Rubriigiarhiiv: Muusika, raamatud, kinokunst

eluajavööndi muusikataust

2 kommentaari

Mõni artist on selline, kelle lood lähevad alati otse hinge. Või isegi kui ei lähe kohe, siis satud sa mõnda lugu kuulama natukese aja pärast ja eluajavöönd on muutunud ja bämm! Otse hinge. Üks selline artist minu jaoks on Brandon Zahursky, kes kasutab artistinime Rivvrs.

Ma olen temast mitu korda varemgi kirjutanud, aga kuna ta valmistab ette uut plaati ja esimene singel sellelt on väljas, mõtlesin, et on aeg talle üks postitus pühendada ning endalegi meelde tuletada, kui oluline tema muusika mu elus on olnud.

Alguse sai kõik muidugi sarjast “About a Boy”; kust saabus mu ellu see fantastiline lugu. Senimaani on nii, et kui ma seda kuulan, tahan ma täiel rinnal kaasa laulda (ja tavaliselt seda teengi) ja sellega on nagu seal Dylan Morani sketšis, et this song is about me, noh, kas te olete näinud mu naeratust? MUL ON JU KA CROOKED SMILE! Ja see on kuidagi nii nunnu ja soe armumise lugu mu arust, et täpselt see, kuidas vahel on täitsa ükskõik ja otsustadki, et hüppad üle ääre alla ja loodad, et elu kannab. Enamasti küll ei kanna, aga samas ei tasu lootust kaotada, et ükskord ka kannab, eks ole ju.

Aga kõige olulisem lugu läbi aegade, mis üldse vist on olnud, ja mida ma kuulan nagu mantrat, eriti kui on selline aeg elus, kus mantraid on vaja rohkem kui tavaliselt – selleks on muidugi “Hold on”. Mul ei olegi vist ühtegi teist lugu maailmas, mille kohta ma tõesti tunneks, et see on nii otse mulle kirjutatud ja on lugusid, mis ongi olnud päriselt mulle kirjutatud ja isegi need ei ole päris nii väga minu lugudena tundunud kui see. Ja kõik igasugused eluõpikud ja tarkused, kõik, mis ma olen elu jooksul õppinud, kõik on sellesse ühte loosse kokku võetud. Know that it’s waiting for you, just hold on.

Ja selle loo kohta ma vist tõesti julgeks öelda, et see on elupäästja olnud. Ma mäletan, kuidas aastaid tagasi, kui see lugu välja tuli, ma olin kohati nii vihane, ma tahtsin nii väga, et mu elu oleks läinud teistmoodi, aga siis – you can place the blame but it won’t change anything. Ja nüüd, aastad on möödunud, ja ma saan aru et, jepp, tõesti üldse kõige vähemproduktiivsem asi elus vist on süüdistamine. Ma isegi ei teadnud, et see õppetund mul juba nii hästi omandatud on, kui mõni aeg tagasi siin ka üks olukord juhtus, kus oleks olnud nii lihtne süüdistada ja kaasa minna selle lõputu egotormiga, mida süüdistuste loopimine tegelikult kaasa toob – ja ma ei läinud. Kuulasin “Hold oni” ja kuulasin veel ja siis veel korra ja lasin minna.

Sama sõnumiga on ka “Ready To Begin”, kuigi see on rohkem selline lugu, mille panen köögis söögitegemise taustaks ja siis tantsid oma peegeldusele köögiaknas, akna taga pime sügisöö ja tegelikult sa tead, et oledki valmis, las elu tuleb kogu oma värvikirevuses (nagu need krõbinad seal jaburas videos) ja ma saan kõigega hakkama.

Rivvrsi uusim lugu on “Don’t Give Up On Me” ja ta oma isiklikul FB seinal rääkis ka natuke, mis on selle loo taust. (Jepp, ma stalkisin teda nii kõvasti kui kõigepealt selle esimese loo leidsin, et ma olen nüüd ta FB sõber ja meil isegi on olnud juttu, et peaks tegema mingi laheda videointeka või midagi, pole veel jõudnud teostuseni küll – aga siit õppetund, et rändom armumised muusikutesse VIIVAD mõnikord sihile, kui see siht peaks olema olla nende FB sõber.) Igal juhul, “Don’t Give Up On Me” on talle endale väga isiklik lugu, kuna ta on olnud kimpus depressiooniga ja selle looga püüdis ta edasi anda seda rasket eluperioodi oma elus. Ma usun, et see tuleb tuttav ette paljudele meist, kes võitlevad ja näevad pöörast vaeva, et hoida kinni veel viimasestki mõistuseraasust, selles väikesest osast sinu hinges, mis veel sulle sind ennast meenutab.

Ja viimaks veel üks hästi suure kaaluga lugu. Brandonile kirjutas üks fänn ning ütles, et ta oli oma armastatusse armunud loo “I Will Follow You” saatel ning et see on “nende lugu”. Ta palus, et Brandon teeks väikese video, sest ta plaanis oma kallima Kari kätt paluda ja tahtis seda hetke eriliseks teha. Kari ütles jah, kuid suri sel päeval, kui nad abiellusid. Kari nimelt põdes tsüstilist fibroosi, haruldast geneetilist haigust. Nad tahtsid koos Bradleyga midagi teha Kari mälestuseks ja nii sündis lugu “Conquer”, videomaterjal on Kari viimastest elukuudest. Ja sõnum, muidugi, on, et tasub olla võitleja. Kõigest saab üle, kõike on võimalik võita. Ka siis, kui haigus surub põlvili, on ikkagi võimalik mitte kaotada oma võitlejahinge. Ja minu arvates on see suurepärane sõnum. It ain’t easy but it’s almost over, ükskõik mis halval hetkel seda endale öelda, see kehtib. Ei peagi kerge olema, aga kõik möödub, kõik saab läbi and you will conquer.

12 saadet “Naistejutte”!

Lisa kommentaar

Kivirähk, Juur ja Krõll ehk Herodes, Ruul ja Lamp.

Enne puhkuseleminekut tegin ma oma tosinda… tosindada? tosinanda?, khm, kaheteistkümnenda “Naistejuttude” podcasti. Viimased saated käisid külas Heidi ja Kristinka, viimane on mu workwife, kes armastab mind hoolimata sellest, et mul pole üldse magusasoolikat – asi, mida ta lihtsalt ei suuda iialgi mõista. Aga kuulakem, ääretult tore on olnud neid teha ja mul on tunne, et podcastid on nüüdseks midagi, mis mulle tõesti väga-väga meeldivad – jooksmas käin ma 90 protsenti sellepärast, et saan siis rahumeeli Crackedi podcaste kuulata.

Aga siin siis veel seitse podcasti, mida ma pole veel blokki tääginud.







üks juulikuu õhtu

1 vastus

Ma ootasin seda puhkust sel korral nii väga. Kuidagi on see kevad olnud selline, et hool ja hoobil pole vahet. On olnud kordi, kus ma olen tulnud töölt koju ja olen olnud nii kurnatud, et lebanud diivanil ja lihtsalt nutnud, sest oli tunne, et ma ei jõua enam. Mitte, et ma ei naudiks oma tööd, vastupidi! Ma arvan, et ma tegin selle vea, et püüdsin olla 200 protsenti, teha väga palju ja rohkemgi veel, ja kõike ikka hingega, eks.

Näide sellest, mis juhtub, kui inimene ei pea ühtäkki ise logistikaga tegelema

Niisiis, saabus puhkus. Ja see algas nagu sageli puhkused algavad – mustlaslaagri liikumisega punktist A punkti B ja sealt edasi punkti C. Ikka ja jälle asjad kotti, tuhanded kotid selga, laps, ratas, peika, auto, kas kõik kotid said, kas midagi unustasime, tankla, maantee, piletid siia, piletid sinna, millal me järgmises kohas peame olema, kotid selga, kotid autosse ja nii edasi.

See oli vabastav, kuna mul polnud enam mahti mõelda tööle, aga lõppeks oli see ka väga kurnav. Ning siis lennutas Nordica mu Horvaatiasse Krki saarele (ma räägin, kogu horvaatia keel on nagu konsonantide orgia) ja ma kirjutan sellest õige pea, aga te ei kujuta ette (või siis just kujutate), milline kergendus on olla paar päeva lihtsalt nii, et sa ei tee mitte midagi kui vaid lähed sinna, kuhu öeldakse, istud bussi, millal öeldakse, kõnnid sinna, kuhu giid juhatab ja sind ümbritseb vaid lahe seltskond, puhas kehastunud keskaegsete külakeste romantika ja odav vein.

Ja sa ei pea ise midagi muud tegema kui lihtsalt nautima ja panema jalg jala ette.

Noh, selle jalg jala ette panemisega ma muidugi feilisin, sest ühel päeval sadas nii hullult, ja ma oli mõelnud, et plätudega oleks hea selles palavas, aga kogu see libedus, noh, ja siis ma libisesin ja lõin oma varba nii ära, et eilseks meenutas see juba mingit lillakat massi.

Minu esimene mõte? Ma ei saa ju nii jooksma minna.

Niisiis teipisin ma koju jõudes varba pärast üht puhkepäeva kinni ja läksin jooksma ja täiesti okei oli, ma muidugi olin megaettevaatlik. Siis mõtlesin ma veel sellele, kuidas mul pole juba viimased kolm jooksu mu truud jooksumütsi, ja kuidas on insanely ebamugav ilma mütsita joosta, aga ma ikka lähen, sest apparently this is the person i am now.

Eile istusime varahommikuni peikaga üleval ja rääkisime ja lihtsalt olime rõvedalt armsad ja diibid ja noh, nagu ikka inimesed vahepeal peavad paarisuhtes olema, kui hull elu on vahepeal pea segi ajanud ja on tunne, et see inimene, kelle kõrval sa oled otsustanud oma elu veeta, hakkab aina kaugemale triivima. No vot, siis me istusime ja rääkisime ja ühel hetkel ta ütles, et kõik need lood, mis ma endast räägin, kogu mu minevik ja kõik targad ja NII VÄHE TARGAD teod, mis ma olen korda saatnud – et see kõik kõlab, nagu mingi teine inimene. Ja ma tunnen nii sageli täpselt seda sama, et ma ei saa aru, kuidas ma olen niivõrd teine inimene praegu. Ses mõttes, et – mul pole mu kuradi jooksumütsi ja varvas on lilla, JA MA EI VÕTA NEID KUI HÄID VABANDUSI MITTE JOOKSMA MINNA? Who is this person!?

Ühtlasti olen ma täiesti võõrdunud sotsiaalmeediast. Mul on telefonis messenger välja lülitatud ja ma olen vist liiga paljudele inimestele jätnud suvaliselt ebaviisaka asshole’i mulje, sest ma lihtsalt unustan messengeri vaadata, saati siis vastata. Ma pean endale reaalselt meelde tuletama, et on elu väljaspool, noh, päriselu, millega ma pean end kursis hoidma ja et blogi-Daki on ikkagi keegi, kes on juba puhtalt põhimõtte pärast väärt hoidmist identiteedina, aga elu on end kuidagi nii ümber mänginud, et…

Elu on hea ja õnnelik, eks see nii vist olegi, et pasast on alati lihtsam kirjutada, aga mida sa seda oma eraelulist õnne ikka nii väga teistele nina alla hõõrud, eks. Samas peab ikkagi mõtlema ka tuleviku-Daki peale, kel on raudselt mõni breakdown of the närv plaanis, nii et juba selleks oleks hea talletada seda hetke siin juulikuu anno domini 2017 alguses, mil tal olid kaks päeva, mis ta sai veeta kodus, kasside ja peikaga, käia jooksmas ja hiljem voodis pitsat süüa ja end mitte millegi pärast mitte kuidagiviisi süüdi või õnnetuna tunda, sest jooksmine pole tema jaoks pekipõletuse eesmärgil, vaid hoopis seetõttu, et teada saada, mida keha suudab teha. Ja et ongi puhkus ja ongi täiesti legitiimne õigus mitte tööle mõelda või seda teha ja, mis peamine, et ta ongi seda rõõmsat rahulolutunnet väärt. Küll seda sitta ventikasse veel lendab, see on selge, aga need hetked, need väikesed õnne- ja rahuloluhetked, need on väärt jäädvustamist juba sellepärast, et – nagu üks mu hea kursaõde ütles – kõik päevad ei saa olla õnnelikud, kuid igas päevas saab olla õnnehetki.

Jep, I’m this person now. Ja ma olen sellega täiesti rahul.

Alati teie,

Daki

PS. Hetke lemmiklugu ka.

 

light on

Lisa kommentaar

Sõitsin Tartust koju ja Spotifyst tuli Dane Cooki “Light on”, ja mulle tundus, et kuidagi kõnetab nii hästi seda ebamäärast tunnet.

Seda tunnet, kus sõnadest ei piisa ja samas, kui ainus, mis jäänud on, on sõnad, needki lõpuks hääbuvad.

Ja ma mõtlesin, et ma mõistan nii hästi seda tunnet, kuidas tahaks jätta aknale tule põlema, noh, märgiks, et … Ma ei teagi? See on see imelik ebausk, et inimesed ja hinged, kes meie eludest on lahkunud, et nad käivad vahel ja näevad. Näiteks näevad su põletatud küünlaid või seda tuld, mis oled aknal põlema jätnud. Et kõnnivad või vaatavad kaugelt ja teavad, et sa ei ole unustanud, et sa mõtled.

Ma olen püüdnud mitu päeva seda kuidagi mõistlikult sõnastada, aga pole suutnud. Nii et las jääda õhku rippuma see siia.

/

Aga ma puhkan. Ma olen viimase nädalaga suutnud end vaevata viia mulle kõige paremasse elamise rütmi, ma olen maganud puusad haigeks ja pea on nii õndsalt tühi, nii tühi. Kõik puhkuse päevad on sisustatud ja seega ei pea mu tühi pea eriti mõtlema, mida teha või kuhu minna, kõik on mineviku-Daki juba paika pannud, et kõik läheks vaeva ja mureta.

Ma polegi vist päriselt niimoodi kunagi puhanud, eelmise aasta puhkus oli kõige sarnasem sellele, aga ka siis oli ju pigem nii, et poolaastasse mahtus määratu kogus tegemisi ja stressi ja murdumisi ja tööd, nüüd aga on pigem läinud ühtlaselt see aasta, ühtlaselt tõusujoones ja ma olen NII RAHUL.

Mul on raske sõnadesse panna seda tunnet, kui õiges kohas ma oma eluga praegu tundun olevat, et… Mul vist on tunne, et kui ma midagi ütlen, siis ma sõnun ära.

Üht imehead pastat tegin ka eile, auka jagan varsti retsepti.

Sõbrad, istuge akendel või terrassidel, vahtige valgesse taevasse, jätke tuled aknal põlema, kui on inimesed, kellele te mõtlete, aga keda enam pole, liigutage varbaid kasteses murus ja pahvatage naerma keset toidupoodi – kõik see, kõik see on elamist väärt.

 

suvised muusikalemmikud

2 kommentaari

Kui sa veel ei tea, et mu maailma lemmikuim asi maailmas on Spotify Discover Weekly, siis on sel tõenäoliselt see põhjus, et sa pole mu ainus sõber maailmas, kellega ma sellest olen rääkinud.

Niisiis, mu lemmikasi maailmas on Sporify Discover Weekly, mis igal esmaspäeval saadab mulle pleilisti, mis põhineb muusikasoovitustel vastavalt sellele, mida ma olen möödunud nädalal kuulanud. Kuna meil oli reedel slav bbq ja me Stroomi rannas väga legepidu tegime, siis tundsin pühapäevaks, et mu Spotify vaatab mulle kuidagi kõõrdpilguga ning olin kindel, et tänane DW on eriti veider – no arvestades, mis kõiki lugusid sai reedel kuulatud.

For the record, oli jah natuke imelik, aga mina oleksin ennast Spotify asemel märksa karmimalt judge’inud.

Aga sellega seoses mulle meenus, et umbes aasta jooksul, mis ma olen hüljanud oma blogisse muusikapostituste tegemise, on vähemalt kaks inimest öelnud, et neile need täitsa meeldisid, nii et. Vähemalt kahele inimesele on nüüd see postitus! Tervitustega!

Ehk et reastan nüüd oma selle suve lemmikhitid, mis on peamiselt tänu DW-le mu ellu tulnud. Ja millega saab katta ära pea iga tuju, mis võib suvel peale tulla.

1. Kuumad valged suveööd. Jon Bellion feat Christianne Jensen – “Ooh”

Mina ei tea, mis selle looga on, aga minu arust see nõretab seksist. Olgugi, et on kuidagi väga autotune, siiski. Eriti mõnus on seda kuulata kõrvaklappidega, kui Jon sulle otse kõrva naerab, nii et sa kohe kujutadki ette seda stseeni, kuidas su jalg on kellegi õlal ja su huultelt see “Ooh” pudeneb. Väga-väga laetud lugu.

Kuulasin ka teisi Jon Bellioni lugusid ja absull mitte ükski teine ei meeldinud. Nii et – haruldane rariteet, pakuks.

2. Melanhoorsete õhtute vaib. Stone Sour – “Through the Glass”

See on see lugu, mida ma kuulan siis, kui on suur vajadus millelegi kaasa üürata. Kui on tunne, et elu on natuke nihkes, kui on tunne, et hing on natuke auklik, aga päriselt emoda ei taha. Kui on tunne, et tahaks lihtsalt välja röökida, lauldes, misiganes see on, mis vaevab. Hea meloodia, minu off the every key häälele sobib. Ja sõnad noh, sõnad on ka head lihtsad, aga võtavad Selle Teatud Tunde nii hästi kokku.

See on ühtlasi see lugu, kui ma mõtlen kõigele ilusale, millest ma olen ilma jäänud.

3. Sügava hingerõõmu lugu. Mumford & Sons feat Baaba Maal – “There Will Be Time”

Ja siis jälle on see tunne, kui hinges on nii palju armastust, et ei mahu sisse ära. Kui ärkad ja tunned – pärast esimest kohvi, muidugi – et täna on see päev, kui naeratada võib ka taevale. Kui vaikselt hakkab varbaotsast kerima see suur rõõmutunne, et maailm on meie ees valla, et kõik on võimalik, et kõik on just praegu nii õige ja hea. Et ma olengi loodud siia maailma armastama, ja et see armastus ei saa otsa, vaid kasvab ajas ja absoluutselt kõigeks on aega. Et on aega, et juhtub kõik see, mis juhtuma peab. (Isegi seda lõiku siin praegu selle loo taustal kirjutades läks nii, et alustasin aeglaselt, ettevaatlikult ja lõpuks sõrmed klahvidel lendasid, sest see lugu! See viib lendu!) I only live for you, it’s all that I am, it’s all that I have!

Marcus Mumfordiga on muidugi üldse meil see kevad väga märgiline olnud. Tore mees, see Mumfs, mul on hea meel, et ta eksisteerib.

4. Hetkes elamise lugu. Lifehouse – “Hanging by a Moment”

Lifehouse on muidugi vana hea bänd, aga hiljuti meenus. Nende lugudel on siuke paras 90ndate grungevaib küljes, nii et see on selline… No vana hea noh. Üldse mitte melanhooramise lugu, täpselt see lugu, kui sulle meenub see üks hea hetk, no ütleme, see mingi naeratus või sõrmepuudutus või õigel hetkel öeldud õiged sõnad ja kui on täiesti okei, et sa mõtledki 40 minutit tööle sõites sellele ühele heale hetkele, sest tundub, et kõik maailmas taandubki just sellele – ja see on täiesti fain. On täiesti fain hinnata lihtsaid asju, üldse mitte liiga palju suuri tähendusi külge pookimata. Et on tore, kui saad hinnata lihtsalt seda, et inimesed on olemas, et nad on su elus just nii nagu nad on ja et need pisikesed momendid, millest elu koosneb – et neid on palju-palju häid.

5. Stiilipuhas tantsulugu neiks öödeks sõbrannadega, kui kõik piirid kaovad, kui on dance like no one’s watching. DNCE – “Toothbrush”

On tõde, et see lugu jõudis minuni tänu sellele, et Ashley Graham on üks mu lemmiknaisi maailmas. Kui ma suureks kasvan, tahan ma saada Ashley Grahamiks. Aga kuni ma veel tema ei ole, vaatan ma seda kohutavalt hotti videot ja lükkan loo käima, kui on tahtmine puusa õõtsutada ja huilata, et maailm, ma armastan sind!

6. Nendeks hetkedeks, kui sulle tundub, et täna on su hinges elav tudengineiu veel täiesti elus, rõõmus ja hüppav. Twenty One Pilots – “Tear in My Heart”

Rääkisin A-le just siin ükspäev, et I make a point of making sure everyone knows my life has a soundtrack. Kaasa aitab muidugi see, et mul pole autos konditsioneeri (I know!!!!) ja viimased kuu aega olen ma sunnitud olnud sõitma lahtiste akendega. Näiteks kolmapäeval sõitsin koju nii, et autos lõugas mingi vene bänd, mul ees olid poolt nägu katvad päikeseprillid, ma röökisin nutta (no mõttes: RÖÖKISIN, niimoodi koledalt, niimoodi nagu filmides ei näidata, niimoodi, nagu sa nutad siis, kui sa kuuled ja tunned füüsiliselt oma südant murdumas) ja samal ajal, nuuksete vahele kaasa lauldes, punase tule all kõrvalseisjate pilke tajudes, tundsin, et fuck this, I own this shit. Vaja nutta, vaja nutta. Vaja röökida, vaja röökida. AGA VAADAKE, MUL ON SEDA TEHES PÄRIS AWESOME SOUNDTRACK, BITCHES.

Niisiis, hipster minus häbeneb tunnistada, et enne “Stressed outi” ja Spotifyd ei olnud ma mitte midagi sellest Ohio duost kuulnud ja suisa piinlik, sest bänd ise on ju juba seitse (!) aastat vana. See on eelmise aasta lugu ning see on üks neist lugudest, no teate seda lugudesarja, “Songs with a meaning”. Ja okei, ma saan aru, et ma pole enam teismeline, mis tähendab, et mitte iga lugu, mille üks rida kõnetab, ei räägi minust (“This song is about meeeeeee…!”), nii et see meaning on siia üsna külgepoogitud. Aga ühesõnaga, täiesti geniaalne lause on see üks: “My taste of music is your face.”

Mis on teie suve lemmikhitid? Sheerige kama!

Fabula – raamatukogu sinu taskus

3 kommentaari

Screenshot_2016-03-06-14-56-17Armsad inimesed Fabulast (link Google Play poodi) palusid mul nende raamatuäpiga tutvuda ning kirjutada, mis ma arvan. Tuleb tunnistada, et ma olin alguses üsna skeptiline – mitte, et mul e-raamatute vastu midagi oleks, vastupidi! Mulle väga meeldivad e-raamatud, kuigi, tuleb tunnistada, paberraamatu tõelise tunde vastu nad ei saa. Nii näiteks testin ma hetkel ka üht e-lugerit, millest loodetavasti paari päeva jooksul jõuan kirjutada, ja seda aktiivselt testides (okei-okei, mul polnud parasjagu ka ühtegi pärisraamatut kodus lugeda) väsitas see mind lõpuks üsna ära. Kui sa ikka kaks nädalat ainult lugerit kasutad, siis lõpuks on sul tunne, nagu sa teeskleksid lugemist. Ühtlasi juhtus veider asi: ma UNUSTASIN ära, mida ma loen. Sest, noh, kui sul on pidevalt raamatu kaas silme ees, siis on suhteliselt võimatu autorit ja pealkirja ära unustada. Aga kui on tundmatum kirjanik ja tundmatumat sorti title, siis võib kiirelt juhtuda, et lugeris ainult parasjagu pooleliolevat lehekülge nähes sa lihtsalt unustad.

(Või, teate küll, vanadus.)

Niisiis, Fabulal seda probleemi pole. Kui sa juba oled raamatu endale välja valinud, pead sa selle “riiulisse” panema. Ning iga kord äppi uuesti avades näed sa seda kenasti riiulil, kaanekujundust ja puha. Mina muidugi olin rõõmust rõngas, kui nägin esimese asjana Jimi “Kehade metsa” – ma olen ammu tahtnud seda lugeda ning miks mitte teha seda siis juba Fabula testimise käigus.

Fabula unlimited reading Android Apps on Google Play

Täna vaatasin ma nende pakutava valiku hulgas taas ringi ning leidsin veel nii mõndagi, mida tulevikuks tallele panna. Pealegi, ma niikuinii loen mitut raamatut korraga.

Fabula suureks plussiks on kindlasti lihtne UI ja piisavalt võimalusi, mis e-lugerite juures viimasel ajal tugevaks miinuseks. Paistab, et lugerite tootjad on üsna alla andnud ning lugerite UI meenutab üsna vana Nokiaga sõnumi saatmist. Küll aga on mul testperioodi käigus olnud väga raske harjuda selle lihtsa tõsiasjaga, et nüüd ma loen raamatut telefonis. Tähendab, häid hetki selleks on muidugi palju – näiteks Teliasse asju ajama minnes jõuad sa pool raamatut läbi lugeda, enne kui sind jutule võetakse. Aga kodus mul kuidagi käsi ei tõuse telefoni võtma. Pealegi mulle tundub, et silmad väsivad rohkem, kuigi Fabula öine režiim on tegelikult tõesti üsna mõnus. Põhiline on siiski minu seadme väiksus, mis ei ole üldiselt rakenduse enda süü. Kui mul oleks selline hiiglaslik tahvlilaadne telefon, nagu mu unistustes mul kunagi on, siis täiesti vabalt kasutaksin ma Fabulat palju rohkem.

Ülejäänud plusside hulka kuulub offline-võimalus (lennureisijatele oluline, kindlasti), fakt, et esimene 10 protsenti raamatust on tasuta ja see, et tsitaate jagada, raamatuid arvustada ning hinnata on ülilihtne.

Niisiis, tegelikult ma äppi soovitan (ja mitte ainult seetõttu, et tegemist on spondeeritud postitusega). See, et moodsad eesti autorid (lisaks Jimile jäi silma Anvelt, Bristol, Stigi Kennedy-raamat jt) on sul telefonis ühe puudutuse kaugusel on ikka kõva pluss. Omal ajal meil isegi püüti käima lükata Eesti oma digiraamatute süsteemi, aga sellega vist on mingi jama juhtunud. Ning kui sa mõtled sellele, et e-raamatu ostmiseks raamatupoest pead sa tegema niiiiiii palju liigutusi, lisaks selle veel lugerisse laadima (ja kui sul pole üle-õhu-ühendust, pead sa võtma juhtme NAGU MINGI KIVIAJAELANIK!!!), siis Fabula plussid tulevad tugevalt esile.

Ning lõppeks on ikkagi üsna mõnus, kui sul on luger, mis on taustavalgusega. Näiteks kui sulle on kaissu pugenud üks väike palavikus rullike, kel silmad on valgusest valusad ning ainus, mis sa teha saad, on hämaras toas kaisus lebada – silmad e-tindiga lugerit siis juba ei seletaks, telefoniäppi aga seletavad küll.

Nii et, sõbrad kirjanikud, andke enda raamatudki Fabulasse üleslaadimiseks! Loodetavasti näiteks minu blogiraamat saab õige pea seal saadaval olema. Ja umbes 6eurone kuutasu on ikka päris soodne, arvestades valikut.

Kui te tahate Fabula kohta rohkem teada, siis saab seda näiteks nii, et tutvuda nende pamfletiga, mille olen mugavalt lisanud siia.

Selle postituse avaldamist toetas Fabula.

Üksteist minutit

Lisa kommentaar

Niisiis, ma koperdasin Coelho otsa.

Jah, ma tean, ma tean, ma ise ka imestan, et üldse võtsin oma aega sellele raisata, aga kuidagi juba alustasin ja mõtlesin, et no okei, ma olen Coelhot seni vältinud, vaataks siis, kas põhjusega või olen millestki siiski ilma jäänud.

Spoiler alert. Ma ei olnud millestki ilma jäänud.

Aga intrigeeriv oli siiski – eessõnas ütleb autor, et hakkab nüüd analüüsima inimsuhete pimedamat poolt, et tuleb julge teos, mis pole ehk väga temalik, et lugemine nõuab julgust ja… Noh, olin intrigeeritud.

Umbes kümnendaks leheküljeks (samas raske öelda, e-lugeriga kaob kuidagi raamatute massiivsus ära, leheküljed pole olulised) olin ma bored out of my mind. Peategelane – Brasiiliast Šveitsi kolinud ja prostituudiameti valinud Maria – ajas mind kohutavalt närvi esimestest hetkedest. Ma mõtlesin terve raamatu vältel, et miks, mis tema juures ärritab ja siis sain aru, et nagu inimestegi puhul, ärritab see ninakus, targutamine. Kõik tema mõtted olid kuidagi üleolevad, kuigi ma sain aru, et autori plaan oli hoopis neid diibi ja sügavana esitada. Ning jaa, ma ise olen ka ninakas ja targutan, eriti tekstides, eriti pärast klaasi veini ja kui keegi kogemata midagi sõnastab nii, et ma võiks hakata nõu andma – see on kohutavalt ärritav, ma isegi ärritan neil hetkedel iseennast. Ja vot raamatu puhul ei taha, et tegelased sel viisil ärritaks. Ärritada võivad, aga mitte seetõttu, et on tunne, nagu sa oleks sattunud pealt kuulma natuke rumalapoolsete teismeliste arutelusid teemal, milline One Directioni kutt on voodis kõige parem.

Iseenesest raamatu teema oli põnev – seksi ja armastuse seosed, kuidas inimene ja inimese suhtumine seksi ajaga muutub. Kuidas võib õige partner muuta seksi armatsemiseks, kuidas mõnikord võib armatsemine olla isegi kerge nahk-naha kontakt. Õrn, hetkeks, aga piisab.

Kuid kogu raamatu vältel ei muutunud Maria oma mõtisklustega kuidagi usutavaks. Kõik oli ülepingutatud ja võlts, dialoogid olid nõrgad või suurustlevad, ja kuigi ma suudan hästi ette kujutada, et sellised inimesed (kliitoritest lambist rääkima hakkav vananev raamatukoguhoidja, näiteks) on täiesti olemas, siis ei suutnud autor mitte kuidagi panna mind uskuma, et nii just võiski kõik aset leida.

Samas, plusse oli ka. Seksistseenid ja kõik see, kus Coelho sai tegevust kirjeldada (mitte edastada otse mõtteid või dialoogi), olid tõeliselt kaunid. Usutavad, erutavad, tungisid isegi unedesse. Aga siis kõik lõppes mõne tobeda sisevaatlusega – või, veel hullem, katkendiga Maria päevikust!, fuhh! – oli kõik rikutud.

Hüplik tekst, veidrad tegelased, meespeategelase Ralfi motiive ei saanudki ma mõistma. Lisaks stilistiliselt kummaline: ühe korra täiesti suvalisel hetkel hüpati Maria peast raamatukoguhoidja pähe. Raamatukoguhoidja lugu oli iseenesest suurepäraselt jutustatud, liigutas, puudutas, oli eluline, aga miks? Miks selles vormis? Ja miks üldse, oli ju raamatukoguhoidja täiesti kõrvaline tegelane, isegi kui Maria teda oma sõbraks nimetas, oli tema roll isegi mitte episoodiline, vaid taustal hetkeks vilksatav.

Lugesin pärast ka Coelhoga tehtud intervjuud, kus ta ütles, et püüdis mitte moraalitseda ja hinnanguid anda ning see tuli tal välja. Sest kui on midagi halvemat seksiteemalisest raamatust, mis tundub targutavat ja mille tegelased ärritavad oma ebausutavuses juuksed peast, siis oleks seda raamat, mis üritab veel anda mingeid moraalseid hinnanguid. Nii et selles mõttes tubli töö, ma ei ole just prostitutsioonilise kirjanduse spetsialist, aga sageli asutakse seal kaitsvale positsioonile, “Üheteist minuti” puhul oli kõik rõhutatult neutraalne. Kuivõrd tõdemust, et armastus on olulisim ja võidab kõik, neutraalseks saab pidada.

Ja no happy ending oli muidugi kena, mulle happy endingud meeldivad, samas ei juhtu neid päriselus kunagi. Teisalt – kogu ebausutavuse juures oli see ju ainus loogiline lõpp, eks ole.

Ning jah, mõtlema pani küll. Selles mõttes, et tõesti, oleks fantastiline kogeda seda, mida kirjeldati – armastust, mis ei oma, kus vabadus annab tiivad ja kus hinged saavad üheks. Oleks meelierutav kogeda neid esimesi aistinguid – puudutust, kuulata hingamist, lihtsalt olla, kus kõik on uus ja samas nii õige, kus pilguvaat võib olla plahvatusohtlik – aga noh, seetõttu vist seda raamatut ka täiskasvanute muinasjutuks nimetatakse. Muinasjutud peavadki panema igatsema happy endingu (kogu oma kahemõttelisuses) järele, muinasjutud ongi samas ülepingutatud tegelastega ülelihtsustatud konstruktsioonid, kus juhtub, et puuraidur viib lapsed kergekäeliselt metsa, sest parasjagu pole süüa väga või kus juhtub, et raamatukoguhoidja hakkab poolvõõrale jahuma G-punktist või kus juhtub, et lilledega ilmutakse Pariisi lennujaama.

Üks muinasjutt kõik, mõned lihtsalt on paremini jutustatud.

Ahjaa, et miks üksteist minutit? Nii kaua kestvat keskmine suguakt. Noh, sümbolid, saate aru, kaval värk, onja.

draakonitest

Lisa kommentaar

Mul oli eile üliintensiivne õhtu, selline õhtu, mida sa pärast meenutad ja mõtled, et kõik sai nii läbi elatud, iga ihurakuga.

Vahepeal hea kontsert võib teha seda sinuga, et sa elad kõik läbi, seisad, värisemas, higine, tühjaks karjunud – ja saad aru, et karjusid hinge sees välja ja et vahelduseks on see superhea tunne. Et hinge pole alles jäänud, et oled puhas ja et saab kõike otsast alustada.

/

Ma mäletan väga selgelt seda suve, kui Imagine Dragons mu ellu tuli. Ma mäletan, kuidas me kihutasime mööda Austria mingit väikelinna, sellised käänulised teed, kus see “ahhhhhh”-koha peal, mis laulus on, me täpselt võtsime kurvi. Mu jalad olid tõstetud armatuurlauale, O. vaatas mulle säravil silmi otsa, väljas oli palav, auto lõhnas natuke hobuste järele, ma vaatasin, kuidas ta käed hoidsid roolist kinni ja mõtlesin, et see ongi vist see elus tunne.

Ma olen hiljemgi korduvalt O. juurde tagasi tulnud, ilmselt seetõttu, et see armumine, mis oli, päästis mu. Mis siis, et see kestis vaid silmapilgu, kestis vaid ühe “Radioactive” loo või Passengeri “Let it go” pikkuse hetke – see oli hästi oluline hetk. See hetk, kus mul tuli meelde, mis tähendab armastus ja et see on olemas ja et on võimalik õnnelik olla.

Ja see suvi, see tunne, see ülesärkamine, see jääb mul alati Imagine Dragonsiga seostuma.

Sest kui sa juba suudad kujutleda end draakoniks, siis on kõik võimalik.

Justin Petrone “Minu Eesti 3”

5 kommentaari

Kui veel selle nädala keskel küsis sõber mu rannajuttude peale, et tal on nagu meeles, et ma ei salli väga randa ja suve üldiselt, siis ma kehitasin õlgu ja ei mäletanud täpselt, kuidas ma sellele vastama peaksin, siis tänaseks on mul vastus jälle olemas: OMG KUIDAS MA EI SALLI PALAVUST.

Nii et kuigi ma peaksin kirjutama hoopis Rakvere teatri suvetükist “Maailma parim küla”, mida ma eile vaatamas käisin, või siis tegelikult hoopiski olema kursakokkutulekul, siis vandusin palavusele alla (kurvastasin natuke, et miks ikkagi peab Mon Rouge’i ainuke ebatäiuslikkus olema kondika puudumine), sõitsin hommikukuumuses akendest sisse tuiskava tulikuuma tuule saatel koju, pea ja selg valutamas, silmad tuikamas ning lihtsalt lugesin päev otsa.

Justini “Minu Eesti 3” on väga, väga hea raamat. See on mitu korda parem kui esimesed, sest see on nii palju sügavam. Või siis lihtsalt puudutas see mind kuidagi palju rohkem kui tema varasemad teosed.

Raamatu esimene pool, see puhas Tartu osa… Ma lugesin seda, vahepeal pisarad silmas ja tundsin iga ihurakuga seda elu, mis kunagi mulgi oli, või siis seda elu, mis oleks võinud olla. Ma olen küll ka seal raamatus põgusalt sees, jah, aga väga põgusalt, sest minu elu võttis siis teised pöörded – need põhjasuunalised. Ja nii väga valus oli lugeda kõigest sellest, mille ma maha jätsin. Ma vahetasin Kassitoome kuldsed lehed Kopli liinide ja sünnitusjärgse depressiooni vastu, ma vahetasin need õdusad teejoomised Epu ja Justini Tähtvere köögis (või isegi, oi, ma ju isegi käisin seal lapsi hoidmas, olin täiesti unustanud!) uneta ööde, kolisevate trammide ja põletava üksilduse vastu. Ja kui paralleelselt Justin jõudis ööbima Vello Nõmme-diivanile, siis, ma kujutan ette, võis see olla umbes samal ajal, kui Nõmme võttis mind vastu, kui olid murdelised ajad eraelus, kuid kus ma jälle hakkasin hingama ja elama ja mul tekkisid inimesed, mul tekkisid külalised, mul tekkisid õdusad tagaaiavestlused suvistel öödel veiniklaasi taga või õhtused trepil istumised ja suitsetamised ja maailma lahkamised.

Aga Tartu jäi must aina kaugemale.

Ja nüüd on must kaugele-kaugele jäänud ka Nõmme.

Mul on aknad lahti ja päev otsa on saatnud mind raamatu lugemise taustaks Klooga suvemüra. Jah, suvi on käes, sest Kloogal on ühtäkki elu. On hääled, on pidev autodevool. Mängivad lapsed, kihutavad kahtlase väärtusega plekikuhilad, ülekaalus siiski mingil põhjusel üsna kallina mõjuvad autod (mis iial ei pea kinni asulasisesest kiirusepiirangust). Ja ma tunnen, et ma kuulan pealt, et ma olen sattunud mingisse võõrasse maailma ja ma olen siin nii kuradi üksi ja ma ei saa aru, kuidas ma saan tunda end nii üksi, kui ma tegelikult ju pole.

Täpselt nii, nagu Justin tundis, ja siis ma nutsin jälle.

Vahepeal, enne kui Tartu-osa läbi sai ja ma jõudsin kohani, kust ma lugesin, et Justin käis murede korral pihtimas Kuperjanovi haual, hakkasin ma nutma, panin raamatu käes ja kirjutasin Justinile. Tehes siukse pesuehtsa eestlasliku komplimendi: “Your book is so good that I had to stop reading it.”

Sest mu vanaema ja vanaisa on maetud Kuperjanovi taha ja kui palju kordi olen ma seal käinud… Ja kui kaugel nüüd see koht minust on. Raadil käimine, see rituaal, mulle meenus nii teravalt – see oli mulle nii oluline. See oli asi, mida ma pidin TEGEMA.

Kus käin ma praegu?

Polegi kuskil käia, sest kuskil pole juuri enam ja kuskil pole olulisi kohti, ikka veel või enam mitte. Ainult Saaremaal käin.

Aga muidugi, see kõik on melanhoolne paiguti vast ainult minu jaoks, sest laialt naersin ma lugedes muidugi ka.

Ja ometi, kuigi me tunneme Justini ja Epuga ligi kümme aastat, virtuaalselt äkki kauemgi, on mul tunne, nagu ma oleks alles täna Justiniga tuttavaks saanud. Niimoodi mõjus see raamat mulle.

Üks mõte seda lugedes oli veel. Et ma loen raamatut, mille pealkiri võiks olla “Kuidas tõlkida meest”.

Sest kuidagi viimasel ajal ma tunnen kogu aeg, et ma ei saa absoluutselt meestest aru. Mehed on mingid segased olendid, kes esitavad mulle nõudmisi ja tekitavad mus liiga tugevaid tundeid, nii positiivseid kui negatiivseid, ja enamasti neid pole või kui nad on, on neist nii raske aru saada. Kogu aeg on tunne, et pead muukima, pusserdama, et üldse pihta saada, mis nende ilusates peakestes toimub, nagu mingi hiina-innuiti tõlk, kes üritab hieroglüüfe eesti keelde seletada.

Ja ma mõtlesin, kui kuradi hea oleks, kui meestega tuleks kaasa selline manuaal. Et kui kõik oskaksid ja suudaksid oma tundeid niimoodi kirja panna, nagu Justin suudab.

Aga kõik tundub hetkel nii tühi ja ma ei saa aru, kas see tühjus mu sees on väsimusest, palavusest, kuumarabandusest või emotsioonidest või füüsilisest üksiolekust või sellest, et öösel nägin ma unes maailmalõppu, saateks kriisked “Vänta, Jossif, vänta!” (ja see oli pigem õudne kui naljakas), aga ma tahaks ka, noh, tunda seda. Seda, mida Justin tundis, kogu selle tühjuse ja masenduse ja kõik-ajab-närvi aegade lõpuks: et kohe tuleb muutus. Ei tea, milline, aga tuleb.

Mina ei tunne seda. Ma tunnen, et miski ei muutu iialgi. Et pole vahet, kas ma istun Klõugal ja kuulan avatud kolmanda korruse akendest tulnuklikke välishääli, või Ropkas või Koplis või Nõmmel, ikka on midagi alati puudu ja alati on kõik samasugune, isegi kui life particulars alati pole. Alati magavad kassid jalgadel, alati on liiga palav või liiga külm, raha pole ka kunagi ja arveid on alati liiga palju ja alati on tööga mingi megaebakindlus ja alati on, noh, nutt kurgus.

Ma arvan, et see on sellest, et ma pole piisavalt tomatisuppi söönud. I’ll fix that.

Thank you Gothenburg. That was amazing.

2 kommentaari

Teatavasti olen ma elus juba ühe korra olnud õnnistatud Dave’i lähedusega. Nüüd, kui “Sonic Highways” sügisel välja tuli, teadsin ma raudpoltkindlalt, et come rain or shine, sellele tuurile me sõbraga koos läheme, sest kui on üldse midagi, mis on meie jaoks elus sama oluline, siis on see Foo Fighters.

Ja kuna nad veel tulid Rootsi, kus on K2, siis MIS SAAKS OLLA PAREM, kui roadtrippida läbi Rootsi Göteborisse, nautida natuke elu, siis nautida kontserti ja siis elada edasi teadmisega, et LIFE IS COMPLETE.

Juba alguses hakkas kõik viltu vedama, õnneks on olemas K2, kes hädast oskab välja päästa ja Rootsi bürokraatiamasinast läbi murda. Edasi läks natuke tšillimalt. Selgus, et apartement, mille ma märtsis broneerisin ja mis võttis poole mu kuupalgast, osutus OMG KUI OOSÕMIKS. Götebori kesklinna katusekorter – miks mitte, eks ole. Teeselda paar päeva, et elu võibki selline olla. Ümbritsetuna Minu Inimestest, nutta, naerda, istuda katusel ja jälgida päikesetõusu – kõik oli lihtsalt nii ülimõnus.

Ja siis oligi kontserdipäev. Oi, kui kaua me olime seda oodanud. Sel hetkel, kui Dave lavale jooksis, jäi hing kinni ja ma mõtlesin: vot see on puhas õnn. Puhas emotsioon, lihtsalt olin üleni nii õnnelik, et sain olla selles hetkes.

Teine lugu, “Monkey Wrench” oli väga tähenduslik – mu sõber just tänu sellele loole kunagi Foosid kuulama hakkaski. Pöördusin veel, et vaadata tema nägu ja emotsioone, kui järsku – opsaki, Dave koperdas, kukkus känkaskaela üle lavaääre ja kuigi Taylor, Pat ja Nate lasid kõik tublilt edasi, oli see vokaalide vaikus… See vaikus oli täiesti õõvastav. Tuhat mõtet käis peast läbi nende sekundite jooksul. “Ei saa olla. Ei. Ei. Ei. Kas ma tõesti näen, kuidas Dave kukub end kooma? Surnuks? Eluks ajaks vigaseks? Ei. Ei. Ei.”

Kui ta mikri haaras ja teatas, et “guys, I think I fucking broke my leg,” oli kergendus ja pettumus üheskoos. Ma ei oleks IIAL uskunud, et ta tagasi tuleb, ja samas – ma ei oodanud temalt midagi vähemat. Sest see mees on täielik rokikuningas ja nüüd ta tõestas seda jällegi. Muidugi, enne ma värisesin, nutsin, täiesti afektiseisundis, sõber üritas kuidagi lohutada, et vähemalt kuuleme Taylori bändigi ju (Taylor mängis augutäiteks mõned oma bändi Taylor Hawkings and the Coattail Riders lugusid). Muuseas, see oli ka ikkagi täiesti imetlusväärne – bänd ju ise ei teadnud ka täpselt, kui hullud on Dave’iga lood, aga mängisid edasi.

Ja see hetk, kui Dave bändiga ratastoolis Queeni “Under Pressure” coveri ajaks laval ühines, issake, see oli sõnulkirjeldamatu! Vahepeal olid mõned inimesed jõudnud lahkuda, aga ehk paarsada 50 000st. Ülejäänud olid ekstaasis, ülejäänud kontsert oli kehaväline kogemus. Kõik need 50 000 hinge, laulmas kaasa kõiki lugusid, püstijalu, naermas Dave’iga koos… Kui ta mööda seda nn catwalki lõpuks karkudel kõndis, et akustiliselt laulda “My Herot” – ei saanud kellelgi olla kahtlust, KES tegelikult selle õhtu kangelane on.

Ja ta tegigi kõik lood lõpuni, setlistist jäid vist välja vaid mõned plaanitud. Kaks tundi puhast rokki, millest osa istus laval meedik ja hoidis ta jalga paigal, vahepeal käis ta ära ja lasi panna kipsi peale… Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne see võis olla, mis valu – hilisem röntgenpilt ju näitas lahtist luumurdu!

Suurimad kummardused lähevad ka ülejäänud bändile, eriti Taylorile, kes vedas kriisihetkel reipalt edasi, ise ju teadmata, mis seisus on tema parim sõber…

Lõpulooks oli klassikaliselt “Best of You”, mille lõpus oli juba näha, et mees tõesti füüsiliselt enam ei suuda laulda. Ning – rahvas võttis üle. Lihtsalt minutite kaupa laulis rahvas, Dave’i ilmeid näidati ekraanil: rõõm, uskumatus, tänulikkus, kõik need siirad emotsioonid – mul tulevad praegu seda kirjutadeski pisarad uuesti silma.

Kui kõik läbi sai, olime täiesti šokis. Jõime Dave’i auks viskit (ta ikka võttis lõpuks laval isegi, aga kes seda saab pahaks panna, eks) ja ei suutnud uskuda, et sellist ajaloolist momenti nägime. Kontsert, mida ei unusta Dave ega terve bänd ega ka kõik need kümned tuhanded. “Ma olen olnud päris mitmel Foo Fightersi kontserdil,” ütles Dave. “Aga sellisel kontserdil pole ma varem öelnud. Kuid ärge saage valesti aru – ma tõesti loodan, et enam ei satu ka!”

Järgmisel õhtul laeval sain veel mänguautomaadinupust sellise elektrilöögi, et reaalselt tuli PÕLETUSHAAV näpu otsa. Pühapäeval koju jõudes jäi Mila palavikku ning esmaspäeva hommikul saime teada, et Hello! lõpetab Eestis tegevuse.

Aga mul on alati ikkagi Foo Fighters ja need neli päeva Göteboris.

Siin on veel mõned lingid, mis üritust kajastasid.