Tag Archives: awesome

EV 106, Daki 40, dakiblogi 20

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

Täna 20 aastat tagasi kirjutasin ma oma esimese blogipostituse. Õigemini, päris esimene oli 20. veebruaril, aga mulle kuidagi meeldib vabariigi aastapäeva ka oma blogi sünnipäevaks pidada. Lugesin just neid esimesi, 20-aastase Daki kirjutatud tekste ja need oli kohutavalt masendavad. Hilisteismelise inimese äng, valu ja (siis veel diagnoosimata) depressioon. Sirvisin oma sünnipäeval – mida pidasin Kaiu rahvamajas, oma lapsepõlvemaal – vanaemale kingitud “daki.elab.siin” raamatut ja pole midagi öelda, ikka väga cringe on oma vanu tekste lugeda. Aga kuna ma tean, et väga paljud inimesed on sellega (ehk minu kirjutatuga, ehk minuga või minu eri versioonidega) aja jooksul samastunud ja neid on aidanud teadmine, et nad pole sarnastes tunnetes või mõtetes üksi, siis püüan ma mitte väga sellele mõelda, kuidas vana enda versiooni lähemalt vaatamine praegust mind tundma paneb.

Naljakas asi selle vanemaks saamisega. Viisin Milat lennujaama (ta läheb Siki perega Londonisse vaheajaks, mina jään koju puhkama ja üksindust nautima) ja rääkisime tee peal tema ärevusest ja sellest, kuidas tema maailma näeb. Ma sain temast hästi aru, sellest tundest, et tuleb vastata justkui kõigi inimeste ootustele ja kriitika peale oma käitumist muuta, kuniks sa lõpuks ei teagi, kes sa ise oled, sest sulle tundub, et sa pead olema keegi teine, et meeldida. Tahtsin talle nii väga öelda, et see tunne kaob lõpuks ära, ükskord leiad sa enda üles ja kõnnid oma kehas ja elus enesekindlalt – aga ma ei saanud seda öelda, sest esiteks ei saa ma seda ju garanteerida (otsime me ju tegelikult end terve elu) ja teiseks oleks see pisendanud tema tundeid.

Rääkisime veel sõjast ka. Mila läks täitsa leili, sest ta lihtsalt ei saa aru, miks sõjad olemas on. “Ma ei saa aru, sa oled TÄISKASVANUD INIMENE ja okei, ütleme, et sa tahad mingit maatükki, mis on kellegi teise oma, ja sulle öeldakse ei – siis ole NAGU TÄISKASVANUD INIMENE ja rahune maha ja lepi sellega. Sest muidu sa literally oled nagu mingi groomer või abuser, mis MÕTTES ei saa sa aru sõnast ei!?” Muidugi, sõda ongi ultimate abuse and violence, lihtsalt riikide tasandil, aga mõjutab ju meid kõiki.

Aga linnas oli kena, palju lippe ja palju rahvast, teel muuseumisse sattusin kõik-puhuvad kontrolli. Ei mäletagi, millal viimati puhuda sain. Soovisime head aastapäeva ja muuseumis jõudsime enne lendu veel kogu kambaga ekspo läbi käia ja tuur Maria unenäo ka ära vaadata. (Ausalt, tulge muuseumisse, seal on nii tore, sel nädalavahetusel on meil kogudest haruldased pingviinid ka välja toodud, aga muud näitused on ka ägedad ja no kohe eriti soovitan ma tuur Mariat muidugi.) (Ühtlasi, ma olen senimaani nii õnnelik ja tänulik, et saan loodusmuuseumis töötada. See maja, need inimesed, missioon ja igapäevatöö… ma lihtsalt olen nii õnnelik.)

Ja siis siuh ja säuh, oligi lennujaam ja vaatasin, kuidas nad turvaalasse kadusid. Teadsin, kui närvis vaene Milake on, aga kõik laabus, said kenasti läbi. Seda arutasime ka teel, et miks lennujaamad ärevust tekitavad. Taipasin, et mulle just ikkagi meeldib – mulle meeldib, kui on reeglid ja ma tean täpselt, mida ma tegema pean. Mulle meeldib olla muidugi PERFEKTNE reisija, kel on kõik asjad kolme sekundiga õigetel kandikutel ja valmis väravast läbi kõndima. Aga see on vist umbes sama, kui ma ükskord ühel toona viimasel visiidil psühholoogi juurde tundsin, et olen läbinud kursuse viielisena, sest p-loog ütles: “Ma näen enda ees võimekat naist, kes saab igas olukorras hakkama.” Jah, olid ajad…

//

Foto autor: Birgit Paidre

Aga et siis 40. Täiesti hoomamatu on see vananemine. Mulle meeldib inimestelt küsida, kui vanad nad oma peas on. Mina olen vist kuskil seal 30ndate alguses oma peas, kuigi mõtlesin täna just tagasi sellele ajale ja seal oli ikka palju rapsimist ja meeleheidet, enda otsimist, leidmist ja jälle kaotamist. Mõtlesin sellele esimesele lahutusjärgsele peikale, kellega jäi afäär lühikeseks, aga kes aitas mul aru saada, et üksikemana1 on samuti võimalik deitida ja elu lahutusega ei lõppe. Mõtlesin sellele, et läksin lahku kolm aastat tagasi ja märkasin eile, et mu eks on mind TikTokis jälgima hakanud. Ja et see kolm aastat vallalisena on olnud vist üks mu kõige pikemaid selliseid perioode, kus ma pole praktiliselt üldse aktiivselt deitinud. Mõni üksik erand, mis kinnitab reeglit.

Ja kui rahus ma sellega olen. Eriti, kui ma mõtlen tagasi sellele noorele 20aastasele Dakile, kes blogima hakkas. Milline üksildus ja meeleheide, kõik see armastuseotsing, aga ikka ja jälle valest kohast. Olen palju vallalisust enda jaoks mõtestanud ja ümber mõtestanud, vahel on muidugi praegugi päevi, kus olen üksildane ja mõtisklen, et kas tõesti nii jääbki. Vahel on sellega lihtsam olla, vahel raskem. Aga enamasti siiski lihtsam. Latt on väga kõrgel, enneolematult – ja see ongi okei. Kui mu latt oleks 20ndates olnud vähegi kõrgemal kui põrand, oleks elu kulgenud hoopis teistmoodi. Aga ma ei saa for the life of me öelda, et ma kahetsen. Ei kahetse päevagi, sest muidu ma ei oleks siin nii nagu ma olen. See on olnud minu (väga käänuline) teekond ja ma olen tänulik.

See vist ongi praeguse ajastu märksõna. Tänulikkus. Eriti viimase 1,5 aasta valguses, kui on olnud koduses mõttes päris keeruline ja raske põhjustel, mida ma avalikult lahkama ei hakka. Aga ma olen tänulik, et mu elus on need inimesed, kes mu elus on. Et mul on toetav ja superäge perekond. Et mul on palju asju, mida ma saan teha suure kire ja põlemisega. Et mul on mu kodukoobas, kus ma saan pugeda kookonisse ja taastuda. Et mul on mu hõim.

Ja et Eesti on vaba. Varsti on rahu ka vabas Ukrainas. Nii lihtsalt peab minema.

Head vabariigi aastapäeva meile kõigile ja head kolmanda kümnendi algust dakiblogile ja head viienda kümnendi algust minule.

  1. Tehniliselt ma muidugi pole üksikema, sest mu lapsel on isa, kes aitab ja toetab. ↩︎

lugu sellest, kuidas ma esimest korda päriskummitust nägin

hoomamatu Leave a reply

Ma vean kihla, et 99 prossa mu blogilugejatest ei tea, et ma vahepeal tegelen kummitusejahiga.

Sest noh, miks te peaksite teadma asjast, mis on väljaandes P. maksumüüri taga, kuigi on tõsi, et ma olen seda oma kanalites niivõrd-kuivõrd siiski reklaaminud. Neid episoode seal väljaandes P. ei tulnud välja eriti palju, aga mõned siiski tulid. Ja muidugi olen ma nii “Külmakates” kui ka “Kikimoorides” rääkinud nii sellest, et I love spooky shit, et minuga juhtub spooky shit ja et kummitusi võiks tegelikult rohkem jahtida.

Samas, tegin just otsingu oma vanas blogis (selles, mille arhiive enam avalikuks lugemiseks saadaval pole) (minu teada), ja kummitustest rääkisin ma tõesti juba aastal 2004. Nii et see samas ei tohiks MITTE KELLELEGI üllatus olla.

Kogu mu elu on saatnud mind seletamatud juhtumised, kuid enamasti on need olnud kõik stiilis “mõtlesin midagi ja see juhtuski” või “kuulen asju, mida ei oska seletada” või “tajun midagi ja ei oska seletada”. Oma silmaga, ihusilmaga!, ei ole olnud peaaegu midagi, mida saaksin edasi rääkida.

Kuniks aastani 2021, kui oli päikesevarjutus ja me läksime mu Tinderi-deidi organiseeritud kummitusejahile.

See tähendab, Tinderi-deit oli seotud ainult nii palju, et ta oli seotud selle kohaga seal vanalinnas, mille keldrisse meid lasti. Veidi piinlikuks tegi asja see, et me olime just hiljuti oma teisel deidil ära käinud, pärast mida ta sai teadlikuks, et ta tegelikult ARMASTAB ühte oma sõbrannat, ja sisuliselt läks otse meie deidilt tema juurde. I love love ja ma olin nende üle megaõnnelik, aga see kõik oli üsna veider ja kummastav, pluss ma pidin tööasjus temaga siis kohe ju jälle kohtuma, ja no ühesõnaga. Kogu see setup oli omamoodi juba ette.

Läksime meie siis sinna Suur-Karja tänava maja keldrisse. Meil olid mina ja Heidi ja Triin, pluss kaks kaamerameest, Remo ja Kostja. (Remo muide on parim ghosthunter ever, ta on istunud tunde ja tunde ja vaadanud meie materjali läbi ja leidnud ka pärast sealt asju, mida me kohe pole märganud, shout out to Remo. Ja Kostja muidugi on parim üldse, kellega kuskil käia, ta ei lähe kunagi millegi peale närvi ja kui sa kardad, pead vaid talle otsa vaatama ja kõik saab korda.)

Me olime just läbi käimas neid ruume, kus jaht ja võte toimuma pidid hakkama. Kaamerad väga ei töötanud veel, mina käisin ringi TikToki selle filtriga, mis vahepeal hästi popp oli – no see, mis pidi väidetavalt kummitusi nägema. Kostja ja Remo sättisid oma asju, samal ajal käis seal veel omanik ka edasi-tagasi, pluss see minu awkward tinderdate, ta ka oli kohati seal. Kogu see ruumide kujundus oli päris segane: me tulime alla trepist, mis keeras vasakule. Seal oli kitsas koridor (oluline!), mis läks läbi veel kitsamast ruumikesest, milles vist oli ühel pool mingi auk, kuhu sai sisse ronida. Koridor avanes laiemasse ruumi, kus oli lavalaadne ehitus, läksid trepid üles sisehoovi, paremale pöörates jõudsid järgmiste ruumideni, kus olid lauad-toolid ja kõik oli muidugi pimedusse mattunud.

Sättisime oma asju üles, ma katsetasin spirit boxi vist korra, püüdsime aru saada, mis sorti kohaga on tegu. Võtsin oma telefoni, panin selle TikToki filtri peale, filmisin üht-teist, ja pöörasin siis selle kitsa koridori poole, et vaadata, kas seal, kus on see seina minev auk, filter pimedas midagi tuvastab.

Mingil põhjusel olin ma filmimise sel hetkel järele jätnud. Mul oli vist mikker juba küljes (ma ei viitsi videot üle vaadata, võibolla lingin selle siia ja saate ise vaadata, aga mul pole hetkel endal väljaande P. tellimust ka niikuinii), igal juhul tegime juba mingeid võtteid, kuigi päriselt polnud veel alustanud. No ikka on vaja backshote ja B-rolli igasuguseid asju, kui teed videokraami. (V.a. minul, kes ma nüüd ka teen videokraami, aga ei suuda toimetada neid asju eriti, mida vähem materjali, seda parem.) (Ma saan aru küll, et B-roll on ülivajalik, ja kui ma saaks, siis ma ainult hüperfikseeruks videote toimetamisele siit edasi, aga samas alati tahaks materjali mega kiirelt rahva ette saada.)

Mäletan, et kõndisin, telefon käes ja filter peal kitsa pimeda koridori poole. Kostja oli sättinud ennast kaameraga trepimademest kohe vasakule, nii et tema kaamera vaatas minu poole. Kõik oli väga hämar. Ma astusin koridori (umbes kolm meetrit), ja jälgisin oma teloekraani, kui järsku märkasin, et Kostja taga seisab keegi, kes justkui ootab, et ma eest ära tuleks. Kuna seal oli paar inimest maja peale veel, eeldasin esimese hooga, et tegemist ongi koha omanikuga näiteks, kes tahab keldrisse tulla. Ma astusin kõrvale… kuniks mul ühendas peas ära, et esiteks: omanik ei olnud nii pikk. Teiseks: Kostja taga seisis lihtsalt üleni tume kuju, Shadow man, öeldakse inglise keeles nende entity‘te kohta. Ja niipea, kui ma olin kõrvale astunud, oli see kogu kadunud.

Muidugi flippisin ma täiesti auti, jooksin sinna lavaruumi, langesin ÜLIDRAMAATILISELT põrandale (seda on videost ka näha kenasti, sest mu röökimise peale kõik juba reageerisid) (kahetsesin hiljem selle kleidi valikut, sest öövalguses on see veider) ja ei suutnud päriselt uskuda, mida ma just nägin. Ma olen ju nii ammu tahtnud päriselt midagi kogeda, ja nüüd ma kogesin seda ja esiteks oli mu kaamera MITTE SALVESTAMAS ja teiseks kellegi teise kaamera ka ei salvestanud?!?!? WHAT DO YOU MEAN?!?!? (Remo kaamera vist vaatas sel hetkel teise suunda ja Kostja oma vaatas obvs minu poole.)

Hiljem me muid väga häid kontakte või “tõendeid” ei saanud, on olnud palju paremaid Estesi või spirtboxi sessioone kui oli seal, aga see hetk muidugi… seda ei ole millegagi võrrelda.

Sada protsenti ei näinud ma ka valesti, sest mu esimene mõte oli, et see on inimene. See kuju oli lihtsalt nii reaalne. Ma ei kartnud ega midagi, ma plaanisin eest ära astuda. It was wild, you guys.

Igal juhul, if you like spooky shit, siis palun kuula mu podcasti “Kikimoorid”, me Heidiga jagame seal igal nädalal väga kõhedaid ja kreisisid lugusid. Ja loeme ette ka teie hulle lugusid! Kirjuta kommentaaridesse ka palun, kui sul on midagi hullu juhtunud, tean ju küll, et nii paljudel teist on. (Võid saata loo ka kikimoorid@gmail.com, sel nädalal ongi kuulajakirjade saade.)

AGA MA NÄGIN KUMMITUST. LÕPUKS.

Achievement unlocked.

(On tõenäosus, et ajal, kui te seda loete, oleme Heidiga ghosthuntimas. Sel korral kahekesi. Lubasime kuulajatele, eks näis, mis saab. Postitus ette ära tehtud, nii et ju muga ikka okei kai.)

aasta küsimustes 2021

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Oleme jõudnud mu lemmikosani aastast. Kui lõpuks ometi saab selle lukku küsida.

On olnud üks erakordne aasta. Muidugi, eks iga aasta ole omal kombel erakordne, aga kogu selle möllu sees ei ole alati aega või tahtmist hinge tõmmata, et päriselt aduda, KUI PALJU on toimunud, KUI KAUGELE on tuldud, KUI TÄHTIS on see hetk, millesse oled jõudnud. Kui palju oli sinul neid hetki, mil mõtlesid: see nüüd ongi see? See on see hetk, mil muutub kõik? Või, vastupidi, hetki, mil mõtlesid: jälle see sama vana jama, ma ju arvasin, et me oleme sellest kaugemale jõudnud, miks ma pean jälle uuesti selle sitaga tegelema?!

Mitu korda tabas sind koosolek kui välk selgest taevast? Mitmel koosolekul ütlesid midagi, mille üle pärast pikalt mõtlesid – kas ikka tasus? Mitu korda istusid nende koosolekulaudade taga, vaatasid neid tähtsaid, tarku, vahel ka kuulsaid ja rikkaid inimesi ja mõtlesid – vau, kui nad ainult teaksid, et ma tegelikult ainult mängin kontorit… Ja mitu korda olid rõõmus, kui said aru, et tegelikult mängivad nemad ka?

Kas oled päriselt mõistnud, et tegelikult ei mõista me kunagi midagi päriselt? Oled sa sellega juba rahu teinud või otsid, ikka otsid seda Suurt Vastust edasi? Oled sa osanud mingitest hinnangutest lahti lasta – või oled ehk avastanud, et sul on veelgi rohkem arvamusi ja hinnanguid tekkinud, mida anda? Kui mitu korda sa südamepõhjast vihastasid, sest inimeste ükskõiksus, rumalus ja kuritahtlik lollus lihtsalt oli nii arusaamatu? Ja mitmel korral sa heldisid, sest said aru, et tegelikult ei ole õnneks kõik ainult must ja valge, tegelikult on nii palju inimesi, kes mõtlevad sulle sarnaselt, tegelikult on nii palju neid, kes sulle annavad nii palju, ilma et nad sellest arugi saaksid?

Kas pidid oma sõprussuhteid ümber hindama? Aga töösuhet? Mis olid need uued küljed, mida sa oma lähedasest sel aastal nägid? Juhtus sul seda, et mõni hea sõber rabas sind ülestunnistusega, mida sa poleks uneski osanud tulemas näha? Või siis avaldas toetust ootamatult keegi, kellest sa poleks iial arvanud, et tema võib sinuga samamoodi mõelda?

Mitu sõprussuhet tõeliselt proovile pandi? Mitu korda tundsid seda nuga enda seljas valusalt keerlemas? Mitu korda said aru, et sõnad, mis su suust kukuvad, kukuvad kilinal maha, ilma, et kuskile kinnituks – ainult selleks, et neist üle trambitaks nagu sulailmaga räästast kukkunud jääpurikatükkidest?

Kui me juba ilmametafoorideni jõudsime, siis kuidas sa selle kuuma üle elasid? Kuskil seal maa ja taeva vahel kõikudes, higistades välja oma viimast arurakku – mis sulle sel hetkel (peale konditsioneeri) oluline oli? Kas sind panid need ekstreemsed olukorrad midagi päriselt mõistma? Või langesid sa vegetatiivsesse olekusse, elades sekundist sekundisse, oodates ja lootes, et kunagi see kõik lõppeb…?

Mis olid need asjad, mida sa sel aastal hoidsid ainult iseendale? Mida aga maailmaga jagasid? Mis olid sinu viisid stressiga hakkama saada – ja kas need on jätkusuutlikud? Mida õppisid sa armastuse kohta, mida varem ei teadnud? Kas sa suudad seda õppetundi päriselt endasse integreerida? Oled sa läbi analüüsinud: miks see suhe lõppes? Miks see suhe püsima ei jäänud? Milline eks sind üllatas, libisedes uuesti segase jutuga su DMidesse? Mis tundeid see sinus tekitas? Kas said aru, kui väga teda igatsed? Või hoopis mõistsid kristallselgelt, miks teie maailmad enam ei klappinud?

Mitu kullerit uksest sisse lasid, mitu toidutellimust tegid? Mitut uut rooga maitsesid? Millisesse restorani esimest korda pärast piirangute kadumist sööma läksid? Mis riiki lendasid, kui see jälle võimalik oli? Kui kiirelt vaktsiinisüsti järele jooksid? Mitu korda kirjutasid Twitteris vastuse, ainult et seda kustutada, mõistes – kõige rumalam asi, mida teha, on internetis vaielda ja trollidele sööki anda? Kuid mitu vastust siiski lendu läksid, sest need tundusid liiga olulised, et mitte kustutada?

Millised olid kõige suuremad lugemiselamused? Kelle sõnad liigutasid sind nii, et pisarad hakkasid iseenesest voolama ja sa ei märganud seda enne, kui nina otsa tilk oli tekkinud? Kas need sõnad tulid raamatust või hoopis tsätiaknast? Ja millega hellitasid sa sel aastal oma kõrvu? Millised hääled su kõrvust sisse voolasid, mida nad sulle rääkisid? Kas nad kandsid sind teistesse maailmadesse või hoopis õpetasid midagi? Ehk nad hoopis ajasid sind naerma või tekitasid põnevust, kuid siiski olid asendamatud, et kuidagi hämaraks kiskuva reaalsusega paremini hakkama saada?

Mis number vaatab odomeetrilt selle aasta lõpuks vastu? Kas see number ütleb sulle midagi läbitud kilomeetritest või läbisid sa need kuidagi poolmuidu, ilma suurema vaevata? Millised olid su kõige kirkamad ööd? Kellega need veetsid? Mis pakkus sulle teravaid elamusi – olid need maised mõnud või hoopis pöörased unenäod? Kui hästi sa enesega tuttavaks oled nüüdseks saanud? Oled sa leppinud ka selle tumedama poolega, kes sinus elab – või tunned sa ikka veel nii suurt häbi, et ei suuda isegi tunnistada, et sinus midagi tumedat üldse on?

Kas sa universumi sünkroonsusi märkasid? Seda hetke, kui autos juht plaksutas ja telefoni laekus samal hetkel sõnum “Sain just litaka”? Või seda hetke, kui vajutasid publish ja samal hetkel kirjutas sõbranna, kellele mõeldes sa jutu kirja panid? Või muid hetki – panid sa tähele, mis lugu tuli Spotifyst vastuseks, kui küsisid universumilt ahastuses: “Mis nüüd? Mis järgmiseks? Kas üldse enam kunagi minuga…?!”

Mõistsid sa, et universum teab ja töötab oma seaduspärade järgi? Või mõistsid sa hoopis, et pole muud kui kontrollitud kaos? Lasid sa lahti uskumusest, et sa saad kõike kontrollida? Mõistsid sa, et on vaid nii vähe, mida saad kontrollida ning selles on oma vabadus? Või ajas see sind hoopis pöörlema ja paanikasse? Sest kuidas saada hakkama selles kaootilises maailmas, kui midagi enam kontrollida ei saa?! Tõmbasid sa hinge, et anda endale aega kohaneda?

Mis iganes sa tegid, ma loodan, et need kirevad, väsitavad, ekstaatilised ja vaimustavad hetked aastast 2021 jäävad igaveseks sinuga, ikka selleks, et sind vormida, edasi tõugata, olla vundamendiks kõigele uuele, mis tulema hakkab.

Head vana aasta lõppu, mu kallid!

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 2010201120122013201420152016, 2017, 2018, 2020)

on ikka puhas ime, et Eesti Vabariik 101* saab

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

*Selle postituse avaldasin algselt eelmisel aastal, aga kuna see on mu lemmiklugu meie vabaks võitlemisest, siis kohane uuesti avaldada. PS. Täna saab ka Dakiblogi 15-aastaseks:)

Eesti vabariigi juubeliaasta on minu jaoks töiselt muidugi pööraseks kujunenud, aga see pole takistanud mul aeg-ajalt selle üle mõtisklemast, KUI pöörane see ikka on, et aastal 1918 me end vabaks võitlesime.

Ehk olete kursis, aga Postimehe portaalis Sõbranna.ee (mida ma juhtun juhatama, jeje, look at me, having a job! Like a proper adult!) on selline sari, mida ma nimetan “Ajaloonaise” sarjaks. Igal teisipäeval südapäeva paiku läheb järjekordselt üles lugu mõnest naisest Eesti ajaloos, kellest mõned on tuntud, mõned vähemtuntud ja mõned suisa tundmatud või unustatud – aga nende kõigi lood on alati väärt jutustamist ja mäletamist.

Tänu sellele sarjale leidsin ma endale tõelise armastuse. Tema nimi on Alice Kuperjanov. Ja see, et ta tegutses 100 aastat tagasi minu oma lapsepõlvekodust vaid paari meetri kaugusel (issand, kui mitu korda võis ta minu kodumajast mööduda?! Kõndida mööda samu munakive, mida mööda olen ma Pargi tänavat mõõtnud tuhandeid kordi? Sellele on pöörane mõelda! Ja Aida tänav, kui suure osa veetsin ma seal oma noorusest, ah…!), on muidugi vaid boonus.

Siiski, tema lugu on saanud minu üheks lemmiklooks Eesti ajaloost, aga läbi tema olen ma ikka ja jälle mõelnud sellele, KUI HULLUD VENNAD OLID EESTLASED sada aastat tagasi!

Näiteks sel nädalal kirjutasime me “Soomusrongi Marist” ja mulle jälle meenus, et teine mu salacrush on alati olnud Johan Pitka, sest – kamoon, olete te kursis selle tüübiga? Jummala hull vend ju! Põhimõtteliselt leidis ta mingi katkise rongi, sebis mõned palgid ja – tadaa! Why not guys, nimetame selle “soomusrongiks” ja lähme sõtta! Juhhei!

Ja no kõige selle juures, eks ole, organiseeris ta neid “soomusronge” (mis olid, ma kordan, sisuliselt lauavirnad mootoriga ja kuskile oli liiva puistatud ja sisse olid pistetud sõdurid), tuleb vend tagasi koju, et “soomusrongi” parandada (sest vt eelmist märkust) – ja mis selgub? Selgub, et mingi tööline oli öösel tema naise pähe üritanud teenijannat kägistada! I meancome on, mees üritab EESTIT VABAKS VÕIDELDA, JÄTkE TA NAISED RAHULE!!!

Teenijannast saigi hiljem “Soomusrongi Mari”, sest kui Pitka pärast seda pere Eestist ära saatis (samas, smart move, kui kodus töölised hakkavad rändomilt öösiti kägistama su naist), hakkas Melaniel igav ja why not Eesti eest võidelda.

Pitka ikka pani pikalt hullu, 1923, ma sain aru, solvus ta megalt selle peale, mis korruptsioon kõikjal lokkas, püüdis kandideerida, aga sai aru, et kõik on pekkis ja tõmbas Kanadasse ära. Aga no sisuliselt olen ma aru saanud, et ta oli tüüp, kes LIHTSALT TAHTIS EESTI EEST VÕIDELDA, igal moel, mis võimalik. Õnneks Kanadast ta tuli muidugi ka tagasi, või noh, õnneks või kahjuks, lõpuks ta ikka Teise maailmasõja ajal ka teadmata kadunuks jäi.

Aga Kuperjanovid, eks. Alice keetis putru, õmbles riideid ja lippe ja mida vaja oli (sealhulgas muidugi ka Kuperjanovi pataljonis seni kasutusel oleva pealuumärgisega käepaelad). Parts ja Irv (meie ainsa kahe soomusrongi, või “soomusrongi” bossid) ja Kuperjanov vist ei olnud ametlikku käskugi saanud, et minna Tartut vabastama, istusid lihtsalt maha ühel õhtul ja ma kujutan ette, et nende vestlus käis nii.

Parts: “Pekki, punased on Tartu võtnud.”
Kup: “Jepp, ma tean.”
Irv: “Me PEAME midagi tegema!”
Kup: “Oled sa NÄINUD oma soomusronge muidu? Ja minu mehed on KOOLIPOISID voodilinades!”
Parts: “TÄPSELT.”
Kup: “JUST! LÄHME HOMME JA VABASTAME TARTU ÄRA! ELAGU EESTI!!!”

See kõik oli muidugi juba jaanuaris 1919, aga siiski. See on ikka PUHAS IME, et me vabad oleme, ma ütlen teile.

Ja kui ma sellele kõigele mõtlen, siis mul on nii hea meel. Nii hea meel, et läbi ajaloo on leidunud hulle, kes on nõus end voodilinasse riietama, kes suudavad näha katkises rongis ja paaris lauas “soomusrongi”, kes lähevad ja teevad, lähevad ilma küsimata, ilma palumata, teevad, sest nii on õige, sest see on meie kodu, sest see on Eesti.

Selle kõige valguses tunduvad igasugused tänased vaidlused ja tõmblemised pseudoprobleemina. Ja see on mõte, mida ma neil päevil hoian.

Sest olen tõega uhke, et olen eestlane.

kuidas ma elan valesti

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Täna helistas sõbranna ja ühe hingetõmbega lajatas: “Ma nutsin täna Uberis teel koosolekule, sest mul on koguaeg tunne, et ma ei jaksa ja ma ei saa hakkama ja kõike on nii palju ja kas sa tunned koguaeg nii?”

Kõigepealt ma naersin pikalt, sest nii tore, kui inimesed lähevad peast hulluks ja esimese asjana mõtlevad, et peaks minult nõu küsima.

Teiseks vastasin ma, et eiei, mul on praegu teine probleem. Nimelt küsis J. meie kinoõhtul, enne kui hakkas suur tants ja trall pihta, et kuidas mul mu uuel ametipostil läheb.

“Tead, mul on tunne, et ma teen midagi valesti,” vastasin siiralt, tõsiselt. J. näos peegeldus kerge ehmatus (inimesed pole vist harjunud, kui hakkad küsimustele tõsiselt vastama). “Ma nimelt armastan kõike, mida ma teen, ja see ei saa ju olla?”

Aga nii on. Mul on kõik koguaeg nii hästi, et ma ise ka ei tea, kas see peabki nii olema. Paranoiline pool minust alustab lauseid sõnadega “Kui ma poole aasta pärast ka nii tunnen”, aga samas ütlesin seda hiljaaegu ka emale, ja siiralt tegelikult ka püüan sellesse uskuda: “Miks mitte olla õnnelik selle üle, mis parasjagu on, ja nautida sajaga?”

Jah, loomulikult olen ma väsinud ja kurnatud, kohati. On õhtuid, kus ma ei saa enam aru, mida ma kirjutan või loen, sest silmad on nii väsinud. Ja palavusest ei hakka ma rääkimagi.

Aga kõik mu ümber on nii inspireeriv ja mu inimesed on jätkuvalt lõpptoredad ja lahedad, kõik asjad õnnestuvad või isegi kui nad ei õnnestu, siis tuleb sealt õppetund ja õnnestub järgmine asi… Ma ei tea. Ma veenan end igapäevaselt, et on täiesti okei, et elu on hea.

Või siis nagu ütles A., kui me Rumeenias hotellivooditel lebasime ja südameid tühjaks rääkisime: “Sa oled kõigest valesti aru saanud. See, et elu on hea ja õnnelik – see peaks olema mitte siht, vaid normaalsus, by default.”

Ma vist olen kohale jõudnud. (Jälle.)

Lugu ka. Pole kuidagi lüüriliselt seotud antud eluperioodiga, Daughtry lihtsalt meeldib noh.

teezen

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Olen mina kuulnud siin hiljaaegu sellist juttu, et maailmas eksisteerib selline asi nagu teeseen. Kutsutakse ka kombuchaks. Et nagu… mingi seen, mis kasvab sul kuskil ja siis sa jood seda vedelikku, milles ta elab, ja no ühesõnaga, see kõik tundus nii jabur ja eso ja öko, et ma olin suht kindel, et ma ei viitsi iial isegi end paremini kurssi viia sellega, et milleks ta hea on.

Kuni juhtus nii, et ma mingil põhjusel vist jutu käigus mainisin, et olen asjast kuulnud (panin vist parasjagu teeseenejoogi retsepte üles) ja kolleeg Agaate teatas, et tal on see asi kodus täitsa olemas ja üks olevat isegi üle.

No kui kuskil on mõni kodutu seenepoiss, siis tuleb talle kodu anda, mõtlesin, ja võtsin pakutu vastu. Pakutu saabus minu juurde veidral kujul, kilekotis ja üleüldse oli tegemist väga kahtlase avantüüriga. Samas meenutas veida korda, kui hästi popiks muutus ise kodus leivaküpsetamine ja ma sebisin kuskilt juuretist ja tegin paar laari leiba, sest keegi oli öelnud, et see on jube keeruline ja mul oli vaja muidugi omal nahal järele proovida. Selgus, et oskan väga hästi leiba küpsetada ja rohkem ei viitsinud jännata asjaga.

Igaljuhul, villisin seene purki, aga siis tulid jubekiired kaks töönädalat ja kui mul oli üle pika aja üks vaba päev, meenus seenepoiss mulle ja otsustasin vaadata, kas ta veel elab. Elas-elas, kenasti elas. Villisin joogi pudelitesse, panin uue hakkama ja guugeldasin end hulluks, et teada saada, mis selle teeseenejoogiga edasi teha.


Sain teada, et alustuseks võiks seda juua pool klaasikest päevas.

Jõin pool klaasikest. Megaveider jook! Appi! See üldse ei maitse tegelt mulle, aga niipea, kui olen ära joonud, tahan veel. Või nagu, ma ei suuda seda seletada. Et see pole asi, mida jooks maitse pärast, aga niipea kui on kurgust alla läinud, hakkab nii hea. (Ja sel pole mu teada kraadi sees.) (Või opioide.) (Või puhast heroiini.)

Muidugi juhtus nii, et “pool klaasikest päevas” muutus nädalavahetuse käigus ja ma jõin esimese liitri ladnalt ära.

Täna hommikul ärkasin ma kell 4 üles ja mõtlesin: “Oh, tahaks teeseeneklõmakat.” Ja ajasingi end voodist püsti ja käisin jooki manustamas.

SAATE ARU JAH. MA TÕUSIN VABATAHTLIKULT KELL NELI VOODIST ÜLES, ET JUUA… SEENEJOOKI?!  WHAT IS THIS MAGIC?!

Aga täiesti hämmastav on see, et kui ma veel reedel kuulutasin kõigile, et surm on silme ees ja tõenäoliselt ma kevadet ikka ei näe, siis täna ma tunnen end nii hästi, et ei tea, mida ära teeks. Või noh, tean küll, mida ära teen: blogin… teeseenest.

Okei, ma saan aru küll, et tõenäoliselt aitas mõõnaperioodi möödumisele kaasa ka see, et olen nüüd umbes nädalakese tarbinud topeltkoguse D-vitamiini ja üleüldse, arvestades mu tavalist ajukeemiat, siis oligi juba aeg, et mõõn läbi saaks, aga ma ühtlasi süüdistan ka teeseent, sest ma pean kuidagi õigustama seda, et ma seda joon ja see mulle nii väga meeldib.

Teeseenest saab lähemalt (ja vähememotsionaalsemalt) lugeda näiteks siit. Või siit.

Vabandage, ma lähen nüüd ja vaatan Agaate laua alla, ega tal juhuslikult teeseenepruuli kaasas pole. Ärge Agaatele öelge. (Küll ta ise aru saab, kui mind näljase näoga oma laua ümber roomamas näeb.)

sada killukest “Minu”-sarja 100. raamatu puhul

Ilukirjandus, Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

55.

Epp palus, et ma meenutaksin oma seoseid ja mälestusi seoses Petrone Prindi “Minu”-sarjaga. Ta ise tegi algust siin, ülejäänud seni ilmunud meenutusi saab lugeda Petrone Prindi blogis. Võtan jutujärje Triinu-Marilt üle.

Triinu-Mari tuli kirjastusse siis, kui mina jäin rasedaks ja pidin Tallinnasse kolima. See oli aastal 2010, kui minu nii intiimne läbisaamine Petrone Prindiga lõppes, aga kuna ma olin ikkagi kõrval ja lähedal kogu selle algusest saadik, tunnetan senimaani, et see on minu kirjastus (hehe, “Minu”-kirjastus). Ma olen isegi märgitud esimese “Minu”-sarja raamatu, Epu “Minu Ameerika” toimetajaks, kuigi täiesti siiralt – ma ei mäleta mitte midagi selle toimetamisest. See oli 11 aastat tagasi, ma olin napilt paar aastat jõudnud reporterina töötada, ilmselt olin ma toimetajana ikkagi väga-väga kehv. Aga vähemalt tahtmist oli palju! Ja ei osanud ma üldse muidugi aimata, kui märgilise sarja juures minu nimi saab olema. Oh, küll nüüd teeks seda toimetamistööd nii palju paremini…! (Muide, sellega on kah – Epule on alati meeldinud kirjutada nõnda, et on kirjavahemärk ja siis kolm punkti, näiteks!… Aga mulle tundub, et nii on õigem…! Seda me oleme vaielnud ja ümberparandanud vist sadu kordi oma kooskirjutamise jooksul.)

56.

“Minu”-raamatute proovitöid olen ma lugenud kümneid, osalenud otsustusprotsessis, aga kõige suuremat rõõmu, valu ja vaeva olen ma näinud “Minu Afganistaniga”. Seda raamatut kirjutasime me Janekiga koos vist kuus aastat. Igal juhul eelmisel suvel sai ta lõpuks valmis ja ma isegi ei uskunud, et see lõpuks valmis on. Muidugi oli paras segadus. Janek kirjutas nii, et iga mõne kuu tagant saatis ta mulle faili nimega “MinuAfgvol2.doc” vmt ja siis ma püüdsin seda kokku miksida juba olemasoleva failiga (juba toimetatud failiga). Nii oli lõpuks vist kümneid faile, kõik eraldi aegadel toimetatud, mis muidugi lõppes sellega, et Triinu-Mari toimetas midagi, mis oli mul teises failis juba toimetatud ja sai palju tühja tööd tehtud.

Aga valmis me ta saime! Janeki raamat on senini üks mu hingeraamatuid. Ma nutsin, ma naersin, it was better than Cats. Janeki mahlakas sõdurikeel, aga samas anne märgata, anne analüüsida, anne avada ühe mehe, ühe sõdurihingega mehe sisemaailma… Oh. Jätkuvalt. Oh.

57.

Kolm olulist.

“Minu Afganistani” esitlus on ka senini üks mu lemmikesitlusi. Ma ei teagi, miks – võibolla sellepärast, et see oli nii hiljuti. Võibolla sellepärast, et see oli paksult täis heas vormis kaitseväelasi, endisi, praegusi, militariste ja tsiviliste. Endise army wife’ina tegi see südame väga soojaks. Ja no nalja sai meil laval ju ikka ka!

58.

Teine esitlus, mis vist iial meelest ei lähe, on “Minu Islandi” esitlus. Kui siis ühel hetkel Tarvo otsustas, et on õige hetk Lutsu raamatukogu saalis võtta lahti mädandatud haikonserv, siis vist jooksid pooled saalist välja, need, kes jäid, pühkisid pisaraid. Aga ära ma ta maitsesin!

59.

PPs töötades korraldasin ma esikaid muidugi vist üsna mitmeid, aga “Minu”-sarja omadest on läbiva niidina jäänud meelde see, kuidas ma alati kadusin neisse slaididesse, mis autori taustal jooksid. Kuidas ma rändasin kaasa… Ja see, ma usun, ongi peamine põhjus, miks see sari on olnud nii fenomenaalne.

60.

Epp rääkis oma blogis sellest, kuidas mingil hetkel hakkas kirjastus otsima tüüpe. Jah, ma mõtlesin ka mingil ajal aktiivselt selles võtmes, kui kuulsin jälle kellestki, kes elab välismaal. Mis “tüüp” ta on? Kas tema loo saaks “Minu”-sarja raamatuks?

Ja näiteks nüüd selle sarja uuenduse juures, kui ilmumas on raamatud Eestist… Ma eile just mõtlesin pikalt (mul on üks teine proovitöö, mida ma tahan PP-le pakkuda, õigemini, mida nad juba ootavad ja ma muidugi ei ole veel alustanud, sest tekkis tõeline paanika ja aukartus materjali ees – aga see on juba teine lugu) – ühesõnaga, mõtlesin proovitöödele ja mõtlesin sellele, et Eesti kohad… Kas ma kunagi kirjutan “Minu Klooga”? Kas nelja, viie, äkki kuue aasta pealt annaks kirjutada “Minu Klooga”?

Ja siis mõtlesin, et ma oleks olnud kümme aastat tagasi esimene, kes oleks pakkunud “Minu Tartut”, aga kuidas enam polegi minu Tartut. Tartu, mis on minu, on igavesti jäänud minevikku. Ja see on kurb ja kummaline samaaegselt.

61.

Epp tänas inimesi, kes on olnud kirjastuse raudvaraks. Jah, Tiina(d)! Ja muidugi Kairit. Ma nägin hiljaaegu “Minu Indoneesia” esitlusel üle mitme aasta Kairitit ja ta ütles midagi, selliselt nagu ta vahel ütles – kelmikas pilk silmanurgas helklemas – ja see lennutas mind insta 8 aasta tagusesse minevikku. Kairit on nii Tartu mu jaoks, ta oli vist esimene inimene, tänu kellele ma sain aru, et tegelikult võibki täitsa nii olla, et tööelu ja eraelu ei pea olema range joonega eraldatud – ja et nii on täitsa fun!

62.

Teine väga oluline “Minu”-sarja (või siis kolmas? neljas?) raamat on minu jaoks muidugi minu toimetatud “Minu Haiti”. Tarmo Jõeveer, kes viibis Haiti maavärina ajal Port-au-Prince’is, jäi lõksu ning veetis päästmist oodates väga intensiivsed tunnid. Ma siiralt tunnistan, et nutsin iga kord, kui neid peatükke toimetasin – see oli lihtsalt nii… nii uskumatu. Ja samas Tarmo enda elurõõm, elujanu, oskus märgata ja hinnata asju, mis tegelikult on olulised… Ma usun, et tema lugu nõnda seda raamatut temaga koos valmistades läbi elades – see andis mulle ühe väga olulise õppetunni.

63.

“Minu”-sarja juures on mulle alati meeldinud see mõnus kõditunne kõhus, mis on siis, kui näed kaanel tuttavat nime. Nii paljud mu lähedalt või kaugelt tuttavad on oma lood selles sarjas avaldanud – blogi-Mann (“Minu Alaska”), Berit Renser (“Minu Indoneesia”), Kaja Tampere (“Minu Soome”), Liis Kängsepp (“Minu Argentina”) ja muidugi Epust-Justinist rääkimata, kelle raamatutesse olen isegi tegelasena sisse lipsanud.

Ma loodan, et see trend jätkub – et aina enam on mu tuttavatel raamatuid ja lugusid, kasvõi “Minu”-lugusid, ja et aina rohkemad võõrad saavad tuttavaks; ja et aina rohkemad lood saavad ikkagi raamatuteks. Mis siis, et paberraamatute aeg olevat ammu läbi saanud.

64.

Tõmban otsad kokku. Ma ei ole kaugeltki kõiki “Minu”-sarja raamatuid läbi lugenud, heal juhul kümnendiku… No ehk natuke rohkem. Kodus on mul neid vist isegi rohkem – ootavad lugemist, arvustamist. Aga “Minu”-sarja raamatuks peab olema mul kuidagi õige vaib, iga tujuga ei viitsi, iga riik kohe ei kõneta… Ja võibolla olen ma natuke kade ka. Välismaal elamine (kasvõi ajutiselt) on midagi, mis minu elus ilmselt kunagi ei juhtu. Ma magasin oma akna maha, ja nüüd seda enam ei tule. No olgu, võibolla kunagi, kui ma olen 50ndates ja Mila on oma elu peal, ehk siis – aga arvestades seda, kuidas ma juba praegu ärkan hommikuti nii, et kõik kohad valutavad (vahel isegi KÕRVANIBUD!!!), siis ma väga kahtlen, et minust saab selline elujõuline vanem inimene, kes veel reisida suudaks või, hoidku jumal, muusse riiki elama plaaniks minna.

Ma lihtsalt ei näe, et see oleks mingi tee, mis on mul käia – ja hinges olen ma natuke kade. Muidugi on ju minu unistus ka elada New Yorgis – aga ma pole suutnud isegi täita seda unistust, et kasvõi külastada Pariisi, seal elamisest siis rääkimata.

Nii et jah. “Minu”-sari on minu elus olnud väga olulisel kohal, aga alati varjutab seda kõike väike (eestlaslik? väiklane?) kadeduseussike ka. Kõik need elud, mis oleks ehk võinud mingil kujul minulgi olla… Aga ma lihtsalt ei taibanud õigel ajal.

Aga et mitte liiga melanhoolselt lõpetada, siis – mul on nii-nii vedanud, et ma olen saanud olla osa Petrone Prindist ja et Petrone Print on olnud osa minu elust. Sest kohe kindlasti oleks mu elu nii väga teistsugune, kui me poleks omal ajal Epuga internetis otsa koperdanud.

Imelisi asju juhtub pisikestest asjadest.

aasta 2017 küsimustes

Inimesed ja inimeseks olemine 4 Replies

See on tosinas (tosinas? öeldakse nii?) aasta, mil ma võtan aasta viimasel päeval selle hetke, et istun ja hakkan mõtlema, et mis kurat siis ikkagi juhtus.

Sel aastal teen seda oma magamistoas, kus ma mõned kuud tagasi tegin värske remondi. Jäänud on veel elutuba ja kunagi ka köök, aga see kõik võib nüüd natuke oodata, sest see on minu koduoma kodu, lõpuks ometi on see pusle kokku saanud minu elus. Ma olen Naabrinaisele nii lõputult tänulik, et ma ei oska seda isegi sõnadessegi panna. See, et ma kunagi omal ajal üldse siia sain tulla, et ta pakkus mulle koha, kuhu tulla, ta andis mulle võimaluse end koguda, jalgele tõusta. Kui ma mõtlen tagasi nelja-viie aasta tagusele ajale, kus ma olin täiesti isegi mitte põlvili surutud, vaid näoli maas – ja kui ma mõtlen sellele, kus ma olen praegu… Mul pole isegi sõnu. Ja ma ei oleks siin ilma nende kallite inimesteta, kes on mu elus, kes on jäänud mu kõrvale headel aegadel, sittadel aegadel, segastel aegadel, enesehävituslikel, kurbadel, rõõmsatel, igavatel, karmidel, tühjadel, sisukatel… kõikidel nendel aegadel.

Kas sina suudad kokku lugeda kõik need inimesed, kes on aidanud sul vormida end selliseks, nagu oled täna? Milliseks sa end veel vormida tahaksid? Kui sa praegu silmad kinni paned, kuhu sa end kujutled? Millised osad sinu vormist on veel tühjad, millega sa nad täita tahaksid? Kui palju lähemale sa lõppeval aastal oma eesmärkidele jõudsid? Millised eesmärgid täitsid, millised on need uued, mis kerkisid, mille poole nüüd püüdled?

Mitu korda tundsid aga, et oled täiesti valel teel? Mitu korda oma sisemise hääle vaigistasid, end rahustasid, et küllap jõuab, otsustega kiirustada ei tasu? Ja mitu korda elu su eest need otsused ise ära tegi?

Mitu korda sa unelaulu laulsid? Palju tegid seda üle voodi koogutades, palju aga voodis last käte vahele surudes, talle otse kõrva sosinlauldes? Mitu korda tegid seda telefoni teel, sest laps helistas nuttes, et tahab koju – aga sa ei saanud midagi teha? Mitu korda su süda murdus, sest sa tahtsid nii väga oma last kaitsta, aga teadsid, et pead laskma tal ise avastada, ise tüli sõbrannaga ära klaarida? Aga mitu korda su süda uhkusest paisus, sest sa ei suutnud uskuda, et see imeline inimene, et ta tuli sinu seest, et sina oled teda hoidnud ja armastanud ja poputanud – et temast on tõesti saanud inimene? Mitu korda tegite te tänulikkuseharjutusi ja su laps kibeles esimesena vastama, sest: “Ma olen nii tänulik, et mul on emme, kes mind toetab ja armastab!” Mitu korda sind ennast tänulikkuseharjutused päästsid – mitu korda oli selliseid hommikuid, kus sa pidid end sundima, et üldse näha elus midagi head? Mitu korda sa meenutasid endale, et see on okei, kui sa end sitasti tunned – ja et su tunded ei defineeri sind? Mitu korda ütlesid endale, et kõik möödub, ka see – ja et sina ise, sina ise, sina oled hoopis midagi enamat kui halbade hommikute või rõõmsate õhtute kogusumma, sina pole su emotsioonid, sina pole su teod või tegemata jätmised, et sa oled palju suurem… ja ka palju väiksem?

Mitu korda avastasid, et see on nii vabastav mõte?

/

Mitu korda vaatasid taevasse, lugesid taevatähti, ootasid, et mõni kukuks, et saaks soovida – ja ükski ei kukkunud, vaid sputnikud lendasid tuima järjekindlusega ümber Maa, niisiis soovisid sa kosmosesse oma soovid? Mitu korda avastasid sa, et kell on 11.11, 14.14, 15.15, 17.17 – ja sa soovisid? Mitu korda jõudsid soovi alustada, aga mitte lõpetada, sest kell juba kukkus? Mitu korda rapsasid käega, et see on vaid ebausk? Ja mitu korda siiski sisimas lootsid, et su soov läheb täide, ka siis, kui jäi poolikuks?

Mitu käsikirja lõpetasid, mitu raamatut välja andsid, mitu raamatut ilmus su sõpradel? Mitu tähemärki kirjutasid, mitu korda pidid pärast kirjutatu avaldamist korraks pikali heitma, sest kirjutasid südame välja, ja nii-nii valus oli?

Mitu korda istusid sõbrannaga ja arutasid, et tegelikult peaks soovimisega väga ettevaatlik olema? Sest sa ju oled saanud kõik, mida soovid, vahepeal hirmutava täpsusega – ja kas sa said lõpuks aru, et niimoodi soovida on ohtlik? Suutsid sa selle parema, õigema soovi paika panna? Et oleks piisavalt üldine, aga siiski piisavalt täpne? Kas sa usud, et see soov täitub?

Mitu ööd veetsid vaid rääkides, naerdes, kallistades? Mitu päeva? Mitu päeva maha magasid, mitu ööd vähkresid, und saamata? Mitu paanikahoogu said, mitu seljatasid? Mitu korda tööl pisarateni naersid? Mitu korda lollakaid videoid Instagramis saatsid? Mitu vastu said?

Mitu selfit tegid? Mitu heaolufotot tegid? Mitu hommikukalli, mitu õhtunukki? Mitu korda olid nii väsinud, et ei jõudnud suudki lahti teha? Mitu kilomeetrit jooksid? Mitu liitrit vett jõid?

Aga veini?

Mitu purgitäit ube ära sõid? Mitu veel sahvririiulil neid järel? Mitmes pulmas käisid? Mitu korda pulmi unes nägid?

Mitu korda südame avasid, mitu korda hirmust selle uuesti sulgesid? Mitu korda silmi kinni pigistasid, sest vaadata oli valus?

Ja mitu korda said aru, et silmi kinni pigistada pole üldse vaja, et maailm on imeline just sellisena nagu ta on?

See vist on mu selle aasta üks suurimaid õppetunde. Et ongi imeline. Kõik ongi imeline. Ka need osad, mis esimese hooga tunduvad mõttetud haavad, need peagi selguvad olevat millekski väga vajalikud.

Miski ei juhtu niisama, nii ma sedastasin juba eelmise aasta lõpus vist.

Aga mis siis, et on kaos. See kaos on ju nii imeline!

Head vana aasta lõppu, mu sõbrad. Aitäh, et te olete olemas, aitäh, et te loete mind. Tehke endale pai ja tehke sellele inimesele pai, kes on te kõrval.

2018 tuleb abso-faking-luutselt suurepärane, uskuge mind!

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 201020112012201320142015, 2016)

aastakokkuvõte

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Eelmine aasta jäi millegipärast vahele, aga möödunud korrad on siin. Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011201220132014, 2015)

1. Mida sa tegid aastal 2017, mida sa polnud varem teinud?

Ma polnud kunagi teinud podcasti. Aga võib ka traditsiooniliselt vastata, sest see vastab järjekordselt tõele – ma pole kunagi niimoodi armastanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma lubasin jõuda Pariisi, ma ei jõudnud. Huvitav, mis ma veel lubasin? Õige, meenub – lubasin, et ma ei tee enam otsuseid, mis on kannustatud hirmust. Ja ma pidasin seda lubadust.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Rasedusuudiseid oli küll mitmeid!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oli surmasid, mõned kauged tundusid lähedased.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2018, mis puudus aastal 2017?

Kui ma aastal 2015 kirjutasin, et oma kodu, siis sel aastal ma tean, et nii ongi. Mul juba on oma kodu. Kaks päeva juba.

6. Mis riike külastasid?

Mõtleme siis. Belgia, Horvaatia, Rootsi, Hispaania… Midagi veel ehk? Soome, vana hea?

7. Mis kuupäev aastast 2017 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Kusjuures, huvitaval kombel pole väga kuupäevasid meelde jätnudki sel korral. Kõik on olnud pidevas voolavas liikumises.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Praktiliselt kõik mu tööga seonduv. Ma küll olin kevadel täiesti läbipõlemise äärel, mõtlesin, et enam ei jaksa. Ja nüüd vahetult enne jõule ka oli selline tunne, et olen andnud endast kõik – aga ma tundsin selle tunde ära ja sundisin end puhkama ja ma tean, et edasi läheb aina paremaks.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Sama reha. Aga! Läbikukkumisest sai ka suurim murrang. Tean palju rohkem, miks ma midagi teen – ja, mis peamine – kuidas edaspidi paremini teha.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Kevadel olin ma täiesti lõpphaige, hästi pikalt. Polegi nii haige olnud aastaid. Vigastuse… no kuuske saagides kätte ei saaginud sel korral.

11. Möödunud aasta parim ost.

Kodu!

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Minu naised. Kõik.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Mõttetu rapsimine, teistele haiget tegemine, lapsikult oma õiguse taga nõudmine, aru saamata, et esimese hooga ja peamiselt tuleks ikkagi iseendasse vaadata ja et tegelikult ei saa teised inimesed sind terveks ravida. Seda käitumist nägin palju sel aastal.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Kodu!

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Foo Fighters! Kallistused! Naistejutud!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2015 meenutama?

The Native Architects “Space Talk”. James Blunt “Time of Our Lives”. Jaan Tätte “Vaatan sind”. Jon Bellion “Woke the Fuck Up”. Foo Fighters “The Sky is a Neighborhood”. Skrizzly Adams “Redemption”. LP “Tightrope”.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Pigem vist ikka kõhnem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Tõmmanud paremini piiri töö- ja puhkeaja vahele. Leidnud kallite jaoks aega. Öelnud inimestele, et ma armastan sind.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Unustanud hingata.

20. Kas sa armusid aastal 2017?

Armusin. Ja veel, ja veel. Vahepeal tundus, et armun iga päev ja uuesti.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Enamiku aastast olin monogaamses suhtes, seega pigem neid siiski ei olnud.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“Doctor Who”. “Stranger Things”. Hästi palju natsidokumentaale sai vaadatud, aga ka Netflixi ajaloosaateid (“The Great British Castles”!), printsess Dianasse kaevusin, aga fictionist ka “Dirk Gentley”, “Black Mirror”, “Real Detective”.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ma üldse püüan vältida sõna “vihkama”. Pigem olen saanud haiget ja olen olnud segaduses, aga vihata… Isegi, kui olen vihastunud, siis olen selle lõpuks endast ikka lahti harutanud.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Mila Busquetsi “Ka see läheb mööda” on esimene, mis praegu meenub. Seda ikka ahmisin ja see muutis mu kirjutamisstiili.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Kantrit kuulasin hästi palju, sealt ikka avastasin (Darius Rucker nt). Aga pigem on sellised ühelooavastused, nagu seesama Skrizzly Adams, mis tabas avastamise hetkel nagu rusikas silmaauku või käsi kägiveenile.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Kodu!

27. Mis oli selle aasta parim film?

Appi, sain just aru, et ma pole peaaegu üldse filme vaadanud. Ma arvan, et “Ema”, mida vaatasime Sõbranna.ee sünnipäeval. See oli ikka… räigelt raputav film.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

33 tuli hästi väikese seltskonnaga, aga ma olin õnnelik.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Rohkem sotsiaalset elu ja vähem kiirustamist ja logistikajama. (Vastus eelmistest aastatest muutumatu.)

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid to the max.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Minu naised.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ahistamise küsimus.

34. Keda igatsesid?

Neid kalleid on, keda igatsen. Milat ka.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Heidi polnud just uus tutvus, aga tunnen, et liikusime oma suhtes täiesti uuele tasandile, ja seda tänu podcastile. Ja mu uued naised meie väikeses kontortoas – oh, imeline kamp! Mul on uskumatult palju vedanud, et ma selliste inimestega koos töötan, tõesõna, igal hommikul mõtlen, milline privileeg see on.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2017 õpetas.

Hakka paremini ära tundma nartsissiste. Ja, mis peamine, kõik su elus juhtub selle pärast, mis on sinu enda sees. Kui sa selle läbi hammustad, hakkavad asjad hoopis teistmoodi juhtuma.

aeg on kohvitassi taga uueks sündida

Elu väljaspool mulli 4 Replies

Ma olen viimastel nädalatel mõelnud hästi palju tühjuse peale. Et kuidas on tühjus ja kuidas mõnikord see tühjus on hästi-hästi hea, sest see on tegelikult ju ikka täidetud. Täidetud täpselt just sellega, mis antud hetkes toimub, ees ja taga on tühjus, aga selline hea, turvaline tühjus.

Et mis on möödas, see on möödas. Nagu Loore Lind kirjutas – et on üks film su elus olnud, see film sai nüüd läbi, vaatadki nagu kõrvalt (kui vahel meenub, et see konkreetne film oli), kehitad õlgu, ja pöördud tagasi täpselt sellesse hetke, mis on.

Ja tulevik samamoodi – suur lai valge tühjus. Sest kõik on juba paigas, kõik asjad on juba seatud, edasi tuleb panna vaid jalg jala ette, suund on sees, siht on selge, lihtsalt tuleb teha maailma kõige lihtsamat asja – elada. Ning siiski ka üllatusteks valmis olla, sest kui ma üldse olen midagi siin elus õppinud, on see, et elu värvikirevus, see raibe ikka lajatab vahel nii näkku, et ise ka ei saa aru.

Seega, tühjus ei ole sugugi alati halb asi, absoluutselt mitte.

Lisaks tühjusele on veel olemas see koht, mis on igapäevatühjuse vahel. Ma kutsun seda eetriks või vaakumiks. See on koht, kui toimub maagia. See on koht, kuhu võib ehitada õhulosse ja neid laiali puhuda, see on koht, kuhu lähed rändama, aga vaakumireeglite juures tasub ikka keerutada niisama, ühes õndsas hetkes, ei tasu mingeid filme kedrata, olgu need siis möödaniku- või tulevikufilmid. Ja seal vaakumis – mis peaks ju ka olema tühjus, sest maagia või fantaasiad teadupoolest, neid ju vana hea rats ei püüa – on ka väga-väga hea olla, kui igapäevajalutamised natuke rutiinseks muutuvad.

/

Siis olen ma veel mõelnud sellele, kuidas iseennast on ikka nii kerge ära lollitada. Või lasta lollitada. Ja kuidas mõnel teisel korral jälle eksimatult ikkagi võid tunda ära, sabatunde põhjal, mida peaks, mida ei peaks, isegi kui rats hakkab oma värki jaurama. Las ta siis jaurab, kõhutunnet tasub usaldada, keeruliseks läheb asi siis, kui sinu turvalisse tühjusse hakatakse sisse tungima ja tulevad võõrad mõtted ja plaanid ja sa otsustad end natuke painutada, kõigepealt painutad natuke siia, siis natuke sinna, ja lõpuks leiad end ootamatult olukorrast, kuhu sa üldse ei tahtnud jõuda. Ning siis, pauhti, universum sekkub, film lõppeb ja hetkega oled tagasi iseendatühjuses ja kuuled lõpuks jälle iseenda mõtteid ja tunne on, nagu oleks üles ärganud.

Ülesärkamisetunnete kohta on mul ka igasuguseid mõtteid, veel segasemaid kui neid, mis kirja said.

Aga seda tahtsin küll, sõbrad, öelda. Et vahel tuleb tuul ja puhub otse läbi ihu, tuleb lumehelves ja kukub põsele ja täiesti, täiesti tasub neid tühjuse- või vaakumihetki hinnata.

Sest praegune moment ongi ju kõik.

Ja nendel hetkedel meenub, kui ma olin 20 ja kuulasin liiga palju Ultramelanhooli ja ei mõistnud tegelikult mitte millestki mitte midagi – ja et praegu mõistan vaat et veel vähem.