Sildiarhiiv: random

siit tuleb kas katastroof või midagi ägedat

Lisa kommentaar

Kuna mu töö on suures osas seotud mõtlemise ja suhtlemisega, vahel ka asjade kirja panemisega, aga peamiselt siiski mõtlemisega, siis on kõige paremad puhkuse viisid minu jaoks (täpselt sellises järjekorras):

  1. Magamine, nii et ei pea äratuskella peale ärkama;
  2. remontikaprojektid, mida teha siis, kui kere on nii ära magatud, et enam ei suuda voodis pikali olla.

Teekond minu selleaastase suurprojekti juurde, mis vist ikkagi suure kindlusega nüüd käima läheb, algas umbes nii.

Olin kevadeks ikka üsna ajuväsinud. Kodus käisin puhkuseootuses ringi pilguga, et mida ma jõuan selle lühikese aja jooksul ära teha, kui puhkan – sinna sisse jäi veel üks Soome-reis, üks pikem jaanidel käimine saarel ja siis nädalake sellist aega, kui päriselt saaks teha midagi. (Siis ma veel ei teadnud, et tuleb kuumalaine ja ma ei jõua midagi teha.)

Mõtlesin, et okei, oleks aeg vist köögipõrandat hooldada. Nimelt on omal ajal Naabrinaine, kellelt ma selle kodukese ostsin, väga öko ja looduslähedase remondi lasknud siin teha, see tähendab ka naturaalseid puupõrandaid. Ka köögis. Ja naturaalne daki naturaalselt ei teadnud seda (või oli unustanud või ei mõelnud sellele), et neid puupõrandaid peaks suht regulaarselt ilmselt hooldama. Nii on need aastad läinud ja mis iganes kaitsekiht neil laudadel omal ajal peal oli, on nüüdseks sealt täiesti kulunud. Ning köök on teadupoolest selline koht, kus iga igasugu asju pudeneb või voolab teinekord põrandale ja puit on selline tegelinski, et kõik ta endale sisse ahmib. Nii et mu köögipõrand nägi juba mõned ajad välja selline, et ausalt öeldes, piinlik oli. Võisin seda harja ja lapiga kaapida, palju tahtsin, üldpilt palju paremaks ei saanud.

Okei, otsustasin, ma siis võtan ette, lihvin kasvõi ainult liivapaberiga põranda üle ja tõmban mingi asja peale. Mis see mingi asi võiks olla? Lakk, otsustasin. Sest naturaalne on küll mõnus, aga köögis ikkagi ma palun enam seda ei soovi.

Okei, lakime. Aga siis jääb lakkimata köögikappide alt, külmiku ehk veaks välja selleks ajaks, aga pliita alt jääks ikka lakkimata ja….

Olgu, nii ei viitsi ma seda ammugi teha. Võtame siis juba köögimööbli ka välja, sest see on ka ammu nii lagunenud ja tuleks välja vahetada ja üleüldse ma tahaks tegelt pliiti teise seina ja külmikut ka teise seina ja siis oleks mul kena suur ruum köögis, kuhu panna korralik laud ja toolid ja ja ja ja

Sõnaga: täislaksremont. Ma ju saaks sellega ise hakkama?

Helistasin isale. Kas me saame sellega omal jõul hakkama? Isa oli ÜLIMALT optimistlik (telefonis), et muidugi saame. No ta elus neid köögiremonte teinud ka omajagu. Täna aga, kui ta Mila maalt koju tõi, vaatas ta köögis natuke ringi, takseeris seda Stalini-aegset pliitat, millest tuleks TEGELIKULT alustada, kui kööki ilusaks tahta teha, avastas siis, et pliita on ehitatud mingi Y-kujulise TSEMENDIALUSE peale, mis mingil täiesti arusaamatul põhjusel köögis ilutseb (ja lubage lisada, laguneb – ma aprillis isegi mõtlesin, et pean valama hakkama seda), ja oli palju vähem optimistlik selles osas. “Jah, see on nagu kinder sürpriis siin, jumal teab, mis kuskilt välja tuleb,” tõdes ta.

Kuid siiski jäi ta piisavalt optimistlikuks – juhul, kui nüüd leida kiiresti pottsepp, kes pliidi ära renoveeriks (st ilusaks teeks ja ukse ära vahetaks, ma uut ei hakka ehitama, nii et lootust isegi natuke on) ja kui mu suht imeline elektrik ikkagi ka leiab lähinädalatel aega, et need elektritööd ära teha, mis köögiga seotud, siis “No okei, nädalaga ei saa hakkama, aga kahega võiks ikka saada”.

Panin hange.ee-sse kuulutuse pottsepa leidmiseks (võite kõik minna mu imelist pliiti vaatama, kui soovite, ja teha pakkumise, kui oskate ilusaks teha seda, IMELINE VÕIMALUS AINULAADNE HARUKORDNE ÄRA JÄTA JUHUST KASUTAMATA), saatsin elektrikule ka plaani ära ja ootan nüüd tema (tavaliselt entusiastlikku) vastust. Tõsi, ükskord kirjutas ta mulle väga entusiastlikult, kui teda ootasin üht tööd tegema, et: “Kõik on muidu parimas korras, mul sai lihtsalt aeg otsa!”

Ja köögimööbel, mis oli hullult ilus ja mu köögi (216 cm!) kahtlaste mõõtudega tundus ideaalselt sobivat, leidsin ka KOHESELT, ainult et kaup24.ee ütleb, et see on saadaval… alates… 15… novembrist?!?!?!?!?!

Niisiis, ma juba tunnetan kogu selle projekti juures sellist hunnitut daki kaose võnget. Sellest saab kas üliedukas võit, kus ma saan elu lõpuni kõigile rääkida, kes kuulata viitsivad, kuidas MA ISE IHUÜKSI (okei isa natuke aitas) oma köögiremondi tegin; või siis saab sellest see lugu, millega ma ükskord standuppi tehes lavale lähen. Mõlemal juhul ei saa väga kurta, kui päris aus olla.

Pilte ei viitsi veel panna, kui läheb asjaks, ju siis neid enne-pärast pilte ka teen, aga panen hoopis köögiaknalauakasvuhoone pildi koos teate-küll-kellega:

tibid poes

2 kommentaari

Preilid (33 ja 6) käisid palgapäeva puhul poes. See on meil selline üks asi kuus, mida me koos teeme, kui saab tõesti üsna rahulikult osta, mida hing ihaldab (okei-okei, osta neid asju, mis on otsa saanud ja siis Mila saab ühe mänguasja vmt hingele ja mina ostan nt lõhnaküünla) (no saate aru küll, LUKSUS eks). No lihtsalt kuidagi nii eriline mekk on sel palgapäevapoodlemisel, et kuigi me ostame tegelt üldiselt ikkagi esmatarbekaupu ja ei poodle poodlemise klassikalises mõttes, siis ikkagi on kuidagi nii mõnus see üks päev kuus, kui sa tead, et saad rahumeeli asju korvi panna.

No ja siis maksad arved ja edasi ongi jälle eelarvemajandus ja nutt ja hala.

Aga täna polnud! Niisiis, preilid käisid poes. Ja mida siis preilid ostsid? Väljavõte tõelisest tibiostlemisest:

  • lavendliga lõhnateeküünlaid
  • pohlaga lõhnateeküünlaid
  • laudlina (allahinnatud)
  • padjapüüri (megalt allahinnatud) (sest anonüümseks jääda sooviv toimetaja K. ostis eile endale voodipesu ja mulle meenus, et kui vanasti mulle tundus, et raha on “üle”, siis ma läksin ja ostsin endale uue voodipesukomplekti, aga kuna täna ei tundunud, et raha on “üle”, siis there you go.)
  • lukuga märkmiku (et Mila saaks päevikut hakata pidama – tema selle kuu hingeost)
  • lahtist hapukapsast
  • keedupeeti
  • vorsti
  • küünelaki (Milale)
  • naljaka kujuga õhuvärskendaja
  • piima
  • hambaharja
  • veel ühe hambaharja
  • puuvilju
  • veel puuvilju
  • üldpuhastusvahendi
  • mahla
  • soodushinnaga broilerifilee
  • veel ühe padjapüüri
  • kassitoitu

Hakkasin kassalindile asju ladudes täiega naerma, et superostureis ikka tibidel. Kassapidaja muigas, kergitas kulmu ja tõdes: “See hapukapsas on mu lemmik tibiost.”

Tõepoolest.

Okok, salli ostsin endale ka, sellise, nagu Epp jõuludeks sai ja mida ma olen kaks aastat moeblogijate kaelas vaadanud ja kadestanud, aga pole suutnud veenda end ostma, sest mul on juba nii palju salle. Aga mõtlesin, et ok, sünnaks siis kinkisin endale selle 15eurose salli.

Nüüd natuke samad süümekad, kui endale juveelipoest Maxima jõulukingiks neljaeurosed kõrvarõngad ostsin.

Eelarvesäästuelamine hakkab lõpuks ajudele, aga vist ka ikka heas mõttes. Et for reals mõtledki iga ostu tuhat korda läbi. Nii et kui ma olen terve elu põdenud, et ma olen rahaasjus halb, siis nüüd ma võin suht kindlalt öelda, et tegelikult olen üsna hea – ma pole elus nii väga eelarves elanud kui viimasel aastal. Ongi kuidagi omaseks saanud. Ja nüüd võiks järgmise sammuna end hakata natuke rohkem ka selles osas usaldama ja mitte rändomasjade üle pidevalt süümekaid tunda.

Challenge accepted.

kuidas ma ära surema hakkan, vol tuhat

14 kommentaari

Teadupoolest tabab mind igal aastal sünnipäeva lähistel kriis. Olen juba arusaadavalt selle üle kurtnud, aga täna sain aru, et täpselt nagu eelmisel aastal, on ka sel aastal kriis võtnud füüsilised mõõtmed ja MA SUREN ILMSELT VARSTI ÄRA OMG.

Sel aastal ma küll ei arva, et mul oleks rinnavähk, aga täitsa üllatuslikult täna leidsin, et oo, ma vist tõesti suren varsti ära. Sest miski muu ei seleta seda, mis toimub mu vasaku käega!

Algas kõik oktoobris, kui ma tegin magamistoas remonti. Teadupoolest tuleb seinte värvimiseks palju rullida ja seda rulli peab suruma ja kuna see rullisurumislihas pole mul just üliheas vormis, tundsin järgmistel päevadel rullisurumisnääpsuvalu täitsa korralikult. Nii et valutas, nagu ikka valutavad lihased, kui oled neile veits piimhappeks põhjust andnud.

Ainult et see valu ei läinud ära.

Mina ja nääpsutappev rull.

Siis tol ühel päeval, kui ma suitsetamist maha jätsin, asendasin ma suitsupausid hantlipausidega ja avastasin, et oo, rullisurumisnääps on ikka jõhkralt valus, eriti kui talle kuuma peale anda. Näiteks ei jaksa ma teha üle viie hantliviske rinnalt vasaku käega, paremaga jaksan vabalt 15 (mul megarasked hantlid ka, ausalt, mingi… no vähemalt tuhat kilo).

Õnneks hakkasin jälle suitsetama ja hantlid vajusid unarusse, aga siis OLI JUBA DETSEMBER ja mul IKKA VEEL vasak käsi küünarnukiümbrusest valutas!

Järgmine taktika oli seda kõike ingoreerida, sest… mida ma peaksin siis tegema? Mis arsti juurde ma üldse peaksin minema? Mis sümptomeid guugeldama? Ma isegi ei tea ju, mis asi see täpselt mul valutab!

Kuni tänaseni. Täna nimelt liikus see valu otse küünarnuki OTSA ja mul on KOGU AEG selline tunne, nagu oleks küünarnuki täpselt närvikohaga kuskile ära löönud ja see on ILGE. Kolleeg Kstp arvas muidugi kaastundlikult, et tõenäoliselt see ongi tsüst, mis ringi liigub ja nüüd nukki jõudis, ma lisasin, et just, luuvähitsüst. MA OLEN KUULNUD NEIST.

(Ühtlasi on Kstp see kolleeg, kellega ma hommikuti nukke teen. Coincidence? I THINK NOT.)

Nii et siin ma nüüd olen oma valutava küünarnukiga ja ei suuda välja mõelda, mida pihta hakata. (Peale aktiivse suremise, muidugi.) Õnneks on mul muud sümptomid ka, näiteks olen ma veendunud, et ma pole elus olnud nii väsinud kui praegu ja see hakkab vaikselt juba mu alati positiivset vaadet elule ruineerima. Sest no mis rõõm siin ikka, kui koguaeg oled nii väsinud, et see saab olla ainult luuvähk või lähenev vanadussurm. Ja muidugi pärisvähisümptomeid ei julge ma ammugi guugeldada, sest OBVIOUSLY.

Nüüd mõtlen, et peaks proovima, kas äkki aitab mingi… Kassi sisse mähkimine? Soolalahus? Veel hantleid, kuni valu lihtsalt alla annab ja nukist lahkub? Täiskuuööl kolme tee ristis alasti tantsimine? Vasakust käest loobumine? Vasakukäeliseks hakkamine?

No igal juhul. On tore teada, et mõned asjad siin elus ei muutu iial. Näiteks mina ja mu kriisid.

Kuigi, üks tuttav lisas (tundub, et ka kaastundlikult), et 34, see pole veel midagi, ainult hullemaks läheb, enam paremaks siit edasi küll ei lähe. Füüsiliselt siis. Ja ma olen temaga nõus, sest aina vähem on hommikuid, mil ma ärkan ja miski kuskilt ei valuta. Meenub see üks suurepärane hommik, mil ma ärkasin ja KÕRVAD OLID ÄRA SURNUD.

Oh keskiga, küll sa oled fantastiline. Kohe ootan, mis järgmiseks.

minu päev Valeriga

1 vastus

Jäljeline Klooga järv

Täna hommikul ärkasin ma üles ja otsustasin, et ma ei viitsi oma kriisiga tegeleda. Õigemini, ma ärkasin üles poolõudusunenäo peale, et on esmaspäev, kell on 11:44 ja ainult üks lugu on üles saanud. Tõeline online-toimetaja õudukas, ma ütlen. Ehk siis: puhkus on kohe läbi ja okei, ma pole jõudnud teha midagi, mida ma plaanisin, aga vähemalt olen ma maganud küllalt palju ja pealegi, õues on LUMH!!!

Niisiis läksime me Milaga kelgutama. Kloogal – loomulikult – pole kelgumäge, aga on üks auk, mida saab kelgutamiseks kasutada. Seega läksime me sinna. Oli juba üsna õhtu, teisi lapsi enam polnud. Umbes teisel katsel õnnestus mul pepukas katki sõita, nii et edasi olin ma nagu tavaline lapsevanem, kelle ülesandeks on kohusetundlikult huvitatud näoga kelguaugu ümber kõndida ja vahepeal hüüda: “Lahe sõit, tubli!”

Meiega liitusid üks isa ja tütar. Tütar tegi Milaga sõprust, ütles, et räägib vaid natuke eesti keelt, aga eks sellest pole midagi – kelgutamine ju üsna universaalne keel. Mingil hetkel liikusid nad edasi, umbes samal hetkel, kui me otsustasime järvejääd kontrollima minna. Ja kuna ma olin nädal aega maganud ning pool aastat jooksnud, avastasin ma, et olen kelguvedamises märksa osavam kui olin seda eelmisel talvel. “Singa-vinga! Kiiremini!” hüüdis Mila ja nii ma siis jooksin ja singa-vingatasin, kuni me isale ja tütrele järele jõudsime.

Siis sain aru, et jah, mina tõesti olengi see lapsevanem, keda teised lapsevanemad väga ei salli. Sest muidugi leidis see tüdruk, et nad ei saa meile alla jääda ja sundis oma vaest isa meiega võidu tegema. Tegime natuke aega võidu – mina loomulikult võitsin.

Järvel sõprus jätkus, otsustasime tüdrukutega, et hakkame detektiivideks ja jälitame jälgi üle jää. Jänesed ja koerad, kalamehed ja luiged – kes kõik seal jääl kõndinud. Väljas pimenes, meie kolmekesi ajasime jälge nagu nuhid, isa löntsa-löntsa meil sabas.

Leidsime mõned linnupesad ja kui ma avastasin, et lähemal on juba Ämari-poolne kallas kui Klooga-poolne (ja et see Klooga-poolne on täitsa pimedusse juba mattunud), võiks tagasi pöörduda. Jätsime hüvasti ja matkasime kaldale tagasi – ikka selleks, et avastada, et meie uued sõbrad on tegelikult meie sabas. Tüdrukud nõudsid, et saaksid kõrvuti kelkudel sõita, seega tuli meil, veohobustel, alluda.

Kõndisime siis nõnda mõned kilomeetrid, tüdrukud kelkudel, kõrvuti vaikides. Lõpuks küsisin, et mis ka härra nimi võiks olla – no et terve päev ikkagi koos veedetud. “Valeri,” selgus. Aga Valeri ei rääkivat siiski eesti keelt.

Kõndisime vaikides edasi, tüdrukud veel sõitsid pimedas paar korda kelguauku ja siis õnnestus mul Mila koju veenda.

Jätsime taaskord hüvasti ja ma jooksin koju, laps sabas huilgamas.

Noh, tuleb tõdeda, et mul on olnud imelikumaidki päevi. Mõni mu deitki on olnud imelikum kui võõra mehega vaikides kõrvuti mööda Kloogat kõndida.

Aga jää on hea ja üle kümne aasta ma mõtlen, et võiks uisud muretseda.

hääletu pühapäev

Lisa kommentaar

Iga kord olen ma juba novembrikuus valmis, et detsember läheb täiesti pööraseks, aga sel korral tundub, et on läinud kuidagi eriti pööraseks. Ma isegi ei suuda hoomata kõiki neid asju, mida ma olen viimastel nädalatel teinud, kui palju esinenud, kui palju suhelnud, et eile õhtul kadus mul viimanegi hääl, täna tuleb kurgust vaid vaevatud piiksatusi – keha vist annab hardcore märku, et palun puhka, palun puhka natukenegi.

Selline mäslemine on tore. Mulle meeldib see ja ma toitun sellest, aga ka positiivne stress on stress. Eile, pärast suuri pidusid (ja “Naistejuttude” otse-eetrit!), pärast veel viimaseid hingest-hinge rääkimisi pikendatud perekonnaga, pärast seda, kui me panime ühe kõrvaklapi minu kõrva ja teise Mila kõrva ja mängima Queeni (“No pane seda valges maikas meest, kes juba surnud on, aga kellele laval meeldib nalja teha ja särk seljast võtta!”), enne seda, kui rong kodupeatusesse jõudis – siis oli mul lõpuks hetk oma mõtteid kuulata.

See juhtub, kui maakera ühtäkki nii hirmsal kiirusel pöörlema hakkab, et enam ei kuule oma mõtteid. Sa oled küll täis suurt armastust, seda armastust, mida sa oled ammutanud, kui oled sosistanud bussis töökallimaga salajutte puhudes, või seda armastust, mida januselt kallistusest haarad, ja seda armastust, mida eetrist tajud, kui tundlad korraks nähtamatult eetri poole püsti ajad; oled täis kõike seda armastust, mida elu on tegelikult täis, aga mõtted, neid pole olnud aega mõelda.

Ja siis läheb laps magama ja sa kõnnid nagu kuutõbine mööda korterit, seisad magava lapse voodi kõrval ja mõtled, muudkui mõtled. Huvitav on ka see, kuidas magava lapse vaatamine on nagu palsam marraskil hingele. Kuidas üks vaatepilt võib nii terviklikult haarata ja täita sind lootuse ja rõõmuga ja lükata perspektiivi rohkem paika. Et jah, nii palju asju on, mis teevad haiget ja mida sa ei saa parandada, peadki lihtsalt ootama. Jah, nii palju asju on, mis võiks olla paremini; ja ikka veel muidugi tead sa, et oled natuke katki ja et paranemist tuleb lihtsalt oodata. Aegamisi, küll seegi saabub. Aga kuidagi magava lapse vaatlemise rõõm, see on nii puhas ja siiras ja selles on peidus kõik maailma saladused, kui sa vaid oskad kuulata ja märgata.

Kummaline aasta lõpp on. Eelmisel aastal samal ajal tundsin ma, et kohe. Kohe-kohe juhtub midagi suurt. Jah, üht-teist juhtuski, eks ta oli vist selles hetkes ka suur, ja ehk siis tegelikult ka see õppetund oli omamoodi täitsa suur. Andis mulle lõpuks ühe puuduva pusletüki, et miks ma teen asju just nii nagu ma teen, ise mõnikord täiesti aru saamata, kuidas ma ikka ja jälle muudkui samade ämbritse sisse astun ja rehade otsa koperdan. Et selles mõttes on ikkagi olnud kordaläinud aasta, sest mis see elu muud on kui üks pusletükkide omavahel sobitamine, aru saamine, milline on nurgatükk ja milline ääre oma ja milline käib täpselt pildi keskele.

Ning suur lootus, et kunagi sa oskad seda pilti vaadata ja mõista, isegi kui mõned tükid puudu jäävad.

Sel korral on olnud nii palju lärmi mu peas ja mu ümber, et ma ei olegi osanud tajuda, milline seekordne aastalõpp on. Klammerdun mingite positiivsete asjade külge, teen tänulikkuseharjutusi ja reastan seda, mis on elus hästi, mida on õigesti tehtud. Klammerdun ja siis lasen jälle lahti, meenutan, et fuck your feelings, tegelikult on elu lihtne, hästi lihtne.

Ja lõppeks, ikka tunnen, et olen liiga sõltuvuses oma tunnetest, armastan ikka liiga palju ja sügavalt, pöörase kirega kõiki neid inimesi, kes mu elus on, sest nemad mu elupilti ju teevad ja loovad, see on ikkagi suur õnn.

Aga kuskil, tunnen, miski on käeulatuses, kombatav, kohe varsti ma hammustan midagi läbi, see tunne on ka. Mida, veel ei tea. Miski läheneb, aga ma ei tea, mis see on. Viimati oli sarnane tunne – halvaendeline – alles üsna hiljuti ja siis toimuski suur plahvatus, hoopis selline, mida üldse ei oodanud. Praegu on natuke teistmoodi ärevus. Midagi juhtub kohe-kohe, ma ei tea, mis see on, ja mul pole aimugi, kas ma olen selleks valmis.

Ma tean, et see tuleb, sest see mõte, mida ma öösel kuulasin, mis peas valjult mantrana käis, oli hoopis: “Tahaks, et kõik kulgeks ja laabuks. Ja rahu.”

Tavaliselt on nii, et saabub midagi hoopis teistsugust, kui ma olen jõudnud midagi nõndaviisi mõelda.

Eks siis vaatame, Emake Elu. Kas näitad trääsa või mõnd oma imelistest vikerkaartest, mida sa suudad ootamatutel hetkedel kokku keevitada.

Ei, ma ei ole valmis.

Aga ära ka ei ütleks.

safety pins

5 kommentaari

Ma olen mingil põhjusel viimastel päevadel palju turvatundele mõelnud. Vist seetõttu, et hiljuti  küsiti mult üle pika aja, kuidas mulle Klõugal elada meeldib ja kuna “hästi” on rumal vastus, siis püüdsin ma põhjalikumalt plusse ja miinuseid kokku võtta ja, noh, nii ma turvatundele mõtlema hakkasingi.

Teate seda ajutrikki, et sulle tundub, et sa pole tükk aega tänavaliikluses ühtki Žigulid märganud ja siis sa hakkadki kõikjal ainult sikse nägema? No umbes nii läkski.

Nüüd märkan ma ainult asju, mis tekitavad minus turvatunnet (või mis seda röövivad).

Suvalised asjad, mis tekitavad minus turvatunnet, suvalises järjekorras:

  • palgapäeval kõikide arvete korraga tasumine;
  • kui kapis on õli;
  • kui sügavkülmas on juurikaid ja mingit lihakraami;
  • kui paagis on kütet (aga mitte täispaak! see toob halba õnne – täispaagiga juhtub KOHE autoga midagi);
  • mu vanad lääbakad saapad, millega on võimatu praktiliselt libiseda;
  • kui akuprotsent on üle 80;
  • kui kassitoidukott on vähemalt pooltäis;
  • kui ma näen, et emme helistab;
  • kui sõber öösel mu täiesti suvalist jauramist on nõus kuulama (ja isegi nõu andma);
  • kui lund sajab ja ma tean, millises trepikojas ma viimati lumesahka nägin;
  • kontori kohvi maitse;
  • prillid;
  • A. korteri võtmed minu võtmekimbu küljes;
  • naeratavad koerad;
  • kui kassid mind üleni katavad;
  • minu ja Mila kaisupaus;
  • Mumfordi “There Will Be Time” ja Rivvrsi “Hold On”;
  • padjad;
  • kui autos on saag ja tekk;
  • Klõuga tutikas ülisinine jõulupuu;
  • pomelod.

Aga on ka asju, mis tekitavad minus ääretut ebakindlust, näiteks:

  • mainitud täispaagile lisaks ka otsakorral olev kütus;
  • kui auto võbeleb ja ma ei saa aru, kas see on järjekordne Põhja-Eesti ilmastikunähtus nimega “tuul, mis puhub väikeautod teelt” või, noh, impending doom;
  • arved, mis tulevad pärast seda päeva, kui ma olen oma teada kõik arved juba ära maksnud;
  • kui mul on korraga vaja kasutada kaht pliidiplaati (sest siis ei saa muud järele panna väga, lööb korgid välja ja kunagi ju ei tea, millal sa vajad tassikest teed!);
  • vahuvein ja nende avamine;
  • raketid – läheduses;
  • karjumine, igasugune;
  • busy-seade skaibis;
  • eelarveäpp;
  • see pöördvärav, millest peab tööle minnes läbi minema;
  • poisid, kellest ma ei suuda üldse midagi aru saada;
  • teetööd, eriti pimedas.

Kindlust on vist siiski märkimisväärselt rohkem elus. 12 punkti, tubli, Daki.

Autoostu eripäradest

3 kommentaari

Ma tean, et ma rikun praegu mingit hullu reeglit, aga jah! See on teine blogipost kahe päeva jooksul! Nagu ma oleks mingi blogija!

Ühesõnaga, mõtlesin mina, et peaks uue auto muretsema.

Algas see kõik harilikult – no nagu ikka asjad algavad, kuskil Paldiski maanteel, eksi majast kolm kilomeetrit, istud seal nagu loll, auto surnud, raha vähe… No nagu ikka, eks? Mitte, et Mon Rouge oleks halb auto, ta üldse ei ole. Ta on väga hea auto, ta on lihtsalt väga vana auto ja minusugusele üksikemale, kes kärutab pidevalt linna vahet ja kes on veel nii õrnas eas, et ei oma taskus pidevalt puksiiri- või parandusraha, ta lihtsalt noh, lihtsalt hakkab vaikselt kurnavaks muutuma.

(Sealt eksi ukse eest sain muidugi ära puksiiri toel ja maksin praeguse auto väärtuse parandamisse, thank you very many.) (Aa ei, ma ei olnud eksi ukse ees mingi saikopõhjustel, ma lihtsalt pean sõitma tööle iga päev.)

Ühesõnaga.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, välja ei mõelnud. Mõtlesin ka, et äkki oleks üldse ilma autota. See oleks muidugi tehtav, muidugi. Miljonid inimesed elavad pidevalt ilma autota ja kõik on fain. Aga ma ikka mõtlen, et äkki saaks kuidagi nii.

Mul nimelt pole palju nõudmisi. See auto võiks olla töökindel. Selle varuosad võiks maksta vähe. Ta võiks olla üsna odav. Tal võiks olla kont ja topsihoidjad.

Muud ma auka ei palu!

Bensiin võiks ka olla, automaadiga noh, okei, lepin häda korral, dislat ei võta eluski, vähemalt mitte praeguses (ei, see pole avang dislasõpradega vaidlemiseks, mul on omad põhjused ja soovitused).

Niisiis, mida teeb üks inimene, kes on suht vaene, aga üsna agar vahetama oma autot uue vastu? Leiab koha, mis võtaks vastu ta praeguse auto, näiteks sissemakseks! Pakuks mõne asemele ja vormistaks lepingu ja kõik oleks vinks-vonks.

See kõik tundus fakken ideaalne. Ausalt, vot see on teenus, mida ma ostaks – sest vot ma pigem maksan natuke peale, aga ma tõesti ei viitsi tegeleda mingite kuulutuste ja asjadega – mul pole selleks lihtsalt aega. Ma sõidan linna ainult töö jaoks, vahel harva ka sõprussidemete eesmärgil. Mul pole seda aega, et käia erinevaid autosid vaatamas ja ühtlasi enda oma parseldada. (Pealegi, mu enda oma noh, on üsna õnnetu juba.) Ma tahaks, et ma saaks kõik asjad ühe koha peal aetud. See on teenus, mille eest ma maksaks.

Aga tuleb välja, et see ikka on mingi imeteenus ja ma olen ainus inimene maailmas, kellel seda vaja on. Või siis, ma ei teagi.

Kõik muu läks hästi. Auto hindamine ja kõik need tunnid, mis ma veetsin selle firma veebilehel autosid valides. Kõik muu ka, auka, superluks.

Ja siis läksin ma selle autoga sõitma, mille ma välja valisin.

Aknad ei tööta. “Einoh, eks see ole mugavuseasi kah,” ütleb õemees naerdes, kui helistan, et whatsupwiththat, et kas see on nagu tehtav asi.

Aga ei, aknad peaksid mu autol siiski töötama.

Järgmine auto.

Ahjaa, kas ma ütlesin, et läksin sinna pärast trenni ja megatuul oli ja fakk noh.

Sõnaga, järgmine auto.

Sellel vist oli kässar kinni jäänud. “Ah, sõitke, küll ära läheb,” julgustab müüja. Jajah, ma tean, mul ennegi nii kinni jäänud. Samas tean, et pole suurem asi lappida see tross. Tehtav.

JA SIIS EI AVANE PAGASIRUUM.

On pm ainus asi, mis ma elult tahan – konditsioneer – ja ma olin selle auto puhul sellest nõus juba loobuma. Mis siis, et kassettmakk ja kinnikiilunud kässar. Suva.

Aga no pagassi on mul vaja.

Kus ma muidu oma akordioni hoiaks? (True story. Senini sõidab kaasa.)

Järgmisena palusin tal tegeleda selle kuradi lukuga ja käisin kõik platsi läbi. Valisin vist kolm tükki välja, mida võiks veel proovida, sest külm juba hakkas ja ma ausalt ei viitsi tegeleda sellise juraga keset oma puhkust päev otsa.

Üks auto ei läinud käima.

Teisel ei töötanud aknad. Mootorivahetus ilmselt paar sotti, eeldan.

Kolmas oli… Kolmas oli nii väga sinine, et ma pole nii sinist autot varem näinudki. Aga töötas! Ja isegi katuseluuk oli ja ka see töötas! Ja kõik muu ka noh, ma ei suutnud selleks hetkeks seda enam uskuda, et ma olin välja valinud auto, millel kõik töötas isegi.

Läksin siis asja vormistama.

Ja mis selgus?

TRA EI SAA.

Pardon my French, selgus, et asjal on peal mingi käsutuskeeld või midagi, ilmselgelt mingi kohtutäituri teema, müüa ei saagi. No ma ei tea, kuhu ma nüüd minema pean omadega, aga kui see kõik ei tõesta seda, et mul lihtsalt ongi halb õnn autodega, siis ma ei tea, mis tõestab. Sest see oli ikka fakken huumor ja ikka suht paha huumor, sest no miks noh, miks ei võiks asjad olla lihtsad.

Ma lihtsalt tahaks, et mul oleks a) auto, mis sõidaks kohe, b) auto, millel on sobiv hind ja c) auto, millel on topsihoidjad ja kont (see viimane juba on täiega läbiräägitav).

Muide, sõbrale seda lugu rääkisin, kuidas ma kuskil Lasnamäel täna kolm tundi veetsin ja autosid valisin, sai ta väidetavalt südari. Ma nüüd mõtlen, et kas asi on selles, et tal lihtsalt ongi nõrk süda või ma teengi midagi valesti, sest FOR SURE tean ma autodest tegelt rohkem kui tema (ah kurat, äkki ei tea kah).

Võtke lihtsalt mu nunnukas ja andke natuke parem vastu ja ma annan raha, on see nii raske diil siis või, ah? AHHHH?

 

kummitusmetsast

4 kommentaari

Hakkasin selfit tegema, aga siis meenus, et olen Kummitusmetsas ja KOHE pidin üle õla vaatama, et kummitused pildile ei roniks.

Täna avastasin ma, et olen ikka üsna kartlik inimene. Ja selleks käisin ma kõigest ühel rattasõidul.

Eile meenus mulle, kui väga ma armastan tegelikult õudukaid ja kuna ma ei julge neid iial üksinda vaadata, pole tükk aega ikka ühtki õudukat vaadanud. Siis aga otsustasin ma, et olen strong and independent woman ning mis seal ikka, võtan end kokku. Võtsin. Röögatasin ainult mõne üksiku korra.

Täna oli uus ja õnnis päev, tuli avada rattahooaeg. Valmis grandioosne plaan – arvuti tagant püsti tõusta (!) ja minna. Et oleks rohkemgi motivatsiooni, otsustasin, et teen sellise tiiru, kus saan käia Kloogarannal poes, et proovida üht läätsesupiretsepti, mis raamatust silma jäi. Mõeldud, tehtud.

Ainuke nipp peitub selles, et parim tee Kloogarannale (no selline, kus sind mööduvad autod kraavi ei aja või lihtsalt surnuks ei sõida) läheb läbi koonduslaagrimetsa, tuntud ka kui Kummitusmets. (Ma kahtlustan, et nii kutsun seda ainult mina, aga HEA PÕHJUSEGA ma ütlen. Ükski mets, kus natsid oma pahategusid tegid, ei saa mitte olla kummitav mets.) Aga päike paistis, meel oli rõõmus, ilm paras, nii et miks mitte.

Mulle tegelikult väga meeldib see paarikilomeetrine rada läbi metsa. On hämmastav, kui palju erinevat maastikku sellesse väiksesse teelõiku mahub. Pahurad kuusikud, saledad männikud, vihased lepikud, nukrad pajuvõsad ja siis see moodustis, mis jääb raudtee ja aktiivse Kummitusmetsa vahele, mis on segu soost, ennast täis pilliroost, lootuse kaotanud põõsastest ja konnadest.

Lisaks jääb teele üks luikede järv, mille on omastanud luigepaar, keda ma juba mõned aastad tagasi seal tšillimas nägin.

No ja muidugi aktiivne Kummitusmets ise, mille põhiatraktsioon on miski, mida ma suudan ainult kirjeldada kui massihauad ja suured, pimeduses tontlikult helendavad mälestusmärgid. Isegi päevavalguses tundub, et seal kummitab ja ma iga kord ehmatan end poolsurnuks, sest võin vanduda, et nägin just kedagi puude vahel sahmimas. Ju on kummitustelgi omad tööd ja tegemised.

Õnneks on aga rattal lapsetool, mis koliseb nii metsikult, nagu oleks viimnepäev käes. Alguses ma arvasin, et see on ju isegi hea kaitse – kolina tõttu ma ei saaks hea tahtmisegi juures kuulda, kui mõni kummitus mind hüüab või lõrisedes taga ajama hakkab. Metsa jõudes selgus aga, et oh ei, kallis Daki. Koliseva rattaga sõites võid sa pea pandiks panna, et sa äratad üles ka kõige rahumeelsema kummituse ning vaevalt et nad sellega rahul on. Isegi linnud tõstsid minu lähenedes hädakisa ja läksid pesi kaitsma ning üsna kindlalt sain ma VÄHEMALT ühe kõõrdpilgu osaliseks konnalt, kes teed ületades mind kui ilmaimet vaatama jäi. (Ja siis ilmselt pettus, et ma polegi ilmaime.)

Kummitusmetsast välja saades nägin kolme vahvat prouat kõnnikeppidega keplemas, kellele ma reipalt “Terejõudu!” hüüdsin (sest ma usun sügava veendumusega, et kui inimesed ei suuda isegi kummitavas metsas üksteise vastu elementaarset viisakust üles näidata, ei ole me inimeste nime väärt). Empiirilise vaatluse tulemusena võin tõdeda, et eestivene prouadest vastab koliseval rattal veidriku tervitusele üks kolmest.

Edasi oli juba lihtsam, paarisajameetrine teelõik suurel maanteel läks ilma surma saamata (win!), jõudes pepusõbralikule auklikule teele, mis viib läbi Kloogaranna, olin ma juba unustanud kummitused ja väntasin rõõmsalt edasi. Küll on ikka imeline kant see, iga maja on potentsiaalne unistuste kodu.

Ja siis avastasin ma, et kuradi kurat, ma ju kardan koeri.

Ja hobuseid (kui kahele peaaegu sisse sõitsin, sest tulin rõõmsa hooga käänaku tagant välja, üldse kahtlustamata, et seal võiks ka hobuseid olla). Poes muidugi läätsi polnud, sellerit ka mitte, see-eest oli seal suurepärane alkoholi- ja sigarettidevalik (erinevalt Klooga poodidest, aga eks kolm kilomeetrit eemal elavadki keskmisest Klooga elanikust umbes 5005 korda jõukamad inimesed) ja üks suur porru. I’ll wing it, leidsin läätsehautise kohta (nagu ma peaaegu iga asja kohta elus leian), torkasin porru ja värska kotti, maksin ja tuiskasin teist metsateed kaudu tagasiteele.

Tagasiteel püüdsin ma tunnetada, et noh, kas see kehale ja meelele kingituse tegemine ka töötab. Öeldakse ju, et trenni on nii maru mõnus teha (ja träkker ütles, et selleks ajaks olin ma juba kolmveerand tundi vändanud) ning tuli tõdeda, et tõepoolest. Pea täitus rõõmsamate mõtetega ning tasapisi hakkas see postitus lõikudena pähe kargama. Muuseas, seda enam viimasel ajal eriti ei juhtu, samas kui varem oli see igapäevane – et elad ja peas muudkui blogid ja jäädvustad. Kirjutamisenergia läheb lihtsalt kõik mujale, nii et kuradi kurat, tuleb jälle tõdeda, et mu jalutamishullust sõbral on vist õigus, kui ta arvab, et liigutamine ja aeg endale aitavad stressi maandada ja üldse normaalsem inimene olla.

Kuradi kurat.

Miks ei võiks lihtsalt lebamine ja sarjade vaatamine sama mõjuga olla? AH MA KÜSIN?!

No igal juhul, mõtlesin rõõmsalt postitusele ja elule üldse, ka lapsetool kolises vähem, kuna pidi nüüd kaisus hoidma gigantporrut ja vett ja suitsuvorsti.

Ja siis meenus mulle õudusfilm, sest sellega tahtsin ma juttu alustada.

Ja fuck this shit kui jube on läbi kummitusmetsa sõita, kui sul on täiega stseenid silme ees, kuidas nõiad ja kummitused kõikjalt välja kargavad ja sind kohe ära tahavad tappa. Ka prouasid polnud enam kuskil näha, ma olin täiesti üksinda. TÄIESTI ÜKSINDA KUMMITUSMETSAS!!!

Sundisin end mõtlema ilusatele asjadele, nagu näiteks, et homme saab kontorisse, mul on uued kleidid, kummituskummituskummi—, ei-ei, kleidid, töö, päike paistab, varsti saab Pautsi raamatut lugeda, kohe on suvi, suvel kummitab vähem (kindlasti on selle kohta statistikat), suvel saab lisaks reisile ja reisimise ajal kummitab kindlasti vähem, oh, see konn on ikka veel siin, ju ta vihkab mind oma konnasüdamega forever, äkki on see uus konn?, jah, see on uus konn, eelmine oli märksa hinnangulisema ilmega, oi, näed, kummitusmets sai läbi ja mu peff on täiega kange.

Kogu saaga lõpetas tõdemus, et üle raudtee saades tundsin ma end nagu kadunud poeg koju naasmas, rongipeatusetäis inimesi vaatas mind ja mu kolisevat imepilli veel pikalt, kui neist eemaldusin ja kuigi Klooga poed on imelised selle poolest, et seal on alati läätsi, siis sel korral oli ainult üks purk ja ma otsustasin, et I’ll wing it, teen läätsehautist siis hoopis kikerhernestega.

Pärast jagan ka, kui söödav tuli.

vanadusest

4 kommentaari

Kõik algas sellest, et Marta tuletas eile #naistejuttudes meelde, et enam pole selfide tegemisel kõige popim pardinägu, vaid hoopis kalahuul, mille peale ei suutnud ma vastu panna ja tegin kalahuuleselfi.

See tähendab, üritasin.

Üritus nägi välja nii, et kõigepealt ma käisin jalutamas ja mõtlesin jube pikalt, kuidas näha pildil välja maksimaalselt seksikas. No et pilk peaks olema hägune, selline “ma ei tea eriti midagi, mis toimub, aga see on minu juures üks väga seksikas omadus”, vaatama ehk natuke kaamerast eemale kaugussegi. Seejärel tuleb kuidagi ära petta, et mul on lopsakamad huuled kui need tegelikult on. (Marta ütles selle peale muidugi, et ei ole vabandus mingi kriipshuul – kalu ju ka igasuguseid… mis on sulatõsi.) Ja kui ma lõpuks jalutamast tagasi jõudsin, olin ma kohe ülimas tujus ja hästi meelestatud, et teha üks kena kalaselfi, seksikas, vastu valgust (sest nii on müstilisem).

Ma ütlen kohe ausalt, et ma sain krambid, kui seda selfit nägin. Ma pole mitte ÜHEGI pildi peal elus nii tard välja näinud ja ma NÄGIN SELLEKS VAEVA.

Sest, no vaadake ise:

2016-04-05 16.41.04

Mis muidugi selgitab, miks ma eriti ei deidi – sest kui ma üritan välja näha seksikas ja clueless, näen ma välja nagu Seewaldist põgenenud patsient.

Igal juhul, sõbraga tekkis selle pildi peale vaidlus, väikene, et kas ma ikka näen välja nagu 8. klassi õpilane või ehk olen ma siiski juba 14 täis. St vaidlus oli tegelikult natuke teisel teemal, aga ma täna tööle sõites pikalt mõtlesin, et mingi huvitav värk on tõesti, et ma näen piltidel vist suht laps välja. Kui ma olin 20+, nägin ma välja palju vanem ja kui ma olin 10+, nägin ma välja nagu, noh, kole laps. Nüüd ma vist olen selline, adekvaatne laps, vahel küsitakse dokumenti ja ainsad jäljed vananemisest on miimikakortsud otsa ees, mis on geneetiliselt Lampide liinist mulle edasi antud.

No ja hommikuti on dekoltee kergelt kortsus, aga sellegi vastu aitaks ilmselt rinnavähendusoperatsioon.

Aga! On üks väga oluline vananemise märk, mis mind kummitab. See tuli mulle täna meelde, kui kulme käisin korrastamas. Nimelt ma leidsin millalgi sügisel HALLI KULMUKARVA. Ses mõttes, auka, see leid oli ÕÕVASTAV. Tähendab, mul ei ole hallide karvade vastu midagi – ma ei tea, et need mul on, sest ee, ma harrastan juuste värvimist ja ilmselt harrastan seda elu lõpuni. Aga KULMUS?! WHO DOES THAT?! See on nagu mingi meeleolukas meeldetuletus looduselt. “Palju õnne, sa lähened neljakümnele, siin on kingituseks sulle vanaisakulm ja sa pead seda nüüd erilise hoolega hoidma.”

No tänan väga. Mehed saavad vananedes aina rohkem naisi ja mõnusa soolapipraseguse habeme, ja mida saan mina? HALLI KULMUKARVA! Mis, mulle tundub, kasvaks igavesti, kui ma teda ei takistaks. Nagu ta üritaks mu juustega kokku kasvada. Et hea kindlam olla nii, seltsis segasem.

Niisiis vedelesin ma täna oma kulmuprofi all, lubasin endast teha salongi Insta jaoks enne-pärast fotosid ja olin hiljem meeldivalt üllatunud, et isegi siis, kui lamp on näkku suunatud ja ülilähedalt on tehtud pilti, ei ole liiga täpselt võimalik foto põhjal öelda, kui vana ma olen. Ja vanaisakulm, hahaa! Sinu me pagendasime ka jälle ära.

PS. Sõber muidugi arvab, et mul pole eriti deite sellepärast, et ma olen näost nii laps. No et keegi ei julge või nii.

Äkki peaks vanaisakulmu ikka alles jätma? Noh, nagu tõestuseks, et ma ikkagi vananen täie hooga.

nahatuolekust

1 vastus

Mul on pikemat aega mõttes üks postitus sellest imelikust nahataoleku-tundest, mis mind viimastel, mm, aegadel? on vallanud. Ma olen seda üht- ja teistpidi mõelnud, et miks mõne inimesega tunned end, nagu oleks endalt koorinud marrasnaha, siis pärisnaha ka, et järele on jäänud ainult närvilõpmed ja kõik ergud on valla, nii et isegi pealepuhumine võib haiget teha. Ja kuidas nii olla on täitsa hirmus.

Ja siis ma olen mõelnud nahale sõna otseses mõttes. Kuidas kõik need armid ja kõik, kuidas see on üks imeline organ, talletab kõik su elu kriipsukeste, vagude, nõgude ja armidena, sa saad näpuga mööda oma puusakonti ja reielihast vedada ning meenutada, kuidas su need kehaosad on varem välja näinud, kuidas oli siis, kui nahk oli pringim ja siledam, kui polnud battle scars venitusarme, kui sul oli tunne, et sa oled inetu ja ei sobi, ise veel teadmata, et see on ehk kõige ilusam – nooruse ja sileduse mtõtes – mis sa üldse kunagi oled. Ja ise veel teadmata, et kunagi hakkad sa ilusaks pidama seda, mida 20aastane sina iialgi ei suutnud omaks võtta ja imetleda, aga mida nüüd siiralt oma naha puhul suudad. Kõiki neid mõhnu ja kortsukesi, kõike seda, iseennast kogu komplektina, noh, armastada.

Siis mõtlesin ma veel, kuidas see teadmine või tunne, kuidas seda on võimalik kurvaks mõelda. No et kui on vastav tunne, kui lebad köögipõrandal ja tunned, kuidas külma puhub, kuidas vaatad pimedasse öhe ja näed valgeid lumemütse ja tähti ja maja hingab su all ja on vaikne, ainult peas on lärmakas. See tunne, et kuigi sa oled endale sisendanud viimased x aega, et kohe-kohe, kohe juhtub midagi head, kohe peab midagi head juhtuma, kohe saab ootamise vältimatu paratamatus läbi, et siis äkki, mis siis, kui see ongi See. Et ongi see, edasi juhtuvad kohe-kohe-head-asjad, need on, noh, need tavapärased head asjad, mis juhtuvad igas elus. Kütus maksab 88 senti ja sul parasjagu on vaja tankida. Laps veerib kokku esimese sõna (“Emme, mida tähendab 30 ALA?”). Sõbrannal läheb ülihästi ja sa oled tema eduka karjääri üle siiralt õnnelik. Netflix jõuab Eestisse. Su lemmikbänd annab peagi välja järgmise plaadi. Algab Criminal Mindsi spin-off. Pöörad Kloogale täpselt sel hetkel, kui iPodist tuleb Daughtry “Home”. Kui perel ja lähedastel läheb hästi. Kui on esimene kuu, mil ei pea avanssi võtma. Kui on esimene kuu, kui pole kuskile võlgu.

No sellised tavapärased head asjad. Need, mis sageli on alahinnatud, aga need, mis moodustavad tegelikult meie õnnelike elude traagelniidid. Ja ma ei taha kuidagi öelda, et ma ei suuda neid väikseid võite, neid väikseid õnnehetki hinnata. Suudan. Hindan väga. VÄGA. Eriti siis, kui kangastub, kuidas kõik võiks olla ja tänutunne, et kõik on just nii.

Aga no ikka teinekord lebad põrandal, sest no näiteks, eks, tõmbasid selja ära autost raskeid asju tassides ja hakkas nii kuradi valus, et oli vaja korraks pikali heita ja nagu harjumusest tulid pisarad ka. Lebad seal ja mõtled, et okei, Daki, sa ütled endale, et kohe-kohe juhtub midagi head, aga mis see hea peaks olema? Sest head on ju nii palju, terve elu on head täis.

Sellest ju piisab täiesti. Nahaga või nahatult, piisab. Sest armid noh, armid on sinuga. Hoiavad meeles, mis on oluline.