Category Archives: Muusika, raamatud, kinokunst

Raamat: Diana Lotus, “Kassikõnd”

Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

NB! Petrone Printil on käimas kampaania, kus iga raamatuarvustuse eest saate kingiks mõne nende teose!

Ma arvan, et ma poleks “Kassikõndi” üldse kunagi lugenud, kui Epp seda mulle ootamatult raamatuvahetuse käigus pihku poleks surunud. Mitte et mul oleks mingi eelarvamus, aga kogu see modellinduse maailm jätab mind lihtsalt nii sügavalt külmaks. Ma ei ole kunagi modelliks olemisest unistanud ning kui ma üldse tunnen kadedust, siis selle suhtes, et… ja ma ei osanudki siia midagi kirjutada.

Aga raamatust. Diana Lotuse teekond modellimaailmas on kirja pandud (üles kirjutas nimekaim Dagmar Raudam) natuke päevikulikus, samas aga ka portreeloo elemente sisaldavas vormis. Tõesti saab tuttavaks eluga, mida üks tänavalt avastatud modellihakatis elab, näeb erinevaid moepealinnu ning põgusalt kirjeldatakse ka värvikamaid kaasmodelle, kuid nad jäävad vaid karikatuurideks taustal.

Mis jääb aga puudu, on kaanel lubatud eneseotsingud. Nojah, paar korda on ta kurb ja igatseb ema, siis tunneb tüdimust, et kõik teda käsutavad, aga seejärel on jälle eluga nii rahul, et mingiteks erilisteks kasvuvaludeks neid kogemusi nimetada ei saa. Harilik hilisteismelise tundemaailm!

Ma usun, et tegelikult on Diana kogenud palju, ning seda oleks saanud ka värvikamalt esitada, kuid ta kas on kehv jutustaja või ei talleta ta elamusi “kirjanduslikus stiilis”. Nojah, ega kõik ei saagi käia läbi elu mõttega, et kuidas seda kõike küll kirja panna nagu MÕNED SIIN. Samas on seal väga mõnusaid hetki – muuseumiskäik tuleb esimesena meelde. Selles kirjelduses avaneb Diana sisemaailm ehk kõige paremini, muidu aga hoiab ta üsna kaitset peal läbi terve jutustuse – kuigi pealtnäha on avameelne, tunnistades kokaiini tõmbamistki.

Aga kiita tuleb kujundust! Oi, kuidas ma ei salli, kui pildialbum on kuskil raamatu lõpus. Selleks ajaks oled juba ära unustanud, mis episoodi kohta antud pilt võis käia, kuid “Kassikõnd” oli rohkem nagu scrapbook, kus kõik elamused kohe ka fotodega illustreeritud. Silmale kohe nii ilus vaadata!

Ma ei teagi, kellele ma seda raamatut soovitaks. Kindlasti on huvitav see neile, keda kogu see modellimaailm paelub. Oleks tahtnud rohkem lugeda kultuurilistest kohanemistest, kaasteelistest ja ikkagi ka sellise elustiili juures romantilise elu elamise võimalikkusest, aga meeles on vaid, kuidas modellid pidevalt itsitavad, kiirustavad ja ringi lendavad.

The Signature of All Things

Muusika, raamatud, kinokunst 4 kommentaari

Paar nädalat tagasi käisin ma taas oma imelise hambaarsti Kristo juures (ma absoluutselt ei suuda Nordic Hambakliinikut ära kiita! Ja kuigi Kristo on mu noorpõlvesõber, on ta ka täiesti erapooletult võttes parim hambaarst kogu ilmas, ausalt.) ja mul jäi natuke raha üle (hämmastav, eks?), ning kuidagi sattus nii, et ma läksin Apollosse ja jäin seisma ingliskeelse kirjanduse riiuli juures ja otsustasin hetkeajel osta Elizabeth Gilberti raamatu “The Signature of All Things”.

Ma ostsin selle ainult Gilberti nime pärast, teadmata mida oodata. Ma ääretult nautisin tema “Eat. Pray. Love” ja “The Commitment” raamatuid, aga see oli midagi hoopis teisest žanrist. See oli ROMAAN. Päris romaan. Mida oodata kirjanikult, kellelt sa oled seni lugenud ainult liigutavaid autobiograafilisi teoseid ja mitte ühtegi ilukirjanduslikku? Ma ei osanud midagi oodata.

Või kui ootasingi, siis kindlasti ei osanud ma oodata midagi SELLIST.

Ma lõpetasin raamatu eile, aga olen olnud selle lummas viimased kaks nädalat. Kaks raskeimat nädalat, mis mul on sel aastal olnud, ja tema oli seal, et mind lohutada. Aga… Mul on väga raske sõnadesse panna, mis see romaan endast kujutab. Ma proovisin täna kahele inimesele seda selgitada – Mila vanaisale ja oma emale -, miks see on suurepäraseim teos, mis ma iial olen lugenud, ja ma ei leidnud sõnu. Sest kuidas ma ütlen, et romaan, mis kirjeldab 19. sajandi teadlasest vanatüdruku TERVET ELU (and beyond, sest liigutava põhjalikkusega saab selgeks ka tema vanemate elutee), kes on end pühendunud SAMBLIKE UURIMISELE – kuidas ma ütlen, et see on üks haaravamaid romaane, mis ma iial olen lugenud?

Ma poleks iial suutnud uskuda, et mulle kui sügavalt humanitaarala inimesele (okei, mul on stringiteooria vastu nõrkus, aga ma näiteks jätkuvalt ei usu ruutjuurtesse või gravitatsiooni ja universumit kui sellist on mul ääretult raske hoomata, saati mõista) on tohutult põnev lugeda peatükke, kus ei toimu midagi muud, kui et kirjeldatakse kaht aastakümmet inimese elust, mille ta kulutab ühe kivi peal kasvava sambla uurimisele?!

Ja ausalt, see on põnevaim asi iial!

Mila vanaisa küsis mult ka, kas ma olen hakanud oma järgmist raamatut kirjutama ja ma ütlesin talle ausalt, et seni, kuni ma ei suuda välja mõelda midagi sellist, mida Gilbert suutis ja vähemalt püüdagi seda realiseerida, ei julge ma kirjutamisele mõeldagi. Sest see romaan on grandioosne. See on romaan oma parimas tähenduses. See on elu, see on elu tähendus, see on elu mõtestamine, see on… the signature of all things.

Kuidas saab üks Gilberti-taoline (heas mõttes) autor iial tulla sellisele ideele ja seda nii rafineeritult teostada? Kogu tekst oli ka stiililiselt väga filigraanne, väga 19. sajandi võtmes, nii et sa loed ja unustad, mis ajastus viibid. Sa loed ja unustad, et sind pole iial nii väga huvitanud botaanika või brüoloogia, sest ühtäkki on need põnevaimad asjad kogu universumis. Sa nutad ja kuigi sa eriti ei naera, sa ahmid ja ahmid ja ahmid ja elavned koos peategelasega, pettud koos temaga, elad läbi kümneid aastaid… Nagu üks kriitik on öelnud: “Mul on tunne, nagu ma oleksin elanud läbi kellegi teise elu.” Nii see täpselt tundubki: sulle on antud veel üks elu, ja see on Alma Whittakeri elu, 19. sajandi brüoloogi elu.

Ja see on elu nagu iga teine – ja samas ei ole ka. Kõik kõrvalliinid, kõik tegelased, kes Alma elus figureerivad, nad kõik lõpuks saavad osaks lõpplahendusest, milleks on… teadmine. Kõik niidid viivad lõpuks Darwinini, saavad seal kokku… ja siis keerduvad edasi.

Seda raamatut ei ole võimalik seletada, seda raamatut on võimalik kogeda.

Palun lugege seda esimesel võimalusel.

Ja palun tõlkige see eesti keelde, et ma saaks seda elamust oma emaga jagada!

Edit: Nagu lugejad märkisid, on raamat ka eesti keeles saadaval, pealkirja all “Jumalik puudutus”. Lugege!

Tulge esikale!

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

kortermaja_kutseTäpsustuseks siis, et Domingosse on tegelikult päris lihtne tulla, kui sa ei ole mina, kes sõidab kõigepealt Keskturuni, lülitab siis sisse gepsu ja hakkab siis tagasiteed läbi tihedalt pargitud autode ja kurjade turutädide otsima. Tulge lihtsalt Stockmannist Tartu poole üle tee ja kohe seal majade taga ta ongi.

Ja esitlus tuleb selles mõttes tavaline, et on vein ja suupisted ja autogrammid ja kohapealt saab raamatuid ka osta, aga mõtlesin, et loen siis natuke ette ka oma lemmikkohti ja lugemiste vahepeal laulab Sander Sandrak, kes on minu meelest üks andekamaid inimesi, keda ma üldse olen kohanud ja muuhulgas on mõned lood, mis ta esitab, minu kirjutatud sõnadega.

Õugaad, ma tean, laulusõnad on põhimõtteliselt nagu tiinekaluule, ma ei tea, kuidas see juhtus!

Panen siis kohe ühe loo ka siia lõppu, kus võib Sandrit laulmas kuulda (ei ole minu sõnad). Ja teie kõik nagu üks mees neljapäeval esikale!

 

Varsti tuleb mu raamat ju välja!

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 9 kommentaari

Ma olen mingi sada aastat mõelnud, et nüüd, jah NÜÜD ma kirjutan sellest, kuidas ma lõpetasin mingi aeg tagasi juba käsikirja ja kuidas raamat läks trükki ja tuleb trükisoojana välja 30. juunil, aga ma ei tea, miks ma kuidagi selleni jõudnud ole. Tööd ja kooli vist on liiga palju.

Igal juhul, eelmisel sügisel hakkasin ajakirjale Naised kirjutama järjejutuna “Kortermaja”, mis lõpuks kujunes raamatuks. Ja – if I may say so myself – kujunes lõpuks vaat et parimaks raamatuks, mis ma seni kirjutanud olen.

“Kortermaja” ülesehitus on lihtne ja geniaalne. On kuskil nimetus Eesti linnas üks paneelmaja ja iga peatükk on sisevaade erinevatesse selle maja korteritesse. Ja nagu neis kortermajades kipub olema, on need lood vahel kurvad, vahel naljakad, vahel natuke pöörased, vahel igapäevaselt lihtsad. Saab nalja, saab kummitusi, saab seksi ja alkoholi, saab südamemurdmisi ja alguse saavad uued suhted. 24 korterit, üks kodutu, kes elab keldris ja üks vastasmaja korter – täpselt nii palju või nii vähe erinäolisi lugusid, mida ühendab see üks kortermaja.

Kirjutada oli seda mõnus. Iga nädal üks peatükk, sageli tuli inspiratsioon #naistejuttudest või elust enesest. Mõnes loos olen sees ma ise natuke rohkem, mõnes on sees mõni mu sõbranna või sõber, mõnes aga ammu aegadehämarusse vajunud inspiratsioonikild, mis nüüd elule sai puhutud. Lood on ju kõik meie ümber, tuleb vaid osata neid näha ja suuremaks kasvatada!

Üle pika aja mõtlesin, et võiks teha ka väikese esitluse. Sõbrantsid pakkusid, et “Kortermaja” peaks esitlema kindlalt sellises kohas nagu Elutuba, aga ma ei ole ise seal isegi kordagi käinud. Muidugi, ka minu esikas tuleb juulis, katsume Malluga neid mitte samale ajale sättida, aga on ilmselge, et tema oma tuleb suurema meediakäraga:) Aga mina mõtlen, et äkki olekski vahva teha selline oldschool raamatuesikas, mis ajakirjanikke harva huvitab, aga kus saaks kohtuda lugejatega, võtta paar klaasi veini, lugeda ette mõned lõigud, anda autogramme… Mis te arvate? Oleks keegi teist tulemas? Sest kogu see esika korraldamine on tegelikult vahva, aga muidugi kõva energiakulu ja teades mind, suudan ma kindlasti enne seda saada miljon breakdown of the närvi.

Esimene on muide loomisel – ma nimelt ei näinud enne trükkiminekut kaant! Oh õudust ja oh õõva, on vaid üks raamat, mis on niimoodi mul välja tulnud ja see oli “Seiklus neljale”, ühtlasi on tegu ka kaanega, mis mulle endale kõige vähem meeldib… Nii et ma olen väga ebalev, et mul sõna ei lastud sekka öelda, aga kirjastaja lubas, et see tuleb ÜLIÄGE, nii et ma pean tema sõna usaldama.

Niisiis on midagi juulis oodata:) Tegu on suurepärase suvelugemisega, luban! Muidugi, tuleb arvestada, et tegu on žanriga, mis mulle endale kõige enim raamatu kujul naudingut pakub – lühijutud, mis on justkui seotud ja justkui ei ole ka. Samas, ma lugesin hiljaaegu “Mullast oled sa võetud”, maalugude kogumik eri autoritelt, ja kuigi see algas paljulubavalt, läks lõpus tase ikka täitsa käest (või pigem ei ühtinud minu maitsega). Aga noh, kui on üks ja sama autor – mina – siis sulle kas meeldib või ei meeldi, kas pole?

Samas ma ise tunnen küll, et olen tugevalt suutnud need lood leida, kirja panna ja kokku sobitada. Lõpptulemus üllatas mind ennastki.

Ja ma olen ENAM KUI KINDEL, et niipea, kui mul trükisoe raamat käes, tabab mind sünnitusjärgne depressioon ja ma arvan, et tegu on halvima asjaga, mis maapeal iial kirja pandud. See juhtub ALATI.

Õnneks see möödub:)

Niisiis, ootan teie mõtteid esitluse kohta!

June soundtrack: About a Boy Special

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Esiteks pean ma ütlema, et viimasel ajal kuulan ma väga palju eesti muusikat. Seda muidugi peamiselt Lemmiku pärast, muusikuga kooselamise eripärad. Mõtlesin, et eesti muusikast peaks eraldi muusikaposti tegema. Ma olen nüüd aru saanud, et kuigi ma olen kuulanud eesti muusikat varemgi, on see harva olnud eestikeelne. Imelik.

Nii, aga juunikuu lemmikud mujalt maailmast tulevad peamiselt tänu ühele sarjale – Nick Hornby samanimelisel raamatul põhinevale sarjale “About a Boy”. Päriselt, vaadake seda! See on NII HEA. Ja seda pikendati ka, nii et on, mida sügisel oodata.

Esimene lugu on Brett Denneni “Comeback Kid (That’s My Dog)”, mis on ka sarja tunnusmuusika. Kas te olete kuulnud mõnusamat pick-me-up lugu? Kindlasti olete, aga see on kindlasti mõnusate pick-me-up lugude hulgas esimese viie hulgas!

Brett Dennenil on suisa mitu plaati ja ma kuulan neid praegu. Pole veel mõnd teist lugu leidnud, mis sama mõnna oleks, but I keep on searching. Dennen on USA laulja, kes on muide 39aastane. Hämmastav. Kas punapead vananevad kuidagi teistmoodi?

Järgmine lugu sarjast, mis hingekeeltel mängima jäi, on Rivvrs “I Will Follow You”.

Rivvrs on San Fransisco muusik, kelle debüütalbumit lubatakse selles augustis. Ausalt öeldes: ei jõua oodata!

Ja viimane lemmiklugu sarjast “About a Boy” on Whitley “Lost in Time”.

Whitley esinejanime taha peitub muusik Lawrence Greenwood Austraaliast ja see on kõik, mida ma temast hetkel tean. Aga ma arvan selle ühe loo põhjal, mis mulle nüüd megalt meeldib, et tasub silma peal hoida. Mis on sinu praeguse hetke lemmiklugu?

Raamatutuba: Sandra Angeli “Ma tulen”

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Juba mõni aeg tagasi sain Buduaarilt lugemiseks Sandra Angeli raamatu “Ma tulen”. Kes peitub selle pseudonüümi taha, ma ei tea, ja ei tea, kas tahakski teada. Kummaline raamat on see. Terve esimese peatüki oigasin ma Lemmikule, et ma pole elu sees midagi nii halba lugenud ja hakkasin huvi pärast kokku lugema õigekirjavigu. Aga siis haaras stoori mind endasse ja nädalavahetusega neelasin (üsna mahuka) teose alla ka.

Stoori oli hea – või vähemalt põnev. Mis mind aga häirib, on viis, kuidas seda püütakse esitada nagu järjekordset “paljastust” Eesti eliidi tegelikust elust ja et kõik need sündmused on tegelikult juhtunud ja kui sa ei usu, siis, häh, ise oled loll, et eelistad elada pimeduses. Meie siin kirjutame karmilt ja ainult tõde!

Mind vist põhimõtteliselt häirib selline asi, umbes nagu see Grete Marquezi raamat “Eesti naise õnn”, mida – vist enamik teab – ei kirjutanud isegi mitte naisterahvas, kuigi seda täpselt samamoodi reklaamiti. “Intiimne sisevaade!” ja muud säärased loosungid. Härjasitt. Odav reklaamvõte. Aga noh, mõjub.

Marquezi ja Angeli raamatut ühendab veel üks asi: sügav põlgus Eesti ja eesti meeste vastu. See hala on mind ka ausalt öeldes ära tüüdanud. Oh, jah, muidugi on eesti meeste hulgas ikka määratu hulk jobusid. Vaatan kas või oma sõbrannasid ja nende ekse ja tunnistada tuleb: suht jobud. Kui enne pole, siis lahku minnes ikka muutuvad. Aga mis ühe naise jobu, see teise naise kuld, või midagi. Ja jobusid on samal protsendil ka teiste rahvuste esindajate seas, ses osas ei maksa diskrimineerida. Eesti mehed on ehk jobud, aga oma jobud. Kasvanud oma jobude naiste ja jobude isade-emade kõrval, kes neid selliseks muutnud on. Seega, vaataks ehk endale ka otsa? Ja katsuks edaspidi paremini teha?

Aga raamatu juurde tagasi. Kui nüüd püüda seda asja kõike võtta siiski kui kirjanduslikku üllitist, on kriitikat märksa vähem. (Seega vähemalt minu puhul see “puhas tõde”-reklaamitrikk mõjub vastupidiselt, tekst seda rohkem võltsimalt, kuivõrd seda puhta kullana esitada püütakse.) Stoori on ju lennukas, isegi naerda saab vahepeal laia häälega, sulg jookseb ja raamatust läbi astuvad tegelased on värvikad, kuigi üheplaanilised (nad kõik on värvikad jobud ja neid kõiki juhib vaid soov keppi saada, lihtsalt kepivad erinevalt).

Nüüd jõuame ka pealkirjani, mis tähendabki üldjoontes seda, mida võiks arvata. Tüdruk, kes enne polnud vist vaat et kordagi orgasmi saanud, hakkab ootamatult ellu sugenenud mehi järgemööda läbi võtma ja muudkui tuleb ja tuleb. Õnneks juhtub suure tulemise kõrval ka üht-teist muud, muidu ei suudaks vist üldse edasi lugeda. Ja no fantaasiana on see raamat päris äge, eriti lõppvaatus. Sest kes poleks unistanud tasuta rahast ja sellega kaasnevast lõputust vabadusest?

Nii et tegelikult ootan ma väga, et Angel veel midagi kirjutaks, et näha, kas see oli kõik, mis ta suudab. Käekiri on tal väga kenderlik, aga on tunda, et toimetada ta ennast eriti pole lasknud (kuigi oleks võinud). Ja no kulka-referentsid raamatus on lihtsalt kuldsed, ausalt! Need panevad muigama vist igaüht, kes on, nagu lollakad, poole ööni kulkale avaldusi vihtunud teha, hullumeelselt projekte kirjutanud, et siis varsti jälle kuulda, kuidas projekt pole toetusevääriline.

Suvelugemiseks suurepärane naistekas, säilitagem ainult natuke kriitilist meelt.

Ja Eesti mehed võivad tegelikult päris nunnud ka olla, ärgem seda ka unustage.

märtsi muusika

Muusika, raamatud, kinokunst 4 kommentaari

Appi! Tahaks karjuda lihtsalt appi! Nii palju on vaja teha, ööpäevas võiks olla rohkem tunde, maailmas võiks olla rohkem linna vahet sõitvaid ronge, rongijaamad võiksid olla lähemal, üleüldse võiks olla auto ikkagi ju ka, lasteaiakohti võiks olla rohkem ja õhtuseid hoidjaid ja üleüldse, AEGA võiks olla, kõike on nii palju!

Seetõttu on siin jäänud mul kõik venima, aga jagan hoopis oma kaht viimase aja lemmiklaulu, mis mul ikka õhtuti surmväsinuna koju jõudes tuju heaks teevad.

Esimene neist pole kindlasti teab-mis-üllatav, poole Eesti lemmiklugu vist hetkel. Aga mis teha, mulle meeldivad väikesed pillid, ühe väikese kitarri vedasin isegi Hispaaniast kaasa. Ja no mulle meeldib Mumford & Sons ja kas pole see lugu mitte lihtsalt väga üks Eesti versioon Mumford & Sonsist? Kuulasin “Für Eliset” korduse peal terved need pikad ööd pikkadel Poola teedel, siis Saksamaa ja Prantsusmaa teedel ja ei saanud küll.

Muide, vahepeal öeldakse, et ei tasu oma hetke lemmiklugu liiga palju kuulata, et tüdined ära. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. NIIKUINII ma tüdinen sellest loost varem või hiljem, MIKS ma pean PRAEGU endale seda kuulamismõnu keelama?

Ja teine lugu on pisut üllatavam minu jaoks, kuna Gary Barlow looming on viimastel aastatel üldiselt nii ära vajunud, et ma kohe ei ole viitsinud tal silma peal hoidagi. Aga teate, et Kidzone laseb pärast seda, kui lapsed on magama läinud, õhtuti muusikat? Ja kuna meil telekas nii harva muul kanalil kui 17, siis nii ma selle loo ühel õhtul avastasingi ja nüüd on see mu go to tee-tuju-heaks lugu. Kuidas manustada? Õhtusööki tehes köögis, õigetel kohtadel kaasa üürates ja käed laiali keerutades (kui just lapsel ei pea kätest kinni hoidma, siis ära käsi väga laiali aja või muidu on tal sutt veider rippuda seal, pealegi võib lapsega nii endale näkku lüüa).

Mis on teie märtsikuised tõsta-mind-sopast-ja-tee-rõõmsameelseks lemmikmuusikapalad?