“Millal sa ükskord uuesti blogima hakkad?” lajatas Mallu laupäeval, kui tema ülimõnusal rohelisel diivanil juttu ajasime ja õhtut öösse veeretasime. Kortsutasin kulmu. Nojah, ma ju ammu plaanisin. Lubasin endale, et kui tööd vahetan ja kirjutamisjaks enam online’i täis kirjutamise peale ei lähe, siis oi kuidas hakkan jälle blogima!
Siis oli see sisseelamisaeg ja avastamine, KUI intensiivne päriselt ärimaailm olla võib. (Ma nagu arvasin, et olen selleks valmis, sest kui sa elad uudistetoimetuse rütmis, tundub sulle, et su elu ja töö ongi väga intensiivne ja kuigi ma ei olnud enam aastaid trükitähtajapiff, tekib siiski meediamajas töötades mingi veider mull – sina justkui oled seal mullis sees ja kõik teised on väljas, keegi teine ei saa aru, kui tähtsat tööd sa tegelikult ikkagi teed ja kui suur ja tähtis asi see ajakirjandus ikkagi on. Alles mullist välja saades perspektiiv natuke muutub.) (Ja mitte, et ma ei tahaks öelda, et ajakirjandus pole tähtis, absoluutselt on, neljas võim ja nii, demokraatia alustala, meelelahutus on samuti tähtis ja üleüldse on normaalne, et inimene leiab oma töös üles selle tähtsuse, miks ta seda teeb ja mida ta maailmale annab, aga see mull, see on üks omalaadne asi, mis meediamajas tekib, ehk kirjutan sellest mõni teine kord.)
Ühesõnaga, siis oli see sisseelamisaeg ja hanked ja raportid ja SLAIDID-SLAIDID-SLAIDID ja kõik oli intensiivne ja äge ja põnev ja blogi mõte ununes sootuks.
“Jah, Mallul on õigus, hakka ometi uuesti kirjutama,” ütles ka K., kui täna tema juures vastuvõtul käisin. Aknast paistis Keila keskväljak, inimesed tõttasid töölt koju, ja ma mõtlesin jälle kõigile neile vabandustele, miks ma pole kirjutada saanud.
Sest siis oli meil see talv, millest vana Daki oleks kirjutanud küll, siin oli palju meeleheidet ja hingevalu ja vana head depri-poissi ka, aga vot ei saanud kirjutada, sest mängus on ka teised inimesed, kes ei saa nõusolekut selleks anda, et ma nõnda avalikult kirjutaksin; pealegi nagu ei taha ka. Võiks ju mõelda, et olen selle KAHEKÜMNE AASTAGA, mis mul blogimise algusest kohe täitub, natuke arenenud ja oskan teistsuguseid tekste luua ja elu teistmoodi mõtestada, kui läbi pideva vigina ja hädaoru.
Aga no mida ma pean tegema, kui see elu on siuke hädaorg, eks ole.
Sõitsin K. juurest koju ja mõtlesin ka sellele, et olin ju Epule lubanud, et teen proovipeatükid. Olen nii palju sellele mõelnud, see projekt tundub, nagu võiks tõesti olla minu lugu rääkida, ja lõpuks andsin ka oma jah-sõna (vähemalt proovipeatükkideks), aga takerdusin kummalise probleemi otsa.
Ma nimelt… ei osanud enam kirjutama hakata.
Üks osa on seotud sellega, et mul on maru kehv mälu. (Selleks, hea lugeja, on tegelikult blogi pidamine väga kasulik. Saab asju näiteks järele vaadata. Aga olen ma siis selle peale viimastel aastatel väga mõelnud!) Aga teine oli… vist puhas kirjutamiskramp? Nii et ma sain aru – ma vist pean lihtsalt blogima hakkama. Sest kirjutamine, nagu ma alati kõigile ütlen, on oskus nagu iga teine ja oskused võivad minna rooste, kui pidevalt ei harjuta. Muidugi on mu töös ka ikka omajagu kirjutamist, aga (ilu)kirjanduslik tekst on ikka teine asi. Mitte, et blogi oleks ilukirjandus, aga no saate aru küll. Käeharjutused ja nii.
Nii et ma ei tea, kas see on nüüd mu tagasitulekupostitus, aga vähemalt kahel inimesel on nõudlus mu blogi järele. Kahe inimese nõudlus pole küll teab mis suur, aga ühel kolmandal inimesel on veel nõudlus.
Minul endal. Vist.
Nii palju asju on vaja läbi mõelda ja lahti sõlmida, ja varem on selleks alati kirjutamisteraapia sobinud. Äkki sobib nüüd ka.
16 thoughts on “millal sa ükskord”
Ma just ükspäev mõtlesin Su peale 🙂
Oh, nii tore! Ja siin ma nüüd olengi!
Mina täiega loeks, kui sa kirjutaks.
No siis tuleb ikka jälle hakata kirjutama! 🙂
Rohkem kui kahel on nõudlus….
Vuhuuu!
Nõudlus on nii suur, et eile FB lingi kaudu ma ligi ei pääsenudki, alles täna hommikul 😀 aga vb see oli mu nett, mis jukerdas.
Igal juhul ma olen… vähemalt viies. Nõudlus on! Ehkki väga suhestun ka sellega, et “kirjutaks küll, aga teistest ei saa”. Mina lahendasin selle vajadusel kinnisesse blogisse kirjutamisega.
Omast arust võtsin küll täpselt sellise aja tagasitulekuks, et kõigi silmad olid muul skandaalil 😀
Mina ka ootan su blogipostitusi. Mulle meeldib kui kirjutad. Seega jään ootama uusi postitusi.
Aitäh!
Ma olen mingis mõttes Sinu blogiga üles kasvanud – hakkasin siin lugemas käima, kui olin 13 ja hiljuti tähistasin oma 30ndat sünnipäeva. Iga uus postitus on nagu tore kiri vanalt sõbralt, mille postkastiluuki avades ootamatult eest leiad, kuigi me üksteist üldse ei tea ja ma kunagi varem vist isegi kommentaari pole jätnud 🙂 kirjuta ikka, kirjuta omas tempos ja tahtmist mööda, lugejad on ikka siin ootamas!
Oh, palju õnne sulle! <3
Ma ei tea, mitmes ma olen, aga nõudlust on ka siin Lõuna-Eesti pool. 😘😊
Lõuna-Eestile peaks suisa armatuskirju kirjutama 🙂
Lähen ilmselt ka nõudlejana kirja. Paar-kolm korda kuus olen ikka läbi astunud et näha, ega äkki…
Jee!