Kuna Dolly põlev-ja-vahel-kustuv mootorituli sundis mind terveks nädalaks kodukontorisse, siis olen kuulnud ja kuulanud palju Klooga igapäevahääli.
Meie kõrvalmaja, endist ohvitseride maja, ehitatakse mitu aega juba ümber hooldushaiglaks (okei, Google’i kaardil on märgitud kauni sõnaga “pansionaat”). Muidugi on see andnud ainest omajagu võllahuumoriks, et küllap mul nii hea siit otse üle tee kunagi minna ja lapsel hea mugav vaatamas käia.
Olnud aga elanud ligi kümme aastat nii, et minu akendest ei vaata sisse mitte ükski (asustatud) hoone, olen ma pidanud nüüd ka endale meelde tuletama selliseid pisiasju, nagu riiete kandmine siis, kui näiteks väljas on pime ja köögis tuli põleb. Ja vahel ka muul ajal, sest ühel päeval vahtisime elutoaaknast tõtt katusel mingi töömehega, enne kui ma aru sain, et mul ju pole siin kardinat ees ja äkkkkiii tasuks riidesse panna. Enda kaitseks võin öelda, et lilled olid vahel, äkki midagigi säästis seda õnnetut meest traumast.
Aga mitte sellest…
Viimased päevad on mulle kõrva jäänud mingi lapse südantlõhestav röökimine. Meie maja kõrvale on rajatud ka moodne mänguväljak ja seikluspark, ma olen erineva valjusastmega kisaga juba täitsa hästi harjunud. (Enim muidugi, nagu vist absoluutselt igas eas, kui sa just ise pole 15-18, häirivad teismelised, kes sinna ka õhtuti kogunevad.) (Vahel mu enda oma ka, jah.)
Aga see röökimine on olnud teistmoodi. Seda on saatnud kellegi ema kriisked vahele. Kuna ma neid karjumisi olen õppinud väga hästi blokeerima, siis ma pole eriti süvenenud karjumise sisusse, peamiselt on see olnud “Tule! Lähme!” – “Ei tahaa!” stiilis. Iga hädasolevat last oleme me seaduse järgi muidugi kohustatud aitama, aga esiteks püüan ma hoida ka seda joont, et pole minu asi arvustada põngerjate emasid, kui mul puudub igasugune kontekst selle kohta, miks laps kõvahäälselt reageerib, seal võib olla tuhat täiesti tavalist põhjust, miks see nii on. Teiseks olen 99% veendunud, et tegemist pole väärkohtlemise olukorraga, muidu ma sekkuks. Tegemist on (tõenäoliselt) lihtsalt olukordadega, kus jääb kannatusest ja tööriistadest natuke puudus ja neis olukordades on ühel või teisel hetkel ilmselt kõik vanemad. Kolmandaks pole ma isegi veendunud, kas need paar karjumist, mis ma kuulnud olen, on sama perekond.
See aga meenutas mulle ühte südantlõhestavat juhtumit, mille tunnistajaks mõni aeg tagasi Keila Selveris olin. Jagasin seda toona ka oma TikTokis, sest olin lihtsalt nii šokeeritud. Kell oli tol õhtul juba omajagu, ehk 21 kandis. Ma ei tea, miks ma ise nii hilja poes olin, aga seal oli ka üks väga väsinud olemisega ema ja tema napilt ehk kaheaastane tütar. Oli näha, et laps on väsinud ja ülestimuleeritud – ma muidugi hinges alati vaikselt džaadžin vanemaid, kes last nii hilja üleval hoiavad, aga see on minu pet peeve ja igal perel on õigus oma asju sättida kuidas nad soovivad. Pealegi ei tea ma, kas sel emal oli üldse võimalust last kuskile jätta, äkki ta oli sunnitud ta kaasa võtma.
Igal juhul, laps oli endast väljas, karjus. Kuniks ema röögatas: “Kui sa vait ei jää, lähen ma minema ja jätan su siia maha!”
Ja…
…kõndiski minema. Laps jäi kohkunult vait, mina jäin kohkunult seisma. Vaatasin natuke, kuidas see täiesti šokeeritud ja ehmunud laps riiulite vahel oma ema püüdis leida. “Emme! Emme…!”
Läksin ta juurde ja ütlesin, et aitan tal ema üles leida. Et kõik on korras ja ema ei jäta teda maha. Et me kindlasti leiame ta üles. Et ärgu ta muretsegu.
Muidugi me leidsimegi ema üles, ta heitis mulle tigeda pilgu. “Ärge öelge oma lapsele palun kunagi enam nii, et te jätate ta maha,” ütlesin, teades, et sellest ütlusest pole mingit abi ja pigem muudan ma ühe väsinud ja kurva/tigeda inimese veel vihasemaks. Aga ma lihtsalt ei suutnud ka mitte midagi öelda. Ta ei vastanud midagi, ongi vist hea, ega ma konflikti otsinud.
//
Üks raskemaid asju, mida ma olen pidanud emaks olles õppima, on endale rahunemisruumi võtmine. Et see ruumi võtmine ei teeks haiget või ei jätaks minust maha musta tigedat pilve, mis tekitab lapses ebakindlust, hirmu ja kurbust. See ei ole alati mul õnnestunud, ja ausalt, sel hetkel, kui viha või frustratsioonilaine üle pea lööb, on SUPERraske aru saada, et SINA oled täiskasvanud ja SINUL on kohustus oma emotsioonid kontrolli alla saada ja SINA pead selle olukorra lahendama. Inimese eesajukoor areneb vist kuni 27. eluaastani ja sellega on seotud palju igasuguseid tähtsaid funktsioone, sh emotsioonide kontrollimine (ütleb ta oma allikaid kontrollimata). Me ei tohiks kunagi eeldada, et lapsel on sama võimekus stressirohkete olukordadega hakkama saada kui täiskasvanutel, pealegi ei tohikski me panna seda kohustust nende õlgadele.
Üks kõige esimesi mälestusi, millele ma alles hiljuti reikimeditatsioonis ligi pääsesin, oli vanusest alla üheksa kuud. Ja üks esimesi emotsioone, mille ma seal mälestuses läbi elasin, oli paaniline hirm, et ma jäängi ÜKSI, et mu ema ei tule kunagi tagasi. Ajal polnud tähtsust, sest aega ei osanud ma siis veel hoomata. Oli lihtsalt üks hetk, mis tundus igavikuna, kui ma olin üksi oma võrevoodis ja kedagi teist ei olnud ja see tunne oli KOHUTAV. Ja ma tundsin seda tunnet nüüd, täiskasvanuna, turvalisuses ja oma praeguste teadmiste juures, ja see ikka oli täiesti südantlõhestav, nii et pisarad lihtsalt purskusid.
Nii et jah. Iga kord, kui ma kuulen mõne lapse meeleheitliku nuttu, millest aimdub seda paanilist mahajätmishirmu, tõmbub minu sees mu enda sisemine laps valust kössi. Aga võibolla sellest kõigest teadlik olles oskan ma ise edaspidi kriitilistes olukordades paremini käituda… Ma loodan.
5 thoughts on “ma jätan su maha”
❤️
<3
Oot, miks sa džaadsid vanemaid, kelle lapsed hilja magama lähevad? Kui ma tean, et mu lapse ööuni on ca kümme tundi ja mul pole mingit vajadust kell kuus ärgata, siis miks ma peaksin ta kell kaheksa õhtul magama panema? Minu oma läheb ka 10-10.30 magama ja selle tulemusena põõname rahulikult poole üheksani või vahel suisa üheksani. Ma polnud ausalt selle pealegi tulnud, et see kellegi arust halb oleks, kuigi olen Instas näinud küll neid miljonit sleep coachi, kes ütlevad, et lapse ööuni PEAKS olema 8 pm kuni 6 am. 😀
Muuga olen ma nõus, kuigi mina olen oma lapsele öelnud, et kui ta ei suuda karjumata olla (ta tahab mul SÜLES karjuda, ehk siis väga lähedalt mulle otse kõrva röökida), siis ma küll armastan teda väga, aga ma pean minema natukeseks teise tuppa rahunema – mis tõenäoliselt tundub 20kuusele suht sama teema, sest palju ta ikka sellest pikast jutust aru saab. Tema emotsioon on ilmselt ikka, et mul on nii halb ja paha, sest ma ei saa telekat vaadata, kui ma ometigi tahaksin telekat vaadata, ja nüüd ei kallistata ka enam. Aga kui sulle ikka lõputult näkku röögitakse, siis ühel hetkel ma pean minema kõndima või ma hakkan disassotsieeruma ja lihtsalt istun seal ning vahin tühja pilguga enda ette, mis tundub mulle nagu hullem lahendus (lapse perspektiivist just). Minu oma on just jõudmas sellesse ikka, kus emotsioonid võivad üle pea keeda absoluutselt iga suvalise asja peale ja kui hoidja siin viis nädalat puhkusel oli, nii et ma pidin 24/7 igapäevaselt ise sellega hakkama saada, oli vahepeal ikka väga raske.
Sisimas dzaadzin! Sest just, kuskilt lugesin kunagi, et peab olema ööuni 8-6. Ja kogu see ööuneteadus ütleb ka täiskasvanutele, et kõik tunnid, mis magad enne südaööd, on nagu topeltkasulikud jne. Ühesõnaga, see on mu mingi oma vigastus, ja absoluutselt – kõik tehku nagu neile parem on. Täiega meigib su lahendus senssi (ilmselt tegin ise kunagi sama lahendust, lihtsalt ei mäleta).
Aga jep, olen ka mõelnud, et mis siis on nagu nö parem. Väljalülitumine või välja astumine? Olen samuti teinud kõike, ja mingite asjade pealt näen, et need on olnud nö kahjulikumad, või et sellega minu konkreetne laps ei saa nii hästi hakkama. Aga 20kuune ei pruugi aru saada jutust, ta kindlasti saab aru toonist ja olemasolemisest. Ja piiride seadmise oskus on ju ka supertähtis, meilt nad seda ju ka õpivad? Fck kogu see vanemdus on sitaks raske ikka.
Mul on kuri kahtlus, et see uneteema ei kehti eestlastele/soomlastele/jne – olen neid artikleid lugenud ja üldine loogiks on, et don’t go against your circadian rhytm. Aga see circadian rhytm on seotud sellega, kui palju valgust sulle silmadesse jõuab, sest sealt saab aju infot selle kohta, millal unehormooni sekreetima hakata jne. Ehk siis meiesugused peaks talvel magama tunduvalt rohkem ja suvel vähem (mida inimesed kipuvadki tegema, kui nad pole tööst üleväsinud või pideva ekraanivahtimisega oma loomulikku rütmi sassi ajanud). Mul ja titel tundub sellega ok olevat, oleme näiteks nii ühel lainel, et sombuse ilmaga läheme mõlemad varem magama ja magame rohkem. 😁