Kuskil pole hea olla. Abikaasa on aastavahetusel tööl, nii jäi mulle valikuteks: a) olla Tallinnas ja minna kas aastavahetust veetma ämma-äiaga või siis paari sõbraga ja olla sealjuures õnnetu ja tunda end üksinda võõraste keskel (hoolimata sõpradest), b) olla üksi kodus või c) sõita kuhugi, kus on vähemalt mõni “oma”. Alguses pidin sõitma õe juurde maale, kuhu pidi ka emme tulema, aga kuna see plaan langes ära (mis oli tegelt ideaalne, mõttes et kõik kallid koos v.a üks), siis nüüd sõidan vist Saaremaale. Ja olen ikkagi seal ka kurb. Ausalt, pole kohta, kus oleks praegu hea olla. Alati on midagi olulist puudu. Tegelikult mulle tundub üksinda aasta vastuvõtmine ka täitsa ahvatlev, olen seda korduvalt ähvardanud teha, aga tänavu on see äärmiselt reaalne. Eriti arvestades, et pean 1. tööl olema. Ja et ma pidutseda niikuinii ei saa/oska. AGA IKKAGI ei taha olla üksinda.
Selline lõpp siis sellisele aastale. Sügav rahulolematus ja õnnetu-olemise tunne. Tunne, et kuskil maamunal pole enam alles seda Daki-kujulist kohta, kuhu end pressida, et kõikjal on kuidagi halb ja vale olla. 2010 oligi muutuste aasta, täpselt nagu arvasin. Kaks tööd, kolm reisi, ühed pulmad, paar rasedustesti, üks raamat, üks kolimine. Mahtus päris palju asju sellesse aastasse. Järgmisse, noh, ma ootan, et alates veebruarist saan ma MAGADA, lõpuks ja viimaks ja pärast seda, ma eeldan, ei maga ma enam iial. Aga ju see kõik peabki nii minema.
/
Mitu korda sina sel aastal end nii tundsid? Mitu korda end õhtul magama nutsid? Mitu korda ärkasid järgmisse päeva ja tervitasid särasilmil päikest? Mitu korda kuumarabanduse äärel kõikusid? Mitu korda leigesse järvevette sukeldusid? Mitu korda kaevasid autot lumest välja, et avastada: raisk, vale auto! Mitu korda käna maha panid, sest keegi tarkpea oli välistrepi ehitanud sisematerjalidest? Mitu korda maksid töömeestele mõttetult suuri summasid asjade eest, millega sa isegi oleksid hakkama saanud?
Mitu korda otsustasid kolida? Mitu korda sind sunniti kolima? Mitu korda tundsid, et ei koli enam iialgi? Mitu korda tundsid, et oled jõudnud KOJU? Mitu korda raadioeetris targutasid ja tähtsat häält tegid? Mitu korda said ootamatult autogrammi jagada? Mitu korda tuli keegi sinu juurde ja ütles, et see, mis sa teed, meeldib talle ja on teda mõjutanud? Mitu päeva pärast selliseid kommentaare sa pilvedel kõndisid ja leidsid, et äkki on ikkagi elu midagi väärt olnud? Mitu korda ärkasid hommikul selle peale, et sisalikud jooksid üle voodi ja ookeanituul lammutas terrassil? Mitu korda lugesid viimaseid eurosid ja ostsid siis sprotti, saia ja ikkagi veini ka, sest ilma oleks ju tobe? Mitu korda pidid pastaka ära viskama, sest see läks rannas kirjutamisest nii liiva täis, et ei tulnud enam kriipsugi? Mitu korda tundsid lennukiga maandudes tõelist surmahirmu? Mitu korda lebasid lahtise aknaga (hotelli)toas ärkvel ja vaatasid väljas sähvivaid välke?
Mitu rasedustesti tegid? Mitu korda see positiivset vastust näitas? Aga negatiivset? Mitu korda sellest mõttest rõõmust hullusid? Mitu korda hirmust kangestusid? Mitu korda oma endise minaga hüvasti jätsid ja siis avastasid, et nii need asjad ikka ei käi? Mitu korda passilauas istusid ja tagaotsitavate kurjategijate pilte vaatasid, üritades neid meelde jätta? Mitu korda hakkasid öösel Tartu poole kõndima, sest Tallinn oli lihtsalt nii talumatu? Mitu korda otsa ringi pöörasid, sest hakkasid noortekampa kartma? Mitu korda surnuaias käisid? Mitu korda kellegi väga kalliga hüvasti jätsid? Mitu korda sind maha jäeti? Mitu korda sina kedagi maha jätsid? Mitu korda avastasid, kui sitt on lahkuminek?
Mitu korda šokolaadi sulatades selle põhja kõrvetasid? Mitu kooki küpsetasid? Mitut uut retsepti katsetasid? Mitut vastassoolist inimest suudlesid? Aga samasoolist? Mitu korda lebasid voodis ja kuulasid tuvide kluugutamist katuse all? Mitu korda tuikusid varahommikul koju, naeratus kõigest hoolimata kõrvuni? Mitu korda lubasid, et enam kunagi ei joo? Mitu korda avastasid, et pärast mitmekuulist joomispausi tunned sa – uskumatu lugu – pohmellidest puudust? Mitu ootamatut sõnumit eksidelt said? Mitu korda nad sulle öösel kell 00:15 ja 1:17 helistasid? Mitu korda pidid oma uhkuse alla suruma ja tunnistama, et eksisid? Mitu korda sa seda teha ei suutnud?
Mitu korda sa lubasid hakata paremaks inimeseks? Mitu korda alustasid dieedi või uue treeninguga? Mitu korda lumesulamisvees keksisid? Mitu korda tundsid, et sinu sees liigutab keegi veel? Mitu korda selle tantsimisega kaasa naersid? Mitu korda Alieni ette kujutasid? Mitu korda avastasid, et katsudki heldinult kõhtu, täpselt nagu stereotüüpne rase? Mitu korda leidsid, et sul on sellest täiesti savi? Mitu korda tundsid, et oled millegi suure lävel? Mitu korda lubasid, et ei unusta seda hetke mitte iialgi?
Ja mitu unustasid?
4 thoughts on “aasta 2010 küsimustes”
Ma olen sulle täiesti võõras, pole kunagi siin sõna võtnud kuigi olen sind ilmselt juba mitu aastat lugenud.
Tahtsin kommenteerida Koplisse kolimist. Meil on sama trammipeatus ja ma vihkan ka kolimist. Olen Pelgurannas alles 1,5a elanud, enne seda elasin 10a väikeses maakohas ja 8a Nõmmel. Enne Põhja-Tallinnasse kolimist mõtlesin ka, et see koht on Tallinnas kõige hullem, sinna küll jalga ei tõstaks. Aga nüüd ma siin elan ja olen ülirahul. Jah, trammis sõidavad kahtlased inimesed, vene keelt ma absoluutselt ei räägi ega mõista, mõnikord lähen kuskilt teist kaudu koju, sest mingi kahtlane tüüp jalutab vastu, aga tegelikult pole mul selle aja jooksul möödakäijatega mingeid konflikte olnud, pigem on joodikust naabriga jamamist.
Tahtsin lihtsalt öelda, et hästi valus on lugeda kuidas sa Tallinasse kolimist nii negatiivselt võtad. Jah, kui sulle meeldis su väike kodulinn ning mõtledki, et Kopli on nii nõme koht, siis sa ei saagi seda kuidagi positiivselt võtta, aga see koht ei ole üldse hull. Ma elan peaaegu mere ääres, kevadeti vaatan aknast kuidas lehed tärkavad ja linnukesed laulavad, suvel käin Stroomis jalutamas, linna sõidan trammiga 15min. Kui sa näeksid ka neid asju, mõtleksid asja enda jaoks positiivsemaks, ehk läheb paremaks? KÕige tähtsam on ju olla oma perega koos ja nüüd kus sa oled lapseootel ning abielus, ongi see sinu pere. Sa kujundad oma peretraditsioone ning kui suvel käid õhtuti mehe ja lapsega rannas jalutamas (mehega koos olles ehk ikka julged), näed ka ehk selle piirkonna võlusid.
P.S meiekandis on väga palju väikeste lastega emasid. Teil maja vastas kohe Kopli park, kus on ka laste mänguväljak. Suvel käivad emad rulluisutamas, ise käru lükates ja silmanurgast päikeseloojangut jälgides. Joodikuid ja kahtlasi tegelasi leidub ju igalpool.
P.S kasiino kõrval olevat toidupoodi ei tasu karta kui on kiirelt piima-saia vaja. Selverisse õhtuti autog minek on leebelt öeldes täielik porno, eriti talviti.
Ilusta aastavahetust! Loodan, et mu kommentaar liiga kuri ega midagi ei tundunud, soovin teile kõige paremat, aga soovitaksin oma suhtumist positiivsemaks muuta.
Oijah:) Seleta mis sa seletad, ikka ei saada aru. Ütlen siis ühe korra veel: asi pole (ainult) suhtumises, kuigi ka see oleks mul teiste asjaolude korral hoopis teistsugune. Asi on KÕIGES. Ja ma olen vältinud meelega suuri avaldusi nagu Kopli on nõme jne, sest ta ju pole. Igal pool on nõmedaid asju, minu elus lihtsalt praegu on need ülekaalus. Aga üldiselt on ikka nii, et depressiooni ja siseilma ei saa seletada teistele inimestele, kes pole seda ise läbi elanud. Paljud asjad pole mõistusega seletatavad ega ratsionaalsed, let’s leave it like that.
kasiino taga väikeses poes on head salatid
Pingback: aasta 2018 küsimustes | dakiblogi