smallish breakdown of the mentaal ja hing

Kooskasvamine 6 Replies

“Kuniks sa Kloogal elad, armastus su ellu ei tule!” lajatas Lisette ühel ööl, kui olin korraks kerge breakdown of the mentaali saanud.

Oli üks neist öödest, kui eksistentsiaalsus tundus nii raske kanda ja kõik senised seiklused ja asjad, mis panid tundma elusana, tundusid olevat aastasadade kaugusel mu praegusest reaalsusest. Oli vaid palavavõitu augustiöö, kurnatus kontides ja hingepugenud üksildus.

Ja see polnud isegi üks neist öödest, kui ma ei saanud magada, sest jälle läks autol mootorituli põlema ja ma higistasin eelarvenumbreid kokku lüüa!

Olgu vahemärkusena öeldud, et Dolly Parton, kes on ausalt väga tubli auto, on siin teinud viimasel ajal iga kahe nädala tagant seda, et paneb oma mootoritulekese põlema. Esimesel korral öeldi, et mingi paak tahtis restarti. Teisel korral käis mu tubli Saaremaa tööpoiss paaril kiiremal paarutamisringil (“Pidurdama sa oled õppinud, enam pole kettad roostes! Aga gaasi andma ikka pole õppinud!!! Sul on DIISEL, sa pead PAARUTAMA! Vajuta kohe KORRALIKULT!”) (Üleüldse tundub mulle see täielik insenertehniline feil, et ehitatakse sellise mootoriga autosid, millega on keskkonnasäästlik sõit mootorile kahjulik. Vabandage, aga ma EI SOOVI paarutada. EI SOOVI anda lappi. EI SOOVI kiirendada nullist sajani esimese käiguga, et “torusid puhastada”. Ma soovin rahulikult sõita.) (Jah, ja ma tean küll, et siis peaksin ostma bensiiniauto.) (Viimased sulud, ma luban, aga tegelikult muidugi tahaks hübriidi, aga kus ma siin maal kortermajas seda laadin, vabandage.), ütles, et välja tuli korralikult musta suitsu, aga et nüüd peaks olema korras.

Kaks nädalat hiljem ehk üleeile läks aga jälle tuleke põlema, ja eks me siis näe, mis esmaspäeval teeninduses öeldakse. Tähendab, faktikorrektne oleks ka lisada, et see tuli kustutas end ise nüüdseks juba ära, aga ärevust see siiski ära ei võta, et miski on PARANDAMATULT PEKKIS ja pean oma säästukonto kohe tühjaks tegema.

Aga millest ma tegelikult…

Ahjaa, armastusest, nagu ikka.

Ma olen vallaline olnud kaks ja pool aastat ja kui päris aus olla, siis just see kord, kui Dolly päris põhjalikult korraks end siruli viskas ja parandustöid vajas ja ma seejuures saarele kinni jäin (sest seal pole varuosi ja tuleb oodata, aga mul olid ju kassid toita mandril ja oodata ei saanud), oli peamine tõuge, mis viis mind arusaamani, et kuigi ma olen suhtes, siis vean ma ikka kogu seda killavoori omal õlul. Inimene kõrval oli tõesti tore ja hea, üks parimaid, kes on olnud, aga kui ma ükskord sundisin end üle sellest mulle kõige raskemast asjast ja palusin päriselt abi, siis… ma ei saanud seda. Ja vältiva kiindumusstiiliga inimesele omaselt viskasin käed taeva poole ja ütlesin endaette: “Fain, kui pean üksi, siis teen edasi kah kõike üksi, suurt vahet ju tegelikult pole.”

Nüüdseks saan aru, et tegelikult on muidugi vahe küll, aga on nagu on.

Heidil läks sel nädalal vetsupott katki ja ta on jauranud mingit tagavarajullat taga otsida ja on STRESSIS. Nagu kohe, STRESSIS. Kui me sellest eile enne “Kikimooride” salvestust rääkisime, ütles ta poolvabandavalt, et nojah, ma saan aru, sina tegeled koguaeg selliste asjadega üksinda. Just nagu ma naudiks seda, et ma pean üksinda tegema! Tõsi, nagu ma Instagramis juba kirjutasin, siis alguses oli palju neid hetki, kui ma kogesin võidurõõmu. Voh, sain hakkama! Tegin ihuüksi ära magamistoa, lapse toa ja elutoa remondi! Sain hakkama! Olen saanud hakkama puude ja gaasiballoonide tassimisega, mööbli tassimisega ja kokku panemisega, vetsupoti loputuskasti sisu vahetamisega, lugematute elektrikatkestustega, mis on jätnud päevadeks köögi pimedaks. Igast asjadega olen hakkama saanud, enamikust ei taha rääkidagi. Aga mida aeg edasi, seda rohkem see võidurõõm nende asjade saavutamise üle kahaneb. Praeguseks on alles jäänud vaid tõdemus, et muidugi ma saan hakkama ja muidugi olen INDEPENDENT WOMAN. Aga väga heal meelel jagaks natuke kogu seda hakkamasaamist.

Tulles postituse alguse juurde, siis… Kogu see breakdown of the mentaal öö keerles selle ümber, et ma sain aru: ma tõesti elangi praegu ainult oma lapsele. Ja et nii ongi, kuniks ta saab 18. Eks ma olen seda enne ka välja öelnud ja endale öelnud, aga see ARUSAAMINE rabas mind sel ööl kuidagi eriti lõplikult. Et nii ongi. Hetkel elame me Kloogal, sest siin on tõesti parim elukeskkond ja parim kool selleks, et püüda need kooliprobleemid, mis on tekkinud, ületada. Ma tõega usun, et ainult selles koolis saame seda teha, sest Klooga kool on üks tõeliselt imeline kool. Selliseid toetavaid inimesi ja õpetajaid pole minu silmad veel näinud! Ja kõik see õppesüsteemide innovaatilisus, kokkuhoidmine, tugi.. Jah, praegu peame me olema siin.

Sealt johtuvalt ongi nii, et minu peamine ülesanne hetkel (peale selle, et hoida üleval ka karjääri, mis aitab meil katta finantsilised vajadused ja pakub mulle mingit väljakutset ja arengut) tulla iga päev koju, teha süüa, tegeleda õppeasjadega, lapsega, ja minna magama. Ärgata üles, teha läbi hommikune äratus-söök-riided-kooli-rutiin, minna tööle. Tulla koju, teha süüa, tegeleda õppimisega ja lapsega, minna magama. Rinse, repeat. Rinse, repeat. Suvi on olnud väga vajalik paus sellest rutiinist, aga seda just see on. Paus.

Ja kuniks mu laps nõutab haridust ja otsib oma kohta siin maailmas ja sätitab oma eluteed, siis on minu suuremad eluteesätitamised samuti pausil. Ma ei saa ja ei taha minna täpsemalt detailseks, miks see nii on (sest on palju peresid, kus lapsed joonduvad vanemate järgi, mitte vastupidi, ja see on väga okei, meil lihtsalt see on hetkel nii). Kuid see päris tõdemus, et tõesti, päriselt nii ongi, sadas mulle tonni tellistena sel nädalal kaela ja tõmbas korraks hingetuks.

//

Käisime “Barbiet” vaatamas. Muidugi ma nutsin pool ajast nagu mingi loll, sest see film üleni oli nii… valus ja liigutav ja valus ja fuck the patriarchy, ausalt noh, aga see üks tsitaat… Teate küll, mida ma mõtlen.

“We mothers stand still so our daughters can look back to see how far they have come.”

Mul hakkasid pisarad kontrollimatult voolama, suu väändus selleks nutuvõruks – teate küll, see võru, mis tuleb, kui püüad nuttu alla suruda – ja ma tundsin end nii väga selles tsitaadis sel hetkel ära.

Muidugi, see tsitaat ja arusaamine üldse on tegelikult problemaatiline ja on ka väär öelda, et ma seisan paigal või et ma ohverdan kuidagi oma elu emaks olemise nimel. Ma teen väga palju ägedaid asju, mul on projektid, mis sütitavad minus iganädalaselt kirge, mul on super sõbrad, hingeasjad, spirituaalsed ettevõtmised, karjäär, mis on kõike muud kui paigalseis. Ma püüan aktiivselt koguaeg olla rohkem kui ma olin varem, ja näidata oma lapsele eeskujuga, kui palju on võimalik saavutada – üksinda. Ja et kui mina suudan, suudab tema ammugi.

Aga täpselt nagu minu ema omal ajal, pean minagi mõned asjad panema pausile või kuskilt enda vajadusi vähemaks tõmbama. Olgu selleks kontserdilemineku ära jätmine, sest suvelaagrid ja lõbustuspargis käik võtsid ära selle eelarve; või olgu selleks aktiivne deidielu. Mis ei tähenda, et ma seda kõike ei tahaks, tahaks ju küll. Tahaks käia keeltekursusel – aga see algab ajal, kui pean olema kodus (vt õhtusöök ja õppimine). Tahaks vahel flirtida, aga kui energiat pole, siis pole mõtet pooltühja sidrunina ka sellega tegeleda. Tahaks, et ei peaks kõige eest vastutama, aga keegi teine seda minu eest ära ei tee.

Kogu mu pikal jutul polegi vist erilist mõtet, kui et oma ajajoonel see hetk ära markeerida. Ma olen paika pannud plaani, mul on omad tähtajad, mida ma järgin – kui ajaks X seda või teist ei saavuta, siis peame mõtlema totaalsele elumuutusele, kolimisele jms. Aga see aeg X on veel tulevikus ja seni me jätkame samas rütmis nagu varem.

Not standing still but yet, standing still.

6 thoughts on “smallish breakdown of the mentaal ja hing

  1. Triin

    Ma pole kindel, kas see suurem asi lohutus on, aga keeltekursusi asendab päris edukalt Duolingo. Mul jäid kunagi prantsuse keele kursused pooleli, sest elu tuli peale, see enda kohale vedamine oli eneseületus ja liiga aeglane nämmutamine tüütu, keeleõppeäpis saab oma diivaninurgas sobivas tempos õppida, mulle sobib hästi 😘

    1. daki Post author

      Jaa, Duolingotan praegu täiega! Aga soome keele kursus seal sai läbi ja tahaks veel 😀 Nii et ma nüüd lihtsalt teen seda reminderit iga päev ja mõtlen et kas võtan seni uue keele peale, kuniks saan soome keelega edasi liikuda kuskil. Äkki toovad Duosse ka juurde kursusi!

  2. Mer.

    Ma olen korduvalt järjekordset kool-lasteaed-laager, misiganes logistikat planeerides mõelnud, et aitab, ma kolin linna tagasi! Ja siis vaatan oma lapsi ja seda, kuidas kool, Klooga kool, neid aitab ja toetab ja nendega arvestab ning jõuan tõdemusele, et ma ei saa nii teha. Ei saa neilt ära võtta seda fantastilist koolikogemust, kus nad päriselt ootavad kooliminekut ja neile meeldib koolis käia.
    Me ei ela Kloogal, hoopis 10km kaugemal ning iga jumala samm ja päevaplaanist teistsugune kellaaeg vajab hoolikat läbimõtlemist, planeerimist ja arutamist. Aga ma ei vahetaks seda iial praegu oma mugavuse vastu, sest mu lastel on hea.
    Ma isegi ei tea, kuhu ma tahtsin jõuda, ütlen lihtsalt, et mõistan ja saan aru ja saame hakkama!

    1. daki Post author

      Sa mõistad mind siis ilmselt väga hästi! Klooga kool on tõesti imeline. PS. Kui mõnikord on vaja carpoolida, anna teada, võibolla saan abiks olla!

  3. Pille

    Mul on nii kahju Daki, et sul praegu raske! Soojad mõttelised embused su poole (sest actual füüsiline kontakt on scary😆). Käisime ka sõbrannaga Barbie filmi vaatamas ja temal on aastane tütar ning me mõlemad lahistasime kino pimeduses selle tsitaadi peale nutta. Siiamaani tuleb pisar silma.

    Aga emadus on kahjuks ohverdus, olgu see partnerluses või solo. Ehk aitab see mõte, et praegu on aeg lapsele ja kuna nad niigi kasvavad nii et mühiseb, siis tuleb varsti-varsti aeg ka sulle. Ning see mõtle jõudis juba matsuga su pähe ning suurem pauk on nüüd möödas ning siit saab ainult paremuse poole minna.

    My two cents on the matter:
    1st cent – vaata kus sa oma tsüklis oled. Vahel mul tulevad maailma kõige sügavamad orud ja eksistentsiaalsed mured, kui päevad on uksetaga. Ise olen täiesti üllatunud. Iga. Kord. See mõte aitab jõuda järgmisesse päeva ja järgmisesse nädalasse, sest this too shall pass.
    2nd cent – instas @thelovingavoidant. Niiii palju materjali ja häid mõtteid vältiva kiindumusstiiliga inimestele, present company included.

    1. daki Post author

      Oo aitäh nende sentide eest! Kuluvad ära – ja tsükkel absoluutselt mängib rolli. Lisaks on mul pea alati see, et kõige pimedam on enne koitu, tavaliselt on nii, et jõuan siia kurtma ja järgmisel päeval on juba tunduvalt parem 🙂
      Aitäh sulle <3

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.