Tag Archives: rant

kuidas ma ära surema hakkan, vol tuhat

Inimesed ja inimeseks olemine 14 Replies

Teadupoolest tabab mind igal aastal sünnipäeva lähistel kriis. Olen juba arusaadavalt selle üle kurtnud, aga täna sain aru, et täpselt nagu eelmisel aastal, on ka sel aastal kriis võtnud füüsilised mõõtmed ja MA SUREN ILMSELT VARSTI ÄRA OMG.

Sel aastal ma küll ei arva, et mul oleks rinnavähk, aga täitsa üllatuslikult täna leidsin, et oo, ma vist tõesti suren varsti ära. Sest miski muu ei seleta seda, mis toimub mu vasaku käega!

Algas kõik oktoobris, kui ma tegin magamistoas remonti. Teadupoolest tuleb seinte värvimiseks palju rullida ja seda rulli peab suruma ja kuna see rullisurumislihas pole mul just üliheas vormis, tundsin järgmistel päevadel rullisurumisnääpsuvalu täitsa korralikult. Nii et valutas, nagu ikka valutavad lihased, kui oled neile veits piimhappeks põhjust andnud.

Ainult et see valu ei läinud ära.

Mina ja nääpsutappev rull.

Siis tol ühel päeval, kui ma suitsetamist maha jätsin, asendasin ma suitsupausid hantlipausidega ja avastasin, et oo, rullisurumisnääps on ikka jõhkralt valus, eriti kui talle kuuma peale anda. Näiteks ei jaksa ma teha üle viie hantliviske rinnalt vasaku käega, paremaga jaksan vabalt 15 (mul megarasked hantlid ka, ausalt, mingi… no vähemalt tuhat kilo).

Õnneks hakkasin jälle suitsetama ja hantlid vajusid unarusse, aga siis OLI JUBA DETSEMBER ja mul IKKA VEEL vasak käsi küünarnukiümbrusest valutas!

Järgmine taktika oli seda kõike ingoreerida, sest… mida ma peaksin siis tegema? Mis arsti juurde ma üldse peaksin minema? Mis sümptomeid guugeldama? Ma isegi ei tea ju, mis asi see täpselt mul valutab!

Kuni tänaseni. Täna nimelt liikus see valu otse küünarnuki OTSA ja mul on KOGU AEG selline tunne, nagu oleks küünarnuki täpselt närvikohaga kuskile ära löönud ja see on ILGE. Kolleeg Kstp arvas muidugi kaastundlikult, et tõenäoliselt see ongi tsüst, mis ringi liigub ja nüüd nukki jõudis, ma lisasin, et just, luuvähitsüst. MA OLEN KUULNUD NEIST.

(Ühtlasi on Kstp see kolleeg, kellega ma hommikuti nukke teen. Coincidence? I THINK NOT.)

Nii et siin ma nüüd olen oma valutava küünarnukiga ja ei suuda välja mõelda, mida pihta hakata. (Peale aktiivse suremise, muidugi.) Õnneks on mul muud sümptomid ka, näiteks olen ma veendunud, et ma pole elus olnud nii väsinud kui praegu ja see hakkab vaikselt juba mu alati positiivset vaadet elule ruineerima. Sest no mis rõõm siin ikka, kui koguaeg oled nii väsinud, et see saab olla ainult luuvähk või lähenev vanadussurm. Ja muidugi pärisvähisümptomeid ei julge ma ammugi guugeldada, sest OBVIOUSLY.

Nüüd mõtlen, et peaks proovima, kas äkki aitab mingi… Kassi sisse mähkimine? Soolalahus? Veel hantleid, kuni valu lihtsalt alla annab ja nukist lahkub? Täiskuuööl kolme tee ristis alasti tantsimine? Vasakust käest loobumine? Vasakukäeliseks hakkamine?

No igal juhul. On tore teada, et mõned asjad siin elus ei muutu iial. Näiteks mina ja mu kriisid.

Kuigi, üks tuttav lisas (tundub, et ka kaastundlikult), et 34, see pole veel midagi, ainult hullemaks läheb, enam paremaks siit edasi küll ei lähe. Füüsiliselt siis. Ja ma olen temaga nõus, sest aina vähem on hommikuid, mil ma ärkan ja miski kuskilt ei valuta. Meenub see üks suurepärane hommik, mil ma ärkasin ja KÕRVAD OLID ÄRA SURNUD.

Oh keskiga, küll sa oled fantastiline. Kohe ootan, mis järgmiseks.

Autoostu eripäradest

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Ma tean, et ma rikun praegu mingit hullu reeglit, aga jah! See on teine blogipost kahe päeva jooksul! Nagu ma oleks mingi blogija!

Ühesõnaga, mõtlesin mina, et peaks uue auto muretsema.

Algas see kõik harilikult – no nagu ikka asjad algavad, kuskil Paldiski maanteel, eksi majast kolm kilomeetrit, istud seal nagu loll, auto surnud, raha vähe… No nagu ikka, eks? Mitte, et Mon Rouge oleks halb auto, ta üldse ei ole. Ta on väga hea auto, ta on lihtsalt väga vana auto ja minusugusele üksikemale, kes kärutab pidevalt linna vahet ja kes on veel nii õrnas eas, et ei oma taskus pidevalt puksiiri- või parandusraha, ta lihtsalt noh, lihtsalt hakkab vaikselt kurnavaks muutuma.

(Sealt eksi ukse eest sain muidugi ära puksiiri toel ja maksin praeguse auto väärtuse parandamisse, thank you very many.) (Aa ei, ma ei olnud eksi ukse ees mingi saikopõhjustel, ma lihtsalt pean sõitma tööle iga päev.)

Ühesõnaga.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, välja ei mõelnud. Mõtlesin ka, et äkki oleks üldse ilma autota. See oleks muidugi tehtav, muidugi. Miljonid inimesed elavad pidevalt ilma autota ja kõik on fain. Aga ma ikka mõtlen, et äkki saaks kuidagi nii.

Mul nimelt pole palju nõudmisi. See auto võiks olla töökindel. Selle varuosad võiks maksta vähe. Ta võiks olla üsna odav. Tal võiks olla kont ja topsihoidjad.

Muud ma auka ei palu!

Bensiin võiks ka olla, automaadiga noh, okei, lepin häda korral, dislat ei võta eluski, vähemalt mitte praeguses (ei, see pole avang dislasõpradega vaidlemiseks, mul on omad põhjused ja soovitused).

Niisiis, mida teeb üks inimene, kes on suht vaene, aga üsna agar vahetama oma autot uue vastu? Leiab koha, mis võtaks vastu ta praeguse auto, näiteks sissemakseks! Pakuks mõne asemele ja vormistaks lepingu ja kõik oleks vinks-vonks.

See kõik tundus fakken ideaalne. Ausalt, vot see on teenus, mida ma ostaks – sest vot ma pigem maksan natuke peale, aga ma tõesti ei viitsi tegeleda mingite kuulutuste ja asjadega – mul pole selleks lihtsalt aega. Ma sõidan linna ainult töö jaoks, vahel harva ka sõprussidemete eesmärgil. Mul pole seda aega, et käia erinevaid autosid vaatamas ja ühtlasi enda oma parseldada. (Pealegi, mu enda oma noh, on üsna õnnetu juba.) Ma tahaks, et ma saaks kõik asjad ühe koha peal aetud. See on teenus, mille eest ma maksaks.

Aga tuleb välja, et see ikka on mingi imeteenus ja ma olen ainus inimene maailmas, kellel seda vaja on. Või siis, ma ei teagi.

Kõik muu läks hästi. Auto hindamine ja kõik need tunnid, mis ma veetsin selle firma veebilehel autosid valides. Kõik muu ka, auka, superluks.

Ja siis läksin ma selle autoga sõitma, mille ma välja valisin.

Aknad ei tööta. “Einoh, eks see ole mugavuseasi kah,” ütleb õemees naerdes, kui helistan, et whatsupwiththat, et kas see on nagu tehtav asi.

Aga ei, aknad peaksid mu autol siiski töötama.

Järgmine auto.

Ahjaa, kas ma ütlesin, et läksin sinna pärast trenni ja megatuul oli ja fakk noh.

Sõnaga, järgmine auto.

Sellel vist oli kässar kinni jäänud. “Ah, sõitke, küll ära läheb,” julgustab müüja. Jajah, ma tean, mul ennegi nii kinni jäänud. Samas tean, et pole suurem asi lappida see tross. Tehtav.

JA SIIS EI AVANE PAGASIRUUM.

On pm ainus asi, mis ma elult tahan – konditsioneer – ja ma olin selle auto puhul sellest nõus juba loobuma. Mis siis, et kassettmakk ja kinnikiilunud kässar. Suva.

Aga no pagassi on mul vaja.

Kus ma muidu oma akordioni hoiaks? (True story. Senini sõidab kaasa.)

Järgmisena palusin tal tegeleda selle kuradi lukuga ja käisin kõik platsi läbi. Valisin vist kolm tükki välja, mida võiks veel proovida, sest külm juba hakkas ja ma ausalt ei viitsi tegeleda sellise juraga keset oma puhkust päev otsa.

Üks auto ei läinud käima.

Teisel ei töötanud aknad. Mootorivahetus ilmselt paar sotti, eeldan.

Kolmas oli… Kolmas oli nii väga sinine, et ma pole nii sinist autot varem näinudki. Aga töötas! Ja isegi katuseluuk oli ja ka see töötas! Ja kõik muu ka noh, ma ei suutnud selleks hetkeks seda enam uskuda, et ma olin välja valinud auto, millel kõik töötas isegi.

Läksin siis asja vormistama.

Ja mis selgus?

TRA EI SAA.

Pardon my French, selgus, et asjal on peal mingi käsutuskeeld või midagi, ilmselgelt mingi kohtutäituri teema, müüa ei saagi. No ma ei tea, kuhu ma nüüd minema pean omadega, aga kui see kõik ei tõesta seda, et mul lihtsalt ongi halb õnn autodega, siis ma ei tea, mis tõestab. Sest see oli ikka fakken huumor ja ikka suht paha huumor, sest no miks noh, miks ei võiks asjad olla lihtsad.

Ma lihtsalt tahaks, et mul oleks a) auto, mis sõidaks kohe, b) auto, millel on sobiv hind ja c) auto, millel on topsihoidjad ja kont (see viimane juba on täiega läbiräägitav).

Muide, sõbrale seda lugu rääkisin, kuidas ma kuskil Lasnamäel täna kolm tundi veetsin ja autosid valisin, sai ta väidetavalt südari. Ma nüüd mõtlen, et kas asi on selles, et tal lihtsalt ongi nõrk süda või ma teengi midagi valesti, sest FOR SURE tean ma autodest tegelt rohkem kui tema (ah kurat, äkki ei tea kah).

Võtke lihtsalt mu nunnukas ja andke natuke parem vastu ja ma annan raha, on see nii raske diil siis või, ah? AHHHH?

 

i’m not gonna come back till september

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 11 Replies

No mina ei tea, kuidas teiega on, aga mul on vahepeal iseendast nii kopp ees. Eriti sageli juhtub seda siis, kui ma pean liiga palju iseenda peale mõtlema. Ja viimased nädal ja nats olen ma pi-de-valt pidanud iseenda peale mõtlema ja see on kohutavalt kurnav.

Tähelepanelikumad televaatajad on ilmselt juba märganud, et liitusin Korrus3 challenge’iga pekid põlema panna. Pikemalt kirjutasin sellest portaalis, aga lühidalt võiks asja kokku võtta nii, et suva see pekk, hea kui saab midagi hea eesmärgi nimel ära anda, aga mul on pigem selline eesmärk, selline lihtne. Tahaks, et oleks rõõm teha. Et liigutamine tekitaks hea tunde, mitte ei peaks end sundima ja pressima, sest et peab. Et noh, tervisik elu ja blabla, võiks ju kauem elada jne. Tahaks nagu päriselt seda tunnet tunda, mida ma ei mäletagi, millal ma viimati võisin tunda.  Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis ei ole ma pikalt iialgi vist millegi tegemist nautinud. Kaob esialgne vaimustus ja noh, nii ongi. Tuleb uus shiny thing, proovin seda, kuni jälle…

No igal juhul, ma olen pidanud kohutavalt palju iseenda peale mõtlema. Mitte kõigest endaga aega veetma, sellega on okei, seda ma oskan. Endaga on üldiselt mõnus, kui ei pea just mingeid pidevaid vestlusi maha pidama – nagu ma nüüd pean.

Niisiis, täna on selline väga mustvalge päev. Algas millalgi eile juba, või üleeile? Kui mul kuskilt jälle mingi uus koht valutama hakkas ja ma MEGANÄRVI läksin, sest tra küll, noh!

Oot, ma tulin midagi muud rääkima tegelikult vist…

Mm…

Seda vist, et kuidagi kurb ja õnnetu on, eriti kui endaga kah tülis oled. Kõik muu võibki maailmas hästi olla, ratsionaalne mõistus võib sulle ära seletada, et okei on, teed okeisid asju, suhetega on hästi, ümbritsevad toredad inimesed, kass oksendas vaiba asemel põrandale ja noh, väike win igas päevas. Aga kui tunne on siuke väikse õnnetu truuta tunne, kes tahaks köögilaua alla pugeda, põlvede ümbert haarata ja mitte kunagi sealt välja tulla, sest emme, Daki kiusab!!!

Kõik see toob kaasa eriliselt lärmaka pea. Mulle muide meenus, et sama lugu oli umbes aasta tagasi ka, kui pea oli nii kohutavalt lärmakas, et augustikuumus tahtis ära lämmatada, olla ei osanud kuidagi, heitsin töö juures regulaarselt põrandale pikali, sest ei suutnud adekvaatne olla. Et see suvine värk, see ka nagu üldse ei sobi mulle – kõik on nii ere ja palav ja koguaeg on lärmakas, sest sõitma peab aknad lahti ja koguaeg puhub rõve palav tuul otse kõrva ja siis valutab kõrv ka veel takkatipuks ja no teate noh, siuke viuviuviu hommikust õhtuni käib peas, kuigi suust püüan ma seda mitte välja ajada eriti, sest no jumala eest, kes seda jura veel kuulata viitsiks.

Ja tahaks nii hirmsasti Midagi Head. Teate küll seda tunnet. Midagi head. Mõnd ööd, kus magama ei minda, mõnd valusaks naerdud kõhulihastega lõppenud dinnerit sõpradega, mõnd hästi tugevat kallistust, mis iialgi ei lõppe, mõnd uppumist silmadesse, mõnd silmade sulgemist rannaliival (kui peas on õnnis vaikus), kasvõi peatäis nuttu kuluks ära, ükskõik mida, midagi, mis paneks elama, mis lööks elektrilöögina varvastest sisse ja otse südame kaudu sõrmeotsest välja.

Tahaks midagi, mis oma peast korra välja tõstaks, kuhugi eemale lennutaks, maha lajataks ja siis saaks sealt väiksest lombist end kokku korjata, inimeseks voolida ja edasi minna, suunurk muigvel ja pea kuklas.

Teate seda tunnet muidu? Öelge palun, et ma pole selles üksi.

Soundtrackiks meie Itaalia-tripi põhilugu.

volatile times

Inimesed ja inimeseks olemine 10 Replies

Ükspäev mõtlesin, et võtan kõigest halvast pausi. Et ei mõtle ÜHE PÄEVA vägivallateemadele, et ei mõtle ÜHE PÄEVA igasugustele debiilikutele, kes meid ümbritsevad.

Ja siis sattusin Facebookis ühe tuttava threadi, kus olid koos uskumatult idiootsete mõtetega inimesed ja nagu te teate, siis ma üldiselt katsun mitte sõimelda ja üleliia närvitseda internetis, sest teadupoolest ma elan internetis ja ma tean, et see on kõige pointlessim asi üldse, endast internetis väljuda. Teed üldiselt vaid iseennast naerualuseks.

Aga oli üks selline õhtu, kus oli olnud raske päev ja ma lugesin ja lugesin ja tundsin, kuidas vererõhk tõusis. “Teatud liiki naised lihtsalt norivad muhku,” tuleb välja. Või siis – “miks see grilltibi nüüd järsku raamatuga välja tuleb?”

Nagu see, KELLEGA on tegu, muudab vägivallaakti kuidagi… ebaolulisemaks? See on ju AINULT tänuväärne, et keegi on julgenud oma näo ja nimega kohutavast lähisuhtevägivallast rääkida. Ja mis siis, et kirjutas kogemusest raamatu? Kirjutamine on hea teraapiavorm. Ja oma kogemuse jagamine läbi kirjutiste võib omakorda aidata teisi inimesi. Tean seda, sest kirjutan internetis depressioonist ja olen saanud kümneid ja kümneid kirju inimestelt, kes mind selle eest tänavad. Et olen julgenud sel teemal kirjutada.

Aga mind on ehk siis osade arvates rehabiliteerinud kuidagi see, et ma pole grilltibi? Et kirjuta-kirjuta, räägi-räägi, seni kuni vastad teatud standardile?

No ja tänaste jubedate Viljandi-sündmuste valguses on taas selline tunne, et tahaks sellelt planeedilt maha astuda. Tuleb välja, et on inimesi, kes arvavad, et õpetaja ongi süüdi, et ta surma sai. KUIDAS saab üldse sellist asja arvata?! Jah, ma eile vaatasin How To Get Away With Murderit ja arutlesin sõbraga, et tõesti, sel korral oli seal keeruline keiss. Politseinikust pereisa, kes aastaid süstemaatiliselt piinas oma perekonda, kuni lõpuks poeg snäppis ja ta maha lasi. Ehk et ohvrist sai hetkega vägivallatseja. Kuidas seda juhtumit kaaluda? Kas keegi on väärt surma? Kas keegi on ÄRA TEENINUD sellise saatuse?

Aga Viljandi puhul me ju räägime ÕPETAJAST. Õpetajast! Mu isa on õpetaja! Ilmselt mitte üks leebemaid õpetajaid, vaid ikka selline autoriteetne. Jube mõelda, et keegi kuskil arvaks, et tema ehk… Uh, jube mõelda.

Selle kõige kõrval ajas mingi kommentaariumiväide, et kõiges on süüdi vabakasvatus, mind kõige vähem närvi (kuigi ka piisavalt). Nüüd tulevad välja jälle need kaagutajad, kes õiendavad, et lastel on liiga palju õigusi ja kohustusi pole üldse ja see on see, kui me neid süstemaatiliselt ei peksa ja nurka ei pane.

Kas tõesti siis inimesed ei saagi aru, et kõik see on omavahel seotud? Surud lapsele oma ülemvõimu peale, armistad ta, alandad teda füüsilise vägivallaga – ja siis loodad, et temast kasvab naine, kes oskab kultiveerida eluterveid suhteid? Ja siis loodad, et temast kasvab mees, kes ei peedista oma naist, kes ei peksa oma abikaasat ja lapsi?

Mul on meie maailma suhtes hetkel selline vastikus, et tahaks lihtsalt kõrvaklapid pähe panna, võtta raamatu ja minna istuda mõnel Tartu pargipingil ja unustada, et on aasta 2014. Tahaks vaadata mõnd päikeseloojangut linnahalli katuselt ja juua Gaabrieli ja suudelda ennastunustavalt ja mõelda, et kõik on hästi. Tahaks istuda autosse ja sõita läände, kuni Saaremaa piir ette tuleb ja jäädagi sinna, kuni tulevad jõulud ja lumi ja hinge saabub rahu.

nädal senini numbrites

Argielu 6 Replies

Mila sai esimesest septembrinädalast kusagilt nohu, andis selle lahkelt ka mulle ning lõppeks tundub tal olevat palju parem kui mul, kes ma haiguse ikka avasüli vastu võtsin. Siin on nädal senini numbrites:

  • 2734 meetrit täisnuusatud nuuskarätti
  • 2 praktiliselt unetut ööd (siinkohal süüdistan lisaks ka täiskuud)
  • 16 osa Mary Tyler Moore Showd
  • 3 edasilükatud kohtumist
  • 1 puudutud loeng
  • 1 otsustatud magistritöö teema (aajee!)
  • ja 1 magistritöö seminar, mille käigus ma võibolla nakatasin
  • kolme inimest
  • aga loodan, et neid inimesi on siiski 0
  • 3 tundi ühistranspordis
  • 45 minutit teetööde taga
  • kusjuures linnas käisin ainult 1 päeva, eile
  • 1 artikkel
  • 1 kolumn
  • ja 1 kolumn täna veel vaja teha
  • ja 1 artikkel ka ju veel vaja teha
  • 0 trennipäeva
  • 37,4 palavikku
  • 567 ühikut peavalu
  • 12 357 köhahoogu iiveldamiseni
  • 1 paar kingi, mis tuleb pärast eilset vihmas trippimist ära visata, mis omakorda põhjustasid
  • 1 paari põlvedeni märgi pükse
  • ja 1 paari külmetavaid jalakesi, mis kindlasti aitasid terveks saamisele
  • kaasa -200 protsenti
  • 1 korra nägin unes Stingi ja muuhulgas oli aastavahetus ja muuhulgas oli mul Päris Oma Kodu
  • 17 korda olen tahtnud lihtsalt nutma hakata, aga kuna ma olen Strong Independent Woman (icic), olen seda siiski teinud vaid
  • 1 korra

Tahaks normaalset elu, aga kes teab, äkki ma ei oskakski sellega midagi pihta hakata. Kuidas saab elada nii, et ei peagi iga asja hullumeelselt rongiaegade järgi sättima? Kuidas saab elada nii, et võid vabalt sättida peaaegu suvaaegadele kohtumisi, sest kui jääbki aega üle, on sul kuhugi minna (koju, kontorisse) ja sa ei peagi 4 tundi tühja linna peal passima? Kuidas saab elada nii, et sa jõuad koju ENNE KELLA KÜMMET ÕHTUL? Ahjaa, saab ju küll, kui on lühike koolipäev, mis lõppeb enne seitset.

Kiun lõppenud, hakkas natuke kergem küll. Tänan tähelepanu eest. Ärge haigeks jääge!

veregrupidieet ehk GIMME MAH BACON BEEOTCH!

Inimesed ja inimeseks olemine, Toidujutud 29 Replies

Minu uus ripsmetehnik Agnes on selline multifunktsionaalne inimene, kes muuhulgas on õppinud Kanadas tantsu, tegutseb fotograafina ja plaanib hakata õige pea andma toitumisalast nõu eratreenerina. Täna vestlesime natuke sel teemal, sest on tõsi, et kogu selle saikondus-lahutussaagaga seoses on mu kaal tõusnud, aga kuna selle langetamine pole olnud mu viimase aja prioriteet*, siis pole ma selle pärast muretsenud, sest a) ma tean, mis on selle põhjuseks, b) ma tean, mis on selle psühholoogiliseks põhjuseks (ja ma tegelen sellega) ja c) ma jõuan selleni.

Aga kui Agnes oma eratreeneri plaanist rääkis, siis sattusin ma kohe õhinasse ja pakkusin end sügisel katsejäneseks. Agnes muidugi arvas, et kui ma teen juba praegu paar lihtsat muutust, siis võibolla polegi mul sügisel tema abi vaja.

“Mis trenn sulle muidu meeldib?” uuris ta. Ja ma rääkisin. Et oi-kuidas-mulle-ei-meeldi jooksta, aga olen seda püüdnud endale mitu aastat peale sundida. Aga et mulle väga meeldib jõudu teha, sest seda ma jõuan ja lihaseid mul on ja…

“Kullake, see jutt jäta kohe järele!” haaras ta hellalt mu näost. “Kuule, kujuta nüüd ette: kui sa kogu selle rasva oma kehalt eemaldaksid, oleksid sa mingi tõeline ambaal! Sul on juba praegu liiga palju lihaseid ja kui su eesmärk on kaalu alandada, siis sul lihtsalt POLE VAJA kõiki neid lihaseid, et oma keha ringi vedada, on ju nii?”

OH GOD MA EI PEA ENAM JOOKSMA FAKK JEAH! oli ainus, mis ma mõtlesin.

Tegelikult meigib see väga senssi ka. Ja tore on see, et kõik Agnese soovitatud spordialad – rattasõit, jooga, planking ja keplemine – on need, mida ma olen mingil eluperioodil teinud ja väga nautinud.

Toitumisest rääkisime ka, Agnes usub tugevalt veregrupidieetidesse – või õigemini, mulle tundub, et täpsem oleks sõnastada: oma keha kuulamisse. Ma jäin kahtlevale seisukohale, sest olen kunagi seda asja uurinud ja ainus, mis mul meelde jäi, oli see, et kõik head asjad keelati mulle kui AB-grupile lihtsalt ära. Lubasin aga asja uurida ja nüüd ma seda siin põneva Uru-Eng mängu saatel tegingi.

Mis selgus? Oh jaa, mul oli õigus! MA EI TOHI MIDAGI HEAD SÜÜA. Liha, peekon? Unusta ära, kui see pole just jänes või kalkun, põhimõtteliselt. Tore on see, et tomat, küüslauk ja sibul on kõik kas soositud või nullefektiga (ehk “pohhui”, nagu ma seda Lemmikule ette lugedes sõnastasin). Jahutooted põhimõtteliselt ka – enamasti pohhui. Juustudest soovitatakse kodujuustu (kas just “väkk”, aga “sügav dislaik”), õnneks on mozzarella.

Ja siis kõige õõvastavam! Kaalu langetamiseks PEAN MA SÖÖMA PIIMATOOTEID. JA HOIDUMA PUNASEST LIHAST. Millest koosneb praegu mu elu? Punasest lihast ja piimatoodete vältimisest, kui see pole just parmesan pasta peale või supi sisse. Noh, midagi ma teen õnneks õigesti, juurikaid ja muud veget söön hea meelega, AGA MIS MÕTE ON SEL LIHATA?

(Vabandage mu dramaatilisust, mäng on siiski ülipõnev siin taustal.)

No ma ei tea, äkki naljapärast siiski proovingi. Sest mereande võin pee-emm mõõdutundetult näost sisse ajada ja mm, mereannid, mm… Õnneks Lemmikuga meil päris palju kattub (peekonile ja singile peaks me mõlemad matused tegema), aga no siiski. Inimkatsed? JA VEEL PEEKONIGA?

You have got to be kidding me!

Also, pildiga seoses: Adventure Time on vist üks parimaid multikaid, mis IIAL on tehtud. Regular Show ja Bob’s Burgersi kõrval, muidugi.

On kellelgi kogemusi veregrupidieediga? Ma tean, et arvamused sellest, kas see töötab, on vastandlikud ja eriti vist midagi siin teaduslikult tõestatud pole, aga ikka põnev ju kuulda teiste kogemusi ka!

*Prioriteetide järjestus ajalises lõikes: 1. Ellujäämine. 2. Õnnelik olemine. …45. Kaal.

blogisõjad ja homopaarid

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Häid blogijaid on, Eestis on neid vähe. Viimasel ajal on mul olnud megakiire, nii et ma enam ei kasuta isegi riiderit, vaid loen vaid neid blogisid, keda Facebookis jälgin, ja neid on umbes kaks: Mallu ja Merje.

Ja kui ma täna interneti lahti tegin, pidi mu lõug üllatusest vastu maad kukkuma. Merje nimelt on kirjutanud postituse, kus paneb klassikaliselt ühte patta homod ja pedofiilia ning räuskab üldiselt (väga läbinähtavalt klikihimuliselt küll), kuidas kooseluseadus on suur viga ja et homod ei peaks lapsendama jne jne. (Ma siia linki ei pane, sest ei taha kuidagi kaasa aidata tema blogi klikkide arvule, mille pealt ta siis raha kasseerib. Kes tahab, leiab postituse ise üles ja see on ka kopeeritud Mallu blogiposti.)

TULE JUMAL APPI.

Ma ei saa lihtsalt aru vahepeal, mis inimestel viga on. Mallu ka kirjutas, et no pealtnäha täiesti normaalne inimene, aga siis teeb suu lahti homoteemal ja su maailm lihtsalt vajub laiali ja inimese vastu kaob igasugune respekt. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas inimestel on NII KURADI RASKE lasta teistel inimestel elada. Ükskõik, mis inimestega tegu siis on, mis on nende “kiiksud” või “kõrvalekalded”. Seni, kuni on tegemist kahe täiskasvanud inimesega, kes on asjades ühel nõul ja enda tegevusega teistele liiga ei tee. (Pedofiilia, muide, seda pole. Ega ole ka zoofiilia ega porgandiarmastus.)

Üks kõige jaburamaid argumente, mis ma selles kooseluseadusesõjas kuulnud olen, oli midagi stiilis: “Jajah, järgmiseks hakkavad peded veel lapsendama ka! Aga mis siis saab, kui nad lahku lähevad? Lapsed saadetakse kõik lastekodudesse tagasi!”

AGA MUIDUGI. Nii ju läheb ka heteropaaridega! Niipea, kui nad lahku lähevad, lähevad lapsed lastekodudesse, sest lapsevanem oled sa ainult niikaua, kuni sa oled kellegagi koos…

Muide, ega Milagi ole praegu lasteaiajärjekorras. Hoopis lastekodujärjekorras on!

…Maivõi.

Naljakas on ka see, et Mallu postituse all hakati muidugi kohe kaagutama midagi tolerantsusest (nende suhtes, kes kooseluseadusevastast paska ajavad) ja sellest, et kas kohe peab siis draamatsema ja “blogisõda” alustama.

Teate, minu meelest on nii, et if you see a bullshit, you must call the bullshit. Sõnavabadus EI OLE vabadus olla rumal.

Freedom of speech is not an excuse to be stupid.

hurjuhh

Argielu, Kooskasvamine, Läbi fotosilma 17 Replies

Täna oli esimene täislaks logistikapäev.

Nimelt on meie uus kodu linnast sutike väljas. Uusi ja paremini töötavaid hoiusüsteeme pole ma veel suutnud välja mõelda, aga eks nüüd hakkavad tõsisemad lasteaiaotsingud pihta, mis natukenegi elu lihtsamaks teeksid. Sest täna oli asi paras eneseületus.

(Ütlen kohe ära, et ma üritan mitte vinguda, sest tegelikult on kõik fantastiline ja Aafrikas lapsed nälgivad ja on sadu Eesti peresid-üksikemasid, kes elavad kordi ja kordi halvemini kui mina, eks. A no ikka, megatüütu oli tänane päev.)

Kõigepealt päeva kohustuslik arvutamisosa. Kui ma pean kooli jõudma kella 17ks, siis tähendab, et Mila peab Mustamäele hoidja juurde jõudma 16-1615. Mis tähendab, et Nõmmele peaks jõudma hiljemalt kell 16.

Rong sõidab Nõmmele sutt üle poole tunni. Aga! Kas läheb ka mõni rong sobival ajal? Üldiselt käivad nad kord tunnis ja vahel ka harvem, kõige kriitilisem hetk on lõuna paiku, mis hakkab päevaseid loenguid segama, ennustan. Või noh, siis tuleb muud skeemid välja mõelda.

Aga täna oli siis nii. Kodust pidime väljuma 1440 ja mitte sekunditki hiljem. Rongipeatus on küll kümne minuti tee kaugusel… kui minna üksinda. Lapsega – poole kauem VÄHEMALT. Kui ta on nõus terve tee kelgul istuma, siis 13-15 minutit. Aga ta üldiselt pole, sest ta tahab ju ka vahepeal kelku vedada või lund uudistada või üleüldse on tema jaoks kiirustamine kui kontseptsioon väga võõras.

Mila lõunauni on aga üldiselt 14-15. Mis tähendab, et ma pean hakkama teda hommikuti varem äratama (*oksendan endale suhu veits, VIHKAN hommikusi äratusi, ka teistele neid teha*) (aga no kui peab, siis peab). Täna ei viitsinud. Mõtlesin: let’s wing it. Et äkki juhtub ime ja magab sutike varem ka, nii et jõuaks rongile ja puha.

Läks ta jee kõik nii. No okei, inimene on piisavalt suur juba, et üks päev lõunauinakuta – peab vastu küll. Võib ju ka hiljem hoidja juures magada.

Siis kiirelt-kiirelt kõik vatid selga. Aeglaselt-aeglaselt trepist alla, sest iga naabri ukse taga tuleb ju rääkida, kes seal elab ja mis häält teeb alumise naabri koer ja nii edasi.

Siis talvetee. Siis rong. Mõningane rahuhetk.

talvetee

Siis Nõmme ja jooksuga bussi peale. Bussilt Szolnokis maha, läbi majadevahe hoidja juurde. Kallid-musid-paid. Uuesti trolli peale. Tund aega külmas trollis linna loksumist, vahepeal trammile ümber istudes.

Kool. Mm, mõnus kool. Vahepeal tšekkan rongiaegu – kurat. Kurat-kurat. Peab enne lõppu ära tulema, et jõuaks.

Tramm. Troll ja/või buss, aga täna olin selleks hetkeks juba nii läbi külmanud, et otsustasin pursuid mängida ja võtsin pärast trammi takso.

Laps riidesse, takso peale. Kelk! Et seda ei unusta.

Ja suures kiirustamises jõudsime Nõmmele 40 minutit enne rongi väljumist. Üleväsinud laps, kontideni külmanud ja surmani tüdinenud ema käe otsas. Egas midagi. Jalutasime megaaeglaselt Kiisumarketis, ostsime igast asju, mida vaja ja mis muidu lähevad alati “päriselt” poes käies meelest. Kott sai, nojah, raske.

Aega rongini? 20 minutit. Effing eff!

Tegime Sõõrikukohvikus ühed kakaod ja sõõrikud. Aega rongini? 10 minutit!

Need külmetasime perroonil ära, saateks tädikeste jutt sellest, kuidas tänapäeva lapsed on a) liiga paksult riides, b) ei peaks üldse sellise ilmaga õues olema. Ainult hülguremad veavad oma lapsi nii hilja sellise külmaga mööda ilma ringi!

Rong. Mõningane rahuhetk.

Ning lõpuks kojujalutamine lapsega, kes keeldus kelgust (aga nii oli ka poekotti lihtsam vedada). Jalutasime, nõudis, et ma laulaks. Ka kõige aeglasemad mutikesed, kes samas peatuses väljusid, olid meist umbes kilomeetriga ees. Nii kuradi külm! Ainult Milal paistis mõnus ja soe olevat.

Siis nõudis kelku. Ja kuna mu kindad on kadunud, siis tegin ma oma elu kiireima kelgukilomeetri vist, vahepeal käsi vahetades ja lõpuks ka Mila seljakotti tassides.

Aga see hetk, kus ma jõudsin pimedasse majade/pargi/metsavahesse, kuhu ei paista ükski neist mõningast tänavalambist, vaatasin ma hetkeks taevasse ja TÄHED PIMESTASID.

See peaaegu kaalus üles fakti, et ma olen nüüd veetnud kolm tundi teki all ja ikka veel värisen.

Homme lähen metsa, lasen maha mõne karu ja ehitan endale talvekombinesooni.

Pärast kooli muidugi. Kui mõni rong läheb.

Metsa siis.

Sinna, kus karusnahku leidub.

see postitus on number 6272

Argielu 4 Replies

Ülikooli esimesel kursusel saime me paari kursakaga koos tööotsa ja hakkasime toimetama üle-tartulist noortelehte Ämblik. Mina kandsin seal tegevtoimetaja, keeletoimetaja, reporter, fotograaf, kujundaja ja küljendaja rolle. Ma mäletan, kuidas ühel õhtul enne trükkiminekut istusin ma kursaõe Tiinaga ja panin lehte kokku. Ahjaa, see oli ka veel osaliselt vist venekeelne (või oli eraldi venekeelne variant? vot enam ei mäleta), Moskvast pärit Tiina toimetas küljel venekeelset teksti.

See oli vist üks esimesi kordi, kui ma sain aimu, mida tähendab tööstress. Siuke päris tõeline tööstress mu oma valitud erialal. Kell muudkui tiksus, ma käisin vist iga kümne minuti tagant rõdul suitsu kimumas ja mingil hetkel tuli sein ette. Enam ei jõua. No ei suuda enam. Mitte sendieestki ei jõua enam. Vead tulevad sisse, silm ei seleta – kõik.

Ja ma mäletan nii hästi, kuidas Tiina vaatas mulle otsa ja ütles naeratades: “Kui ei jõua, siis ei tee.”

Ma ei saanud temast aru. Mismõttes: ei tee!? Sellist varianti pole, et ei tee! PEAB JU TEGEMA!

“Sa saad teha täpselt nii palju kui jõuad ja rohkem ei saagi keegi sinult nõuda,” ütles ta rahulikult. Ma vahtisin talle ilmselt ammulisui otsa.

 

mind. blown.

Ja selleks õhtuks me panimegi pillid kokku, tulime pühapäeva hommikul tagasi ja lõpetasime vist tunni ajaga värske peaga kõik, mis teha oli vaja.

Neid Tiina öeldud tarku sõnu meenutan ma endale senimaani. Sel nädalal on olnud peas mingi jooksev stampmõte, mida ma ei saa peast välja ja mis keerleb edasi-tagasi ja ringiratast: “Stressitase on üle mõistuse, stressitase on üle mõistuse…”

Istusin eile (võimalik, et viimast korda sel aastal) võrkkiiges, suitsetasin ja rüüpasime Ruumiga jäkut. Väsimusest peast täiesti segi. Arutasin, et ilmselt on suur osa probleemist peidus selles, et mul puudub igasugune ülevaade, mis järjekorras ma asju tegema peaks. Tõmblen ringi nagu peata kana ja suur osa energiast lähebki vist tõmblemise peale. Teen artikleid vales järjekorras (ja siis parandan vead ikka une arvelt). Teen lahti brauseriakna ja kangestun tühjal pilgul, sest olen unustanud, mida ma otsima ja vaatama pidin. Samal ajal on lahti uue kirja aken. Kellele ma kirjutama pidingi?

On reede õhtu, sõitsin kooli ja raadiost tulid hõiked, et käes on nädalavahetus, oo jee! Oo jee, on ta jee, mõtlesin kibedalt. Ees on ootamas mitu tundi loenguid, tipuks kontrolltöö. Homme hommikul vara tuleb Saarlandi startida. Nädalavahetus kulub intensiivsele koolitööle ja üks töökohtumine on ka. Ja siis ongi jälle esmaspäev, ei saa isegi öelda, et kõik hakkaks otsast peale. KÕIK EI PEATUGI.

Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada positiivse postituse. Positiivset on nii palju. Ma armastan kolmapäevaseid kontoripäevi, kui pinge on laes, sest kohe lähme ju trükki, aga alati saab kõvasti nalja. Pole olnud kolmapäeva, kui ei ole silmi pisaraisse naernud.

Ma ARMASTAN kooli. Mul on vist igas loengus mingid tõelised “pirn läheb põlema” momendid ja ma tahan pärast helistada kõigile ja rääkida, kuidas ma targemaks olen saanud.

Ma armastan seda, kuidas meil on tekkinud Milaga uus traditsioon – enne magamajäämist me vedeleme ja räägime. Tekkide vahelt teineteisele otsa piiludes. Mila enamiku ajast imiteerib rääkimist, mis on superarmas. Mitte eriti informatiivne, aga superarmas. Umbes nagu ta imiteerib saladuste sosistamist.

Ja kahtlemata armastan ma seda, et umbes nädala pärast on mul lõpuks normaalne sissetulek, mis tulebki sisse ja minu pangaarvele. Issand kui mõnna tunne see võib olla, et maksad arved ära ja ELAMISEKS JÄÄB KA ÜLE!

Ma armastan, et ma saan suvalisel hetkel #naistejuttudesse karjatada, et kõik on pask ja rõve ja üle-faking-üldse, ja kohe hakkab nii palju kergem ja kõik saavad aru. Ja keeravad asja nii, et järsku polegi enam õudne, vaid on hoopis naljakas.

Ja ma armastan, et käes on sügis. Ja et saab kütta. Ma tunnen, et sügis on nii väga minu aeg. Ja see, mu sõbrad, on ikka väga mõnus.

Ning mis puutub kõiki neisse miljonisse asja, mis vaja on ära teha?

“Alusta algusest,” ütles Kuningas kaalukalt, “ja jätka, kuni jõuad lõpuni. Siis pea kinni.”

(Lewis Carrol)

 

 

effing eff

Argielu 17 Replies

Super. Fantastiline. Läks ainult kaks nädalat, et ma oleks end oma kahel-poolel-töökohal ja täiskoormusel koolis ribadeks tõmmanud. Praegu tabas mind fantastiline arusaamine, et ma olen TOTAALSELT FUCKED ja ma isegi ei oska ühestki otsast hakata enam asju harutama.

Homseks on kodutöö kaks kodutööd, mille tegemist ma pole isegi alustanud. Neljapäevaks on kodutöö. Reedel on kontrolltöö ÕHTUL POOL KAHEKSA (sest magister on siiski ju töötavale inimesele), mis mind ärritab seetõttu, et ma pidin sõitma Saaremaale õe sünnipäeva tähistama ja ühele pereüritusele veel, lisaks on seal selle teise tööasja koosolek, või noh, peaks olema, reede õhtul. Aga kontrolltööd järele teha ei saa, seega jääb minemata. Fantastiline. Vähe ma ei oodanud seda.

Rääkimata sellest, et ma peaks täna veel lõpetama kaks artiklit ja tegelema aktiivselt homseks allikate leidmisega ja homme siis artikli ka valmis kirjutama. Ja minema täna kooli ja homme kooli. Ja homme kirjutama järjejuttu. Pluss Delfile asju. Ja ülehomme täispäeva kontoris tegema. Noh, õnneks see on tegelikult meeldivaim osa, sest siis jääb päevaseks lapsekohustuseks ainult ta kuhugi hommikul viia või kellelegi jätta ja õhtul järele minna.

Muidu käib ikka edasi-tagasi mingi lapsekamm ju ka, ning lisaks kirjutamistele ja asjadele pean ma ju pidevalt sotsiaalmeediat ka haldama JA VALIMISTE ASJA MA POLE ISEGI SIIN VEEL MAINIDA JÕUDNUD.

Kui ma veel eile olin üsna tšill ja tundsin, et ligitikkunud haigusepoiss sai rahulikumalt võetud nädalavahetusega seljatatud ning teatasin, et kõige suurem teene, mis ma endale teha sain, oli nädalavahetusel tööasju mitte teha, siis tänaseks ma lihtsalt hullun.

faking faaaaaaak!

Disclaimer kõigile, kes tulevad ütlema, et see on normaalne elu ja lõpetagu ma vingumine ja nautigu päriselu. Või et ise sa ju tahtsid ja ise sa võtsid ja naudi seda, sest kuu aja pärast on töö otsas ja aega küll kooliga tegeleda. Sorri, ilmselgelt pole ma tehtud samast puust, millest kõik teised normaalsed superinimesed tehtud on ja mul jookseb vahel kokku. Tõesti sorri.