Tag Archives: random

Autoostu eripäradest

Inimesed ja inimeseks olemine 3 kommentaari

Ma tean, et ma rikun praegu mingit hullu reeglit, aga jah! See on teine blogipost kahe päeva jooksul! Nagu ma oleks mingi blogija!

Ühesõnaga, mõtlesin mina, et peaks uue auto muretsema.

Algas see kõik harilikult – no nagu ikka asjad algavad, kuskil Paldiski maanteel, eksi majast kolm kilomeetrit, istud seal nagu loll, auto surnud, raha vähe… No nagu ikka, eks? Mitte, et Mon Rouge oleks halb auto, ta üldse ei ole. Ta on väga hea auto, ta on lihtsalt väga vana auto ja minusugusele üksikemale, kes kärutab pidevalt linna vahet ja kes on veel nii õrnas eas, et ei oma taskus pidevalt puksiiri- või parandusraha, ta lihtsalt noh, lihtsalt hakkab vaikselt kurnavaks muutuma.

(Sealt eksi ukse eest sain muidugi ära puksiiri toel ja maksin praeguse auto väärtuse parandamisse, thank you very many.) (Aa ei, ma ei olnud eksi ukse ees mingi saikopõhjustel, ma lihtsalt pean sõitma tööle iga päev.)

Ühesõnaga.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, välja ei mõelnud. Mõtlesin ka, et äkki oleks üldse ilma autota. See oleks muidugi tehtav, muidugi. Miljonid inimesed elavad pidevalt ilma autota ja kõik on fain. Aga ma ikka mõtlen, et äkki saaks kuidagi nii.

Mul nimelt pole palju nõudmisi. See auto võiks olla töökindel. Selle varuosad võiks maksta vähe. Ta võiks olla üsna odav. Tal võiks olla kont ja topsihoidjad.

Muud ma auka ei palu!

Bensiin võiks ka olla, automaadiga noh, okei, lepin häda korral, dislat ei võta eluski, vähemalt mitte praeguses (ei, see pole avang dislasõpradega vaidlemiseks, mul on omad põhjused ja soovitused).

Niisiis, mida teeb üks inimene, kes on suht vaene, aga üsna agar vahetama oma autot uue vastu? Leiab koha, mis võtaks vastu ta praeguse auto, näiteks sissemakseks! Pakuks mõne asemele ja vormistaks lepingu ja kõik oleks vinks-vonks.

See kõik tundus fakken ideaalne. Ausalt, vot see on teenus, mida ma ostaks – sest vot ma pigem maksan natuke peale, aga ma tõesti ei viitsi tegeleda mingite kuulutuste ja asjadega – mul pole selleks lihtsalt aega. Ma sõidan linna ainult töö jaoks, vahel harva ka sõprussidemete eesmärgil. Mul pole seda aega, et käia erinevaid autosid vaatamas ja ühtlasi enda oma parseldada. (Pealegi, mu enda oma noh, on üsna õnnetu juba.) Ma tahaks, et ma saaks kõik asjad ühe koha peal aetud. See on teenus, mille eest ma maksaks.

Aga tuleb välja, et see ikka on mingi imeteenus ja ma olen ainus inimene maailmas, kellel seda vaja on. Või siis, ma ei teagi.

Kõik muu läks hästi. Auto hindamine ja kõik need tunnid, mis ma veetsin selle firma veebilehel autosid valides. Kõik muu ka, auka, superluks.

Ja siis läksin ma selle autoga sõitma, mille ma välja valisin.

Aknad ei tööta. “Einoh, eks see ole mugavuseasi kah,” ütleb õemees naerdes, kui helistan, et whatsupwiththat, et kas see on nagu tehtav asi.

Aga ei, aknad peaksid mu autol siiski töötama.

Järgmine auto.

Ahjaa, kas ma ütlesin, et läksin sinna pärast trenni ja megatuul oli ja fakk noh.

Sõnaga, järgmine auto.

Sellel vist oli kässar kinni jäänud. “Ah, sõitke, küll ära läheb,” julgustab müüja. Jajah, ma tean, mul ennegi nii kinni jäänud. Samas tean, et pole suurem asi lappida see tross. Tehtav.

JA SIIS EI AVANE PAGASIRUUM.

On pm ainus asi, mis ma elult tahan – konditsioneer – ja ma olin selle auto puhul sellest nõus juba loobuma. Mis siis, et kassettmakk ja kinnikiilunud kässar. Suva.

Aga no pagassi on mul vaja.

Kus ma muidu oma akordioni hoiaks? (True story. Senini sõidab kaasa.)

Järgmisena palusin tal tegeleda selle kuradi lukuga ja käisin kõik platsi läbi. Valisin vist kolm tükki välja, mida võiks veel proovida, sest külm juba hakkas ja ma ausalt ei viitsi tegeleda sellise juraga keset oma puhkust päev otsa.

Üks auto ei läinud käima.

Teisel ei töötanud aknad. Mootorivahetus ilmselt paar sotti, eeldan.

Kolmas oli… Kolmas oli nii väga sinine, et ma pole nii sinist autot varem näinudki. Aga töötas! Ja isegi katuseluuk oli ja ka see töötas! Ja kõik muu ka noh, ma ei suutnud selleks hetkeks seda enam uskuda, et ma olin välja valinud auto, millel kõik töötas isegi.

Läksin siis asja vormistama.

Ja mis selgus?

TRA EI SAA.

Pardon my French, selgus, et asjal on peal mingi käsutuskeeld või midagi, ilmselgelt mingi kohtutäituri teema, müüa ei saagi. No ma ei tea, kuhu ma nüüd minema pean omadega, aga kui see kõik ei tõesta seda, et mul lihtsalt ongi halb õnn autodega, siis ma ei tea, mis tõestab. Sest see oli ikka fakken huumor ja ikka suht paha huumor, sest no miks noh, miks ei võiks asjad olla lihtsad.

Ma lihtsalt tahaks, et mul oleks a) auto, mis sõidaks kohe, b) auto, millel on sobiv hind ja c) auto, millel on topsihoidjad ja kont (see viimane juba on täiega läbiräägitav).

Muide, sõbrale seda lugu rääkisin, kuidas ma kuskil Lasnamäel täna kolm tundi veetsin ja autosid valisin, sai ta väidetavalt südari. Ma nüüd mõtlen, et kas asi on selles, et tal lihtsalt ongi nõrk süda või ma teengi midagi valesti, sest FOR SURE tean ma autodest tegelt rohkem kui tema (ah kurat, äkki ei tea kah).

Võtke lihtsalt mu nunnukas ja andke natuke parem vastu ja ma annan raha, on see nii raske diil siis või, ah? AHHHH?

 

kummitusmetsast

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 4 kommentaari

Hakkasin selfit tegema, aga siis meenus, et olen Kummitusmetsas ja KOHE pidin üle õla vaatama, et kummitused pildile ei roniks.

Täna avastasin ma, et olen ikka üsna kartlik inimene. Ja selleks käisin ma kõigest ühel rattasõidul.

Eile meenus mulle, kui väga ma armastan tegelikult õudukaid ja kuna ma ei julge neid iial üksinda vaadata, pole tükk aega ikka ühtki õudukat vaadanud. Siis aga otsustasin ma, et olen strong and independent woman ning mis seal ikka, võtan end kokku. Võtsin. Röögatasin ainult mõne üksiku korra.

Täna oli uus ja õnnis päev, tuli avada rattahooaeg. Valmis grandioosne plaan – arvuti tagant püsti tõusta (!) ja minna. Et oleks rohkemgi motivatsiooni, otsustasin, et teen sellise tiiru, kus saan käia Kloogarannal poes, et proovida üht läätsesupiretsepti, mis raamatust silma jäi. Mõeldud, tehtud.

Ainuke nipp peitub selles, et parim tee Kloogarannale (no selline, kus sind mööduvad autod kraavi ei aja või lihtsalt surnuks ei sõida) läheb läbi koonduslaagrimetsa, tuntud ka kui Kummitusmets. (Ma kahtlustan, et nii kutsun seda ainult mina, aga HEA PÕHJUSEGA ma ütlen. Ükski mets, kus natsid oma pahategusid tegid, ei saa mitte olla kummitav mets.) Aga päike paistis, meel oli rõõmus, ilm paras, nii et miks mitte.

Mulle tegelikult väga meeldib see paarikilomeetrine rada läbi metsa. On hämmastav, kui palju erinevat maastikku sellesse väiksesse teelõiku mahub. Pahurad kuusikud, saledad männikud, vihased lepikud, nukrad pajuvõsad ja siis see moodustis, mis jääb raudtee ja aktiivse Kummitusmetsa vahele, mis on segu soost, ennast täis pilliroost, lootuse kaotanud põõsastest ja konnadest.

Lisaks jääb teele üks luikede järv, mille on omastanud luigepaar, keda ma juba mõned aastad tagasi seal tšillimas nägin.

No ja muidugi aktiivne Kummitusmets ise, mille põhiatraktsioon on miski, mida ma suudan ainult kirjeldada kui massihauad ja suured, pimeduses tontlikult helendavad mälestusmärgid. Isegi päevavalguses tundub, et seal kummitab ja ma iga kord ehmatan end poolsurnuks, sest võin vanduda, et nägin just kedagi puude vahel sahmimas. Ju on kummitustelgi omad tööd ja tegemised.

Õnneks on aga rattal lapsetool, mis koliseb nii metsikult, nagu oleks viimnepäev käes. Alguses ma arvasin, et see on ju isegi hea kaitse – kolina tõttu ma ei saaks hea tahtmisegi juures kuulda, kui mõni kummitus mind hüüab või lõrisedes taga ajama hakkab. Metsa jõudes selgus aga, et oh ei, kallis Daki. Koliseva rattaga sõites võid sa pea pandiks panna, et sa äratad üles ka kõige rahumeelsema kummituse ning vaevalt et nad sellega rahul on. Isegi linnud tõstsid minu lähenedes hädakisa ja läksid pesi kaitsma ning üsna kindlalt sain ma VÄHEMALT ühe kõõrdpilgu osaliseks konnalt, kes teed ületades mind kui ilmaimet vaatama jäi. (Ja siis ilmselt pettus, et ma polegi ilmaime.)

Kummitusmetsast välja saades nägin kolme vahvat prouat kõnnikeppidega keplemas, kellele ma reipalt “Terejõudu!” hüüdsin (sest ma usun sügava veendumusega, et kui inimesed ei suuda isegi kummitavas metsas üksteise vastu elementaarset viisakust üles näidata, ei ole me inimeste nime väärt). Empiirilise vaatluse tulemusena võin tõdeda, et eestivene prouadest vastab koliseval rattal veidriku tervitusele üks kolmest.

Edasi oli juba lihtsam, paarisajameetrine teelõik suurel maanteel läks ilma surma saamata (win!), jõudes pepusõbralikule auklikule teele, mis viib läbi Kloogaranna, olin ma juba unustanud kummitused ja väntasin rõõmsalt edasi. Küll on ikka imeline kant see, iga maja on potentsiaalne unistuste kodu.

Ja siis avastasin ma, et kuradi kurat, ma ju kardan koeri.

Ja hobuseid (kui kahele peaaegu sisse sõitsin, sest tulin rõõmsa hooga käänaku tagant välja, üldse kahtlustamata, et seal võiks ka hobuseid olla). Poes muidugi läätsi polnud, sellerit ka mitte, see-eest oli seal suurepärane alkoholi- ja sigarettidevalik (erinevalt Klooga poodidest, aga eks kolm kilomeetrit eemal elavadki keskmisest Klooga elanikust umbes 5005 korda jõukamad inimesed) ja üks suur porru. I’ll wing it, leidsin läätsehautise kohta (nagu ma peaaegu iga asja kohta elus leian), torkasin porru ja värska kotti, maksin ja tuiskasin teist metsateed kaudu tagasiteele.

Tagasiteel püüdsin ma tunnetada, et noh, kas see kehale ja meelele kingituse tegemine ka töötab. Öeldakse ju, et trenni on nii maru mõnus teha (ja träkker ütles, et selleks ajaks olin ma juba kolmveerand tundi vändanud) ning tuli tõdeda, et tõepoolest. Pea täitus rõõmsamate mõtetega ning tasapisi hakkas see postitus lõikudena pähe kargama. Muuseas, seda enam viimasel ajal eriti ei juhtu, samas kui varem oli see igapäevane – et elad ja peas muudkui blogid ja jäädvustad. Kirjutamisenergia läheb lihtsalt kõik mujale, nii et kuradi kurat, tuleb jälle tõdeda, et mu jalutamishullust sõbral on vist õigus, kui ta arvab, et liigutamine ja aeg endale aitavad stressi maandada ja üldse normaalsem inimene olla.

Kuradi kurat.

Miks ei võiks lihtsalt lebamine ja sarjade vaatamine sama mõjuga olla? AH MA KÜSIN?!

No igal juhul, mõtlesin rõõmsalt postitusele ja elule üldse, ka lapsetool kolises vähem, kuna pidi nüüd kaisus hoidma gigantporrut ja vett ja suitsuvorsti.

Ja siis meenus mulle õudusfilm, sest sellega tahtsin ma juttu alustada.

Ja fuck this shit kui jube on läbi kummitusmetsa sõita, kui sul on täiega stseenid silme ees, kuidas nõiad ja kummitused kõikjalt välja kargavad ja sind kohe ära tahavad tappa. Ka prouasid polnud enam kuskil näha, ma olin täiesti üksinda. TÄIESTI ÜKSINDA KUMMITUSMETSAS!!!

Sundisin end mõtlema ilusatele asjadele, nagu näiteks, et homme saab kontorisse, mul on uued kleidid, kummituskummituskummi—, ei-ei, kleidid, töö, päike paistab, varsti saab Pautsi raamatut lugeda, kohe on suvi, suvel kummitab vähem (kindlasti on selle kohta statistikat), suvel saab lisaks reisile ja reisimise ajal kummitab kindlasti vähem, oh, see konn on ikka veel siin, ju ta vihkab mind oma konnasüdamega forever, äkki on see uus konn?, jah, see on uus konn, eelmine oli märksa hinnangulisema ilmega, oi, näed, kummitusmets sai läbi ja mu peff on täiega kange.

Kogu saaga lõpetas tõdemus, et üle raudtee saades tundsin ma end nagu kadunud poeg koju naasmas, rongipeatusetäis inimesi vaatas mind ja mu kolisevat imepilli veel pikalt, kui neist eemaldusin ja kuigi Klooga poed on imelised selle poolest, et seal on alati läätsi, siis sel korral oli ainult üks purk ja ma otsustasin, et I’ll wing it, teen läätsehautist siis hoopis kikerhernestega.

Pärast jagan ka, kui söödav tuli.

vanadusest

Argielu 4 kommentaari

Kõik algas sellest, et Marta tuletas eile #naistejuttudes meelde, et enam pole selfide tegemisel kõige popim pardinägu, vaid hoopis kalahuul, mille peale ei suutnud ma vastu panna ja tegin kalahuuleselfi.

See tähendab, üritasin.

Üritus nägi välja nii, et kõigepealt ma käisin jalutamas ja mõtlesin jube pikalt, kuidas näha pildil välja maksimaalselt seksikas. No et pilk peaks olema hägune, selline “ma ei tea eriti midagi, mis toimub, aga see on minu juures üks väga seksikas omadus”, vaatama ehk natuke kaamerast eemale kaugussegi. Seejärel tuleb kuidagi ära petta, et mul on lopsakamad huuled kui need tegelikult on. (Marta ütles selle peale muidugi, et ei ole vabandus mingi kriipshuul – kalu ju ka igasuguseid… mis on sulatõsi.) Ja kui ma lõpuks jalutamast tagasi jõudsin, olin ma kohe ülimas tujus ja hästi meelestatud, et teha üks kena kalaselfi, seksikas, vastu valgust (sest nii on müstilisem).

Ma ütlen kohe ausalt, et ma sain krambid, kui seda selfit nägin. Ma pole mitte ÜHEGI pildi peal elus nii tard välja näinud ja ma NÄGIN SELLEKS VAEVA.

Sest, no vaadake ise:

2016-04-05 16.41.04

Mis muidugi selgitab, miks ma eriti ei deidi – sest kui ma üritan välja näha seksikas ja clueless, näen ma välja nagu Seewaldist põgenenud patsient.

Igal juhul, sõbraga tekkis selle pildi peale vaidlus, väikene, et kas ma ikka näen välja nagu 8. klassi õpilane või ehk olen ma siiski juba 14 täis. St vaidlus oli tegelikult natuke teisel teemal, aga ma täna tööle sõites pikalt mõtlesin, et mingi huvitav värk on tõesti, et ma näen piltidel vist suht laps välja. Kui ma olin 20+, nägin ma välja palju vanem ja kui ma olin 10+, nägin ma välja nagu, noh, kole laps. Nüüd ma vist olen selline, adekvaatne laps, vahel küsitakse dokumenti ja ainsad jäljed vananemisest on miimikakortsud otsa ees, mis on geneetiliselt Lampide liinist mulle edasi antud.

No ja hommikuti on dekoltee kergelt kortsus, aga sellegi vastu aitaks ilmselt rinnavähendusoperatsioon.

Aga! On üks väga oluline vananemise märk, mis mind kummitab. See tuli mulle täna meelde, kui kulme käisin korrastamas. Nimelt ma leidsin millalgi sügisel HALLI KULMUKARVA. Ses mõttes, auka, see leid oli ÕÕVASTAV. Tähendab, mul ei ole hallide karvade vastu midagi – ma ei tea, et need mul on, sest ee, ma harrastan juuste värvimist ja ilmselt harrastan seda elu lõpuni. Aga KULMUS?! WHO DOES THAT?! See on nagu mingi meeleolukas meeldetuletus looduselt. “Palju õnne, sa lähened neljakümnele, siin on kingituseks sulle vanaisakulm ja sa pead seda nüüd erilise hoolega hoidma.”

No tänan väga. Mehed saavad vananedes aina rohkem naisi ja mõnusa soolapipraseguse habeme, ja mida saan mina? HALLI KULMUKARVA! Mis, mulle tundub, kasvaks igavesti, kui ma teda ei takistaks. Nagu ta üritaks mu juustega kokku kasvada. Et hea kindlam olla nii, seltsis segasem.

Niisiis vedelesin ma täna oma kulmuprofi all, lubasin endast teha salongi Insta jaoks enne-pärast fotosid ja olin hiljem meeldivalt üllatunud, et isegi siis, kui lamp on näkku suunatud ja ülilähedalt on tehtud pilti, ei ole liiga täpselt võimalik foto põhjal öelda, kui vana ma olen. Ja vanaisakulm, hahaa! Sinu me pagendasime ka jälle ära.

PS. Sõber muidugi arvab, et mul pole eriti deite sellepärast, et ma olen näost nii laps. No et keegi ei julge või nii.

Äkki peaks vanaisakulmu ikka alles jätma? Noh, nagu tõestuseks, et ma ikkagi vananen täie hooga.

nahatuolekust

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Mul on pikemat aega mõttes üks postitus sellest imelikust nahataoleku-tundest, mis mind viimastel, mm, aegadel? on vallanud. Ma olen seda üht- ja teistpidi mõelnud, et miks mõne inimesega tunned end, nagu oleks endalt koorinud marrasnaha, siis pärisnaha ka, et järele on jäänud ainult närvilõpmed ja kõik ergud on valla, nii et isegi pealepuhumine võib haiget teha. Ja kuidas nii olla on täitsa hirmus.

Ja siis ma olen mõelnud nahale sõna otseses mõttes. Kuidas kõik need armid ja kõik, kuidas see on üks imeline organ, talletab kõik su elu kriipsukeste, vagude, nõgude ja armidena, sa saad näpuga mööda oma puusakonti ja reielihast vedada ning meenutada, kuidas su need kehaosad on varem välja näinud, kuidas oli siis, kui nahk oli pringim ja siledam, kui polnud battle scars venitusarme, kui sul oli tunne, et sa oled inetu ja ei sobi, ise veel teadmata, et see on ehk kõige ilusam – nooruse ja sileduse mtõtes – mis sa üldse kunagi oled. Ja ise veel teadmata, et kunagi hakkad sa ilusaks pidama seda, mida 20aastane sina iialgi ei suutnud omaks võtta ja imetleda, aga mida nüüd siiralt oma naha puhul suudad. Kõiki neid mõhnu ja kortsukesi, kõike seda, iseennast kogu komplektina, noh, armastada.

Siis mõtlesin ma veel, kuidas see teadmine või tunne, kuidas seda on võimalik kurvaks mõelda. No et kui on vastav tunne, kui lebad köögipõrandal ja tunned, kuidas külma puhub, kuidas vaatad pimedasse öhe ja näed valgeid lumemütse ja tähti ja maja hingab su all ja on vaikne, ainult peas on lärmakas. See tunne, et kuigi sa oled endale sisendanud viimased x aega, et kohe-kohe, kohe juhtub midagi head, kohe peab midagi head juhtuma, kohe saab ootamise vältimatu paratamatus läbi, et siis äkki, mis siis, kui see ongi See. Et ongi see, edasi juhtuvad kohe-kohe-head-asjad, need on, noh, need tavapärased head asjad, mis juhtuvad igas elus. Kütus maksab 88 senti ja sul parasjagu on vaja tankida. Laps veerib kokku esimese sõna (“Emme, mida tähendab 30 ALA?”). Sõbrannal läheb ülihästi ja sa oled tema eduka karjääri üle siiralt õnnelik. Netflix jõuab Eestisse. Su lemmikbänd annab peagi välja järgmise plaadi. Algab Criminal Mindsi spin-off. Pöörad Kloogale täpselt sel hetkel, kui iPodist tuleb Daughtry “Home”. Kui perel ja lähedastel läheb hästi. Kui on esimene kuu, mil ei pea avanssi võtma. Kui on esimene kuu, kui pole kuskile võlgu.

No sellised tavapärased head asjad. Need, mis sageli on alahinnatud, aga need, mis moodustavad tegelikult meie õnnelike elude traagelniidid. Ja ma ei taha kuidagi öelda, et ma ei suuda neid väikseid võite, neid väikseid õnnehetki hinnata. Suudan. Hindan väga. VÄGA. Eriti siis, kui kangastub, kuidas kõik võiks olla ja tänutunne, et kõik on just nii.

Aga no ikka teinekord lebad põrandal, sest no näiteks, eks, tõmbasid selja ära autost raskeid asju tassides ja hakkas nii kuradi valus, et oli vaja korraks pikali heita ja nagu harjumusest tulid pisarad ka. Lebad seal ja mõtled, et okei, Daki, sa ütled endale, et kohe-kohe juhtub midagi head, aga mis see hea peaks olema? Sest head on ju nii palju, terve elu on head täis.

Sellest ju piisab täiesti. Nahaga või nahatult, piisab. Sest armid noh, armid on sinuga. Hoiavad meeles, mis on oluline.

tormijalutamisest

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Mul on üks sõber, kellele meeldib väga jalutada. Ausalt öeldes mulle tundub, et ta usub, et jalutamine lahendab kõik maailma probleemid ja kui oleks võimalik, jalutaks ta kogu aeg. Ning kui mõni probleem on maailmas veel lahendamata, on ilmselgelt selle taga põhjus, et keegi pole piisavalt jalutanud.

Pärast seda, kui töötervishoiukontrollis tehtud EKG näitas, et mu südame vasak vatsake on stressi tõttu hakanud mingeid imelikke asju tegema, on mu sõber võtnud südameasjaks mind ajada jalutama, palju võimalik. Ikka vatsakese nimel, ma arvan. Niisiis küsib ta iga päev, kas ma jalutasin, kaua ma jalutasin ja kui veel ei jalutanud, siis millal ma plaanin jalutada, ja kui on juhtunud ennekuulmatus ning ma polegi sel päeval jalutanud ega kavatsegi seda teha, siis ta poriseb pahuralt ning avaldab arvamust, et ma peaksin sel juhul järgmisel päeval topeltjalutama.

Eile ma isegi natuke üritasin jalutada, aga mingit ilgust peksis näkku ja üldse oli väga vastik, seega jooksin ma kähku varju alla. Sõber arvas selle peale, et mul lihtsalt pole õigeid riideid ja üleüldse, tormijalutamine on väga võimalik ning ma lihtsalt ei saa asjadest õigesti aru, eriti aga ei paista ma hindavat jalutamist kui maailmapäästmisvahendit, aga õnneks oli ta liiga väsinud, et mu peale tõsiselt pahandada.

Igal juhul, nüüd ma siis jalutan. Peamiselt seetõttu, et ma ei viitsi sõbraga vaielda ja palju lihtsam on talle öelda, et jah, ma tõesti jalutasin. Ta jätab mu rahule ja me saame rääkida muudest olulistest asjadest, näiteks nagu päkapikud, jõulumuusika, olulised arengud susside maailmas ja keskerakonna kongress.

Ühel päeval jalutasin ma päris pikalt ja kuulasin seejuures Justin Bieberit, sest ILMSELGELT. Bieberit kuulates omandab jalutamine kuidagi hoopis teised mõõtmed, lisaks sadas lund ja hämardus, ma avastasin Klooga metsi ja tagaaedu, ühel hetkel eksisin ära, sest Klooga koosneb peamiselt metsast, järvest, raudteest ja kolmest toidupoest, nii et ma olen pidevalt ääretult hämmastunud, et rahvastikuregistri andmetel Kloogal tuhat inimest elab. Kus need tuhat end peidavad, aru ma ei saa.

Niisiis, jalutasin, mõtlesin, kuulasin Bieberit ja ühel hetkel olin jõudnud koduni tagasi, Bieber parasjagu laulis mingit jõululugu ja ma seisin oma köögiakna all, vaatasin sisse, pime oli, lumi oli suus, ja ma vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ja püüdsin ette kujutada, et ma olen köögis, teen süüa, et kuidas aknast võib elu paista palju soem ja mõnusam, kui see tegelikult on, kas pole? Sest akendest sisse vaadates, siis saab ette kujutada igasuguseid asju, isegi iseennast saab kujutleda kuidagi paremaks inimeseks, kui sa enda aknast sisse vaatad.

Lisaks mõtlesin, et äkki köögiaknale võiks ikkagi kardinad organiseerida, sest ikkagi päris palju on aknast sisse näha.

Ja siis mu mõttelõng katkes, sest ma pidin poodi minema, aga nüüd ma lähen jalutan natuke ja mõtlen välja, kuidas saada tänase tormijalutamisega ühele poole nii, et sõber oleks rahul, mina ei peaks tuulega võitlema (ma vihkan tuult, no tõesõna) ja üleüldse, et kõik maailma probleemid saaks täna lahendet.

Võiks ju, homme on detsember.

Käes on parim aeg aastast.

steal my sunshine

Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

20150808_200043 Täna on olnud imelik päev.

Ma ärkasin umbes kell 6. Siis ma ärkasin kell 7. Siis kell 8. Siis natuke suikusin veel, aga põhimõtteliselt võib ärkamisajaks lugeda kellaaega 8.

Ma ärkasin ja arvasin, et on pärastlõuna. Ma ärkasin ja tundsin, kuidas ärevus teeb mu kõhtu pesa, kuidas ma ei suuda hingata, kuidas midagi on tegemata, kuidas töötöötöö, kuidas ma vean lugejaid alt.

Siis vaatasin kella ja noh, see oli 6.

Ja päev otsa on olnud selline valgus. Et pole päikest, aga pole pilvi ka. Ma palusin, et siia saadetaks äikest, aga ikka veel – ei midagi.

Ma olen olnud teisipäevast saadik ilma Milata. Ma olen kaks nädalat olnud uuel töökohal ja kuigi ma töötan ka öösiti ja sageli unes (see on fantastiline!), on mul praegu tunne, et ma olen astunud kuhugi virtuaalreaalsusesse ja ma ei jaksa enam üldse.

See tähendab, tööd jaksan.

Milat jaksan, ja ma ei saa aru, miks teda pole minuga. Miks.

Aga ma ei oska nagu üldse händlida seda normaalse elu värki. No kuidas peaks mahtuma ühte nädalasse 18 tundi tööd päevas (sellest suur osa nähtamatu töö, selline, mis kohe lugudeks ei formeeru), igatsus/kvaliteetaeg lapse mõistes ja siis veel, ee…

Ma kogu aeg mõtlen, kuidas ometi suuta olla ka hea sõber. No kuidas inimestele selgeks teha, et see minu linnasolek, linnaskäik – ma käin linnas tööl. Kui ma elaks linnas, oleks see hoopis teine tera. Aga praegu käin ma linnas tööl ja ma tahan sealt ära saada võimalikult ruttu. Kui ma peangi seal ööbima, tähendab see hotelle ja hotellid sakivad äässi, sest – ja ma ei saa sellest aru – miks pole olemas hotelli, kuhu sa tšekid inn kell 17 ja lahkud järgmine päev kell 17?

Aga see tähendab, et pildist.

See tunne on mul, pidevalt.

Et kui ma hoian kätt telefoni peal, siis mul on ühendus päriseluga. Ma ei jaksa (eriti selle kuumaga, kui ma olen kolm päeva järjest ninaveritsenud ja koguaeg on tunne, et saan kohe südari) (jeesus, ma olen vana) isegi mõelda sellele, kuidas end linna vedada ja pärast tagasi, lisaks, noh, olen nädalavahetusel tööl ja…

Tegelikult oli mul mingi point ka. Vist see, et nii superhullultäge on see tunne. See tunne, et sa teed tööd rõõmuga. Et teed ja kohe näed tulemust. Tuleb idee, teostad (või lased kellelgi teostada) ja see müüb. Et, noh. Et on koht, kuhu minna. Et on inimesed, kes sind igatsevad. Tahavad sinuga kõrvuti veeta tööpäevi.

See on nii suur väärtus, tegelikult, et ma ei saa aru, kuidas kõik seda ei mõista. Kuidas kõik ei ole pidevalt tänulikud, et neil on töö, et neil on töö, mida nad armastavad ja inimesed ümber, kes neid armastavad.

Ja ma igatsen Milat.

Ühtlasi vaatasin kahe aasta taguseid pilte ja omg, ma olin nii hott siis. Äkki ikka peaks juuksed jälle lühikeseks lõikama.

PS. Mr Robot on sitaks hea sari, aga nii kuradi kriipi, et sure või maha.

PPS. Meenus, et lause “May I kiss you?” on kuradi seksikas.

Andke palun äikest.

Aitäh.

klõuga glämuur

Inimesed ja inimeseks olemine 7 kommentaari

Ärkasin täna hommikul meeletu kassiga, sest olin näinud juba x+1 korda selle nädala jooksul unes mingeid vastikuid asju, ärevuse ja süütundega hinges, et puhkus on kohe läbi ja mul on tunne, et ma pole midagi teinud, kuskil käinud, kedagi näinud ega Milale piisavalt ägedaid elamusi pakkunud. Lisaks on meil naistegrupis meremeestenaised, mõni, muudkui purjetavad ringi ja mul meenus, et Naabrinaine pole ikka mulle veel nende purjekat tutvustanud ja siis ma olin kurb ja kade, sest ühtäkki tundus, et see oleks ju Täiuslik Suvehetk, see mis on bucket listist puudu veel – no et istuda jahil või purjekal ja juua mojitosid ja vaadata päikesetõusu ja hiljem ka loojangut – või vastupidi.

Kuna kass vaevas mind nii tugevalt, siis leidsin, et kõige targem on minna jalutama ja leida inimesi, kellele hästi öelda (see teeb alati tuju heaks). Nii ma siis käisin kõik Klõuga supermarketid läbi ja komplimenteerisin müüjaid. Hakkas tõesti parem (aga raha sai ka otsa).

Olime juba kodu juurde ära jõudnud, kui näitasin Milale üht koera. Koeraga kaasas olnud mees tuigatas korraks, fookusseeris pilgu meile ning järgnes dialoog.

“Kas sul tüdruk kardab koeri?”
“Ei karda, aga pelgab – kuni on kindel, et koer on sõber.”
“Oi, minu koer on nii sõbralik! Tead, kui ta sul praegu koeri kardab, siis ta jääbki kartma. Sa pead KOHE laskma tal koertega sõbraks saada!” teatas ta ja lähenes võidukalt. Mila taandus koridorijahedusse, mängis slinkyga ja jälgis stseeni ettevaatliku tähepanelikkusega.
“No teate, ma usun, et see on pigem hea omadus – ei peagi kohe iga võõra koeraga sõbrustama, kui pole teada, kas on sõber koer või mitte.”

Koer lähenes, lönta-lönta, ja ma kükitasin, et teda sügada. Koera, mitte meest.

“No minu koer on ikka väga sõber! Ta ei hammusta kedagi! Isegi hiiri ei söö ära!” kurtis koeramees. Muigasin. Mila mängis slinkyga.
“Mis koera nimi on?” küsisin viisakalt (seda vist tehakse?).
“Lilu.”
“Li… LU?” pärisin ettevaatlikult, kartes, et olin valesti kuulnud.
“Lillu jah! Lilian!”

Koera saba hakkas rõõmsalt sähvima. Siuke must karvanäss, halli tukaga, suvesoeng selga lõigatud, aga ilmselgelt juba elu näinud koer.

“Jah, vaata! Tal siin rinna peal on liilia!” tõstis koeramees Liliani lõuga ja demonstreeris valget maniskit. Oli vist jah nagu mingi lill.
“Tegelikult oli Lilian mu sõbra koer. Aga sõber… Noh, läks Saksamaal ujuma ja enam tagasi ei tulnudki.”
“Väga kurb.”
“Aga no mina… Tead, ma elan praegu ta naisega koos ka. Aga ega ma siis kohe… Tähendab, ma olen hea mees! Ma tegin parasjagu nende juures remonti ja noh, keegi pidi ju koera endale võtma…”

Noogutasin mõistvalt. Hea, et naise kauba peale sai!

Tõusin ja püüdsin viisakalt vabandades lahkuda. No et meil vaja hakata süüa tegema ja nii.

“Oota nüüd! Kas sa ujuda oskad?”
“Mina? Muidugi.”
“Seda ma arvasin,” kiikas ta hindavalt mu tagumikku. (Kas see näitab kuidagi ujumisoskust? Või et kui suur ääss, siis kindel, et hulbib vee peal?) “Tead, ma nokitsen siin paati juba mõnda aega. Varem rentisin välja ka. Tahate sõitma tulla? Tütrega koos? Saate tasuta!”
“Einoh, me maksame hea meelega rendi eest, ei ole vaja tasuta…”
“Aga noh, mul läheb natuke aega selle paadiga. Tellisin kolm korda Rootsist plastvärvi, no selline spetsvärv on, Eestist saada pole, aga ikka ei ole kohale jõudnud! Aga tuleb üle värvida, muidu ei saa. Tead, ilus paat on…”
“Usun,” kinnitasin ukse pealt, needes, et miks see kuradi tellis ukse vahel just praegu peab olema, muidu saaks ukse kinni panna ja asi vask. “Nii et kui saate valmis, pange rendikuulutused välja ja küllap me juba ühendust võtame!” pakkusin.
“Ei pane ma mingeid kuulutusi! Siis tulevad ju igasugused! Aga sulle ja tütrele, vot sulle ma lubaks. Aga kui sul mees on, siis tasuta ei saa!” lajatas ta lõpetuseks.

Õigemini, ta rääkis veel midagi edasi, aga me kiirustasime juba treppidest üles.

No vot, küsi ja sulle antakse. Ainult et, nagu öeldakse, soovidega tuleb ettevaatlik olla.

Aga no seda ma küll ei tohiks enam kurta, et Kloogal puudub paadiglamuur, kosjasaamisvõimalused ja seltsielu. Kõik olemas, tuleb ainult silmad lahti hoida!

kaalust

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Vot, meelde tuli, miks ma ennist kirjutama tulin – nüüd kui kotletid valmis ja mulle meenus, et mul on nälg (ja et ma ei tohi süüa täna enam).

Ma nimelt otsustasin, et ma olen dieedil. Esimest korda üle pika aja olen ma oma kehaga põhjalikult tülli läinud. Viimased aastad (alates kuskil ajast, kui ma lõpetasin imetamise ja AD-kuuri läbi tegin) olen ma olnud vahelduva eduga oma kehaga päris rahul. On selge, et mingit müstilist kergekondilisust või kiiret ainevahetust – või misiganes vabandused need on, mida inimesed kasutavad – ma endale enam välja ei võlu ja et kui ma tahaks olla 20 kilo kergem, siis peaksin ma selleks vaeva nägema, kõvasti vaeva, aga kuna ma ka praegu olen omast arust ikkagi ilus ja mul on olnud partnerid, kes arvavad, et ma olen täiuslikult hot, siis ei ole mind kogu see teema enam väga häirinud. Trenni jõuan teha, riided istuvad, äässiselfid (jah, siuke asi on olemas) paistavad ägedad ja nii edasi.

No igal juhul, midagi juhtus nüüd suve alguses ja ma läksin endaga tülli. Üsna tühjast, midagi ei olnud muutunud, lihtsalt kaalusin end teise kaalu peal, mis näitas minu kodukaalust erinevat numbrit ja muud ei juhtunudki. Enesetunne, jõud, välimus – kõik on sama, lihtsalt peas käis mingi klõks ja nüüd järsku ma pole enam “plus size model hot”, vaid lihtsalt kole ja paks.

Novot, ja siis läksin dieedile. Enda eest ka salaja. Võtsin selle nädalaga neli kilo alla ja kõik oli tore, sisendasin endale mantrat, et nälg on hea, alko on tühikalorid ja et söögiks niikuinii väga raha pole ja et Milale teha täisvääruslikku toidukordi on mitu korda odavam, kui pidevalt kahele teha.

Ma pean vahele ütlema, et ma ausalt enamasti mõtlesin seda ikka siukse natuke kibeda irooniaga, aga mitte ülitõsiselt, sest kamoon, dieet, viitsin ma jee.

No täna hommikul veetsin ma vannitoas ebanormaalselt palju aega, sest ma läksin oma kaaluga tülli. Kui ta veel eile näitas miinus nelja-viit kilo, siis täna oli vist vaiba asend muutunud või midagi, igal juhul oli ta kuskilt pluss kaheksa võlunud ja mul läks umbes kümme minutit, kuni ma leidsin kaalule asendi. ÕIGE ASENDI.

Nüüd näitab mu kaal, et ma olen kaotanud 15 kilo, mina pole enam kaalu peale vihane, keha paistab taas nii palju hotim ja rahu on taas maa peal.

Seda dieediosa veel mõtlen.

puhkustest ja nii

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine Leave a reply

On veider suvi. Näiteks reedel vastu südaööd sõitsime me mööda Loode-Eesti maastikku, mul käes veinivaas, et otsida mõnusat kohta telkimiseks. Oli imeline õhtu, rabade kohal hõõgus veel viimane päike ja ma mõtlesin, et tegelikult on ju kõik hästi.

Mul on ees viimane nädal puhkust ja siis ma siirdun tagasi armsaks saanud tänavale kesklinnas, päris täpselt teadmata, mis saama hakkab. Olla on ärev ja ebakindel ja ootus, see on ka hinges.

Aga peamiselt on mul olnud kõige suurem probleem selle vaikusega, mis on pärast seda tormilist kevadet järgnenud. Et nüüd on hetked, mil ei peagi midagi tegema. Et koolid on läbi, et tööd on läbi, et et et

Ja see vaikus on olnud rahutukstegev ja ülimõnus samaaegselt. Pluss mulle meeldib see suvi ka – mul on olnud ainult üks kuumarabandus ja see on juba tegija näitaja! Muidugi häirib, et finantsiliselt on ikka veel kontodel üks suur auk, aga küllap ju sellegi korda saab, eks.

Ma ei mäletagi, miks ma kirjutama tulin. Mul oli mingi mõte. Ahjaa, puhkustest.

Ükspäev #naistejuttudes tuli meil teemaks puhkamine. Et kuidas kellelegi meeldib ja kas spaa terrassikohvikult peaks saama jalutada otse merre või kas menüüs peaks olema Uue või Vana Maailma veinid saadaval. Ja et miks inimesed Saaremaal puhkamas käivad, näiteks. Nojah, mulle, eksole, Saaremaa – ma nagu ei oska ilma selleta. Pole õige suvi, kui vähemalt üht nädalat pole Saaremaal maha vedelenud. Aga see kõik on nostalgiline, peamiselt. Ja famiilija. Minu väide, et mereni võib sõita ka rattaga mööda kruusateid (mitte et ma seda päriselt Saaremaal just teeks, pigem kodus olles) ja et vein maitseb hea ka pakist ja pissil võib käia põõsa all, ei pea olema spaa kahhelkividest kuldsegistitega tualett – ma hiljem mõtlesin selle oma väite üle pikalt ja sain järsku aru, et vot, selles asi ongi. Minu jaoks on SEE harukordne, et ma saan minna kohvi jooma terrassile, et lähema kilomeetri raadiuses pole kedagi peale metskitsede ja üksiku põrssa ja lihasööjalamba. Minu jaoks on SEE puhkus, et mul on vaikus ja kruusateed ja batuudil hilisõhtuni hüppavad lapsed.

Sest minu igapäev on ju korter ja logistika. Nõmmel elades ei tundnud ma nii karjuvat vajadust terrasside ja hilisööni taevaimetlemise järele, sest ma sain seda teha omas koduski.

Mis muidugi ei tähendaks, et ma ei oskaks hinnata spaapuhkust. Eelmisel suvel vist poputati meid Laulasmaal ja kingitusena kaasa antud bordeaux on senini üks parimaid veine, mis ma iial olen joonud. Ma tõesti nautisin, et oli restoran ja keegi pani kuumi, ee, merikarpe või misiganes need olid, mu seljale ja mudis õrnalt siit ja siis sealt ka natuke. Tõesti oli mõnus, et terrassilt sai jalutada mereni ja et põhimõtteliselt oli kõik käe-jala juures, sina ainult naudi ja ütle, kui midagi vaja on.

Aga – selleks ei ole mul ju tegelikult majanduslikke võimalusi. Et nautida selliseid puhkusi. Ja isegi kui oleks (ühel heal päeval äkki ikka on), siis ei kaoks ära see alternatiivpuhkuse ihalus mu hingest kuhugi. Ikka tahaks murutraktori järelkärus külajaanipäevale põristada, ikka tahaks tünnisaunas pakiveini juua, ikka tahaks pere lähedal olla ja vaadata, kuidas lapsed kasvavad ja kuidas kõigil on mõnus ja hea.

Välismaapuhkustest võiks ka rääkida, aga ma praegu, mul kadus kirjutamissoon kuhugi ära. Mul on postkastis nii palju kirju, millele ma pean vastama, ja tegelikult lubasin ma endale, et puhkusest mingi osa pühendan suurpuhastusele ja riietesorteerimisele, ja Mila nõuab külma (?!) kotletiga kodust burgerit (ilma saiata, taldrikul, salati ja ketšupiga, nii et põhimõtteliselt tahab ta vist lihtsalt kotletti) ja ma pean nüüd välja mõtlema, kuidas see kotlet valmis saada ja siis maha jahutada, nii et inimesele sobiks, aga tundub, et see on mingi selline soov, mille ta mõtles välja minu testimiseks. No umbes et “mom test – does she fail or not?”.

klõuga elu vol x

Argielu, Kooskasvamine 6 kommentaari

Kloogal on kohati kummaline elada. Või noh, kas just “kohati”, aga … ikka on. Ma alles hiljaaegu hakkasin mõtlema, et need meie kolm supermarketit siin, et nii naljakas – ma pole kordagi näinud, et keegi püüaks vihiku peale alksi osta, ja ometi on meil ju siin pool elanikkonnast (kes vähemalt majade vahel ringi jõlguvad) sellised, kel ikka iga päev mingi alks peab käes olema. Ja noh, umbes nagu on nii, et iga kord kui sa mõtled, et pole ammu ühtegi Žigulid näinud liikluses, hakkad sa neid koguaeg nägema, juhtus ka nüüd.

Olen selle nädala jooksul suisa kaks korda näinud, kuidas prouad üritavad vihiku peale alksi saada. Mõlemal korral on toidu jaoks raha, maksavad ära, ja siis natuke püüavad müüjat seepida, et kas ikka ei saaks seda pudelit. Ühel korral oli “peremehe jaoks” vaja, misiganes see tähendab, täna oli lihtsalt natuke veider, et “no mul tegelikult on raha küll, aga ma ei tahaks maksta, maksaks hiljem …”

Ühel korral olime Milkaga koos poes sel ajal, ta hakkas pelgama. Ta pelgab neid napsiseid kloogakaid, keda vahepeal poes või poe lähistel kohtab. Ja ma ei imesta muidugi üldse, eks ma püüan igati teda kaitsta või noh, kuidas nüüd öelda … Ma ei ütleks, et Kloogal just eriti suur bomžide kontsentratsioon oleks, ma usun, et kõigil on kodud ja kodutuid näiteks pole, aga siin hakkab see rohkem silma, sest see on väike kogukond ja noh, nad tahavad suhelda. Linnas nad kuidagi kaovad ära, sest ei taha väga suhelda. Nõmmel oli ju ka igasuguseid, kui poes käisime, või turul, või niisama jalutamas. Aga seal nad on anonüümsemad. Siin püüavad nad ikka juttu teha teinekord, alumine naaber näiteks, tundub tore mees, väikse viinaveaga ehk, Milka on ta suur lemmik, aga Mila muidugi ei räägi temaga üldse.

Meenub see kord, kui meile tuli Nõmmele mingi küsitleja, no teate küll, need, kes uurivad statistikat, ja Milka siis ka häbenes. Mees püüdis talle kommi anda, sõnadega: “Ära karda onu, näe, võta kommi!”, mille peale ma vaatasin teda pikalt ja ütlesin: “Jah, just seda ma tahan oma lapsele õpetada – et võõralt onult tasub ikka kommi vastu võtta …”

Milkal on lasteaias üks hästi intensiivne sõbranna ka, temast aasta vanem. No ikka selline, kuidas öelda, full on dakitüüpi plika, kes lendab kohe peale, ikka sajaga. Hästi intensiivselt. Milka on leebe mutt, ta ei taha sellist pealelendamist, talle meeldib, kui saab olukorraga harjuda. Ja ma vahel hommikuti lasteaias mõtlen sellele, et noh, minu üks ülesandeid on püüda õpetada oma last kohanema, hakkama saama erinevate inimtüüpide ja olukordadega. St see bomžijutt, ega muidugi ei ole mul mingit kavatsust õpetada oma last jotadega suhtlema, eks need olukorrad on mulle ka ebameeldivad (naljakas, et mõlemal korral küsisid vihiku peale naised just, sellised natuke väsinud prouad), ja 4aastane laps ei peagi oskama selliste olukordadega diilida, sellejaoks ongi tal vanemad, kes teda kaitsevad.

Aga lõppeks, no kasvõi see üliintensiivne sõbranna (kellega ta on õhtuks tavaliselt tülis ja järgmiseks päevaks parim sõber jälle), ma püüan talle selgitada, et sõbrad ikka tülitsevad, et see käib asja juurde. Et kui lähed tülli või ei nõustu, et see ei tähenda automaatselt, et sõprus oleks läbi.

See tähendab, mu point vist oli, et ma mõtlen tihti sellele, kuidas teda õpetada hakkama saama, ja ma nii sageli ei oska … Tahaks lihtsalt viskuda ta ette, kaitsta teda KÕIGE HALVA EEST, pugeda pessa ja kaissu ja nii, et maailmas poleks ühtki halba asja, mis mu lapseni jõuaks. Aga paratamatult ikka jõuavad, ja sellega on nii kuradi raske leppida.

Aga Klooga, jah. Täna tulin poest, vaatasin ringi. Hooaeg on alanud, trepid rahvast täis, eri vanustes, eri jookidega. Ja ma sain aru, jälle, et TEGELIKULT ma tunnen siit ainult üht inimest, seda lahedat abiõpsi A-d, kes ükspäev heledalt üle lasteaia hõikas: “Oo, sexy lady saabus!”, sest ma olen olnud oma magistrikirjutamise bootcampis, kus ma ei suuda riidessegi panna, läksingi mingi kleidi ja kampsuniga, ketsid, jalad paljad. Ma pöördusin, juuksed harakapesas peas, segaduses ta poole, et mis seksi leidi, millest ta räägib … A. on jubetore. Aga no sõnaga, vaatasin täna ringi, vahel vaatan aknast välja, näen kui palju isasid lastega siin jalutab ja mõtlen, et kas tõesti on Kloogal head isad, see kontsentratsioon paistab olevat nii kõrge.

Ja siis ühel õhtul nägin aias südantmurdvat vaatepilti, kus isa oli tulnud lapsele järele, kaasas paar sõpra, need jõid värava taga (vist sel hetkel küll batteryt), hiljem kui tulime poetiirult tagasi, oli sama seltskond sans laps ühe maja nurga taga päikeselaigus, õlled käes. No et on selliseid isasid ka. Ja see tundus kuidagi nii traagiline, need natuke vindised sõbrad ja see isa ja see laps, mul jäi südamele ja ma täpselt ei teagi, mis. Vist see klassikaline Tolstoi parafraseering, et kui perekonnad on õnnelikud, on nad kõik õnnelikud ühtmoodi, aga kui õnnetud, siis iga õnnetus on omaette traagika, unikaalne.

Aga kust ma tean? Äkki nad on õnnelikud kõik. Vaesed müüjad lihtsalt, kes peavad vahepeal selgitama, miks nad ei saa vihiku peale anda. Ja nii palju noori peresid on siin, see on tegelt ülimõnna, lihtsalt … Ma ei saa aru, miks mul on ikka veel tunne, et ma ei kuulu siia.