ikka kotist ju laadijat vaja. Ja kuidas sa võtad laadija ja ei võta siis sealt juba muid asju – mis pessu, mis kappi, mis oma kohale tagasi. Ikka teed ju kõik ära siis ühekorraga juba. Eriti kui on vaid ühe õhtu kott olnud.

(On ka oluline märkida, et kuigi see oli ühe õhtu kott, läksin ma ikkagi kaamlina saarde, sest me läksime ooperipäevadele ja mul polnud AIMUGI, mida selga tuleks panna. Niisiis olin ma kaasa pakkinud kõik oma vähegi viisakamad suvekleidid ja ühe pika käisega kleidi, mis pidi olema raudne valik, kui kõik muu feilib. Muidugi oma lõputus tarkuses olin unustanud kaasa pakkida jaki või tagi, nii et kõigist neist kleitidest polnud suuremat abi, sest südaööl oleks nendega ikkagi jahedavõitu ehk olnud, pealegi annab hea jakk või tagi komplektile nii palju juurde. Ja siis olid mul kaasas neli erinevat paari jalatseid, sest mul polnud AIMUGI, mida tuleb ooperipäevadele jalga panna. Kuna ma ei kanna peaaegu üldse kingi, siis pidin tolmu pühkima – sõna OTSESES mõttes – vanadelt superkontsadelt, millega kunagi randmeluu puruks kukkusin. Lihtsalt selleks et avastada – kuna ma olen oma elus sünnitanud ja rase olnud, siis mu jalg lihtsalt on kasvanud suuremaks ja enam nad jalga ei lähe. Et seda lõiku veel pikemaks venitada, tuleb ka märkida, et lõppeks olin peaaegu sada prossa kindel, et lähen ikkagi tennistega, aga tuli mõte, et käiks korra kohalikust kingapoest siiski läbi. Õnnetuseks viis Siki mu enne ühte kleidipoodi, kus ma nägin kohe oma uut lemmikseelikut ja üht pardikesega valget t-särki ja oligi otsustatud, et kingade asemel ostan hoopis uue outfit’i (emotsiooniost vahetult enne palgapäeva, alati hea mõte, muidugi). Ja jaki laenas lõppeks Siki.)

Lahti pakkides mõtlesin, et tegelikult kogu see vaikusesuvi vist ikka viitab, et ma peaksin natuke aktiivsemalt oma siseasjade lahtipakkimisega tegelema. Sel nädalal jäin ootamatult ja VÄGIVALDSELT haigeks, mis lükkas jälle edasi nii palju tegevusi, mis mul Mila laagrinädalal plaanis olid, sh nii vanade sõpradega kohtumist kui omaette mediteerimist ja sisemise töö tegemist. Ja et kui ma suudan oma kaootilisuses pea alati oma füüsilised kohvrid kohe lahti pakkida ja ei lükka seda edasi, siis kaua ma ometi kavatsen oma hingeasjadega oodata. See kohver ausalt juba vist kogub tolmu vist, nii ära olen ma ta peitnud.

Teie jaoks, head sõbrad, tähendab see ilmselt seda, et naljakamat sorti igapäevaelu postituste asemel saate veits gossi ja kuulda detailsemaid asju juhtumistest, mida ma viimase kümne aasta jooksul läbi olen elanud ja mida muidugi mitte kirja pannud. Sest kõik asjad on seotud, kõik on tsükliline, ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see üks tsükkel praegu on pidurdunud ja enam uuesti hoogu sisse ei saa, kuigi peaks saama. Kõigi kirjade järgi peaks saama. Aga kõik tundub seisvat, suvi istub määratu raskusena mu õlul ja mürgitab õhku, mida sisse hingan; kõik päevad on lõppematult sarnase fiiliga, mu mõtted tunduvad juba kordi nämmutatud ja absoluutselt ebaoriginaalsed.

“Mul on tunne, et ma poleks nagu päriselt oma kehas,” ütles Mila täna, kui maja ette tõmbasime ja vohh, täpselt selline tunne ongi. See pole päris dissotsiatiivne seis, mida ma olen ka kogenud ja mis oli fakken HIRMUTAV, aga see on unenäoline eksistents. Ma oleks nagu reaalsusest välja arvatud, või vaataksin aknast sisse peosaali, kus kõigil on huvitav ja põnev ja tore, aga keegi mind ei märka. Ma reaalselt küsisin ükspäev töö juures kõva häälega: “Kas ma olen nähtamatu?” sest ma olin midagi kõva häälega küsinud ja mitte keegi ei vastanud.

Äkki ma olen sattunud mingisse filmi või tõsielusaatesse ja ma ei saa ise sellest aru. See selgitaks nii mõndagi.

Aga vähemalt, hoolimata kogu mu sisesegadusest, tuleb tõdeda, et ma vähemalt olin eile üliilus. Ja ma tantsisin oma emaga ja meil kõigil oli üliäge õhtu ja tüdrukud tegid meiki ja sai nalja ja lapsepõlvejuttu ja natuke vaielda ja ma tegin ratatouille’id kõige värskematest ja maitsvamatest köögiviljadest, mis üldse olemas ja olid kiisupojad ja Max the doggo ja kõik on tegelikult ka kõige paremas korras. On küll paus, aga see paus pole tegelikult üldse ebameeldiv.

Head ööd, Pussakas 💔

Läbi fotosilma 1 Reply

Täna kummardusin ma tema kohale, ta pea vajus mu kätele. Ma vaatasin talle silma ja õige pea kustus silmades see valgus, mis seal 15 aastat olnud oli. Pisarad tilkusid talle peale, tilkusid plõks ja plõks plastiklauale, tõnks ja tõnks nahktagi käisele. Aga ma pean uskuma, et see oli õige otsus.

//

Pussakas tuli mu juurde 2007. aastal. Ma mäletan, et üks fotograaf vist saatis toimetuse listi pildid kassipoegadest, kes olid sündinud Põrsaku küla ühe talu laudas. Ühe tuttavaga sõitsime kassidele järele, tema võttis ka endale ühe, kuid kui ma õigesti mäletan, siis pidi ta kassi ikkagi tagasi viima. Mina enda oma muidugi mingil juhul kuhugi tagasi ei viinud, Pussakas oli saabunud, et jääda.

See 15 aastat on ikka marupikk aeg. Ta on kolinud kaasa minuga Tallinnast Kaupmehe tänavalt Tartusse Alevi tänavasse, sealt Pargi tänavasse, sealt Riia tänavasse, sealt Ropka tänavasse, sealt uuesti Tallinnasse Koplisse, edasi Nõmmele (oi, seal talle meeldis, sai õues käia ja naabrimuti peenraid kaapida!), ja siis juba Kloogale, oma forever home paika. Ja mitte ainult Eesti sees ei rännanud me temaga – õige, ükskord põgenesin ühe eksi eest kassidega ka Saaremaale ajutiseks, et saaksin turvatunde tagasi – kunagi 2008 või 2009 käisime me Pussakaga ka Lätis fotosessioonil, sest ta oli Sheba modell. Modell! Mu kass oli modell!

Pussakas Sheba modellina ühes nimetus Läti mõisas

Uhke oli ta tõesti – natuke nagu maine coon, suur ja tippuskõrvaline. Karv pikk ja kohev, saba lai ja külluslik. Aga pärast seda, kui Miuks 2020 kevadel läks, hakkas vaikselt kuhtuma ka Pussakas. Ikka päev-päevalt aina kehvemaks, kuniks lõpuks oli temast järel vaid hiilgeaegade varjuke.

Üleeile, kui lõpuks oli selge, et vanahärra, kes tegelikult juba aastakese on asju pakkinud, on jõudnud viimasele teeotsale. Ma teadsin ammu, et pean ilmselt selle otsuse tegema. Viimased aasta aega ehmatasin iga kord, kui ta mulle uksele vastu ei tulnud – äkki on end kuhugi vahele pressinud ja hinge heitnud? Äkki on kaotanud liikumisvõime, saanud insuldi? Aga ta tuli, ikka veel ta tuli. Aina aeglasemalt, aga tuli.

Tema karv hakkas kaduma. Kõigepealt, tegelikult, läks vist üks hammas. See oli esimene päris suur ehmatus, kui see kihv välja end pressis suust ja seejärel ära kukkus. Ja siis, jah, hakkas minema karv. Kõhu pealt ennekõike, aga ka mujale jäid nahalaigud, kui olin pusad ära lõiganud. Enam pusade asemele midagi ei kasvanud.

Pusasid aga tekkis aina rohkem, ta ei suutnud enda eest enam hoolt kanda. Ma püüdsin aidata, palju sain. Aga ega ta viimasel ajal eriti ei tahtnud, et teda katsutaks. Oli ilmselge, et tegelikult oli tal juba raske ja ilmselt ka valus. Aga häält tegi ta ainult siis, kui Sussu temaga mängida püüdis või kui ma mõnda pusa jälle ära tahtsin lõigata. Ei, ärge palun kiusake mind, laske mul olla!

Kevadel hakkas ta magama põrandal. Sain aru, et ta kõhus on midagi, mis paneb ta kuumama ja hõõguma, ja ta tahab end vastu jahedat põrandat suruda. Lasin tal seda teha, sest, noh… Minagi valmistusin. Ma teadsin, et siin ei ole enam midagi teha, ehk vaid mitte liiga kaugele lükata seda kõige tähtsamat otsust. Vaid armastada ja hoida, kuniks on antud. Ilmselt oleks saanud meditsiiniliselt ta elu natuke pikendada, valu leevendada, aga… mulle tundus see tema kiusamisena. Nii et lõppeks juhtuks Pussakaga see, mida kartsin, et juhtub Miuksuga – ta hakkas kuhtuma ja kuhtuma, aeglaselt ja vaevaliselt…

Nii me siis olime. Elasime, valmistusime. Märkasin, et tal olid mingid segadushetked. Vahel unustas ta ära, kuidas käia liivakastis. Niisiis panin ma talle pissilappe, millel tal oli lihtsam käia. Korjasin põrandatelt kõik vaibad, sest vahel unustas ta end ka nendele pissile. Panin haagid ette riidekappidele ja vannitoale, et ta enam sinna pissile ei saaks (sest mingil põhjusel otsis ta vahel neid pehmeid kohti, või siis lihtsalt pidas iga pehmet kohta maas pissikohaks. Mitte meelsuse näitamiseks, nagu ta tegi noore kassina, kui ta mu eksi sussidesse või kuskile vahel pissis. Nüüd oli see nagu… dementsus? Sest vahel tundus, et ta unustas ära, kes ma olen, või et üldse, mida peaks tegema. Aga siis tuli ta jälle kohe tagasi. Suurema osa ajast tundus endine, kuigi aeglasem – ronis ikka vahel sülle, magama minnes tuli mu kõrvale. Vähemalt mõneks ajaks, et siis põrandale jahedasse magama minna. Veel panin tähele, et enam ei tulnud ta Teamsi koosolekute ajal mu taha diivaniseljatoele, kus talle ikka oli meeldinud ekraanikoosolekute ajal olla. Ma ei tea, miks. Kas ehk oli tal raske sinna ronida? Selle asemel oli ta minu puusa kõrval.

Kuniks paar päeva tagasi ma märkasin, et Pussakal on raske hingata. Mitte just ülemäära, aga siiski piisavalt, et märkaksin – ta ärkas raskemast unest õhku ahmides, ning puhkeolekus oli näha, et õhku jääb puudu. Kas see ongi õige hetk, küsisin endalt ja temalt, pisarad voolamas? Äkki ikka veel ei ole? Äkki ikka ta tahab natuke veel olla meiega?

“Hingamisest saad kohe aru,” ütles medõde-õde. “Inimese puhul ju samamoodi saaksid kohe aru, et tal ei ole hea olla.”

Kõige raskem oli see öö enne lõpliku otsuse tegemist. Ta vist juba midagi aimas, sest enam ei maganud ta põrandal, vaid magas mu külje all, mu patjadel, mu peatsis. Eile jäime magama nii, et ta puges mu kaenlaauku – asi, mida ta polnud teinud väga kaua. Hommikul ärkasin, ta oli mu patjadel. Kõige raskem oli see hetk enne arstile helistamist. Kartsin ka. Kartsin hukkamõistu – miks sa ei olnud tulnud varem? Miks sa ei olnud teda ravinud? Ja samamoodi kartsin, et minuga nõustutakse. Et jah, vahepeal on õigem see otsus ära teha. Kui paljud inimesed igatsevad, et saaksid elu lõpus ise selle otsuse teha! Lihtsalt vaikselt jääda magama…

Ja siis läks kuidagi kergeks, kui olin arstiga ära rääkinud, aja kokku leppinud. Meil oli veel üks päevake, meil oli üks ööke. Rääkisin temaga pikalt tähtsaid kassijutte, nägu vastu tema nägu surudes, pisaraid karva peites. Aitäh, et oled olnud kõige parem kass. Aitäh, et lubasid mind enda ellu. Aitäh, et alati mu kõrval olid. Anna andeks, anna andeks, anna andeks…

Ma rääkisin Milaga – et nüüd on hüvastijättude aeg. Me nutsime mitu peatäit. “Ma ei taha, et ta läheb,” ütles ta pisarais. Jah, mina ka ei taha, et ta läheb. Aga veel vähem tahan ma, et tal oleks aina ja aina raskem ja valusam.

//

Täna hommikul tuli ta rahulikult kandepuuri. Terve tee linna lõi ta nurru, vaatas küll vahepeal mulle natuke segaduses suurte silmadega otsa, aga siis – nagu midagi mõistes – lebas taas kõhule ja hakkas nurru lööma. Ma ei tea, mida ta arvas või mõtles, aga Miuksuga sõitsin ma seda sõitu hoopis teistmoodi. Siis vaatasid mulle juba otsa need silmad, millest oli elusäde lahkunud. Siis ei antud mulle aega valmistuda, siis ei antud Miuksule võimalust rahulikult surra… Tema suri omamoodi.

Aga Pussakas oli rahulik ja nurrus. Mina ainult nutsin terve tee, pisarad lihtsalt hääletult voolamas. Täitsin väriseva käega paberid, andsin kassi puuriga käest ja läksin ootama. Pisarad pressisid hooga end välja, surusin kätt suule ja silmadele, püüdsin hingata, püüdsin õele sõnumit saata, aga kõik oli udune ja fookusest väljas. Seest keeras – jah, polnud ma veel midagi söönud. Kuidas ma suutsingi. Pisarad kadusid, ootasin veel, kuskilt kostus kellegi kräunatus. Muidu oli vaikne, ainult kliiniku valvelauas helises vahetpidamata telefon. Nutt nööris kurku. Ma pean olema tugev, natuke veel, kohe on kõik, kohe on tal hea…

Lõpuks tuli arst, Pussakas oli ka pärast kanüülistamist väga rahulik. Võtsime ta puurist välja, surusin end ta vastu. Ta lasi rahulikult seda teha… Ma tänasin teda kõige eest, mis ta on mulle andnud, surusin huuled vastu ta pehmet pead ja aina sosistasin. Ma loodan, et sul oli hea kassielu. Ma palun vabandust kõigi kordade eest, kui ma ei olnud sulle hea kaaslane. Sa olid parim kass. Ma rääkisin, et kohe jääd sa magama ja kohe kaob valu ja kohe läheb hästi kergeks, kergemaks kui kunagi varem. Kohe oled sa vaevast lahti, kohe pääsed sa lendama…

Siis vajuski ta pea minu kätele. Pisarad aina tilkusid, arst rääkis rahulikult ja vaikselt, et nüüd teeb järgmise süsti. Vaatasin tema silmadesse – “Nad ei panegi silmi kinni, kunagi,” rahustas arst, aga mul oli see ka eelmisest korrast meeles – ja ma sain täpselt aru, mis hetkel see säde läks. Arst küll veel kuulas südant, aga ta oli juba läinud…

Arst võttis ta elutu keha, silitasin teda veel viimast korda ja tänasin arsti läbi pisarate. “Mõnikord inimesed lükkavad seda otsust liiga kaua edasi,” ütles ta. “Aga see ei ole looma pärast, see on isekalt inimese enda pärast… ja loomale hoopis halb.” Noogutasin.

Maksin arve ja jooksin autosse, hingest pressimas selline nutumöire, mis ei ole vist ammu mu seest välja tulnud. Mu kõrvale oli parkinud mingi kaubik, käis mingi tassimine, aga see mind enam ei huvitanud. Röökisin nutta, nii et lõpuks hakkas häälepaeltel valus. Ootasin, lootsin, et kui ma piisavalt kaua nutan, siis läheb see valu leebemaks, aga ma olen seda postitust kirjutanud mitu tundi ja valu on koguaeg alles, isegi siis, kui ma vahepeal nutmas käin, ja siis edasi püüan kirjutada.

Nägu lapiline sõitsin kontorisse, terve tee palvetades, et ometi see nutmine lõpeks. Nutt isegi lõppes, aga pisarad ei lõppenud. Kuidas ma saan nii, ma pean täna asju tegema, ma pean veel mingitele asjadele keskenduma, mingi hange oli, koristuspäev, midagi veel, mingi arve…? Õnneks peatusid pisarad täpselt piisavaks ajaks, aga kui see hetk jõudis, et enam ei saa pisarateta olla, siis pidin sisuliselt minema jooksma. Ja me aina nutame ja nutame, vahel natuke teeme muid asju, ja siis tuleb jälle nii suure hooga peale see arusaamine.

“Pussakas läks päriselt ära,” ütles Mila Sussule. Sussu, jah, ta saab aru, et midagi on teistmoodi…

Varsti tuleb Pussakas veel viimast korda koju, või õigemini, mitte enam tema, aga tema tuhk. Me saame panna tema karbikese Miuksu karbikese kõrvale ja me ei unusta neid mitte kunagi. Ning kuidagi lohutab mind teadmine, et ta on kass, kelle elu on puudutanud palju rohkemate inimeste elusid kui vaid meie pere inimeste elu. Läbi mu kirjutamiste, läbi mu saadete ja piltide on ta rännanud mööda ilma ringi, loodetavasti teinud inimesi rõõmsaks.

Nüüd rändab ta muudel radadel. Ja tema juba teab, mis meid seal teisel pool ootab…

Head ööd, Pussakas. Sa oled olnud kõige kassim kass, keda on mul au olnud tunda ja ma olen igavesti tänulik, et sa võtsid mind valvata.

siit tuleb kas katastroof või midagi ägedat

Argielu Leave a reply

Kuna mu töö on suures osas seotud mõtlemise ja suhtlemisega, vahel ka asjade kirja panemisega, aga peamiselt siiski mõtlemisega, siis on kõige paremad puhkuse viisid minu jaoks (täpselt sellises järjekorras):

  1. Magamine, nii et ei pea äratuskella peale ärkama;
  2. remontikaprojektid, mida teha siis, kui kere on nii ära magatud, et enam ei suuda voodis pikali olla.

Teekond minu selleaastase suurprojekti juurde, mis vist ikkagi suure kindlusega nüüd käima läheb, algas umbes nii.

Olin kevadeks ikka üsna ajuväsinud. Kodus käisin puhkuseootuses ringi pilguga, et mida ma jõuan selle lühikese aja jooksul ära teha, kui puhkan – sinna sisse jäi veel üks Soome-reis, üks pikem jaanidel käimine saarel ja siis nädalake sellist aega, kui päriselt saaks teha midagi. (Siis ma veel ei teadnud, et tuleb kuumalaine ja ma ei jõua midagi teha.)

Mõtlesin, et okei, oleks aeg vist köögipõrandat hooldada. Nimelt on omal ajal Naabrinaine, kellelt ma selle kodukese ostsin, väga öko ja looduslähedase remondi lasknud siin teha, see tähendab ka naturaalseid puupõrandaid. Ka köögis. Ja naturaalne daki naturaalselt ei teadnud seda (või oli unustanud või ei mõelnud sellele), et neid puupõrandaid peaks suht regulaarselt ilmselt hooldama. Nii on need aastad läinud ja mis iganes kaitsekiht neil laudadel omal ajal peal oli, on nüüdseks sealt täiesti kulunud. Ning köök on teadupoolest selline koht, kus iga igasugu asju pudeneb või voolab teinekord põrandale ja puit on selline tegelinski, et kõik ta endale sisse ahmib. Nii et mu köögipõrand nägi juba mõned ajad välja selline, et ausalt öeldes, piinlik oli. Võisin seda harja ja lapiga kaapida, palju tahtsin, üldpilt palju paremaks ei saanud.

Okei, otsustasin, ma siis võtan ette, lihvin kasvõi ainult liivapaberiga põranda üle ja tõmban mingi asja peale. Mis see mingi asi võiks olla? Lakk, otsustasin. Sest naturaalne on küll mõnus, aga köögis ikkagi ma palun enam seda ei soovi.

Okei, lakime. Aga siis jääb lakkimata köögikappide alt, külmiku ehk veaks välja selleks ajaks, aga pliita alt jääks ikka lakkimata ja….

Olgu, nii ei viitsi ma seda ammugi teha. Võtame siis juba köögimööbli ka välja, sest see on ka ammu nii lagunenud ja tuleks välja vahetada ja üleüldse ma tahaks tegelt pliiti teise seina ja külmikut ka teise seina ja siis oleks mul kena suur ruum köögis, kuhu panna korralik laud ja toolid ja ja ja ja

Sõnaga: täislaksremont. Ma ju saaks sellega ise hakkama?

Helistasin isale. Kas me saame sellega omal jõul hakkama? Isa oli ÜLIMALT optimistlik (telefonis), et muidugi saame. No ta elus neid köögiremonte teinud ka omajagu. Täna aga, kui ta Mila maalt koju tõi, vaatas ta köögis natuke ringi, takseeris seda Stalini-aegset pliitat, millest tuleks TEGELIKULT alustada, kui kööki ilusaks tahta teha, avastas siis, et pliita on ehitatud mingi Y-kujulise TSEMENDIALUSE peale, mis mingil täiesti arusaamatul põhjusel köögis ilutseb (ja lubage lisada, laguneb – ma aprillis isegi mõtlesin, et pean valama hakkama seda), ja oli palju vähem optimistlik selles osas. “Jah, see on nagu kinder sürpriis siin, jumal teab, mis kuskilt välja tuleb,” tõdes ta.

Kuid siiski jäi ta piisavalt optimistlikuks – juhul, kui nüüd leida kiiresti pottsepp, kes pliidi ära renoveeriks (st ilusaks teeks ja ukse ära vahetaks, ma uut ei hakka ehitama, nii et lootust isegi natuke on) ja kui mu suht imeline elektrik ikkagi ka leiab lähinädalatel aega, et need elektritööd ära teha, mis köögiga seotud, siis “No okei, nädalaga ei saa hakkama, aga kahega võiks ikka saada”.

Panin hange.ee-sse kuulutuse pottsepa leidmiseks (võite kõik minna mu imelist pliiti vaatama, kui soovite, ja teha pakkumise, kui oskate ilusaks teha seda, IMELINE VÕIMALUS AINULAADNE HARUKORDNE ÄRA JÄTA JUHUST KASUTAMATA), saatsin elektrikule ka plaani ära ja ootan nüüd tema (tavaliselt entusiastlikku) vastust. Tõsi, ükskord kirjutas ta mulle väga entusiastlikult, kui teda ootasin üht tööd tegema, et: “Kõik on muidu parimas korras, mul sai lihtsalt aeg otsa!”

Ja köögimööbel, mis oli hullult ilus ja mu köögi (216 cm!) kahtlaste mõõtudega tundus ideaalselt sobivat, leidsin ka KOHESELT, ainult et kaup24.ee ütleb, et see on saadaval… alates… 15… novembrist?!?!?!?!?!

Niisiis, ma juba tunnetan kogu selle projekti juures sellist hunnitut daki kaose võnget. Sellest saab kas üliedukas võit, kus ma saan elu lõpuni kõigile rääkida, kes kuulata viitsivad, kuidas MA ISE IHUÜKSI (okei isa natuke aitas) oma köögiremondi tegin; või siis saab sellest see lugu, millega ma ükskord standuppi tehes lavale lähen. Mõlemal juhul ei saa väga kurta, kui päris aus olla.

Pilte ei viitsi veel panna, kui läheb asjaks, ju siis neid enne-pärast pilte ka teen, aga panen hoopis köögiaknalauakasvuhoone pildi koos teate-küll-kellega:

Head ööd, Miuks

hoomamatu 1 Reply

Täna ärkasin ma üles, Pussakas magas mul peas, Sussu oli toonud voodisse taas mingid oma mänguasjad, aga Miuksu polnud.

See pole iseenesest imelik, sest kuigi ta magab alati minuga, on tal siiski ka oma elu ja ta vahel armastab magada vannitoas soojal põrandal või diivanil või kuskil.

Ma veel meelisiklesin voodis päris pikka aega, enne kui end vetsu ajasin, ja siis ma kuulsin seda. Imelik kähisev hingamine. Otsisin: vanni all polnud, küll aga nuuskisid nii Sussu kui Pussakas pesumasina ümber. Tõmbasin masina eemale ja nägingi – Miuks oli end mingil imeväel pressinud seina ja pesumasina vahele. Miks? Läks ta sinna mänguhoos? Nad ikka Sussuga vahel panevad koos päris hullu. Või ehmatas teda miski ja ta püüdis minna peitu? Miks üldse peaks üks kass minema kuskile, kust ta kindlalt enam välja ei saa? Samas, pärast kolimisi on Miuks ikka end ära peitnud… Aga praegu ju polnud elus midagi traumeerivat.

Igal juhul oli ta end sinna vahele pressinud. Sain masina kuidagi eest, ronisin kassile järele. Vaeseke oli täiesti ära end ajanud, püüdes välja kaapida. Vist? Ma ei tea. Igal juhul ta hingeldas, vigastusi ei paistnud olevat, aga šokis kohe kindlasti. Mässisin rätikusse, tilgutasin vett, lootsin, et peagi toibub.

Miks ma arvasin, et ta toibub, ma ei tea. Ju oma olin ise ka šokis. Rätikus ta veetis mõne aja, hoidsin veel ta jalgu kinni, sest esikäppadega ta muudkui püüdis jätkuvalt nagu kaapida… või sõtkuda, ma ei tea. Ei ühtegi kräunu, ei ühtegi nurru, lihtsalt hingeldamine, korisev hingeldamine.

Nüüd muidugi ma mõtlen, et oli ilmselge, et misiganes juhtus – ta oli selleks hetkeks juba minekul, kui ma ta leidsin. Ning jah, ma olen läbinud kõik endasüüdistamise ringid, kuulanud üle kõik uneäpi öised lindistused, et aru saada, millal teda viimati kuulda oli. Äpist on kuulda tema samme (muidugi eristan ma kõrvaga oma kasside samme) hommikul poole kuue ajal. Hommikul üheksa ajal käis ilge traalivaali, köögis asjad lendasid, aga polnud kuulda nende tavapärast kräunutamist, mis ikka juhtub, kui nad omavahel mängivad ja Miuks vahel närvi läheb.

Ehk et… ma ei tea. Ma tõesti ei tea, mis juhtus. Ja ma ei saa kunagi teada.

Niisiis, rahunes ta mul rätiku sees. Hoidsin vahel rinnal, hoidsin jalgadest kinni, et ta ei sõtkuks. Ma siiralt arvasin, et lõpuks ta rahuneb, jääb magama ja ärkab ja kõik on endine.

Helistasin kliinikusse. Sest, muidugi. Sain aru, et tilka vajaks ta niikuinii. Jumal teab, mitu tundi ta seal vahel kinni oli, paanikas, šokis. Kindlalt dehüdreerunud ja olgem ausad, ikkagi vana kass. 16 aastat, see pole naljaasi.

Helistasin kliinikusse ja midagi puterdasin, et noh, teate, ma olen kuulnud, et kassid vahel, kui nad on vanad… “See ei tähenda, et nad on vanad, et peaks nad abist ilma jätma,” märkis kliinikutöötaja. Jaa, muidugi, ma seda ei mõelnudki. Lihtsalt, et.. kas on variant, et ta puges sinna.. surema? Aga miks ta siis ikkagi nii meeleheitlikult välja justkui püüdis saada?

Otsustasime, et ma ikkagi sõidan kliinikusse. Mässisin ta teise rätikusse, tõin puuri – ta hakkas natuke justkui vastu. Justkui lõpuks oli elu ta silmis. Musitasin, kallistasin, rahustasin. “Kõik on korras, tilka vajad, lähme kliinikusse.”

Panin ta kasti – see oli keerukas, aga sain hakkama – ta vaesed käpad ikka veel käisid, kaapides mingit nähtamatut takistust.

Astun korterist välja, näen hoovile ja meenub – issand, muidugi, auto jäi ju eile rongijaama, sest tagasi tulin taksoga. Õnneks oli naaber kodus, viskas mu jaama ära. Autos rääkisime midagi taliujumisest ja millestki veel; ma ei mäleta, ma mõtlesin vaid, et on 23. mai, siis alati juhtuvad meie peres märgilised sündmused.

“Appi, ta silmad on klaasistunud,” ütlesin, kui kastiga kassi hakkasin enda autosse tõstma. “Aitäh, et mu ära viskasid!”
“Mis sa nüüd, oluline, et te kiirelt arstile saaksite.”

Panin puuri autosse, kinnitasin turvavööga ja…

Sain aru, et ta on läinud.

Võtsin puuri lahti, silitasin, paitasin, liigutasin, püüdsin leida südamelööke. Ei midagi. Käpad enam ei kaapinud. Aga need silmad – need vaatasid mind.

Helistasin kliinikusse.

“Teate, ma pidin tulema, aga ma arvan, et ta suri juba ära. Kas… kas ma üldse hakkan?”
“Tulge ikka. Ehk kaotas lihtsalt teadvuse.”

Aga ma teadsin. Ta ei kaotanud teadvust.

Ju ta südameke enam ei elanud üle enam ka seda šokki, et viisin ta autosse, palav… Või oleks ta niikuinii läinud, kui oleksingi ta jätnud diivanile rätikusse. Ma tõesti ei tea. Mul on nii palju küsimusi, aga ma pean leppima sellega, et ma ei tea.

Autos helistasin sõbrale. “Tead, mul pole labidat, palun tule appi.”
Helistasin õele. “Tead, ta vaatab mind, aga ta on juba läinud…”

Ja kuigi ta vaatas mind terve aja – vahel ma silitasin teda – kujutlesin siiski, et haaran ta keha sülle ja viin kliinikusse ja seal äkki tõesti öeldakse, et teadvusekaotus… Või ükskõik, mida. Kasvõi, et jah, te matate tõepoolest surnud kassi. Mul oli juba ka seda vaja teada.

Panin mängima Spotify – see tundus liiga vali. Keerasin heli maha, keerasin juurde, miski ei tundunud õige. Siis märkasin, mis lugu mängis. Snow Patroly plaat “Eyes Open”, lugu “Open Your Eyes”. See tundus sobiv ja irooniline samal ajal, sest ta silmad olid lahti. Ma püüdsin neid sulgeda, aga nad ei läinud enam. Jäid ikka lahti.

Kusjuures ma pole Snow Patroli aastaid kuulanud. Panin lihtsalt mingi Spotify “Made for you” playlisti, et poleks vastik raadio ja oleks midagi, mis viiks mu tähelepanu vähemalt hetkeks eemale sellelt, et ma sõidan linna ja mu kõrvalistmelt vaatab mind mu surnud kass.

Ma ei unusta kunagi vist seda lõhna. Seda imelikku magusatkirbet lõhna, mis jäi rätikusse, mis temast hoovas, kui olin ta sealt seina vahelt päästnud. Ma arvan, et nii lõhnab stress, paanika, nii lõhnab lähenev surm.

Nutsin. Siis hakkas keerama. Magu krambitas, meenus, et polnud midagi söönud. Püüdsin reaalsust hoomata, aga see pole praegu võimalik.

Kui kliiniku juurde jõudsin ja kõrvalistuja ukse avasin ja sõber – silmnähtavalt endast väljas – minuni jõudis, sain aru, et ma enam ei haara teda oma sülle. Koolnukangestus oli jõudnud.

Täna sain ma teada, et koolnukangestus jõuab 20-30 minutiga. Rohkem polegi vaja.

Edasi läks juba… ah, ma ei teagi. Kakkusin kasti lahti, sest sülle ma enam teda võtta ei suutnud. Ta oli juba läinud. Viimased musid tegin talle diivanil enne kasti panemist. Vastik, et ta suri kastis, mida ta nii väga kartis ja vihkas. Aga ma tõesti arvasin, et ma teen õigesti. Ma ju ei teadnud, ma ei saanud ju teada.

Aga ta suri ikkagi paremini. “On palju-palju hullemaid viise, kuidas surra,” ütles kliinikutöötaja, kui nad olid surma kinnitanud ja me olime kokku leppinud, et lasen ta tuhastada. Sest nii saab ka Mila temaga hüvasti jätta.

Mõtlen, et ühest küljest on hea, et Milat täna kodus polnud, teisalt aga… Ikka need sada küsimust. Mila ärkab varem kui mina, äkki tema oleks kohe öelnud, kui mingi jama on? Äkki poleks seda jama juhtunud? Kas see oli üldse õnnetus? Või ta läkski sinna ikka tõesti peitu, et rahus surra? Kuivõrd see üldse rahulik koht üldse on – mingi kitsas pragu…

Ma ei tea.

Aga Miuks – pika nimega Pisike Beib-Mees MiuMiu – on olnud selle blogi osa selle algusest, septembrist 2004. Ja ta on kohanud nii palju inimesi, sadu. Kas just neid ka mõjutanud, aga tahaks arvata, et oma kassielu kohta elas ta hea kassielu.

Nagu ema ütles: “Mõtle – tal oli üsna pikk ja raske elu. Kui palju ta pidi kolima! Kui paks ta oli! Kui raske tal oli!” Hakkasin naerma – sest naer on ikka viis, kuidas ma raskes olukorras hinge kaitsen – ja tõdesin, et jajah, mu enda nekroloog oleks umbes samasugune: “Ta pidi palju kolima, tal oli raske ja ta oli üsna paks.”

Aga Miuks oli ikkagi minu kass. Pussakas on iseenda kass, ta pole kellegi oma. Sussu – no tema, temast peab (Mila palvel) veel pikemalt kunagi kirjutama, aga tema on murdja, samas on ta siiski Mila kass. Miuks – tema oli minu kass. Ta oli mu peal alati olemas. Veel eile magasime kaisus, veel öösel, kui jõudsin, oli ta olemas mu peal ja siis need sammud kõndisid pool 6 mu voodist eemale, et mitte kunagi enam tagasi tulla.

Ma olin valmis ta surmaks juba mitu aastat, aga pigem arvasin ma, et see tuleb pikk kuhtumine, haigused, põduramaks jäämine… Siis sel talvel võttis ta palju alla, aga Sussu tulekuga tuli tal nagu uus elu sisse. Kuniks… jah. Olgu see siis õnnetus või olgu see siis paratamatus, aga nii läks. Vähemalt olin ma kodus ja ta sai olla mu süles ja me saame võtta ta tuha ja minna millalgi kuskile ja teha sellega midagi – ei tea veel, mida, eks Mila ka saab otsustada, mis on parim.

Labidat ei läinudki vaja, sest õnneks olid eile tulnud üle laenutushüvitised. Mis on tõesti väga hea, sest ma ei suutnud välja mõelda, mida temaga teha.

Head ööd, Miuks. Ma pole iial ühtki kassi nii väga ja nii pikalt armastanud kui sind.

kuusesaaga

Argielu, Kooskasvamine Leave a reply

Kui te juhuslikult olete kursis sellega, kuidas ma käin viimastel aastatel metsast kuuske toomas, siis kindlasti teate, et peaaegu iga kord ma saen endale kätte. St mul on selline saag, mille tera ei püsi hästi käepidemes ja kipub liikuma ja nii väga sageli juhtubki, et kogemata avastan: jälle käed verised.

Milale on see muidugi korraliku trauma tekitanud ja ta annab mulle pidevalt kuuma sellega. Maigaad noh, ÜHE KORRA saed elus kätte ja pead seda nüüd iga aasta kuulama!

Ok, võibolla oli seda rohkem kui üks kord.

Igal juhul, selgi aastal hakkasin Milat varakult ette valmistama, et nüüd õige pea lähme kuusele järele.

“Nojah, vaata et sa siis jälle kätte ei sae,” oli tema üsna stoiline vastus.

Jeesusnoh.

Lõpuks jõudis kätte kuusepäev, mis muidugi oli jälle muude tõmblemiste vahele ära pressitud. Olin just haigevoodist (I mean, ma olin ikka MEGAhaige, ma pole mitu aastat nii haige olnud, käisin kohutava algava haigusega veel Kohtla-Nõmmel laivi tegemas, järgmised päevad reaalselt SURIN, aga kuna tööl ka hästi kiire aeg, siis ega ma kaua saanud rivist väljas olla) end välja ajanud. Aga teate ju küll, kuidas sellega on, kui pole end korralikult veel terveks ravinud – treppidest kõndimine on VALULIK, hingata ei jaksa… Aga paraku oli see ainus pärastlõuna, mil õnnestus valgel ajal tunnike röövida, et metsa jõuda, seega nii me ühel neljapäeval selle tralli ette võtsime.

Mila autosse, saag juba oli autos, RMK-le kuuse eest ammu makstud, minek.

Sobiva kuuse leidsime kiirelt ja kuna sel korral oli mul piisavalt oidu töökindad kätte panna, siis ma EI SAAGINUDKI kätte. St ainult minimaalselt – verd välja ei saanud, natuke ainult marraskil.

Kuusk autosse, tagaaken lahti, kuuselatv aknast välja, koju.

Jõudsime üsna õnnelikult kuusega tuppa, otsisin välja kuusejala ja siis mul meenus – kurat. Möödunud aastal nimelt pidin ostma uue kuusejala, sest vana – vanaisa tehtud – oli keldris ja keldrivõtmed sel hetkel parasjagu kadunud. Uus kuusejalg oli aga selline, mis ilmselgelt tehtud ülekaaluliste kuuskede jaoks, sest need kruvid lihtsalt ei lähe piisavalt kokku, vaid jätavad umbes kena 15sentimeetrise diameetriga augu. Minu kuuseke aga oli umbes 7sentimeetrise läbimõõduga.

Istusin siis heitunult maha ja mõtlesin, et mida ma nüüd ometi teen. Proovisin korraks papiga polsterdada – tean küll, et papp vettib läbi, aga me nii vähe kodus oleme Milaga sel detsembril, et oluline oli kuusk vaid mõneks päevakski püsti saada. Ei õnnestunud see papinali. Eelmisel aastal, muide, peaaegu õnnestus. Siis sidusime veel vist niidiga kuuse kuidagi paika, et ta viltu ei vajuks.

Ainus, kes kogu seda segadust nautis, oli Sussu.

OK, aga sel aastal mu ju on keldrivõtmed. Kogusin oma viimased jõuriismed kokku ja käisin keldris. Kuusejalg aga oli kahest aastast keldris vedelemisest täiesti kinni roostetanud.

Mul oli ausalt nutt kurgus. No mida ma teen noh! Istusin oma kahe lollaka kuusejalaga elutoas, jõulumuss üürgamas ja tundsin, et ei saa kohe mitte millegagi enam siin maailmas hakkama. Kõik kohad valutasid, jaks oli täiesti läinud, kuusk seisis nukralt vastu seina toetatult…

Õnneks suutsin enda uhkuse alla suruda ja sõbrale helistada – no lihtsalt, et kurta. Sõbral õnneks aga oli suisa kaks kuusejalga üle ja oli lahkesti valmis laenama, nii et meie kuusepoiss sai lõpuks üles ja ehitud ja jõulumussi asemel saatis seda kõike James Blunt (Mila nõudmisel) (ausalt noh!) ja päeva lõpuks suutsin ma isegi fitlappida ja veel mõned asjad ära teha. Greit saksess.

Ainult et terveks pole ma senini saanud, kuid mis sest ikka, lõpuks ju ikka saan. Eks?

kriis! järjekordne! kae nalja!

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Üks huvitavamaid asju elu juures on see, et ta juhtub nii märkamatult. Muudkui teed oma väikeseid asju, rühmad läbi igapäevase rutiini – ikka see hommikukohv, lasteaed, commute tööle, võileib, naer, nali, tõlk-tõlk-artikkel-artikkel-podcast, kohv, lõuna, veel tõlktõlktöötöö, commute koju, toidupood, lasteaed, õhtusöögi rabelemine, ise väsimusest poolsurnud, veel tööd, laps magama, kalasilmil lae vahtimine, rahutu uni, hommikukohv… jne.

Ja siis ühel hetkel ootamatult on kõik teistmoodi.

Ning midagi suurt ei peagi selleks juhtuma. Teed oma pisikesi asju, aga kuskil taustal rattad tiirlevad, otsused valmivad, masinavärk teeb sinust sõltumatult oma tegemisi – ja ongi käes see hetk, kui saad aru, et woah, tere, Elu, pole ammu kohtunud, kas ma pean nüüd võtma vastu mingeid otsuseid taas? Ahah et peangi? Ja et soovituslikult võiks need otsused olla sellised potentsiaalselt elumuutvad? AGA KAS TE SIIS EI TEA, ET MA VAID MÄNGIN TÄISKASVANUT JA MUL POLE AIMUGI, MIDA MA TEGEMA PEAKS?!

**

Mul on nii hästi meeles, kuidas kunagi ülikooliajal (BA, mitte MA) ütles üks armas kursaõde, kui tulevikuplaanidest rääkime, et tal pole erilisi ambitsioone. “Ma tahaksin lihtsalt teha oma väikesi asju,” ütles ta ja see mõte jäi mulle meelde, kuna haakus minuga nii hästi. See on täpselt see, mida mina tahan teha. Teha lihtsalt oma pisikesi asju. Ning vahel ootamatult mind tabab teadmine, et võibolla see, mida mina pean “pisikesteks asjadeks”, tegelikult teatud skaalal pisikesed polegi.

Näiteks olen ma nüüd veetnud umbes veerandi oma puhkusest mõeldes nii intensiivselt tööle, et natuke ausalt öeldes juba ajab närvi, et ma oma vähest järelejäänud puhkuseaega sellele raiskan. Aga, saate aru, ma pean sellele mõtlema, sest Elu. Ma pean tegema vist mingeid otsuseid ja tegelikult pole see mingi uus asi – igaks kevadeks olen ma end nii katki töötanud, et tean, et mind päästab vaid täielik väljalülitamine igasugustest tööga seotud asjadest.

Aga noh, läks nii, et sel korral ei saanud, pean ikka tööst mõtlema. Nagu ka eelmisel kevadel, mõtlen ka praegu, mis peaks olema mu järgmine samm. Sest ma juba pole sellist tüüpi tegelane, kes leiab mingi sobiva nahktooli, vajub sinna, ning siis teeb 20 aastat ühte ja sama, eriti midagi muud tahtmatagi (ehk väike palgatõus mõne aasta tagant, et toidukorvi PÖÖRASTE hindadega ikkagi järjel püsida). Kuigi ka see on täiesti aktsepteeritav “pisikeste asjade tegemine” ja ma isegi kadestan neid inimesi, kes pealtnäha kunagi seda kihelust ei tunne, mida mina (umbes igal kevadel) tunnen. Et kuhugi peaks edasi, midagi peaks veel, midagi võiks teistmoodi – ja samas ikkagi selles sfääris, et “tahaks teha oma pisikesi asju, aga äkki tuleb mõni uus äge pisike asi, mida veel saaks teha ja ära dakistada”.

Sest näiteks pole olemas töökuulutust, millele kandideerides saaks teha sellist tööd nagu mina teen. Ma olen kuidagi käigult oma töö endale loonud ja ma saan aru, et see on täiesti uskumatu privileeg. Ma olen juba viimased 3-4 aastat imestanud, kuidas see ikka saab olla nii, et kõik need asjad, mida olen terve oma elu jooksul teinud (mu CV võiks olla vähemalt 8 lehekülge pikk, aga ma olen loobunud seal loetlemast juba asju, mis enam ei tundu väga relevantsed, kuigi ometi loomulikult on andnud iga kord väärtusliku kogemuse), on osutunud täiesti asendamatuteks tegemaks just seda, mida ma praegu teen.

Ehk seetõttu ongi nii raske ette kujutada, mis see järgmine samm peaks olema. Ma ei ole vist end kunagi päriselt ajakirjanikuks pidanud, mäletan, et nimetasin end kunagi lugude jutustajaks, nüüd pean end pigem meelelahutajaks, kes siiski vahel ka jutustab olulisi (ja valusaid) lugusid, muidugi olen ma lisaks veel vastikult valjuhäälne femmar, keda ajavad valged keskealised heteromehed ja nende teatud tõmblemised ja arvamusavaldused kohati nii närvi, et ei saa vait olla… Aga ma pole ainult üks või teine või kolmas, ikka kõikide nende asjade kombinatsioon. Ja kui ma peakski minema vaatama töökuulutusi, siis ma lihtsalt ei näegi seal ilmselt midagi sellist, mida ma tahaks teha “järgmise sammuna” (kui tuleb see hetk see samm teha) – sest kõik need asjad, mida ma armastan tööna teha, on kuidagi sujuvalt töö käigus (hehe) kujunenud.

Noh, muidugi võiks ma jälle oma firma luua ja teha selle alt sadu erinevaid asju, aga kuniks mul on üks hing veel toita ja määratus koguses laene, siis on palgatöö siiski see, mida ma järgmised aastad teen.

Muidugi on võimalus, et mingil hetkel teen mingi täieliku kannapöörde karjääris ja need mu “pisikesed asjad” kolivad näiteks tagasi blogisse või leian ma muu viisi, kuidas oma loome- ja inimeste meelte lahutamise vajadust rahuldada (aga kujutage siis ette mõnda respektaablit firmat, kes tahakski ehk väga kompetentset kommunikatsioonitöötajat – aga kes vabal ajal armastab podcastis seksist rääkida).

Õnneks muidugi on tänapäevane töömaastik nii kirju ja tõsiasi, et ma jään täpselt sellesse kõige magusamasse millenniumilaste generatsiooni – haiglase vabadus- ja loomevajadusega, kuid samas piisavalt mõistlik ja konservatiivne, et aru saada, miks beanie bag ja lauajalka ei ole ilmtingimata asjad, mis peaksid olema lepingusse sisse kirjutatud – ehk tagavad selle, et misiganes mu teele ka millaski veereb, sobib see mulle ja mina sobin sellele…

Oh, mõelda, ja ma oleks peaaegu läinud siiski õppima proviisoriks. KUI MÕNUS oleks elu, ja KUI PINGEVABA – muudkui aga õpid ja arened ravimite vallas, nõustad ja aitad, kogud ravimifirmade tasuta pastakaid ja ee… okei, mul pole aimugi, milline on proviisori argipäev, aga ma usun, et nad ei pea vist igal kevadel maadlema läbipõlemiskriisiga, sest… lihtsalt öeldes, KUSKILT KIHELEB JA EI TEA, KUIDAS JA MIDA PEAKS SÜGAMA.

Aga, mis peamine, mu crew töö juures on da best ja tegelikult, lõppeks, nagu ütleks Merit Kopli: “Inimesed on ainsad, kes tegelikult on olulised.”

kuidas ma ära surema hakkan, vol tuhat

Inimesed ja inimeseks olemine 14 kommentaari

Teadupoolest tabab mind igal aastal sünnipäeva lähistel kriis. Olen juba arusaadavalt selle üle kurtnud, aga täna sain aru, et täpselt nagu eelmisel aastal, on ka sel aastal kriis võtnud füüsilised mõõtmed ja MA SUREN ILMSELT VARSTI ÄRA OMG.

Sel aastal ma küll ei arva, et mul oleks rinnavähk, aga täitsa üllatuslikult täna leidsin, et oo, ma vist tõesti suren varsti ära. Sest miski muu ei seleta seda, mis toimub mu vasaku käega!

Algas kõik oktoobris, kui ma tegin magamistoas remonti. Teadupoolest tuleb seinte värvimiseks palju rullida ja seda rulli peab suruma ja kuna see rullisurumislihas pole mul just üliheas vormis, tundsin järgmistel päevadel rullisurumisnääpsuvalu täitsa korralikult. Nii et valutas, nagu ikka valutavad lihased, kui oled neile veits piimhappeks põhjust andnud.

Ainult et see valu ei läinud ära.

Mina ja nääpsutappev rull.

Siis tol ühel päeval, kui ma suitsetamist maha jätsin, asendasin ma suitsupausid hantlipausidega ja avastasin, et oo, rullisurumisnääps on ikka jõhkralt valus, eriti kui talle kuuma peale anda. Näiteks ei jaksa ma teha üle viie hantliviske rinnalt vasaku käega, paremaga jaksan vabalt 15 (mul megarasked hantlid ka, ausalt, mingi… no vähemalt tuhat kilo).

Õnneks hakkasin jälle suitsetama ja hantlid vajusid unarusse, aga siis OLI JUBA DETSEMBER ja mul IKKA VEEL vasak käsi küünarnukiümbrusest valutas!

Järgmine taktika oli seda kõike ingoreerida, sest… mida ma peaksin siis tegema? Mis arsti juurde ma üldse peaksin minema? Mis sümptomeid guugeldama? Ma isegi ei tea ju, mis asi see täpselt mul valutab!

Kuni tänaseni. Täna nimelt liikus see valu otse küünarnuki OTSA ja mul on KOGU AEG selline tunne, nagu oleks küünarnuki täpselt närvikohaga kuskile ära löönud ja see on ILGE. Kolleeg Kstp arvas muidugi kaastundlikult, et tõenäoliselt see ongi tsüst, mis ringi liigub ja nüüd nukki jõudis, ma lisasin, et just, luuvähitsüst. MA OLEN KUULNUD NEIST.

(Ühtlasi on Kstp see kolleeg, kellega ma hommikuti nukke teen. Coincidence? I THINK NOT.)

Nii et siin ma nüüd olen oma valutava küünarnukiga ja ei suuda välja mõelda, mida pihta hakata. (Peale aktiivse suremise, muidugi.) Õnneks on mul muud sümptomid ka, näiteks olen ma veendunud, et ma pole elus olnud nii väsinud kui praegu ja see hakkab vaikselt juba mu alati positiivset vaadet elule ruineerima. Sest no mis rõõm siin ikka, kui koguaeg oled nii väsinud, et see saab olla ainult luuvähk või lähenev vanadussurm. Ja muidugi pärisvähisümptomeid ei julge ma ammugi guugeldada, sest OBVIOUSLY.

Nüüd mõtlen, et peaks proovima, kas äkki aitab mingi… Kassi sisse mähkimine? Soolalahus? Veel hantleid, kuni valu lihtsalt alla annab ja nukist lahkub? Täiskuuööl kolme tee ristis alasti tantsimine? Vasakust käest loobumine? Vasakukäeliseks hakkamine?

No igal juhul. On tore teada, et mõned asjad siin elus ei muutu iial. Näiteks mina ja mu kriisid.

Kuigi, üks tuttav lisas (tundub, et ka kaastundlikult), et 34, see pole veel midagi, ainult hullemaks läheb, enam paremaks siit edasi küll ei lähe. Füüsiliselt siis. Ja ma olen temaga nõus, sest aina vähem on hommikuid, mil ma ärkan ja miski kuskilt ei valuta. Meenub see üks suurepärane hommik, mil ma ärkasin ja KÕRVAD OLID ÄRA SURNUD.

Oh keskiga, küll sa oled fantastiline. Kohe ootan, mis järgmiseks.