Rubriigiarhiiv: Muusika, raamatud, kinokunst

get to know yourself

The Stupidest Angel

Hakkasin lõpuks normaalset raamatut lugema ja ma pole jõudnud eriti kaugele, aga juba tean, et see on nii-ii hea noh.

Her girlfriends, all of them married or paired up with semipermanent boyfriends, told her that he needed to be single for a while. That, of course, was total bullshit. She knew herself, liked herself, washed herself, dressed herself, bought herself presents, took herself out on dates, and even had sex with herself from time to time, which always ended better than it used to with Dale.

“Oh, that get-to-know-yourself stuff will send you full-blown batshit,” said her friend Molly Michon. “And believe me, I am the uncrowned queen of batshit. Last time I really got to know myself it turned out there was a whole gang of bitches in there to deal with. I felt like the receptionist at a rehab center. They al had nice tits, though. I gotta say. Anyway, forget that. Go out and do stuff for someone else. That’s much better for you. ‘Get to know yourself’ – what good is that? What if you get to know yourself and find out you’re a total harpy? Sure, I like you, but you can’t trust my judgment. Go do something for other people.”

Christopher Moore, “The Stupidest Angel. A Heartwarming Tale of Christmas Terror”

but i’m good

Vahepeal mind häirib mõte sellest, et kõik on kaduv.

Ma vaatan seda roosipuhmast, mis Mila ostis, ja mõtlen – see on kaduv. Ma võiksin, jah, see põõsa istutada kuskile siia Klõugale, aga kauaks ta jääb? Peab vastu suve, kaks?

Ma ei julge enam nimelt midagi istutada. Ma istutasin, kui Mila sai aastaseks, koos emaga Mila jaoks sireli. See oli eriline sirel. See sirel oli pärit meie – MEIE – sirelipõõsast Tartus.

Nüüd ei ole alles enam ei seda sirelipõõsast Tartus ega enam seda sireliväetikest Nõmmel. Sest, noh, Nõmmel otsustasid teatud asjapulgad, et taimed ei loe. Ükskõik, mis lugu on seal taga – taimed ei loe. Ei loe, mille pärast on nad istutatud, ei loe. Loeb ainult raha, mida nad saavad kokku ajada, ehitades ehituslubadeta majasid Nõmme tagahoovidesse.

Jah, tere Tallinn.

Ma jäletan neid inimesi südamepõhjani, mis siis, et nad püüdsid isegi vabandust paluda. “Me ei teadnud, et see on oluline.” Te ei teadnud, et köögi akna taha istutatud kaheharuline sirelipoeg on oluline?! Really?! Kas tõesti?! Te ei tulnud selle peale?!

Samuti on kadunud kõik taimed, mis ma Nõmmele istutasin. Forsüütia. Piparmündid. Nartsissid. Kõik on läinud. Justkui me polekski seal elanud. Justkui see polekski Mila kodu.

//

Ja siis heidetakse mulle ette, et …

//

Ma sain huvitava vastukaja eilsele postitusele. “Et mis, oled jälle lahku läinud vä?”

Huvitav reaktsioon. Ma ei viitsinud vastata, sest see tundus nii jabur. Et minu emotsioonid peaksid nagu alati olema kuidagi seoses meeste olemasolu või puudumisega minu elust. Et minu “täiuslik õnn” peaks olema kuidagi seotud meestega.

Täiesti haige kontseptsioon.

Ma saan muidugi aru, et teismeline (ja hilisiteismeline) mina olen kultiveerinud seda arusaama siin blogis 10+ aastat. Samas, kes meist 20aastasena ei tunneks, et tahaks armastada, olla armastatud?

Samas – kes meist ka hilisemas vanuses seda ei tunneks?

Ja SAMAS ei tähenda see mitte kuidagi, et elu mõõnakohad peaks olema seotud meestega. Nagu ma niisama ei võiks tunda midagi. Nagu ma niisama ei võiks tunda üksildust, või olla õnnetu, või rivist väljas. Täiesti meestesse puutumatute asjade pärast – nagu näiteks raskused koolis või rahadega või üleüldse eluga.

Aga ei, esimene mõte on mõnedel ikka, et oh, draama! Äkki läks kutist lahku!

PS. Kes on öelnud, et mul on kutt?

PPS. Kes on öelnud, et mul pole?

Nii et täna ma istun siin, kardinad ette tõmmatu, olen nutnud peajagu ja mõned, ja mõtlen, et milleks. Milleks ma käin end internetis õigustamas. Milleks käin ma end valideerimas. Milleks? Kõigil on niikuinii ammu juba kujunenud minust mingi arusaam. Ja kel pole, noh, see loob selle niikuinii mingite x-asjade põhjal. Misiganes ma ütlen või ütlemata jätan, see ei loe.

Ja on jälle hetki, mil ma kahtlen, kas sellest 10+ aastast internetis on ikka päriselt kellelegi kasu olnud. Mulle isiklikult meeldib mõelda, et on. Aga kas päriselt ka on? Või taandub see kõik sellele “kas tal on jälle meestedraama”-diskursusele?

Telefon on väljas ja küllap ma sellest august ka välja tulen. Midagi hullu pole, ärge muretsege. Võibolla lihtsalt ei võta oma MA kraadi, sest noh, milleks. Ja võibolla lihtsalt, noh, ma ei tea.

Milal on keskkõrvapõletik ja ma igatsen teda iga ihukarvaga nii, et valus on. Ja ma mõtlen sellele, kui suur õnn see on, et ta mu elus on. Ja et äkki tema mõtleb ka nii.

täiusliku elu otsingud

See nädal on kuidagi eriti haige. Mul on tunne, et mu ainsad närvid, mis on alles veel jäänud, lähevad ükshaaval mustaks ja siis prõksuga katki. Iga asi ajab kohutavalt vihale, kannatust pole absoluutselt mitte millegi jaoks ja täna hommikul, kui selgusid magistritööde kaitsmised ja retsensendid, hakkasin ma tööle jõudes lihtsalt nutma. No täpselt selline tunne, et kõik, mina enam ei mängi, tõstan käed üles.

Ja samas ometi on praegu ju palju laadnam olla kui senini. Kool on põhimõtteliselt läbi, igasugused närvesöövad extra curricular tegevused samuti. Kuidas ma ootasin seda aega! Et saaks rahus tööd teha ja oi, kui mõnus ja tšill siis elu oleks.

Ja nüüd murdun, iga päev umbes kakskümmend korda. Iga asi ajab nutma. Vahel ka ohjeldamatult naerma, aga peamiselt nutma. Lisaks on kogu aeg tunne, et ei jõua, no mitte midagi ei jõua. Tuimalt kulged läbi päevade, ja tegelikult pole see üldse nii, tundeid ja emotsioone on nii palju, nii palju, aga päeva lõpuks on ikka olla nii kurb ja üksi. Ei taha magama minna, ei taha üles ärgata.

Vist kõik see, millest ma olen end sel kevadel läbi pressinud, annab lõpuks tunda. Mhmh, väga tore, ma saan sellest aru, aga äkki võiks juba läbi saada? Äkki see postitus töötab nii, nagu mul harilikult need vingupostitused töötavad – tavaliselt on nii, et blogin ära, kuidas kõik on nii räme ja järgmisel päeval juhtub mingi kvantmuutus ja elu on jälle hea.

Seejuures, mu sõbrad, on ausalt elu siiski pigem hea. Ma ei tea, miks ma emotsioneerin niimoodi. Ägedad inimesed, ägedad üritused, naersin täna pikalt, sest mulle kirjutati pool tundi tagasi, et ma olen ikka “jõhker püss”, söömas käies ütles Kristina, et mu tätoveering on nii äge, kaugelt paistab nagu hiir, lähedalt nagu kass, ja ÜLEÜLDSE, ausalt on nii palju häid asju, aga miks need kuradi tunded peavad sellised… keevalised olema. Nagu mingi seebiooperi kangelanna, ausõna maivõi.

Naabrinaine küsis ükspäev #naistejuttudes, et mis on see üks asi, mis sul praegu täiuslikust õnnest puudu on.

Ma jäin pikalt mõtlema. Seejuures, umbes 4-5 aastat tagasi oleks ma kõhklematult osanud öelda, aga sel korral, nüüd, praeguses elufaasis… Tahaks elada linnale lähemal, sest Klõuga on ikka jube kulukas, aga samas – kulukus on nii suhteline, raha tuleb, raha läheb (rohkem küll läheb) ja Klõugal on omamoodi mõnus tegelikult. Tahaks, et paari halba elementi poleks elus, aga kas ma ikka tahan midagi või kedagi ÄRA soovida, ei taha ju. Kõik on põhjusega, usun ma tegelikult. Tahaks, et oleks rohkem raha, aga täiuslikku õnne kuidagi rahale taandada on eriti väiklane ja tobe.

Lõpuks mõtlesin välja, et tahaks vist osata olla lõpuni rahul sellega, et oleme mina ja Mila. Et see ongi täiuslik õnn ja kõik muu, mis ellu juurde peaks tulema, on lihtsalt lisa täiuslikule õnnele, miski, mis muudab niigi täiusliku elu veel täiuslikumaks.

Aga ma ei oska olla rahul. Alati on mingi rahulolematus. Mingi pidev näriv tunne. Et armastus saab maailmast otsa ja mulle ei jagugi. Et ma jään millestki olulisest ilma, sest ma vaatan valel hetkel valele poole. Et mul jääb midagi nägemata, midagi kogemata.

Lõpuks jõudsin järeldusele, et täiuslikust õnnest on puudu üks koduhaldjas. See on ikka tohutu närvi- ja ajaressurss, mis mul läheb pidevalt koristamise või selle üle muretsemise peale. Et oleks keegi, kes aitaks. See üksi rabelemine on kohutavalt kurnav.

Ja siis ma peaaegu leidsin kellegi, kes tuleks… ja siis selgus, et, noh, Klooga.

Täiusliku elu otsingud jätkuvad.

viimased nädalad numbrites

3 Mila sünnipäeva, umbes
278 närviatakki enne maka esitamist
3498 närviatakki pärast maka esitamist
27 mõtet, miks History Channel näitab ainult mingeid laosõdade saateid – kas see on mingi history in the making, millest ma ei tea?
152 hetke heldimust, et KEVAD ja nii roheline ja nunnu on kõik
1 üliäge #naistejuttude deit kuskil, ee, seal-kus-kured-seksimas-käivad
x+3 hommikut, kus ma mõtlen oma elu üle ja kuidas ma olen siia jõudnud ja kuhu ma siit edasi lähen
54 korda, mil Mila on sundinud meid kuulama Pehki ja Lenna “Mina jään” lugu ja küsinud, “a millal onu laulma hakkab?”
54 korda ma olen mõelnud, et mis näo Mila teeks, kui ma actually ühel hetkel nii ära tüdineks, et kutsuks Pehki koju siia laivi laulma talle, sest kamoon, kaua see ipod jõuab
99 unistust punastest õhupallidest
99 unistust oma kodust
nüüdseks 18 õhtut, mil radikas peab jälle sees olema
3 korda, kui ma olen täiesti lambihetkedel nutma hakanud, sest mul on tunne, et maailm ei mahu minu sisse ära
14 hommikut, kui ma olen mõelnud, et fakk, mul on tööga ja inimestega ikka nii vedanud
17xn hetke, mil ma olen mõelnud, et faking hell yes, elu on nii superoosõm
4 korda, mil ma olen teretanud vastu, aru saamata, kes tere ütles
2h “Grey anatoomia” pärast lohutamatult ulgumist (I’m only human!)
2 uut kleiti, neist üks Milale
2 kassi, kes PIDEVALT kräunuvad, nagu oleks käes viimnepäev
800 km nädalas keskmiselt sõidan maha, tegelt heal juhul siiski vähem, umbes
500 km
2 feilitud konverentsi
1 uus lõõtspill
1 katse hakata jälle siiski proovima, kuidas see kidramäng käiski
1 uus veendumus, et ma oskan lõõtsa ikka palju paremini kui kitra, sest kamooooon, lõõtsal on vähemalt mingi loogika! (minu loogika on klaver, muus ei peitu loogikat vabshee noh)
19 katset blogida
19 katset feilis
4 loetud raamatut, neist
1 “Wayward Pines” mmmmmmmmveiderraamat
6 avastatud ägedat uut lugu, neist
1 on siin

bruises

Üks mu viimase aja lemmiklugusid on Traini “Bruises”.

Ma katsusin just oma pead, juuste all. Mul nimelt on nüüd see komme – nüüd, kui mul on jälle juukseid, mida ma saan patsitada ja siduda, ma otsin pidevalt viise, kuidas neid sättida, vähemalt öösiti sarjade ees, hommikuti ever ei viitsi – katsuda oma juukseid, eks. Mul on see komme ja ma vaatasin “Grey anatoomiat” ja kõik seal on nii kohutav ja doom is expected to happen, sest käes on SEE AEG aastast, mil sarjad hakkavad lõppema ja sa tead, et kõik nad lõppevad cliffhangeriga ja sa juba tead. Sa juba tead, et katastroof on tulemas. See on õhus, nad kerivad seda meelega, ja see üldse ei aita kaasa, kui sul on esmaspäeval üks tähtis asi, kolmapäeval maka lubatud üleandmine juhendajale ja üleüldse selline pidev rahutus hinges.

Sarjad ei aita kaasa.

Aga, sõnaga, vaatasin, katsusin juukseid, proovisin pimesi igasuguseid patse punuda ja katsusin oma pead. Ootamatult tajusin OMA PEAD. Ja leidsin nagu unes selle koha, kus mul peaks olema suur arm. See, mida õmmeldi, kui ma kord peaga vastu puud lendasin. Mõtlesin, milline näeb see arm välja. Ma teaksin, kui ma ajaksin end kiilaks, aga ma ei aja (kui ma just vähki ei haigestu, siis ajan). See on nii naljakas mõte – et ma tunnen sõrmedega kohta oma kehal, pealael, ja mul pole õrna aimugi, milline see välja näeb. Ja ma ei saagi teada (kui kiilaks ajamine välja jätta).

No keha sisemus muidugi ka, selle üle ma ka vahel mõtlen. Et milline näen ma seestpoolt välja, huvitav. Kõik need krimisarjad, need hakkavad ükskord ajudele. Ma pidevalt mõtlen, et huvitav, milline laip ma küll olen. Millised näevad välja mu siseorganid. Milline on mu süda? Ja kui mind lahti lõigata, kas siis kuskilt sealt südame alt leiab ka selle liblikapesa, mis vahel on liblikapesa, vahel ööliblikapesa?

//

Makaga edeneb väga hästi, tänan küsimast. Ma olen jõudnud faasi, kus ma ei suuda mitte kellegagi suhelda. Ma näen vastamata kõnesid ja ma ei suuda tagasi helistada. Ma näen tšätte, aga ma ei suuda vastata. Kummalisel kombel, kui mul on vaja julgustust või human contacti, sidet reaalsusega, lähen ma kontorisse. On olnud juhuseid, kus ma langen tegevtoimetaja sülle, kurtes haledalt, et vajan kalli. Ja seda ma saan, sest – imeline noh. Ma ei suuda absoluutselt mõelda muule kui oma artiklitele, sellele, kuidas ja kui väga Milake igavleb need KAKS PÄEVA, mis ta on minuga kodus ja ma tema kõrvalt kirjutan (mitte, et see poleks olnud igapäev enne lasteaeda, ikka on süümekad) (ja ta tegelikult absoluutselt ei igavle, ta on fantastiline). Ja siis muidugi oma armidele ja sinikatele, nendele mõtlen ka x-hetkedel.

Ma lähen kohe magama ja mõtlen, et Rome wasn’t built in a day, aga magistritööd kirjutataksegi vist just nii. Kui mul oleks aega, st järgmise nädala lõpus mul natuke on, siis ma läheks ja vaataks, kas samasuguse meeleheiteseguse enesekindlusega kirjutasin ma ka oma bakat.

Ma mäletan, et bakat kirjutades oli päev, mil ma sain kõikjalt elektrit. Näiteks sularahaautomaadist – KOLM korda järjest.

Täna andsin ma kogemata Milale elektrit ja siis pidin langema (mulle täiesti mõistmatusse) füüsikamaailma, et talle staatilise elektri olemust selgitada. Ta vist sai aru.

//

PS. On imeline, see viis, kuidas Mila silitab mu nägu kui ta hakkab magama jääma. Ta teeb mulle paar korda pai, siis silitab põsesarna ja siis ronib sõrmedega mööda nina üles, ja teeb veel ühe pai. Kust ta seda õppis, ma ei tea.

Aga see on imeline.

and the air is pure menthol

Täna muutusin ma hetkeks emotsionaalseks.

Ma olen korduvalt mõelnud, kui õige on see ütlus: “Hommik on õhtust targem.” Õhtuti muutuvad varjud tumedamaks, öösiti on vaikus valjem. Pimedas muutub üksindus üksilduseks, ja kui isegi kuud pole ja on ainult tuul ja kahisevad männid, siis kaotab reaalsus igasuguse kuju.

Ma lebasin voodil ja vaatasin öölambi loodud taevatähti ja mõtlesin. Mulle meenus nii eredalt see suvi Austrias, need emotsioonid. Kuivõrd võib olla üks inimene ülepeakaela armunud? Mulle meenus, kuidas mulle siis tundus, et kõik mu tunded on ühtäkki korraga üles äratatud; nagu meie selleaastane aastavahetuse tulevärk. Kõik korraga taevas, üks tunne kirjum kui teine. Taustaks vahemerelikult valged krohvitud seinad ja Mittel-Europa sügavsinine taevas. Kui vaimustav tunne see oli: lihtsalt tunda! Ma arvasin enne seda, et ma ei tunne iial enam mitte midagi. See suvi tõestas, et tunded tulevad alati tagasi.

Tänaõhtuses pimeduses meenus veel nii palju muudki. Ja ühtäkki ma tabasin end mõttelt, kuidas peaks sõnastama seda … Ühesõnaga, tabasin end peas kirjutamas. Kirjutasin peas, et … Kuidas teha kindlaks, kui palju õnne inimene oma elus väärib? Mu esimene peatoimetaja ütles kunagi, et talle tundub, et inimesele on antud elus tähemärkide arv. Ja et talle tundub, et ta on selle täis kirjutanud.

Mulle vahel tundub, et mu elus on olnud nii palju õnne, et ma olen äkki selle õnne arvu juba täis saanud. Samamoodi tundub pasaga ka, pardon my french, eks. Kui palju paska on ühele inimesele ette määratud? Millal see ükskord läbi saab?

Tähemärkide arvuga, muide, on vist paljudel kirjanikel nii. Et neil saab see täis ja nad rohkem ei kirjuta. Salinger ei kirjutanud suurt enam midagi pärast mingit hetke. Ja teisedki on mulle öelnud – mõned, kellest ma arvan, et nad peaks kirjutama, sest nad on geniaalsed – et nad enam ei taha, et tähemärkide arv on justkui täis.

Kui palju on inimesele ette nähtud õnne tähemärke, öelge mulle? Ma vahel tahaks nii väga osata olla … Noh, lihtsalt olla. Kogu aeg mitte ajada taga seda järgmist Suurt Emotsiooni. See järgmine Suur Emotsioon võib olla ükskõik mis, sõltuvalt eluperioodist. Senini oli see Päris Õige Töö. Hetkel, ma tunnen, ma teen seda. Ja nüüd on kohe tekkinud järgmine suur asi, mida taga ajada – või noh, ikka see vana suur asi. Päris Oma Kodu.

Ja on reaalne, et ma ei saa seda kunagi. Sest ma ei suuda kustutada miljon-aasta-taguseid võlgugi. Aga ikka unistan. Unistan remontimisest ja ehitamisest ja öistest piknikutest voodis.

//

Ööd on sageli nii rasked, ma ei tea, miks. Ma olen praegu õppepuhkusel, õppeasjadega olen tegelenud täpselt, ee, 10 ühikut. 1000 ühikut olen tegelenud muude asjadega. Ma ei saa aru, kuidas see igapäev mind neelab, ja päriselt, ma päris siiralt naudin seda igapäeva.

Aga millegipärast saavad halvad emotsioonid mind teinekord öösel kätte ja siis ma pillin nagu vana loll.

Tähendab … Kuidas siis leitakse see tasakaal selle vahel, et olla emotsionaalne TÄPSELT PARAJAL MÄÄRAL? Sest ma vist ikka ei oska. Ma tahan uppuda asjadesse täielikult ja naerda liiga kõvasti ja ahmida vaimustusest õhku. Võib-olla ma peangi need öised lakkevahtimised selle vastu ohvriks tooma.

//

Aga täna oli hea päev, sest see algas juba hästi. Raadiost tuli Dahlingu “Menthol” ja mul oli pärast autos inimene, kes selle mainimise peale koheselt laulis “And it’s going to be wild!”, ja ma mõtlesin, et kurat, Dahling ja elu ja päike ja teate, mis siis, et ma pole enam 20 ja ülikoolis juukseid lehvitamas, mõned asjad jäävad.

Näiteks see, et elus on fantastilisi asju ja inimesi igal nurgal, hoia ainult silmad ja meel avali.

Menthol from Dahling on Myspace.

Raamat: Diana Lotus, “Kassikõnd”

NB! Petrone Printil on käimas kampaania, kus iga raamatuarvustuse eest saate kingiks mõne nende teose!

Ma arvan, et ma poleks “Kassikõndi” üldse kunagi lugenud, kui Epp seda mulle ootamatult raamatuvahetuse käigus pihku poleks surunud. Mitte et mul oleks mingi eelarvamus, aga kogu see modellinduse maailm jätab mind lihtsalt nii sügavalt külmaks. Ma ei ole kunagi modelliks olemisest unistanud ning kui ma üldse tunnen kadedust, siis selle suhtes, et… ja ma ei osanudki siia midagi kirjutada.

Aga raamatust. Diana Lotuse teekond modellimaailmas on kirja pandud (üles kirjutas nimekaim Dagmar Raudam) natuke päevikulikus, samas aga ka portreeloo elemente sisaldavas vormis. Tõesti saab tuttavaks eluga, mida üks tänavalt avastatud modellihakatis elab, näeb erinevaid moepealinnu ning põgusalt kirjeldatakse ka värvikamaid kaasmodelle, kuid nad jäävad vaid karikatuurideks taustal.

Mis jääb aga puudu, on kaanel lubatud eneseotsingud. Nojah, paar korda on ta kurb ja igatseb ema, siis tunneb tüdimust, et kõik teda käsutavad, aga seejärel on jälle eluga nii rahul, et mingiteks erilisteks kasvuvaludeks neid kogemusi nimetada ei saa. Harilik hilisteismelise tundemaailm!

Ma usun, et tegelikult on Diana kogenud palju, ning seda oleks saanud ka värvikamalt esitada, kuid ta kas on kehv jutustaja või ei talleta ta elamusi “kirjanduslikus stiilis”. Nojah, ega kõik ei saagi käia läbi elu mõttega, et kuidas seda kõike küll kirja panna nagu MÕNED SIIN. Samas on seal väga mõnusaid hetki – muuseumiskäik tuleb esimesena meelde. Selles kirjelduses avaneb Diana sisemaailm ehk kõige paremini, muidu aga hoiab ta üsna kaitset peal läbi terve jutustuse – kuigi pealtnäha on avameelne, tunnistades kokaiini tõmbamistki.

Aga kiita tuleb kujundust! Oi, kuidas ma ei salli, kui pildialbum on kuskil raamatu lõpus. Selleks ajaks oled juba ära unustanud, mis episoodi kohta antud pilt võis käia, kuid “Kassikõnd” oli rohkem nagu scrapbook, kus kõik elamused kohe ka fotodega illustreeritud. Silmale kohe nii ilus vaadata!

Ma ei teagi, kellele ma seda raamatut soovitaks. Kindlasti on huvitav see neile, keda kogu see modellimaailm paelub. Oleks tahtnud rohkem lugeda kultuurilistest kohanemistest, kaasteelistest ja ikkagi ka sellise elustiili juures romantilise elu elamise võimalikkusest, aga meeles on vaid, kuidas modellid pidevalt itsitavad, kiirustavad ja ringi lendavad.

The Signature of All Things

Paar nädalat tagasi käisin ma taas oma imelise hambaarsti Kristo juures (ma absoluutselt ei suuda Nordic Hambakliinikut ära kiita! Ja kuigi Kristo on mu noorpõlvesõber, on ta ka täiesti erapooletult võttes parim hambaarst kogu ilmas, ausalt.) ja mul jäi natuke raha üle (hämmastav, eks?), ning kuidagi sattus nii, et ma läksin Apollosse ja jäin seisma ingliskeelse kirjanduse riiuli juures ja otsustasin hetkeajel osta Elizabeth Gilberti raamatu “The Signature of All Things”.

Ma ostsin selle ainult Gilberti nime pärast, teadmata mida oodata. Ma ääretult nautisin tema “Eat. Pray. Love” ja “The Commitment” raamatuid, aga see oli midagi hoopis teisest žanrist. See oli ROMAAN. Päris romaan. Mida oodata kirjanikult, kellelt sa oled seni lugenud ainult liigutavaid autobiograafilisi teoseid ja mitte ühtegi ilukirjanduslikku? Ma ei osanud midagi oodata.

Või kui ootasingi, siis kindlasti ei osanud ma oodata midagi SELLIST.

Ma lõpetasin raamatu eile, aga olen olnud selle lummas viimased kaks nädalat. Kaks raskeimat nädalat, mis mul on sel aastal olnud, ja tema oli seal, et mind lohutada. Aga… Mul on väga raske sõnadesse panna, mis see romaan endast kujutab. Ma proovisin täna kahele inimesele seda selgitada – Mila vanaisale ja oma emale -, miks see on suurepäraseim teos, mis ma iial olen lugenud, ja ma ei leidnud sõnu. Sest kuidas ma ütlen, et romaan, mis kirjeldab 19. sajandi teadlasest vanatüdruku TERVET ELU (and beyond, sest liigutava põhjalikkusega saab selgeks ka tema vanemate elutee), kes on end pühendunud SAMBLIKE UURIMISELE – kuidas ma ütlen, et see on üks haaravamaid romaane, mis ma iial olen lugenud?

Ma poleks iial suutnud uskuda, et mulle kui sügavalt humanitaarala inimesele (okei, mul on stringiteooria vastu nõrkus, aga ma näiteks jätkuvalt ei usu ruutjuurtesse või gravitatsiooni ja universumit kui sellist on mul ääretult raske hoomata, saati mõista) on tohutult põnev lugeda peatükke, kus ei toimu midagi muud, kui et kirjeldatakse kaht aastakümmet inimese elust, mille ta kulutab ühe kivi peal kasvava sambla uurimisele?!

Ja ausalt, see on põnevaim asi iial!

Mila vanaisa küsis mult ka, kas ma olen hakanud oma järgmist raamatut kirjutama ja ma ütlesin talle ausalt, et seni, kuni ma ei suuda välja mõelda midagi sellist, mida Gilbert suutis ja vähemalt püüdagi seda realiseerida, ei julge ma kirjutamisele mõeldagi. Sest see romaan on grandioosne. See on romaan oma parimas tähenduses. See on elu, see on elu tähendus, see on elu mõtestamine, see on… the signature of all things.

Kuidas saab üks Gilberti-taoline (heas mõttes) autor iial tulla sellisele ideele ja seda nii rafineeritult teostada? Kogu tekst oli ka stiililiselt väga filigraanne, väga 19. sajandi võtmes, nii et sa loed ja unustad, mis ajastus viibid. Sa loed ja unustad, et sind pole iial nii väga huvitanud botaanika või brüoloogia, sest ühtäkki on need põnevaimad asjad kogu universumis. Sa nutad ja kuigi sa eriti ei naera, sa ahmid ja ahmid ja ahmid ja elavned koos peategelasega, pettud koos temaga, elad läbi kümneid aastaid… Nagu üks kriitik on öelnud: “Mul on tunne, nagu ma oleksin elanud läbi kellegi teise elu.” Nii see täpselt tundubki: sulle on antud veel üks elu, ja see on Alma Whittakeri elu, 19. sajandi brüoloogi elu.

Ja see on elu nagu iga teine – ja samas ei ole ka. Kõik kõrvalliinid, kõik tegelased, kes Alma elus figureerivad, nad kõik lõpuks saavad osaks lõpplahendusest, milleks on… teadmine. Kõik niidid viivad lõpuks Darwinini, saavad seal kokku… ja siis keerduvad edasi.

Seda raamatut ei ole võimalik seletada, seda raamatut on võimalik kogeda.

Palun lugege seda esimesel võimalusel.

Ja palun tõlkige see eesti keelde, et ma saaks seda elamust oma emaga jagada!

Edit: Nagu lugejad märkisid, on raamat ka eesti keeles saadaval, pealkirja all “Jumalik puudutus”. Lugege!