Mul oli kindel plaan. Õigemini, ma teadsin, et mul tuleb plaan ja mu elu muutub, aga plaani üksikasjad ei olnud siis – sünnipäeva kandis 2021 – veel üldse selged. Pigem ma kujutasin ette, et äkki hakkan ma kirjutamise asemel veelgi rohkem podcastidega tegelema ja tõsiasi, et ma suvel Kukus hommikuprogrammi tegin, lükkas veelgi rohkem mind arvama, et ju see asi ikka raadio ja eetriga kuidagi seotud saab olema.

Seda, et elu muutub, ütles mulle sünnikaart. Täpsemalt astroloog Margit, kelle ma talvel Sõbrannasse tööle võtsin (oi, see tekitas Eestis paraja tormi veeklaasis – Postimees ja otsib tööle astroloogi, he-heh-hee, kuhu me oleme jõudnud!) ja kes mulle sünnipäeva kandis täpsemaltki veel mu sünnikaardi mulle lahti rääkis, kuigi eks muidugi alates sügisest 2020 olen ma “Sodiaagisosinate” podcastis järgemööda isegi püüdnud aina rohkem astroloogiast sotti saada. Aga see selleks, ma ei ole siin astroloogiast rääkimas (kuigi, tuleb tõdeda, et kui sa kord juba hakkad neid seaduspärasusi mõistma, siis ilmuvad õige pea su sõnavarasse väljendid nagu “Jajaa, klassikaline Veenuse retrograad konjunktsioonis Pluutoga, selgitab suurepäraselt seda kõike!”).

Ühesõnaga, ma teadsin, et sügisel hakkan ma elama täiesti teistmoodi. Täpsemalt 14. oktoobril, siis, kui oli mu astroloogiline sünnipäev (progresseeruv Päike, mis vahetab tähemärki kord 30 aasta jooksul, astus siis mul Jäära, hoopis teistsugused võnked kui Kalade-elus).

Aga ma ei teadnud, mis täpselt saama hakkab. See oli päris omamoodi elamise harjutus. Tead, et juhtub, aga mis täpselt – pead ootama. Muidugi on inimene oma saatuse sepp ja ma oleksin võinud jätta vabalt kõik asjad ka nii nagu nad varem olid. Aga vaadake, asi oli nimelt selles, et ma ei olnud juba viimased ajad oma töökohal enam rahul. Eriti selgeks sai see asi kevadel, kuigi juba talvel oli märke, et minul on kasvamine täis saanud ja ma tahaksin midagi muud. Ma olin väsinud ja kurnatud, ja kuigi ma nautisin väga tööd kui sellist ja armastan hingepõhjani oma töökaaslasi, siis läksid igapäevased turbulentsid meediamajas liiga raskeks taluda ja mul hakkas jaks otsa saama. Pealegi võtsin ma endale suvel nii palju lisakohustusi. Kõigepealt oli see hommikuprogramm, mille käigus sain ma aru, et kuigi mu eluunistus on olla hommikuinimene, siis iial ei saa minust seda inimest, kes ärkab kell 4. Ja siis veel kirjutasin ma, higipull otsa ees, raamatut Eesti eluaegsetest vangidest (mille avaldamine lükkus uude aastasse), nii et lõppeks olingi ma täiesti ribadeks.

Ning millalgi seal suve lõpus, sügise alguses sain selle telefonikõne. “Kuule, tule. Teeme suuri ja lahedaid asju!”

Mu esimene reaktsioon oli JAH! Ilma, et ma oleks üldse täpselt aru saanud, mis see ametikoht on ja mida endast kujutab, aga inimene, kes kutsus, on keegi, keda usaldasin, kellega olime varem nii hästi klappinud ja kellele, sain sel hetkel aru, olin ikka veel väga lojaalne. (Näete, ma oskan püsisuhteid küll!)

Kuid võtsin siiski aega mõtlemiseks. Mõtlesin, kaardistasin, kaalusin. Maha jätta kõik see, mida olin viimased ligi seitse aastat ehitanud… see oli hirmus valus. Õudselt valus. Ja kõik need inimesed, mu perekond… Kuid vaadates enda ümber ringi, sain aru, et ehitatust polnudki suurt enam midagi järel. Ja ega meedias tegelikult me ei ehitagi püsivaid asju. Asjad muutuvad, ajad muutuvad, see on normaalne. Minagi ju muutusin.

Niisiis ütlesin ma jah. Aga aega läks veel natuke kõikide nende paberite ettevalmistamisega ja… Ja siis sattus nii, et mu viimaseks reaalseks päevaks Postimehes sattus 14. oktoober. See sattus, ma ei plaaninud… universum plaanis. Mina lihtsalt võtsin vastu, mis mulle anti.

Oli kummaline elada neis päevades. Sest mul puudus absoluutselt igasugune aim, milline näeb välja elu agentuuris ja milline on ühe suhtekorraldaja igapäevane töö. Muidugi kujutasin ma üht-teist ette, aga seda päriselt rutiinset ei kujutanud. Mul oli väga täpselt välja kujunenud rutiin. Uudislint oli see, mis dikteeris päeva. Vahele mõni koosolek, mõni tiimiteema, aga peamiselt ikka dikteeris elu uudislint.

Ja nüüd ühtäkki seda linti enam polnud. Kuidas… kuidas ma üldse nüüd elama hakkan?! Kuidas nüüd üldse mu tööd mõõdetakse, kui mitte enam klikkides ja ostudes?

Praegu on sellele muidugi naljakas tagasi mõelda, aga need nädalad olid päris udused. Lõpuks muidugi ma sain aru, et üks mu praeguse tööelu juhtlause võiks olla “Koosolek ei hüüa tulles”. Päeva dikteerivad kliendid ja nende vajadused. Plaanida saab mõnes mõttes vähem, aga mõnes mõttes rohkem. Ja perekonda alles hakkan sisse elama, ilmselt läheb aega, kuniks tunnen sama ühtekuuluvust kui tundsin oma vanas tiimis, aga egas ju sinnagi minnes läks omajagu aega, õlad pidid kõrvuti mõnda aega hõõruma ja olid need puudad soola, mida koos ära süüa, enne kui tekkis see päriselt oma tunne. Küllap tuleb seegi.

Aga siiski oli mul plaan, see, millest postitust alustasin. Ma nimelt kujutasin ette, et nüüd, kui ma enam nii palju ei pea kirjutama, hakkab mul kirjutamisenergiat taas üle jääma, et elustan oma blogi! Ja võibolla saan veelgi rohkem podcaste teha vabast ajast, nüüd kui saan neid erahobina teha.

Läks, muidugi, teisiti. St podcaste* teen ikka, aga aja leidmine lindistamiseks on paras peavalu. Ja kirjutamise asemel olen leidnud, et loominguliselt saan end ka TikTokis välja elada (pliis ärge tulge jälgima, mul on väga spetsiifiline sisu ja peamiselt seotud mu teise uhhuu-teemaga, taroga), sest olen leidnud sealt inimesed, nö spirituaalse perekonna, mis avardab mu maailma ja on lükanud mind uutele mõtetele ja teeradadele, mis on – esialgu veel – piisavalt isiklikud.

Aga ma ei tahaks välistada, et ma seda kõike siin siiski uuesti proovin. Ma ei tea, mis vormis, sest… elu on näidanud, et mul pole mõtet spetsiifiliselt planeerida. Vähemalt mingeid asju. Niisiis teen ma esialgu oma traditsioonilised aastalõpupostitused ja vaatame siis edasi. Jaanuaris tõotab töö minna erakordselt intensiivseks, nii et kes teab. Viimasel ajal on mul mingi selline asi, et mu keha valutab väsimusest, nii et ma pean vist pigem vältima endale lisakohustuste võtmist, isegi kui nad on meeldivad. Teisalt on kirjutamine alati olnud minu jaoks teraapia ja äkki on see teraapiavorm mu ellu taas vajalik? Kesteabkesteab

Ma loodan, et teil kõigil läheb hästi. Kui teid siin veel alles on. Mis uudist?

*Olgu siis nad ikka kõik ära ka nimetatud, millega veel pidevalt tegelen: “Külmavärinad”; “Sodiaagisosinad”; “Kosmose peatus”. “Eesti roimad” peaks ka kevadel uuesti tulema.

Meil hakati kütma. See on igal sügisel selline magusvalus hetk, kui lõpuks kütma hakatakse. See tähendab, et umbes kuu aega on veel sellist aega, kui saab kodus käia bodidega ja poolalasti, ei pea sees hoidma radikat – aga juba peab neid määratuid küttearveid maksma.

Aga siiski, imeliselt mõnus kuu aega. Valgust veel jagub ja on piisavalt soe.

Täna ärkasin ma ometi üsna jahedasse. Nimelt suutsin ma kuskilt eile mingi külma külge haarata. Või no, okei, ma saan aru et see külm polnud eile (kui ma ütlen külm, siis ma mõtlen viirus, ma tean küll, et külm kui selline inimest haigeks ei tee), vaid mõni päev tagasi. Igal juhul see eile laekus. Ja ma olin märkimisväärselt õnnetu ja valutas siit-sealt. Pesumasin oli mõni päev varem katki läinud ja nii kerge tundus vajuda sellesse vanasse halasse, et ohhh, kus mul nüüd alles on kehv elu.

Ja siis keegi ütles, et talle tundub, et ma olen väga tasakaalukas inimene.

Ma hakkasin laialt ikka naerma kõigepealt, sest first of all härra tinder, tundub et te tõesti pole minuga veel kohtunud. Aga ta küsis edasi ja ma jäingi mõttesse, et issake. Kas ma tõesti olen… tasakaalukas? Mina? HAVE YOU MET ME?! Ma leban regulaarelt kontoripõrandal, sest mul on raske vahel hakkama saada asjadega, millest ma tunnen et on neid vajalik inimestele kirjutada.

//

Läksin täna tööle ja küsisin, kas mu tiimikaaslased tõesti näevad mind tasakaalukana. Ja tuleb välja, et – tõepoolest.

Tõe-imede-poolest.

Millal see juhtus? Millal juhtus see, et ma pole enam melanhoorast dakistan? Millal juhtus see, et ma olen täiskasvanud tasakaalukas inimene? Kes, jah, vahel heidab põrandatele pikali, aga siiski.

Millalgi see juhtus. Ja ma arvan, et see on enamikus järjepideva töö tulemus. Kui mul enam ei jäänud muud üle ja ma pidin päriselt tööle hakkama endaga. Kui mul polnud enam ühtki vabandust. Kui minust sõltus veel ühe inimese elu.

Ja ma pidin seda kõike tegema, kulmude peal välja roomama – võibolla ehk tõesti mitte jõudes sinna, mis ühiskonna mõttes on tore koht, kuhu jõuda, sest mu õhtud on ikkagi mehevabad, naisevabad ka – aga tegin selle ära ja siin ma olen. Ma olen suhteliselt õnnelik, mul pole millestki väga puudus, ma tunnen end ja oma reaktsioone suhteliselt hästi. Ma saan aru, kui hakkab viltu vedama ja ma reageerin.

Ja ma tantsin õhtuti köögis lapsega (ja vahel talle külla sattunud sõbrannadega, naerdes sisemas, kui imeliselt piinlik ja tore tal selle pärast on, et ma nii tantsin ja laulan), me räägime õhtuti oma salaasju, me ütleme palju “ma armastan sind miljon ja rohkem”, ma teen oma kuradi faking lollakat joogat ja see teeb mind vahel kuradi õnnelikuks ja vahel ajab faking närvi; ma maksan iga kuu viimasel päeval arveid ja ülejäänud kuu olen ülipiinlikult täpne oma väljaminekute osas. Ma kannan liiga palju kleite ja pean endale meelde tuletama, et isegi kui inimesed mulle meeldivad, on edasi liikumine okei.

Ja ma…

…olen vist tõesti tasakaalus.

Kuidas see juhtus?

///

Ning siis, jah, tegelikult, meenub, et tahtsin rääkida kätepigistustest. Mul on olnud hullumeelne värbamisnädal seljataga. Sellest, kuidas inimesed tööintervjuudel võivad olla nii omamoodi, sellest peaks mõni teine kord, aga kui õige inimene ma ikka olen sellest rääkima? Ma pole ühtki tööd tänu intervjuule saanud.

Aga ma tahtsin öelda seda, et… Käepigistus on hullult oluline. Ma olen märganud, et kandidaadid, keda ma niigi juba hiljem kipun eelistama – nende käepigistus on tugev. Ma olen alati rõhku pannud sellele, et mu enda käepigistus oleks tugev ja mu jaoks on alati hämmastav, kui inimesed panevad mu pihku oma lõdva ja vedela pihu. Kas… kas sa ei mõtle sellele? Kas see pole su jaoks oluline? Kas me elame erinevates ühiskondades?

///

Ja hetke lemmiklugu ka. Mul pole üldse piinlik, et see on see lugu. Iga kord, kui ma hakkan kuhugi minema (“Ma nüüd lähen vanni, aga enne…” või “Ma hakkan kohe süüa tegema, aga enne…”), panen ma selle loo korra peale ja iga jumala kord haarab Mila peast ja oigab dramaatiliselt: “Issand jumal, kas jälle?!” Ometi on ta juba teisel real minuga kaasa laulmas ja kui ma täna naljatlemisi unelaulu asemel seda laulu hakkasin laulma, oli ta rõngas ja itsitas ja nõudis “Veel, veel, veel!”, nii et mida ma öelda tahan, on see, et kaheksa-aastaste maitse on IMELINE ja ärge palun kuulake, mida nende ratsionaal rääkida püüab vahepeal.

Kallis vanaema,

on esimene emadepäev, kui sa pole enam meiega. Sellest on möödas 73 päeva, kuid tunne on vahepeal, nagu oleks möödunud aastad.

Ja siis võtan pahaaimamatult telefoni, et kellelegi helistada ja näen su numbrit ja kõhtu lööb nii sügav ja ootamatu valu, sest ma saan järsku aru, et ma ei saa sulle enam mitte kunagi helistada. Et sind päris-päriselt ka enam ei ole.

Kirjutan sulle emadepäeval, 10 päeva pärast Milakese kaheksandat sünnipäeva. Kas sa mäletad, mil mina kaheksaseks sain? Kas see võis ehk olla see aasta, kui sa mulle ükskord sünnipäevaks lumikellukesi kinkisid? Oli küll südatalv, aga oli olnud vist piisavalt soe talv, et sul räästa all juba lumikellukesed olid ninad välja pistnud.

Mäletan seda kimbukest hästi.

Üldse on mälestustega huvitav. Näiteks vahepeal meenub mulle hästi teravalt, millne oli su lõhn, ma justkui isegi tunneksin seda õhus – või siis jagame me niivõrd palju siiski ühiseid geene, et ma tunnen sinu lõhna enda pealt. Kes teab, ma ei oska seda seletada.

Või siis püüame õega meeleheitlikult meenutada kellegi nime, kellega me suviti koos sinu juures maal olles mängisime ja ei suuda; meenub aga hoopis, kuivõrd selged olid sul kõik nimed, kuidas sa viitasid kõigile kui Perenimi-Emanimi-tütar. “Jajah, see oli tema tütar, tean küll,” arutlesid sa sageli.

Veel ütlesid sa mulle hästi palju, kui me helistasime ja sa küsisid, kuidas mul läheb, kuidas töö on, ega me ometi haiged pole: “Ma ikka üldse ei saa aru, kuidas sa jaksad. Tänapäevane maailm on nii nõudlik, nii keeruline, kuidas sa küll hakkama saad… Aga peaasi, et olete ikka terved!”

Jah, vanaemake, ega ma alati ei saagi hakkama. Päris tihti on nii, et ma jaksan olla ainult pikali, sest kõik on olnud nii pikk ja väsitav ja nõudlik. Tean, et peaksin tegema trenni või kokkama midagi tervislikku, aga siis teen nachosid, võtan klaasi veini ja vaatan Netflixist Hitleri-dokke, selmet teha midagi muud.

Ja siis vahepeal me polegi terved. Sel talvel on Milake nii palju haige olnud, et süda on suisa raske selle pärast. Mina ise aga tegin sel aastal esimest korda gripisüsti ning tead, mis? Ma pole kordagi päriselt haigeks jäänud. Kõik mu haigeksjäämised on olnud paar päeva, kui olukord on kahtlane või korraks paha, aga siis jälle läheb üle ning tuleb jälle elukest edasi rabada. Ma isegi vahepeal lootsin, et ma jään päriselt haigeks, siis saaks vähemalt puhata… Aga ma tean tegelikult ise ka, et haigena ei puhka keegi ja ikka maru paha on haige olla. Ning et targem oleks nende mõtete mõtisklemise asemel äkki hoopis puhkus võtta…

Muidu on Milake aga imeline ja tubli. Õnneks sa seda tead, on küll kahju, et sa ei näe, kui toredaks inimeseks ta sirgub, aga mulle meeldib mõelda, et omal viisil sa siiski näed ka. Sa ju tead, kui tubli ja imeline ta on, eks ole? Ta on kohati nii täiskasvanulik ja mõistlik, et ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see võimalik on. Sel aastal näiteks oli ta oma sünnipäevanädalal väga haige. Ööl vastu sünnipäeva oli raske, palavik tõusis, me olime öösel palju üleval – tead ju küll, kuidas murelik ema öösel palavikus heitleva lapsega tegeleb, teda põetab…

Igal juhul, ärkasime üles, sättisin end tööle valmis, kallistasin, ütlesin, et armastan teda ja läksin südamerahus tööle…

…et endale koosolekute vahepeal vastu otsaesist lüüa. Mis ema see selline on?! Ema, kes unustab ära oma lapse sünnipäeva?! Unustab ära, sest… sest mis? Oli nii palju tööasju, millele mõelda? Oli nii väsinud, et üldse ei jaksanud mõelda? Vabandused! Mõttetud vabandused!

Aga kui Milale helistasin, ette ja taha vabandades, nutt peaaegu kurgus, ütles ta lohutavalt: “Emme, sellest ei ole midagi, ausalt!”

Tegelikult on sellest nii palju. See on mu enda silmis täiesti andestamatu asi. Kuidas ma sain olla nii eemal, et unustasin ära selle olulise päeva?

Ma ei tea, vanama, kas sul ka seda kunagi juhtus; või kui hull oleks sinu silmis see eksimus olnud. Aga ma olen tundnud end kohutava emana viimased kümme päeva. Ma ei tea, kuidas seda heaks teha ja ma ei tea, kui väga ma pekki keerasin. Võibolla polegi sellest midagi, võibolla ta unustab selle peagi. Aga võibolla on see midagi, mida ta räägib aastaid hiljem terapeudile, leides, et see oli üks algpõhjuseid, miks asjad hakkasid viltu minema…

…ja kui ma sellele kõigele mõtlen, siis see vastutusekoorem on nii suur, et lämmatab hinge. Nii et jah, ma olen olnud mingis imelikus emandus-limbos, ma tahaks sinuga nii väga sellest rääkida, aga see on ainus viis, kuidas saan.

Aga ma loodan, et kus iganes sa ka poleks, on sul hea ja oled leidnud lõpuks rahu. Et enam ei pea töötama, et enam ei pea rabelema, et enam ei pea muretsema. Et see koht, kus sa oled, on ainult puhas armastus.

Ma armastan sind väga-väga.

Sinu

Dagi

Veebruarikuu viimasel päeval lahkus minu vanaema. Või õigemini – vanama. Ta oli ainuke, kes oli veel jäänud, kuid minekul oli ta omamoodi juba pikka aega.

Alles jõulude ajal veel me rääkisime pikalt, kuigi jah, enam ei saanud temaga rääkida sellest, mis juhtus täna või eile, küll aga mäletas ta hästi nooruspõlve. Sellest sai rääkida.

Minu sünnipäeva paiku viidi ta hooldushaiglasse, mõned nädalad hiljem jõudsime käia teda veel kallistamas, kuigi lõpuni ma aru ei saanudki, kas ta üldse aru sai, et ma seal olin.

Ja siis algas ootus. Õudne, vastik ootus. Ja ometi paratamatu. Ma tõstsin ringi Mila toa, ma sügavpuhastasin köögi, põlvili maas, nühkides iga põrandalauda eraldi, kuni lõpuks ei mäletanudki, mida endas alla surun.

Ootama ei pidanud kaua.

Siis algas järgmine ootus. Ärasaatmine on homme.

Kõik need nädalad on olnud nagu unes ja ma ei saa aru, millal see uni algas, veel vähem saan ma aru, millal see lõppeb. Mul on tunne, et ma räägin kohatut juttu, olen tööl ebaprofessionaalne, kodus aga liiga suletud, lähedastega e jaga seda, mida peaks – kolleegidega aga jagan liiga palju. Kõik on nii sassis, ma ei tea, mida mis järjekorras teha, ma ei tea, millele keskenduda ja pealegi, keskenduda ei suuda niikuinii.

Ma peaksin kohe tellima takso ja minema tegema “Naistejuttude” laivi. Muidugi ma lähen ja teen selle ära ja tõenäoliselt ma naeran ja mul ongi selles hetkes lõbus, ma unustan ära. Aga siis tulen ma siia, kus ma ööbin täna öösel – tühjas kontorihoones, mis teeb imelikke hääli (ei, mitte enda kontoris) – ja ma ei tea, kuidas ma selle veeallolemise tundega edasi hakkama saan.

Ma loodan, et homme, kui ma saan päriselt, lõplikult hüvasti jätta, hakkab see udu kuidagi hajuma. Sest praegu on nii, et kui jääd mõttesse, siis avastad end kummalisi seoseid loomast. Hommikul ärkad, vaatad voodipesu: jah, laupäeval vahetan. See saab olema see voodipesu, millel ma magasin, kui vanaema oli veel elus ja siis ära suri.

Või kui valisin täna tund aega kapi ees matuserõivaid.

Sest sellest saavad riided, millega käisin vanaema matustel.

Või siis need kastanid, mis hooldushaigla kõrvalt taskusse korjasin. Või see lugu, mis esimesena hakkas mängima, kui haiglast hakkasime ära sõitma ja ma Spotify käima panin. Kõik need esimesed ja viimased, nad muudkui kuhjuvad, sest nüüd edasi on ju nii palju hetki, mida tema enam ei näe või ei tea või mis juhtuvad, noh… pärast. Pärast seda, kui tema läks.

Ma ilmselt kirjutan vanamast veel, praegu pean takso tellima, inimesed ootavad.

Muide, koos olin kolleegidega, kui isa sõnumi saatis, et vanaema ei ole enam. See kõik on mu praegusele eluperioodile kuidagi nii iseloomulik – et oma tähtsaimad hetked nii rõõmus kui kurbuses ikka kuidagi saavad jagatud kolleegidega.

Ma pean seda heaks asjaks, vähemalt seni olen pidanud. Aga täna saabus selline sügav ja valus eksistentsiaalne segadus (ei tahaks öelda kriis, ilmselt normaalne leina osa) ka, sain aru, et me kõik sureme üksi ja sain aru, et tegelikult olen juba praegu üksi ja kõik see kammis korralikult ära.

Ma kohe siiralt ootan, et näha, kui suurepärane mu ümberkehastumisvõime on täna:)