Category Archives: Argielu

slow living

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Peaksin tegelikult möödunud aasta küsimustes kokku võtma (eelmisel aastal jäigi see vahele ja see on ometi ju kõige dakilikum postitus, mis üldse on olemas formaadi mõttes), aga täna inspireeris mind hoopis Lisette.

Lisettega oleme sõbrannad viimased paar-kolm aastat, mis ei tundu ehk pika ajana, aga see-eest oleme me tõesti väga lähedased. On palju asju, mida ma saan rääkida ainult temaga ja mitte sellepärast, et teised lähedased ei mõistaks või ma kuidagi midagi varjaks, aga meil lihtsalt on selline… oma keel. Lisette käis külas “Naistejuttude” saates – selles minu esimeses podcastis, mis tähistab sel kevadel juba seitsmendat sünnipäeva. Muidugi ei tee ma ise seda saadet juba ammu, lõpetasin kui lahkusin meediamajast ja ausalt öeldes oli minust see kirg nende teemade sel viisil kajastamise vastu ka ära kadunud. Kristinka aga võttis “Naistejutud” ja andis talle uue(mapoolse) vormi ja sisu ja ehitab seda saadet sellise armastuse ja kirega, et teeb südame soojaks.

Soovitan igal juhul Lisette lugu kuulata, aga ennekõike tahaks ma muidugi endast rääkida.

Kui ma sügisel loodusmuuseumisse kandideerisin, tegin seda poolpimesi. Vaatasin seda kuulutust, mis oli kogemata mu postkasti tulnud, mitu-mitu korda, mitu päeva järjest. Ja lõpuks klikkisin “Kandideeri” nii, et ei teinud vist CVdki korda, kaaskirja kirjutamisest rääkimata. Kohutavalt ebaprofessionaalne, aga mõtlesin, et okei, ma ju niikuinii enne järgmist sügist ei plaani karjääris muutusi teha, selline oli mu plaan. Aga miski kripeldas ja näris. Mitte, et agentuuritöö oleks mind õnnetuks teinud, aga nüüd tagasi vaadates ma mõtlen, et ma olin vist väsinud. Inimesed, kliendid ja projektid olid kõik väga toredad, aga ma ei saanud olla piisavalt loominguline ja ühe teema pealt teise peale hüppamine, ühe kliendi soovilt teise kliendi vajadusele ruttamine väsitas päris korralikult. Ja see kõik oleks olnud okei, kui mul ei oleks kodune elu praegu selline, mis nõuab mult tohutult energiat ja pühendumist.

Igal juhul, loodusmuuseumisse ma lõpuks tööle saingi – neist märkidest, mis mind siia juhatasid, peaks eraldi kirjutama. Aga Lisette oli üks neist, kes uskus esimesest hetkest, et see ongi see koht, kuhu ma jõudma pean. See sõber, kellele ta saates viitab, olen muide mina – see, kes ütles, et ta lõuna kestab 10 minutit. Ehk siis mu elu oli olnud aastaid üks kiirustamine ja ruttamine. Kähku-kähku vaja reageerida uudistele, kippelt lugu üles ja järgmise kallale! Kähku-kähku vaja tegeleda kliendi sooviga! Kiirelt luua strateegia, sest aega ei ole, aega ei ole üldse! Juba üleeile oli vaja! Kiirusta, kiirusta!

Ja ma ei taha enam kiirustada. Ma tahan käiguvahetust. Ma tahan luua ja ma tahan töötada suurte eesmärkide nimel, ma tean, et ma teengi mingeid asju väga kiiresti ja võin kiirelt reageerida, aga mul peab olema tunne, et see on minu vabadus. Et see pole kiirustamine, vaid see ongi omas tempos tegemine. Ja mingid asjad lähevadki nii kiirelt, sest ma olen neis kiire. Aga et see surve pole ilmtingimata väline. Muidugi ei saa seda alati valida, aga meeleseisundi muutust, seda vajasin ma küll.

Ja agentuurist muuseumisse minek on olnud täpselt see käiguvahetuse aeg. Juba tööd üle andes ei võtnud ma agentuuris uusi asju teha, sest oli ju teada, et ma lähen ära. Lõpetasin rahulikult vanasid asju, tõmbasin otsi kokku. Siis oli nädalake puhkust, kus mul oligi päriselt aega teha lõunauinakuid, näha unenägusid ja neid mäletada. Mediteerisin mitu korda päevas. Siis liitusin uue meeskonnaga, aga kohe ju tulidki jõulud peale. Ja niimoodi sammhaaval olen ma uude ellu kohanemas ja täna tundsin üht asja nii selgelt.

Ma nimelt püüdsin olla valmis selleks, et ma tunnen end uues kohas alguses kohutavalt üksildasena. Sest see on alati nii olnud – isegi, kui ees on tuttavad inimesed, läheb perekonnatunde tekkimiseks aega. Ja see on okei.

Aga täna ma sain aru, et ma ei tunne end üksildasena. Kuigi ma istun omaette kabinetis, enamiku ajast üksinda. Aga ma pole ÜKSILDANE. Ma saan käia muuseumis ringi, suhelda ääretult huvitavate ja inspreerivate inimestega, kes kõik annavad mulle ideid selleks, et ma saaksin jutustada muuseumi lugusid. Rääkida neid lugusid kõikides erinevates vormides. Ja just lugudejutustajana olen ma end kõige rohkem elus tundnud. Et see on see, mida ma päriselt sisimas tahan olla ja olen. Et minus on see geen – kui ma oleks sündinud kiviajal, siis poleks ma viitsinud jahtida, vaid ma oleks olnud see, kes istub ja valvab lõket ja jutustab õhtul lõkke ümber lugusid ja kuulab teiste omi, et neid hiljem jälle edasi rääkida, pärimuse säilimiseks.

Ja Lisettele seda sõnastades, seda mitte-üksildust, sain ma aru, et ka füüsiline ruum, tõepoolest. Mul on oma väike koopake, mis muutub aina hubasemaks ning jah, ma olen üksi ja enam pole avatud kontoris nagu ligi 10 aastat ja ehk pealegi olin harjunud olema – aga ma pole üksildane. Teiste inimeste keskel tunda end üksildasena on palju-palju kergem. Minna uude kohta, kus su ümber on palju uusi ja võõraid nägusid, kes kõik tunnevad end nii koduselt, sina oled ebalevalt alles enda kohta leidmas… See on hoopis teine kogemus.

Ahjaa, tegelikult pidin hoopis aeglaselt elamisest…

Käisime täna kolleegidega lõunal ja kui olime ära söönud, jäid kõik veel istuma. Mina ei mallanud oodata ja hakkasin tõusma, et noh, läheks ikka tööle tagasi ka, poolnaljatledes. Ja muidugi me läksime, aga just see moment oli minu jaoks nii märgiline. Et nii on ka täiesti okei. Et ei pea sööma joostes, võibki jääda korraks veel istuma ja juttu ajama. Ja et su jaoks leitakse aega.

Muidugi, ärge saage selles mõttes valesti aru, et muuseumitöö oleks nüüd hirmus igav ja aeglane. Hakkame ehitama uut muuseumimaja ja juba on meil selle asjaga megakiire. Aga nagu Lisette saates räägib, ei tähenda aeglane elamine laisklemist ja uimerdamist. See on päevas hetkede märkamine ja endale nende hetkede lubamine. Ning ma sain aru, et ma olin selle osa endast kinni vajutanud, vähemalt osaliselt. Varem märkasin ma palju rohkem – ja ma loodan, et aktiivselt nüüd selle kallal töötades tuleb see oskus taas mul meelde.

kõige-kõigemad 2023

Argielu Leave a reply

2015, 2017201820202021, 2022

Kolm kõige paremat hetke 2023

Kui mulle septembris tundus, et lõpuks hakkavad asjad minema ülesmäge

See hetk oli üürike, aga see tõi kaasa sellise vabanemise, et mul käis pea ringi. Hetkeks oli mul lootus ja mulle kangastus, milline võiks olla päriselt üks rõõmus ja tasakaalukas argipäev. Kaua see ei kestnud, vaid mõned nädalad, aga see andis vajaliku hingetõmbepausi, et mul oleks jaksu edasi läbi elujama sumbata.

Kui ma maandusin Pariisis

…ja see, kui paljud sõbrad-tuttavad sellele hetkele kaasa elasid! Imeline, ma tegin selle ära!

Kui Siki sammus mööda lossikäiku altari suunas

Ja ma lihtsalt nutsin ja nutsin, kuigi pidin hoopis filmima. See oli nii ilus, selles päevas oli nii palju armastust ja ta on väärt kogu seda õnne, mis on lõpuks temani jõudnud.

Kolm kõige sitemat hetke 2023

Kildudeks

Me olime autos ja ma lihtsalt purunesin kildudeks. Ma teadsin, et ma ei tohiks, lapsed olid ju ka, Siki oli ka, aga ma ei suutnud enam seda meeleheidet endas hoida. Ma lihtsalt nutsin ja ütlesin välja kõik kõige pimedamad mõtted, mis on mind üle aasta painanud. Hiljem nutsin veel, ja lõpuks tundsin, et selle nutuga ma lasin teatud asjadest lahti. Hakkas natuke kergem.

Hommikud

Neid õudseid hommikuid on nii palju. Kunagi ei tea, kuidas saab, kuidas laheneb. Ja sageli ei lahenegi.

Majanduslik olukord

Inflatsioon on ära söönud kogu mu võimekuse raha kõrvale panna, lisame siia ka autoga juhtunud üllatusjamad. Teeb murelikuks.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2024

Süda

Ma loodan, et ma suudan oma südame taas avada.

Lahendus

Mingi lahendus peab saabuma. Lihtsalt peab.

Usu

Ma klammerdun oma usu külge, et miski siin universumis pole juhuslik ja et see kõik toimub põhjusega.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma ilmselt enam ei juhi ühtegi kolmkeelset pulma ja kuigi oli väga tore, ma enam vist ei soovi ka.

Ma ei püüa enam korraga teha kolme inimese tööd.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2023

Aasta armastajad: Siki & Alex

Aasta reisija: ema

Aasta tublidused: Inku, Lisette, Heidi

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Kurnatus.

Eksperiment: kas on võimalik ära elada miinimumiga?

Argielu 10 kommentaari

Lugesin Naistelehe toimetaja eksperimenti, kus ta proovis nädal aega katta kahe inimese toidulaua 110 euroga, mis on seatud toimetulekupiiriks. Ja kuna oktoober oli niikuinii juba tulemas selline kuu, kus pidin palju säästlikumalt elama kui muidu; ja kuna Lisettega kuidagi tulid rahaasjad jutuks – siis läkski nii, et panime mõlemad endale väljakutse: 2.10-8.10 katta kahe inimese toidulaud 110 euroga, mis lihtsa arvutusena näitab, et päeva kohta on see 15 eurot. Tema elab küll elukaaslasega ja mina teismelisega, aga põhimõtteliselt oleme vist võrreldavas olukorras. Või noh, eks ta kirjutab sellest ise, äkki ei ole ka, minul toidule palju vähem piiranguid kui temal.

Hakkasin postitust kirjutama neljapäeval, et mitte nädala algust ära unustada ja saan kohe etteruttavalt öelda, et juba neljapäeval tean – ei tule ma selle rahaga välja.

Samuti võtsin selle summa vaid toiduasjadeks, mis tegelikult, jah ma tean, ei ole eksperimendi mõttes siis enam toimetulekupiir. Kütus, arved jms läheb muust eelarvest.

Aga alustame algusest.

Esmaspäev

Olin juba ette nii väsinud ja tüdinud (nagu ikka esmaspäeviti), et menüü plaanimisele suurt ei jaksanud energiat panna. Sellises olukorras pöördun ikka vanade lihtsate väljakujunenud asjade juurde: sel korral praetud hakkliha kartulitega. Kartulid olid kodus olemas, Maximast võtsin saiba, hakkliha, salati jaoks kurki ja tomatit, sibulat, mis oli otsa saanud, Milale hommikuks sõõrikuid (don’t judge, meil on hetkel sõõrikuhommikud, et hommikuid kuidagigi meeldivaks teha) ja jogurtijooki. Sooduses oli porru, võtsin selle ka homseks. Kuna mul on väljakujunemas raskekujuline sihvkasõltuvus, siis võtsin ka sihvkasid, mahla ja mangosorbetipalle, mis olid sooduspakkumises.

Kokku oli poearve 17.23€. Kodus oli olemas nipet-näpet: toiduõli, maitseained, hapukoor salati jaoks. Kahjuks avastasin alles seda kirjutama hakates, et mul polnud Maxima tsekid sisse lülitatud, nii et täpsemat infot hetkel ei saa.

Maxima parklas välja tagurdades käis põmakas ja keegi sõitis tagant sisse veel ka. Fantastiline päev.

Üle eelarve: 2.23€.

Teisipäev

Lõunaks sõin eelmise päeva kartulirooga, millele panin juurde ühe purgi musti ube (olid kodus olemas).

Kanapasta päev! Maximast (jälle, tavaliselt mu kodupood Selver) võtsin kanakintsuliha, mis oli odavam kui filee, ühe valge ja ühe punase paprika. Pasta jaoks taimekoort (“Sina oma taimse koorega!” ohkas Mila) ja sulatatud juustu. Võtsime ka ühed roosid (3.99), mis olid allahinnatud, aga tundusid nii õnnetud. Muus osas üsna sarnane värk: jogurtijook, mahl, sihvkad, mangosorbett, külmutatud juusturullid. Kodus oli olemas porru, pasta, juust ja maitseained. Pool kanast jätsin alles järgmise päeva supi jaoks.

Kokku oli poearve 19.81

Üle eelarve 4.81€.

Lisaks läksime õhtul Milaga veel Candypopi, sest mu vaimsele tervisele oli vaja dopamiinilaksu ja kuigi ma pole magusasõber, siis Candypopi värvid ja pöörasus teeb mu korraks õnnelikuks. Jätsin Candypopi eelarvest välja, kuigi eks ta tegelikult toidulaua osas peaks arvesse minema.

Kolmapäev

Lõunaks sõin pastajääke. Õhtusöögiks plaanisin tom kha suppi, seega oli poest (sel korral Rõõmu kaubamaja) vaja võtta kookospiima (2.90), krevette (olid sooduses, 2.99), tom kha pastat (selle võtmine oli viga, olin unustanud, et kodus on terve purk – 2.99), tomat (tegelikult oli seda ka kodus, aga unustasin ja võtsin juurde, sest mul on paanika, et kodus pole tomatit, 1.09). Lisaks banaani (1.51) ja Coca-Colat (4.20).

Kokku poearve 20.92

Üle eelarve 5.92

Neljapäev

Lõunaks ei võtnud suppi kaasa, vaid jätsin selle lapsele lõunaks-õhtuooteks. Niisiis kulutasin töökoha sööklas 4 eurot supile. Kuna ma olen niigi juba üle eelarve ja nädala lõpuni on 110 eurost alles 48 eurot ja 04 senti, pean seda eriti hästi plaanima. Hetkel mõtlen, et teen pajarooga või kapsa-hakklihahautist, mida saab homme ka edukalt edasi süüa.

Poodi jõudes nii tegingi: haarasin kohe kapsa (mis on nii suur, et ma ei kujuta ette, mis ma sellega veel pihta hakkan – 2,31 kilo 1.13 eurot) ja kilo hakkliha (5.38€). Märkasin, et mu lemmiksihvkadel on allahindlus – kaks pakki kahe euro eest (muidu on pakk 1.79€), nii et muidugi võtsin siis kohe kaks pakki. Kuna homme kodukontor ja lapsel ka kodus õppimise päev, siis hommikuks praen muna. Arvasin, et kodus mune pole, võtsin paki (1.60€), koju jõudes selgus, et oli tegelt küll. Ja veel maalt toodud mune! See hakkab mustriks kujunema – poes arvan, et midagi kodus pole, võtan, selgub, et on juba olemas.

Olin suht rõõmus, et suudan täna hoida poearve alla eelarvet, aga siis meenus, et kassiliiva on vaja ja võtsin küll kõige odavama, aga olingi, hopsti, üle eelarve. Kokku 15.93€ (lisaks korvis veel tomatipasta ja tükeldatud tomatid, kuna plaanin pühapäevaks boloneeset).

Hakklihahautis sai vägev, söön seda ka reedel lõunaks.

Üle eelarve 0.93€

Lisaks tellisin õhtul ära kassitoidud ja kuu aja liiva (77.71), mis tuleb kokkuvõttes palju odavam, aga siiski on korralik väljaminek, mis siis, et ühekordne. Lisaks olen sel nädalal ostnud kütust, maksnud arveid ja käinud apteegis – kõik on sellest eelarvest väljas. Nii et ei, ma ei ela toimetulekupiiril, aga ütlen ausalt, et neljapäevaks on see sendisaagimine megalt ajudele hakanud.

Reede

Otsa on saamas oliiviõli ja kuna selle pudel on 10€ ligi vähemalt, siis loodan nädala lõpuni ilma uut ostmata vastu pidada, et mitte eelarvet liiga lõhki ajada. Hommikuks röstsai praetud munaga. Lõunaks hakkliha-kapsahautis ja vahepalaks (mida ma muidu ei söö, aga täna oli isu) kuldrenetid, mille möödunud nädalal Laulasmaa laadalt ostsime.

Lapsele tuleb aga sõbranna nädalavahetuseks külla ja kuidas ma kaks teismelist ära toidan, vot see saab nüüd olema küsimus. Lahendasin selle asja reedel minnes lihtsama vastupanu teed – friikad (1.79) ja kanakoivad (3.59). Lisaks mahla (2.18), näksiks küüslauguleiba (1.55), magusaks võtsin kringlit (9.39), hommikuks müslit (3.59) ja piima (laktoosivaba, 1.29). Hetkeajel rändas korvi ka sushi (7.99), mis osutus sõbranna suureks lemmikuks ja mille nad õhtu eel kahe suupoolega ära mugisid. Laupäevaks võtsin ka borši jaoks ära keedupeedi (0.99).

Kokku 32.36

Üle eelarve 17.36

Laupäev

Lõunaks tegin sooja võileiba (juust oli kodus olemas) (hommikuti ma nädalavahetusel muidu magan, nii et see läks ka hommikusöögi eest). Käisime tormi kiuste siiski poes ka, sest pakk oli ka vaja ära tuua ja otsustasin, et teen borši hakkliha asemel tavalise lihaga (1.99). Hakkliha jääb pühapäevaseks boloneeseks. Lisaks võtsin kartulit (1.45), küüslauku (0.93), leiba (0.79), spagette (0.99) ja iganädalase kohustusliku väljamineku tegin ka – Värska (5.19).

Borši tuli suur potitäis (kuigi kapsast jäi ikka veel järele), sööme seda lõunaks pühapäeval.

Kokku 9.89.

Pühapäev

Ei mingeid väljaminekuid! Lõunaks, nagu öeldud, borš. Õhtusöögiks teen pastat, mille osised on nädala jooksul koju rännanud (spagetid, sibul, küüslauk, tomatipasta ja purustatud tomatid). Õliga pidasin nädala lõpuni vastu, aga nipa-napa, pidin kasutusele võtma varurapsiõli (mis on mul peamiselt selleks olemas, et küünlajääke eemaldada).

Nagu neljapäeval ütlesin, hakkas kogu see kopikaveeretamine ikka korralikult ajudele ja ilmselt selle vastu mässamiseks tuli tahtmine osta magusat, mida ma harilikult pea üldse ei tee. Väga kummaline reaktsioon. Aga kringel oli aus!

Kokku kulus hädavajalikule toidule (ok, kringel ka seal sees) 116.14, mis on siiski vähem üle eelarve, kui kartsin. See-eest oli tegemist kuu esimese nädalaga ja muid väljaminekuid oli ikka palju – paagitäis kütust, kassitoidud, arved (elekter, nett, autoremont, kommunaalid jms), nii et tunnet, et oleks kokku hoidnud, väga ei ole. Kuna oktoober tuleb, nagu öeldud, rahaliselt keerulisem, siis pean oma seda eksperimenti jätkama. Naljakas on ka see, et kui ma muidu ei ole suurem asi impulssostja, siis just sel nädalal tundus neid impulsse palju rohkem olevat kui muidu. Mulle ikka ÜLDSE ei meeldi, kui mulle keegi ütleb, et midagi ei tohi teha või pead tegema teistmoodi. Isegi, kui see ütleja olen mina ise.

Mis on teie kokkuhoiunipid?

kus kassid magavad

Argielu Leave a reply

Külmade tulles hakkavad kassid magama aina veidramates kohtades. Õigem on vist küll öelda, et mitte külmade tulles; arvestades, et meie septembri lõpp toob päeval kaasa temperatuure üle 20 kraadi. Aga see on siiski see teatav periood aastast, mis olenemata kliimakriisist tähendab, et meie vana staliniaegse maja paksud betoonseinad on endasse imenud piisavalt palju niiskust, rõskust ja jahedust; ning kliimakriisist tulenevalt on ööpäevade keskmine temperatuur ikkagi veel piisavalt liiga kõrge, et radiaatoreid veel tööle ei panda.

See on see aeg, kui hommikul trepil seistes peab last veenma, et kõndides hakkab kohe soem, kuid mantlit veel selga panna pole mingit mõtet, sest selle jätaks ta kooli ja järgmisel hommikul ehk leiaks me midagi selga, kuid ülejärgmiseks oleksid mantlid ikkagi otsas ja päevad, need on ikka veel 20 kraadi ligi, mantlit niikuinii ju polegi vaja.

Korteris see-eest on rõske, lapsel on hommikul riidesse panna külm ja see ärritab ja häirib teda. Või noh, mis laps ta enam, täitsa puhas teismeline. Minul see-eest on hommikuti ka külm, aga mitte enam selleks hetkeks, kui tema seda teadustab. Tema magamistuba on hommikupäikese poole ja tegelikult on seal ikkagi hommikul väga soe, teatan talle vastuseks, teades ise väga hästi, et see on kasutu ja mõttetu remark. Teki all olevale inimesele on jahedad toad igal juhul külmad, olgugi siis see jahedus objektiivselt pigem ikkagi soe.

Kassid hakkavad sellisel ajal aastast leidma kõige kummalisemaid kohti magamiseks. Täna öösel ärkasin selle peale, et Naasu kraapis tekikotti. Kraapis ja kraapis, ma jõudsin isegi juba karta, et ega me ometi pole jõudnud tagasi põis-enam-hästi-ei-pea-Pussaka aegadesse. Aga ei, ta kraapis, kuniks leidis selle augu seal tekikotis, ja puges siis kuskile minu käte ja jalgade ja külgede vahele. Sinna jäi ta minust magama, mina ise – taandusin sinna, kust tulin.

Just avastasin Sussu silmi kissitamas köögipukilt, mis on mingi koht, mis talle mingil põhjusel väga meeldib – aga ainult hiliskevadel ja varasügisel. Ja siis muidugi on palju neid kordi, kui hakkad minema vetsu ja paned tule põlema ja leiad sealt kummalise karvase moodustise, pool punast peput, pool pruunikirjut peput, vahel sabad ka kenasti rullis. Muidugi, põrandaküte sai sisse lülitatud ja pealegi keeratud, kuigi suuremat tolku temast mujal kui põrandal ei ole. Nimelt on puudu aknaklaasid sellelt aknalt köögi ja vetsu vahelt, mille isa remondihoos suure entusiasmiga ära võttis. Miks täpselt, seda ma enam ei mäleta, ju meil oli mingi plaan. Tellisin asemele kaunid türkiissinised klaasid (ma arvan, et seda värvi need olid; tellisin ju ammu ja lahti pole seni seda pakki teinud), kuid esiteks sai neid liiga palju (kas kellelgi on vaja väga spets mõõdus siniseid aknaklaase?), teiseks ei ole isaga graafikuid klappima saanud ja kolmandaks, ju oskaksin ma isegi neid klaase üles panna, selles pole küsimustki, aga see eeldaks redelile ronimist ja peenikeste naelte ostmist ja võimalik, et ka käte kinnastamist, et need klaasid mu nahka ei lõiguks, ja ma lihtsalt ei ole jõudnud kogu selle projekti käima tõmbamiseni veel. See-eest mõtlen sellele pea igapäevaselt, nii et tööd, nagu öeldakse, tehakse siiski projekti kallal aktiivselt.

Aga kassid, jaa, nad magavad neil aegadel veidrates kohtades. Diivanikatte all. Boilerikapis. Vanni all. Lapsteismelise toolis (tavaliselt just sel ajal, muidugi, kui on vaja õppida – “Aga ma ju ei saa! Sussu on ees!”). Minu pesukapi sahtlites (sisenedes ühest sahtlist, lükates end kuidagi läbi selle taguse ja tagaseinavahe, libistades end keskmisesse sahtlisse) (vannun, et ühel korral ma pean veel kedagi sealt päästma). Minu riidekapis ja selle seina ääres, mis jääb köögi ja vannitoa vahele. Ning siis muidugi selle poekoti peal, mis kogemata kunagi põrandale korraks jäi. Hea oli, et jäi, ma muidu polekski teadnud, et see on tegelikult kassipesa.

Ja ma tegelikult mõistan neid suurepäraselt. See on see aeg aastast, kus ma päriselt ei tahagi oma voodist välja tulla – kuigi see juba definitsiooni poolest on kõige ebakummalisem koht, kus magada – tahaks lebada ja lugeda ja vaadata aknast, kuidas alati roheliste mändide taga taevas vahetab värvi hilissuvesinisest hilissügisevioletseks.

Neid kasse leida on muidugi ka ääretult tore. Las nad siis elavad oma elu. Neil oma elu, nagu ütles kunagi Mallu, mul oma elu.

Ja vahel seal tekikoti vahel siis kohtume.

september

Argielu Leave a reply

Sel suvel olen ma palju Taylor Swifti kuulanud. Muidugi, öelda “palju” on suhteline – kindlasti pole ma teda kuulanud nii palju kui Mila, kellel on peas kõik lood, kõik albumid, kõikide albumite taustalood ja selgitused. Aga kuna mul on talle close proximity, siis olen Taylorist osa saanud ja õppinud hindama tema lüürikat ja tunnete sõnastamise oskust. Rääkimata kõigest muust, miks ta badass on.

Üks mu praeguseid lemmiklugusid temalt on “August”. See kuidagi nii kõneleb mu hingega, kuigi sel suvel ma polegi magusvalusalt kellegi järele õhanud. Selles osas on see suvi olnud mõnevõrra teistsugusem kui paljud-paljud eelmised suved. Küll aga on mul tunne, et ma sain tuttavaks mingi poolega iseendast, mida ma veel ei tundnud – või kuhu polnud pilku pöörata tahtnud – ja pärast pikki täiesti üksi oldud hetki olen valmis temaga ka hüvasti jätma.

Endaga tuttavamaks saamise juures on alati palju ärevaks tegevat, aga on ka palju avastamisrõõmu. Olen küll lähedal märgilisele sünnipäevale (eks need nullidega lõppevad sünnipäevad on alati märgilised), ja võiks ju mõelda, et tunned end juba üsna hästi, aga muidugi on see arvamine üsna naiivne. Iga kogemuskihiga lisandub midagi uut ja mingite kihtide äravõtmisega paljastub vanu asju, mida uue nurga alt uurida.

//

Septembri saabudes hingasin ma ka korraks sügavalt välja ja sain aru, et olin vähemalt pool suve hinge kinni hoidnud. Mu pausil elu sai restardi ja iga mööduva päevaga – eriti kui seda päeva saab kenaks ja kordaläinuks lugeda – tunnen, kuidas sellest kookonist, millesse olen end poolvabatahtlikult mässinud, tükikesi maha kukub. Oh, kohe kindlasti olen ma veel enamuses kookonis, aga siia paistavad üksikud valguskiired, kookoni raskus on hakanud õlult vähehaaval langema ja see tunne on päris imeline.

Sellegipoolest muidugi oli suvi üks mõnus aeg. Nii mitmeid mõnusaid kohtumisi ja olemisi, nii mõnigi lahe üritus (kes saaks siis kõige lahedamate kontsertide korraldustiimis olemist unustada!), Naissaar ja merehaigus, ooperipäevad ja vihmas tantsimine, varahommikusse veninud aiapeod ja palju-palju kasse ja koeri. Kasse muidugi alati rohkem.

Ja remonti! Nii palju erinevaid väikeseid koduprojekte – alates kingituseks saadud ürdiaiast, millest lõpuks arenes köögiaknalauale täielik võsa lõpetades kolataksoga, kes viis ära mitmeid vanu mööblijuppe, millele enam uut elu anda ei saanud. Palju on veel pooleli (sest alati on), aga ma olen oma progressiga siin üsna rahul.

//

Ning siis tuli see terviseasi. Ma teadsin, et see terviseasi tulemas on, aga päriselt ikkagi see ära vormistada, arsti ehmatust analüüse lugedes näha – see oli vabastav. Hirmutav ja vabastav. Pärast käisin veel ühel tööasjal ja sain aru, et pisarakanalid on täitsa laskevalmis, pidin oma tähelepanu jõuga mujale tõmbama, aga täna arstiga rääkides saime plaani paika ja nüüd pole muud kui tegema hakata. Ennetades küsimusi: ei midagi hullu, suures perspektiivis väikesed asjad, aga mulle ometi tundub mingi murdepunktina. Võibolla mingil hetkel olen valmis sellest ka rohkem rääkima – ennast teades, küllap ma olen – aga ma pean kõigepealt raviga pihta hakkama. Ja lubama endal natuke kurb olla.

Nii et praegu on sellised lood. Siit nurgast, sealt nurgast, keskpõrandale kokku. Võibolla jää hakkas liikuma, võibolla ei hakanud. Enamasti on tunne, et hakkas. Küllap me näeme.

inspiratsioonihaldjad

Argielu, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Mallu jagas täna oma stooris, et nad hakkavad Kristinaga tegema uut podcasti nimega “Salajutud” and let me tell you guys, kui ma seda nägin..

Ma olen Heidile pinda käinud viimased mitu kuud, et me peame tegema sellise podcasti. Täpselt sellise: inimesed saadavad oma saladusi ja me loeme ette. Muidugi pole see mingi superoriginaalne mõte, aga meil on olnud see plaanis ja koguaeg lükkasime edasi, suvi ja retrograadid ja sada asja.

Ja nüüd siis tulevad “Salajutud” ja muidugi me ei hakka tegema täpselt sama asja, see oleks nonsens. Pealegi suudavad Mallu ja Kristina teha seda palju laiemalt ja lahedamalt, kui me suudaks, mul pole ressurssi, et leida sponsoreid ja pealegi on nende platvormid nii palju suuremad. Nii et mul on väga hea meel, et nii läks!

Aga see kõik pani mind mõtlema inspiratsioonihaldjate peale.

Elizabeth Gilbert kirjutas oma raamatus “Big Magic” midagi umbes sellist, et tema usub: inspiratsioon on päriselt (nagu?) haldjas, kes su juurde lendab. Ta toob sulle idee ja sinu asi on sellest kinni haarata. Aga on tingimus: sa pead *kohe* reageerima. Sest kui sa edasi asja lükkad, siis mitte ei juhtu see, et sa unustad oma idee ära. Ei, see idee on seal alles. Aga selles pole enam seda elu, maagiat, võlujõudu. Ja inspiratsioonihaldjas lendab kellegi teise juurde, kes võibolla tema ideest haarab ja selle teoks teeb.

Me rääkisime kunagi sellest ka Epuga, meil on kusagil isegi üks raamatumustand, mille idee oli üks ühele sama Katrin Pautsi “Politseiniku tütrega”, isegi peategelase nimi oli sama! Ainult et meie jätsime selle toona (2006 vist) tegemata, aga Pauts tegi ära. Ja sellest great minds think alike ideest on kantud ka Gilberti romaan “The Signature of All Things” (kui ma nüüd ei eksi) – et inimesed saavad tulla sama idee peale samaaegselt, lihtsalt loeb, kes enne selle ära vormistab. Ja nii juhtub maailmas koguaeg, mis tähendab, et sa peaksid väga õppima ära inspiratsioonihaldjate kuulamise. Sest kui sina ei tee, teeb keegi järgmine.

Ja võibolla ka õppima oskust minna lasta, sest mul on näiteks selgelt meeles ühe romaani idee, mille maitset ma suisa tundsin oma keeleotsal. Ma suudan senini end tagasi mõelda selle esimestesse lehekülgedesse, tunnen seda lumesadu ja kuulen saabaste kriuksumist sadaval lumel, kui peategelane mööda perrooni närviliselt edasi-tagasi käib… Aga mingil põhjusel ma loobusin sellest – ja praegu enam pole selles idees sama võluväge sees. Minu teada pole keegi seda sama ideed ära teinud, aga see on vaid aja küsimus. Sest see inspiratsioonihaldjas oli tugev ja võimas.

See on võibolla ka üks põhjus, miks mul muidu üldiselt neid podcaste nii palju on. Peaaegu iga kord, kui ma tunnen, et mingi idee mind tugevamalt kutsub, lähen ma sellega kaasa. Vahel on mu rolliks mingi asi käima lükata, vahel on asja ivaks õpetada mulle uusi oskusi, vahel (enamasti) luua uusi sõprussuhteid. Aga 100 protsenti alati on selle peamine põhjus anda mu loomingule väljund. Ja ma olen tänulik, et mind kunagi podcastide teele lükati (shoutout to podfather Rainer).

Nii et mis seal ikka, lootkem, et Mallu ja Kristina mind vähemalt saatesse külla kutsuvad. Ja teie – saatke siis neid saladusi neile, et tuleks vägev saade! (Ja minu saadetesse saatke ka palun kirju edasi, thank you very many.)

kodupoed

Argielu Leave a reply

Käisin eile kodupoes ja põrkasin naabrinaisega kokku. Mitte OG Naabrinaisega, vaid naabrinaisega, kes praegu mul kõrvalkorteris elab. Ta on üks hullult vahva tegelane, kes on mul olnud nõu ja jõuga mõnikord abiks, kuid peamiselt on mul lihtsalt mõnus tunne, et seina taga elab üks tore inimene, kelle võtmete kõlistamist ma õhtutel, kui ta koju jõuab, läbi seina kuulen.

“Noh, mis sina siin teed!” hõikas ta rõõmsalt ja sai vist siis ka ise aru, kui jabur see küsimus oli.
“Käisin sööki ostmas! Ja sina?”
“Tead, ma olin vahepeal kaks nädalat Võrus ja nüüd sain aru, et tuleb ka vist sööki muretseda,” ütles ta naerdes ja kogu vestluse absurdsus jõudis meile mõlemale kohale.
“Mul on tunne, et see on üks tähtsamaid ja sügavamaid vestlusi, mis oleme iial pidanud,” tõdesin.
“Absoluutselt!”
“Mõtle, milline inimlik mõõde!”
“Jätkame järgmisel korral!”

Ja läinud ta oligi, mina kõndisin naerdes auto (ristinimega Dolly Parton) poole. Kodupood, jäin mõtlema. Nojah, Keila Selver justkui ongi kodupood. Rõõmu kaubamaja ka. Ja siis on kodupoed need Klooga väikepoed ju muidugi ka.

Üleüldse see kloogapifi identiteet on üks kummaline asi. Ma justkui kuulun nii paljudesse kohtadesse korraga ja nii paljud kandid on mu kodukandid. Kodune on Keila, vähemalt teatud trajektoorid. Kodune on Klooga, kodune on Maakri, kuhu pea iga päev tööle sõidan. Kodune on rong, mis ometi ju ei seisa paigal, ja kodune on Saaremaa, sest seal pean saama käia vähemalt kord kuus.

Minu jaoks on elu aeg kuidagi see identiteediküsimus nii tähtis olnud ja nüüd on naljakas tõdeda, et identiteet on nii killustunud. Ja see pole üldse halb asi, kui ehk vaid ma ise natuke paremini hoomaksin, et see, et ma olen nagu kõikjal ja justkui ei kusagil, ei tee mind nähtamatuks.

Näiteks oli mul kümme aastat tagasi Kloogale kolides tunne, et ma olen anonüümne, siin on hea rahulik ja vaikne ja mitte keegi ei tea, kes ma olen. See illusioon hakkas purunema üsna pea, peamiselt siis, kui Mila lasteaias hakkas käima ja ma hakkasin kohalike kloogakatega rohkem suhtlema. Nüüd ei pane mind enam imestama, kui naabrinaine kõrvalmajast, Mila sõbranna ema või poemüüja märgivad, et nägid üht või teist asja mu Tiktokis või Instagramis ja on JUBA AMMU kursis sellega, mida ma jutujätkuks rääkida üritan.

Leida anonüümsust väikses kohas on muidugi eriline naiivsus. Eriti, kui siin elamise ajalukku kuulub ka üks saiko-eks, kellele pidin ükskord politsei kutsuma, sest ta lihtsalt röökis öösel maja ümber…

…aga see on juba lugu mõneks järgmiseks korraks.

Ma nüüd lähen Laulasmaale sööma, mis on kah justkui kodukant. Pealegi on see üks lähim koht, kus saab väljas süüa ja täna on ikkagi ju reede ja lapsel on kodus nii igav, et ta hakkab mõistus kaotama, nii et ma vähemalt üritan.

Hiljem…

Tulin just linnast Milat külla viimast ning minu ees keeras hoovi peale alumise korruse Larissa. Parkisin ära, ta oli just parasjagu pagasnikust suuri toidukotte välja tõstmas, kui tere hõikasin.

“Issand, jälle pidin ostma süüa! Miks ei võiks olla nii, et me sööme ainult korra nädalas kõhud täis ja ei pea iga päev poes käima ja süüa ostma?!” ahastas ta.

Eks ta ole.

millal sa ükskord

Argielu 16 kommentaari

“Millal sa ükskord uuesti blogima hakkad?” lajatas Mallu laupäeval, kui tema ülimõnusal rohelisel diivanil juttu ajasime ja õhtut öösse veeretasime. Kortsutasin kulmu. Nojah, ma ju ammu plaanisin. Lubasin endale, et kui tööd vahetan ja kirjutamisjaks enam online’i täis kirjutamise peale ei lähe, siis oi kuidas hakkan jälle blogima!

Siis oli see sisseelamisaeg ja avastamine, KUI intensiivne päriselt ärimaailm olla võib. (Ma nagu arvasin, et olen selleks valmis, sest kui sa elad uudistetoimetuse rütmis, tundub sulle, et su elu ja töö ongi väga intensiivne ja kuigi ma ei olnud enam aastaid trükitähtajapiff, tekib siiski meediamajas töötades mingi veider mull – sina justkui oled seal mullis sees ja kõik teised on väljas, keegi teine ei saa aru, kui tähtsat tööd sa tegelikult ikkagi teed ja kui suur ja tähtis asi see ajakirjandus ikkagi on. Alles mullist välja saades perspektiiv natuke muutub.) (Ja mitte, et ma ei tahaks öelda, et ajakirjandus pole tähtis, absoluutselt on, neljas võim ja nii, demokraatia alustala, meelelahutus on samuti tähtis ja üleüldse on normaalne, et inimene leiab oma töös üles selle tähtsuse, miks ta seda teeb ja mida ta maailmale annab, aga see mull, see on üks omalaadne asi, mis meediamajas tekib, ehk kirjutan sellest mõni teine kord.)

Ühesõnaga, siis oli see sisseelamisaeg ja hanked ja raportid ja SLAIDID-SLAIDID-SLAIDID ja kõik oli intensiivne ja äge ja põnev ja blogi mõte ununes sootuks.

“Jah, Mallul on õigus, hakka ometi uuesti kirjutama,” ütles ka K., kui täna tema juures vastuvõtul käisin. Aknast paistis Keila keskväljak, inimesed tõttasid töölt koju, ja ma mõtlesin jälle kõigile neile vabandustele, miks ma pole kirjutada saanud.

Sest siis oli meil see talv, millest vana Daki oleks kirjutanud küll, siin oli palju meeleheidet ja hingevalu ja vana head depri-poissi ka, aga vot ei saanud kirjutada, sest mängus on ka teised inimesed, kes ei saa nõusolekut selleks anda, et ma nõnda avalikult kirjutaksin; pealegi nagu ei taha ka. Võiks ju mõelda, et olen selle KAHEKÜMNE AASTAGA, mis mul blogimise algusest kohe täitub, natuke arenenud ja oskan teistsuguseid tekste luua ja elu teistmoodi mõtestada, kui läbi pideva vigina ja hädaoru.

Aga no mida ma pean tegema, kui see elu on siuke hädaorg, eks ole.

Sõitsin K. juurest koju ja mõtlesin ka sellele, et olin ju Epule lubanud, et teen proovipeatükid. Olen nii palju sellele mõelnud, see projekt tundub, nagu võiks tõesti olla minu lugu rääkida, ja lõpuks andsin ka oma jah-sõna (vähemalt proovipeatükkideks), aga takerdusin kummalise probleemi otsa.

Ma nimelt… ei osanud enam kirjutama hakata.

Üks osa on seotud sellega, et mul on maru kehv mälu. (Selleks, hea lugeja, on tegelikult blogi pidamine väga kasulik. Saab asju näiteks järele vaadata. Aga olen ma siis selle peale viimastel aastatel väga mõelnud!) Aga teine oli… vist puhas kirjutamiskramp? Nii et ma sain aru – ma vist pean lihtsalt blogima hakkama. Sest kirjutamine, nagu ma alati kõigile ütlen, on oskus nagu iga teine ja oskused võivad minna rooste, kui pidevalt ei harjuta. Muidugi on mu töös ka ikka omajagu kirjutamist, aga (ilu)kirjanduslik tekst on ikka teine asi. Mitte, et blogi oleks ilukirjandus, aga no saate aru küll. Käeharjutused ja nii.

Nii et ma ei tea, kas see on nüüd mu tagasitulekupostitus, aga vähemalt kahel inimesel on nõudlus mu blogi järele. Kahe inimese nõudlus pole küll teab mis suur, aga ühel kolmandal inimesel on veel nõudlus.

Minul endal. Vist.

Nii palju asju on vaja läbi mõelda ja lahti sõlmida, ja varem on selleks alati kirjutamisteraapia sobinud. Äkki sobib nüüd ka.

siit tuleb kas katastroof või midagi ägedat

Argielu Leave a reply

Kuna mu töö on suures osas seotud mõtlemise ja suhtlemisega, vahel ka asjade kirja panemisega, aga peamiselt siiski mõtlemisega, siis on kõige paremad puhkuse viisid minu jaoks (täpselt sellises järjekorras):

  1. Magamine, nii et ei pea äratuskella peale ärkama;
  2. remontikaprojektid, mida teha siis, kui kere on nii ära magatud, et enam ei suuda voodis pikali olla.

Teekond minu selleaastase suurprojekti juurde, mis vist ikkagi suure kindlusega nüüd käima läheb, algas umbes nii.

Olin kevadeks ikka üsna ajuväsinud. Kodus käisin puhkuseootuses ringi pilguga, et mida ma jõuan selle lühikese aja jooksul ära teha, kui puhkan – sinna sisse jäi veel üks Soome-reis, üks pikem jaanidel käimine saarel ja siis nädalake sellist aega, kui päriselt saaks teha midagi. (Siis ma veel ei teadnud, et tuleb kuumalaine ja ma ei jõua midagi teha.)

Mõtlesin, et okei, oleks aeg vist köögipõrandat hooldada. Nimelt on omal ajal Naabrinaine, kellelt ma selle kodukese ostsin, väga öko ja looduslähedase remondi lasknud siin teha, see tähendab ka naturaalseid puupõrandaid. Ka köögis. Ja naturaalne daki naturaalselt ei teadnud seda (või oli unustanud või ei mõelnud sellele), et neid puupõrandaid peaks suht regulaarselt ilmselt hooldama. Nii on need aastad läinud ja mis iganes kaitsekiht neil laudadel omal ajal peal oli, on nüüdseks sealt täiesti kulunud. Ning köök on teadupoolest selline koht, kus iga igasugu asju pudeneb või voolab teinekord põrandale ja puit on selline tegelinski, et kõik ta endale sisse ahmib. Nii et mu köögipõrand nägi juba mõned ajad välja selline, et ausalt öeldes, piinlik oli. Võisin seda harja ja lapiga kaapida, palju tahtsin, üldpilt palju paremaks ei saanud.

Okei, otsustasin, ma siis võtan ette, lihvin kasvõi ainult liivapaberiga põranda üle ja tõmban mingi asja peale. Mis see mingi asi võiks olla? Lakk, otsustasin. Sest naturaalne on küll mõnus, aga köögis ikkagi ma palun enam seda ei soovi.

Okei, lakime. Aga siis jääb lakkimata köögikappide alt, külmiku ehk veaks välja selleks ajaks, aga pliita alt jääks ikka lakkimata ja….

Olgu, nii ei viitsi ma seda ammugi teha. Võtame siis juba köögimööbli ka välja, sest see on ka ammu nii lagunenud ja tuleks välja vahetada ja üleüldse ma tahaks tegelt pliiti teise seina ja külmikut ka teise seina ja siis oleks mul kena suur ruum köögis, kuhu panna korralik laud ja toolid ja ja ja ja

Sõnaga: täislaksremont. Ma ju saaks sellega ise hakkama?

Helistasin isale. Kas me saame sellega omal jõul hakkama? Isa oli ÜLIMALT optimistlik (telefonis), et muidugi saame. No ta elus neid köögiremonte teinud ka omajagu. Täna aga, kui ta Mila maalt koju tõi, vaatas ta köögis natuke ringi, takseeris seda Stalini-aegset pliitat, millest tuleks TEGELIKULT alustada, kui kööki ilusaks tahta teha, avastas siis, et pliita on ehitatud mingi Y-kujulise TSEMENDIALUSE peale, mis mingil täiesti arusaamatul põhjusel köögis ilutseb (ja lubage lisada, laguneb – ma aprillis isegi mõtlesin, et pean valama hakkama seda), ja oli palju vähem optimistlik selles osas. “Jah, see on nagu kinder sürpriis siin, jumal teab, mis kuskilt välja tuleb,” tõdes ta.

Kuid siiski jäi ta piisavalt optimistlikuks – juhul, kui nüüd leida kiiresti pottsepp, kes pliidi ära renoveeriks (st ilusaks teeks ja ukse ära vahetaks, ma uut ei hakka ehitama, nii et lootust isegi natuke on) ja kui mu suht imeline elektrik ikkagi ka leiab lähinädalatel aega, et need elektritööd ära teha, mis köögiga seotud, siis “No okei, nädalaga ei saa hakkama, aga kahega võiks ikka saada”.

Panin hange.ee-sse kuulutuse pottsepa leidmiseks (võite kõik minna mu imelist pliiti vaatama, kui soovite, ja teha pakkumise, kui oskate ilusaks teha seda, IMELINE VÕIMALUS AINULAADNE HARUKORDNE ÄRA JÄTA JUHUST KASUTAMATA), saatsin elektrikule ka plaani ära ja ootan nüüd tema (tavaliselt entusiastlikku) vastust. Tõsi, ükskord kirjutas ta mulle väga entusiastlikult, kui teda ootasin üht tööd tegema, et: “Kõik on muidu parimas korras, mul sai lihtsalt aeg otsa!”

Ja köögimööbel, mis oli hullult ilus ja mu köögi (216 cm!) kahtlaste mõõtudega tundus ideaalselt sobivat, leidsin ka KOHESELT, ainult et kaup24.ee ütleb, et see on saadaval… alates… 15… novembrist?!?!?!?!?!

Niisiis, ma juba tunnetan kogu selle projekti juures sellist hunnitut daki kaose võnget. Sellest saab kas üliedukas võit, kus ma saan elu lõpuni kõigile rääkida, kes kuulata viitsivad, kuidas MA ISE IHUÜKSI (okei isa natuke aitas) oma köögiremondi tegin; või siis saab sellest see lugu, millega ma ükskord standuppi tehes lavale lähen. Mõlemal juhul ei saa väga kurta, kui päris aus olla.

Pilte ei viitsi veel panna, kui läheb asjaks, ju siis neid enne-pärast pilte ka teen, aga panen hoopis köögiaknalauakasvuhoone pildi koos teate-küll-kellega:

not as rich vol 2 ehk 9 trikki, kuidas ma (teoreetiliselt) raha kokku hoian

Argielu Leave a reply

Kui tulin siia raamatuarvustust kirjutama, siis millegipärast oli selle seotud postitustes üks 13 aastat vana postitus ajast, kui olin jäänud töötuks ja elasin – no olgem jumala ausad – tulevase lapse isa kulul. Päris kummaline on esiteks niikuinii lugeda noorur-Daki sissekandeid, aga jäin mõtlema, millised siis on mu praegused säästunipid. Sest kuigi mu sissetulekud on stabiilsed ja maksukohustuste osas kuulun ma tegelikult sinna kõrgemasse sfääri, kus enam soodustusi ei tehta, läheb elu aina kallimaks, ning üksikemana tuleb mul ju ikkagi hakkama saada.

Olukord on nüüd muidugi siiski tõesti hoopis teine. Enam pole eesmärk mitte niivõrd lihtsalt ellu jäämine (õnneks! jumal tänatud!!!), vaid nüüd tahaks, et saaks panna regulaarselt mõistlikke summasid kolmandasse sambasse, koguda ka säästukontole ja aina parendada seda korterikest (hetkel näiteks põleb köögiremondiga).

Aga tõesti, kui ma mõtlen sellele, mis oludes olen ma ellu jäänud ja kuidas pidanud hakkama saama, siis sellega võrreldes on mul hetkel kõik väga, väga hästi. Samas: see ei ole juhtunud iseenesest. Muidugi aitab kaasa teadlik karjääri tegemine ning oma eriala(de)le pühendumine. Aitab ka heade suhete loomine ja lojaalsus. Aitab ka hea tööeetika ja head töötulemused. Aitab kogemus. Aitab ka puhas vedamine. Aga peamiselt, tegelikult, olen ma ise ennast aidanud, et üldse siia jõuda. Millised on siis minu säästunipid? Ja ma ütlen kohe ära, et ma pole kaugeltki mingi eeskujulik, kolmanda samba tegin alles möödunud aastal ja sääste hakkasin kah koguma alles eelmisel sügisel. Laenukohustusi on ikkagi ka – üks väikelaen, kodulaen ja krediitkaart. Nii et kui 25-aastane Daki tahab tulla minuga õiendama, et mul hea rääkida, mul pole ühtki võlga, siis päris nii see ikkagi pole.

Ma pean religioosselt eelarvet. Ma hakkasin eelarvet pidama aastal 2014, ehk siis, kui Kloogale kolisin. Õigemini, tegelikult tutvustas Naabrinaine mulle sellist imelist süsteemi nagu eelarvestamine juba mõned aastad enne seda, siis kui ma veel rapsisin oma õnnetuses, aga tema süsteem põhines Excelil ja oli mulle liiga igav ja keeruline, et ma seda igapäevaselt täidaksin. 2014 tõmbasin ma äpi MoneyLover ja olen seda 8 aastat igapäevaselt religioosselt täitnud. Ma ei ole seejuures pannud endale mingit budgetit, ma lihtsalt jälgin, mida ma oma rahaga teen ja, mis peamine, palju mul teda järel on. Peas arvutan ma pidevalt nädalaid palgapäevani, sest ma tean, kui palju mul nädalas miinimum toidu ja elamise (transport) peale kulub – ja see summa peab alati olemas olema. Ükspäev just mõtlesin, et see summa, mis paneb mind tundma, et raha hakkab päriselt otsa lõppema, on hetkel minu jaoks 300 eurot. Kui 3 on ees, siis on tunne, et kõik on kontrolli all (sest ma tean, et ma suudan luua nädalamenüü 50 euroga – või ehk nüüd kuluks natuke rohkem, hinnad on jõhkralt tõusnud – ja natuke jääks ka varusse).

Ma loobusin CleanKitchenist. Veel mõned nädalad tagasi oli see, muide, mu kokkuhoiunipp, sest nädalane menüü kahele maksis 52 eurot, nüüd aga tõusis selle paketi hind 68 eurole, ja see oli minu jaoks liiga hull hinnatõus. Pealegi kippus ikka ette tulema, et ma ei jõudnud märgata, millist rooga õigel ajal teha oleks, ja midagi läks pahaks. Nii et nüüd siis ilmselt ma saangi kohe teada jälle, kas suudan 50 euroga kahele panna nädalamenüü kokku!

Ma tellin palju ja korraga. See käib siis nüüd kassitarvete kohta. Muidugi tõuseb käsi väga vastumeelselt seda sadat eurot välja käima, kui ma olen Zooplusis jälle korvi liivasid ja konserve ja krõbinaid täis ladunud, aga ausalt öeldes on ikka jõle mugav, et on üks asi, mille pärast ei pea jooksvalt üldse muretsema. Ja pealegi: ma ei pea ise liiva kolmandale tassima! Selleks on tore Smartposti kuller, kes alati küll natuke etteheitvalt pead raputades, kuid siiski vapralt, selle suure mitmekümnekilose kasti üles tassib. Ainuke probleem: ma ei suuda kunagi ennustada, millise konservi peale Sussu nina kirtsutab ja millise peale mitte. Vahel juhtubki nagu praegu, kui mul on suured pakid konservi, mis preilile LIHTSALT ei meeldi, kuigi kaks kuud tagasi sõi ta seda hea meelega.

Preili Mulle-See-Konserv-Ei-Kõlba-Täna-Kuigi-Eile-Kõlbas

Mul on säästuauto. Kuigi, jah, hinnatõusu ei ole saanud siin vältida ja nüüd maksan minagi paagi eest ikkagi poole rohkem nagu kõik teisedki. Samas võtab mu väike Dolly Parton siiski väga säästlikult võrreldes mu eelmiste (vanade saradega) autodega ja kuigi ma tõesti pean nüüd ka sõitma kontorisse rohkem kui seda meediamajas töötades tegin, siis veel ei ole see mul eelarvet lõhki löönud. Kindlasti on veelgi säästlikumaid autosid, aga Dollyle hakkas hammas peale ja ma ei kahetse. Teenib hästi. Ahjaa, mille pealt ma üldiselt veel kokku hoian: parandused. Uuem auto ikkagi laguneb palju vähem!

Ma ei küta õliradikaga/elektriga. Jah, mul on suur nurgapealne korter, mille keskküttearve on jõhhhhker (on alati olnud, see pole tõusnud) (veel) (ok, sain just aru, et minu jõhhhhhker pole enam paljude jaoks nii jõhhhhker midagi) (aga minu jaoks on see talvel ligi 300 olnud ikka päris palju kanda algusest peale). Pealegi on meil maja renoveerimata, mis tähendab, et siin on üsna jahe. Ja ma pole jõudnud veel akende vahetuseni/paranduseni ja ühesõnaga, soojahoidmiseks saaksin ma veel ühtteist ära teha. Aga! Mida ma öelda tahtsin, on see, et ma vaatasin oma elektritarbimist ja võrreldes ajaga, kui ma siia kolisin, on mu tarbimine umbes poole võrra vähenenud. Kuidas ma seda tegin? Vahetasin välja boileri (noh, vana ls läks katki, olin sunnitud), mis ilmselt on uuem ja säästlikum. Sama jutt pesumasina kohta. Põrandakütte keerasin suht miinimumi peale. Ja lõpetasin talvel õliradikaga juurde kütmise. Selle asemel soetasin gaasikamina ja kütan sellega. Viimati sain ballooni veel 30 euroga ja see kestis mul talv läbi. Ja muidugi kütan ka pliidiga, mille soemüür kütab Mila tuba.

Ma ostan odavmoodi. Ma isegi ei häbene seda tunnistada, sest ma olen enda peas kuidagi selle mõelnud nii, et… kapitalismis ei ole vist kellelgi võimalik käituda väga eetiliselt. Pluss-suuruses inimesele leida riideid, mis päriselt sobiksid ja oleksid ka moodsad ja mitte proualikud ja mitte ei maksaks stiilis üks-kleit-kuuskümmend-eurot, on ikka megaraske. Päriselt. Päriselt-päriselt. Ja kui ma avastasin, et see üks teatud odavpood teeb soodsa hinnaga riideid, mis mulle päriselt ka istuvad, siis nüüd ma olengi hakanud sealt aeg-ajalt endale garderoobitäiendust tellima. Jah, ma tean, et oleks parem jätta odavmood kasutamata. Tean küll. Ja tegelikult moodustab suure hulga mu garderoobist siiski sõbrannadelt saadud kaup, päris tõsiselt. Nii et vähemalt käib see kiirmood meie vahel ikkagi ringi ka, mitte ei rända prügimäele.

Ma pöörasin “hobid” sissetulekuks. Jah, see on see kõige tüütum nõuanne, mida kõik need rikastu-kiirelt-vennad räägivad. Leia endale hobi ja tee sellest lisasissetulek!!!! Ma tean, et see pole kõigile kättesaadav ja kindlasti pole see (enamasti) midagi, mis saaks pakkuda märkimisväärset lisasissetulekut. Olenevalt hobist võivad materjalid ja enda töötunnid juba kõik lisasissetuleku ära nullida. Ja minu “hobi” tegelikult oli miski, mille ma tegin kõigepealt osaks oma tööst (podcastid) ja hiljem õnnestus mul tänu sellele saavutada kokkulepe, et teen neid mingis mahus edasi. See kokkulepe õnnestus tänu endise ja praeguse tööandja vastutulelikkusele, aga peamiselt õnnestus see, sest podcastidel on ka tänaseni väärtus meediamaja jaoks kuulajate-lugejate hulga näol olemas. See väärtus tekkis sinna aga mitte ainult seetõttu, et tegemist on üliheade või originaalsete saadetega – see on kindlasti ka subjektiivne ja vaieldav – vaid seetõttu, et algselt oligi meediamaja koht, mis platvormi pakkus, mille kaudu kuulajad tee saadeteni jõudsid. Eraisikuna alustada on ikka hoopis teine lugu. Selle hobi juures on aga üks suur pluss: see aitab mul elus hoida sõbrasuhteid, sest ma kohtun regulaarselt paari oma sõbraga just saateid salvestades. Mis viib mind järgmise punktini…

Ma ei käi praktiliselt üldse väljas. Tõsi, kui ma käin väljas, siis see kulu on mitmekordselt suurem kui see oli toona Tartu-aegadel, kui kulu oli vaid lähimasse baari kõndimine ja õlle eest maksmine. Nüüd pean ma arvestama kas hotelliga, kui ma tahan linna ööbima jääda, või siis erataksoga (Kloogale tavaliselt umbes 30 eurot), et öösel koju saada. Aga see pole põhjus, miks ma väljas ei käi. Ma ei käi, sest ma olen niiiii väsinud 😀 Ja ma lihtsalt armastan neid nädalavahetusi, kui ma saan kodus olla ja päriselt välja magada. Kui ma ei pea kuskile sõitma. Issand, kui mõnus! Miinus, väga tugev miinus on muidugi see, et varsti ütlevad minust mu vähesedki allesolevad sõbrannad lahti. Hea, et mul need podcastisõbrad on 😀

Ja tegelikult saaksin ma kokku hoida ka lõunat kaasa tehes. Mis ilmselt nüüd hakkabki juhtuma, kui enam CleanKitchenit ei kasuta, sest sealt ei kippunud üldiselt lõunaks toitu üle jääma. Meediamajas töötades olin ma selles väga tubli, sest seal nimelt polnud uues majas enam ühtki kohta, kus söömas käia. St nüüdseks juba on, aga kui kolisime, siis polnud. Praegu olen viimased pool aastat olnud üsna laisk, kuna Kompassi majas on all suhteliselt odav söökla, kus head kodutoidud, ja kiirelt saab lõuna alati ära tehtud. Aga siiski on see 20 eurot nädalas ka kokkuhoid, mida saaksin teha.

Kust ma kokku ei hoia? Hakkasin alguses kirjutama, et toidu pealt hoian ka kokku – ostan üsna kindlalt välja kujunenud asju ja ikkagi vaatan hinda ka, võimalusel eelistan odavat, kuid aus vastus on see, et toidult ma tegelikult kokku ei pea hoidma ja ei hoia ka. Ma küll ei lase siin mingis ekstravagantsuses oma elukest, aga kui ikka laps tahab puuvilja, siis puuvilja ta saab. Apelsinimahl on ikka viljalihaga, lõhekülg käib ka ahjus suht tihti, oliiviõli, jah, eelistan jääkõlina hinna pärast, aga siiski-siiski. Kurtmiseks pole mingit alust ja ma ei kurdagi. Muidugi mõtlen ma poodi minnes läbi, mis vaja on, ja võtan (üldiselt) vaid vajamineva. Spontaanseid oste teen harva ning kapist halvaks läinud asju üldiselt ei avasta. Nii et ma ei tea, kas see on kokkuhoidlik käitumine või pigem lihtsalt väljakujunenud mõistlikud harjumused?

Vaatasin äpist just, et toidu peale kulub kuus 30 protsenti, teine 30 läheb arvete ja maksude peale. Loomade peale läheb 10 protsenti. Ja ülejäänud… paigutub ära. Nii et tegelikult oleks säästuruumi veelgi, kui protsentuaalselt vaadata. Eks siis püüan paremini, mismuudmismuud.

Aga kuna meil on kombeks olnud rahajutu lõppu mõnd muusikavideot jagada, siis palun väga, Lubalin.