Tag Archives: naistejutud

tunded, mitte tujud ehk Mallu tuletas meelde, et mul on blogi

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kuulasin Nublu uut loopoissi “Tujud mitte tunded” ja… Üldse ei meeldinud. See Nublu Kloogaranna-lugu on üks meie pere lemmikutest (olen näiteks ära mõõtnud, et Treppoja poest koju on täpselt 3,5 Kloogaranna-lugu), aga see viimane lendab nii kaugelt minu praegusest elust mööda, et mõistsin tänu sellele just ilmselgelt: tõepoolest, ma saan varsti 35. Mitte 25.

See lugu on täpselt see 20ndate eluaastate äng, kus päevad olid alati depressiivsed ja ööd maanilised. Kui endale sai vist julgetud tunnistada küll, et tahaks armastust, aga kui iseennastki armastada ei osanud – saati siis kedagi teist. Kui iseenda ninaotsast kaugemale ei näinud, kui järgmisest peost kaugemale ei näinud. Kui iseenda masenduses suplemisel oli mingi valusmagus võlu, sest vähemalt sündisid sellest suured tunded ja suured sõnad, aga lõppeks oli ikka üks inimeste tundeid ja südameid mööda käimine, mis alati lõppes Undergroundis või Zavoodis ja varahommikused melanhooramised olid need kõige ehedamad.

Mõtlesin eile sõbrannaga skaibireedet pidades, et on väga vähe neid inimesi, kellele saan praeguses elufaasis päriselt rääkida, mis minuga toimub – ja see pole üldse halb asi. Ühest küljest on juba igapäevatöö selline, mis nõuab kohati palju diskreetsust (ärisaladused!), teisalt aga olen vist ise õppinud suud rohkem kinni hoidma, sest tean küll, et a) eksin sageli, b) tean maailmast tegelikult õige vähe ja c) minu arvamus ei ole mingi määraja, seega tasub see välja öelda siis, kui tõesti on mõtet.

Tänane “Naistejuttude” saade on üks ehe näide sellest, kuidas keerutades ja otse ütlemata teemat veeretada. Aga see keerutamine või siis pigem on vist õigem öelda üldistamine – see muutub mingil hetkel väsitavaks ka. Tahaks ju võtta eluteel tehtud vigadest õppust, aga kuidas neid vigu sõnastada nii, et teistele inimestele haiget ei teeks? Sest olgugi, et teised inimesed on alati olnud seotud, siis õppetunnid on tulnud mul endal vastu võtta, enda elatud elu on ikka enda vastutada ja siis lõpuks jõuamegi olukorda, kus “kirjeldatud isikud on ilukirjanduslikud, sarnasus pärisinimestega juhuslik ja tahtmatu”.

Huvitav asi on vananemise juures see ka, et oma keha ei tunne kohati üldse ära. Mul pole kunagi olnud nii nõudlikku ja vastutusrikast positsiooni ja don’t get me wrong, ma armastan oma tööd väga, aga ma olen senini väga üllatunud oma füüsilisest reaktsioonist stressile. Nii näiteks oli mul neljapäeval üks ääretult nõudlik ja väljakutserohke päev ning ma tundsin veel eile õhtulgi FÜÜSILISELT, kuidas ma sellest adrenaliini- ja kortisoolilaksust taastun. Täiesti hämmastav! Samas muidugi õpin iga päevaga aina paremini stressi laiali jaotama ning sellest lahti laskma, aitab see, kui endale ise täpselt sõnastada, mis on vastutus ja mis on eesmärk ja siht.

//

Muidu on meil päevad rutiinsed. Mitte igavad, aga rutiinsed. Olen ammu avastanud rutiini elustava ja distsiplineeriva jõu, jäänud on veel vaid siia uusi rutiine lülitada, aga pidev elu parandamine ja iseendaga töö tegemine on kohutavalt kurnav, seega hetkel pean natuke pausi – eks ikka selleks, et varsti uuesti alustada. “Projekt: keha” ei saa ju kunagi läbi, aga hetkel lihtsalt ei ole tahtnud üldse mõelda enda ebatäiustele, pigem keskendunud muudele, põletavatele küsimustele.

Ja Milake, mu Milake – noh, tema käib koolis. Ja see on imeline. Mulle tegelikult ka meeldib enda (pealtnäha) igav elu nii väga, et kui midagi peale lisandunud aastate ja kogemuste ei muutuks, võiks nii lõpuni välja lasta. Jah, erinevalt tujude-loole ei lase ma enam enda tujudel oma õnnetaset nii palju määrata kui tegin seda varem. Oh, muidugi, tõepoolest – on olnud siin selline sügis, kus olen pidanud iseendaga küllaltki palju võitlema, murdma mingeid väljakujunenud mustreid ja laskma lahti uskumustest, mis mind enam ei teeni – aga see kõik on selline, mm, hingetöö, mida peab niikuinii tegema. Märksa enam igasugustest tujudest loevad tunded ja kui sa oled sedasorti (minusorti) inimene, kel on alati impulsikontrolliga probleeme olnud, siis tujude glorifitseerimine tundubki lapsik ja tobe. Mistõttu, noh, jõuame alguse juurde tagasi.

Kui olin 25, olid muidugi teised lood. Nii et ma vist täna tänu sellele loole tajusin ülierikuraditeravalt, et ma tõepoolest olen muutunud ja kasvanud, küpsenud ehk isegi, if you will. Mis on natuke kummastav tunne, tõsi, aga samas siiski ka haruldane võimalus tajuda, et elul on mõju, et su otsustel on kaal, et su tegevusel on tagajärg, ja et see vaev – see on olnud seda väärt. Kasvõi natuke.

Lõpetuseks panen hoopis eelmise nädala saate, sest siis oli kuidagi eriti rabe olla. Ja eks ma vist paljastasin ennast tahtmatult üsna palju  – rohkem kui tavaliselt. Ning ma saan aru küll,  et selle postituse toon on vist kuidagi melanhoolne, eks ta vist natuke ole ka, aga blogidaki meil harjunud ses stiilis kirjutama ju kah. Tervitused Mallule, kes ikka vahel meelde tuletab, et mul blogi on ja teile ka, mu sõbrad, kes mind pole veel ära unustanud. Muah! Elame veel!

ma elan

Argielu Leave a reply

Mul vist lõpuks sai töönädal läbi ja ma elan veel. See on elumärk.

Ma ei suuda küll eriti kellegagi suhelda, peamiselt suhtlen vabandades, et ma ei suuda suhelda ja olen olnud oma sõpradega asshole ja põhjendades, miks ma ei suuda teha muud, kui kodus kas töötada või looteasendis sarju vaadata / podcaste kuulata. Aga vähemalt vahetasin ma ära voodilinad, kiskusin stressimaanduseks ära seinast natuke tapeeti (ja sain kohe aru, kui suur viga see oli, sest remondiks on aega heal juhul alles maikuus, seni pean elama selle seinaga) (aga felt so good) ja vähemalt võin täie kindlusega öelda, et selle nädala “Naistejutud” sai nii hea, et kuulatagum.

12 saadet “Naistejutte”!

Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Kivirähk, Juur ja Krõll ehk Herodes, Ruul ja Lamp.

Enne puhkuseleminekut tegin ma oma tosinda… tosindada? tosinanda?, khm, kaheteistkümnenda “Naistejuttude” podcasti. Viimased saated käisid külas Heidi ja Kristinka, viimane on mu workwife, kes armastab mind hoolimata sellest, et mul pole üldse magusasoolikat – asi, mida ta lihtsalt ei suuda iialgi mõista. Aga kuulakem, ääretult tore on olnud neid teha ja mul on tunne, et podcastid on nüüdseks midagi, mis mulle tõesti väga-väga meeldivad – jooksmas käin ma 90 protsenti sellepärast, et saan siis rahumeeli Crackedi podcaste kuulata.

Aga siin siis veel seitse podcasti, mida ma pole veel blokki tääginud.







“Naistejutud”: sul on päevad vä? Ei, menopaus!

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Külas on hormonaalsed naised! Ylle Rajasaar jutustab, kui kohutav on läbi elada menopausi ning kui vähe tegelikult sellest naistele väga olulisest asjast avalikult räägitakse. «Üldse ei tohi ju tegelikult menopausist rääkida! See on selline tabuteema,» põrutab Ylle. «Naiste vananemine on üks neist teemadest, millest me laiemalt rääkida ei taheta.»

«Ma ütlen oma kogemuse pealt, et kui sa oled 40 ja ärkad üles nii, et miski küljest ei kuku, oled sa tõenäoliselt surnud,» tõdeb Ylle, et tal on tõesti raske mõista, miks see üleminekuaeg nii vaevaline peab olema.

Ylle usub, et tegemist on aga asjaga, millest kindlasti tuleks rääkida – valehäbita, vahel huumoriga, kuid kindlasti tasub sellest rääkida. Kuidas ennast menopausi ajal aidata? Mida võiksid teada üleminekueas naiste partnerid? Kuidas olla toeks?

Marin vaevles aga taskuhäälingu lindistamise ajal PMSi käes (nagu minagi) ning see tähendas, et pisarad olid kerged tulema. Mida tähendab igakuine meeleolukõikumine? Miks ei peaks emaka omamist aga sugugi häbenema? Räägime sellest, kui vastiku alatooniga on küsimus «Mis, sul on päevad vä?» ja sellest, millises ühiskonnas me tegelikult elada tahaksime. Võime vastuse ka kohe ette anda: sellises, kus emaka omamist puudeks ei peeta.

 

Viis saadet “Naistejutte”!

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Märkamatult olen ma oma “Naistejuttude” projektiga jõudnud juba viis saadet valmis teha. Ja, tuleb tunnistada, et iga korraga läheb lihtsamaks, toimetamist on hiljem failidega palju vähem. Ma tõesõna ei osanud arvatagi, et ma seda nii palju nautida võiksin, aga näete, proovi aga uusi asju ja avastadki endas uusi tasandeid.

Nii et siingi väike kokkuvõte.

Esimeses saates rääkisime suhetest ja reisimisest:

Teises saates rääkisime tinderdamisest ja veidratest valedest:

Kolmandas saates rääkisime, kuidas minu selfitamine on aidanud mul oma kehaga leppida:

Neljandal korral tuli jutuks ikka see va aasta ema teema:

Ja viiendal korral arutlesime, kas meeste ja naiste vahel on sõprus võimalik:

“Naistejuttude” pesa Postimehe naisteportaalis asub siin!