Lisaks Dooce’i raamatule olen tegelikult lugenud päevakajalisemaid raamatuid ka. Eelmisel nädalavahetusel jõudis minuni Triin Lellepi “Vestlused tulnukaga. Minu sõber Rohaan” ja lugesin selle ühe pärastlõunaga läbi.
Olen muidugi näinud, kuidas selle raamatu üle somes ilgutakse ja mind kogu see ilkumine isegi mitte ei häiri, vaid teeb natuke kurvaks. Üldse kogu see vastandumine ja polariseerumine on viimasel ajal nii vaenulik, et väsitab. Selge, et on asju siin ilmas, kus tuleb võtta selged seisukohad ja eristada, mis teeb inimesele reaalset kahju ja mis mitte, aga üldiselt mul on elus paar põhilist uskumist, mida püüan järgida. Ela, ja lase elada on vist üks põhilisemaid neist. (Seniks, kuni elame nii, et kellelegi teisele kahju ei tee.)
Aga raamatu juurde.
Kirjutatud on see väga lobedas stiilis ja läks kiirelt, nagu öeldud. Aga kuna ma olen spirituaalses maailmas mitme jalaga sees olnud – olgem ausad – lapsepõlvest saadik, siis ikkagi midagi uut siin raamatus minu jaoks ei olnud. Ikka need vanad head põhitõed: järgi oma kirge, ela ja lase elada, oleme tulnud siia põhjusega õppetundi saama. Uudsed olid ehk vaid Rohaani maailma detailid, aga kuivõrd olulised need detailid suures plaanis on…? Minu jaoks ei olnud. Olid huvitavad lugeda.
Ilgutakse väga palju ka kogu kanaldamise teema üle, aga iga inimene, kes on elus vähemalt korra mediteerinud või vähemalt korra oma intuitsiooni järginud, ei peaks kanaldamise mõiste osas olema skeptiline. Meil kõigil on “peas” hääled, mis meiega räägivad (mõndadel inimestel ei pidanud olema sisemist monoloogi, aga ma ei peagi praegu seda silmas). Meditatsioonis ja intuitsiooni kuulates on need “hääled” ehk teistsugusemad kui igapäeva ratsionaali tagudes, aga nad on olemas. Kanaldamine protsessina ei olegi igaühe teema ja see on okei, aga teha nägu, nagu tegemist oleks millegi täiesti uskumatuga ja arusaamatu jamaga? No kuulge, olge nüüd. Mul on elus olnud väga palju hetki, kus mulle on “saadetud” mõtteid ja pilte, mille päritolu ma ei tea, kuid mis on siiski osutunud tõeseks ja mind abistavateks. Ma ei sea neid kahtluse alla, ning mul ei ole ka tingimata vaja teada kogu tehnilist protsessi, kuidas see toimib. Umbes nagu ma ei pea teadma, kuidas töötab auto mootor, et autoga sõita.
Kristlikus maailmavaates muidugi on veelgi tavalisem, et inimesed saavad nägemusi ja sõnumeid ja neid vahendavad. Aga see on sootuks teine teema.
Mu point on see, et lõppeks pole vahet, kellega me oma peas räägime ja kes meile nõu annab. Eriti, kui ta annab universaalselt head ja mittekahjulikku nõu, nagu seda teeb Rohaan. Rohaan lihtsalt kordab asju, mida me kõik võiksime teada või vähemalt millest võiksime teadlikud olla. Usalda universumit, järgi oma südame kutset. Mis siin nii väga arusaamatut ja vastuolulist on?
Saan aru, et kogu viimaste aastate vaxxivastasus ja lamemaalaste tõus on tekitanud superallergilise hoiaku kogu #uhhuu teema osas (ja osalt on see täiesti põhjendatud – nagu iga asja puhul, millega ekstreemi minnakse). Ja skeptilisus on okei. Aga ilkumine lihtsalt ilkumise pärast… minu vaates, not so much. Ela, ja lase elada. Eriti juhul, kui kellelegi liiga ei tehta. (Ma ei väsi kordamast, kui oluline see on.) Muide, kogu sellest uhhuu-teemast räägin ma esmaspäeval välja tulevas podcasti “Puudutus” osas, kus külaliseks käisin, seejuures puudutame (hehe) ka toksilise spirituaalsuse teemat. Sest absoluutselt iga asja annab toksiliseks ajada, kindlasti. Aga andkem ometi meile kõigile vaimujõudu vahest aru saada.
Triin Lellepile ja Linusele soovin edu ja jaksu, loodan, et saan nendega ühel ööl tulnukavaatlustele kaasa minna. (Muide, oleme me kõik kollektiivselt unustanud, et “tulnukad” on kinnitatud suurte valitsuste poolt juba mõned ajad? Ei?) Eriti soovin jaksu ja jõudu kibedate kommentaaridega hakkama saamiseks, aga küllap neil seda soovi eriti vaja polegi, sest kui asja vaadata suures plaanis, siis… Mina näiteks usun, et kõik asjad, mida praegu nimetame “paranormaalseks”, saavad mingil hetkel “teadusliku” selgituse. Kvantfüüsika juba annab üsna palju vihjeid sellele, kuhu liikumas oleme, aga sinna läheb veel mitu põlvkonda aega. Ja ma olen samuti valmis elama oma paranormaalsusest ja maagiast rikastatud igapäevas, sest see lihtsalt teeb mu elu ilusamaks.
Pluss: me elame usuvabaduses.
Suurem asi raamatuarvustus vist ei tulnud, aga igal juhul oli see üks armas raamat. Triin kirjutab ehedalt ja toredalt, ja – päris tõsiselt – Rohaani chill ja relax suhtumine kuluksid väga paljudele meist ära. Nii et chill ja relax! Universum on suur ja lai ning arvata, et me oleme siin üksi, on harukordselt ülbe. Aga ega me niipea tõde teada ka ei saa. The truth is out there.