Tag Archives: sleep

koroonaunenägude level

hoomamatu Leave a reply

Koroonaaja unenäod jõudsid täna minu jaoks uuele levelile, paistab, et mu igatsus kaaslaste ja inimeste järele on läbi reaalsusekardina öösse imendunud.

Algas kõik täna öösel sellega, et avastasin, et mul on samaaegselt kaks austajat tekkinud. Üks oli üsna noor ja heledapäine; teine natuke vanem, aga ka heledapäine. Probleem tekkis siis, kui see Heledapäine noorem kogemata välja ilmus ajal, kui mul oli kokku lepitud deit selle vanemaga. Nimelt pidime minema Take Thati kontserdile (mõelda, suurüritused! Rahvas koos! Imeline!), ja see noor oli otsustanud, et ostab ka pileti – kuigi järgmisel päeval Rostockis toimuvale, aga “küll me sinna odavlennuga kohale saame, peaasi, et oleme koos”. Jätsin ta mingisse majutuskohta maha ja läksin Heledapäine vanemaga ja mingi seltskonnaga samal õhtul toimuvale kontserdile.

Siis hakkas mu süda ikka valutama ja mõtlesin, et nii ei saa. Rääkisin asja Heledapäise vanemaga läbi, ta oli üllatavalt chill ja arvas, et no las ta siis tuleb ka. Kahjuks ei näinud ma edasi, mis sai kahest mehest, kellega olin samaaegselt deidil, sest ühtäkki olin ma hoopis mingis vanalinnas (mis oli segu Tartu, Tallinna ja Horvaatia ühe linnakese omast). Me valmistasime ette koos kallimaga – kelleks nüüd oli tumedavereline Kreeka päritolu mees – maagiaetendust. Ainult et see polnud niisama maagia, vaid ikka päris võlukunst. Minu ülesandeks oli olla assistent.

Mehe maagiapood asus selle kohviku kõrval, kus suur show toimuma pidi. Sättisin viimaseid asju paika, rahvas oli kogunenud, läksin veel korraks majast välja, et vaadata, kas poe uksed said lukku, aga lukustasin end kogemata välja. Mõtlesin minna läbi poe uuesti sisse, aga kui uksenuppu katsusin, sain sellise elektrilöögi, et lendasin meetri kaugusele. Olgu, mõtlesin ma. Tundub, et ta on poele kaitse peale pannud, lähen maja taha, seal on aknad, saan lehvitada ja nad lasevad mu sisse tagasi.

Ja algas mu reis maja taha. See poleks pidanud olema keeruline, kuid niipea kui nurga taha pöörasin, olin mingil sellisel tänaval, mida ma ei tundnud. Ja ma teadsin, et ma olen niimoodi (maagiliselt?) olnud ka varem eksinud. Aeg muudkui läks, ma aina ekslesin… Teadsin, et mind oodatakse; süda valutas – kuidas ma seda seletan? Kuidas ma seletan, et pidin olema talle abiks, ikkagi suur etendus, ja nüüd lihtsalt astusin uksest välja ja eksisin ära?

Lõpuks, pärast tund aega ekslemist jõudsin tagasi, olin täiesti läbi, mul oli häbi ja kurb. Õnneks oli kallim mõistev, kuid teatas, et vahepeal on asjad muutunud. Kõigile on öeldud, et pilgud tuleb taevasse heita, sest kohe midagi juhtub.

Läksime raekojaplatsile ja ma vaatasin taevasse. Oli nii palju langevaid tähti, et taevas nägi välja rohkem kriipsuline kui täpiline. Ja siis me nägime seda. Päikese lõppu. Esiteks muutus see lillakaks, siis paisus, siis plahvatas… ja siis kadus. Oli täiesti vaikne. “Mul on vaja minna Mila juurde,” ütlesin. “Ära muretse, las ta veel magab. On öö, hommikul räägime temaga,” vastas mu kallim.

Maailm oli mattunud kunsttulede valgusesse, taevas oli kustunud.

“Mis me nüüd teeme?” küsisin nõutult, sest olin valmis pannud, et koos Päikese kustumisega lõppeb koheselt ka meie elu, kuid see nii ei olnud. Ilmselt hakkab kõik vähehaaval, kuid kiirelt kaose poole vajuma.

“Mis me ikka teeme. Sina oled ju alati tahtnud veini teha, mäletad, arooniatest? Nii et lähme ja teeme veini ja lihtsalt oleme koos,” naeratas mu müstiline kallim ja nõnda ma üles ärkasingi, mõeldes, et kuidas kurat need arooniad ilma päikeseta küll valmima peaksid.

Päike oli alles.

eepiline unenäopost

Elu väljaspool mulli, hoomamatu Leave a reply

Täna oli mul unes ääretult töine öö.

Uni algas sellega, et Grand Dream Master ütles mulle: “Sa näed nüüd unes oma tulevikku.” Olin arusaadavalt elevil. Tulevik algas töölejõudmisega, kus tervitas mind produtsent M, kes rõõmsalt teatas: “Nii tore, et sa lõpuks Tallinnasse kolisid!”

Pidin endale hetkeks meenutama, et ma olen juba tulevikus, seega tuleb vastavalt käituda ja teha nägu, et ma tean, millest jutt. Seega nõustusin – tõesti tore, ma ammu igatsesin juba Tallinna tagasi! Ühtlasi tekkis kiusatus Grand Dream Masterilt küsida, mis aega ma täpselt unes näen, aga mõtlesin, et okei, las jääda midagi ka saladuseks.

Siis algas suur töö. Plaanis oli salvestada kaks saadet, neist üks otseülekanne. Kõigepealt kadus mul esimene saatekülaline ära, nimelt pidin intervjueerima Milat, aga ta ikka ei julgenud. Boss arvas, et mis ei julge, sunnime! Ma arvasin, et no problemo, ei sunni midagi, ma leian kohe uued külalised. Leidsingi! Mingil põhjusel olid kaks mu sõbrannat mul parasjagu töö juures ja ma viskasin nad kohe letti.

“Mis saade on, mis me tegema peame?”

“Muidugi suhetest rääkima!”

Sõbrannad, kellel on päriselus erinevad nimed, olid unes miskipärast sama nimega, seega ühele sai antud eetrinimi Kristiina. Ja jutuks tuli petmine. Väga intrigeeriv saade!

Teine, otseülekanne, läks natuke suuremate viperustega, sest ma jäin enne ülekannet lifti kinni koos saatekülalisega. Uksed olid natuke paokil, seega tuli boss geniaalsele mõttele telefoniga meie juttu otse üle kanda, samas pildiliselt näidati ikka tühja stuudiot. Ma usun, et küll see lugu klikkis hästi…

Ahjaa, unenäos oli veel väga oluline see arusaamine, et jess, ma sobin kaamera ette! Kõik see trenniasi on ikka end ära tasunud! Ei ole enam nii, et voldike siin ja punuke seal, imeline!

Seega, misiganes tulevikuuni see oli, mulle täitsa sobib, thank you very much.

Kuidas ma jälle mehest ilma jäin

hoomamatu Leave a reply

Täna nägin ma sellist und, kus mina ja Preili Triin seiklesime mööda Berliini. Kõik oli kena ja tšill, aga ühtäkki hakati meid jälitama. Me tegime kõiksugu imetrikke, et pääseda, ma veel küsisin, mis plaanid teil, pättidel, meiega ometi on.

“Ah, ei midagi tõsist,” vastasid nad üsna rahumeelselt. Ja mis siis oli nende plaan?

MUIDUGI TAHTSID NAD MEIE NÄGUSID ÄRA OPEREERIDA.

But of course.

Mäng läks tõsisemaks ja ühel hetkel ma juba tundsin, et ilma abivägedeta ei saa. Loomulikult olin ma teadlik, et tegemist on unega, seega otsustasin ma appi kutsuda endale maailma kõige superima imemehe, Dave Grohli.

No kas see pole mitte mees, kes lahendab kõik sinu eluprobleemid, ka näooperatsioonidega seotud? Muidugi on, ütlen ma!

Dave Grohl tuligi, hindas olukorda, kuulas meie muret (“Me ei tahaks nägudest ilma jääda, ausalt”)  ja siis, piu-piu-piu, lahendas kõik paari täpselt sihitud trummipulgalöögiga ära. Ahjaa, alguses ta üritas pätid ülekavaldada, me pidasime läbirääkimisi ja ta üritas mulle libistada märkamatult sõnumeid selle kohta, mis võiks meie ühine plaan olla. Muidugi oli see spiooniplaan, aga mina, kuram, ei saanud tema sõnumitest aru ja ei suutnud koodi lugeda. Näiteks oli üks sõnum lihtsalt “Come alive” ja ma püüdsin meeleheitlikult aru saada, mida kuradit ta tahab, et ma nüüd teeksin.

No igaljuhul lahenes kõik soodsalt, nägime küll veel pealt neid õnnetuid, kelle nägusid juba eemaldati, aga me ise pääsesime. Kuna Dave Grohl oli juba unenäo-Berliini kohale saabunud, leidis ta, et natuke võiks veel nautida olukorda, pealegi pidi ta hotelli Taylori ja teiste juurde tagasi minema. Meie Preili Triinuga päästsime veel mõned neiud ja otsustasime kõik koos pärast lennujaama sõita.

Ning siis, kui me uuesti kohtuma pidime, saabus ta kitarriga, silmis kaval pilk. “Issand, nüüd see juhtub! Ma tean, mis ta plaanib, see on mingi grandioosne romantiline žest!”

Ärgem unustagem, et ma teadsin koguaeg, et see on minu uni ja et mu võimed unes asju soovida ikkagi töötavad – näiteks hävitasin ma pilguga mingi päti, sest hirmsaks läks ja ma ei tahtnud enam, et ta mu unenäos oleks.

Seisime kõik siis rõõsatades kuskil tänavanurgal, eemalt lähenes lauldes Dave, selline ülimegamoment, kus sa seisad keset Berliini ja su unelmate mees korraldab sulle sellist žesti, et hing jääb kinni.

Ja saate aru, mis siis juhtus?

TA LÄKS MINGI TEISE NAISE JUURDE!!! Mitte minu juurde!

Selle peale otsustasin üles ärgata, sest kamoon, kes paneb unes ISEENDALE puid alla, ah?

Täielik pettumus, isegi unes valitakse teine naine minu asemel, usku-faking-matu.

Come alive indeed.

kes sinu ruumi tuleks?

Elu väljaspool mulli, Läbi fotosilma 4 kommentaari

Täna nägin sellist und.

Ma olin ühes ruumis. See oli üsna lihtne ruum, väike aken oli ka, aga kuhugi sealt ei näinud. Ma olin seal justkui kellegi reisisaatjana. Ma ei mäleta, kes see inimene oli, aga igal juhul oli minu ülesanne seal talle seltsi pakkuda. Vahel tuua midagi juua, vahel värsket ajakirja.

Selles ooteruumis eriti ei räägitud, pigem istuti, mõeldi. Oli vaikne ja ajatu.

Kui selles ruumis kaua istuda, siis lõpuks, lõpuks juhtus see – kõigil inimestel juhtus nii, oli räägitud – et sinu ruumi ilmus lõpuks inimene, keda sa maailmas kõige rohkem armastad. Aga selleks pidid sa ootama kaua-kaua, kannatlikult, sügavalt enda sisse vaatama. Istusid ja ootasid, kuni lõpuks nägid oma eluarmastust. Ta tuli su ruumi ja see oli alati nii ilus hetk.

Me istusime seal ruumis kuude kaupa. Me ootasime.

Me ootasime, et teada saada, kuhu ma selle inimese edasi saadan. Mis ootab teda surmajärgses elus.

Aga sel konkreetsel korral, kui me seal istusime, lõpuks keegi tuli. See oli naeratav naine, pikad lokid õlgadele langemas. Ta käes oli paks mapp – see oli lahanguaruanne. Tuli välja, et inimene, kellega koos ma ootasin, ei olnudki surnud. Oli toimunud eksitus! Me olime istunud kuude kaupa seal ooteruumis ja kae nalja, inimene polnudki surnud!

Me vabandasime ette-taha, inimene oli mures. “Kolm kuud, mis küll vahepeal kõik toimunud on! Kas ma üldse saan tagasi reele?”

Ta üldse ei mõistnud, et selles ruumis ei mänginud aeg mingit rolli. Ja pealegi – talle oli ilmunud tema inimene.

Ma saatsin selle inimese rõõmsalt tema teele ja jäin mõtlema, et ei tea, kui ma ise selles ruumis istun ükskord – kes mulle ilmub? Kas mulle üldse keegi ilmub? Aga äkki… aga äkki ei tulegi keegi mu ruumi, isegi kui ma hästi kannatlikult ja rahulikult ootan?

Ühes järgmises unes ma juba rääkisin, et ma olin oodanud ja ma olin seda inimest näinud, vist. Järgmises unes ma nimelt olin juba trennis ja rääkisin treenerile murelikult, et tead, Martin, ma terve nädalavahetuse sõin ainult herneid, ikka pangede viisi, kas ma ikka võisin neid herneid süüa nii palju. Martin vastas unes (nagu ta täna päriseltki vastas, kui sellest talle rääkisin), et noh, herneid võib, need ei lähe vähemalt pekiks.

Aga unes ma ütlesin talle ka, et tead, mulle ikka saadeti sinna ruumi inimene. Kuid kes saadeti, seda ma ei mäletanud juba siis, saati nüüd. Ja üldsegi, ruumi-unenäos ei mäleta ma üldse, et keegi oleks saadetud.

Sellised lood minu uneilmas.

Kes sinu ruumi saadetaks, kui selline ruum olemas oleks?

baklažaanipesu

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma lugesin oma eileöist teksti ja sain aru, et mul on ikka täiesti eriline anne antud – anne olla täiesti uskumatult dramaatiline hetkedel, kui draamat üldse pole.

Ja ma kirjutasin selle lause ära ja hakkasin mõtlema, et kuidas siis, noh. Kirjutada seda, milline on elu neil päevil.

Elu on hämmastav. Ma ei ole kunagi näinud nii palju unesid kui viimasel kaheksal kuul, kõik need on nii selged ja süžeelised, et süda läheb pahaks kohati. Täna mulle tehti lõualuuoperatsiooni unes, näiteks, niimoodi, et tõsteti haakidega, mis olid suhu kinnitatud, üles ja võeti skalp kah kukla pealt maha. Teises unes ma päästsin (minevikus, st see oli ikka sada+ aastat tagasi) üht tüdrukut, keda haiglas õde kiusas. Kolmandas olin mees, kes päästis naist, keda ta kutt peksis, olid isegi piletid ostetud Rootsi laevale, lõpuks jäi minemata (või mina ikkagi läksin, aga läbi aja, lõpetasin jälle naisena), sest naine läks mehe juurde tagasi, ainult et uuesti peksa saada.

Kõik ühes hommikus, piilusin vahepeal, aknast paistis küll valgust juba.

Lisaks on meil naistegrupis käinud tohutult huvitavad arutelud, näiteks seksisuhete teemal ja nüüd ma muudkui mõtlen ja mõtlen. Ükskord teen loo sellest ka, aga seniks, mõtlen. Noh, just, et kuidas zenilt põleda, nii et oleks tuhaks, aga poleks siis, vist, noh, surnuks.

Ja kas te olete märganud, et ääretult ilus sügis on olnud, see võtab igal hommikul hinge seest. Isegi, kui su maailm on nii väike, nagu minu oma seda on – koosneb töökontaktidest ja Milast ja sõbrannadegrupist internetis – siis kohe maailm saab kuidagi suuremaks, igal hommikul. Ma olen, muide, leidnud uue põhjuse, miks magama minna.

Et saaks hommikul kohvi.

Aga noh, need õhusõnad, mis eelmises postituses… Need jäävad. Alati jäävad mingid õhusõnad.

Ma ükspäev otsisin välja armastuskirja, eelviimase, mille oma elus kirjutasin (senini). St muidugi ma saatsin ta ära, aga ma tegin pilti ka enne, et ma mäletaks, mis ma olin kirjutanud.

Ma lugesin seda fotot ja mõtlesin, et faking hell, armastus on ikka megaimelik asi, mis inimestega juhtuda saab. See juhtub sinuga sajas keeles korraga, lendab üle su pea, võtab jalad alt, taob unenägudesse ja pigistab hinge, kui tangid või muusikat kuulad. Kuidas selleks üldse inimesed ressurssi leiavad, ma ei saa aru.

Õigemini, saan.

Selle leidmise osas, armastuse noh, olen ma sama rumal, nagu olin kümme aastat tagasi. Armastus võib ju olla, aga kuidas sellest päriselt asjad saavad? Pärisasjad, igapäevased, armsad asjad? Koos baklažaanipraadimine ja kardinapesu? Kuidas noh?

Kuskil on mingi saladus, millest ma veel midagi ei tea.

õhusõnad

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Öösel ma ei maganud hästi.

Ma pole varem nagu märganud, et täiskuu fullm00n fullm00n mind nii väga mõjutaks, aga sel korral, jah, äkki saan süüdistada kuufaase.

Sõnaga, ma ei maganud öösel hästi.

See hakkas juba ühel teisel ööl, kui ma olla varahommikul värisenud ja võbelenud läbi une, ma tegelikult tean hästi, mis see oli. Ma valutasin. Füüsiliselt.

Täna ka, ma valutasin nii väga, pool mu nägu valutas ja ma ärkasin vist iga hingetõmbe peale. Uned on nii hästi meeles ja samas nii hästi ära unustatud, sest unes ma vaatasin nii pikalt silma, et mul hakkas sellest päriselt ka valus, mitte ainult ühest näopoolest, vaid, teate küll, sellest kohast, kus hing elab. Sealt hakkas täitsa valus.

Nii ma ärkasin ja töötasin ja ma tundsin, et ma pole ise – aga samas, millal ma täpselt olengi ma ise? Selline pooludus-poolunes olek, see ongi parim minu enda versioon äkki? Sest see tõeline, närvideni-väljas-mina-ise, see on selline tõeline plähmerdis, mul on sageli temast kopp ees ja ma tegelikult ei ole väga üllatunud, et päriselus, noh, kuidas nüüd öelda… Ma viimasel ajal ise ütlen paljude asjade kohta, et mul ei jätku nende jaoks ressurssi. Et äkki on vastupidi ka, maailma olulistel inimestel ei jätku minu jaoks ressurssi, äkki ressursijagamine on kuidagi nagu energia jäävuse seadus? Mida annad, seda saad vastu… Ja iga maailma olulise inimese jaoks ei saa teha Facebooki-gruppi, eks, kus päevast päeva ressursse jagada.

Vaatasin just pealkirja, et jah, praegu ma olin juba voodis ja tulin välja, sest mul tuli oluline mõte. Sõnadest, mis on jäänud ütlemata. Et neid sõnu on nii palju, ja need on ütlemata. On nii palju sõnu, mida ma ise pole öelnud ja mis on mulle ütlemata jäetud. Mis on neist sõnadest saanud, kus need on? Hõljuvad kusagil eetris? Mis neist lõpuks saab? Tuhmuvad, hääbuvad… või koguvad jõudu, paisuvad, kuni plahvatavad? Pisikesteks sõna-, hääliku- ja tähekildudeks?

Ja lõpuks noh, ongi killud.

Siis veel mõtlen suhetest ja eludest, mis lõppevad, on lõpetatud, see teeb ääretult kurvaks. Närv oli täna nii väga krussis, laps läks etendusele, ma istusin tükk aega autos ja mõtlesin, mida teha. Läksin ja jalutasin vihaselt läbi metsa – no ikka nii, et seened olid ka proper hirmul – kuni jõudsin randa. Oli tuulevaikne ja soe, ei oleks absoluutselt arvanud, et oktoobri lõpp. Kui ma poleks olnud üksinda, oleks isegi võibolla vette kiskunud.

Sõnaga, istusin seal, suitsetasin, näppisin liiva ja kibuvitsa, tegin paar vihaselt kissitavat selfit, siis mõned normaalsed fotod ka, kõik oli ere ja maailma reaalsuse värvifilter oli paigast. Roosast pusast sai fuksiapunane, erkkollastest kibuvitsalehtedest said lõikavkollased jälkmoodustised, muidugi kaunid, aga jälgilt kunstlikud. Kõik tundus nii vale ja võõras ja metsas undsas tuul, rannas mitte, kõik oli, noh… Nagu filmis, aga ma ei tea, mis filmis ja kuidas see film peaks lõppema.

Närv sai samas puhastatud, nüüd olen käinud toast tuppa, vahtinud taevast ja täiskuust läikivaid majakatuseid, mõelnud ja mõelnud, avanud kirjakasti, saatnud prügikasti nii mõnedki õhusõnad, millele pole kunagi määratud kirjaks saada.

Aga uned, noh, ühelgi ööl võiks olla ilma nendeta.

Ja samas, miks siis ka mitte, kui need juba on. Olgu siis see elu kogu oma põlemises ja värvirikkuses, äkki suudan õppida selgeks, kuidas põleda nii, et ei lähe alati tuhani välja, vaid lõppeb vaid näpukõrvetusega.

postitus aastast 2006 #tbt

Inimesed ja inimeseks olemine 3 kommentaari

Ilmunud algselt blogis 5. juulil 2006. Päevad pärast seda, kui olin esimest korda kolinud Tallinnasse, et alustada tööd Õhtulehes ja paar kuud pärast Rüblikusse armumist.

Kodutustest.

Väljas on ikka veel paplid, ainult et seda valget vatti ei tule enam tuppa, kui akna avad. Ma olen viimased päevad, umbes nädala, olnud nagu unes. Nagu unes.

Teate seda tunnet, mis vahepeal unenäos ringi kõndides tuleb  et kui ma kohe avan silmad, siis ma ärkan üles ja kõik on jälle endine, nii nagu peab? Ma kõndisin täna, näpus kotid stafiga, mida ma võibolla ei vajagi, ja mõtlesin: just nüüd, just nüüd ma avan silmad ja kõik need inimesed, need võõrad munakivitänavad, need saksahispaaniavenesoomeinglisekeelsed sõnad kaovad mu ümbert ja on jälle rongid ja pääsukesed akna taga ja Rüblik köögis, kohe tagasi tulemas ja Miuks istub akna peal ja piiksub pääsukestega vıidu.

Aga see ei tule tagasi. Miuks istub võõra diivani all juba teist päeva, asjad on kastides ja elu on nihkes, kõik on valesti. Ma olen kodutu, töötu (poolteist nädalat veel), kohe ka rahatu, kõik kallid on must kaugel ja ma ei saa selle kivist linna raskusega hakkama.

Ja midagi polegi veel juhtunud.

Ma olen kandnud kaste kolmandalt alla, alt kaubikusse, kaubikust välja, väljast kolmandale. Ma olen kandnud miljon kilo prügi ja saasta ja aastate jooksul kogutud elu, kõik väärt nüüdseks vaid prügikasti. Mu kehas on haruldased kohad, mis ei valuta ja ihupinda sinikateta kohtate sama sageli, kui Togo meeskonda jalgpalli MMi finaalmängus.

Sul on ilus keha, aga võõras lõhn.

Ma ei saa enam aru, mis mu elu on. Ma juba teadsin sel pärastlıunal paar kuud tagasi, kui ma läbi kevade Rübliku juurde jalutasin, et nüüd hakkab kõik minema aina enam nihkesse.

Ma olen alati olnud üksinda ja enam ma ei ole.

Ma olen alati olnud Tartu ja Tartu on olnud mina, aga enam ma ei ole.

Ma olen alati pidanud oma hambaharja kaasa võtma, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks  ja nüüd on mul koht, kuhu ma seda kaasa ei võta.

Ja ma ei saa aru, kas nüüd peabki kõik nii minema. Et mu unistused on käeulatuses, mıned vaid 186 kilomeetri kaugusel, ülejäänud teostatavad. Kui ma vaid tahan, kui ma vaid jaksan, kui ma vaid ei kao iseenda melanhoora sisse ära.

Ma ju ei kao. Kõik on ju tegelikult hästi. Nüüd. Nüüd on kõik möödas. Nüüd saab jälle rätm tulla. Nüüd saab kivisest linnast kodu ja kõrged laed vaatavad mulle hommikul otsa; mitte enam see puumaja teine kor rus, Sass Henno “Mina olin siin”-kööktuba pitsapoe vastas, kuhu lakke ma ühel palaval laupäeva pärastlõunal kirjutasin ahjuvärviga suurte tähtedega “She fell into your room”.

[Sest et. Ma kukkusin ta tuppa ja Donnie Darko oli just sel päeval olnud ja ma kukkusin ta tuppa ja me lebasime põrandal ja rääkisime jaburusi ja ma mõtlesin, et ma pean selle üles kirjutama, sest mulle pole kunagi varem midagi nii ilusat öeldud ja ma muidu unustan ära  ja ma ei kirjutanudki üles ja ma unustasingi ja ärkasin hetkeks, kui linnud akna taga karjusid ja ta oli ikka veel seal, minu kõrval, minu küljes, minu vastas, minuga  ja on senimaani. She fell into your room. I fell into your room.]

Ja need emotsioonid. Ma ei oska nendega ka hakkama saada. Ma lähen kingi ostma ja ma suudan ainult Rüblikust rääkida. Ma olen rõvedalt roosa kogu aeg. Ma olen muutunud inimeseks, keda ma ei mõistnud (ja seetõttu ei kannatanud) terve oma eelneva elu.

“Ma ei ole kunagi naernud lihtsalt sellepärast, et ma olen õnnelik. Kuni praeguseni.”

“Sul on vikerkaaresilmad.”

“Sa oled lihtsalt nii super, et ma ei saa aru, kuidas sa minu oma olla saad.”

Ja muidugi see, kuidas ma teen esimest korda nii paljusid asju, mida ma varem olen suud kõverdades lugenud naistekatest või vaadanud romantilistest komöödiadest. Ja see kõik ongi päris, kõik ongi olemas, miski pole välja mõeldud, lihtsalt tuli ära oodata, mil see minuga juhtub.

Mul on nii kahju, et Portugal kaotab, aga ma olen nii unenäos, et sellest ei saagi väga midagi olla. Massiivne kivist linna masendus, massiivne üksindusemasendus ja kõik see. Kõik.

Ma tahan olla Miuksuga koos diivani all, kuni see kõik läbi saab ja kodutunne ja harjumine ja muu tagasi tuleb.

Ja mu arvuti on katki. Word ei tööta. Wifi ei tööta – tähendab, nüüd natuke töötab, aga ütleb, et limited. Sest meil on kodus wifivırk nimega skulls.

Ühesõnaga. Kõik saab heaks ju, ja ongi mõnes mõttes juba. Või koguaeg. Koguaeg natuke.

adventure time

Argielu 2 kommentaari

Ööd on teadagi magamiseks, välja arvatud minule, kes ma ärkan kell 5, et kirjutama hakata ja mitteülevalolemise vahepeal näen tavapäraselt igasuguseid seiklusi unes. Täna näiteks saatis Jim mu kosmosesse mingit hapnikumasinat parandama (läksin sinna seejuures liftiga) ja ärkasin üles, kui mind ründasid kosmosejänesed. Kosmoses oli hirmuäratavalt vaikne, kui välja jätta kosmosejäneste hõhisemine.

Siis nägin unes, et käisin Tartus ja punusin ühele tüdrukule katki läinud lasteratta patsidesse. Olin sattunud mingile korteriläbule, kus olid peamiselt alaealised ja ootamatult hakkasid kõik mind intervjueerima. “Kas sa oled elus haiget ka saanud?” küsiti mult.

Ja une-mina vastas, elutarkusest puhevil: “Haiget? Teate… Muidugi olen ma vahel haiget saanud. Näiteks sel suvelgi oli üks kord, kus ma olin kuu aega siruli ja mõtlesin, et pole võimalik, et kellelgi oleks elus valusam kui mul on praegu. Aga siis ma tõusin püsti ja sain aru, et “haiget saamine”, see on ikka ainult sinu peas. Et tegelikult on tegu elu õppetundidega – sa pead aru saama, mis sinuga juhtus, miks nii läks, ja selle omaks võtma. Olema tänulik selle õppetunni eest, nii-öelda, olema tänulik, et sulle “haiget tehti”. Ja nüüd, täna siin olles, võin ma öelda, et kui mul ongi valus olnud, siis ei ole see sellest, et mulle on “haiget tehtud”, vaid sellest, et olen “haiget saanud”. Taipate vahet? Seal on suur vahe.”

Siis pidi unenäo-Daki hakkama tagasi Kloogale sõitma, sest Tartust peab siiski õigel ajal startima, et jõuda viimasele  Klooga rongile, mis läheb ikkagi ülivara ja kui hiljaks jääda, pead ööbima Balti jaamas.

Vat siis, mis tarkusi unenäo-mina lahke käega välja jagab.

Aga samas, mida tema ka teab.

Ta teeb lasteratastest PATSE. Ei tasu kõike tõsiselt võtta, mida see kosmonaut suust välja ajab.

muutuste kommunikatsiooni instituut

Elu väljaspool mulli 11 kommentaari

Täna ärkasin ülivarahommikul ehmatusega esimesest ametlikust makasauruseteemalisest unenäost. Nimelt oli käes kaitsmine, mul polnud midagi selga panna ja lisaks kõigele ei teadnud ma, kuhu minna. Lõpuks keegi teavitas mind, et kaitsmine toimub MUUTUSTE KOMMUNIKATSIOONI INSTITUUDIS, oli selline suur ja uhke maja eskalaatoritega, mille vahele mu püksisääred kinni jäid.

Komisjonis olid Barbi Pilvre ja Mart Soonik ning mingil põhjusel anti igale ühele vaid paar minutit, et oma tööst rääkida. Ma olin totaalselt ära unustanud, mis teemal ma oma magistritöö üldse kirjutasin ning kui oli minu kord ja ma rahva ette astusin, sokkisin ma midagi ajakirjandusest ja naistest meedias ja ühtäkki avastasin ma, et mu juurde on hiilinud kaks kassi, kes end vastu mu jalgu hõõrusid. “Kas see on normaalne?” küsisin ja mulle kinnitati, et on tõepoolest.

Üsna varsti pärast seda ärkasingi üles ja enam magama ei jäänudki. Kas nüüd hakkabki nii olema, kevadeni välja?

PS. Ma tõesti loodan, et päriskaitsmisel kasse pole. Tõsiselt häiriv.

//

Muudel teemadel… käisin täna üle pika aja blogosfääris ja vaatasin korraks Askidesse kah ja… Teate, ma olen ikka nii vana kooli blogija, et mind põhimõtteliselt pole olemaski enam ja see isegi ei häiri mind eriti. Kirjutasin Delfis kolumni, mille mõte pidi olema see, et body shaming pole okei, selle korjas üles Merje, kes arvas, et ma näen kõikjal diskrimineerimist ja olen üldse üks igavene tolerast ning tänaseks blogides ringi vaadates tuleb välja, et kogu selle teema algatas hoopis Merje:) See, et kõik minu kolumnist alguse sai, on täitsa tähelepanuta jäänud.

Aga võibolla ma olengi nähtamatu, sest ma koosnen viimasel ajal ainult akadeemilistest tekstidest ja, olgem ausad, et olla tänapäeval populaarne blogija, peab olema ikka tubli annus skandaali- ja konfrontatsioonihuvi, aga ma olen juba tähismaade pealt näinud, kuidas see kõik lõppeda võib, lisaks mul lihtsalt vist polegi neid isikuomadusi. Ja see on täiesti fain, las noored möllavad, nihilist võtab kõik tekstid vastu, mis sinna saadetakse ja tegelikult on ju ainult tore, et kogu see bloginduseasi on jälle justkui uue hoo sisse saanud.

Kuid kas ainult mina olen natuke sellest pidevast ärapanemisest ja õelutsemisest väsinud? Kõik üritavad olla iga uue postitusega aina skandaalsemad, koguda aina rohkem klikke, nii et paratamatult kannatab kõige all ehedus ja siirus (niivõrd kui me üldse selle meediumi kontekstis ehedusest ja siirusest rääkida saame). Aga võidavad reklaamimüüjad (btw, vabandust nende reklaamide pärast minu blogiski, andsin lõpuks alla, sest noh, raha ju vaja:( aga installige Adblock, päriselt!). Ja need inimesed, kes intriigidest toituvad. Neid, muide, on ikka päris palju. Üldiselt on need inimesed, kellel on liiga palju vaba aega.

Aga, lõppeks, jõulud on kohe ukse ees ja korraks isegi mõtlesin, et loosiks oma lugejate vahel mõne vahva kingipaki välja, aga KÕIK ju teevad seda ja ma tahaks, et see oleks midagi erilist ja mul pole ühtegi head ideed hetkel.

Ja 23ndaks lubas lund!

leiutajateküla daki

Argielu Leave a reply

Täna olid eriti eredad ja värvikad unenäod. Muuhulgas käisime emaga suuskadel mööda vanu indiaaniradasid, aga enne seda nägin unes, et ma olin teadlane. Või isegi pigem leiutaja. Ma olin (ilmselt eilse Doctor Who osa valguses) leiutanud ajas tagasi rändamise vahendi.

“Õigemini pole see ajas tagasi rändamine,” täpsustasin unes ühele noormehele. “Sa saad sellega hetkes tagasi minna ja selle hetke uuesti läbi teha. Ma muide olen seda ka juba praegu selle vestluse ajal kasutanud.”

Ja olin tõesti. Vahend ise oli natuke nagu higipulk – seda pidi tõmbama endale nahale, kus ta hakkas kergelt helendama ja vupsti, olid sa tagasi situatsioonis, mida sa muuta tahtsid.

Noormees, kellele ma oma leiutist näitasin unes, oli mulle võõras, aga muutus kasvavalt murelikuks. “Aga sa ju tead, et see on ohtlik! Sa oled naine ja naised ei tohi leiutada, saati veel midagi nii suurt ja olulist…! Me peame põgenema, koheselt, enne kui keegi teada saab.”

Muuhulgas nägi see noormees välja natuke nagu Mallu Kardokas, aga polnud kindlasti tema.

Ja siis me põgenesime. Mingil põhjusel võtsin ma oma asjad kaasa kilekotiga ja mõtlesin, et küllap seal, kuhu ma lähen, palju asju pole vaja. Sest venelased on ju juba sees ja ime, kui me siit Tallinnagi jõuame…

Noormees arvas, et me peaksime auto või ühistranspordi asemel proovima siiski hääletada. Et kuidagi anonüümsem ja turvalisem.

Aga enne kui me maanteele jõudsime, vajus sisse sild, mööda mida me kõndisime. Jões ujusid mõned tuttavad inimesed, kellele mu saatja ilmtingimata hüvasti tahtis öelda, aga seda tehes kippus ta ise ära uppuma…

Ja siis tatsas tuppa Mila ja ütles sosinal: “Terekest!”, ja sinna mu põgenemine ajas rändamise vidinaga ka jäi. Kas venelased said mu kätte või ei? Eks seda näidatakse ehk järgmises osas.