Käisin täna Kloogal, et võtta mõned kleidid ja pesu ja sokke, kuna astume homme lennukile, et minna Itaaliasse viimasele puhkusele enne sügishooaega. Pakkisin seda ja teist, tundes kõiki neid imelikke tundeid, mida ma hetkel Kloogal käies tunnen. Kirjutan kindlasti meie majateekonnast pikemalt ka, aga hetkel mitte sellest…

Igal juhul, otsisin üht pulti, mida arvasin, mis võiks käia kaasas ruuteriga, mida tagastada netifirmale, kuna leping sai lõpetatud – põhjenduseks, muidugi, kolimine. Kätte sattus raamatuke Dolly Partonist, mille soetasin möödunud talvel Rotterdamist ühest muuseumist, kus oli parasjagu väljas üks imeline näitus diivadest. Keerutasin raamatut käes ja mõtlesin, kas haarata kaasa, kuid võtsin siiski vaid A. kingitud van Gogh raamatu, mida juba ka mitmendat aastat järjest loen. Võiks ükskord midagi lõpetada.

Ning sõites oma Dolly Partoni nime kandva autoga maale, tallu, oma majja, koju, avastasin kohale jõudes, et Dolly Parton on 80aastaselt meie hulgast lahkunud.

Ma tegin blogis kiire otsingu, et meelde tuletada, kas olen seda lugu üldse rääkinud. Ehk ma kordan ennast, aga olgu siis nii.

Kui mu vanaema 2019. aastal suri ning sama aasta suvel oli tema urnimatus, märkasin ma esimest korda elus teise Eesti otsa urnimatustele sõites kõikjal kotkaid. Kotkad olid igal pool, kuigi nagu Genka mulle toona Twitteris vastas, polnud need tõenäoliselt kõik kotkad, vaid pigem kullid ja viud. Aga nad olid heinapallidel, elektriliinidel, üksinda ja paarides. Sõit Viljandimaale ja tagasi tõi mu teele nii palju neid majesteetlikke linde, keda ma polnud seni pea üldse tähele pannud või näinudki. Ja ma aina mõistatasin, mis märk võiks see ometi olla.

Ma jõudsin vist isegi oma nõiast sõbrannalt küsida, et mida tema arvab, kuid selline nö tavaline selgitus, et röövlind jne, see ei kippunud mu sisetundega kokku minema. Teadsin, et tegemist on millegi muuga. Mingi minu jaoks eluliselt olulisema märgiga.

Ning siis, samal õhtul, võtsin lahti Twitteri ning Dolly oli postitanud ühe väikse lõigu, kus ta a capella laulis oma lugu “Eagle When She Flies”. Ma polnud seda kunagi kuulnud, aga see lõik pani kõik mu ihukarvad püsti seisma ning pisarad hakkasid lihtsalt voolama.

Ma teadsin, et see on mu vanaema, kes saatis mulle sõnumi, et saan kõigega hakkama ka siis, kui tunnen end lindõrnakesena. Ja nüüd vaid paar päeva tagasigi märkasime Milaga kodunt mööda kruusakat välja sõites üht neist “kotkalistest” väga kuninglikult põllu kohal tiirutamas. “Ma tean, et mu vanaema on minuga,” sain taas tõdeda.

Dolly, kõrget lendu sulle. Sa oled tähendanud mulle rohkem, kui ise iial võisid teada. Ja sa oled maailma jaoks unustamatu. I will always love you.