Kui te juhuslikult tähele panite, siis võtsin ma tööabikaasa Kr ärgitusel osa saunamaratonist. (Jah, ma jäin ellu.) (Jah, ise ka imestan.) Aga mitte saunast ei tahtnud ma rääkida, vaid ühest vahejuhtumist.
Ootasime auhinnatseremooniat, kui märkasin koridoris vooriva rahvamassi vahel ilmselgelt hirmunud tütarlast, üle kelle oli kummardunud vihane jorss. Jorss tagus käsi tüdruku pea kõrvale vastu seina, oma nii olulist suhtejuttu toonitades.
Läksin lähemale, mõeldes, kuidas saaksin sekkuda. (Mu tiim oli samal ajal laiali, olin täitsa üksi.) Samal ajal vooris neist mööda kümneid ja kümneid inimesi, tüdruku sõbranna seisis suhteliselt ükskõikse näoga kõrval, oodates et “draama” mööduks. Mõtlesin, et lihtsalt lähen ja teen nägu, et nende tiim jäi mulle enne juba silma ja nüüd tahaks õnnitleda või midagi. Siis märkasin, et (vist neiu tuttav) mees läks lõpuks olukorda klaarima.
Hops! Oli vend ülepeakaela trepist alla visatud. Kargasin püsti, kutt jõudis enne, jooksis uuesti vägivallatseja juurde, no ja siis läks juba tõeliseks madistamiseks, rusikad ja veri siin ja seal. Sellele LÕPUKS reageerisid ka korraldajad.
…visates välja kuti, kes läks tüdrukule appi.
Läksin korraldajate juurde ja ütlesin, et nad teevad valesti. Et süüdi on hoopis see vend, see 2×2 džentelmen, kes tüdrukuga rääkimiseks käed appi võttis. Ja et teine noormees läks lihtsalt appi.
“Mul on endal ka kolm poega. Ma tean küll. Ju ta ise küsima läks,” oli vastus.
Ma olin šokeeritud, hirmul (see 2×2 põkk ikka tõmbles ja õigust jäi ülegi) ja enda peale pahane, et ei suutnud, ei osanud, ei julgenud midagi teha.
Ja ma senimaani ei tea, kas ma oleksin pidanud kohe vahele minema mingi lugulauluga ja teesklema, et ma seda neiut tunnen… või oleksin ma ise selle peale sealt trepist alla “kukkunud”.
Ja mind nii ILGELT ajab närvi, kuidas sellised vägivaldsed suhted, vägivaldsed olukorrad klõpsti ära normaliseeritakse. “Ju ta ise läks norima.” “Nende pere siseasi.”
Ma reaalselt värisen praegu vihast seda kirjutades ja ma ei teagi, mille peale ma täpselt vihane olen. Enda peale olen ka, sest ma ei tea ikka veel, kuidas ma reaalselt saaksin inimesi aidata või mida ma oleksin tegelikult pidanud selles olukorras tegema. Sest kuidas ma tean, et ta mu abi oleks üldse vastu võtnud? Kuidas ma tean, et ta on üks neist naistest, kelle jaoks see ongi “põnevus”, mida suhte juures on täiesti normaalne taluda? Ja lõppeks tekibki küsimus, et mis see minu asi on… ja see ongi ju suurim probleemi koht. Me kõik arvame, et pole meie asi. Me kõik kardame äkki samamoodi ise üle tahi saada. Me kõik ootame, et küllap naine saab lõpuks ise aru, et tasuks äkki selle trossi juurest ära tulla.
Ja siis me imestame, miks meie ühiskond on nii katki…
PS. Rääkisime sarnasel teemal ka “Naistejuttudes” just möödunud korral.
3 thoughts on “kuidas ma peaaegu peksa ei saanud”
Igasuguste füüsilise vägivallajuhtumite korral on elementaarne kutsuda politsei või teha hiljem avaldus politseile -see on ilmne kriminaalkuritegu.
ma arvan ka, et politsei peaks kutsuma, aga enne võiks seda neile öelda, et lähedki ligi ja ütled, et minuarvates niiviisi omavahel ei vestelda ja kui teismoodi suhelda ei suuda, siis ma kutsun politsei. Kuigi, jah, tead ise ka, et mees ütleb siis naisele, et läheme suhtleme eemal ja naine saab ikka oma kooslepi kätte.
Politsei oleks selles olukorras ilmselt liiga hilja kohale jõudnud. Mitte jahtuvate laipade mõttes vaid selles mõttes, et kõik sõnelused ja väljaviskamised oleks selleks ajaks ära olnud ja edasi oleks olnud ainult sõna-sõna vastu.
Korraldajad käitusid küll lollisti. Kas neil mingit tagasiside lehte ei ole, kuhu saaks selle loo kohta kirjutada?