Tag Archives: reklaampost

kuidas ma raha säästan?

Argielu 7 Replies

Niisiis, eilsele rahahädajutule jätkuks mõtlesin kirjutada asjadest ja võtetest, mida ma reaalselt hetkel raha säästmiseks kasutan. Pealegi on täna natuke parem päev, nii et miks mitte! Teie kõigi rahasäästunipid on muidugi oodatud kommentaarides!

1. Ma koostan nädala eelarve. Ja peamine nipp on muidugi see, et sellest peaks ka kinni pidama. Üldiselt on mu nädala eelarve umbes 60 eurot, sinna sisse jääb ka kütuseraha, et sõita linna tööle. Nädalas sõidan ma maha umbes 500 kilomeetrit, mis tähendab, et juba umbes pool kulub sellest praeguste kütusehindade juures küttele. Kui ma käin kaks-kolm päeva nädalas kontoris, läheb lisaks veel söömine kohalikus sööklas (umbes 3 eurot). Nädala toidukorvi ostan ma poest umbes 25-30 euroga. Pisi-pisike varu jääb muudeks kuludeks, näiteks kui saavad otsa mandariinid või tahaks piima.

2. Ma leian odavama teenuse- või laenupakkuja. Üks põhjus, miks ma seda postitust kirjutan, on SmartFinance.fi toetus. Tegemist on võimalusega võrrelda erinevaid intressimäärasid ja hetkel hakkan ma just sellega tegelema – arvestan kokku erinevad kohad, mis mu võlgnevustelt intresse nõuavad ja püüan leida viisi, kuidas selle pealt kokku hoida. Äärmiselt relevantne, sest näiteks auto järelmaksu rahastab firma, kes ei ole just väga intressisõbralik… Nii et mu esimeses järjekorras on leida viis, kuidas see laen soodsama vastu vahetada. Väga tülikas ja aeganõudev, aga ilmselt tasub end ära.

Lisaks otsisin ma kesklinna kõige odavama parkimisteenuse. Tegin seda küll olude sunnil, kuna Juhkentali parkla, mida muidu kasutasin, oli suvel teetööde tõttu praktiliselt ligipääsematu. Nüüd aga olen igavesti tänulik. Kõige odavam on muidugi linnast väljas elajatel kasutada Sõida&Pargi teenuseid, aga iga kord, kui ma olen seda kaalunud kasutada, on need parklad täis olnud.

3. Püüan kasutada rohkem sularaha. Kõige paremini aitab ülekulutamise vastu see, kui sa ei lähe poodi pangakaardiga. Võtad sularaha täpselt nende ostude tarvis, mis sul nimekirjas on, ja maksad sullis. Miinuseks: iseteeninduskassas on jube ebamugav ja alguses on ikka maru hõre tunne – a mis siis, kui…? taob koguaeg kuklas. Tegelikult pole mingit a-mis-siis-kuid. Mul on küll ka krediidikonto, aga sellega kaasa tulnud krediitkaardi lõikasin katki ja nüüd vaid maksan kasutatud krediiti tagasi.

4. Ma kasutan sõprade ja pere abi. Kui ma külastan peret, siis viimasel ajal küsin ma juba valehäbita talvevarusid kaasa – neilt siis, kel on omad põllud-aiad-kanad ja kel neid varusid natuke on keldris, mida jagada. Alguses oli ikka maru piinlik, tõesõna. Ja noh, endale varusin sügisel ka ikka paraja hulga seeni – seene-suitsuvorsti-sibula-tatraroog on üks mu näguripäevade lemmikumaid.

5. Ma teen lisaotsi. Muidugi ei tohi ma teatud asju teha, aga on asju, mida ma saan teha – näiteks seesama SmartFinance.fi pakkumine meenus mulle eile, kui hakkasin mõtlema, et peaks mõne blogiprojekti lisateenistuseks välja mõtlema. Ka on mul soolas üks ilukirjandusprojekt, mis peamiselt seisab selle taga, et ma pole suutnud endale vabal päeval jalaga tagumikku lüüa, et hakka nüüd asjaga ometi lõpule jõudma. Aga lähipäevade jooksul teen ma selle ära. Lisaprojektid pole küll palju, aga nad on midagi. Või noh, nad ei saa olla palju, sest ma ütlen teile ausalt – ma olen kogu aeg nii väsinud, et ma lihtsalt ei jaksa. Õhtuti sundida end kodus veel midagi tegema on maru raske, sageli venib niigi töö üsna hiliste õhtutundideni. Ma teen seda, sest mu töö on mu kirg, ma teen seda, sest mul on soov ja põlemine. Aga see ka väsitab, väga.

6. Müü midagi maha. Nagu ma eile mainisin, on mu esimene plaan end mõõnaaugust välja aitamiseks panna müüki kõik, mis võimalik. Ma tegelen sellega täna õhtul edasi ja ei oska veel öelda, kui reaalselt see ka plaanina töötab – miks peaks keegi praegu näiteks tahtma osta rulluiske või ratast? Ja eriti suur kahtlus on mul selles osas, et keegi Mon Rouge’i ära tahaks osta. Aga püüdma ju peab (auto suhtes eriti). Onju.

Ahjaa, üks oluline asi – riideid ei taha ma müüa. Ma tahan neid annetada neile, kellel on neid rohkem vaja. Seega lapse riidekapis tuulamine ja esemete müüki panek pole midagi mulle, neid asju viin ma kord hooaja jooksul annetuseks. Muuga ma ei saa praegu aidata, aga saan vähemalt sellega.

7. Loobu mugavustoodetest, millest raatsid. Ma olen praeguseks loobunud kõikidest mugavusteenustest, mida vahepeal kasutasin (sest sain seda vahepeal endale lubada). Nii olen ma käinud aasta jooksul korra vaid juuksuris, loobunud ammu geelküüntest ja hiljuti ka ripsmepikendustest. Ilusalongid muus mõttes pole kunagi olnud mu teema, aga kui vaja, loobuksin ka neist praegu. Autot peseksin käsitsi, kui selleks vajadus tekiks. Kosmeetikat ei osta, õnneks töö pärast väga ei peagi. Mulliveest loobusin samuti, samahästi võin juua kraanivett. Ainus, millele ei suuda vahel harva vastu panna, eriti praegusel perioodil, on lõhnaküünlad.

8. Palu abi. Vot seda on mul kõige raskem teha, aga see on vist üks peamisi nippe, millega hoiad end suurde võlamülkasse vajumast – uue võla võtmise asemel palu abi pereliikmelt või sõbralt, kes saab sulle intressivabalt hädapärast laenu anda ja kes mõistab, et sa ei suuda seda kohe tagasi maksta – aga tegemist on rahaga, mis aitab sind ehk sel hetkel tohutult. See on tegelikult nõuanne, mille mulle kunagi andis Naabrinaine. Lugesin hiljuti ka ühe inimese pihtimust, kuidas ta eelmise masu ajal võlgades siples ja olen sellele nüüd palju mõelnud – et põhiline vist on ikkagi see, et tee ise esimesed sammud, kui näed, et asjad on hapud. Mul on asjad hetkel ohjes, ma sammun koguaeg, aga ma olen kunagi olnud ka seal, kus kõik kasvas üle pea ja enam ma ei taha sinna jõuda. Peamine on püsida samm ees, eks ole?

Millised on veel head nipid raha säästmiseks?

Selle postituse avaldamist toetas SmartFinance.fi.

Fabula – raamatukogu sinu taskus

Muusika, raamatud, kinokunst 3 Replies

Screenshot_2016-03-06-14-56-17Armsad inimesed Fabulast (link Google Play poodi) palusid mul nende raamatuäpiga tutvuda ning kirjutada, mis ma arvan. Tuleb tunnistada, et ma olin alguses üsna skeptiline – mitte, et mul e-raamatute vastu midagi oleks, vastupidi! Mulle väga meeldivad e-raamatud, kuigi, tuleb tunnistada, paberraamatu tõelise tunde vastu nad ei saa. Nii näiteks testin ma hetkel ka üht e-lugerit, millest loodetavasti paari päeva jooksul jõuan kirjutada, ja seda aktiivselt testides (okei-okei, mul polnud parasjagu ka ühtegi pärisraamatut kodus lugeda) väsitas see mind lõpuks üsna ära. Kui sa ikka kaks nädalat ainult lugerit kasutad, siis lõpuks on sul tunne, nagu sa teeskleksid lugemist. Ühtlasi juhtus veider asi: ma UNUSTASIN ära, mida ma loen. Sest, noh, kui sul on pidevalt raamatu kaas silme ees, siis on suhteliselt võimatu autorit ja pealkirja ära unustada. Aga kui on tundmatum kirjanik ja tundmatumat sorti title, siis võib kiirelt juhtuda, et lugeris ainult parasjagu pooleliolevat lehekülge nähes sa lihtsalt unustad.

(Või, teate küll, vanadus.)

Niisiis, Fabulal seda probleemi pole. Kui sa juba oled raamatu endale välja valinud, pead sa selle “riiulisse” panema. Ning iga kord äppi uuesti avades näed sa seda kenasti riiulil, kaanekujundust ja puha. Mina muidugi olin rõõmust rõngas, kui nägin esimese asjana Jimi “Kehade metsa” – ma olen ammu tahtnud seda lugeda ning miks mitte teha seda siis juba Fabula testimise käigus.

Fabula   unlimited reading   Android Apps on Google Play

Täna vaatasin ma nende pakutava valiku hulgas taas ringi ning leidsin veel nii mõndagi, mida tulevikuks tallele panna. Pealegi, ma niikuinii loen mitut raamatut korraga.

Fabula suureks plussiks on kindlasti lihtne UI ja piisavalt võimalusi, mis e-lugerite juures viimasel ajal tugevaks miinuseks. Paistab, et lugerite tootjad on üsna alla andnud ning lugerite UI meenutab üsna vana Nokiaga sõnumi saatmist. Küll aga on mul testperioodi käigus olnud väga raske harjuda selle lihtsa tõsiasjaga, et nüüd ma loen raamatut telefonis. Tähendab, häid hetki selleks on muidugi palju – näiteks Teliasse asju ajama minnes jõuad sa pool raamatut läbi lugeda, enne kui sind jutule võetakse. Aga kodus mul kuidagi käsi ei tõuse telefoni võtma. Pealegi mulle tundub, et silmad väsivad rohkem, kuigi Fabula öine režiim on tegelikult tõesti üsna mõnus. Põhiline on siiski minu seadme väiksus, mis ei ole üldiselt rakenduse enda süü. Kui mul oleks selline hiiglaslik tahvlilaadne telefon, nagu mu unistustes mul kunagi on, siis täiesti vabalt kasutaksin ma Fabulat palju rohkem.

Ülejäänud plusside hulka kuulub offline-võimalus (lennureisijatele oluline, kindlasti), fakt, et esimene 10 protsenti raamatust on tasuta ja see, et tsitaate jagada, raamatuid arvustada ning hinnata on ülilihtne.

Niisiis, tegelikult ma äppi soovitan (ja mitte ainult seetõttu, et tegemist on spondeeritud postitusega). See, et moodsad eesti autorid (lisaks Jimile jäi silma Anvelt, Bristol, Stigi Kennedy-raamat jt) on sul telefonis ühe puudutuse kaugusel on ikka kõva pluss. Omal ajal meil isegi püüti käima lükata Eesti oma digiraamatute süsteemi, aga sellega vist on mingi jama juhtunud. Ning kui sa mõtled sellele, et e-raamatu ostmiseks raamatupoest pead sa tegema niiiiiii palju liigutusi, lisaks selle veel lugerisse laadima (ja kui sul pole üle-õhu-ühendust, pead sa võtma juhtme NAGU MINGI KIVIAJAELANIK!!!), siis Fabula plussid tulevad tugevalt esile.

Ning lõppeks on ikkagi üsna mõnus, kui sul on luger, mis on taustavalgusega. Näiteks kui sulle on kaissu pugenud üks väike palavikus rullike, kel silmad on valgusest valusad ning ainus, mis sa teha saad, on hämaras toas kaisus lebada – silmad e-tindiga lugerit siis juba ei seletaks, telefoniäppi aga seletavad küll.

Nii et, sõbrad kirjanikud, andke enda raamatudki Fabulasse üleslaadimiseks! Loodetavasti näiteks minu blogiraamat saab õige pea seal saadaval olema. Ja umbes 6eurone kuutasu on ikka päris soodne, arvestades valikut.

Kui te tahate Fabula kohta rohkem teada, siis saab seda näiteks nii, et tutvuda nende pamfletiga, mille olen mugavalt lisanud siia.

Selle postituse avaldamist toetas Fabula.

Parisienne

Argielu 6 Replies

Rääkisime sõbraga ükspäev Pariisist.

Õigemini, ma hakkasin mõtlema, kuidas üks mu eluunistusi on ära käia Pariisis ja ma ei saa aru, kuidas see senimaani veel juhtumata on. Ja jõudsin järeldusele, et keegi vist pole jaganud mu täiesti ebamõistlikku vaimustust linna vastu, millest ma ei tea peaaegu mitte midagi, ainus, mis ma tean, on pärit kirjandusest ja filmidest ja muusikast, aga ikkagi ma kujutlen end seal tänavatel jalutamas, praktiliselt tunnen Pariisi lõhna, kõiki neid segusid, ebameeldivaid ja meeldivaid ühekorraga…

Ma olen mingil põhjusel alati arvanud, et Pariis on koht, mida on üksi kuidagi kurb nautida. Et sinna peaks ikkagi minema kahekesi. Kellegagi, kellega tänavanurkadel kudrutada, kellegagi, kes sinuga koos oskab Pariisi õhku samasuguse vaimustusega sisse hingata. Aga see on ju jabur? Hingelt tapetud romantik minus ütleb, et sellise asja ootamine on… noh, ongi lihtsalt jabur.

Miks ma ei võiks niisama lihtsalt minna? Lihtsalt minnagi üksinda Pariisi? Mis mind takistab?

Ja siis meenus mulle see üks mu Amsterdamis-käik, mis oli kõik väga tore – aga üksinda linnas… See võib muutuda väga kiirelt väga kurvaks. Üksinda kohvikus istumine, üksinda tänavatel kõndimine, üksinda vahva kontserdi avastamine ja sellele kaasaelamine… Lühitutvusi on nii ehk kergem sõlmida, aga üksinda-üksinda-üksinda – see väsitas A-damis mind juba kahe õhtuga. Mis siis veel Pariisis pikema ajaga juhtuks, kui mul isegi poleks mõnusat seltskonda majutuskohas, kellega bondida ja suhelda?

Nii et ma ei tea. Ma võtsin lahti bookinhouse.ee lehe, lõin lahti kalendri oma septembrikuise puhkuse ajaks ja vaatan nukralt neid Tallinn-Pariis lende. Nii odavad! Miks, no miks ma ometi ei võiks minna?

Või kas ma just peaks? Istuks ja kirjutaks, näiteks, päevad läbi?

Aga ka seda olen ma juba teinud, Tenerife, mäletate. Ja ka siis oli mul siiski keegi ees, mingi lüli kohalikkusega, mingi lüli reaalsusega. Muidugi, miski ei takista mul seda lüli Pariisis leidmast. Kindlasti on mu blogilugejategi seas keegi Pariisist… Ja tegelikult mulle jubedalt meeldib üksinda reisida, aga ma tahaks luua mingeid kontakte. Olla anonüümne ja kontaktis samal ajal. Ma ei tea, kuidas seda seletada… Tahaks rääkida võõrastele oma elulugu ja kuulata nende lugusid, samas tahaks, et saaks olla üksi ja et saaks olla mitteüksi… Aga Pariis! Pariis on ju linn, kus peab õhkama ja armuma ja naalduma teineteisevastu tänavanurkadel…

Üldsegi, sõber ütles lõpuks, et mis sa sest Pariisist, mine parem Provance’i…

Seda postitust toetas bookinghouse.ee.

Aasta 2014 edetabelid. #1

Argielu 1 Reply

Minu selle aasta tähtsündmused, kõik armsas edetabeli-advendikalendri vormis, iga päev midagi ja natuke. In no particular order.

2014-10-08 13.35.40Mon Rouge.

8. oktoobril – päeval, mil ma muide lahutasin ammu-ammu tagasi oma esimese abielu – seisin ma ARKis ja mõtlesin, et läks ainult 30. aastat kui lõpuks õnnestus mulgi soetada Päris Oma Esimene Auto.

Mon Rouge on ilus nagu klaaskomm, nunnu nagu kaisukaru, kapriisne nagu viktoriaanlik daam, väike nagu päästepaat kahele ja säästlik nagu vanaema kroonitulekuajal. Ma arvan, et Mon Rouge armastab mind väga. Suisa nii väga, et kuna ta teab, mis horror see ümbritsev maailm olla võib, teeb ta kõik endast oleneva, et ma aknast välja ei näeks. “Pole sul vaja siin midagi välja vahtida! Püsi kookonis!” näikse ta ütlevat. Võtab ära reostaadi ja kui sellest ei piisa ja ma IKKA midagi välja näen, võtab ära kojamehed. Ja kui need saab korda, siis teeb midagi klaasipesuvedeliku paagiga – sest no horror on see maailm ju!

Sel aastal on autodega üldse õudselt palju seiklusi olnud. Ei saa unustada ka tänuväärset ja alati südamesse jäävat Punast Noolt, keda ma üksinda mööda Viljandi mnt-d käima lükkasin, et saaks käigud jõuga sisse ragistada ja kuidagi sinna Ärma kanti ära sõita. Sest kellel seda sidurit ikka vaja on! Punane Nool teenis meid hästi ja vapralt, kuid elu Kloogal ja mind jälitav halb autoõnn murdis lõpuks temagi. Aga kui palju sai temaga seigeldud!

Aga minu kuum armuafäär Mon Rouge’iga jätkub. Ta on täpselt paras, täpselt minu värvi ja minu mõõtu ja teeb ära kõik mis peab ja natuke rohkemgi. Ja kuigi ma isegi vahetult enne auto ostmist mõtlesin tõsiselt mõne püsivama rendilepingu peale (näiteks autocar.ee), siis minu finantsilise ebastabiilsuse juures on tegelikult selline odav armas säästupüss parim.

Aitäh, Mon Rouge, et sa mu ellu tulid. Edasi uute seikluste poole!

Seda postitust toetab autocar.ee

Huawei P7 ja mu lemmikäpid

Argielu 10 Replies

Juba ligi kuu aega tagasi andis kommunikatsioonibüroo Vare & Jaakkola mulle testimiseks Huawei nutitelefoni P7 – selle firma lipulaeva. (Siinkohal vabandused V & J-i ülicoolidele inimestele, et olen postitusega nõnda viivitanud!) Tegemist olla “groufie-telefoniga” ehk telefoniga, mille spetsiaalne kaamera teeb eriti mõnusaid grupipilte.

Minu käes oli fuun nädalakese ja selle aja jooksul sain ma temaga hästi tuttavaks. Kurval kombel läksid kaduma pea kõik pildid, mis ma sellega tegin (mis on täiega veider, sest ma back-uppisin Dropboxi neid mitu korda), sest ma tahtsin just teile demonstreerida telefoni kaameravõimeid. Nimelt on seal üks huvitav nupuke nimega “ilu tase”. Esiteks on see ääretult humoorikas, kui saad enekat tehes oma “ilu taset” määrata (ma määrasin muidugi kohe 10 ja tõdesin, et tegu on totaalse Tiina Pargi filtriga), teiseks on see kiiruse mõttes ka mõnus, eriti kui oled suur eneka-tegija, kes tahaks klõps! pildi ära teha ning siis kohe sotsiaalmeediasse saata, ilma enne läbi mõne äpi laskmata.

Nii et ainus pilt, mis mul säilinud on, on Mallu raamatuesitluselt ja ma arvan, et siin on edukalt näha “ilu taset” 10 ehk Tiina Pargi filtrit:

2014-07-14 21.05.13Aga nagu näha, siis võtab kaamera tõesti laiemalt kui tavalistel telefonikaameratel kombeks. Hiigelsuur Mallu on pea tervenisti pildile ära mahtunud! (PS Mallu, KÕHULIHASED KÕHULIHASED KÕHULIHASED) (sorri, I had to:P)

Aga telefoniga seoses mõtlesin ma hoopis kirjutada teile oma lemmik-äppidest. Ma tean, et olen seda kunagi teinud, aga ajad muutuvad ja äpi-eelistused koos nendega. Ning kuna esimese asjana uut telefoni näppides tuleb tõmmata sinna peale essentsiaalsed rakendused, ilma milleta on elu võimatu, siis sain isegi aimu, mis neil päevil mulle kõige olulisemad on.

  1. Suhtlusäpid. Osa neist on juba telefonides olemas, näiteks Gmail ja GChat, aga kahjuks või õnneks tuleb esimese asjana peale laadida alati ka Viber, Facebook, Twitter, Instagram ja Facebook Messenger. Skype on mul telefonis ka, aga seda kasutan ma niigi väga harva. Lihtsalt kuidagi ei kujutagi enam ette, et asjad jooksvalt sul pidevalt silme ees ei ole. Kellel see aeg pidevalt arvuti taga istuda? (Vastus: inimestel, kellel on normaalsed töökohad.)
  2. Pixlr-O-Matic on jätkuvalt mu lemmikäpp piltide töötlemiseks. Lihtsalt niivõrd palju lahedaid variante ja võimalusi, samas enamasti panen lihtsalt shuffle’i peale ja vaatan, mis ta mulle välja võlub.
  3. Taxify on Kloogal elades suhteliselt mõttetu, aga linnas käies absoluutselt hädavajalik. Ühel õnnetul korral päästis Taxify mu päeva, kui selgus, et Viljandi rong jõuab Baltasse täpselt siis, kui Klooga rong lahkub, nii et mul oleks tulnud magamata ja reisist väsinud lapse ja kottide ja asjadega tulnud oodata tund, siis tund veel sõita ja siis pool tundi koju kõndida ja me oleks jõudnud koju mingi kümneks. Tänu äpile sain aga kippelt takso, kui varem maha hüppasin ja jõudsin Nõmmele rongile. Või oleks jõudnud, kui taksojuht poleks otsustanud mind siiski Kloogale ära tuua. Jei Taxify!
  4. GMaps. Absoluutselt hädavajalik. Proovisin siin ka Waze’i, et ikkagi sotsiaalsem ja ehk targem, aga pärast seda, kui ta ei suutnud mulle majanumbreid leida, loobusin. GMaps on ikka üle kõige, kuigi, kui levi pole, pole temaga essugi teha. Muide, Huaweil oli mu Samsungist kordi parem levi – kui Samsungiga ikka kipub levi lihtsalt “kukkuma”, eriti kui olla teel või kodus või maal (ühesõnaga, kohtades, kus ma PIDEVALT olen), siis Huaweiga seda propsi polnud.
  5. Evernote. Ma olen selle äpiga püüdnud suhteid luua pikka aega, lõpuks on õnnestunud, sest erinevalt paljudest teistest märkme-rakendustest on ta kõikjal – arvutis, netis, brauseris, telefonis. Märkmed on ilusti sünkroonis ja kui telefon kaob või puruneb, jäävad märkmed ikka alles. Ja märkmeid on mul pidevalt vaja teha, sest mu pea on prügikast, mis on täis teadmisi kuulsuste enesetappudest ja Investigation Discovery lahendamata juhtumitest, kuhu siis veel see poenimekiri mahtuma peaks?
  6. Shazam. Kuigi ma hetkel hakkan muusikat kuuldes sageli nutma, on Shazam üks geniaalsemaid äppe, mis iial, iial on loodud. Tahad teada, mis lugu raadiost kõlab või sarjale taustaks mängib? Suuna aga telefon heli poole ja sekunditega on sul selge, et tegu on George Ezra “Barcelonaga”. Mõelda, ja ma isegi ei teadnud varem, et George Ezra üldse eksisteerib – ja nüüd ei saa ma temata elada! Aitäh, Shazam, selle ja veel paljude teiste artistide mu ellu toomise eest.
  7. Dropbox. Kuigi mul õnnestus Huawei pildid kuidagi ära kaotada, siis on Dropbox siiski mandatoorne, eriti juhul, kui sul on laps, kes galeriisid näppima kipub. Minul on Dropbox seadistatud nii, et alati kui telefon on wifi-võrgus (ja kodus pea alati), sünkroonib ta pildid Dropboxi kaustaga arvutis/veebis, aga Dropboxil on mitu võimalust, kuidas pilte automaatselt üles laadida. Selleks, et pilte arvutis hallata, tuleb sul vaid Dropbox desktopile rakendus tõmmata ning haldad nagu Google Drive’i – pildid on kättesaadavad Finderi (või mis see Microsofti versioon oligi? Documents?) kaudu, aga ka veebis, kui sul oma arvutit käepärast pole. Mugav on ka see, et saad Dropboxi kaustu vajadusel sõpradega jagada, nii ei pea grillipeo pilte üksteisele nagu napakad meilile saatma.
  8. Google Drive. Hädavajalikest rakendustest rääkides on GDrive tõesti päästev. Kuna mul on kõik dokumendid GDrive’is (peale piltide, mis on siis Dropboxis), tähendab see seda, et mul on alati võimalus artikleid ka käigu pealt timmida, saata, üle lugeda või kooliasjadega tutvuda. Ja muidugi firma-arvemajandus, kõik käib ju läbi GDrive’i, kus mul on üks kaust sheeritud raamatupidajaga ja elu on lill. Ma lihtsalt ei suuda seda pilves elamist ära kiita – kuidas üldse varem sai nii, et asjad olid sul ainult arvutis ja heal juhul meili-attachmendis või flopi-ketta peal? Iidne minevik!
  9. Chrome. Telefonile sisseehitatud brauser on nagu Internet Explorer omal ajal – tüütu ja kohmakas. Chrome’iga saan ma ka telefonis vaadatud asju bookmarkidesse salvestada (mis mul siis ka arvutis hiljem olemas on), ta teab mind ja mu eelistusi ja on kiire ning mugav.
  10. AccuWeather. Mul on küll aknad ja akna taga kraadiklaas, aga ilma vaatan moodsa inimese kombel ikka telefonist. Ma ei tea, miks, sest mind harva ilm huvitab – suvel on enamasti alati liiga palav ja lund ei saja ju meil kunagi ning äike jõuab Kloogale üliharva ja niikuinii ei võta ma iialgi vihmavarju kaasa. Aga ometi on kuidagi oluline telefoni avades näha, et Kloogal on 17 kraadi and partly sunny.

Mis on teie lemmikäpid?

 

Loosivõitja selgunud!

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Ja nüüd ongi aeg käes, et loosida see tore inimene, kes saab Mario Mesiga minna ja läbi viia ühe toreda fotosessiooni Tartus. Random.org valis selleks 16nda kommentaari, mille jättis Kaidi ja kes kirjutas oma kõige lahedamast suvekogemusest nii:

Kõige lahedam asi selle suve juures on see, et vähemalt ÜKS AASTA on mul ka oma elukaaslasega samal ajal puhkused. Saame koos käia ringi mööda Eestit, vanavanematel külas ja isegi kodu äkki ära koristada :D
Tegelikult selle suve lahedam/hirmsam on alles vast ees: langevarjuhüpe üksinda 1,5km kõrguselt. Ning jah, ma kardan pisarateni kõrgusi:)

Palju õnne, Kaidi! Võta Marioga ühendust, tema kontaktid leiad kas tema Facebooki lehelt või tema kodulehet mariomesi.com, kus on üleval veel pilte meie pildituurist:)

Mitmekeelne laps

Kooskasvamine Leave a reply

Märkus: video parool on minu vana blogiparool.

Keeled.ee palus mul kirjutada blogipost, mis kuidagi nende leheküljega sobiks ja haakuks. Ma mõtlesin pikka aega, tahtsin alguses kirjutada mõnd naljaka postituse teemal “Tõlkes kaduma läinud”, aga no ei tulnud ühtki lõbusat seika minevikust meelde.

Siis aga, kui ühel päeval Mila voodil hüppas ja “Kašu! Kašu!” hüüdis (sest ta tahtis putru), sain ma aru, et see on ju suurepärane teema! Nimelt on Mila isapoolne vanaema venelanna (kellega mina suhtlen inglise keeles), nii et sealt tuleb ta alati tagasi mõne huvitava uue venekeelse väljendiga. Näiteks on üks ta lemmikmänge “Kto tam?”, mis on põhimõtteliselt variatsioon ingliskeelsest “Knock-knock!” “mängust”. Ta võib lõputult uksele või seinale koputada, ise rõõmsalt iga kord hüüdes: “Kto tam?”

Ma harilikult vastan, et potštiljon Petškin! No nii, nagu peab!

See puder-kaša on muidugi otsene mõjutus “Maša ja karu” multikatest, sest ma kohe täitsa teadlikult lasen tal multikaid vaadata nendes keeltes, mis nad on loodud ja/või telekast tulevad. Nii saab võrdselt eetriaega eestikeelne Kidzone, venekeelne Karusel ja inglisekeelne Cartoon Network.

Mis tähendab, et meil on olnud ka selliseid vestlusi.

Mina: “Tere hommikust! Oi, küll sa tudusid täna hästi!”
Mila: “Thank you!”

Või siis “Good morning! Oh, God!”

Ma mäletan, et kunagi lapsena olin ma kade oma sõbranna Marise peale, kellel oli umbes viieaastasena juba vene keel tänu vene multadele suus. Mnjah, meie peres vene multikaid väga ei vaadatud, aga seda, et inglise keelt hakkasin ma pildiraamatute järgi ka umbes viieaastaselt juba õppima (esimene sõna oli muide hen, täiesti kasutu sõna, KEEGI ei ütle hen enam kana kohta, briti pruudipeo osaliste kohta aga kasutatakse seda sõna küll). Ma tean, et Mila ei kasva klassikalises mitmekeelses perekonnas, aga ma väga loodan, et baabuška lähedus toob talle peagi suurepärase vene keele oskuse. Tunnistan, et tunnen suurt kahju, et endal vene keel täitsa ununenud.

Aga lõpetuseks hoopis üks meie praegune, täitsa eestikeelne dialoog.

Mulle laekus kontole raha.

Mina: “Jee! Ma pole enam vana!”
Mila: “Sa oled küll vana.”
Mina: “Jah, sul on õigus, ma ütlesin valesti, tahtsin öelda, et ma pole enam vaene… Aga AITÄH, et sa mulle meelde tuletasid, et ma vana olen.”
Mila (täiesti südamest ja rõõmsalt): “Palun!”

Seda postitust toetas keeled.ee

Must have lennupagas

Argielu 4 Replies

Ma olen viimasel ajal saanud üsna palju reisida. Näiteks oma viimasest Hispaania-reisist, kuhu terve perega kahe bussiga kimasime, ei olegi jõudnud kirjutada (peamiselt seetõttu, et me suuremalt jaolt turistiasju ei teinudki, lihtsalt puhkasime sõna otseses mõttes), aga kui Bookinghouse.ee palus mul midagi lendamise teemal kirjutada, siis hakkasid kohe näpud sügelema…

…ei, mitte, et mul oleks olnud SUPERMEGAHÜPER postituseidee, vaid seetõttu, et mulle meenus, kuidas ma armastan lennata! Ja et kui ilus oli Alicante ja kuidas sinna võiks võtta mõned odavlennupiletid x-ajaks sügisel ja lihtsalt lennata…

Stansted 2006

 

Stanstedis, märtsikuus 2006

Aga ma parema meelega ei hakka end hetkel üldse lennupiletitega peibutama, sest rahadega on nagu on (tööd võiks alati rohkem teha, aga ma ju pidin keskenduma koolile sel kevadel siiski) ja üleüldse, eks. On ju reisida saadud, üks kruiis veel lähiajal tulemas (sünnakink Naabritelt & co-lt). Sellegipoolest mõtlesin ma kõigile neile lahedatele kordadele, mil ma olen lennanud. See esimene kord Birxiga Londonisse, kus me mõlemad esmakordselt lennukiga sõita saime. See hullumeelne tripp Tenerifele, kus ma jooksin ja seisin pikkades sabades ja närisin huuli, kas üldse jõuan connecting lennu peale. See kord, kui ma pidin Manchi lennujaama oma koti maha jätma, sest turvatöötaja oli ilge bitch, mind juba kutsuti ja lennuk oli ilma minuta väljumas. See kord, kui ma maandusin läbi äikesetormi Riia lennuväljal ja kojujõudmistunne oli overwhelming. See kord, kui ma seisin Budapesti lennujaama ees, ahelsuitsetasin ja kõht oli liblikatest keerdus, öö oli palav ja ma naersin #naistejuttude peale nii hullult, et kõrval seisvad suitsetajad taandusid minust ettevaatlikult, aga kindlameelselt, sest jumal seda idaeuroopa hullu teab.

Siis hakkasin ma mõtlema kõikidele neile asjadele, mille olen kaasa pakkinud. Kuidas ma alati sõidan käsipagasiga ja kuidas ma pidin Spaanias endale ostma mingi sada uut asja, sest ma ei tulnud selle peale, et me EI LÄHE lennukiga ja šampoon või žiletid on okei kaasa pakkida. Ma lihtsalt automaatselt pakin käsipagasi, alati. Ma isegi hoian oma meigiasju zip-kotis, KONSTANTSELT.

Aga on mingid asjad, mis peavad minuga alati kaasas olema, et ma saaksin maksimaalselt lennureisi nautida. Nii et siin on minu nimekiri minu lennukotisisust, olgu see variatsioon praegu taas levivast “Mis on sinu käekotis?” meemist.

  • Kõrvaklapid. Ükskord lendasin ma kõrvaklappideta ja kui ma ei saa panna maandumisel mängima seda lugu, mis selle maandumise LUGU on, siis ei tundu ükski lennureis täiuslik.
  • E-luger. Nojah, eks neid e-lugereid mul kulub ju kah (läinud on juba neli Kindle’it ja üks Google Nexuse ekraan, mida siis e-lugerina kasutasin), aga olemas peab see olema, kasvõi äpi kujul minu Samsung S4-s. Ja muidugi hunnikutes e-raamatuid, that’s a given. Ma olen lennujaamades läbi lugenud nii suurel hulgal raamatuid, eriti viimastel aastatel, kui reisimine on olnud peamine aeg, mil ma actually SAAN lugeda.
  • Suur sall. Mm, suur mõnus sall, mis ei pea üldse olema villane ega ülisoe, aga ta peab olema mõnus, et saaks end selle all lennukis kerra tõmmata.
  • Sularaha. Et osta kohutavat, kohutavat lennukitoitu ja iga kord imestada, kuidas on võimalik BURGERIT halvasti teha. No ja muidugi need väikesed lennukiveinid, mm! Jepp, säästureiside puhul ma sellistesse luksustesse muidugi ei investeeri.
  • Päikeseprillid. Ükskõik, kas mu sihtmärk on vihmane London, udune Amsterdam või öine Budapest, paistab pealpool pilvi ALATI päike. ALATI. (Äikesepilved, teisalt, on kuskil Päikese ja Maa vahel, päris sageli.) (Jah, see oli halvasti konstrueeritud metafoor.)
  • Näokreem. Tillukeses konteineris. Sest lennukiõhk paneb naha kipitama ja kuivama.
  • Medsid. Lisaks tavapärastele medsidele muidugi ka allergiarohi. Ilma selleta on ikka horror jõuda ÜKSKÕIK KUHU KUS POLE EESTI TALV SEST SEAL ÕITSEVAD ASJAD JA ÕITSEVAD ASJAD TEKITAVAD ALLERGIAT.
  • Sada koopiat lennupiletitest. Sest mul on (ir)ratsionaalne hirm piletid kaotada ja kuna minu meelest on maailmas praktiliselt VÕIMATU leida printereid, et neid uuesti printida (see kehtib ka Eestis) (MIKS ON NII VÄHE PRINTEREID MAAILMAS?!), siis peab neid kaasas olema igaks juhuks vähemalt kolm koopiat. Parem veel, kui on kolmsada.

Mis on teie must have lennukipagasi esemed?

Seda postitust toetas Bookinghouse.ee