Tag Archives: PÖFF 2008

Bunny and the Bull

Määratlemata 4 kommentaari

Magasin eile jupiti kuni õhtuni, sest muud targemat polnud teha ja pea ka valutas. Kell 22 hakkasin kahtlema, kas ma jaksan ikka 23:45 hakkavale seansile minna, aga ootamatult saigi kell juba pool südaööd ja ma vedasin oma kere linna. Sest, noh, PÖFF ikkagi ja Noel Fielding, ikkagi.

Kuna autorehv oli jälle tössi vajunud (nüüd teeb ka talverehv suverehvi ehk siis vajub koguaeg tühjaks), olin sunnitud tanklas külmetama ja mitu head minutit selle peale kulutama, seega jäin seansile hiljaks, põsed häbist punased – olin nüüd seesama külastaja, keda ma ise üldse ei salli.

Õnneks aga keegi tomatiga ei loopinud, kui sisse hiilisin ja sain kiirelt filmi sisse kaduda. Kauaoodatud “Bunny and the Bull”.

Rahvas naeris hästi palju jälle. Ma ei tea, mis värk, aga mulle ei tundunud peategelase õnnetus väga naljakas. Agorafoobse ja obsessiivkompulsiivse mehe käitumine oli kurb ja õnnetu ja küsimusi tekitav, mitte naljakas. Aga film keeras kiirelt ära mõnusaks tripiks, mida ka sisututvustuses lubati. Tripp oli lahendatud väga kiftilt ja stiililiselt huvitavalt, mulle meelisid pool-multikalikud stseenid. Nalja pakkus muidugi ka Crab King (või mis ta oligi nüüd) kiirketi pidev väljaujumine kõikjalt. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma peategelast armastama, vahepeal tundsin lausa füüsiliselt, et tahaks ta kaissu võtta ja öelda, et ta on normaalne ja armas.

Mingil hetkel hakkasin aduma, et film kerib aina lõpu poole, aga Noeli polegi veel olnud ja just sel hetkel, kui ma seda mõtlesin, tabasin ära, et oot, sel hispaania matadooril on VÄGA tuttav nina ja VÄGA tuttavad hullusilmad ja oi, küll ma siis niuksusin vaimustusest sisemuses, kui ma aru sain, et jajah, ongi Noel.

Aga siis läks asi pööraseks ning kui lõpuks selgus ka põhjus, mis peategelase aastaks oma korterisse oli aheldanud ja mis tal katuse ära sõidutas, hakkasin ma nutma. Pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja ma ei suutnud end tagasi hoida. Ma kujutasin ette, kuidas ma ei tõusegi enam siit istmelt, vaid nutan tühjas kinosaalis hommikuni ja kuidas ma enam mitte kunagi ei suudagi olla ilma nutmata. Lihtsalt NII HINGE LÄKS ja nii kuradi kurb oli.

Lõpp oli ilus, oma natuke äraspidisel kombel, aga pisarad voolasid ikka edasi, nii et põgenesin kinosaalist esimesena, nägu märg ja silmad punased.

Ei, väga hea film oli. Raudselt läheb kuhugi esitoppidesse kirja. Ja nii kaunist ja hullu visuaali pole näinud “Fear and Loathing in Las Vegas” ajast saati, lihtsalt nii ägedalt olid need mälestusreisid lahendatud. (Või siis, mis on ka väga tõenäoline, vaatan ma lihtsalt liiga vähe filme.)

Jim Jarmusch ja “Seitse Maailma”

Määratlemata 5 kommentaari

Käisime eile lõpuks PÖFFilt süütust võtmas Evuga. Mõtlesin, et mis saaks olla süütusevõtmiseks parem kui Jim Jarmuschi film “The Limits of Control”. Ja ma istusin seal ja vaatasin ja olin natuke pahane PÖFFi külastajate peale, kes, nagu ma juba eelmisel aastal mainisin, sisse-välja voorisid ja mitte ei tahtnud õigeks ajaks kohale jõuda.

Lisaks niheles mu kõrval aina närvilisemalt üks vene noormees, kellel oli ilmselgelt kopp ees. Ja mul valutasid põlved, sest jalgu ei saanud sirutada.

Aga ma üritasin. Ma päriselt üritasin. Ma üritasin minna filmi sisse ja ma püüdsin aru saada ja ma isegi ei naernud nende kohtade peal, kus teised naersid. Kuigi, kui aus olla, siis tundus, et need teised naersid ainult sellepärast, et nad olid ka tüdinud ja neile tundus, et nüüd oleks koht, kus naerda.

Ja ma vaatasin seda peategelast ja mõtlesin: kas ta end pesema ei peagi? Kuidas ta suudab olla neis samades riietes terve selle aja? Kas ta vetsus ei käi? Kas ta muud peale espresso ei söögi?

Ja siis see tüdruk oli üsna kole, see häiris mind natuke, sest see oli nagu selline kunstlik koledus, ugly-betty‘lik hollywoodlik lähenemine asjale, et paneme suured prillid ette, lõikame awkward soengu ja nii on Suur Kuntst!

Aga siis ma üritasin veel. Vahepeal endale aru andes, et ma tõesti ei ole suuteline enam pikki filme ära vaatama, tähelepanuvõime on jäänud nii halvaks. Lihtsalt füüsiliselt hakkab halb, kui peab nii kaua paigal istuma, külm higi tuleb otsaette ja natuke meenutab suitsuvõõrutust.

Jõudsin koju ja mõtlesin veel filmi üle. Ikka ei saanud aru. Kas see tüdruk oli lõpus surnud? Kas see oli nagu mingi Matrixi värk? Aga mulle väga meeldisid kõik valitud kohad, tühjus ja tihedus, rongid ja maastikud, möödajalutavad inimesed, tuvid, see ümmargune maja (mis siin pildil ka on ja kus ma hullult tahaks elada) ja see raudvooditega maja ja… Ilus oli, visuaalselt. Puhas ja stiilne.

Aga süžeest ikka aru ei saanud nagu päriselt.

Ja siis mingil hetkel, vahetult enne uinumist, tõusis mu meeltesse järsku “Seitse maailma” ja kuidagi ootamatult, pauh!, oli kõik HÄSTI LOOGILINE. Muidugi ei suuda ma täna enam seda adekvaatselt seletada… Aga…

Maailmad. Kõik on psühholoogiline, kõik on su oma peas. Filmis oli üks lause – tsiteerin mälu järgi – “Mulle on vahepeal asjade peegeldused tõelisemad, kui asjad, mida peegeldatakse.” See kõik on ju tajude ja maailmade küsimus, millisesse sa tahad uskuda – kas sellesse, mida peegeldatakse, või sellesse, mis on peegeldus. Ja kui sa usud peegeldusse, siis kes ütleb, et tegu on peegelduse, mitte sellega, mida peegeldatakse?

Ühesõnaga, täpselt selline see film oligi. See tripp – ma arvan, et polnud juhuslik, et seal peyote‘t mainiti – on nii mitmeti tõlgendatav ja isegi on kahtlane, kas see üldse toimus või oli see ainult peategelase peas. Umbes nagu “Seitsme maailma” maailmad, millest mõned jäävad lugejate leida.

Ma arvan, et see on film, mida peaks vaatama koos hallutsinogeensete droogidega, näiteks mainitud meskaliini või millegi muu taolisega, mis Hispaania kõrbetega kokku läheb. Ja siis, ma olen täiesti kindel, ilmub sinna nii palju tähendusi ja kihte juurde, et ise ka ei usu.

Kes aga kaks tundi järjest filmi arusaamise nimel kinosaalis mediteerida ei suuda, neile ma seda filmi ei soovitaks.

“Seitset maailma” aga soovitan küll. Kõigile. (Ma ei tea, kas jõuan pikemalt kirjutada sellest, aga ma proovin.)

Minu PÖFFi kava

Määratlemata Leave a reply

Saingi oma korraliku lume ja tuisu lõpuks! Pussakas ei jõudnud täna rõdul lumes enam ära kahlata, rõõm oli nii suur. Nüüd istub nukralt aknal (ei julge teda üksi rõdule ka jätta, tal komme piiretele hüpata ja praegu pole need just kõige haaramiskindlamad).

Aga igal juhul, 28ndal hakkab minu PÖFF. Otsisin välja filmid, mida esialgu plaanin vaatama minna. Taga sulgudes on mulle endale märkeks kolmepunktiskaala, ehk siis kui tuleb filmide vahel valida või midagi ette tuleb, oleks meeles, et a) 1 – võib jätta vaatamata (ehk siis: kui elu mingeid takistusi teele veeretab, jätab selle filmi esimesena kavast välja), b) 2 – vaataks pigem (ehk siis: kui elu mingeid takistusi veeretab, siis pigem lükata takistused eest) ja c) 3 – tahan kindlasti näha! (ehk siis: kui takistused, siis ronime üle nende ja vaatame kindlasti)

Reaalne hulk filme, mille jõuan ära vaadata, selgub alles töö käigus, sest noh, pakkida ja kolida tuleb vahepeal jne. Pealegi kattuvad ilmselt paljude filmide algusajad, aga sellepärast ongi mul punktiskaala:)

Reede, 28.11

Laupäev, 29.11

Pühapäev, 30.11

Esmaspäev, 1.12

Teisipäev, 2.12

Kolmapäev, 3.12

Neljapäev, 4.12

Reede, 5.12

Laupäev, 6.12

Pühapäev, 7.12

Nonii, tundub, et kõige rohkem tasub oodata detsembri esimesi päevi, täpsemalt kolmapäeva, neljapäeva ja reedet. Siis on kõige rohkem selliseid filme, mida ma kohe kindlasti näha tahaks.

Iseenesest põnev eksperiment – kui palju kultuuri suudab inimene ühe päeva jooksul tarbida ja veel sellest kirjutada, ilma et mõtted-süžeed-mälestused omavahel ei seguneks? Ning kui segunevadki, siis kuidas?

Oma PÖFFi kaelakaardi peaks ma ka täna kätte saama, nii et siis ei ole muud, kui katsuda kolimisega enne filmimaratone ühele poole saada.

Aga nüüd lähen ma lumme sumpama!