Category Archives: Muusika, raamatud, kinokunst

augustikuu helitaust

Muusika, raamatud, kinokunst 3 kommentaari

Tegelikult tahtsin teha postitust pealkirjaga “Tänase päeva kõrghetked”, aga olen kuidagi nii lössu, et ei jaksa neid isegi kirja panna.

Ruumi tuli reisilt koju ja umbes esimene asi, mis ta ütles: “Ma sain just aru, et mulle täiega meeldib siin elada.”

No ja Mila esimest korda valetas mulle teadlikult. Eks ta on seda petmise-värki enne ka katsetanud, umbes enne magamaminekut nõuab juua ja süüa ja pissile ja siis kõike otsast ning tegelt vajab ainult pooli neist, mida nõuab. Aga täna varjas pahandust VALEGA. I HAVE GROWN A MONSTER!! A CUTE MONSTER!!

Ja see on päris metsik, kui vähe ma Milat näen. Järgmine nädal algab kool ja siis näen veel vähem. Miska ta täna võttis mul enne uinumist käest ja sosistas: “Emme… hoia! Mila hoia emme.”

*süda murdus*

Aga muusika juurde. Kuna on nii metsikult kiire olnud, siis albumeid pole kuulanud. Panen siia kolm lugu, mis neil päevil pidevalt köögis söögitegemise taustaks kõlavad.

Regina Spektor, kellest mul veel ka sel päeval, kui ta Eestis kontserdi andis, aimugi polnud, kirjutas selle loo minu ja paljude teiste uue lemmiksarja “Orange Is the New Black” avamuusikaks. Tõsiselt, kutid. Kui te pole veel OITNB peale oma pilku heitnud, siis TEHKE seda NÜÜD. Kui aeg ja inspiratsioon tabab, kirjutan ehk pikemalt ka. Aga see Netflixi originaalsari, mida on praeguseks väljas üks hooaeg (ja tuleb veel) põhineb samanimelisel tõsielulisel raamatul. Ja päriselt, see sari on lihtsalt suurepärane. Ilmselt elulisus ja fantastilised karakterid, kes on korraga head ja halvad – nagu pärisinimesed, saate aru – selle sarja nii haaravaks teevadki.

Ian Franzino “Holding On” on mu teise sellesuvise lemmiksarja “Graceland” tunnusmuusika. Sellest loost on pikem mix ka, aga panin spetsiaalselt selle versiooni, sest slaidid tutvustavad sarja ka. Mm, “Graceland”. Mm.

Ühtlasi superlugu, kui end reede õhtul välja sätid. No juhtumisi, kui su reedeõhtu pole nagu minu viimased:

on the floor. on my way to bed. naked.

Josh Weathers on vend, kellest ma ei teadnud mitte midagi, enne kui K2 seda lugu jagas, kus ta Dolly Partoni “I Will Always Love You” lugu täiega oosõmilt laulab. Lugu “Two Bottles” on lihtsalt nii nummi. Kas ei oleks mitte üliromantiline, kui keegi teile seda kitra tinistades laulaks? (Ja need kaks pudelit veini ka kaasa tooks.)

Tüüp ise ongi üsna tundmatu, ma ei leidnud isegi Wikipedia artiklit, mis näitab, et ta on ikka VÄGA tundmatu. Aga annab aastas üle 200 kontserdi ja öeldakse olevat hardest working man in local music.

No ma igal juhul loodan, et ta lööb läbi. Okei, see on borderline-kantri, aga nagu minevikust mäletada, olen ma kantrile juba mõned järeleandmised teinud… Ja no kui kantrivennad ikka nii hotid on ja veinist laulavad, siis… Aww.

tabloiditüdrukust firmaomanikuks?

Argielu, Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 3 kommentaari

Tabloid Girl

Lugesin mõni aeg tagasi Sharon Marshalli raamatut “Tabloid Girl” (rääkisin muuhulgas sellest ka viimases Vabakanalis, millest osa võtsin – saadet saab kuulata siit!) (muuhulgas paljastan seal esmakordselt avalikult, miks ma ikkagi kevadel selle annetusnupu siia blogisse lisasin). Seoses taas aktiivselt hetkel ajakirjandusmaastikul tegutsemisega, olen palju kogu selle Eesti vs Briti ajakirjanduse teema üle mõelnud.

Kuna mina olen elu aeg kirjutanud tabloidides või naisteajakirjades (kus on vahel väga palju sarnaseid reegleid klassikalise tabloidiga), räägin ma siin siis “pehme” ajakirjanduse poolest. Marshall kirjutab pikalt ja valulikult sellest, kuidas Inglismaal on praktiliselt võimatu jalga ukse vahele saada. Kuid trügijaid on palju, oi-kui-palju. Nii palgatakse seal praktikante üheks päevaks. 24 tundi, mil sa teed kõige mustemat tööd, pead vastu võtma kõik ideed, mida sulle söödetakse ja need teoks tegema. Kas homme ka tööd on? Ei tea. Kas lugu lehte ka jõuab? Kah ei tea, aga kõik selle nimel ainult elavadki!

See on asi, mis Eestis on väga teisiti. Kogu mu kümne-aastase ajakirjanduskogemuse jooksul on vist ainult kaks-kolm lugu, mis on välja jäänud. Ja seda peamiselt põhjusel, et pole mahtunud või on muu lugu peale tulnud ja siis on juba kadunud asjakohasus. Sellist ületootmist ja ressursiraiskamist, nagu Britis tundub olevat, Eestis küll näinud pole. Pigem on nii, et üks-kaks tublimat reporterit rebivad tööd teha, sageli mitmel rindel ja tehes halturtsi korras lugusid ka muudesse väljaannetesse ning toimetajad kurdavad, et häid reportereid lihtsalt pole kuskilt võtta.

Ma ei tea, kas asi on ehk selles, et meil puudub see sisemine põlemine ja kirg teha tõeliselt mõnusat meelelahutusajakirjandust? Või on asi selles, et Eesti on nii väike? Oh, olen ka mina pärast hommikust koosolekut saanud hullumeelseid töökäske panna üks või teine kuulsus JUST SEDA asja ütlema või temaga lugu välja meelitada. Ja olen saanud rohkem kui kord selle eest ka inimeselt sõimata, keda ma oma rumalate küsimustega tüüdata julgesin. Tõmbad kõrvad lidusse, põhjendad nii hästi kui oskad toimetajale ära, miks ei mätsinud seekord välja ja jood õhtul kaks pudelit veini, sest tunned end kui rämps.

Miks? Sest ei saanud lugu! Mitte seetõttu, et oleks teinud sita loo. (Ma olen paar korda ka halbu lugusid muidugi teinud, see tähendab, et asjad on halvasti välja kukkunud. Siis tunned end ka muidugi nagu rämps. Ja jood ehk pudeli viina.)

Seetõttu ma pole ka kibelenud tagasi reporteripostile, sest see tööstus kahjuks töötab nii. Et müüa ajalehte ja seal olevaid lugusid, on vaja Tuntud Nägu. Alati on vaja kedagi, kellega Müüa Kaant. Neid Tuntud Nägusid on Eestis loetud hulgal ja osa neist ei taha eriti lugusid anda. Nii siis kütad nendega, kes tahavad (või kel on vaja plaati müüa näiteks) ja siis aeg-ajalt püüad valgeid vaalu, kellelt vahepeal ka sõimata saad. Aga õhtu lõpuks peavad kõik osapooled enam-vähem rahule jääma. Tuntud Nägu peaks olema rõõmus, et temast kirjutatakse, sest see aitab tal oma toodet (plaati, raamatut, etendust jmt) müüa. Toimetaja peaks olema rõõmus, et sai loo, mis on äge ja cool ja muuhulgas ka müüb. Ja ajakirjanik on üldiselt siis kõige rõõmsam, kui tal on alles allikas, kes ka järgmine kord ta kõnesid võtab ja kohe pikalt ei saada.

Mistõttu on VÄGA RASKE teha skandaalseid lugusid selle vähese hulga Tuntud Nägudega, kes meil siin on.

Suurbritannias käivad asjad muidugi hoopis teistmoodi, seal ei lööda millegi ees risti ette. Käiakse vahepeal kohtus, vahepeal minnakse ajakirjanikele kallale, aga õhtu lõpuks on enamik Tuntud Nägusid siiski rahul, et neist kirjutatakse, sest nii jõuavad nad miljoniteni. Kes omakorda armastavad või vihkavad neid, aga ei unusta ja ehk ostavad plaadi või raamatu.

Tööstus töötab õlitatult…

Aga mitte meil siin. Eriti.

Mulle väga meeldib teha suuri lugusid: persoonikaid, reportaaže, eksperimente ja tarbijalugusid (see on mu esimene armastus, muide). Mulle meeldib kohtuda uute põnevate inimestega ja pilguke nende maailma heita. Ma poleks elu sees ajakirjandust kaalunud, kui ma oleks Inglismaal sündinud – haiverd pole minus absoluutselt.

Pika jutu mõte on vist see, et ma otsustasin septembris oma firma ära registreerida. Seadustada oma vabakutselisetegevus ja pühenduda sellele, mis mus tõesti kirge ja tuld tekitab: sotsiaalne meedia. Esimene projekt on ka juba töös. Äkki põrun sajaga, äkki ei põru. Aga kaua ma siin seda ideaalset töökohta otsin, kui võin selle ise endale luua.

Ja häid reportereid, ma olen kuulnud, on alati tarvis. Fail safe.

uus doktor on Peter Capaldi!

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 4 kommentaari

No ilmselgelt olen mina viimane whovian ehk Dr Who fänn, kes sai ALLES TÄNA teada, et Matt Smith sarjast lahkub, jõulude ajal uue hooaja avapaugus tuleb regeneration ja sellega seoses uus, järjekorras kaheteistkümnes doktor. See tähendab Doktor. Ikkagi suure algustähega.

See-eest vaatasin ma kringlisse tõmbununa ja erutusest hingetu eileõhtust BBC laivi, kus uus Doktor lõpuks avalikustati. Ja see on (kui keegi veel ei tea) Peter Capaldi!

Järjekorras 12 – Peter Capaldi

See tähendab, et läbi aegade kõige noorema Doktori asemele, keda mängis Matt Smith, tuleb 55aastane küps Šoti näitleja (kes on muide varem ka kõrvalosas sarjas üles astunud) ning kui aus olla, siis ma olen ääretult rahul ja põnevil.

Dr Who on sari, mida ma hakkasin vaatama pärast seda, kui mult mitmed kommenteerijad olid üllatunult küsinud: “Daki, sina vana sarjapede, ja EI VAATAGI MAAILMA PARIMAT SARJA?! Mis sul viga on?!” Noh, ma olin skeptiline. 50 aastat väldanud Briti scifi sari… Ei kõla just liiga apetiitselt, eks ole. Aga see on sari, mida lihtsalt ei saagi ühe väikse lausega kokku võtta. Ja ühtlasi on see sari, kus on olnud parimad stsenaariumid, mida ma IIAL olen teles näinud, mida ma IIAL olen lugenud. See on stsenaariumite kuldvaramu, Steven Moffat on täiesti, läbi ja lõhki geenius. (Ja muidugi kõik teised stsenaristid, aga olgem ausad, Moffat on ju põhiboss.)

Moffat ütleb ka ise, et Dr Who on karakter, kes suudab igas osas teha midagi täiesti segast, totaalselt üllatavalt ja nii lõputult geniaalset, et Steven Moffat ISE on üllatunud ja didn’t see that coming. Kõigi nende sarjade keskel, kus ma võin öelda mõrvari esimese viie minuti jooksul ja ennustada iga järgmist sitcomi plot twisti, on Dr Who midagi, mis kõdistab aju oi-kui-mõnusalt. Ja mitte ainult see (sest ma vihkan põnevikke). Huumor on ületamatu. Maailmad, sarja füüsika, kaaslased, aja- ja ruuminihked, kuid siiski Maa-kesksus, see, kuidas kõik on kõigega seotud, rääkimata muidugi kaaslastest, kes Dr Who’d suurepäraselt täiendavad ja rääkimata muidugi kõigist Doktoritest endist… Minu jaoks on vist kõige olulisem see, kuidas see haarab sind alati endasse ning kui osa on läbi, vaatad sa maailma täiesti muutunud pilguga…

SEST KUIDAS SA JULGED SKULPTUURIDELE NÜÜD ENAM OTSA VAADATA?

Do.

Not.

Blink.

Do. Not. BLINK

“Blink” pealkirja kandev episood (3. hooaja 10. osa) (kuigi sari tähistab talvel oma 50. juubelit, siis tegid nad vahepeal pausi ja alustasid uuesti 2005. aastal, mis tähendab, et nüüd algab 8. hooaeg) on läbi aegade mu konkurentsitu lemmik ja minu meelest kannatab hästi vaadata ka siis, kui sa pole eelmiste osadega tuttav. See tähendab, mina ju hakkasin ka ikka vaatama “värsket” Whod, seda, mis 2005. aastal uuesti algas. Aga “Blink” on… võrratu.

Ja nüüd siis life long question, kes on sinu lemmik-Doktor?

Fantastic. Brilliant. Magnificent.

Ma olen armastanud kõiki kolme Doktorit. David Tennanti kümnendat kui venda, kes on iroonik-sarkastik, samas natuke mõnusalt kerglane ja teisalt dark and twisted. Matt Smithi üheteistkümnendat armastasin ma kui seda sõpra, keda tahaks igale peole kutsuda, kellega tahaks siis hängida, kui tundub, et elu on lootusetu pask ja väljapääsu pole. Ta oli mõnna ja turvaline, oma armsalt goofy‘l moel.

Aga ARMASTASIN armastasin (või siiski ka olevikus – armastan) ma Christopher Ecclestoni kümnendat Doktorit. Teda jagus ainult üheks hooajaks, aga sellest piisas. Ta oli minu. Minu Doktor. (Heh. Heheh. Ma just nägin, et see teeb lühendiks MD…)

Ma ei saa temast iial üle.

Kuigi, mm, kui mõnus tundub vahelduseks üks küps, salt-and-pepper juustega teravasilmne ja (tundub, et) natuke küüniline Doktor, keda hakkab mängima Capaldi… Jah, kindlasti hakkan ma tedagi armastama.

Muudmoodi olekski mõeldamatu.

Sest ta on ikkagi Doktor Who.

 

 

soundtrack of july

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

See ei ole päris postitus. Ma olen reisist emotsionaalselt täiesti kurnatud, natuke füüsiliselt ka, sest läbi sai kõnnitud vähemalt pool Kesk-Euroopat. Plätadega, mis kusjuures pidasid vastu. Ju nad nüüd mul siin lähiajal ka ära lagunevad.

Ma tegin kunagi intekat ühe Uhhuuduuri vennaga, kes rääkis, kuidas jah, reisid on väga lahedad, aga lõpuks on nii, et väntad ja väntad, näed järjekordset fantastilist templit, kuid sees on tuim ja ainus mõte on: “Ahah, jälle üks tempel, nojah…”

Mul on umbes sama tunne praegu. Kõik oli nii intensiivselt suurepärane, et lõpuks oli suurepärasus juba norm. Ma tean, et ma tahan reisimuljed kirja panna, aga ma ei oska seda klassikalises vormis teha. Seega ma natuke seedin ja vaatan, mis välja tuleb. Ja muusika asemel jagan hoopis kolme nende päevade lemmiklugu.

Lykke Li “I Follow Rivers” hakkas mängima, kui sõitsime ööpimeduses Austriasse sisse. Tuuleparki polnud näha, küll aga vilkusid nende kümnete tuulikute punased tulekesed pea kohal nagu sci-fi tähistaevas. See oli maagiline ja unenäoline, see, kuidas su pea KOHAL vilguvad kummalises rütmis, vastavalt labade liikumisele (mida sa ju ei näe) need tuled, punased ja ilusad.

Ja siis tuli see lugu uuesti, kui ühte oma uutest lemmiklinnadest sisse sõitsin. Hiljem kuulasin seda lihtsalt igal õhtul. Sest I, I follow. I follow you, deep sea baby, I follow you.

Lana Del Rey “Summertime Sadness” on teine lugu, mida neil päevil kuulan. Üldse on kuidagi Lana tagasi klappidesse jõudnud. See oli vist eelmisel suvel, kui ma teda ikka väga palju kuulasin. Siis väsisin ära, no nagu ikka juhtub. Aga praegu on paar lugu, mida ikka kuulan, meeleolult on see kõige lähedasem sellele, kuidas hing sees end praegu tunneb.

Betoko “Raining Again”. See on viimase Budapesti-õhtu lugu. Päev mässis mind lämmatavasse palavusse, õhk Kesk-Euroopas on hoopis teistsugune kui siin, meretuultes. Seal oli ka tuul, aga see oli Doonau-lõhnaline, soe ja mahe, meenutas natuke oma loomult Tartut. Me istusime Doonau keskel Margiti saarel ühes veidras über-hipsterite vabaõhuklubis. Klubi nimeks oli Einfach Berliner, selle baarilett oli vana hobukarussell, ainult et hobused olid väärastunud ja ühel näiteks puudus pea, aga see-eest oli tal viis jalga. Klubi keskel kõrgus deformeerunud mannekeenidest kokku pandud skulptuur ja tantsupõrandal tantsis albiinokutt, kes tundus olevat pärit tulevikust. Näiteks robot, kes on valmis ehitatud mõnel sinisel esmaspäeval, siis löödi käega ja saadeti tootmisest välja. Ja siin ta nüüd tantsis.

Siis tuli see lugu ja ma nägin vaimusilmas ette, milline oli eilne õhtu, kui olin lõpuks kodus tagasi. Väljas sadas ja sadas, esimest korda läheneval hooajal ma kütsin. Mitte, et vaja oleks olnud, aga tunne oli, et tahaks.

How does it feel? When you wake up in the morning and it’s raining again…

suvesarjad

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Niisiis, olen siin uute ja natuke vähemuute suvesarjade osas ringi šopanud. Tuleb tunnistada, et ega see valik just väga suur ei ole. Vanemate tegijate hulgast on suvel vaid “Drop Dead Diva” ja “Burn Notice”, millest mõlemat julgen soovitada, kuigi nad on üsna erinäolised. Üks kergem, teine keerukam, üks action, teine rohkem naistekas.

Aga uusi sarju õnneks tuleb ikka ju peale ka! Kõik neist püsima ei jää, kõik pole head ka, aga mõned siiski noppisin välja.

Defiance

“Defiance” on SyFy telekanali uus originaalsari, mille tegevus leiab aset tuleviku-Maal, kus omavahel rabelevad viimaste järelejäänud ressursside pärast eri tulnukarassid (kes kõik huvitaval kombel ikkagi inimeste moodi on, ka reptiilid). Iseenesest mulle meeldib, pikka aega pole mõni sci-fi sari mulle külge hakanud (viimane oligi vist “Firefly”), aga pole ta ka päris see sari, mille vaatamiseks õhtul endale mõnusa dinneri teed, telefoni välja lülitad ja siis naudiskled. Paras kerge suvine amps seega. Paksuks ei tee, mõtlema palju ei pea, aga nalja saab vähe.

Graceland

“Craceland” on kah uus sari, seda teeb Jeff Eastin, sama vend, kes on “Burn Notice’i” taga. Tegu on põnevussarjaga, mis keerleb pundi undercover mentide ümber. Kes on FBIst, kes tollist, kes DEAst – elavad koos ühes majas, enamik neist on muidugi unreasonably hot ja valedevõrk on seal mõnusalt juba nelja osa peale läbipõimunud. Ühesõnaga: soovitan. Üks mu hetke lemmiksarjadest. Ahjaa, silmale on õudselt mõnna vaadata ka. (Ja seda mitte ainult kuumade naiste ja meeste pärast. Režii ja montaaž on ka head.)

Mistresses

“Mistresses” on USA versioon briti samanimelisest sarjast, mida ma vaadanud ei ole, seega ei oska võrrelda. Aga ei ole ka isu UK versiooni üle tšekkida, sest SEE SARI ON FAKING OOSÕM. No täielik naistekas muidugi, aga nii-ii kuum ja nii-ii… plot-twisty, et ainult ahmin õhku. Muidugi, ei tea ju ka, kauaks neil pauerit jätkub. Üks neljast peaosalisest on see “Charmed’i” Phoebe, Alyssa Milano. Sari on täis intriige, saladusi, seksi ja veel kuumemaid osatäitjaid kui “Graceland”. No tõesõna, kust näiteks on välja võetud selline vend nagu Brett Tucker, kes – nagu pärast guugeldamist selgub – on üks neist meestüüpidest, kes näevad vananedes palju kuumemad välja kui noorena. Mm, Brett Tucker…

Continuum

“Continuum” on Kanada sari, mida kirjeldades võiks tunduda, et see on ääretult naeruväärne – tulevikupolitseinik satub olevikku ja hakkab seal kah politseinikuks, samal ajal uurides, kuidas oma aega tagasi saada… Aga olen praegu kaks-kolm osa ära vaadanud ja totally hooked. Väga lahe teostus ja kuigi peategelases puudub see sügavus, mida ootaks, on praegu veel flashi ja bangi piisavalt, et esimese hooaja vaatan kindlasti tervikuna ära.

Baby Daddy

Nüüd tulevad sarjad, mis on vähemhead või suisa igavad, aga ajatäiteks kõlbavad küll. Näiteks ABC Family sari “Baby Daddy“. Minusugusele inimesele ei sobi tavaliselt kohe üldse poliitkorrektsed asjad, eriti poliitkorrektne huumor ja roheline reiting, mis annab loa sarja vaadata kõigile vanusegruppidele. Seega pole ma vist mitte ühtki ABC Family sarja viitsinud elus vaadata. Aga seda jäin nüüd vaatama ja olen mõnda aega juurelnud, et miks ma vahel laia häälega naeran, kui sari on tuntavalt sitt. Täna mõtlesin välja – seal on head karakterid ja hea dialoog, aga küsimus on selles, kuidas need karakterid seda dialoogi ütlema pannakse. Ehk et ei mingit üllatusmomenti, täiesti klassikalised kisutud olukorrad. Aga punchline’id on kohati head ja kõrvaltegelane Tucker on lihtsalt teinekord puhas kullaauk.

Devious Maids

“Devious Maids” tuleb vist samadelt tegijatelt, kes “Meeleheitel koduperenaisi” tegid ja kuna see viimane sari ei läinud mulle kunagi peale, ei olnud ma väga üllatunud, kui DM-d pilootosast edasi ei viitsinud vaadata. Aga on näha, et on tõsiselt ette võetud ja kindlasti on ka teie hulgas keegi, kellele see meeldida võiks. Ma ei teagi, miks “Mistresses” mulle peale läheb ja “DM” mitte. No tõesti ei tea…

Sullivan & Son

“Sullivan & Son” on klassikaline baarikomöödia, mis keerleb baarmani ja tema perekonna, sõprade ja baarikärbeste vahel. Komöödiana mitu vaksa parem kui “Baby Daddy”, aga siiski mitte kõige parem. Autor ja peaosatäitja Steve Byrne tundub olevat kusjuures päris andekas tüüp, aga millestki jääb siin sarjas puudu. Kah ei saa öelda, et poleks huvitavad karakterid – paberil vähemalt. Aga nagu… veits igav.

Võrkkiigelugemine: Epu südameraamatu 2. osa

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Epu südameraamatu ehk “Kas süda on ümmargune?” 2. osa valmimisele elasin ma küll lähemalt, küll kaugemalt kaasa. Pidin isegi proovilugemist tegema, aga kuidagi selleni ei jõudnud. Ja nüüd on mul hea meel, et lugesin seda just siin ja praegu. Olles oma saarel, võrkkiiges, kuuma päikese eest varju otsides.

Epu kirjutamine on mulle alati hästi mõjunud, ta on mind õpetanud rohkem kui ilmselt ise aduda suudan (“Dialoogi! Hoogu! Veel dialoogi!”), aga praegu mõtlen pigem seda, et see raamat MÕJUS. Paralleelid on muidugi ilmselged – ka mina olen praegu saarel oma lõppeva abielu eest justkui peidus (kuigi see on Epu raamatu-aegsest teistmoodi ja teises faasis, muidugi), ka mind on tabanud kriis (kuigi võib vaielda, et kriisist kriisi ma ainult elangi), tööd on liiga palju (aga erinevalt Epust pole mul üldse raha), ja ma tahaks mõneks ajaks lihtsalt ära, eemale, näha kõike, mis maha jääb, kaugemalt. Äkki siis ma näeksin seda, mis on ees, selgemalt? Teaksin, kuhu edasi minna?

Muidugi ei saa “Südamest” rääkides mööda sellest, et Epp on fantastiline storyteller, ta haarab kaasa ja ei lase enne lahti, kui viimane lehekülg alla kugistatud. Ja siis jääb ju ka puudu! Sest ta läheb ju edasi Indiasse, peategelasest Epp. Kindlasti on kuskil keegi Epu triloogiat võrrelnud “Söö. Palveta. Armasta” raamatuga, samalaadne eneseotsing läbi erinevate maailmaotsade. Ja, tuleb tunnistada, ma ikka pühkisin kohati pisaraid ka. Ilmselt seetõttu, et mõnes kohas oli paralleel minu enda elusupiga liiga valus.

Kõige rohkem ja kõige suurema üllatusena tabas mind aga lugedes arusaamine, kui väga olen ma viimased kuud läbi elu silmad kinni trampinud, püüdes mitte mõelda – või õigemini, olles liiga kurnatud mõtlemiseks. Ja nagu Eppki, tunnen ma pidevalt seda, kuidas mõned mu mõtted ja “hullud ideed” ei sobi ümbritsevatele, nad ei saa aru, teinekord naeravad ja narrivad, püüavad mind välja rääkida mu sisemisest tungist MINNA.

Sest ma ju tahan ka minna. Vahepeal ma pean minema. Epust on erinev aga see, et ma ei ole senini täpselt aru saanud, kuhu see tung mind juhatab ja kui palju ma peaksin talle järele andma. Ja siis ma hakkangi rapsima, arutama, kaaluma… Või lähen esimesel avanenud võimalusel silmad kinni ja kopsti! Vastu seina.

Neil kahel-kolmel päeval, mis ma seda raamatut lugesin, olid mu une-eelsed poolteadvusel olles peas kõlanud mõtted erakordselt selged. Üldse on kogu mu saarelolek olnud… puhastav? Lülitasin välja, olin, suurt ei pidutsenud, lihtsalt… olin. Olen senimaani, kuigi täna ja homme tuleb tööd teha ning siis juba hakata mõtlema, kuidas Milakese, kottide ja turvatooliga tagasi orienteeruda. Aga praegu veel on vaikus. Eetris ja mõtetes üldiselt.

Räägin vaid inimestega, kellega tahan (näiteks Kuressaare linnuse muuseumitädidega okupatsioonist ja kukekommidest), olen vaid inimestega, kellega tahan, loen vaid kirju, mida tahan (ja seni, muide, on ka töökirjad olnud kõik positiivsed, seega olen tahtnud). Palju on vaikseid salajasi hetki, kus ma muigan ja vaatan pilvedesse. Ja veel mõned.

(Sain just aru, et see kõlab, nagu ma EI tahaks oma sõpradega rääkida või nendega olla. Ma ei mõelnud seda, ausalt.)

Nii et omamoodi on siiski praegu veel eskapism. Aga see on aidanud ka, sest vaikus on lasknud une-eelsetel tõdedel eriti valjult kohale jõuda. Ja Eppu lugedes (ma pole ju liiga kaua temaga päriselt aega saanud veeta, rääkida, energiat vahetada) imbus terake tema õpitud tõdedest jälle minuni ja mulle meenus, et iseend tuleb ka osata kuulata.

Muide, mult täna juhuslikult küsiti, kas ma olen romantiline. Üllatusin jälle, sest… ma ei tea! Ma ei tea enam, kes ma olen! Ja ma ütlen seda, laialt naerdes, päriselt.

…Ma ei tea VEEL, kes ma NÜÜD olen.

Aga ma saan õige pea teada, kindel see.

Äkki olengi romantiline kah!

Aitäh, Epp.

juunikuu helitaust

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Oh inimesed, rõõmustagem! Tartu indirokibändil Dahling on LÕPUKS väljas uus album. Kui te ei tea, kes või mis on Dahling, siis alustage kuulamist nende esimesest plaadist. Ja kokku kaks neid ongi. Esimene plaat on üks minu lemmikalbumitest, see saatis mind ülikooli lõpuaastatel ja nende lugu “Wilde!” sai üüratud teel Zavoodi või Zavoodist koju, Jaani kiriku ees istudes, diplomid näpus, tookord selle kursavenna juures hommikuni juues, nina vastu aknaklaasi surutud…

Ja “Menthol” on lihtsalt nii seksikas lugu, et ma tahaks sellesse loosse ära uppuda, kui ma seda kuulan.

Nende uus album “Left” nõudis paari-kolme kuulamist, enne kui hakkasid kooruma lood, mida ma ilmselt aastate pärastki härdumusega kuulan. Natuke sümboolne, et see album just praegu välja tuli ja just seda suve saadab. Nagu ülikooli lõppedeski, on mul tunne, et mingi eluperiood on lõplikult läbi saanud.

Albumi treiler on selline:

Küll aga saab “Lefti” kuulata täiesti tasuta nende kodulehel või ka näiteks Spotifys. Minu hetkelemmikud on avalugu “Fireworks and Waterfalls”:

…ja “Surprise Surprise”, mis on selline mõnusalt unelev ja kurvalt romantiline träkk, mida kuulata unistamise ja melanhooramise taustaks.

Ja “Love Is Not the Drug” on väga mõnus biit:

 

Tegelikult ongi mul kaks pleilisti hetkel. Üks on Dahling ja teine kannab originaalset nime “Boxers, Dragons” ning koosneb kahest bändist. Esimesest, The Boxer Rebellion, olen juba kirjutanud. Teine on Imagine Dragons.

Nad tulevad Las Vegasest ja andsid eelmisel aastal välja oma debüütalbumi “Night Visions”. Ja teate, okei, jaa, ma saan aru küll, et ma kipun sageli ütlema, et üks või teine album on üleni nii hea, sorry about that. Aga see on ka üks neist. Kõigepealt muidugi vist nende kõige suurem hitt “Radioactive”

Teine suur lemmik on mul “On Top of the World”, mis meeldis mulle juba sügisel, aga siis ma ei teadnud üldse, kelle lugu see on ja Shazamida ka ei taibanud. Ei mäletagi, kus seda kuulsin, oli vist selle lühidalt elanud sarja “Partners” tunnuslugu? Igal juhul, see lugu on lihtsalt parim, mille järgi Milaga köögis söögitegemise ajal tantsida.

(What? Kus TEIE siis tantsite, kui mitte köögis?)

Ja kolmas sellelt albumilt, mis paneb mind teinekord tahtma rõõmust röökida, et lihtsalt nii head muusikat tehakse, on “It’s Time”. PS. Imagine Dragons tuleb Positivusele. Kas keegi tahaks mind sinna kaasa võtta? Vastutasuks saab mind näha napakalt tantsimas ja kõvasti ja valesti kaasa laulmas.

Mai muusika

Muusika, raamatud, kinokunst 8 kommentaari

Esiteks tuleb tunnistada, et mul oli eelmine kord õigus, kui ütlesin, et Bastille’ album “Bad Blood” on potentsiaalne uus lemmikplaat. Kuulasin seda mitu nädalat järjest ja ei saanud küll. Lisaks praegugi raadiotes olevale “Pompeii’le” on terve see plaat mõnus kõrvale ja ajab kohati tantsima, kohati on lihtsalt selline muss, mille paneks pika roadtripi taustaks käima. Näiteks lugu “Overjoyed”:

Või siis lugu “Get Home”. Tuleb tunnistada, et mul on tekkinud kergekujuline sõltuvus esilaulja Dan Smithi hüpnootilisest häälest:

Teine suur lemmik mul sel kuul on The Boxer Rebellion. See neljaliikmeline Londoni indibänd jäi mulle kõrva mingist sarjast (siinkohal ei suuda ma ära kiita, kui kasulik ja mõnus on äpp Shazam – suuna aga muusika poole ja ta ütleb sulle, mis looga tegu on, geniaalne!) ja nende värske plaat “Promises” on mu pleilistis sama asendamatu nagu Bastille’gi. Kõige parem lugu maailmas on vist nende “Diamonds”:

Ja lugu “New York” oli põhjus, miks ma üldse nende kohta rohkem uurim hakkasin.

Ja kolmas, natuke teistsugune sellekuine lemmiklugu tuleb Iraani päritolu Rootsi lauljatarilt Laleh‘lt, kes lisaks inglise keelele laulab rootsi ja pärsia keeles. Ta hääl on kuidagi nii armas ja mõnna, kogu tema olek meenutab talle mu suurt lemmikut Emiliana Torrinit. Ja lugu, millest räägin, on “Elephants”:

Aprilli helitaust

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 3 kommentaari

Lõpuks jäin ma haigeks. Lihtsalt murdusin jalalt ja valutan igalt poolt (ainult hinges on tuim) ja tahaks ainult (draamavabasse) kaissu ja kookonis lebada. Võtan internetivaba nädalavahetuse, juba eelmisel nädalal mõtlesin sellele, et üks internetivaba päev kuluks nädalas ära. Lärmi vähemaks? Et omi mõtteid kuulata?

Selle asemel kuulan muusikat ja ootan Milakest koju. Tema kaiss on draamavaba – kui tal selleks tuju on, muidugi.

Aga muusika juurde.

Nagu eelmiselgi kevadel, olen taas hakanud ebamõistlikes kogustes kuulama Tegan&Sarat, sest kevadega tulevad ka need naised. Aga peamiselt muidugi on põhjuseks  see, et neil on lõpuks uus plaat väljas. No fännid teavad ammu juba, “Heartthrob” mõni kuu väljas olnud. Tegan ja Sara ise on Kanadast pärit kaksikud, mõlemad avalikult homoseksuaalsed ja ausalt öelda ei oska mina öelda, kumb neist hotim on. Nii hot näevad välja nad mõlemad! Andekad, ilusad ja kuumad. Ja neid on kaks. Ma olen neisse jälle armunud. Ma tahan olla Tegan ja Sara.

“Heartthrobi” pealt mind esiksingel “Closer” kohe kaasa ei tõmmanud. Liiga… raadiopopp nende tavapärase indipopi asemel. Kogu plaat on tegelikult rohkem diskom, aga üldjoontes see mind ei häiri. Mulle hetkel meeldivad uue plaadi pealt kaks lugu. Esimene neist on “How Come You Don’t Want Me”:

Aga kõige lemmikum on muidugi “Now I Am All Messed Up”. See  on lihtsalt… nii-ii hea.

Meesmuusikutearmumisi on sel kevadel ka, kelle viimastesse albumitesse pole viitsinud süveneda, nii et panen siia lihtsalt paar lugu, mis nende päevade lemmikud on.

Luke Bryan teeb muusikat, millest ma tavaliselt vist ei vaimustuks väga. No okei, ma ütlen otse – kantri ei ole üldse, kohe üldse minu teema. Aga tal on mõned lood, mida ma neil päevil pidevalt kuulan. Näiteks “Drunk On You”. Selles saan ma süüdistada üht konkreetset inimest. Ma ei tea, kas ta loeb, aga tea, et ma süüdistan sind, et ma nüüd KANTRIT kuulan.

Joshua Radin on ennegi mul siit blogist läbi käinud, aga ma viimasel ajal näen teda kõikjal, sest paistab, et teisedki on temast natuke vaimustuses. Tal tuleb maikuus nüüd uus album, millelt ma ootan, et ta mu jalust rabaks. Praegu on ta veel kevadcrush.

Bastille on aga suure tõenäosusega miski, mis minuga pikemaks jääb. Nagu öeldud, pole veel väga jõudnud süveneda, aga kõik, mida olen näinud ja kuulnud, on andnud alust arvata, et see UK indibänd, millel alles sel aastal ilmus esimene stuudioalbum “Bad Blood”, teeb veel suuri tegusid.