Tag Archives: m&n

mehed, sokid ja vahetusjalanõud

Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

Mallu kirjutas hiljuti postituse, kuna keegi kommentaator oli talle torganud, justkui vahetaks Mallu mehi nagu sokke. Seda, kui sügavalt internaliseeritult misogüünne see kommentaar on, ei pea vist üldse ütlemagi, või peab? Ma vist ei viitsi hetkel minna sinna kohta endas, et korra taas närvi minna selle peale, kui palju on naisi, kes tegelikult peaksid teisi naisi toetama, kuid teevad tänu PATRIARHAADILE ja süsteemsele rõhumisele, milles me kõik elame, hoopis kõik endast oleneva, et naisi (ja vähemusi ja üldse endast nõrgemaid) veelgi alla teha.

Aga kuna meil siiski on see vana hea Veenuse Rx ja ma niikuinii mõtlen siin palju oma eksidele, siis tundus see sama hea hüppelaud kui iga teine, millest tänases postituses kinni hakata.

Ma olen ilmselt ise ka mitmeid kordi kirjutanud, et kui oled juba 20ndates sariabiellujana kuulsaks saanud, nagu mul see juhtus, siis on iga uue suhte ilmsiks tulek see, mis paneb kellegi kuskil raudselt silmi pööritama. Ja kuigi ma SIIRALT ei saa aru üldse inimeste motiividest selliste asjade peale silmi pööritada (no tõesõna, elage ja laske elada; ma saan aru, et lahkuminekud on huvitavad ja goss maitseb meile õhtuse tee kõrvale väga hästi kõigile, aga LÕPPEKS ei tohiks olla kellegi asi, kui pikad, mitme inimesega jne kellegi suhted on, kuniks tegemist on täiskasvanud inimestega, kes kellelegi liiga ei tee), saan ma inimlikult siiski aru, et elades monogaamseid heterosuhteid romantiseerivas maailmas, kus popkultuur aina lükkab peale kujutelma happily ever after’ist, siis kipub kõik “normist erinev” silma jääma.

Ei tasu vist muidugi märkidagi, et “norm” kui selline on ajalooliselt alati olnud üsna kaheldava väärtusega asi (vt ka patriarhaat); ja üleüldse ei ole see postitus sellest.

Pika jutuga tahtsin ma jõuda sinna, et hakkasin mina siis oma Veenuse Rx tsüklit analüüsima. Praegu teeb Veenus oma retrograadi Lõvi tähemärgis ja kuna Veenus üldse liigub kaheksa-aastastes tsüklites, siis sarnane seis oli 2015 suvel, enne seda 2007 suvel, enne seda 1999 jne. Mõningaste erinevustega kraadides, kus Veenus liigub, aga see pole selle loo kontekstis tähtis.

Minu jaoks on mõlemad suved olnud väga märgilised, 1999 lõpetasin ma põhikooli ja pole veel oma toonaseid märkmikke vaadanud, aga ju leiaksin sealtki midagi. Mäletate ju küll, et 2007 suvel ma abiellusin, läksin pulmaööl kohe tülli, siis sinna otsa lahku ja millalgi suhteliselt vahetult pärast seda hakkas jooksma lugu, mis lõpuks viis läbi pikki keerdkäike mu lapse sünnini.

2015. aasta suvel olin ma pool aastat jõudnud Kloogal elada ja olin omast arust armunud. Tegelikult olin ma muidugi kohutavalt ribadeks, tagantjärele tarkusega võin öelda, et lahutus/lahkuminek lapse isast alles poole peal (see oli protsess, mis võttis julgelt aastaid) ja alles vaikselt esimesi samme uue reaalsuse sees tegemas. Armunud olin ma kindlasti ka, aga kogu see olukord oli ilmselgelt selle inimese suhtes väga ebaõiglane ja kuigi ma alguses teda väga-väga süüdistasin, kui ta ühel õhtul oma spordikoti võttis ja sokid-särgid sinna ära pakkis ja minema läks, siis nüüdseks olen aru saanud, et see oli ainumõeldav otsus. Ma pidin ise jalule tõusma, ma ei saanud enam teeselda ja peituda, et ma ei ole omadega täiesti pekkis. Ja kuigi armuda ja sellesse tundesse ära peituda on mõnus ja petlikult magus, siis… just seda see oli. Petlik. Tegelikult oli pinna all nii palju sousti, mida ma pidin veel keetma ja ära sööma ja ma ei saanud seda teha värskes paarisuhtes olles.

Seegi kõik juhtus seal Veenuse Rx ajal. Väga sarnane muster – midagi lõppeb, midagi algab, et ka lõppeda. Pöördepunktid kahtlemata.

Ja mida ma siis sokkidest lõppeks öelda tahtsin…

Ma saan veebruaris 40. Ma ei viitsi ausõna kokku lugeda, palju mul on ekse ja eksteemasid, sest nad kõik on erineva kaaluga, kõik suhted on olnud erinevad ja nii lihtsalt on. Kõige kauem olen olnud koos oma lapse isaga, aga suures plaanis pole see ka midagi ülipikka – nüüdseks oleme vist kaks korda sama kaua juba lahus olnud, kui iial üldse koos olime. Ja teised? Aastake siin, 9 kuud seal… 3-4 kuud siin, 3-4 kuud seal… Mida siis üldse suhteks lugeda? Kas seda, kui keegi sisse kolib? No kuulge. Seda, kui oled armunud? Kah vist ütleks? Et – no kuulge?

Nii et ma üldse ei lahterdaks mitte kuidagi. Nimetan edasi oma ekse ja eksteemasid nii, nagu täpselt selles hetkes õigem tundub. Mõned neist eksidest ja eksteemadest tähendavad kooselamisi, kihlust ja abielugi, mõni aga tähendab vaid üht kuuma kohtingut. Mõni on jäänud südamesse eelkõige sõbrana, teine aga seetõttu, et selle südame nii räigelt purustas, et vahel oli tunne, et siirdamist on vaja.

Ja vahetan neid täpselt nii tihti, kui heaks arvan, süda ütleb ja elu kutsub. Sest nagu keegi ka Mallu kommentaarides ütles: veits narr on ringi käia, kui sokid haisevad. Ikka tuleb ju vahetada.

eksteemad

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Otsustasin suve algusest hakata kokku lugema, palju suve lõpuks koguneb ekse ja eksteemasid, kes kuskilt välja ilmuvad ja ühendust võtavad.* Eile meenus, et pidingi ühele tagasi helistama, kes sattus helistama täpselt sel hetkel, kui tegin soome keelt ja kui Duolingos on double pointside aeg, siis hell to the no ma vastu võtan sel ajal kellegi kõnesid. See on minu tööjärgne lõõgastusaeg, see on aeg, et ükskord, ÜKSKORD välja murda sealt Diamond League’ist, ja võibolla ükskord ka aru saada, et soome keeles käib sõna on ka mitmusesse.

Igal juhul, meenus, et pidin talle tagasi helistama. Õigemini, ta meenutas seda ise veidral kombel – olin parasjagu poes, kui kerkis mälupilt eelmisest õhtust: olin just telefoni ära panemas, kui nägin, et ta saatis voisi. Oli see unes või ilmsi? Läksin otsima, nägin, et oli ära kustutanud.

Pole ju midagi intrigeerivamat kui kustutatud sõnumid!

Selgus paraku, et sõnum ei olnudki mulle mõeldud, küll oli tal hea meel minust kuulda.

“Kuidas sul läheb? Hästi?”
“Jaa, mul läheb väga hästi! Ja sul?”
“Normaalselt. Tore, et sul läheb hästi.”
“Mulle meeldib, et sa mulle helistasid. Ja tore, et sa ikka veel nii palju naerad.”

Kõne oli lühike ja armas, hiljem aga mõtlesin, et vist mõlemad teadsime, et meil ei lähe kummalgi väga hästi. See oli üks neist kõnedest, kus sa lihtsalt pead ütlema, et kõik on hästi, sest te pole (enam) nii lähedased, et detailidesse minna; ja lõppeks polegi vahet. On nagu on, elame edasi. Suures plaanis kindlasti ongi ju hästi, kuidas iganes me seda hästit defineerime.

Muidugi on kogu see eksiteema Veenuse retrograadiga seotud ja mu sõbrad teavad küll, et ma jauran sellest üle mõistuse palju, aga ma lihtsalt näen, et see on nii teemas praegu. Pealegi opos minu Päikesega, aga see pole hetkel tähtis…

Ühesõnaga, Veenuse Rx ajal on normaalne, et muuhulgas ka igast eksid ja eksteemad välja ilmuvad. Eelmisel korral (detsember 2021) tegin ma ise paljudele oma eksidele ja eksteemadele Veenuse retrograadi ja saatsin neile need “kahju, et meil nii läks, aga loodan siiski sulle parimat” kirjad. Kergendus oli mõne inimesega päris suur – sain aru, kui kaua olin mingeid ütlemata sõnu endas kandnud. Ja mu ekside ja eksteemade auks pean ütlema, et nad kõik vastasid mulle heatahtliku graatsiaga, mille eest olen ütlemata tänulik.

Teisalt – keegi pole meile võlgu mitte midagi. Ka mitte closure’it. Eriti kohe pole seda meile võlgu inimesed, kes on rohkem meie peades kui meie eludes elanud; või inimesed, kellega sa oma kujutlustes suhteid lood ja armastust välja mängid, ise võibolla aru saades küll, et sel pole mõtet ja vaid teeb haiget, aga lõpetada kuidagi ka ei oska.

Ning jah, teile teen ma ka praegu väikest Veenuse retrograadi, sest mida üks tunnetest kirjutav blogija taastulemine endast muud ikka kujutab.

Tagasi closure’ite juurde tulles, siis… Kas me üldse kunagi saame täielikult asjad lõpetatud. Ma pean end küll superäralõikajaks ja edasiliikujaks, aga tegelikult elavad kõik need suhted, mittesuhted, tundepojad ja tunded nendes ajamomentides edasi, kus nad kunagi alguse said – ja mul on sellega täiesti okei. Elage, olge, tore on teile tagasi vaadata, tore, et tegite minust selle, kes ma täna olen. Peaasi, et hetke-Daki ka mõistab, et mingid asjad kuuluvad sinna, kuhu nad kuuluvad. Minevikku.

Muidugi on päris palju ka inimesi, kellega on tunne, et kohtutud sai valel ajal. Kui vaid oleks olnud see või too teistmoodi! Ja samas usun ju seda ka, et pole olemas sellist asja nagu vale aeg, et kõik juhtub põhjusega just sel hetkel, kui ta juhtuma peab. Et ju siis nii pidi minema, ju ei olnud teie kohtumine kismet, ju oleks ta saanud su jaoks rohkem olemas olla või oleksid sina saanud rohkem oma seinu alla lasta, või oleks-poleks… Ning siis mõnikord näed telefoniekraanil tuttavat nime või numbrit ja saad jälle öelda: “Jah, mul läheb hästi, kuidas sul?”


*Hetkel on arvuks 4/x.

the ones that got away

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma olen üle ma-ei-tea-kui-pika-aja üksinda laupäevaõhtul kodus. Muidugi olen ma teinud täna juba igasuguseid asju. Kõigepealt ma magasin üsna kaua, siis tegin arveid, siis tegin Notionit, siis tegin arvete saatmist, siis tegin veits slaide, siis toimetasin “Kosmose peatust” ja laadisin üles, siis tegin “Külmavärinate” saadet (muide, kas te Külmavärinad After Hoursist juba teate?), siis toimetasin “Külmavärinate” saadet (mis oli kõige lugudetihedam saade Külmakate ajaloos, üle kümne loo tuli kokku, mis tähendas ka hullu vaheklippide tsõksimist), siis toimetasin Külmakate artiklit, siis saatsin selle kõik ära, siis tegin süüa ja siis siis siis

Hakkasin juba vaatama kõike seda, mida olin endale auhinnaks salvestanud, et sel hetkel, kui saavad selleks nädalaks kõik kohustused tehtud, vajun ma lõpuks diivanile ja lasen Youtube’i Watch Later pleilisti käima.

Aga.

Käisin köögis ja kuulsin peas sõnu: “The one that got away.”

Ma ei tea täpselt, mida ma kirjutama pean, aga here goes.

Mul on olnud viimased nädalad mingi täiesti eripärane kriis – selline, kus kodused asjalood on paigast, kui tööl ei laabu üldse, kui kõik jookseb kokku ja ajus on vahemälu nii täis, et mitte miski uus mõte sinna ei mahu, vanadest rääkimata. Kui peab aina helistama ja koosolekuid tegema ja aina slaide looma ja parklates töötama ja alati, kogu aeg, on kuskil mingi kiire asi, mis tuleb kohe ära teha ja kogu aeg, alati, on kuskil mingi asi, mille ma olen ära unustanud. Ja ma olen olnud nii väsinud, mu aju on olnud nii väsinud, mu hing on olnud nii haige, ma olen tundnud, et ma ei saa hakkama enam ühelgi rindel, kus ma hakkama pean saama. Ma ei oska aidata oma last, ma ei ole tööl vormis, ma unustan, mul pole uusi ideid, mu saatesalvestused venivad või juhtub midagi ja salvestus tuleb edasi lükata, ma ei jaksa helistada perele või sõpradele ja… Noh, nagu Ylle FBs kommenteeris: head kriisi ei tasu raisku lasta.

Aga lõpuks täna on mul nüüd, lõpuks, kell 21.21 õhtul, tunne et: mul on peas ruumi. Ja sinna ruumi tuli millegipärast fraas the ones that got away.

On päris kindel, et olen oma marupika blogiajaloo jooksul sellise pealkirjaga postitusi teinud. Täna hüppasid meelde aga kõiksugused eksid ja südamevärinad, kes on korraks elust läbi libisenud ja siis läinud. Ehk on asi selles, et mitmel mu sõbrannal on käsil uue eluperioodi algus, ja see on olnud päästikuks, kes teab. Mis iganes see põhjus ka on – täna ma mõtlen teile, kes te olete mind puudutanud.

Oli see üks kohutavalt ilus naine, kellega oli meil palju natuke varastatud ilusaid hetki, ja see, mis ma tema vastu tundsin, hirmutas mind nii väga, et ma sõitsin tema juurest koju ja enam ei julgenudki talle kirjutada. Siis oli see üks pikka kasvu mees, kellele meeldis kanda juukseid väikeses krunnis kuklas ja mind nähes hüppas ta õhku ja lõi kandu kokku. Olen, muide, püüdnud seda hüpet ise korduvalt järele teha, aga minu keha jaoks mõjub gravitatsioon (hakkasin kirjutama grafitatsioon) ilmselt palju raskemini kui tema jaoks. They both got away.

Siis oli üks see teine naine, kellega ma käisin imelisel deidil, mis vist, ma hakkasin pärast mõtlema, kas oli üldse deit. Aga kui ma teda esimest korda Tinderis nägin, võttis ta mu hinge kinni ja ainus, mis ma suutsin mõelda, oli GAY PANIC GAY PANIC HELP

Aga lõpuks ta arvas, et äkki ta siiski on rohkem hetero kui keegi muu ja see oli täiesti okei. Mul lihtsalt on senimaani raskusi sellega, et lülitada end ümber sõbratasandile. Eriti, kui mul ei jää vanade sõpradegi jaoks piisavalt aega. Või energiat. Niisiis the one that got away.

Siis muidugi on kõik need shes and hers, hes and hims, theys and thems, kes mingil muul viisil on hinge puudutanud ja sa oled neist päevadest või õhtutest või öödest või varahommikutest kõndinud ära natuke parema inimesena, mõeldes – ma võiksin sellega ära harjuda. Aga kuidagi läheb ikkagi nii, et elu läheb vana rada mööda edasi and they all get away ja tegelikult ju nii peabki minema. Me kõik oleme siin maailmas põhjusega ja vahel selle ühe konkreetse inimese eesmärk ehk ongi vaid põgusalt su elu ja sisemaailma puudutada, ja siis edasi lennelda, järgmiste tegude, suurte tegude poole.

Jaa, ja pikemad suhted ka. Mõtlen ühele eksile, kellega läksime lahku pandeemia alguses – deitisime üsna lühiajaliselt, ta oli ääretult tore inimene, aga lõppeks ikkagi polnud vist seal päriselt seda? Kui keegi küsiks nüüd, mis see “see” peaks olema, jääksin ma vastuse võlgu. Mõtlen talle palju, sest üks tiktokker on kangesti tema nägu. Ja ta oli olemas siis, kui Miuks suri. Ja kui järgmisel päeval mu boiler hakkas lekkima ja kõik üle ujutas. Ja tema tehtud kingituse – James Blunti kontserdipiletid – sain ma ära kasutada alles sel suvel. Mõtlen, kuidas tal läheb, loodan, et läheb hästi, et ta on õnnelik, et keegi oskab tema headust hinnata.

Mõtlen ühele teisele eksile veel, kes mind hiljuti FBs uuesti sõbraks lisas. Ma pole veel vastu võtnud, sest ma pole otsustanud, mida see tähendab. Kas sel üldse on tähendus. Tema oli ka tegelikult tore inimene, lihtsalt omade deemonitega, nagu me kõik.

The ones that got away. Mõtlen vahel ka sellele, kas keegi minust nii mõtleb. Ma olen ju ometi meister teiste inimeste eludest kadumisel. Kui olen otsustanud, et on kõik, siis üldiselt ongi kõik. Kuivõrd tervislik see on, ma veel ei tea. Jah, olen teinud ka seda, et üle aastate klõpsan DMidesse tagasi, et inimest tänada kogemuse eest ja head soovida. Vahel on meil kõigil ju neid DMe vaja, neid ekse, kes välja hüppavad ja midagi ilusat ütlevad. Ja vahel tasub ise olla see eks.

*

Reedel tööle sõites mõtlesin, et issand kui hea, et ma oma deidielu suvel ikkagi kinni ära panin, sest mul poleks üldse praegu aega ega energiat ega mõtteraasugi ühegi teema jaoks. Kui hea, et mul ühtegi teemat elus käimas ei ole. Eks ma mõneti tunnen ka, et ma olen ilmselt praegu sellises eluhetkes, kus ma tegelikult meeleheitlikult vajaksin abi, oleksin väga tänulik, kui keegi oleks mu kõrval ja aitaks kõige sellega hakkama saada – aga tean väga hästi, et pean selle kõik üksinda läbi tegema ja nullist ei saa keegi siia sisse tulla, see oleks too much, algused peavad olema ilusamad, mänglevamad, kriisivabamad, positiivsust loovad.

Sest kuigi ma olen kaugel sellest 20aastasest, kes kunagi blogima hakkas ja nutuselt koguaeg armastust otsis, usun ma jätkuvalt nii tugevalt, et kuskil on see muinasjutt olemas minu jaoks ka. Kuskil, kellegi silmadesse ma pean veel vaatama. Niisiis – las ma vaatan neisse silmadesse. Isegi, kui neist saavad silmad, mis got away.

haavatavusest

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Armastusega on lood teinekord nii keerulised. Ma olen 36-aastane ja ma pole üldse kindel, et ma tean, kuidas armastamine käib, ometi armastan ma palju ja kohati julgelt, mul on elus palju-palju inimesi, kellele armastust jagub. Aga vahel satub teele keegi uus ja nii eriline, et võtab hinge kinni ja… Ja siis võib ära kammida.

Ma lubasin endale 13 aastat tagasi, et ma enam ei ela oma hingeelu nii avalikult kui olin seda varem teinud. Olen ettevaatlik, ei avalda, et üldse keegi mu elus on ja kui avaldangi, siis kohe kindlasti ei räägi ma sellest rohkem. Ei näita väljagi, et see oleks midagi erilist või kuidagi tähtis elu osa – see, et ma olen suhtes. Osalt oli selle otsuse taga muidugi mu esimene pulmadraama, järgnenud Tähismaade ja perekoolikate nõiajaht, mis pani mind seda otsust tegema ning endasse tõmbuma. Et mitte kunagi enam ei näita ma välja, et suhted oleksid mulle tähtsad, mitte kunagi enam ei näita ma välja, et ma üldse kedagi julgen armastada, sest kui see peaks otsa saama – ja armastused tihtipeale saavad – siis jätan jälle endast ebaõnnestuja mulje. Ei, Daki, sina pead olema TUGEV. Tugev ja iseseisev!

Ja iga järgnev suhe ja paratamatu ebaõnnestumine on seda kõike kinnitanud. Jah, ma teen õigesti, kui ei jaga. Sest siis on see privaatne, siis ei tea keegi, kui suur või kui väike on järjekordse ebaõnnestumise tähtsus minu hinge jaoks. Pean vaid käima ja eemaldama paar pilti Instagramist ja ongi kõik. Alati on neid vaid paar, ei rohkem. Sest neidki olen julgenud panna üles alles pärast kuid kestnud deitimist, sest siis on tekkinud mulje, et… Hmm, mis mulje. Et siis ma olen võtnud aeglaselt? Et siis ma justkui teen õigeid samme? Ja ometi-ometi on needki suhted purunenud, mõned suurema plahvatusega kui teised.

Mõned aastad tagasi oli üks armulugu, mis algas – nagu enamik mu elus – kirjutamisega. Me kirjutasime teineteisele pikalt, ikka kuu või peale. Kirjad tundusid õiged, pilt, mis ta endast maalis, tundus sobivat. Ma jõudsin kirjade põhjal fantaasiasse ära armuda ning sel hetkel, kui päriselt kohtusime ja ikkagi polnud õige lõhn, kirjutasin ma selle ärevuse ja loomuliku endorfiinidelaksu lahtumise peale. Ei osanud ma siis sisetunnet kuulata, sest fantaasia oli olnud õige. Ja lubadus ka, ma ju olen endale lubanud, et ma annan inimestele võimaluse. See käib käsikäes selle uue lubadusega, et ma ei lase teatud piire ja standardeid rikkuda, mis, muidugi, on tekitanud vastupidise probleemi, et mul on väga raske anda inimestele võimalust, sest ma ei tea täpselt, millal on tegemist olukorraga, mil mu vanad haavad hakkavad veritsema ja tekitavad mus vastupandamatu tahte põgeneda; või millal on tegemist olukorraga, kus ongi tegemist tegeliku piiride rikkumisega, mitte ainult mu enda vana traumaga, mis end päevavalgele tahab tirida.

Seesama armulugu lõppes nii suure plahvatusega – ja seda tõesti vahetult pärast seda, kui ta oli mu kätt palunud ja ma seda avalikustades päris palju pööritavaid silmi feisis nägin -, et kogu selle plahvatuse killud pole senini mu hingest välja saanud. See oli jõhker, see oli suur ja see oli mu enda tehtud. Selles mõttes enda tehtud, et ma andsin liiga palju võimalusi, ma ignoreerisin liiga palju ohumärke. Aga mul oli seda õppetundi vaja. See kõik tegi mu katki ja kohutavalt ettevaatlikuks, aga ma sain aru, mis see õppetund on. See õpetab mind ikka veel, sest ma olen HARUKORDSELT aeglane õppija. Suhete osas vähemalt.

Ma olen tahtnud elada ka netis võimalikult autentselt, peaks olema ju mu leivanumber end avada ja ehk selle läbi aidata ka mõnel teisel inimesel eluasjadest paremini sotti saada – või vähemalt olla see loll, kelle vigadest saab õppida. Kuid kõik need suhteasjad, neid ma ikka hoian hinge ligi, räägin neist küll üldsõnaliselt oma podcastides, kuid kirja panna pole ammu enam julgenud. Vähemalt mitte enam sellise bravadoga, mis oli minus, kui olin 22 ja esimest korda avalikult armunud.

Tegelikult on see kõik muidugi üks jabur bullshit, mille ma olen endale kokku keerutanud. Tegelikult on täiesti normaalne deitida ja suhe ära lõpetada, kui see ei tööta. Mis vahet seal on, kas see tuleb kohe pärast seda, kui kuulutad Facebookis, et inimene palus su kätt või tuleb see siis, kui sa pole isegi sotsmeedias vihjanud, et keegi tähtis su elus on. Tegelikult pole sellel mitte kuradi mingit vahet, meil kõigil on illusioon, et meie elud lähevad teistele korda, kuid päriselt oleme ise enda omade elamisega nii ametis, et kui märkamegi kedagi sotsmeedias armuvat ja seejärel lahku minevat, reageerime sellele hetkelise kulmukergitusega. No ja mõned muidugi tormavad perekooli, et seal asja arutada, aga TEGELIKULT ei ole ka klatšil mingit vahet. Ikka klatšitakse, kui oled blogija või podcaster või instagrammer või vähegi selline inimene, kellest sotsmeedias jälgi on, ja klatšitakse siis ka, kui sinust jälgi kuskil pole, aga külamutt näeb, et hoovi peale on uus valge auto tekkinud ja üle õue on kuulda heledat naeru, mida seal varem kuulda pole olnud.

Ja kui midagi niikuinii tehakse, siis pole sel ju absoluutselt vahet. Ainus, mida saad teha, on ikka elada enda elu võimalikult autentselt iseenda jaoks. Ja minu jaoks on praegu üks olulisemaid asju, mis selgeks õppida ja mida julgeda üldse proovida, haavatavus. Sest oi pekki kuidas see mulle ei meeldi, kui raske see mulle on! Sest siis peaksin ma ju tunnistama, et jah, ma olen kõva iseseisev tubli eesti mutt, kes kulmude peal ka vajadusel roomab, et elu käimas hoida – aga kõige selle juures olen ma veel ka pehme kiisupall, kes tahab pai ja kellelegi tähtis olla ja armastada ja olla armastatud. Mõistusega saan ma aru, et me kõik olemegi kihilised, meis ongi pealtnäha vastandlikud vajadused – olla iseseisev, aga olla ka hoitud – aga millegipärast seostub see minul nõrkusega ja mu enda twisted aju teeb sellest surmapatu, mida ma jumala eest näidata või tunnistada ei tohi.

Jah, “millegipärast”. Ma tean täpselt, mille pärast. Täpselt nende kõigi grandioossete pekkiminekute pärast see ju ongi. Need minu ebaõnnestunud abiellumised, need mu ebaõnnestunud deitimised, need mu armumised valedesse meestesse ja need mu inimeste ellu laskmised, kellesse ma polnud armunud, aga seda turvalisem olukord mulle tundus – pole armunud, järelikult ei saa ma nii hullult haiget. Pealegi tundub tore inimene.

Ja pekki on läinud ka need turvalised (või “turvalised”) asjad, sest kogu selle jantimise keskel olen ma mõelnud ainult oma tillukese ego peale, arvestamata, et mängus on olnud ka teised inimesed ja nende tunded. Või isegi kui ma olen neid arvestanud, pole ma ikka aru saanud, et see, et ma ei julge olla haavatav, panustab surmkindlalt sellesse, et ka need suhted millalgi läbi saavad.

Jällegi – on sellel siis mingit ülisuurt vahet, et suhted vahel läbi saavad? Mida kauem ma elan, seda rohkem ma saan aru, et need paarid, kes kaua koos püsivad, on teineteist leidnud 20ndates. Ja oi kui kerge on kedagi leida 20ndates! Kui kerge on siis tegelikult kellegi järgi painduda, kellegagi kokku kasvada. Kui hüppeliselt raskemaks see muutub, kui su elu ja iseloom välja kujunevad, kui sa 30nda eluaasta joone ületad. Ja kui sul kohe alguses polnud oidu valida natuke hoolikamalt, ja sa avastad end 30selt ikkagi vallalisena, siis deitimine ongi su saatus päris pikalt. Sest fookus on läinud aina kitsamaks, standardid on tõusnud, 20ndates inimeste elud lihtsalt ongi teistsugused, hinged ja südamed ka.

Ma olen päris pikalt arvanud, et ega ma enam armu. Kui, siis meestesse, kes on mingil põhjusel kättesaamatud (mul nimelt selline muster, mis muidugi ei tule mu blogi püsilugejatele erilise üllatusena) ja kohe kindlasti armun nõnda, et vastu ei armuta. Ja see tundus üsna okei saatus. Sest tunda mulle ometi meeldib, ka sittasid tundeid, sest eriti need viimased on ju melanhoora-loomingu väetis ja aines. Elu peab olema värvikirev, selleks aga et kõiki neid värve kogeda, peab ka vahel tumedamad ära kannatada. Ja see kõik on okei. Või vähemalt tundus okei.

Ning nüüd olen ma nii ülepeakaela armunud, et ma ei saa üldse midagi aru. Tähendab, saan küll. Ma saan väga hästi aru, kuidas see peadpööritav armumine toob mus pinnale kõike seda jama, mida ma olen aastaid alla surunud. Kõik need pekkiminekud ujuvad vaikselt pinnale, kisavad, et ma neile otsa vaataks ja lahti harutaks sõlmed, millega ma pole viitsinud tegeleda. Aga peaasjalikult saan ma aru, et ma pean hakkama selle haavatavusega tegelema. Mis siis, kui seegi suhe millalgi otsa saab? Jah, mis siis? Polegi ju midagi. Ja pole mitte mingit vahet, kas ma olen sellest blogis kirjutanud või instagramis jahunud. Mitte mingit kuradi vahet pole. Ainult see vahe on, et sellest rääkides olen ma iseenda suhtes ausam. Olen rohkem mina ise.

Ja see on mulle küll tähtis.

Daki 12 lollikindlat viisi, kuidas lahkuminekust üle saada

Inimesed ja inimeseks olemine 7 kommentaari

Kuna lõpetasin deidipausi ja mul on suur kalduvus absoluutselt kõiki asju üle mõelda, siis hetkel mõtlen ma üle ka seda, et mu ellu on jõudnud uus tore inimene. Naljakas asi selle deitimisega – kui 20ndates võib sul olla suurim hirm see, et sa ei leia iial kedagi, siis 30ndates deitides täidab mõte sellest, et sa leidsidki kellegi, sind MEGASUURE hirmuga. Aga sellest mõnel teisel korral, sest täna tahan ma rääkida hoopis eelmisest suhtest üle saamisest.

Esiteks on tänane “Naistejuttude” saade just sellest, teiseks olen aga sellele palju mõelnud. Näiteks kommenteeris tuttav Facebookis selle teate all, kus ma sisuliselt andsin teada, et olen suhtes, ühesõnaliselt: “Jälle?” Ta ilmselt ei mõelnud seda üldse halvasti, aga see pani mind siiski mõtlema. Esiteks: mis on siis “aktsepteeritav” aeg, mil ma võiksin “jälle” suhtes olla? Selleks hetkeks, kui deidipausi lõpetasin, olin olnud vallaline kauem kui eelmine suhe kestis. Kas ma oleks pidanud kasutama mingeid muid aritmeetilisi võtteid, et kelleski ei tekitaks ebamugavust fakt, et ma olen jälle deitima hakanud? Näiteks… olla pärast kuuekuulist suhet vallaline vähemalt aasta? Kaks aastat? Või igaks juhuks viis aastat? Mis see aeg siis peaks olema, mil võib edasi liikuda?

(Vastan kohe ise: siis, kui sa ISE valmis oled.)

Niisiis, oma deidipausi lõppemise valguses olen palju mõelnud sellele, kuidas siis ikkagi teada, et ma olen tegelikult eelmisest suhtest üle saanud? Jõudsin järeldusele: olen. Mind muidugi ajab natuke paanikasse, et ma ei veetnudki sel korral kahte kuud köögipõrandal nuttes – ma sain asjast üsna kiirelt üle. Miks? Kuidas? KAS SEE KÕIK ON ILLUSIOON JA TEGELIKULT OLEN MA TÄIEGA RIBADEKS, KUIGI TUNNEN END JUMMALA OKEIS KOHAS OLEVAT?!

Aga sukeldugem! Millised on minu nõuanded, kuidas lahkuminekust üle saada?

1. Otsusta, et suhe on läbi. Minu puhul on aidanud sellele kaasa viis, kuidas suhted lõppevad (ma nimetan neid nähtusi lihtsalt plahvatuseks, sest ega need detailid olulised olegi) – kui suhe lõppeb nii põhjalikult, et seal lihtsalt polegi mingit võimalust, et “oh, äkki ikka prooviks uuesti” või “oh, äkki ikka saame asjast üle, kui natuke vaeva näeme”. Tõsi, mul oli üks hea sõber, kes mind natuke aitas neil hetkil, kui hakkasin kahtlema, et äkki ikka võiks asja läbi arutada (noh, et “rääkida ära ka oma nägemus juhtunust”), aga tema nõuanne oli selles mõttes üsna sirgejooneline – kui läbi, siis läbi, mis siin enam jahvatada. Oluline on muidugi aru saada, millal on tegemist olukorraga, kui edasine jahvatamine on teile mõlemale kahjulik või annab valesid signaale. On olukordi, kui nn closure talk on vajalik, sel juhul ma soovitan seda teha siiski paariterapeudi juures.

2. Eemalda eks sotsiaalmeediavõrgustikest. Ja see on asi, mida ma soovitan kõigile – eemalda! Eemalda! Eemalda! Blokeeri, kustuta – sul EI OLE vaja endale ise pidevalt haiget teha sellega, et tema pildid või staatused sulle ette hüppavad. Ka siis, kui suhe lõppeb üsna leplikel tingimustel, võta siiski kasutusele enesekaitsemeetodid, nt unfollow. Mul on ekse, kes on jätkuvalt mu sõbralistides, aga selleks, et ma saaksin nende tegemisi neutraalse tundega taas näha, läheb vähemalt aasta. Tunnetel peab olema võimalus jahtuda, ja igapäevane selle inimese nägemine ei aita lahkuminekust ülesaamisele kaasa. Selle punktiga käib kaasas ka oluline märkus: ära postita liigseid detaile sotsiaalmeediasse. Jah, ilmselt inimesed märkavad, kui sa olid eelmisel päeval kihlatud ja järgmisel päeval on kadunud igasugune märk sellest inimesest su kontodel, kuid sa võid ka lihtsalt öelda: “Jah, me läksime lahku, ma ei ole valmis/ ei taha sellest rääkida.”

3. Kindlusta suurepärane tugivõrgustik. On hästi oluline, et sul oleks inimene või paar, kellele helistada, kui sind on tabanud suhte lõppemise šokk (ja see šokk käib lainetena). Või isegi, kui see pole šokk, oled sa tõenäoliselt ikkagi väga liimist lahti ja oma uue elu ehitamine võtab teatud hulga aega. Mida kauem te olete koos olnud, seda keerulisem on leida uus rutiin. Kuidas saab lastega? Kuhu asuda elama? Kui sinu kanda polnud näiteks arved ja näidud, siis pead sa õppima hakkama saama ilmselt igapäevaste asjadega, et elu käimas hoida ja sul ei pruugi kõik need asjad pähegi tulla. Seega: leia keegi, kellele toetuda, kes vajadusel aitab hoida lapsi, kes vajadusel selgitab juriidilisi küsimusi või kes vajadusel kasvõi aitab leida ressursse, mida vajad – olgu selleks ohvriabi, nõustamine, psühhiaater või advokaat. Ja muidugi: leia inimene, kelle juurde minna või keda külla kutsuda, kui üksindaolekut on raske kanda. (Või kui sul tuleb peadpööritav vajadus end kohe heast Shiraz’st maani täis juua, siis ära tee seda üksinda.)

4. Anna andeks. See on üks väga raske, aga väga oluline asi, et sa saaksid edasi liikuda. Sul võib olla väga raske anda andeks inimesele, kes murdis su usaldust ja kes su südame kildudeks lõi, kuid veel raskem võib olla andeks anda iseendale, et sa… Need mõtted, mis pähe kipuvad, võivad olla igasugused. Miks ma ei näinud seda tulemas? Miks ma kohe ei näinud ohumärke? Miks ma end liiga kiirelt avasin? Miks ma lasin endale nii teha? Miks ma olin nii rumal? Miks ma, miks ma, miks ma OMETI EI TEADNUD PAREMINI!? Anna endale andeks. Sa talitasid selle infoga, mis sul sel hetkel oli. Inimese loomuses on usaldada, me kõik tahame olla hinnatud, väärtustatud ja armastatud. See, et sul oli see täiesti inimlik vajadus olla armastatud, on normaalne ja sa ei peaks veetma ühtegi hetke end selle eest karistades. Anna endale andeks. Ja millalgi tuleb hetk, kui sa suudad andeks anda ka talle. Ei, muidugi ei pea sa unustama, muidugi ei pea sa tehtule õigustusi leidma, muidugi võidki sa jääda igaveseks hukka mõistma seda, mis juhtus või mis tehti, kuid sa võid andeks anda, leida endas jõu soovida inimesele ikka parimat, püüda võtta juhtunut kui väärtuslikku õppetundi. Ja see on ainus viis, kuidas sa saad edasi liikuda.

5. Saa see õppetund selgeks. Läks natuke aega, enne kui ma aru sain, miks sel korral nii läks. Et kus oli see pimenurk, kuhu ma ei taibanud vaadata. Ja ma sain aru, et nii pidigi minema, sest mul oli see õppetund veel läbimata. Meil kõigil on teatud mustrid, teatud aiad ja teatud augud hinges, mida me teadlikult või alateadlikult täita püüame. Elu ongi üks pidev õppetund ning kui sa suudad aru saada, mis oli see põhjus, miks just sa ise selle õppetunni enda ellu kutsusid – see on juba suur asi. Ärge saage valesti aru, mingil juhu ei taha ma öelda, et ohvrid on ise SÜÜDI (kui tegemist on vägivaldse suhtega). Küll aga usun ma raudkindlalt, et igas asjas on oma õppetund ja me peame selle omandama, et edaspidi seda konkreetset viga osata vältida. (Ja küllap me teeme edaspidi uusi ja veelgi põnevamaid vigu:).

6. Ära klatši oma eksi seljataga (liiga palju). Ainult teie kaks teate, mis tegelikult suhtes toimus. Su sõpradel on kindlasti vaja teada teatud osi sellest – kas või selleks, et nad saaksid sind kaitsta ja vajadusel aidata, kuid igapäevased kõned teemal “Ja tead, mis ta veel ükskord tegi?!” on täiesti mõttetud. Kui sa tunned, et sul on vaja neid teemasid lahata, siis tuletagem meelde parimat dialoogi, mis ükskord mu psühhiaatrikabinetis aset leidis. (See puudutas üht varasemat lahkuminekut küll.)

“Mul on tunne, et mu sõpradel on täiesti kopp ees sellest, et ma koguaeg oma eksist räägin,” kurtsin ma.
“Oot, misasja, sa tüütad oma sõpru selliste juttudega?” imestas arst. “Ole nüüd, jäta oma sõprade hing ometi rahule! Sõbrad pole selleks, et neid pidevalt oma lõppenud suhte detailidega tüüdata.”
“…selleks olete mul teie?” muigasin.
“Häh, muidugi mitte!” rehmas ta käega. “Mina olen siin selleks, et vaadata, kas ravi toimib ja jälgida su üleüldist tervislikku olukorda. Kui rääkida tahad, mine psühholoogi juurde.” (Ja ma läksingi. Aitas.)

7. Leia endale mingi projekt. Ja anna sellele projektile nimeks: “Minu uus elu”. Lisaks sellele, et sa saad hakata jälle voodis rahus apelsine sööma (vt Carrie ja Big), et sa saad jälle rahus absoluutselt ainuisikuliselt otsustada, mida panna poes toidukorvi ja kraanikausis pole enam habemekarvu, on sul täiesti ainulaadne võimalus olla iseendaga ja hakata vaikselt avastama, kes sa oled. Hakata end üles ehitama. Ja et mitte ainult koguaeg iseendale keskenduda (see võib olla kohati valus ja raske, sest mõtted võivad ikka lahkuminekule minna ja sellele, kui valus sul on), tasub leida ka mingi muu, lisaprojekt. Minul sai selleks kodu renoveerimine, lisasin sellele veel kehaprojekti. Midagi, mis tekitab sinus elevust, midagi, millele keskenduda. Mine trenni, hakka katsetama uute põnevate retseptidega, värvi seinu, tee suurpuhastus…

8. Suurpuhastus. Ahjaa, sellele muidugi eelnegu kõigi eksiga seotud asjadest vabanemine. Mina tagastasin asjad paar päeva pärast lahkuminekut ja kõik muu, mis jooksvalt välja ilmus ja mulle teda meenutas, lendas jooksvalt prügikasti. Väga vabastav! Kui sul on ekse, kellega sa tead, et tulevikus säilib tema vastu soe tunne (aga sinna läheb aega, kui te suudate olla kas sõbrad või lihtsalt sõbralikud), siis tekita mingi kastike, kuhu panna pildid-kirjad, kingitused – misiganes asju sa tahaksid alles hoida või mis on liiga väärtuslikud, et neid ära visata. Ja pane see silme alt ära. Aga tean ka juhtumeid, kus eksiga seotud asjad on konkreetselt ära põletatud (ma ise pole seda vist kunagi teinud) – misiganes sul vaja on, et su kodu ja su enda elu feng shui oleks võimalikult eksivaba.

9. Sa võid vabalt deitida. Mul on üks sõbranna, kes nimetab järgmist kutti, kellega hookida uppalate cleanser’iks. Kui sa oled sedasorti inimene, siis sul võib olla füüsiline vajadus, et su keha oleks puudutanud viimasena keegi teine kui su eks. Seega, tõmba see Tinder, käi mõnel deidil, be safe, naudi väikest flirti – aga siis võta aeg, et olla sina ise ja aru saada, kes sa üldse tegelikult oled. Ära sukeldu kohe meeleheitlikku tagaajamisse, et leida endale järgmine baby daddy (juhul kui su bioloogiline kell kõrvulukustavalt taob), sest isegi kui su prints satuks su teele järgmisel päeval, oled sa ise veel nii katki, et see suhe on juba alguses hukule määratud.

10. Kirjuta kirju. Kui sind tabab ülevoolav soov talle näkku karjuda, kui haiget ta sulle tegi, kui valus sul on, mida ta kõike valesti tegi ja üleüldse, LIFE IS SHIT AND IT’S YOUR FAULT, siis kirjuta kiri – aga ÄRA SAADA SEDA ÄRA! Meil kõigil on lahkuminekujärgselt emotsioonide virvarr ja see on täiesti normaalne. Aga tegelikult pole mingit mõtet oma egoga lehvitama minna ning hakata õigust taga nõudma, et kes siis ikkagi rohkem süüdi on ja kes võidab võistluse selles, kel on rohkem valus. Jah, sul on valus. Jah, ta käitus sitasti. Aga ilmselt on ka tal valus ja ilmselt tema silmis käitusid sina sitasti. Lõppeks: so what? Omaenda sita peame me ikka ise läbi töötama ja tema (või tema peale karjumine) sind selles ei aita. Mis aga ei tähenda, et sul poleks õigus neid tundeid tunda, lihtsalt leia tervislik viis need välja elada. ÄRA SAADA NEID KIRJU ÄRA. ÄRA HELISTA TÄIS PEAGA. ÄRA TŠÄTI TÄIS PEAGA. Bloki ta number, kustuta meiliaadress, midaiganes – ära saada seda jauramist talle ära. Tuleviku-sina tänab sind.

11. Ja kui sa oled valmis edasi liikuma, siis püüa seda teha aeglaselt. Jah, ma ka ei tea, mis on “aeglaselt” ja ma ka tegelt ei tea, millal on “jälle” okei astuda järgmisesse monogaamsesse suhtesse. (Lisasin monogaamse, sest mitme inimesega deitimine on ka täiesti okei ja paljud teevad seda, aga vähemalt mina konkreetselt hetkel olen monogaamne.) Aga võta asja aeglaselt. Püüa aru saada, millised hirmud on alateadlikud. Millised omadused, mida sa uuele silmarõõmule omistad, on tegelikult vaid projektsioon või soovmõtlemine. Millised tema omadused on tegelikult täiesti okeid omadused, mis vaid tekitavad sinus vastandlikke tundeid, sest meenutavad kaude eksi. Aga saa ka aru, millised omadused võivad tegelikult olla ohumärgid – ja et sa oled ohtlikult lähedal kordamas eelmisi vigu.

12. Sinuga saab kõik korda. Ausalt saab. Kõik saab korda. See võib tunduda lõputu ja võib tunduda, et see valu ei saa iialgi läbi ja võib tunduda, et sa ei armasta kunagi ja võib tunduda, et ammugi ei armastata sind kunagi (mis on tõsi mõttes, et kuniks sa ise end ei armasta ja endaga rahu ei tee, ei saagi keegi sind armastada)… Aga aeg tõesti parandab paljud haavad. Mitte kõik, paljudest jääb armkude. Aga sa liigud edasi, sammhaaval. Püüa olla hetkes, püüa olla uhke enda üle iga üleelatud päeva üle. Loo endale rutiinid ja pea neist kinni – ning kiida end, kui oled suutnud edukalt millegagi hakkama saada, olgu selleks pisimgi asi. Jah, ükskord tuleb hommik, kui sa ei mõtle esimese asjana enam lahkumineku peale. Tuleb päev, kui õhtuks sa avastad, et sa polegi nutnud. Tuleb päev, kui sa ei mõtle kordagi eksi peale. Ja tuleb nädal, kuu… Ja sa saad aru, et see on möödas. Sa oled teiselt poolt välja tulnud.

Parim lahkuminekulugu ka:

12 asja, mida veerandaasta deidipausi mulle õpetas

Inimesed ja inimeseks olemine 6 kommentaari

Kui te kuulate “Naistejutte”, siis võibolla olete te kursis sellega, et millalgi talvel otsustasin ma, et mul on deitimisest üsna  villand saanud. See ei olnudki seotud ühegi konkreetse inimesega (või konkreetse inimese puudumisega), pigem tuli selline sügav arusaamine, et ma pean olema mõnda aega täiesti teadlikult iseendaga. Kui mõtlema hakata, siis ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii teadlikult iseendaga olin – ikka on olnud kuskil keegi, kes, kui isegi mitte voodit või reedeõhtuid, siis mõtteid hõivab.

Niisiis otsustasin ma, et Tinder kinni, tšakrad lahti – või mida säärast. No teate küll, kuidas see käib. (Või äkki ei tea, aga umbes nii see käis.)

Hakkasin täna mõtlema, mida ma siis lõppeks olen selle aja jooksul enda kohta teada saanud? Kas üldse olen? Proovime.

1. Ma sain teada, et ma ei oska iseendaga olla – ja et ma täidan tühimiku tööga. See on ilmselt põhjus, miks ma nii palju tööd teen. Ma lihtsalt ei oska iseendaga olla. See tähendab – mul ei hakka igav, mul on ikka midagi lugeda või vaadata või kirjutada, aga kui ma olen lihtsalt iseendaga ja isegi mitte emarollis, siis tekib hinge väga kiirelt selline näriv tunne, et ma ei ole kellelegi kasulik ja ma pean kiirelt olukorra parandama – töö on selleks kõige kiirem ja parem lahendus. Kusjuures, ma sain sellest aru üsna hiljuti, seega püüan ma nüüd teadlikult ikkagi tunde lugeda ja mitte ülemäära üle pingutada. Ja kui hääleke ütleb, et kui ma pole produktiivne, siis ma olen kasutu ja seega ebavajalik, püüan ma mõne parema mõtte asemele mediteerida. Õigemini peaks ma tegelema sellega, et aru saada, miks ma nii tunnen.

2. Ma sain kinnitust tõsiasjale, et mehed on tõesti nagu tulemasinad. Kui sul vaja on, siis ei leia sa käekotipõhjast ühtegi, aga kui sul vaja pole, hakkab neid välja kukkuma igast taskust ja sahtlist.

3. Ma sain aru, et ma olen täiesti monogaamne inimene. Vähemalt hetkel. On muidugi veider sellest aru saada siis, kui sa oled üksinda, aga… Ma ei oskagi seda seletada. Oma elu jooksul on mul olnud palju perioode ja veendumusi, muuhulgas olen ma olnud kindel, et monogaamsus pole jätkusuutlik. Aga olles teadlikult eemaldanud igasugused nö ahvatlused, sain ma aru, et see FOMO-tunne on täiesti fabritseeritud. Kuskil mujal polegi parem, kuskil polegi kedagi, kes oleks veel parem – ainus, mis on kõige parem, on see hetk just siinsamas praegu.

4. Ma sain aru, et lisaks tööle täidan ma tühimikke mõttetute obsessioonidega. Üheks peamiseks on toit. Mu suhe toiduga on läinud väga käest ära, kirjutasin sellest ka ning laupäeval ilmub podcast, kus ma sellest ka natuke räägin. Saade sai linti võetud mõni aeg tagasi, aeg on edasi läinud ja ma saan aru, et kui ma ettevaatlik ei ole, võin ma väga kergesti libastuda. Ühest küljest ma reaalselt VÕITLEN vajadusega tõmmata alla mõni äpp, et saaks hakata mikrosid ja makrosid lugema, aga miski ütleb mulle, et see on hetkel väga, väga halb mõte.

5. Kui ma tühimikest teadlikuks sain, sain ma aru, et tegelikult on kõik hästi. Nüüd on muidugi kohati uus paranoia, et iga põnev asi, mis mu tähelepanu köidab, on tegelikult uus ja särav vahend oma sisemistelt sõlmedelt tähelepanu ära pööramiseks, aga ma lepin praegu sellega, et päevas teadlikult 20 minutit iseenda mõtetega olemiseks peab olema hea algus. Lihtsalt olengi ja ei tee midagi (kui just postituse idee ei tule ja siis… oh look, new and shiny way to not think about my problems!)

6. Ma sain aru, et deitimist mitte forsseerides olen ma märksa õnnelikum – ja rikkam. Sõna otseses. Kohutavalt palju raha jääb üle, mida ma ei kuluta drinkidele või dinneritele või hilisõhtustele rongidele või taksoteenusele.

7. Ma sain teada, et jah, on võimalik, et ma tõesti MAGAN VÄLJA. See juhtus esmaspäeval, kui ma ärkasin kell 7 hommikul, sest olin eelmisel õhtul kell 21 magama läinud. Ja enne seda kaks ööd saanud kümme tundi magada. Ning et ma reaalselt olengi füüsiliselt välja puhanud. See kõik oleks olnud olemata, kui ma oleks endale mingid deidi organiseerinud sellesse nädalavahetusse.

8. Ja ma sain teada, et kõikidel mu tarkadel sõbrannadel on olnud õigus. Kui ta on sinust huvitatud, siis ta näitab seda välja ja ei mängi mingeid mänge. Sa ei pea lugema alltekste või päevi, millal on okei temaga suhelda. Ja ma sain teada, et erinevalt mõnedest mu sõbrannadest, kes arvavad, et selliseid inimesi pole, siis on küll. Maailmas on veel selliseid inimesi.

9. Lisaks sain ma teada, et mind over matter töötab väga hästi. Jah, ma tunnen füüsilisest lähedusest vahepeal puudust (ja, nagu ütles Carrie seksjalinnas – lihtsalt tahaks tunda mehe raskust oma peal), aga see on nii väike osa sellest, mis on mu vajadused selleks, et olla õnnelik. Ja kõik need vajadused on vähemal, enamasti rohkemal määral kaetud.

10. Ja ma olen unustanud, milline ma välja näen. Kui sa ei vaata pidevalt peeglisse ega uuri selfisid selle pilguga, kuidas sa võiksid järjekordsele huviobjektile tunduda (teate küll seda fiili, kui uus silmarõõm avastab su instagrami ja sa tunned füüsiliselt, kuidas ta su pilte uurib ja siis sa lähed ja püüad vaadata oma kontot võõraste silmadega jne), siis sa võid unustada, milline sa tegelikult välja näed. Ma olen reaalselt iga jumala kord peeglisse vaadates üllatunud ja sealt vaatab vastu täiesti võõras nägu. Mul on selle näo vastu täiesti neutraalsed tunded. Juustega pole rahul, aga juustega pole ma kunagi rahul, ülejäänud osa – meh. Las ta siis olla.

11. Ma olen avastanud, et ma ei karda enam. Kui suvelõpulahkuminek lõi mu parasjagu paigast, siis mingil hetkel ma avastasin, et ma ei karda enam. No hullusehoogusid ikka lööb välja mõnel tumedal hetkel, aga kui ma asjale selge pilguga vaatan, siis TEGELIKULT ma ei karda. Ma ei karda, et ma tõmban ligi hulle või ebastabiilikuid või abielumehi. Ma ei karda, et ma jään üksikuks. Ma ei karda, et ma armun uuesti ja võibolla lähen uuesti lahku. Ma ei karda, et ma armun uuesti ja ehk isegi abiellun uuesti. Ma ei karda, et ma ei saa enam lapsi. Ma ei karda, et ma saan veel lapsi. Ma ei karda ühtegi võimalikku tulevikku, sest ma olen juba praegu nii valmis. St oma eluga valmis. Mu elu on hea, kõik on hea. Mul on oma eluga veel nii palju teha, olgugi ta valmis… Ma ei oska vist hästi seda tunnet sõnadesse panna – mul on praegusega nii palju tegemist, et kõige suurem trikk on lihtsalt meelde tuletada endale – ole praeguses!

12. Sest seda avastasin ka – ma kipun ette ruttama. Iseendast ja antud hetkest. Ja sellele aitasid kaasa igasugused flirdid ja deidid – sest mida muud üks järjekordse deidi otsimine või ootamine ole, kui ikka praegusest hetkest ette ruttamine. Aga miks mitte ei võiks see kolmapäevaõhtu, mil laps on trennis ja töö on tehtud, süüa veel tegema ei pea, koristada ei viitsi – miks mitte ei võikski see hetk olla see, mis on kõige olulisem. Ja kas mitte see polegi see hetk, mida minevikudaki eri aegadel on niiiii väga igatsenud? Noh, nüüd on see käes. Ole hetkes, räh!

Maru melanhoor-post tuli vist, aga tegelt üldse pole. Ma sain sellest ka aru, et pean rohkem oma vanasid häid melanhoorahetki endale lubama, aga sellest mõnel järgmisel korral. Muah mu armsad!

Suhtenõustaja Mila

Kooskasvamine 2 kommentaari

Stseen. Mina loen raamatut, Mila vaatab multikaid.

“Misasi on pulma-aastapäev?” küsib Mila.
“See on nagu sünnipäev, mida pead igal aastal, aga sel päeval, kui kunagi abiellusid.”
“Sina oled seda vist saanud ka tähistada?”

Mõtlen. Siiralt ei suuda meenutada, sest olin ju esimesel beebijärgses udus ja teisel juba… No siiralt ei mäleta, ühesõnaga.

“Vist jah, aga me läksime su isaga üsna ruttu pärast abiellumist lahku.”
“Nojah, aga sellest pole midagi. Mõned inimesed lähevadki lahku,” noogutab Mila.
“No lahutusprotsent on umbes 50,” tõden (lisades mõttes, et minu puhul on lahutusprotsent kaunis 100). “Pooled paarid umbes lähevad lahku. Kõik ei leia kohe esimese hooga eluarmastust.”
“No sellest pole ka midagi,” ütleb Mila leebelt. “Sul on ju ka veel aega otsida.”

Ja lisab pisukese mõttpausi järel muiates: “Samas, sul on olnud juba päris mitme mehe vahelt ju ka valida…”

Ja… stseen.

Selle peale meenus kohe, mida Hennu targutas ükspäev.

Ja lõppu veel minu ja Mila hetke lemmiklugu, mida autos ülevõlli kõvasti kuulame ja kaasa undame.

kuidas ma peaaegu peksa ei saanud

Inimesed ja inimeseks olemine 3 kommentaari

Kui te juhuslikult tähele panite, siis võtsin ma tööabikaasa Kr ärgitusel osa saunamaratonist. (Jah,  ma jäin ellu.) (Jah, ise ka imestan.) Aga mitte saunast ei tahtnud ma rääkida, vaid ühest vahejuhtumist.

Ootasime auhinnatseremooniat, kui märkasin koridoris vooriva rahvamassi vahel ilmselgelt hirmunud tütarlast, üle kelle oli kummardunud vihane jorss. Jorss tagus käsi tüdruku pea kõrvale vastu seina, oma nii olulist suhtejuttu toonitades.

Läksin lähemale, mõeldes, kuidas saaksin sekkuda. (Mu tiim oli samal ajal laiali, olin täitsa üksi.) Samal ajal vooris neist mööda kümneid ja kümneid inimesi, tüdruku sõbranna seisis suhteliselt ükskõikse näoga kõrval, oodates et “draama” mööduks. Mõtlesin, et lihtsalt lähen ja teen nägu, et nende tiim jäi mulle enne juba silma ja nüüd tahaks õnnitleda või midagi. Siis märkasin, et (vist neiu tuttav) mees läks lõpuks olukorda klaarima.

Hops! Oli vend ülepeakaela trepist alla visatud. Kargasin püsti, kutt jõudis enne, jooksis uuesti vägivallatseja juurde, no ja siis läks juba tõeliseks madistamiseks, rusikad ja veri siin ja seal. Sellele LÕPUKS reageerisid ka korraldajad.

…visates välja kuti, kes läks tüdrukule appi.

Läksin korraldajate juurde ja ütlesin, et nad teevad valesti. Et süüdi on hoopis see vend, see 2×2 džentelmen, kes tüdrukuga rääkimiseks käed appi võttis. Ja et teine noormees läks lihtsalt appi.

“Mul on endal ka kolm poega. Ma tean küll. Ju ta ise küsima läks,” oli vastus.

Ma olin šokeeritud, hirmul (see 2×2 põkk ikka tõmbles ja õigust jäi ülegi) ja enda peale pahane, et ei suutnud, ei osanud, ei julgenud midagi teha.

Ja ma senimaani ei tea, kas ma oleksin pidanud kohe vahele minema mingi lugulauluga ja teesklema, et ma seda neiut tunnen… või oleksin ma ise selle peale sealt trepist alla “kukkunud”.

Ja mind nii ILGELT ajab närvi, kuidas sellised vägivaldsed suhted, vägivaldsed olukorrad klõpsti ära normaliseeritakse. “Ju ta ise läks norima.” “Nende pere siseasi.”

Ma reaalselt värisen praegu vihast seda kirjutades ja ma ei teagi, mille peale ma täpselt vihane olen. Enda peale olen ka, sest ma ei tea ikka veel, kuidas ma reaalselt saaksin inimesi aidata või mida ma oleksin tegelikult pidanud selles olukorras tegema. Sest kuidas ma tean, et ta mu abi oleks üldse vastu võtnud? Kuidas ma tean, et ta on üks neist naistest, kelle jaoks see ongi “põnevus”, mida suhte juures on täiesti normaalne taluda? Ja lõppeks tekibki küsimus, et mis see minu asi on… ja see ongi ju suurim probleemi koht. Me kõik arvame, et pole meie asi. Me kõik kardame äkki samamoodi ise üle tahi saada. Me kõik ootame, et küllap naine saab lõpuks ise aru, et tasuks äkki selle trossi juurest ära tulla.

Ja siis me imestame, miks meie ühiskond on nii katki…

PS. Rääkisime sarnasel teemal ka “Naistejuttudes” just möödunud korral.

this is fine.

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Puhkuse viiendal päeval ärkasin ma kell 7 (eelnevalt kell 3, 4, 5 ja 6 – aga seda teen ma koguaeg, hoolimata sellest, kas on puhkus või ei) ja mõtlesin, et teen unerestardi, aga enam magama ei jäänudki. Vähkresin kaks tundi voodis ja mõtisklesin selle üle, et kas tõesti olen ma puhkuse viiendaks päevaks oma unevõla kustutanud ja et kas ma olen kriisis.

Kell 9 jäin uuesti magama (järelikult unevõlg veel üleval), olles veendunud, et jepp, ma olen kriisis.

Kriise on kahesuguseid. Selliseid, mil ma tean väga selgelt, miks ma kriisis olen ja mida ma tegema pean, et sellest üle saada, ja siis on selliseid nagu praegu, mil ma ei saa üldse aru, mis minuga lahti on, saati siis teaks ma, mida edasi teha.

Nii olen ma terve nädala selles kriisis marineerinud. Mul oli puhkuse ajaks plaanitud hunnikute viisi kirjutamist, aga käsi ei tõusnud ühtki tähemärki kirjutama. Meenusid mu esimese peatoimetaja sõnad – ta nimelt uskus, et inimesele on antud elus teatud arv tähemärke ja ühel hetkel võib see täis saada. Ja nii olen ma terve nädala mõelnud, et kas mu tähemärkide arv on täis saanud igavesti või vaid ajutiselt. Tõsiasi, et ma täna blogi kätte võtsin, vast näitab, et ajutiselt?

Siis on tõenäosus, et tegemist on iga-aastase sünnipäevaeelse kriisiga. 34 ikkagi, mõtelge. Ma küll ei tea, mida ma plaanisin selleks vanuseks ja palju ma sellest saavutanud olen, aga kohe kindlasti ei plaaninud ma, et ma ikka veel olen vallaline ja by the looks of it seda teekonda ka samamoodi edasi seilan. Seega võib käsil olla ka harilik deitimiskriis, mis mind ikka vahel tabab. Tavaliselt sulgen ma siis kõikjal oma kontod, kustutan Tinderi ja lihtsalt oigan neli nädalat jutti selle üle, kuidas deitimine on ÉPOUVANTABLE! Kuidas see on väsitav, kuidas see sisaldab endas mõttetul hulgal logistikat, kohutavat ajugümnastikat (juba üle kahe vestluse käimas hoida on kohati tõeline ületamatu raskus mu jaoks – ma ei suuda isegi sõpradega igapäevaselt tšättida, jumalauta), ressursid muudkui kuluvad ja tõenäosus ressursse taastada, see on väga väike.

Ma tahaks, et oleks mingi lihtsam viis, deitimise asemel võiks eksisteerida mingi parem ja ressursisäästlikum versioon, aga – tuleb läbi ajada sellega, mis on. Või siis see osa ootele panna.

Nii et ma panen vist deitimise jälle ootele, sest ma lihtsalt ei jaksa sellega tegeleda. Õigemini, tavaolukorras ju jaksaks, aga kui jälle on mingi nimetu hingekriis, siis ma pean sellega ju esmajärjekorras tegelema, eks ole.

Vahemärkusena – rääkisin K2ga ükspäev oma deidielust ja ta lihtsalt naeris telefoni tükk aega ja ütles siis: “Tead, see põlevas toas koeraga gif? Vot seda kujutlen, kui sa oma deidielust räägid.”

Aga kuna tänaseks on ilmselge, et this is not fine, siis ma teen häääääästi teadliku otsuse muudele asjadele keskenduda mõni aeg. Umbes nagu need tšikid, kes abielluvad iseendaga – ainult et vähem (iseendaga) abiellumist ja rohkem mõtestatud tähemärke erinevatesse käsikirjadesse ja rohkem töösse sukeldumist (kuigi nii mõnegi hinnangu kohaselt teen ma niigi seda liiga palju).

No ja kuna ma kaalusin varianti, et tegemist on sünnipäevakriisiga, siis umbes pool tundi kujutlesin ma, kuidas ma olen sünnipäevaks kuskile laua kinni pannud ja istun seal tund aega ihuüksinda ja mitte keegi ei tule ja SIIS juba polnud mul lihtsalt unerestart ja kriisi üle mõtisklemine, vaid reaalne pisaratega võitlemine ja MIKS MA TEEN ENDALE SEDA AHHHH.

Tegelikult muidugi on nende kriisidega see ka, et neid tasub hinnata. Ilma kriisita ei teaks, et peaks midagi muutma ja tavaliselt, kuigi muutmised on hirmus rasked, muutuvad asjad ikkagi paremuse poole. See kehtib kõikides eluvaldkondades ja mul on mitmel rindel vist praegu see tunne, et peab muutusi tegema – kuidas ja milliseid, ma veel muidugi ei tea. Ja võib ka olla, et mul on lihtsalt kerge talvemasendus, kuigi olen üsna viisakalt võtnud sel aastal D-vitamiini ja püüdnud ikkagi jooksmas edasi käia ja suhteliselt tervislikult toituda (näiteks avastasin täna, et olen kuhugi kaotanud neli kilo kogemata). Ja eks see pidev rabelemine väsitaks igaüht, ma ei tea, miks ma arvasin, et see asi kunagi lihtsamaks läheb. Ei, spoiler alert, elu ei lähe kunagi lihtsamaks. Väsitab, raibe.

Aga kui hommikul kaks tundi end mõnusasse uima mediteerida püüdsin (ei õnnestunud väga), siis püüdsin ikkagi meenutada seda, et tänulik tasub ikka olla. Olgugi, et mulle ei meenunud just üleliia asju, mille üle tänulik olla antud hetkel, siis midagi ikka, midagi ikka.

Lugu ka.

lahkuminekufaasid

Inimesed ja inimeseks olemine 7 kommentaari

Ma pole vist ainuke inimene, kellele lahkuminekud väga ei meeldi. Ausalt öeldes maksaks ma head raha, kui ma kohtaks kedagi, kes saaks siiralt öelda mulle, et oi, talle küll hirmsasti meeldivad lahkuminekud.

Jah, muidugi ma saan aru sellest, et suhted lõppevad ja peavadki lõppema, et inimesed saaks edasi liikuda ja ikka püüelda edasi õnne poole. Ja et vahel on lahkuminekut väga-väga vaja. Ja nii edasi ja nii tagasi, ma tean, muidugi.

Aga lahkuminekut sakivad nii väga äässi, isegi siis, kui sa tead, et see oli hädavajalik. Võib-olla eriti siis, sest ratsionaalsel tasandil saad sa aru, et see, mis toimus, oli paras kräpp ja ongi parem, et see läbi sai, siis MIKS KURADI PERSET SA END IKKAGI NII SITASTI TUNDMA PEAD AHHHH.

No ja siis eriti sakib see osa, et sa nagu hakkad end juba hästi tundma, šokk ja lahkuminekulogistika (kelle sokid, kelle pann) on ära tehtud, sa juba liigud edasi ja oled juba tundnud end teatud hetkedel isegi õnnelikuna, mis mõni aeg tagasi tundus täiesti saavutamatu eesmärk – ja siis juhtub midagi suvalist, mis ei olegi seotud su originaallahkuminekuga, aga ajab sind emotsionaalselt endast välja ja siis pauhti! TERE TULEMAST, SA ELAD JÄLLE ÜLE OMA FAKING LAHKUMINEKUT.

Siis on veel see ka, ma panin tähele, et kui aeg on mööda läinud ja miski emotsionaalne turbulents sunnib sind niikuinii oma tunnetes ja elus inventari tegema, siis tuleb see kuradi lahkuminekusibul ja PALJASTAB SULLE MIDAGI! Tadaa! Õppetund! Sähke! Aina koorub siit sibulast aina toredamaid kihte! Palju õnne ja võtke heaks ja olge tänulikud!

Mis kõik oleks väga kena ja tore, kui esiteks elu kohe ka ütleks, kuidas nüüd see õppetund omaks võtta ja kuidas teha nii, et sa enam ei koperdaks täpselt samasse ämbrisse. Et kuidas nüüd edasi liikuda selle uue teadmisega. Ja et kuidagi võiks nii ka olla, et see osa, mis sind puudutab – sest miks sina siis ikkagi tõmbad ligi neid suhtemustreid ja põhimõtteliselt deidid elu aeg ainult kahe mehega (minu puhul siis nartsissistist X-ga ja vägivaldse Y-ga) (ah, ärge üldse hakake otsima mingeid paralleele või nimeseoseid, üldse pole oluline, põhimõtteliselt lapsepõlvest räägin siin) (ja ärgum keegi end ka puudutatuna tundku, sest ma olen deitinud ka väga paljude väga heade meestega, kellega pole mingil põhjusel töötanud asi või olen ma ise olnud loll jne) (no ja siis see ka, et hästi paljud suhted on toimunud mu peas vaid eks) – no ühesõnaga, et see osa võiks olla ka kuskil kenasti lahti kirjutatud. Et saabub sulle till-tall ukse taha postiljon või DPD kuller, käes kenasti lipsustatud pakike, kus sees siis juhendid, kuidas edasi elada ja mida enda juures muuta, et sa enam NII KURADI LOLL POLEKS.

Siis tuleb see lahkuminekufaas, kus sa lubad endale, et sa neverever ei deidi enam kellegagi. Kui sa oled bi või kaldud heteronormatiivsest siia-sinna, võib sul juhtuda ka see, et sa otsustad, et mõnda aega vaatad ainult teisest soost inimesi kui neid, kellega sa muidu deitisid. Siis sulle aga meenub, et kurat, sul Tinderis ikka mäts alles selle eksiga ja vaja kähku minna ikka see ära kustutada (mis siis, et sa lubasid Tinderit enam iial mitte tõmmata ja sa ei saa seda kuradi leegiikooni enam näha kah ilma ropsimata), ja siis, arvake ära, muidugi, jah, kaks tundi hiljem tinderdad rõõmsalt ja mõtled, et oh, äkki polegi kogu maailm värdjaid täis.

Vahele mahub igast muid faase ka (sellest esimesest “Never again!” faasist kuni selleni, mis rändomhetkel juhtub, et mingi õppetund tabab litakaga vastu nägu), näiteks see faas, kus sa pead läbi tegema selle suht tüütu sotsiaalmeediapuhastuse, sest fuhh. Siis see faas, kus sa pead poolvõõrastele selgitama, et aa, jaa, ma jälle vallaline. Siis see faas, kus sulle meenub, et appi, seks eksisteerib ja äkki peaks sellega ikka kuidagi tegelema, aga kuidas jne. Ja siis tugev eitusfaas. Ja siis hästi palju vastikuid või vähemvastikuid väikseid hetki, mis kõik ikkagi on seotud selle va sibulaga. Näiteks see päev, kui sa end megapurju jood. Siis see päev, kui sa suitsetamise maha jätad ja hakkad jälle jõudu tegema. See kord, kui sa lähed kuskile, kus sulle meenuvad mõned head hetked, aga nüüd juba läbi selle uue filtri et “issand, kuidas ma seda ometi läbi ei näinud”. See päev, kui ootad deiti ja eks kõnnib vastu ja sa pead ära jooksma, sest iu. See päev, kui leiad mingi asja, mille peaks tagastama, aga otsustad ära visata, sest ei jaksa enam. See päev, kui kordagi ei mõtle sellele, ja siis see päev, kui saad aru, et hullult pikk aeg on mööda läinud ja sa pole üldse sellele mõelnud.

No ja siis minu puhul on veel ka selline hetk, nagu mul oli reedel, kui ma tegin üht intervjuud ja ma kuulasin selle naise lugu ja koguaeg ainult noogutasin: “Jah! Jah! Jah! Issand, mul on lõpuks nimi sellele asjale, mis ma teen! Ma tean nüüd, mille poole vaadata! Jah! TÄPSELT SAMA KAS ME VÕIKS HAKATA PARIMATEKS SÕBRANNADEKS PALUN NÜÜD?” (Seda viimast ma siiski ei öelnud, sest EGA MA IDIKAS OLE.

Kõige-kõige rohkem häirib mind aga lahkuminekute juures see, et pole mingit maagilist aega, mille sa pead ära ootama ja tead siis, et oled sellest üle, mis juhtus. Mõnikord läheb selleks aastaid. Igasugused seksjalinna “üle saamiseks kulub pool aega sellest, mis te koos olite” valemid ei tööta – kahjuks või õnneks, sest vahel on ju suhted nii pikad ja mõtle, oled kellegagi kümme aastat koos ja siis pead veel viis ootama, et üle saada? Kamoon, ära võib surra nii ju.

ÜKSIKUNA!

(Ahjaa, see faas on ka, väga püsiv, kus sa oled veendunud, et sa jääd igaveseks üksikuks ja sured nii, et kassid söövad su näo ära ja kui CSI tuleb korterit uurima, et kas kuritegu jne siis selle lilla valgusega vaadates saavad aru, et selles majas pole keegi vähemalt 20 aastat seksinud.)

Appi, kuidas ma ikka teinekord jälestan seda, et iga asi on millekski vajalik ja iga sitt, mis juhtub, õpetab sulle su enda kohta midagi. No ja muidugi see, et arene, arene, arene! Ainult ise saad need õppetunnid läbi teha, ainult sina ise. Miks pean alati mina?! Miks keegi teine ei pea, ahhhhhhhh?!

Olgu, aitab nüüd sellest jauramisest. Saate aru küll, eks. (Kuulasite ju “Naistejutte”, teate, mis häälega ma umbes neid “kriise” läbi elan, ikka poolenisti enda üle naerdes.) Et muudkui elad rahulikult oma elu ja vahepeal isegi hõljud kuskil mõnusas eetris, kus kõik on hästi ja siis litaki, hakka aga jälle muudkui õppima ja arenema. Ilgelt väsitav.

Ja ebakonkreetne, ütleks. Tahaks ikka kohe konkreetseid vastuseid ka.