“Mis tunne sul on, kui Kristinka Instagrami postitab stoorisid sellest, et “Naistejuttudel” läheb nii hästi ja sind alati ära täägib?” küsis A. ühel õhtul, kui olime väljas drinkidel.

See lause iseenesest on juba nii eksitav, et lubage, ma selgitan konteksti. Kogu see drinkideasi sai kalendrisse pandud kui just mitte veel siis, kui ta rase oli – A. siis, mitte Kristinka – aga peaaegu nii pika etteteatamisega küll. Et ükskord tuleb aega, jõuab aega, kui A. pole enam rase ja saab tulla üheks korraks õue. Ja mina, kes ma pole rase olnud juba 13 aastat, ei tohi kasutada ükski kord vabanduseks seda, et ma elan maal ja ei viiiiiiitsi ju linna tulla õhtul. Nii et me panime mitu kuud varem selle päeva kalendrisse, mina veel sätitasin nii, et oleks päev enne puhkusele minekut, viimane puhkuse-eelne päev pidi niikuinii mööduma kodukontoris rahulikult arveid tehes ja memo kirjutades ja viimaseid otsi sõlmides.

Siis aga selgus, et hoopiski tuleb võibolla tähtsale pitch’ile minna ja pidin kahjatsustundega (ausalt, ma arvan, et väänutasin meeleheitest ka käsi) A.-le teatama, et vot kahjuks jäävad meie dringid kas üldse ära või maksimaalselt põgusaks, sest ma pean kindlasti jõudma kaheksasele rongile – hiljemalt!!! – et olla reedel kenasti pitšivalmis (mitte segamini ajada teise hariliku valmidusega, bitchivalmidusega). A. haaras (tõenäoliselt) paremalt voodoo-nuku ja hakkas sellesse nõelu ajama, või otsis sahtlist välja sõbrannanduslepingu, et sellega Tartu-Võru rahukohtusse hakata kõndima, sest selline jutt oli absoluutselt MITTE AKTSEPTAABEL.

Mina muidugi mõistsin seda ja mõistsin ka, et okei, töö on tõesti tähtis ja nii; ja Elroni rongid käivad tõesti täiesti ebamõistlikult Klooga vahet (viimane läheb linnast kell 21.17! 21.17 ei lõppe teatrietendusedki! Mitte et ma teatris käiks, aga ASI ON PÕHIMÕTTES); aga kas ma tõesti siis loobun deidist sõbrannaga, keda ma niigi näen kord kvartalis HEAL JUHUL?

(Õnneks kõik lahenes nii, et pitch lükkus edasi ja ma jõudsin viimase rongi peale ka kenasti, ja nüüd, suure ringiga, oleme me taas loo alguses.)

“Hmm,” pühkisin huulelt higi, sest tegemist oli ühega neist rõvedatest päevadest, mida suurem osa eestlasi näib armastavat ja hellitlevalt suveks nimetab. Me muidugi istusime ka asfaldidžunglis, kohas, mille nimi puhtjuhuslikult, on kah Tšungel. “Tead, sellega on nagu Tartuga. Ja Tartuga on mul selline suhe nagu eksiga, kelle ma ise maha jätsin, ja kel läheb nüüd ilma minuta nii hästi. Ja tegelt oled nagu sitaks rõõmus selle üle, et tal läheb hästi. Ja sa tead, et sa ISE jätsid sa maha – olgu siis põhjuseks kas elu paratamatused või tõsiasi, et te olite lahku kasvanud – aga ikka teeb vahel veits haiget, kui sa näed, kui hästi tal läheb ilma sinuta.”
“Oh, päris hästi öeldud,” ütles Maia, sest ma tahan siin ära märkida, et Maia oli ka seal laua taga ja ma polnud teda näinud mitu aastat.

Nüüd, Triinu kommentaarile eelmise postituse all vastates, mõtlesin sellele. Et tahaks Lõuna-Eestisse armastuskirju saata, aga ise olen ma end sealt nii ära lõiganud. Ja päriselt ka on valus Tartus käia, päriselt ka on valus näha, kui kuradi äge seal kõik on, ja see kõik on ilma minuta. Ja tegelt on nii hea meel selle üle, Tartu on täiega väärt seda, et ta niimoodi õitseks ja õilmitseks. Väga veider on see emotsionaalne side kohtadega.

Podcastist rääkides, siis “Naistejuttudega” on natuke vähem emotsionaalne see side. Kristinkat armastan palavalt ja tean, et ta teeb seda saadet edasi nii, nagu see saade peab edasi minema. Mina – igivallaline – olin juba ausalt ära tüdinenud neist suhtejuttudest, sest eks teoorias ole ma alati kõva olnud, praktikas vähem ja praegu pole nagu praktiseeridagi midagi. Tähendab, suhteid on palju, mida ma praktiseerin ja kultiveerin ja kus ma teadlikult intiimsusesse ja lähedusse panustan. Aga ma mõtlesin hetkel paarisuhet.

Pealegi tähendas meediamajast lahkumine, et ma siiski pidin enda loodud brändid maha jätma, see on üks keeruline õiguslik küsimus (või isegi vähemkeeruline) – ja tegelikult oleksin ma võinud igast asju jätkata, kätt poleks ette pandud. Aga ma lõpetasin, sest ma ei tahtnud enam, ma olin väsinud. Tahan teha oma krimi ja para ja krimi ja para ja veits eso ja… Ja kirjutada tegelt tahaks, eks.

Sest natuke tekkis “Naistejuttudega” ka see efekt, mis kunagi tekkis Dakiblogiga – et endal hakkas enda häälest halb juba. Et kaua võib üks mutt mölada. Palju on mul ikkagi öelda kõige kohta? Tuleb muidugi välja, et PALJU, aga kas alati kõike peab siis ütlema, rääkima, kirjutama?

Praegu tundub podcastide plaanis olevat paras tasakaal. Saan teha neid asju, mille suhtes on tõeline hüperfookus ja superuudishimu (“Kikimoorid” ja sodiaak ja kosmos), paraja tasakaaluga loba osas (“Mis värk sellega on?”). Aga tundes ennast, siis küllap ma varsti mõne uue podcasti jälle leiutan.

Armastuskirjade osas aga, mida Lõuna-Eestisse saata, pean natuke aru pidama. Välitöödele minema, nii-öelda.

Elame-näeme.