Mul oli kindel plaan. Õigemini, ma teadsin, et mul tuleb plaan ja mu elu muutub, aga plaani üksikasjad ei olnud siis – sünnipäeva kandis 2021 – veel üldse selged. Pigem ma kujutasin ette, et äkki hakkan ma kirjutamise asemel veelgi rohkem podcastidega tegelema ja tõsiasi, et ma suvel Kukus hommikuprogrammi tegin, lükkas veelgi rohkem mind arvama, et ju see asi ikka raadio ja eetriga kuidagi seotud saab olema.
Seda, et elu muutub, ütles mulle sünnikaart. Täpsemalt astroloog Margit, kelle ma talvel Sõbrannasse tööle võtsin (oi, see tekitas Eestis paraja tormi veeklaasis – Postimees ja otsib tööle astroloogi, he-heh-hee, kuhu me oleme jõudnud!) ja kes mulle sünnipäeva kandis täpsemaltki veel mu sünnikaardi mulle lahti rääkis, kuigi eks muidugi alates sügisest 2020 olen ma “Sodiaagisosinate” podcastis järgemööda isegi püüdnud aina rohkem astroloogiast sotti saada. Aga see selleks, ma ei ole siin astroloogiast rääkimas (kuigi, tuleb tõdeda, et kui sa kord juba hakkad neid seaduspärasusi mõistma, siis ilmuvad õige pea su sõnavarasse väljendid nagu “Jajaa, klassikaline Veenuse retrograad konjunktsioonis Pluutoga, selgitab suurepäraselt seda kõike!”).
Ühesõnaga, ma teadsin, et sügisel hakkan ma elama täiesti teistmoodi. Täpsemalt 14. oktoobril, siis, kui oli mu astroloogiline sünnipäev (progresseeruv Päike, mis vahetab tähemärki kord 30 aasta jooksul, astus siis mul Jäära, hoopis teistsugused võnked kui Kalade-elus).
Aga ma ei teadnud, mis täpselt saama hakkab. See oli päris omamoodi elamise harjutus. Tead, et juhtub, aga mis täpselt – pead ootama. Muidugi on inimene oma saatuse sepp ja ma oleksin võinud jätta vabalt kõik asjad ka nii nagu nad varem olid. Aga vaadake, asi oli nimelt selles, et ma ei olnud juba viimased ajad oma töökohal enam rahul. Eriti selgeks sai see asi kevadel, kuigi juba talvel oli märke, et minul on kasvamine täis saanud ja ma tahaksin midagi muud. Ma olin väsinud ja kurnatud, ja kuigi ma nautisin väga tööd kui sellist ja armastan hingepõhjani oma töökaaslasi, siis läksid igapäevased turbulentsid meediamajas liiga raskeks taluda ja mul hakkas jaks otsa saama. Pealegi võtsin ma endale suvel nii palju lisakohustusi. Kõigepealt oli see hommikuprogramm, mille käigus sain ma aru, et kuigi mu eluunistus on olla hommikuinimene, siis iial ei saa minust seda inimest, kes ärkab kell 4. Ja siis veel kirjutasin ma, higipull otsa ees, raamatut Eesti eluaegsetest vangidest (mille avaldamine lükkus uude aastasse), nii et lõppeks olingi ma täiesti ribadeks.
Ning millalgi seal suve lõpus, sügise alguses sain selle telefonikõne. “Kuule, tule. Teeme suuri ja lahedaid asju!”
Mu esimene reaktsioon oli JAH! Ilma, et ma oleks üldse täpselt aru saanud, mis see ametikoht on ja mida endast kujutab, aga inimene, kes kutsus, on keegi, keda usaldasin, kellega olime varem nii hästi klappinud ja kellele, sain sel hetkel aru, olin ikka veel väga lojaalne. (Näete, ma oskan püsisuhteid küll!)
Kuid võtsin siiski aega mõtlemiseks. Mõtlesin, kaardistasin, kaalusin. Maha jätta kõik see, mida olin viimased ligi seitse aastat ehitanud… see oli hirmus valus. Õudselt valus. Ja kõik need inimesed, mu perekond… Kuid vaadates enda ümber ringi, sain aru, et ehitatust polnudki suurt enam midagi järel. Ja ega meedias tegelikult me ei ehitagi püsivaid asju. Asjad muutuvad, ajad muutuvad, see on normaalne. Minagi ju muutusin.
Niisiis ütlesin ma jah. Aga aega läks veel natuke kõikide nende paberite ettevalmistamisega ja… Ja siis sattus nii, et mu viimaseks reaalseks päevaks Postimehes sattus 14. oktoober. See sattus, ma ei plaaninud… universum plaanis. Mina lihtsalt võtsin vastu, mis mulle anti.
Oli kummaline elada neis päevades. Sest mul puudus absoluutselt igasugune aim, milline näeb välja elu agentuuris ja milline on ühe suhtekorraldaja igapäevane töö. Muidugi kujutasin ma üht-teist ette, aga seda päriselt rutiinset ei kujutanud. Mul oli väga täpselt välja kujunenud rutiin. Uudislint oli see, mis dikteeris päeva. Vahele mõni koosolek, mõni tiimiteema, aga peamiselt ikka dikteeris elu uudislint.
Ja nüüd ühtäkki seda linti enam polnud. Kuidas… kuidas ma üldse nüüd elama hakkan?! Kuidas nüüd üldse mu tööd mõõdetakse, kui mitte enam klikkides ja ostudes?
Praegu on sellele muidugi naljakas tagasi mõelda, aga need nädalad olid päris udused. Lõpuks muidugi ma sain aru, et üks mu praeguse tööelu juhtlause võiks olla “Koosolek ei hüüa tulles”. Päeva dikteerivad kliendid ja nende vajadused. Plaanida saab mõnes mõttes vähem, aga mõnes mõttes rohkem. Ja perekonda alles hakkan sisse elama, ilmselt läheb aega, kuniks tunnen sama ühtekuuluvust kui tundsin oma vanas tiimis, aga egas ju sinnagi minnes läks omajagu aega, õlad pidid kõrvuti mõnda aega hõõruma ja olid need puudad soola, mida koos ära süüa, enne kui tekkis see päriselt oma tunne. Küllap tuleb seegi.
Aga siiski oli mul plaan, see, millest postitust alustasin. Ma nimelt kujutasin ette, et nüüd, kui ma enam nii palju ei pea kirjutama, hakkab mul kirjutamisenergiat taas üle jääma, et elustan oma blogi! Ja võibolla saan veelgi rohkem podcaste teha vabast ajast, nüüd kui saan neid erahobina teha.
Läks, muidugi, teisiti. St podcaste* teen ikka, aga aja leidmine lindistamiseks on paras peavalu. Ja kirjutamise asemel olen leidnud, et loominguliselt saan end ka TikTokis välja elada (pliis ärge tulge jälgima, mul on väga spetsiifiline sisu ja peamiselt seotud mu teise uhhuu-teemaga, taroga), sest olen leidnud sealt inimesed, nö spirituaalse perekonna, mis avardab mu maailma ja on lükanud mind uutele mõtetele ja teeradadele, mis on – esialgu veel – piisavalt isiklikud.
Aga ma ei tahaks välistada, et ma seda kõike siin siiski uuesti proovin. Ma ei tea, mis vormis, sest… elu on näidanud, et mul pole mõtet spetsiifiliselt planeerida. Vähemalt mingeid asju. Niisiis teen ma esialgu oma traditsioonilised aastalõpupostitused ja vaatame siis edasi. Jaanuaris tõotab töö minna erakordselt intensiivseks, nii et kes teab. Viimasel ajal on mul mingi selline asi, et mu keha valutab väsimusest, nii et ma pean vist pigem vältima endale lisakohustuste võtmist, isegi kui nad on meeldivad. Teisalt on kirjutamine alati olnud minu jaoks teraapia ja äkki on see teraapiavorm mu ellu taas vajalik? Kesteabkesteab
Ma loodan, et teil kõigil läheb hästi. Kui teid siin veel alles on. Mis uudist?
*Olgu siis nad ikka kõik ära ka nimetatud, millega veel pidevalt tegelen: “Külmavärinad”; “Sodiaagisosinad”; “Kosmose peatus”. “Eesti roimad” peaks ka kevadel uuesti tulema.