Category Archives: Läbi fotosilma

EV 106, Daki 40, dakiblogi 20

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

Täna 20 aastat tagasi kirjutasin ma oma esimese blogipostituse. Õigemini, päris esimene oli 20. veebruaril, aga mulle kuidagi meeldib vabariigi aastapäeva ka oma blogi sünnipäevaks pidada. Lugesin just neid esimesi, 20-aastase Daki kirjutatud tekste ja need oli kohutavalt masendavad. Hilisteismelise inimese äng, valu ja (siis veel diagnoosimata) depressioon. Sirvisin oma sünnipäeval – mida pidasin Kaiu rahvamajas, oma lapsepõlvemaal – vanaemale kingitud “daki.elab.siin” raamatut ja pole midagi öelda, ikka väga cringe on oma vanu tekste lugeda. Aga kuna ma tean, et väga paljud inimesed on sellega (ehk minu kirjutatuga, ehk minuga või minu eri versioonidega) aja jooksul samastunud ja neid on aidanud teadmine, et nad pole sarnastes tunnetes või mõtetes üksi, siis püüan ma mitte väga sellele mõelda, kuidas vana enda versiooni lähemalt vaatamine praegust mind tundma paneb.

Naljakas asi selle vanemaks saamisega. Viisin Milat lennujaama (ta läheb Siki perega Londonisse vaheajaks, mina jään koju puhkama ja üksindust nautima) ja rääkisime tee peal tema ärevusest ja sellest, kuidas tema maailma näeb. Ma sain temast hästi aru, sellest tundest, et tuleb vastata justkui kõigi inimeste ootustele ja kriitika peale oma käitumist muuta, kuniks sa lõpuks ei teagi, kes sa ise oled, sest sulle tundub, et sa pead olema keegi teine, et meeldida. Tahtsin talle nii väga öelda, et see tunne kaob lõpuks ära, ükskord leiad sa enda üles ja kõnnid oma kehas ja elus enesekindlalt – aga ma ei saanud seda öelda, sest esiteks ei saa ma seda ju garanteerida (otsime me ju tegelikult end terve elu) ja teiseks oleks see pisendanud tema tundeid.

Rääkisime veel sõjast ka. Mila läks täitsa leili, sest ta lihtsalt ei saa aru, miks sõjad olemas on. “Ma ei saa aru, sa oled TÄISKASVANUD INIMENE ja okei, ütleme, et sa tahad mingit maatükki, mis on kellegi teise oma, ja sulle öeldakse ei – siis ole NAGU TÄISKASVANUD INIMENE ja rahune maha ja lepi sellega. Sest muidu sa literally oled nagu mingi groomer või abuser, mis MÕTTES ei saa sa aru sõnast ei!?” Muidugi, sõda ongi ultimate abuse and violence, lihtsalt riikide tasandil, aga mõjutab ju meid kõiki.

Aga linnas oli kena, palju lippe ja palju rahvast, teel muuseumisse sattusin kõik-puhuvad kontrolli. Ei mäletagi, millal viimati puhuda sain. Soovisime head aastapäeva ja muuseumis jõudsime enne lendu veel kogu kambaga ekspo läbi käia ja tuur Maria unenäo ka ära vaadata. (Ausalt, tulge muuseumisse, seal on nii tore, sel nädalavahetusel on meil kogudest haruldased pingviinid ka välja toodud, aga muud näitused on ka ägedad ja no kohe eriti soovitan ma tuur Mariat muidugi.) (Ühtlasi, ma olen senimaani nii õnnelik ja tänulik, et saan loodusmuuseumis töötada. See maja, need inimesed, missioon ja igapäevatöö… ma lihtsalt olen nii õnnelik.)

Ja siis siuh ja säuh, oligi lennujaam ja vaatasin, kuidas nad turvaalasse kadusid. Teadsin, kui närvis vaene Milake on, aga kõik laabus, said kenasti läbi. Seda arutasime ka teel, et miks lennujaamad ärevust tekitavad. Taipasin, et mulle just ikkagi meeldib – mulle meeldib, kui on reeglid ja ma tean täpselt, mida ma tegema pean. Mulle meeldib olla muidugi PERFEKTNE reisija, kel on kõik asjad kolme sekundiga õigetel kandikutel ja valmis väravast läbi kõndima. Aga see on vist umbes sama, kui ma ükskord ühel toona viimasel visiidil psühholoogi juurde tundsin, et olen läbinud kursuse viielisena, sest p-loog ütles: “Ma näen enda ees võimekat naist, kes saab igas olukorras hakkama.” Jah, olid ajad…

//

Foto autor: Birgit Paidre

Aga et siis 40. Täiesti hoomamatu on see vananemine. Mulle meeldib inimestelt küsida, kui vanad nad oma peas on. Mina olen vist kuskil seal 30ndate alguses oma peas, kuigi mõtlesin täna just tagasi sellele ajale ja seal oli ikka palju rapsimist ja meeleheidet, enda otsimist, leidmist ja jälle kaotamist. Mõtlesin sellele esimesele lahutusjärgsele peikale, kellega jäi afäär lühikeseks, aga kes aitas mul aru saada, et üksikemana1 on samuti võimalik deitida ja elu lahutusega ei lõppe. Mõtlesin sellele, et läksin lahku kolm aastat tagasi ja märkasin eile, et mu eks on mind TikTokis jälgima hakanud. Ja et see kolm aastat vallalisena on olnud vist üks mu kõige pikemaid selliseid perioode, kus ma pole praktiliselt üldse aktiivselt deitinud. Mõni üksik erand, mis kinnitab reeglit.

Ja kui rahus ma sellega olen. Eriti, kui ma mõtlen tagasi sellele noorele 20aastasele Dakile, kes blogima hakkas. Milline üksildus ja meeleheide, kõik see armastuseotsing, aga ikka ja jälle valest kohast. Olen palju vallalisust enda jaoks mõtestanud ja ümber mõtestanud, vahel on muidugi praegugi päevi, kus olen üksildane ja mõtisklen, et kas tõesti nii jääbki. Vahel on sellega lihtsam olla, vahel raskem. Aga enamasti siiski lihtsam. Latt on väga kõrgel, enneolematult – ja see ongi okei. Kui mu latt oleks 20ndates olnud vähegi kõrgemal kui põrand, oleks elu kulgenud hoopis teistmoodi. Aga ma ei saa for the life of me öelda, et ma kahetsen. Ei kahetse päevagi, sest muidu ma ei oleks siin nii nagu ma olen. See on olnud minu (väga käänuline) teekond ja ma olen tänulik.

See vist ongi praeguse ajastu märksõna. Tänulikkus. Eriti viimase 1,5 aasta valguses, kui on olnud koduses mõttes päris keeruline ja raske põhjustel, mida ma avalikult lahkama ei hakka. Aga ma olen tänulik, et mu elus on need inimesed, kes mu elus on. Et mul on toetav ja superäge perekond. Et mul on palju asju, mida ma saan teha suure kire ja põlemisega. Et mul on mu kodukoobas, kus ma saan pugeda kookonisse ja taastuda. Et mul on mu hõim.

Ja et Eesti on vaba. Varsti on rahu ka vabas Ukrainas. Nii lihtsalt peab minema.

Head vabariigi aastapäeva meile kõigile ja head kolmanda kümnendi algust dakiblogile ja head viienda kümnendi algust minule.

  1. Tehniliselt ma muidugi pole üksikema, sest mu lapsel on isa, kes aitab ja toetab. ↩︎

lahtipakkimistest

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 2 Replies

Mulle väga meeldib oma reisikott või kohver lahti pakkida kohe, kui ma koju jõuan. Ja reisime me ju siin selle antud laagriüksusega üsna sageli. (Tähendab, ma ei tea, inimesed kindlasti reisivad või “reisivad” ikka palju-palju rohkem, aga ma lihtsalt jäin sellele mõtlema, kui mult hiljuti kohvrit laenati, et äkki kõigil ei olegi üldse kohvrit nii palju vaja, kui mul on, ja ma ei olnudki sellele varem tähelepanu väga pööranud. Et ma vist saan öelda küll, et ma käin päris tihti kodust ära. Nii, et läheb kohvrit vaja.)

Eks me muidugi harilikult reisi vaid Saarlandi vahet, aga siiski.

Niisiis, mulle meeldib kohe lahti pakkida, ma kohe hakkan üle keha sügelema, kui ma tean, et mul see kohver kuskil ootab veel. Nii et ma teen selle peaaegu alati kohe samal õhtul ära, hoolimata sellest, kui väsinud ma olen. Või siis ka hoolimata sellest, et ma olen endale varem öelnud, et sel korral pakin lahti homme, sest täna olen väsinud. Nii läks ka praegu – olin endale öelnud, et ma olen nii lõpp läbi, et tegelen selle kõigega homme, aga siis läks ikka kotist ju laadijat vaja. Ja kuidas sa võtad laadija ja ei võta siis sealt juba muid asju – mis pessu, mis kappi, mis oma kohale tagasi. Ikka teed ju kõik ära siis ühekorraga juba. Eriti kui on vaid ühe õhtu kott olnud.

(On ka oluline märkida, et kuigi see oli ühe õhtu kott, läksin ma ikkagi kaamlina saarde, sest me läksime ooperipäevadele ja mul polnud AIMUGI, mida selga tuleks panna. Niisiis olin ma kaasa pakkinud kõik oma vähegi viisakamad suvekleidid ja ühe pika käisega kleidi, mis pidi olema raudne valik, kui kõik muu feilib. Muidugi oma lõputus tarkuses olin unustanud kaasa pakkida jaki või tagi, nii et kõigist neist kleitidest polnud suuremat abi, sest südaööl oleks nendega ikkagi jahedavõitu ehk olnud, pealegi annab hea jakk või tagi komplektile nii palju juurde. Ja siis olid mul kaasas neli erinevat paari jalatseid, sest mul polnud AIMUGI, mida tuleb ooperipäevadele jalga panna. Kuna ma ei kanna peaaegu üldse kingi, siis pidin tolmu pühkima – sõna OTSESES mõttes – vanadelt superkontsadelt, millega kunagi randmeluu puruks kukkusin. Lihtsalt selleks et avastada – kuna ma olen oma elus sünnitanud ja rase olnud, siis mu jalg lihtsalt on kasvanud suuremaks ja enam nad jalga ei lähe. Et seda lõiku veel pikemaks venitada, tuleb ka märkida, et lõppeks olin peaaegu sada prossa kindel, et lähen ikkagi tennistega, aga tuli mõte, et käiks korra kohalikust kingapoest siiski läbi. Õnnetuseks viis Siki mu enne ühte kleidipoodi, kus ma nägin kohe oma uut lemmikseelikut ja üht pardikesega valget t-särki ja oligi otsustatud, et kingade asemel ostan hoopis uue outfit’i (emotsiooniost vahetult enne palgapäeva, alati hea mõte, muidugi). Ja jaki laenas lõppeks Siki.)

Lahti pakkides mõtlesin, et tegelikult kogu see vaikusesuvi vist ikka viitab, et ma peaksin natuke aktiivsemalt oma siseasjade lahtipakkimisega tegelema. Sel nädalal jäin ootamatult ja VÄGIVALDSELT haigeks, mis lükkas jälle edasi nii palju tegevusi, mis mul Mila laagrinädalal plaanis olid, sh nii vanade sõpradega kohtumist kui omaette mediteerimist ja sisemise töö tegemist. Ja et kui ma suudan oma kaootilisuses pea alati oma füüsilised kohvrid kohe lahti pakkida ja ei lükka seda edasi, siis kaua ma ometi kavatsen oma hingeasjadega oodata. See kohver ausalt juba vist kogub tolmu vist, nii ära olen ma ta peitnud.

Teie jaoks, head sõbrad, tähendab see ilmselt seda, et naljakamat sorti igapäevaelu postituste asemel saate veits gossi ja kuulda detailsemaid asju juhtumistest, mida ma viimase kümne aasta jooksul läbi olen elanud ja mida muidugi mitte kirja pannud. Sest kõik asjad on seotud, kõik on tsükliline, ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see üks tsükkel praegu on pidurdunud ja enam uuesti hoogu sisse ei saa, kuigi peaks saama. Kõigi kirjade järgi peaks saama. Aga kõik tundub seisvat, suvi istub määratu raskusena mu õlul ja mürgitab õhku, mida sisse hingan; kõik päevad on lõppematult sarnase fiiliga, mu mõtted tunduvad juba kordi nämmutatud ja absoluutselt ebaoriginaalsed.

“Mul on tunne, et ma poleks nagu päriselt oma kehas,” ütles Mila täna, kui maja ette tõmbasime ja vohh, täpselt selline tunne ongi. See pole päris dissotsiatiivne seis, mida ma olen ka kogenud ja mis oli fakken HIRMUTAV, aga see on unenäoline eksistents. Ma oleks nagu reaalsusest välja arvatud, või vaataksin aknast sisse peosaali, kus kõigil on huvitav ja põnev ja tore, aga keegi mind ei märka. Ma reaalselt küsisin ükspäev töö juures kõva häälega: “Kas ma olen nähtamatu?” sest ma olin midagi kõva häälega küsinud ja mitte keegi ei vastanud.

Äkki ma olen sattunud mingisse filmi või tõsielusaatesse ja ma ei saa ise sellest aru. See selgitaks nii mõndagi.

Aga vähemalt, hoolimata kogu mu sisesegadusest, tuleb tõdeda, et ma vähemalt olin eile üliilus. Ja ma tantsisin oma emaga ja meil kõigil oli üliäge õhtu ja tüdrukud tegid meiki ja sai nalja ja lapsepõlvejuttu ja natuke vaielda ja ma tegin ratatouille’id kõige värskematest ja maitsvamatest köögiviljadest, mis üldse olemas ja olid kiisupojad ja Max the doggo ja kõik on tegelikult ka kõige paremas korras. On küll paus, aga see paus pole tegelikult üldse ebameeldiv.

Head ööd, Pussakas 💔

Läbi fotosilma 1 Reply

Täna kummardusin ma tema kohale, ta pea vajus mu kätele. Ma vaatasin talle silma ja õige pea kustus silmades see valgus, mis seal 15 aastat olnud oli. Pisarad tilkusid talle peale, tilkusid plõks ja plõks plastiklauale, tõnks ja tõnks nahktagi käisele. Aga ma pean uskuma, et see oli õige otsus.

//

Pussakas tuli mu juurde 2007. aastal. Ma mäletan, et üks fotograaf vist saatis toimetuse listi pildid kassipoegadest, kes olid sündinud Põrsaku küla ühe talu laudas. Ühe tuttavaga sõitsime kassidele järele, tema võttis ka endale ühe, kuid kui ma õigesti mäletan, siis pidi ta kassi ikkagi tagasi viima. Mina enda oma muidugi mingil juhul kuhugi tagasi ei viinud, Pussakas oli saabunud, et jääda.

See 15 aastat on ikka marupikk aeg. Ta on kolinud kaasa minuga Tallinnast Kaupmehe tänavalt Tartusse Alevi tänavasse, sealt Pargi tänavasse, sealt Riia tänavasse, sealt Ropka tänavasse, sealt uuesti Tallinnasse Koplisse, edasi Nõmmele (oi, seal talle meeldis, sai õues käia ja naabrimuti peenraid kaapida!), ja siis juba Kloogale, oma forever home paika. Ja mitte ainult Eesti sees ei rännanud me temaga – õige, ükskord põgenesin ühe eksi eest kassidega ka Saaremaale ajutiseks, et saaksin turvatunde tagasi – kunagi 2008 või 2009 käisime me Pussakaga ka Lätis fotosessioonil, sest ta oli Sheba modell. Modell! Mu kass oli modell!

Pussakas Sheba modellina ühes nimetus Läti mõisas

Uhke oli ta tõesti – natuke nagu maine coon, suur ja tippuskõrvaline. Karv pikk ja kohev, saba lai ja külluslik. Aga pärast seda, kui Miuks 2020 kevadel läks, hakkas vaikselt kuhtuma ka Pussakas. Ikka päev-päevalt aina kehvemaks, kuniks lõpuks oli temast järel vaid hiilgeaegade varjuke.

Üleeile, kui lõpuks oli selge, et vanahärra, kes tegelikult juba aastakese on asju pakkinud, on jõudnud viimasele teeotsale. Ma teadsin ammu, et pean ilmselt selle otsuse tegema. Viimased aasta aega ehmatasin iga kord, kui ta mulle uksele vastu ei tulnud – äkki on end kuhugi vahele pressinud ja hinge heitnud? Äkki on kaotanud liikumisvõime, saanud insuldi? Aga ta tuli, ikka veel ta tuli. Aina aeglasemalt, aga tuli.

Tema karv hakkas kaduma. Kõigepealt, tegelikult, läks vist üks hammas. See oli esimene päris suur ehmatus, kui see kihv välja end pressis suust ja seejärel ära kukkus. Ja siis, jah, hakkas minema karv. Kõhu pealt ennekõike, aga ka mujale jäid nahalaigud, kui olin pusad ära lõiganud. Enam pusade asemele midagi ei kasvanud.

Pusasid aga tekkis aina rohkem, ta ei suutnud enda eest enam hoolt kanda. Ma püüdsin aidata, palju sain. Aga ega ta viimasel ajal eriti ei tahtnud, et teda katsutaks. Oli ilmselge, et tegelikult oli tal juba raske ja ilmselt ka valus. Aga häält tegi ta ainult siis, kui Sussu temaga mängida püüdis või kui ma mõnda pusa jälle ära tahtsin lõigata. Ei, ärge palun kiusake mind, laske mul olla!

Kevadel hakkas ta magama põrandal. Sain aru, et ta kõhus on midagi, mis paneb ta kuumama ja hõõguma, ja ta tahab end vastu jahedat põrandat suruda. Lasin tal seda teha, sest, noh… Minagi valmistusin. Ma teadsin, et siin ei ole enam midagi teha, ehk vaid mitte liiga kaugele lükata seda kõige tähtsamat otsust. Vaid armastada ja hoida, kuniks on antud. Ilmselt oleks saanud meditsiiniliselt ta elu natuke pikendada, valu leevendada, aga… mulle tundus see tema kiusamisena. Nii et lõppeks juhtuks Pussakaga see, mida kartsin, et juhtub Miuksuga – ta hakkas kuhtuma ja kuhtuma, aeglaselt ja vaevaliselt…

Nii me siis olime. Elasime, valmistusime. Märkasin, et tal olid mingid segadushetked. Vahel unustas ta ära, kuidas käia liivakastis. Niisiis panin ma talle pissilappe, millel tal oli lihtsam käia. Korjasin põrandatelt kõik vaibad, sest vahel unustas ta end ka nendele pissile. Panin haagid ette riidekappidele ja vannitoale, et ta enam sinna pissile ei saaks (sest mingil põhjusel otsis ta vahel neid pehmeid kohti, või siis lihtsalt pidas iga pehmet kohta maas pissikohaks. Mitte meelsuse näitamiseks, nagu ta tegi noore kassina, kui ta mu eksi sussidesse või kuskile vahel pissis. Nüüd oli see nagu… dementsus? Sest vahel tundus, et ta unustas ära, kes ma olen, või et üldse, mida peaks tegema. Aga siis tuli ta jälle kohe tagasi. Suurema osa ajast tundus endine, kuigi aeglasem – ronis ikka vahel sülle, magama minnes tuli mu kõrvale. Vähemalt mõneks ajaks, et siis põrandale jahedasse magama minna. Veel panin tähele, et enam ei tulnud ta Teamsi koosolekute ajal mu taha diivaniseljatoele, kus talle ikka oli meeldinud ekraanikoosolekute ajal olla. Ma ei tea, miks. Kas ehk oli tal raske sinna ronida? Selle asemel oli ta minu puusa kõrval.

Kuniks paar päeva tagasi ma märkasin, et Pussakal on raske hingata. Mitte just ülemäära, aga siiski piisavalt, et märkaksin – ta ärkas raskemast unest õhku ahmides, ning puhkeolekus oli näha, et õhku jääb puudu. Kas see ongi õige hetk, küsisin endalt ja temalt, pisarad voolamas? Äkki ikka veel ei ole? Äkki ikka ta tahab natuke veel olla meiega?

“Hingamisest saad kohe aru,” ütles medõde-õde. “Inimese puhul ju samamoodi saaksid kohe aru, et tal ei ole hea olla.”

Kõige raskem oli see öö enne lõpliku otsuse tegemist. Ta vist juba midagi aimas, sest enam ei maganud ta põrandal, vaid magas mu külje all, mu patjadel, mu peatsis. Eile jäime magama nii, et ta puges mu kaenlaauku – asi, mida ta polnud teinud väga kaua. Hommikul ärkasin, ta oli mu patjadel. Kõige raskem oli see hetk enne arstile helistamist. Kartsin ka. Kartsin hukkamõistu – miks sa ei olnud tulnud varem? Miks sa ei olnud teda ravinud? Ja samamoodi kartsin, et minuga nõustutakse. Et jah, vahepeal on õigem see otsus ära teha. Kui paljud inimesed igatsevad, et saaksid elu lõpus ise selle otsuse teha! Lihtsalt vaikselt jääda magama…

Ja siis läks kuidagi kergeks, kui olin arstiga ära rääkinud, aja kokku leppinud. Meil oli veel üks päevake, meil oli üks ööke. Rääkisin temaga pikalt tähtsaid kassijutte, nägu vastu tema nägu surudes, pisaraid karva peites. Aitäh, et oled olnud kõige parem kass. Aitäh, et lubasid mind enda ellu. Aitäh, et alati mu kõrval olid. Anna andeks, anna andeks, anna andeks…

Ma rääkisin Milaga – et nüüd on hüvastijättude aeg. Me nutsime mitu peatäit. “Ma ei taha, et ta läheb,” ütles ta pisarais. Jah, mina ka ei taha, et ta läheb. Aga veel vähem tahan ma, et tal oleks aina ja aina raskem ja valusam.

//

Täna hommikul tuli ta rahulikult kandepuuri. Terve tee linna lõi ta nurru, vaatas küll vahepeal mulle natuke segaduses suurte silmadega otsa, aga siis – nagu midagi mõistes – lebas taas kõhule ja hakkas nurru lööma. Ma ei tea, mida ta arvas või mõtles, aga Miuksuga sõitsin ma seda sõitu hoopis teistmoodi. Siis vaatasid mulle juba otsa need silmad, millest oli elusäde lahkunud. Siis ei antud mulle aega valmistuda, siis ei antud Miuksule võimalust rahulikult surra… Tema suri omamoodi.

Aga Pussakas oli rahulik ja nurrus. Mina ainult nutsin terve tee, pisarad lihtsalt hääletult voolamas. Täitsin väriseva käega paberid, andsin kassi puuriga käest ja läksin ootama. Pisarad pressisid hooga end välja, surusin kätt suule ja silmadele, püüdsin hingata, püüdsin õele sõnumit saata, aga kõik oli udune ja fookusest väljas. Seest keeras – jah, polnud ma veel midagi söönud. Kuidas ma suutsingi. Pisarad kadusid, ootasin veel, kuskilt kostus kellegi kräunatus. Muidu oli vaikne, ainult kliiniku valvelauas helises vahetpidamata telefon. Nutt nööris kurku. Ma pean olema tugev, natuke veel, kohe on kõik, kohe on tal hea…

Lõpuks tuli arst, Pussakas oli ka pärast kanüülistamist väga rahulik. Võtsime ta puurist välja, surusin end ta vastu. Ta lasi rahulikult seda teha… Ma tänasin teda kõige eest, mis ta on mulle andnud, surusin huuled vastu ta pehmet pead ja aina sosistasin. Ma loodan, et sul oli hea kassielu. Ma palun vabandust kõigi kordade eest, kui ma ei olnud sulle hea kaaslane. Sa olid parim kass. Ma rääkisin, et kohe jääd sa magama ja kohe kaob valu ja kohe läheb hästi kergeks, kergemaks kui kunagi varem. Kohe oled sa vaevast lahti, kohe pääsed sa lendama…

Siis vajuski ta pea minu kätele. Pisarad aina tilkusid, arst rääkis rahulikult ja vaikselt, et nüüd teeb järgmise süsti. Vaatasin tema silmadesse – “Nad ei panegi silmi kinni, kunagi,” rahustas arst, aga mul oli see ka eelmisest korrast meeles – ja ma sain täpselt aru, mis hetkel see säde läks. Arst küll veel kuulas südant, aga ta oli juba läinud…

Arst võttis ta elutu keha, silitasin teda veel viimast korda ja tänasin arsti läbi pisarate. “Mõnikord inimesed lükkavad seda otsust liiga kaua edasi,” ütles ta. “Aga see ei ole looma pärast, see on isekalt inimese enda pärast… ja loomale hoopis halb.” Noogutasin.

Maksin arve ja jooksin autosse, hingest pressimas selline nutumöire, mis ei ole vist ammu mu seest välja tulnud. Mu kõrvale oli parkinud mingi kaubik, käis mingi tassimine, aga see mind enam ei huvitanud. Röökisin nutta, nii et lõpuks hakkas häälepaeltel valus. Ootasin, lootsin, et kui ma piisavalt kaua nutan, siis läheb see valu leebemaks, aga ma olen seda postitust kirjutanud mitu tundi ja valu on koguaeg alles, isegi siis, kui ma vahepeal nutmas käin, ja siis edasi püüan kirjutada.

Nägu lapiline sõitsin kontorisse, terve tee palvetades, et ometi see nutmine lõpeks. Nutt isegi lõppes, aga pisarad ei lõppenud. Kuidas ma saan nii, ma pean täna asju tegema, ma pean veel mingitele asjadele keskenduma, mingi hange oli, koristuspäev, midagi veel, mingi arve…? Õnneks peatusid pisarad täpselt piisavaks ajaks, aga kui see hetk jõudis, et enam ei saa pisarateta olla, siis pidin sisuliselt minema jooksma. Ja me aina nutame ja nutame, vahel natuke teeme muid asju, ja siis tuleb jälle nii suure hooga peale see arusaamine.

“Pussakas läks päriselt ära,” ütles Mila Sussule. Sussu, jah, ta saab aru, et midagi on teistmoodi…

Varsti tuleb Pussakas veel viimast korda koju, või õigemini, mitte enam tema, aga tema tuhk. Me saame panna tema karbikese Miuksu karbikese kõrvale ja me ei unusta neid mitte kunagi. Ning kuidagi lohutab mind teadmine, et ta on kass, kelle elu on puudutanud palju rohkemate inimeste elusid kui vaid meie pere inimeste elu. Läbi mu kirjutamiste, läbi mu saadete ja piltide on ta rännanud mööda ilma ringi, loodetavasti teinud inimesi rõõmsaks.

Nüüd rändab ta muudel radadel. Ja tema juba teab, mis meid seal teisel pool ootab…

Head ööd, Pussakas. Sa oled olnud kõige kassim kass, keda on mul au olnud tunda ja ma olen igavesti tänulik, et sa võtsid mind valvata.

tänasest

Argielu, Läbi fotosilma Leave a reply

Ma võtsin täna linti kaks podcasti. Ehk siis ma suhtlesin kokku nelja täiskasvanud inimesega, neist kaks olid meest ja kaks olid naised.

Ma tegin kaks saadet, ma rääkisin nendega kokku kaks tundi.

Ja ma istun siin, südaööle on lähenemas kell, ja ma tunnen, et ma ikka olen hulluks minemas.

Olen jõudnud ilmselgelt mingisse sellisesse faasi, kus on vaja hakata blogima, sest üksildus on nii sügav, et kriibib silmamunasid.

Ja samas mul on hullult plaane ja ettevõtmisi. Ma näen seda kui ideaalset viisi iseendaga tegeleda, areneda, õppida. Issand, kus mulle meeldib õppida! Ma kaevusin täna Tüüfuse-Mary elulukku like it’s no one’s business ja nautisin iga hetke sellest.

Aga ometi on midagi väga puudu. See õrn võrgustik, mille olen loonud viimase viie aasta jooksul, kus ma käin tööl ja suhtlen inimestega, kes pidevalt mind kasvatavad ja arendavad ja muudavad mind paremaks inimeseks – nüüd ma pean ise endale see inimene olema. Ja see on hullult põnev väljakutse. Mul on palju raamatuid, mida lugeda; mul on mõned trennieesmärgid, kuhu jõuda; aga peamiselt on mul oma sisemus, mis lahti sõlmida.

Ma juba tean, et ma ei tule siit karantiinist välja sama inimesena.

Näiteks kaalun ma tiktoki tegemist.

Aga peamiselt ma tean, et nii paljud asjad, harjumused – jah, vist ka inimesed – jäävad maha. Ma olen viimastel päevadel (mul on karantiinipäev 15) nii sügavale oma tunnetesse kaevunud, et see pole isegi naljakas enam.

Päris hirmutav – ja ilus – on näha, kes sealt mulle vastu vaatab.

Boonusena saavad vist blogifännid natuke jälle daki kannatusi näha:)

Ma loodan, et püsite toas. Ja kui käite õues, siis ei puutu kellegagi kokku.

Muah!

PS. Kui te veel ei tea, siis meil on kolmas kass, ta nimi on Sussu ja ta on napakas. Ta peamised harrastused on jõu- ja ilunumbrid, jalgade hammustamine ja süles/õlal nurrumine like there’s no tomorrow. Ühesõnaga, ta on superb.

maailmade loomisest

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

Facebooki On This Day rakendus on üks tore asi, aga vahepeal toob see meelde päevi, mida – mitte, et tahaks neid unustada, aga pigem, mille meenutamine ootamatul hetkel lööb hinge kinni.

Üks selline päev olla olnud 14. august. Muidugi on nüüdseks mul detailid läbi kõigi nende aastate valatud pisarate uduseks muutunud, faktid ja öeldud sõnad on mähkunud mingisse melanhoolsesse vatti, kus enam pole oluline, mis või miks või kuidas, jääb vaid tõdeda, et oli nagu oli.

Kuid sellegipoolest ei taha alati, et ootamatult sulle seda meelde tuletatakse. Muidugi nii, et keegi teine – ehk vaid see kõige lähemalt asjassepuutuv inimene veel – sellest aru ei saagi, mingi krüpteeritud märk, sõna, lugu, foto. Selline krüpteeritud jagamine, nagu on juba aastaid mul internetis kombeks; vahel on see isegi nii krüpteeritud, et ei saa ma isegi aastate möödudes enam aru, mida või keda ma täpselt sel hetkel silmas pidasin, mis tundevärinast rääkisin, kelle järele taevasse vahtides ja neid sõnu mõtiskledes hing igatses.

Ja nii ongi hea, nii peabki olema. Inimesele pole loodud kõik asjad meelde jääma, mulle meeldib, kuidas elatud hetkedest tuleb üks emotsioonide ja kirevälgatuste kompott, mida punase niidina läbivad Väljapoole Elatud Elud – need rajad, mida sa kõnnid avalikumalt: tööle, kooli, lasteaeda (või teistpidi, või siis edasi-tagasi). Veel on seal kompotis kõik need lausekatked, mis jäävad igaveseks meelde, mis ajas kasvavad, teinekord kahanevad – ja on täiesti jabur, näiteks, et üks sellistest lausetest, mis mitte kunagi mul vist meelest ei lähe, on kunagi kuskilt kellegi suust kuuldud ärr-ärr-teeme-nalja-höhö “kes peeruta kuseb, see kepita sureb” – aga! Sellest kõigest hoolimata on nende lausete hulgas ka ilusamaid, sügavamaid asju, kuid eks see elu olegi juba selline, kas pole, mõned hetked tunduvad ülevad ja tõsised, aga tegelikult lõppeks, labasus ja ilu on ainult ühe mündi kaks poolt.

///

Tegelikult mõtlesin ma täna selle üle, kuidas maailm on enamasti ühe päeva suurune. Kindla otsa ja lõpuga, sinna sisse mahub kindel arv asju ja kindel hulk tegevusi, sa võid anda pea, et sa võtad tööle jõudes esimese asjana masinast kohvi ja teise asjana lähed rõdule; samuti sa tead, et kui sa ärkad ebamäärase ärevusega, võib see kasvada suureks laineks ja sa tead, et tegelikult sellega saab võidelda, vahel ainult unustad ära, et kõik see noh, see on sinu enda kätes. Et maailm on ühe päeva suurune, et sina ise oled iseenda suurune. Et sa saad võtta sellel lainel sabast kinni, venitada ta endaga kaasa, viia sinna, kus sa tead, et hakkab parem – või selle inimese juurde, kellega rääkides hakkab parem – või selle muusika juurde, mida kuulates hakkab parem. Kõik need asjad, mis tuletavad sulle meelde, et maailm on ühe päeva suurune – ja et ta pole seda.

Niipea, kui see tõdemus sind uuesti tabab, saab kõik korda.

Näiteks nagu tookord sel 14. augustil, maailm OLIGI ühe päeva suurune. Sel konkreetsel päeval küll paistis, et selle päevaga senini teadaolev maailm lõppeb. Muidugi lõppeski, see juba ongi nende maailmasuuruste päevade häda, et kui see saab otsa, siis tagasi ta enam ei tule. Kuid selle On This Day üks suurimaid võlusid on see, et isegi, kui sa ohates teinekord tahaks justkui tõdeda, et sittagi ei muutu, siis tegelikult, mu armsad, muutub, koguaeg muutub. Lood oma maailmu igal hommikul uuesti, jätad eelmisest alles selle, mis töötab, mis sind veel õnnelikuks teeb, mis sind edasi aitab ja millega on mugav, hea, mõnus. Ülejäänu viskad minema, selle järele pimedatel õhtutel hinge valutades, aga siis hinge taas kokku lappides, pannes selle konkreetse hingetüki sinna mälestustekarpi, kuhu ta läheb kõrvuti esimese suudlusega, selle padjatükiga, millesse kunagi esimese murtud südame pisaraid valasid, klassilõpupiltide, armastuskirjade, kihlasõrmuste, kaelast rebenenu pärlite, mälupulgale laetud piltide, Doonaule ostetud laevapiletite, maast üles korjatud iseenesekildude kõrvale. Paned karbikaane kinni, mõtled korraks, miks sa küll seda bändi ikka veel kuulad (“Sest meeldib,” on lihtne vastus), pea vajub kuklasse, vihm peksab vastu akent, kass tuleb ja surub nina vastu kätt ja –

…homme saab uuesti maailma ehitada.

20160723_205054

 

kes sinu ruumi tuleks?

Elu väljaspool mulli, Läbi fotosilma 4 Replies

Täna nägin sellist und.

Ma olin ühes ruumis. See oli üsna lihtne ruum, väike aken oli ka, aga kuhugi sealt ei näinud. Ma olin seal justkui kellegi reisisaatjana. Ma ei mäleta, kes see inimene oli, aga igal juhul oli minu ülesanne seal talle seltsi pakkuda. Vahel tuua midagi juua, vahel värsket ajakirja.

Selles ooteruumis eriti ei räägitud, pigem istuti, mõeldi. Oli vaikne ja ajatu.

Kui selles ruumis kaua istuda, siis lõpuks, lõpuks juhtus see – kõigil inimestel juhtus nii, oli räägitud – et sinu ruumi ilmus lõpuks inimene, keda sa maailmas kõige rohkem armastad. Aga selleks pidid sa ootama kaua-kaua, kannatlikult, sügavalt enda sisse vaatama. Istusid ja ootasid, kuni lõpuks nägid oma eluarmastust. Ta tuli su ruumi ja see oli alati nii ilus hetk.

Me istusime seal ruumis kuude kaupa. Me ootasime.

Me ootasime, et teada saada, kuhu ma selle inimese edasi saadan. Mis ootab teda surmajärgses elus.

Aga sel konkreetsel korral, kui me seal istusime, lõpuks keegi tuli. See oli naeratav naine, pikad lokid õlgadele langemas. Ta käes oli paks mapp – see oli lahanguaruanne. Tuli välja, et inimene, kellega koos ma ootasin, ei olnudki surnud. Oli toimunud eksitus! Me olime istunud kuude kaupa seal ooteruumis ja kae nalja, inimene polnudki surnud!

Me vabandasime ette-taha, inimene oli mures. “Kolm kuud, mis küll vahepeal kõik toimunud on! Kas ma üldse saan tagasi reele?”

Ta üldse ei mõistnud, et selles ruumis ei mänginud aeg mingit rolli. Ja pealegi – talle oli ilmunud tema inimene.

Ma saatsin selle inimese rõõmsalt tema teele ja jäin mõtlema, et ei tea, kui ma ise selles ruumis istun ükskord – kes mulle ilmub? Kas mulle üldse keegi ilmub? Aga äkki… aga äkki ei tulegi keegi mu ruumi, isegi kui ma hästi kannatlikult ja rahulikult ootan?

Ühes järgmises unes ma juba rääkisin, et ma olin oodanud ja ma olin seda inimest näinud, vist. Järgmises unes ma nimelt olin juba trennis ja rääkisin treenerile murelikult, et tead, Martin, ma terve nädalavahetuse sõin ainult herneid, ikka pangede viisi, kas ma ikka võisin neid herneid süüa nii palju. Martin vastas unes (nagu ta täna päriseltki vastas, kui sellest talle rääkisin), et noh, herneid võib, need ei lähe vähemalt pekiks.

Aga unes ma ütlesin talle ka, et tead, mulle ikka saadeti sinna ruumi inimene. Kuid kes saadeti, seda ma ei mäletanud juba siis, saati nüüd. Ja üldsegi, ruumi-unenäos ei mäleta ma üldse, et keegi oleks saadetud.

Sellised lood minu uneilmas.

Kes sinu ruumi saadetaks, kui selline ruum olemas oleks?

i’m not gonna come back till september

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 11 Replies

No mina ei tea, kuidas teiega on, aga mul on vahepeal iseendast nii kopp ees. Eriti sageli juhtub seda siis, kui ma pean liiga palju iseenda peale mõtlema. Ja viimased nädal ja nats olen ma pi-de-valt pidanud iseenda peale mõtlema ja see on kohutavalt kurnav.

Tähelepanelikumad televaatajad on ilmselt juba märganud, et liitusin Korrus3 challenge’iga pekid põlema panna. Pikemalt kirjutasin sellest portaalis, aga lühidalt võiks asja kokku võtta nii, et suva see pekk, hea kui saab midagi hea eesmärgi nimel ära anda, aga mul on pigem selline eesmärk, selline lihtne. Tahaks, et oleks rõõm teha. Et liigutamine tekitaks hea tunde, mitte ei peaks end sundima ja pressima, sest et peab. Et noh, tervisik elu ja blabla, võiks ju kauem elada jne. Tahaks nagu päriselt seda tunnet tunda, mida ma ei mäletagi, millal ma viimati võisin tunda.  Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis ei ole ma pikalt iialgi vist millegi tegemist nautinud. Kaob esialgne vaimustus ja noh, nii ongi. Tuleb uus shiny thing, proovin seda, kuni jälle…

No igal juhul, ma olen pidanud kohutavalt palju iseenda peale mõtlema. Mitte kõigest endaga aega veetma, sellega on okei, seda ma oskan. Endaga on üldiselt mõnus, kui ei pea just mingeid pidevaid vestlusi maha pidama – nagu ma nüüd pean.

Niisiis, täna on selline väga mustvalge päev. Algas millalgi eile juba, või üleeile? Kui mul kuskilt jälle mingi uus koht valutama hakkas ja ma MEGANÄRVI läksin, sest tra küll, noh!

Oot, ma tulin midagi muud rääkima tegelikult vist…

Mm…

Seda vist, et kuidagi kurb ja õnnetu on, eriti kui endaga kah tülis oled. Kõik muu võibki maailmas hästi olla, ratsionaalne mõistus võib sulle ära seletada, et okei on, teed okeisid asju, suhetega on hästi, ümbritsevad toredad inimesed, kass oksendas vaiba asemel põrandale ja noh, väike win igas päevas. Aga kui tunne on siuke väikse õnnetu truuta tunne, kes tahaks köögilaua alla pugeda, põlvede ümbert haarata ja mitte kunagi sealt välja tulla, sest emme, Daki kiusab!!!

Kõik see toob kaasa eriliselt lärmaka pea. Mulle muide meenus, et sama lugu oli umbes aasta tagasi ka, kui pea oli nii kohutavalt lärmakas, et augustikuumus tahtis ära lämmatada, olla ei osanud kuidagi, heitsin töö juures regulaarselt põrandale pikali, sest ei suutnud adekvaatne olla. Et see suvine värk, see ka nagu üldse ei sobi mulle – kõik on nii ere ja palav ja koguaeg on lärmakas, sest sõitma peab aknad lahti ja koguaeg puhub rõve palav tuul otse kõrva ja siis valutab kõrv ka veel takkatipuks ja no teate noh, siuke viuviuviu hommikust õhtuni käib peas, kuigi suust püüan ma seda mitte välja ajada eriti, sest no jumala eest, kes seda jura veel kuulata viitsiks.

Ja tahaks nii hirmsasti Midagi Head. Teate küll seda tunnet. Midagi head. Mõnd ööd, kus magama ei minda, mõnd valusaks naerdud kõhulihastega lõppenud dinnerit sõpradega, mõnd hästi tugevat kallistust, mis iialgi ei lõppe, mõnd uppumist silmadesse, mõnd silmade sulgemist rannaliival (kui peas on õnnis vaikus), kasvõi peatäis nuttu kuluks ära, ükskõik mida, midagi, mis paneks elama, mis lööks elektrilöögina varvastest sisse ja otse südame kaudu sõrmeotsest välja.

Tahaks midagi, mis oma peast korra välja tõstaks, kuhugi eemale lennutaks, maha lajataks ja siis saaks sealt väiksest lombist end kokku korjata, inimeseks voolida ja edasi minna, suunurk muigvel ja pea kuklas.

Teate seda tunnet muidu? Öelge palun, et ma pole selles üksi.

Soundtrackiks meie Itaalia-tripi põhilugu.

inspiratsioonist, vist

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 5 Replies

italyMul on olnud kõige ässam puhkus, mis ma üldse võisin ette kujutada. Kõike oli täpselt nii palju ja vähe kui vaja. Oli nädal mittemidagitegemiseks ja spontaanseteks sõitudeks siia või sinna. Oli nädal Saarlandi võlusid ja kadakatesse uppumist. Oli paar päeva täiesti ihuüksinda. Ja siis oli nädal Itaaliat. Palavat, kuuma, karpe ja merd ja valget veini täis Itaaliat.

Ma lugesin reisi ajal läbi Liz Gilberti raamatu “Big Magic” ja see oli NII HEA, et ma ei suutnud olla. Õnneks ma hakkasin seda vist üsna reisi lõpus lugema, rongides siin ja seal, hotellikonditsioneeri all. Ja ma mõtlesin, mõtlesin nii palju.

Näiteks mina ja kirjutamine. Ma olen alati öelnud, et ma ei taha üldse teha suuri asju, päriselt. Mul pole mingeid grandioosseid illusioone, et ma olen mingi eriline lumehelbeke või megaandekas inimene, kes muudab maailma (pealegi ei usu ma üldse, et me oleks lumehelbekesed ja ma võin seda juttu veini kõrvale raiuda hommikuni välja ja ükskord tegin ka seda, aga siis tundus, et tegin vist poisile liiga sellega ja saatsin järgmisel päeval sõnumi, et okei-okei, ole siis lumehelbeke, kui tahad; poiss paistis olevat rõõmus – aga mitte sellest…).

Niisiis, ma olen alati tahtnud teha rahus oma väikesi pisikesi asju. Asju, ilma milleta ma olla ei oska, mis alati välja ei kuku, aga mille tegemine pakub mulle naudingut. Minu jaoks on lõbus ja tore asju kirja panna, mulle ei meeldi, kui öeldakse, et Õiged Teosed tulevad ainult sügavast mustast masendusest ja läbi suure häda ja vaeva.

Muidugi oli mul ka selline faas, kus ma arvasin, et kirjutama peab ainult õnnetuna (sest siis on diip) ja väike vein käib ju kirjutamise juurde.

Nüüd ma seda ei arva. Esiteks juba sellepärast, et kuna mul on läinud nii hästi ja minu loominguline tegevus annab mulle ka leiva lauale, siis oleks jabur siduda igapäevast tööd mingi sellise ennasthävitava nõudmisega, mis pealegi tundub kohutavalt vaevarikas: et peaks olema nagu pidevalt masenduses ja jooma. No kes viitsib! Vein jäägu ikka mõneks õhtuks, töine kirjutamine lennaku, olgu üldiselt tore ja vahva.

See ei tähenda, et see peaks olema KERGE. Mõned asjad on raskemad kui teised, selge see. Aga see ei tähenda, et ma KANNATAN. Jah, mul on raske paljudel teemadel kirjutada, aga ma teen seda ikkagi, sest pean seda oluliseks. Ma olen istunud vägivallakonverentsil ja käinud vaheajal vetsus nutmas, sest nii kuradi raske ja valus oli, aga ma ei ütleks, et see oleks olnud nüüd mingi “loominguline kannatus”. See oli lihtsalt mina ise, mina kõige oma tunnetega, ma kogen asju nii – intensiivselt.

Ja mulle meeldis, et Gilbert mulle selle kõik meelde tuletas ja paljud asjad perspektiivi pani. Ja eriti meeldis mulle, et eriti ilma mõtlemata, intuitiivselt, olen ma oma loominguga õigesti käitunud. Küll aga olen ma lasknud end palju hirmutada. No muidugi, olen teinud korra või kaks ka pikemad blogipausid, kui kõike sai liiga palju, aga lõppeks ei saa mitte keegi takistada mind kirjutamast, sest ma TAHAN seda teha. Mu ametipost võib vahetuda, aga kirjutama jään ma alati ja mitte üks hing maailmas ei saa seda mult ära võtta (ja ma ei kavatse seda enam mitte kunagi mitte ühelegi irw blääle või tühismaale ka kinkida – ma ei ole seejuures vihane või kibestunud, lihtsalt… nii on).

Mida ma aga hirmutamise all silmas pidasin… Ma olen pannud umbes… kümmekond? raamatukäsikirja läbi aegade sahtlisse. Nad on sinna jäänud ja kui ma neid uuesti vaatan, on mul meeles, mida ma tahtsin kirjutada, aga tunnet enam pole. Ja nii on need jäänud seisma. Ja vahepeal oli mul mingi tunne, et mul pole ühtki ideed, sest mulle tundus, et mu ideed peaksid olema seotud mingite minu elus hetkel relevantsete asjadega, aga kuidas sa kirjutad, kui kõik on roosa ja hea.

Mu sõber väitis mulle, et kamoon, kirjutamise point ju ongi, et MÕTLED VÄLJA, aga ikka ei tundnud ma end hästi.

Nüüd ma saan aru, et see oli see suur hirm, mis oli sisse istutatud. Et kui ma midagi kirjutan, peab see ju olema diip ja Suur. Oluline. Sest mulle on mitu korda öeldud: mis sa teed seda naistekajama, ära tee enam neid kergeid asju, tee Tõsist Kirjandust.

Aga vot, mina tahan teha, mida mina tahan teha. Ma ei määratle alguses, enne kirjutama hakkamist (tavaliselt), et oh, nüüd tuleb kerglus. Minu meelest “Kortermaja” ei ole kerglane. Aga no igal juhul – mulle jäi see õlule ja mul oli tunne, et ma ei oska teha seda, mida kõik minult ootavad.

Teate mis? Mul on praegu jumala suva. Sest mul tuli – õigemini, tulema ei ole õige sõna. Mulle SAABUS idee, pildina, stseenina, poolunes, ja ma proovin sellest kinni haarata ja mul on täitsa ükskõik, mis pärast sellest arvatakse, sest ma pole nii ammu kirjutanud (st kirjutanud kirjutanud) ja ma tahan. Ja see idee on nii minukauge ja võõras ja põnev, et ma ei suuda ära oodata.

//

Loomingulisusest veel. Ma mõtlesin palju sellele, kui kuradi kerge on Eestis tegelikult oma loominguga elatist teenida. Ja ometi on mul nii palju tuttavaid, kes istuvad, vingus näod ees ja kurdavad, et nad ei oska, ei taha, ei saa. Kohutavalt andekad inimesed, aga küll on maa külmand ja kärss kärnas. Istuvad aasta, teise, viienda, kümnenda…

Selle asemel, et lihtsalt teha. Ootavad mingit imelist võimalust, mingit tohutut läbimurret. Ootavad lotovõitu, avastamist, aru saamata, et me keegi ei võida lotoga ja avastatakse – kamoon, Eestis ei “avastata”. Eestis tehakse tööd, tüüdatakse kõiki tuttavaid, kes vähegi tunnevad kedagi, tehakse tööd ja tehakse tööd ja siis ühel hetkel sa avastad, et oi, mul on oma portaal, sari, saade, bänd, fotostuudio.

Mind kurvastab, et kõik need andekad inimesed panevad oma andele/loomingule selle kohutava koorma neile raha sisse tuua. Et kui raha sisse ei too, siis ei tee. “Ei tee üldse, vohh, küll ma nüüd alles näitan teile kättemaksuks!” Selle asemel, et rõõmsalt tegeleda asjaga, mis neid õnnelikuks teeb… Raha saab alati teenida millegi muuga, tööd on jalaga segada. Ning ärgem unustagem, et Eestis on KÕIK võimalik.

Niisiis, tehkem! Tehke rõõmuga ja tehke parajalt, vahel palju, vahel vähe, tehke täpselt nii, et oleks hea olla.

Ahah, nüüd nägin pealkirja ka. Inspiratsioonist… nojah, sai loomisest hoopis. Inspiratsioonist siis mõni teine kord.

söögist ja meestest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 8 Replies

#food

A photo posted by daki (@instadaki) on

Ma mõtlesin täna süüa tegevatele meestele.

Teadupoolest olen ma elus tundnud nii mõndagi meest, no üht-kaht vähemalt. (Ma olen vähemalt ühe korra oma elus isegi seksinud, sest mul on laps, enam ei saa seda eitada!)

No igal juhul, ma olen tundnud igasuguseid mehi, kellel on söögiga olnud igasugused erinevad suhted.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mu valmistehtud sööki ja peaaegu alati selle vingumata ära söönud. Ma olen seda südamest armastanud, seda mingit imelikku tunnet, et sa teed, pakud, see võetakse vastu ja seda peetakse heaks.

Ma olen armastanud mehi, kes on mu söögi peale suud kõverdanud ja selle ära põlanud. Erinevatel põhjustel (peamiselt, et liiga vürtsikas).

Ma olen armastanud mehi, kes on vaadanud ja kommenteerinud kõrvalt, kui ma uut retsepti proovinud ja avaldanud arvamust, et ehk seda ei peaks ikkagi inimestele pakkuma. Ja pärast siiski ümber mõelnud, kui amps võetud.

Ma olen armastanud mehi, kes on väitnud, et ei saa süüa teha, kui ma pealt vaatan ja sundinud mind vahemerelikku tagatuppa sinisinist taevast vaatama, kuni söök valmis ja aeg lõpuks süüa.

Ma olen armastanud mehi, kes on suutnud kaheeurose eelarvega valmistada maailma parima asado.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mind ja kellega ma olen jaganud paprika viilutamise saladusi, seesamiõli maagiat või kaalujälgijate tervislikke retsepte.

Ma olen armastanud mehi, kes on osanud restoranides tellida, ja ma olen armastanud mehi, kes ei ole osanud restoranides tellida, kes on kaalunud ja mõelnud, ja kellega me pärast oleme söögid pooleks teinud, et mõlemad saaks siit ja sealt mõne ampsu.

Ma olen armastanud mehi, kes pole eriti kokanud, aga tänu kellele olen ma siiski proovinud igasugu veidraid asju söögiks. Ja ma olen armastanud mehi, kel on See Üks Firmaretsept, mida nad on teinud, ja ma olen ka seda armastanud.

Ma olen armastanud igasuguseid mehi, mõnd lühemalt, mõnd pikemalt. Aga peaaegu mitte kunagi pole keegi mulle eriti süüa valmistanud. Ma mäletan, et kunagi deitisin ma põgusalt ühe kokaga, kes õpetas mind boloneeset tegema. Ma mäletan, et sel ajal oli mul veel must-valge telekas, nii et see pidi olema tõeliselt ammu, või mõnes teises elus.

Ja ükskord, ma mäletan, deitisin ma mehega, kellele ma boloneeset tegin, suht lati alt joostes, sest olin vaene ja tudeng ja umbes alles tund aega tagasi õppinud süüa tegema. “Oi, see on nii hea,” kiitis ta. “Kuidas sa seda tegid?”
“Uncle Bens,” vastasin, sest see oli veel see õnnis aeg, kui Uncle Bens tegi boloneesekastet.

Muide, mis sellest üldse sai?

Aga ma mäletan ta silmapööritust ja noogutust selle peale. Jajah, ega sa muidu ei oskakski.

Nüüd pole ma ikka väga pikka aega kellelegi süüa teinud, kuigi ma isegi kunagi väga ebaõnnestunult ühes koka-kind-of-saates olin, aga kõik tookord feilis. No igal juhul, Milale jah, talle ikka teen.

Mitte väga pikka aega tagasi rääkis sõber mulle, kuidas talle väga meeldib, kui ta saab deidi oma kodus korraldada. Istutada preili kööki, veiniga vist ilmselt, ja ise süüa teha. Kui ta mulle seda rääkis, ei uskunud ma, et sellised asjad päriselt toimuvad, noh, mujal kui filmides siis.

Aga tuleb välja, et vist toimuvad küll.

Ja see on päris äge.

Lisaks, muide, tegin ma hiljaaegu tõlkeuudise sellest, kuidas veganid täiega jätavad maha inimesi, kui nad liha söövad. Ja ma mõtlesin pikalt selle üle, et tegelikult tõepoolest, kõik meie eluliselt oluline keerleb söögi ümber.

Vaatasin oma Instagrammi, meenutasin heldimusega, kuidas Ruumi mulle parti küpsetas ja kuidas, noh, üldse, mul on kõik need kallid inimesed mu elus ja absoluutselt igaühe kohta on mul vähemalt üks toiduga seotud lugu – kui mitte mitu.

Ikka hinge külge kasvavad inimesed koos toiduga, ei ole midagi teha.

Pointi mul polnud. Lihtsalt et… Mehed, tehke rohkem süüa. See on päriselt ka ikka päris tegija värk.

kummitusmetsast

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 4 Replies

Hakkasin selfit tegema, aga siis meenus, et olen Kummitusmetsas ja KOHE pidin üle õla vaatama, et kummitused pildile ei roniks.

Täna avastasin ma, et olen ikka üsna kartlik inimene. Ja selleks käisin ma kõigest ühel rattasõidul.

Eile meenus mulle, kui väga ma armastan tegelikult õudukaid ja kuna ma ei julge neid iial üksinda vaadata, pole tükk aega ikka ühtki õudukat vaadanud. Siis aga otsustasin ma, et olen strong and independent woman ning mis seal ikka, võtan end kokku. Võtsin. Röögatasin ainult mõne üksiku korra.

Täna oli uus ja õnnis päev, tuli avada rattahooaeg. Valmis grandioosne plaan – arvuti tagant püsti tõusta (!) ja minna. Et oleks rohkemgi motivatsiooni, otsustasin, et teen sellise tiiru, kus saan käia Kloogarannal poes, et proovida üht läätsesupiretsepti, mis raamatust silma jäi. Mõeldud, tehtud.

Ainuke nipp peitub selles, et parim tee Kloogarannale (no selline, kus sind mööduvad autod kraavi ei aja või lihtsalt surnuks ei sõida) läheb läbi koonduslaagrimetsa, tuntud ka kui Kummitusmets. (Ma kahtlustan, et nii kutsun seda ainult mina, aga HEA PÕHJUSEGA ma ütlen. Ükski mets, kus natsid oma pahategusid tegid, ei saa mitte olla kummitav mets.) Aga päike paistis, meel oli rõõmus, ilm paras, nii et miks mitte.

Mulle tegelikult väga meeldib see paarikilomeetrine rada läbi metsa. On hämmastav, kui palju erinevat maastikku sellesse väiksesse teelõiku mahub. Pahurad kuusikud, saledad männikud, vihased lepikud, nukrad pajuvõsad ja siis see moodustis, mis jääb raudtee ja aktiivse Kummitusmetsa vahele, mis on segu soost, ennast täis pilliroost, lootuse kaotanud põõsastest ja konnadest.

Lisaks jääb teele üks luikede järv, mille on omastanud luigepaar, keda ma juba mõned aastad tagasi seal tšillimas nägin.

No ja muidugi aktiivne Kummitusmets ise, mille põhiatraktsioon on miski, mida ma suudan ainult kirjeldada kui massihauad ja suured, pimeduses tontlikult helendavad mälestusmärgid. Isegi päevavalguses tundub, et seal kummitab ja ma iga kord ehmatan end poolsurnuks, sest võin vanduda, et nägin just kedagi puude vahel sahmimas. Ju on kummitustelgi omad tööd ja tegemised.

Õnneks on aga rattal lapsetool, mis koliseb nii metsikult, nagu oleks viimnepäev käes. Alguses ma arvasin, et see on ju isegi hea kaitse – kolina tõttu ma ei saaks hea tahtmisegi juures kuulda, kui mõni kummitus mind hüüab või lõrisedes taga ajama hakkab. Metsa jõudes selgus aga, et oh ei, kallis Daki. Koliseva rattaga sõites võid sa pea pandiks panna, et sa äratad üles ka kõige rahumeelsema kummituse ning vaevalt et nad sellega rahul on. Isegi linnud tõstsid minu lähenedes hädakisa ja läksid pesi kaitsma ning üsna kindlalt sain ma VÄHEMALT ühe kõõrdpilgu osaliseks konnalt, kes teed ületades mind kui ilmaimet vaatama jäi. (Ja siis ilmselt pettus, et ma polegi ilmaime.)

Kummitusmetsast välja saades nägin kolme vahvat prouat kõnnikeppidega keplemas, kellele ma reipalt “Terejõudu!” hüüdsin (sest ma usun sügava veendumusega, et kui inimesed ei suuda isegi kummitavas metsas üksteise vastu elementaarset viisakust üles näidata, ei ole me inimeste nime väärt). Empiirilise vaatluse tulemusena võin tõdeda, et eestivene prouadest vastab koliseval rattal veidriku tervitusele üks kolmest.

Edasi oli juba lihtsam, paarisajameetrine teelõik suurel maanteel läks ilma surma saamata (win!), jõudes pepusõbralikule auklikule teele, mis viib läbi Kloogaranna, olin ma juba unustanud kummitused ja väntasin rõõmsalt edasi. Küll on ikka imeline kant see, iga maja on potentsiaalne unistuste kodu.

Ja siis avastasin ma, et kuradi kurat, ma ju kardan koeri.

Ja hobuseid (kui kahele peaaegu sisse sõitsin, sest tulin rõõmsa hooga käänaku tagant välja, üldse kahtlustamata, et seal võiks ka hobuseid olla). Poes muidugi läätsi polnud, sellerit ka mitte, see-eest oli seal suurepärane alkoholi- ja sigarettidevalik (erinevalt Klooga poodidest, aga eks kolm kilomeetrit eemal elavadki keskmisest Klooga elanikust umbes 5005 korda jõukamad inimesed) ja üks suur porru. I’ll wing it, leidsin läätsehautise kohta (nagu ma peaaegu iga asja kohta elus leian), torkasin porru ja värska kotti, maksin ja tuiskasin teist metsateed kaudu tagasiteele.

Tagasiteel püüdsin ma tunnetada, et noh, kas see kehale ja meelele kingituse tegemine ka töötab. Öeldakse ju, et trenni on nii maru mõnus teha (ja träkker ütles, et selleks ajaks olin ma juba kolmveerand tundi vändanud) ning tuli tõdeda, et tõepoolest. Pea täitus rõõmsamate mõtetega ning tasapisi hakkas see postitus lõikudena pähe kargama. Muuseas, seda enam viimasel ajal eriti ei juhtu, samas kui varem oli see igapäevane – et elad ja peas muudkui blogid ja jäädvustad. Kirjutamisenergia läheb lihtsalt kõik mujale, nii et kuradi kurat, tuleb jälle tõdeda, et mu jalutamishullust sõbral on vist õigus, kui ta arvab, et liigutamine ja aeg endale aitavad stressi maandada ja üldse normaalsem inimene olla.

Kuradi kurat.

Miks ei võiks lihtsalt lebamine ja sarjade vaatamine sama mõjuga olla? AH MA KÜSIN?!

No igal juhul, mõtlesin rõõmsalt postitusele ja elule üldse, ka lapsetool kolises vähem, kuna pidi nüüd kaisus hoidma gigantporrut ja vett ja suitsuvorsti.

Ja siis meenus mulle õudusfilm, sest sellega tahtsin ma juttu alustada.

Ja fuck this shit kui jube on läbi kummitusmetsa sõita, kui sul on täiega stseenid silme ees, kuidas nõiad ja kummitused kõikjalt välja kargavad ja sind kohe ära tahavad tappa. Ka prouasid polnud enam kuskil näha, ma olin täiesti üksinda. TÄIESTI ÜKSINDA KUMMITUSMETSAS!!!

Sundisin end mõtlema ilusatele asjadele, nagu näiteks, et homme saab kontorisse, mul on uued kleidid, kummituskummituskummi—, ei-ei, kleidid, töö, päike paistab, varsti saab Pautsi raamatut lugeda, kohe on suvi, suvel kummitab vähem (kindlasti on selle kohta statistikat), suvel saab lisaks reisile ja reisimise ajal kummitab kindlasti vähem, oh, see konn on ikka veel siin, ju ta vihkab mind oma konnasüdamega forever, äkki on see uus konn?, jah, see on uus konn, eelmine oli märksa hinnangulisema ilmega, oi, näed, kummitusmets sai läbi ja mu peff on täiega kange.

Kogu saaga lõpetas tõdemus, et üle raudtee saades tundsin ma end nagu kadunud poeg koju naasmas, rongipeatusetäis inimesi vaatas mind ja mu kolisevat imepilli veel pikalt, kui neist eemaldusin ja kuigi Klooga poed on imelised selle poolest, et seal on alati läätsi, siis sel korral oli ainult üks purk ja ma otsustasin, et I’ll wing it, teen läätsehautist siis hoopis kikerhernestega.

Pärast jagan ka, kui söödav tuli.