lugu sellest, kuidas ma esimest korda päriskummitust nägin

hoomamatu Leave a reply

Ma vean kihla, et 99 prossa mu blogilugejatest ei tea, et ma vahepeal tegelen kummitusejahiga.

Sest noh, miks te peaksite teadma asjast, mis on väljaandes P. maksumüüri taga, kuigi on tõsi, et ma olen seda oma kanalites niivõrd-kuivõrd siiski reklaaminud. Neid episoode seal väljaandes P. ei tulnud välja eriti palju, aga mõned siiski tulid. Ja muidugi olen ma nii “Külmakates” kui ka “Kikimoorides” rääkinud nii sellest, et I love spooky shit, et minuga juhtub spooky shit ja et kummitusi võiks tegelikult rohkem jahtida.

Samas, tegin just otsingu oma vanas blogis (selles, mille arhiive enam avalikuks lugemiseks saadaval pole) (minu teada), ja kummitustest rääkisin ma tõesti juba aastal 2004. Nii et see samas ei tohiks MITTE KELLELEGI üllatus olla.

Kogu mu elu on saatnud mind seletamatud juhtumised, kuid enamasti on need olnud kõik stiilis “mõtlesin midagi ja see juhtuski” või “kuulen asju, mida ei oska seletada” või “tajun midagi ja ei oska seletada”. Oma silmaga, ihusilmaga!, ei ole olnud peaaegu midagi, mida saaksin edasi rääkida.

Kuniks aastani 2021, kui oli päikesevarjutus ja me läksime mu Tinderi-deidi organiseeritud kummitusejahile.

See tähendab, Tinderi-deit oli seotud ainult nii palju, et ta oli seotud selle kohaga seal vanalinnas, mille keldrisse meid lasti. Veidi piinlikuks tegi asja see, et me olime just hiljuti oma teisel deidil ära käinud, pärast mida ta sai teadlikuks, et ta tegelikult ARMASTAB ühte oma sõbrannat, ja sisuliselt läks otse meie deidilt tema juurde. I love love ja ma olin nende üle megaõnnelik, aga see kõik oli üsna veider ja kummastav, pluss ma pidin tööasjus temaga siis kohe ju jälle kohtuma, ja no ühesõnaga. Kogu see setup oli omamoodi juba ette.

Läksime meie siis sinna Suur-Karja tänava maja keldrisse. Meil olid mina ja Heidi ja Triin, pluss kaks kaamerameest, Remo ja Kostja. (Remo muide on parim ghosthunter ever, ta on istunud tunde ja tunde ja vaadanud meie materjali läbi ja leidnud ka pärast sealt asju, mida me kohe pole märganud, shout out to Remo. Ja Kostja muidugi on parim üldse, kellega kuskil käia, ta ei lähe kunagi millegi peale närvi ja kui sa kardad, pead vaid talle otsa vaatama ja kõik saab korda.)

Me olime just läbi käimas neid ruume, kus jaht ja võte toimuma pidid hakkama. Kaamerad väga ei töötanud veel, mina käisin ringi TikToki selle filtriga, mis vahepeal hästi popp oli – no see, mis pidi väidetavalt kummitusi nägema. Kostja ja Remo sättisid oma asju, samal ajal käis seal veel omanik ka edasi-tagasi, pluss see minu awkward tinderdate, ta ka oli kohati seal. Kogu see ruumide kujundus oli päris segane: me tulime alla trepist, mis keeras vasakule. Seal oli kitsas koridor (oluline!), mis läks läbi veel kitsamast ruumikesest, milles vist oli ühel pool mingi auk, kuhu sai sisse ronida. Koridor avanes laiemasse ruumi, kus oli lavalaadne ehitus, läksid trepid üles sisehoovi, paremale pöörates jõudsid järgmiste ruumideni, kus olid lauad-toolid ja kõik oli muidugi pimedusse mattunud.

Sättisime oma asju üles, ma katsetasin spirit boxi vist korra, püüdsime aru saada, mis sorti kohaga on tegu. Võtsin oma telefoni, panin selle TikToki filtri peale, filmisin üht-teist, ja pöörasin siis selle kitsa koridori poole, et vaadata, kas seal, kus on see seina minev auk, filter pimedas midagi tuvastab.

Mingil põhjusel olin ma filmimise sel hetkel järele jätnud. Mul oli vist mikker juba küljes (ma ei viitsi videot üle vaadata, võibolla lingin selle siia ja saate ise vaadata, aga mul pole hetkel endal väljaande P. tellimust ka niikuinii), igal juhul tegime juba mingeid võtteid, kuigi päriselt polnud veel alustanud. No ikka on vaja backshote ja B-rolli igasuguseid asju, kui teed videokraami. (V.a. minul, kes ma nüüd ka teen videokraami, aga ei suuda toimetada neid asju eriti, mida vähem materjali, seda parem.) (Ma saan aru küll, et B-roll on ülivajalik, ja kui ma saaks, siis ma ainult hüperfikseeruks videote toimetamisele siit edasi, aga samas alati tahaks materjali mega kiirelt rahva ette saada.)

Mäletan, et kõndisin, telefon käes ja filter peal kitsa pimeda koridori poole. Kostja oli sättinud ennast kaameraga trepimademest kohe vasakule, nii et tema kaamera vaatas minu poole. Kõik oli väga hämar. Ma astusin koridori (umbes kolm meetrit), ja jälgisin oma teloekraani, kui järsku märkasin, et Kostja taga seisab keegi, kes justkui ootab, et ma eest ära tuleks. Kuna seal oli paar inimest maja peale veel, eeldasin esimese hooga, et tegemist ongi koha omanikuga näiteks, kes tahab keldrisse tulla. Ma astusin kõrvale… kuniks mul ühendas peas ära, et esiteks: omanik ei olnud nii pikk. Teiseks: Kostja taga seisis lihtsalt üleni tume kuju, Shadow man, öeldakse inglise keeles nende entity‘te kohta. Ja niipea, kui ma olin kõrvale astunud, oli see kogu kadunud.

Muidugi flippisin ma täiesti auti, jooksin sinna lavaruumi, langesin ÜLIDRAMAATILISELT põrandale (seda on videost ka näha kenasti, sest mu röökimise peale kõik juba reageerisid) (kahetsesin hiljem selle kleidi valikut, sest öövalguses on see veider) ja ei suutnud päriselt uskuda, mida ma just nägin. Ma olen ju nii ammu tahtnud päriselt midagi kogeda, ja nüüd ma kogesin seda ja esiteks oli mu kaamera MITTE SALVESTAMAS ja teiseks kellegi teise kaamera ka ei salvestanud?!?!? WHAT DO YOU MEAN?!?!? (Remo kaamera vist vaatas sel hetkel teise suunda ja Kostja oma vaatas obvs minu poole.)

Hiljem me muid väga häid kontakte või “tõendeid” ei saanud, on olnud palju paremaid Estesi või spirtboxi sessioone kui oli seal, aga see hetk muidugi… seda ei ole millegagi võrrelda.

Sada protsenti ei näinud ma ka valesti, sest mu esimene mõte oli, et see on inimene. See kuju oli lihtsalt nii reaalne. Ma ei kartnud ega midagi, ma plaanisin eest ära astuda. It was wild, you guys.

Igal juhul, if you like spooky shit, siis palun kuula mu podcasti “Kikimoorid”, me Heidiga jagame seal igal nädalal väga kõhedaid ja kreisisid lugusid. Ja loeme ette ka teie hulle lugusid! Kirjuta kommentaaridesse ka palun, kui sul on midagi hullu juhtunud, tean ju küll, et nii paljudel teist on. (Võid saata loo ka kikimoorid@gmail.com, sel nädalal ongi kuulajakirjade saade.)

AGA MA NÄGIN KUMMITUST. LÕPUKS.

Achievement unlocked.

(On tõenäosus, et ajal, kui te seda loete, oleme Heidiga ghosthuntimas. Sel korral kahekesi. Lubasime kuulajatele, eks näis, mis saab. Postitus ette ära tehtud, nii et ju muga ikka okei kai.)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.