Category Archives: Läbi fotosilma

tunnetest

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 3 kommentaari

Dropbox tutvustas hiljaaegu uut funktsiooni, umbes nagu on Facebooki flashback. Ta nimelt saadab postkasti sulle teate, et oi näe, kas tahad näha, mis pilte sa tegid x aastat tagasi tänasel päeval? Mõni päev tagasi teatas ta mulle seda jälle ja saatis selle pildi.

Österreich

Ja siis mulle meenus. Hooga tuli tagasi see suvi mõni aasta tagasi, kui ma armusin Kesk-Euroopasse. Kui me sõitsime mööda Doonaud, siin-seal Austria külakeste ja linnakeste vahel ja kuidas ma olin nii lõpp armunud, et ma mõtlesin, et vot nüüd, nüüd on käes kas maailma lõpp või maailma algus.

Nagu suurte tunnetega ikka, selgus hiljem, et ei olnud kumbki käes.

Õigemini… Tähendab…

Sellepärast ma hakkasin mõtlema tunnetele. Ma vedelesin täna – no mida muud teeb üks inimene, kes on lubanud puhkuse viimasel nädalal koristada – ja mõtlesin, et mu tunnetega on ikka segased lood. Mul on alati neid liiga palju. Ma olen, kurat, 31, ja ma ei suuda ikka TUNDA normaalselt. Ikka pean ma tundma liiga palju ja liiga tugevalt.

Eile ma püüdsin ühele tuttavale seletada, et mul on see viga, et kui ma lugusid teen, siis ma lähen alati liiga hingega sisse. Investeerin rohkem kui vaja oleks, vist. Armun ära, või siis vaimustun. Ma ausalt usun, et ma teen seetõttu paremaid lugusid, aga ma usun ka, et see on põhjus, miks ma kiirema leegiga läbi põlen. Miks on nii, et kaks nädalat ma tuiskan ja naeran ja koplimenteerin ja säran – ja siis kaks järgmist nädalat suudan olla ainult keras, teha miinimumi (kuigi enda suhtes siiski nõudlikult, alati süümepiinadega, kui ma ei suuda vaimustuda ja teen kohusetundest). Ja siis jälle kaks nädalat…

See suvi oli maagiline, mõtlen ma nüüd. Ma olin enne seda olnud pikalt nii katki, nii katki. Ma olin kaotanud igasuguse lootuse, kuigi inimesed mu kõrval, kes mind üritasid läbi elupasa vedada, kinnitasid mulle, et kui ma end kokku võtan, saab kõik korda. Aga ma ei uskunud, sest ma ei olnud ikka veel aru saanud, mis oli mu eluga juhtunud. Aga siis tuli O. ja järsku tundus, et maailm ei olegi lõppenud. Et ma võin olla kohe-kohe 30, lapsega, miljon korda lahutatud, sassis elu ja liiga paljude tunnetega, aga et õigel hetkel õige inimese jaoks ei tähenda see midagi. See pole takistus, armumine võib ikka tulla.

Me veetsime kaks kaunist nädalat, mu süda natuke murdus, tema oma vist ka, aga – ma tundsin, et ma elan jälle. Mööda seda jõge seilates, ISSAND kus ma elasin.

Ja mu armuafäär Kesk-Euroopaga on jätkunud sellest ajast saadik.

Vahepeal geograafilised kohad – khm, mis vahepeal! alati ju! – ületavad inimesed ja tunded ning jäävad tagasi kutsuma, sest sa oled neis kohtades olnud õnnelik. Võib-olla ka valusalt õnnetu, aga siiski, geograafiline koht sellest ei hooli. Tema võtab sind ikka vastu, ning süstib sinusse jälle seda kummalist nostalgiaga segatud rõõmutunnet, lootust, kergust, teadmist, et sa oled elus, sind on vaja, sa oled täiuslik sellisena nagu sa oled.

Nii ma lebasin täna veel Mila kõrval ja mõtlesin tunnetele. Ta keksles täna kööki mahlajäätise järele, mida me eile hoolikalt valmistasime, ma vaatasin teda, naeratasin tahtmatult ja küsisin: “Mila, kuidas sa koguaeg nii õnnelik oled?”

“Vahepeal olen, vahepeal olen vähem,” vastas ta mulle kenitledes.

Ja ma sain aru – nagu paljudel varasematelgi kordadel – et jah, just. Elutõed noh.

Vahepeal oled rohkem õnnelik, vahepeal vähem. Ja nii ju ongi.

29/35

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 2 kommentaari

On segased ajad.

(Huvitav, mitut postitust olen ma säärase märkusega alustanud? Olgu, ma alustan uuesti.)

Kõik on läbi.

Lõpuks. Kõik on möödas. Natuke antiklimaatiliselt käisin täna veel kontoris, pakkisin viimased asjad, silitasin arvutit ja Manonat ja mõtlesin, et… Ilmselt nii pidigi minema. 29. juunil ilmus Hello! 35. number. Ma vaatasin meie esikaantekollaaži ja mõtlesin: uau. Tõsiselt uau. Kõik need lood, kõik need inimesed…

//

Ma olen viimastel kuudel kõikunud liiga palju üles-alla. Ma ei tea, see võib-olla ongi normaalne, aga – parafraseerides Cool D-d – siis mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma hakkan hindama stabiilsust ja rutiini oma elus. Ja stabiilsust pole olnud karvavõrdki. Koguaeg on mingi tunnete virvarr. Koguaeg peab TUNDMA OMG THOSE FEELS!

Kõigepealt see hullumeelne ajakirja tegemise pinge – sellise fantastilise, aga väikese tiimiga teha iga nädal sada lehekülge ajakirja! Täiesti kreisi! Siis juhatuse vahetumise pinge, see pinge, mis tuli õhku, et äkki ei lasta Hello!l siiski kauem olla. Juurde koolilõpupinge. Kirjutamise pinge, kiirustamise pinge, retsenseerimise ja retsenseeritud saamise pinge, kaitsmise pinge, lõpuaktuse pinge, millele eelnenud sulgeme-ajakirja-pinge.

Ja siis nädala-paariga kõik lahtus. Ma sain oma magistridiplomi. Hommikul ootasid töö juures laual lilled ja süda hüppas. Mulle on ainult üks kord varem töö juurde lilli saadetud ja see oli nii romantiline ja kurb samal ajal, see oli seotud kaotuse ja nii sügavuti mineva armastusega, et vahepeal ma senini mõtlen, kuidas on olnud mu elus nii palju, noh, tundeid.

Aga sel korral olid lilled perelt. Ma heldisin. (Ja andsin peaaegu kõik kommid Kristinale, sest Kristina on kommisöömismootor. See tähendab, ta mootor ilma kommideta ei tööta.)

Aktusel, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades – vahel mind ikka tabab see elu veidrus, kuidas, millal see oligi, 10 aastat tagasi, kui me Maiaga mööda Tartut käisime ja pinkidele kirjutasime, et “Jim on staar!”, ja nüüd ma istun Jimi õega, kellele ma olin õppejõud korraks ka, kõrvuti ja itsitame nagu lollakad, kes ühtlasi oli osa mu magistritööst ja kellest ma kirjutasin Hello!sse portreeloo – ühesõnaga, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades oli kogu see rituaal meeldiv ja mõnus, oli korraks ikkagi nii nukker seal oma üksiku lilleõiega, ainsad tuttavad näod need, kes loengutest meelde jäänud, kellega koos eksameid ja kodutöid murtud, aga ei kedagi muud. Ei ühtki lille, ei ühtki üleliigset kallit.

Aga see oli hetkeline.

Asendus uue nukrusega. Kuidas ma ometi, kuidas mul ometi oli õnn olla nende inimestega koos see hull talv-kevad-suvealgus. Ja kuidas see kõik on läbi. Võibolla see pidigi olema nii, kordan ma, ju see pidi olema. Kas aasta-kahe pärast oleks enam olnud nii tore? Kas me näol oleks veel ületöötamisest jäänud mõni naerukurd, või asendunud see kõik murekortsudega?

Aknad ja uksed, sulguvad ja avanevad…

Ja praegu on lihtsalt ääretult tühi tunne. Nii tühi, et ma ei oska seda tühjust millegagi täita. Ma pole eriti üritanudki, eirata on palju lihtsam. Mul on tunne, et kogu seda lõppemis- ja kaotusvalu on võimatu sõnadesse panna, sest see kõik juhtub korraga. Kõik on korraga läbi, ja kõik on korraga jälle alguses.

Mitu korda oma elus ma veel pean seisma alguses, teadmata, mis ootab ees?

Ma olen sellest tundest NII KOHUTAVALT väsinud.

Ja samas ei suuda ma olla mitteerutatud. Võimalusi on ju tuhandeid!

//

Miks algused ja lõpud peavad alati olema nii kohutavalt rasked? Või siis, kas ma ise kuidagi genereerin neid algusi ja lõppe nii kohutavalt oma ellu, pidevalt? Kui ma mõtlen oma sõpradele, siis nende algused ja lõpud tunduvad orgaanilisemad, nad händlivad neid kergemini. Minul on alati kuidagi kõik-või-mitte-midagi. Umbes nagu ma kord kolme nädala tagant otsustan, et kõik, vot NÜÜD ma login tinderisse ja oioi, kuidas hakkan deitima –  ja siis lähen magama ja unustan mõtte ära, sest see kõik tundub nii väsitav ja keerukas ja üleüldse, kellel see aeg, kui sõprade jaokski aega pole.

Jah, see on see teine asi. Et mul on tunne, et võrreldes eelmise aasta valuküllase augustilõpuga olen ma jõudnud mingisse täiesti uude kohta, aga ma ei oska sellele nime anda ja ma ausalt öeldes ei taha üldse sellesse soppi oma hingest vaadatagi – sest see tundub väsitav. Pidevalt teha mingeid resolutsioone, pidevalt otsustada, et “lasen minna”, “juhtub mis juhtub”, “armastus jääb” ja muud sellist. Kas kuidagi saaks nii, et pidevalt ei peaks KÕIGI oma eluaspektidega tegelema? Et miski asi oleks korrakski paigas?

Noh, vähemalt ülikool on lõpetatud. See on paigas.

//

Ja olgu ka märgitud, et ujumas on käidud, puhkus on ametlikult alanud ja üleüldse.

Kas selfisõltlane, kes rannasolekust pilti ei teinud, käis üldse rannas?

(PS. Selle pildiga meenub mulle üks mu esimese pulma pilt. Kuna mu arvutil pole (millisel arvutil üldse enam on?!) CD-lugejat, siis on see kuskil igaveses peidus (ja mu ema fotoalbumis), aga see pilk mu silmis, see pilk on nii väga sarnane sellele pilgule sealt fotolt. Et uued algused ja puha, justkui, aga seda kurbust silmade tagant ei kustuta vist miski.)

(PPS. Also, niimoodi ma päevitun, kui kedagi peaks huvitama. Näete seda kerget õhetust õlanukil. THAT BTCH GOT TANNED TODAY!)

2015-06-29 19.31.21

täna 8 aastat tagasi

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 4 kommentaari

DSC00635

Täna kaheksa aastat tagasi oli üks mu elu õnnelikumaid päevi, üks mu elu kurvemaid päevi – aga kindlasti üks mu elu intensiivsemaid päevi, seda kohe kindlasti. Paljud inimesed said haiget, sealhulgas mina. Ma ei tea, kas ma iial olen valmis kõigest, mis juhtus, rääkima – ja kas peaksingi? Pealegi ei tea ma enam ammu, mis oli päriselt, mis oli see, mis me arvasime, et juhtus, mis juhtus päriselt.

Tõde on vähemalt see, et oli ilus ja valus ja kõike oli palju ja kõik oli vahva ja tore ja, noh, intensiivne.

Ma olen täna palju sellele päevale mõelnud, mitte tahtlikult, meenus kuidagi. Ja peale tööasjade pole mul niikuinii kellegagi väga rääkida neil päevil, ega väga muudele asjadele mõelda. Saik ütles täna, et oluline on: ela tuleviku nimel. Vaata ettepoole, ära vaata tahapoole.

Ja ma vaatangi, ausalt vaatan. Aga, ma arvan, on oluline, et ma ettepoole vaadates ka oskaks tahapoole vaadata ja olla tänulik kõige selle eest, mis mu ellu on sattunud. Kõigi nende inimeste eest, kes olid, näiteks, sel päeval kaheksa aastat tagasi mu ümber.

Ma olen kurb ja õnnelik ja tänulik ja üksildane ja üksi ja rõõmus ja õnnetu ja emotsioone täis ja…

…sest Justin on sel pildil NII NOOR ja pealegi on tal uus raamat väljas. “Minu Eesti 3” nimelt. See raamat, kus ta kirjeldab, kuidas ta minuga essat korda kohtus! Jee! Seal kasutatakse mu silmade kohta väljendeid nagu, ee, sadamad ja laevad või midagi, ja see kõik on väga sürreaalne.

PS. Uskumatu, kui tätoveeringuvaba mu selg kunagi oli.

PPS. Rüblik, sa olid ikka päris awesome, ma loodan, et sa tead seda.

day #7

Läbi fotosilma Leave a reply

Seitsmenda päeva fotojahi väljakutse ja teemaks halb harjumus. Oi kui palju halbu harjumusi mul on! Näiteks on mul halb harjumus riideid kõikjale kuhjata, puhast pesu mitmete päevade kaupa restilt ära korjata, koristada harvemini kui kuuvarjutus, kõndida säbruliseks teksasääri ja mitte kanda rinnahoidjat nii tihti kui minu vanuses naine eneseabiartiklite põhjal seda tegema ei peaks.

Aga lõppeks valisin ühe ja tüütuima. Senini olen kimpus stressirohkel ajal oma jäsemete närimisega. Õigemini, ma närin igast küünenahkasid ja asju. Tõsi, geelikad on seda halba harjumust tugevalt vähendanud, kuid siiski. My sick love affair with my limbs continues!

2014-10-07 23.25.49_Anne_Peri1

fotojaht, päevad 4 ja 6

Läbi fotosilma Leave a reply

Ja siin juba taaskord tõsine cheatimine. Vana pilt, sest pilvi oli meeles eile küll pildistada, aga… taevas oli lihtsalt täiesti sinine! Ja seetõttu, et tänast ülesannet vaatasin alles õhtul ja ma olen NII VÄSINUD, et mul on tunne, et ma annan kohe otsad ja kukun kookonisse, kust ei tõuse iialgi.

Aasta 2013 üks lemmikhetki, üks lemmikhommikuid maikuust. Vaatasin sel hommikul Linnahalli katuselt pilvi ja kaugusesse, viimast mitmes mõttes. Ja esimest korda üle pika aja vist nägin, et silmapiiril on veel palju ilusaid asju ootamas.

2013-05-26 04.08.33

Kuumal päeval Emajõe ääres

Läbi fotosilma 43 kommentaari

Galeriipilte näeb suuremalt, kui neil klikkida.

Nii, aga nüüd üllatus ka! Selleks ei ole teps mitte teadaanne, et ma olen rase (sest ma ei ole) (kuigi ma lugesin Mallu rasedaraamatut just) (ja ehmatasin sellega Lemmiku sutt ära), vaid hoopis see, et tore fotograaf Mario Mesi on nimelt ühele Dakiblogi lugejale välja pannud samasuguse fotosessiooni Tartus! Või siis võib ka valida fotosessiooni stuudios, see on tal ka olemas.

Selleks, et loosimises osaleda, tuleb sul kirjutada selle postituse kommentaaridesse, mis on kõige lahedam asi, mis sinuga sel suvel senini juhtunud on, laikida Dakiblogi Facebooki-külge ja Mario Mesi Photography Facebooki-külge ja juba nädala pärast, 15. juulil, ma fotosessiooni välja loosingi!

loos

 

FMM-06-07-2014-015489Pika ja segase nädala lõpetuseks (üks matus, üks sünnipäev, 800 sõidetud kilomeetrit, 450 kraadi kuuma Tartus) käisime täna lõpuks ka profipildistamisel. Homme näitan rohkem pilte (koos üllatusega!), aga täna lubage mul voodis lebada ja halada, et nii jube raske nädal on olnud ja tahaks lihtsalt kaissu ja hädaldada, aga MÕNED VENNAD naudivad hoopis fjorde hetkel.

Pildistas Mario Mesi.

 

Elu Klõugal

Argielu, Läbi fotosilma Leave a reply

Kui te arvate, et elu umbes 3000 elanikuga Klõugal (sellest umbes pool venelased) on igav, siis te eksite.

Meil on nimelt siin suisa kolm poodi! Ühes neist saab isegi lörtsiburksi, kuigi Lemmiku sõnul oli vähemalt täna hommikul sealne müüjatar tuumapohmellis ja liikus nagu surev vaal. Aga kiirtoidu koha pealt? Check.

Need kolm poodi on muidugi huvitavad nähtused iseenesest. Kunagi oli meil siin mähkmepaanika. No ei lähe neid enam eriti vaja, aga tol korral läks, ja nii ma siis jooksin kõik kolm poodi läbi ja mähkmeid müüdi vaid ühes. Ühekaupa. Vajalikku suurust oli järel ainult üks.

Klõuga eripärad.

Lisaks on siin ka baar, mis ei ole koguaeg lahti, vaid ainult eripuhkudel, näiteks siis, kui Vaido Neigaus mõni aeg tagasi esinemas käis. Õhtul veel imestasin, et kui muidu on akna taga üsna vaikne, siis tol õhtul oli ikka isegi lärmi kohati. Pole imestada, fännid liikvel! Järgmisel päeval kurtis poemüüja, et hommikul ei suutnud metsalisi kuidagi ukse tagant eemale peksta, kõik passisid ja ootasid, et kell 10 kukuks.

Koos vangutasime pead ja tõdesime: “Eile käis ju Vaido…”

2014-05-16 19.43.31Siis on meil veel siin uhiuus kergliiklustee, kuhu ma veel pole julgenud rulluisutamist proovima minna, aga kindlasti lähiajal lähen. Ja põhiline atraktsioon on muidugi Klooga järv. Sealsed linnud on nii julged, et astu aga ligi – kalamehed on neid seal nuumanud. Minusugusele harrastusdakoloogile pakub järve linnukogukond lõputut huvi ja ühel õhtul jutustasime pikalt ühe kohaliku naisterahvaga, kes neid seal pildistamas käis. Vaatlesime suurt julget isaluike, kes küll on laste käest sugeda saanud ja seega võib olla natuke kuri.

Minu peale ta näiteks hõhises. Aga minema ei läinud, vaid vaatles meid veel pikalt, vahepeal eemal käies (provva tal pesa peal, ju käis olukorda tšekkimas) ja siis tagasi tulles. Natuke õõvastav oli ka, sest tundus, et ta võib iga hetk rünnata. Seetõttu nägi meie luigevaatlus paadisillal välja selline, et me olime kõik üsna liikumatult ja ei julgenud hingatagi.

Aga ilus oli! Põnev ju ka.

2014-05-16 20.01.47Üks armas pardipaar on paadisilla lähistel samuti. Emapart jättis mulle kustumatu mulje, ta oli selline natuke ullike ja ta djuud vahepeal tiirutas eemal, ning siis ta hetkeks otsis teda pilguga, leides tegi aga väga demonstratiivseid sukeldusi ja tiivaraputusi, et näidata, KUI VÄGA teda ei koti, et ta djuud temaga õhtust järvel liuglemiskäiku kõrvuti teha ei soovi.

Elu on aga põnev mujalgi kui järve ääres. Kuumalaine ajal sõitsin viimaselt eksamilt koju ja nägin, kuidas selle uhiuue kergliiklustee peal jalutas üks baaba, pluus seljast, vaid nende suurte valgete vanaemarinnahoidjate väel. No palav on, mis sa hing hädaga teed!

Kui Lemmik siin maja ümber kaks päeva muru niitis, rääkis ta, kuidas kohalikud taadid esimesel päeval heakskiitvalt niidetud ala vaatasid, tunnustavalt käega rehmasid ja siis puu alla maha istusid ja õlut jooma hakkasid, pilk niitjal. Mõelda, õlu ja tasuta meelelahutus!

Õhtul rääkisime majanaabri Larissaga, kes on selline väga koloriitne vene daam, ja ta surus emotsionaalselt käed rinnale ja ohkas: “Vaatan neid siin, kuidas istuvad, päevad läbi ja joovad viina… Ma ei tea, kuidas nad suudavad… Kui ma jooksin ühe pudeli viina ära, ma oleksin SURNUD! Surnud! Aga nemad võtavad aga uue…”

Hilisõhtul läksin õue unustatud pesu tooma, öösärgi väel, vaatasin, kuidas üle tee ühed mahajäetud ohvitseridemaja trepil istuvad ja rõõmsalt pidutsevad, teised eemal poe juures veel hiliseid tuisupitse teevad ja mõtlesin: kurat, mõnus ikka. No muidugi, masendav ka, aga ma tunnen, et ükskõik, kuidas ma siin olen – kasvõi öösärgi väel pesu korjamas enne südaööd – keegi ei mõista mind hukka. Kõik on siin nagu nad on. Lehvivas negližees Larissast kuni selle tädini, kellel on taksikoer ja kes minuga pidevalt vene keelt tahab rääkida, kui ma tema koerale tere ütlen.

Minu meelest oskab ta koer eesti keeles mulle vastu öelda küll.

Aga selline see elu siin Klõugal on. Rahulik ja mõnus. Ainult reedeõhtuti on pinevus: kas saab luigelt peksa või ei?