Author Archives: daki

vallaliste naiste mured

Inimesed ja inimeseks olemine 46 Replies

Ma olen sisuliselt seitse aastat järjest mittevallaline olnud ja nüüd, lähenedes ettevaatlikult taas sellele merele, kus väidetavalt tuhandeid adekvaatseid kalu pidavat ujuma, on hakanud mulle taas meenuma, kui faking õudne on vahepeal olla vallaline naine.

Ja selles valguses tundub aina üllatavam, et kuidas kurat inimesed üldse suhetesse satuvad ja neid hoida õnnestub, kui kogu see deitimise mäng on üks terror kuubis.

Peamine mure vaat et pea kõigil mu vallalistel sõbrantsidel on see, et mehed on tuttavaks saades ja niisama heade sõpsidena täiega normaalsed düüdid. Nendega saab nalja ja rääkida kasvõi hommikutundideni suhetest, elust, Gagarinist ja relatiivsusteooriast. Oo, mõtled sa. Küll on vahva sõber! Ja vaat kui kelmikalt teinekord naeratab…

Üks asi viib teiseni, ühel kuumal ööl jõuate voodisse ja järgmine päev hakkab tants ja trall  pihta. Sest seesama mees, kes alles oli supercool, muutub dr Jekyllist mr Hyde’iks ja ainus, mis sa teha saad, on hoida kahe käega pead kinni ja röökida: “MIDA FAKKI SEE VEEL TÄHENDAB?!”

Ja hakkab peale mingi sõnumite ja vaikimiste dešifreerimine. Kõigepealt muidugi oled sa ise segaduses, sest ei saa täpselt aru, kuidas peaksid nüüd edasi käituma. Ükskõik, mida sa kutist ka ei tahaks (üldiselt on variandid: a) sa tahtsidki üheöösuhet, b) sa tahad niisama hängida ja bängida, aga mitte suhet, c) sa tahaks full on ära crushida, ja võib-olla liikuda suhte poole), on peaaegu võimatu aru saada, kuidas sa peaks pärast seksi edasi käituma.

Sest OBVIOUSLY selle lihtsalt välja ütlemine ei tööta. Oh, proovida võib muidugi, aga kutt hakkab üldiselt ikka veidralt käituma. Mis kõige imelikum – KA SIIS, KUI TA TAHAB SAMA ASJA.

Mingil veidral põhjusel kipuvad tüübid lihtsalt ära kaduma, või siis suvalistel aegadel täiesti suvalisi lauseid fesaris ütlema ja sina istud, nagu mingi loll, vahid ta rohelist lollakat online tulukest ja mõtled, et kas on okei temaga rääkima hakata või mitte. Äkki ta arvab, et ma olen saiko? Äkki ta arvab, et kui ma nüüd talle naljaka pildi saadan, tähendab see kindlasti, et ma tahan suhet? Olgugi, et alles nädal tagasi vahetasite te koguaeg naljakaid pilte ja absull ei mõelnud keegi üle.

Kogud ennast, saadad lingi teele, istud kaks tundi ja vahid seda lollakat √ märki, mis näitab, et ta on FAKING NÄINUD SU TEKSTI, aga lihtsalt pole vastanud. Miks?!

Ja kolm närvilist tundi hiljem, kui sa oled ära närinud kõik oma küüned, koristanud ära kogu korteri, kirjutanud valmis viisteist romaani ja kandideerinud peaministriks, vastab ta sulle: “Hehe.”

PUNKTIGA.

Eriti loll on see, et kogu draama jääks ära, kui inimene suudaks suu lahti teha ja öelda, et olks, kuule, oli tore, aga ma ei viitsi suga enam hängida (ega bängida). Toodles!

Ja mure lahendatud! Ok, on küll meganõme, kui keegi sulle ära ütleb. ERITI siis, kui sa ise teda ka väga ei tahtnud või sul oligi üheöökas plaanis, sest sa poleks hakanud üldse üle mõtlema, kui ta oleks kohe suutnud sulle vastu öelda, et jajaa, oleme samal meelel. Ketrama hakkas asi ikka siis, kui ta mingit müstikasuhtlemist tegema hakkas, selle asemel, et lihtsalt ära öelda.

Aga vähemalt sa nüüd tead. Ja saad oma peaministrikarjäärile rahus pühenduda.

MIS SUL ALGUSEST SAATI JU PLAANIS OLIGI.

Kuid ei, ikka oli vaja mingite imelikke “olen-ei ole-räägin-ei räägi-tekstin-ei vasta su messidele” tiinekamänge mängida.

Siis on muidugi nõmedam, kui sa olidki ära crushinud ja veits juba peas planeerisid pulmi, vabal ajal harjutasid uut allkirja ning tegid Beebicenterisse kliendikaardi. See juhtub tavaliselt siis, kui kutt justkui mõista annab, et jee, ka sina meeldid talle täitsa hästi. Kohtute veel paar korda, kõik on übernunnu, isegi käite teineteise sõpradega istumas ja nii, kõik tundub paljulubav.

Ja siis kaob kutt päevadeks lambist lihtsalt ära.

Okei, mõtled sa. No TEGELIKULT meil ju mingeid kohustusi omavahel polnudki, me ju ei RÄÄKINUD, et mis värk see on… Aga no miks ta peab siis käituma, nagu oleks mingi värk? Raske siis öelda, et oh, näed, sa mulle ajatäide, mis siis, et armas ja tore ja klapp on ka olemas. Sa saaksid temast aru, kui ta vaid vaevuks ütlema, et ta ongi selline non-committal type, kes midagi tõsist ei oska/taha/suuda/viitsi. Davai, sotid selged! Ei taha, siis ei taha.

Kuidas kogu sellest sasipuntrast kooruvad suhted, kus kõik asjad avatult omavahel läbi räägitakse? Aga kooruvad, sest need suhted on olemas! Olen oma ihusilmaga näinud! Täiega veider.

Mating habits of Earth humans.

Totaalselt veidrad oleme ikka.

kuidas me malluga jeruusalemmas joomas käisime

Argielu Leave a reply

Eilne vestlus minu ja Mallu vahel.

Mallu: Ma nägin unes, et me käisime Jeruusalemmas joomas ja terve aja sa põdesid, et nüüd Jeesus pahandab. Sest me JOOME, JERUUSALEMMAS!

Mina: Hahahaa! Sounds like us.

Mallu: Lõpuks tutvusime keldribaaris Jeesusega, ta ei olnud pahane. Sina tahtsid, et ma teeks teist 76 sõbrapilti. Et sa saaks pärast blogida, et astume korraks Jeruusalemma ja kohe Jeesusega sõber.

Mallu: Jeesus ütles ainult, et sa teda FB-s ei täägiks. Muuseas, ta oli kiilakas! MEELEGA. Et teda ära ei tuntaks. Tahaks nüüd minna Jeruusalemma jooma Jeesusega ja sinuga. See oli hea tripp. Maksis muuseas 42 eurot Estonian Airiga. Võtsime mõlemad SMS-laenu. Jeesus tegi seda maha hiljem. :(((

Mina: Krt miski talle ka ei meeldi. Visaku pappi siis!

Mallu: Arvab, et kuna jeesus, siis võib alati möliseda :S

Mallu: Ta tegi jooke välja. VEINI. Aga ei pannud tähele, kas ostis või muutis ise veest.

Mina: No raudselt veest. Ihnur.

Mallu. Tüüpiline Jeesus… Ausalt, lood tema “jumalikkusest” on üle pingutatud. Lihtsalt üks “know it all” vend, kelle isa juhuslikult jumal on. Kiilakas vend. Meenutab nats hõlstis neonatsi…

Mallu: Oleks mingi firmajuht, ma saaks aru…

Office

Argielu, Läbi fotosilma Leave a reply

image

Suvine töö saab nii tehtud. Hommikupoole paistab päike lagipähe ja ekraani silmad ei seleta, aga muidu… Tuleb tunnistada, et vabakutselise elul on omad mahlased plussid.

Ja sääsed on ka üsna mahlased.

Elu on kiire, aga täitsa mõnus, kui see kiirustamine vähemalt osaliselt võrkkiiges toimub. Kus teie neil päevil töötate?

things not said

Argielu 2 Replies

Käisin Tartus, kiirkülastuse korras (nagu tavaliselt) jõudsin hängida K.-ga, uhkeldada peagi abielluva Ssiki tüdrukuteõhtul, väisata kodubaari, surra palavusse, rääkida palju suhetest ja elust ja.

“Ma viimasel ajal pole su blogisse tõesti eriti sattunud,” sõnas sõber. “Sa kirjutad lapsest peamiselt, kas pole?”

Nojah, pidin ma tõdema. See teemadevalik siin pole mitte seetõttu, et ma TAHAKS ainult lapsest kirjutada. See on seetõttu selline, et ma EI SAA nii paljust muust kirjutada.

Ma tahaks kirjutada lahkuminekust. Sellest, kuidas vahepeal on juhe nii koos, et on reaalselt tunne, et ainus asi, mis olukorra lahendaks, on surm või kuhugi kaugele kolimine.

Sellest, kuidas tööd ja saamata rahad, või töötus ja olemata rahad teevad vahel nii õnnetuks, et ma ei suuda enam eelarvetki täita, sest iga kord tahaks end ära tappa, kui sinna numbreid kirja panen. Ja ma tahaks kirjutada, MIKS see nii on, aga mis sellest ikka kirjutada, sest tegelikult on peamine põhjus ikka selles, et tahaks tööle minna. Päris tööle. See lahendaks nii paljud asjad. Ja muu polekski enam oluline.

Ma tahaksin kirjutada kõigist neist toredaist asjust, mis ma teen, kuidas vahepeal juhtub hämmastavaid ja ülicoole asju. Ja et elu võib olla mõnus. Ja et mul tuli meelde, mis tunne on olla mitteõnnetu.

Aga ei saa.

Ma tahaks kirjutada kõigest sellest ja paljust muust, aga ma ei saa. Ma pean valima sõnu nii hoolikalt, et südame ajab pahaks. Seega valin ma sageli tee, kus ma ei vali neid üldse ja olen lihtsalt vait.

Sest raha ja väsimuse ja palavuse üle vinguda võib ainult that much. Siis läheb tüütuks.

Ja telefon läks katski. Ehk saab lähipäevil korda. Ja lauatelefonile saab helistada, aga see ei helise.

Nii et ärge muretsege. Tšättige või meilige ja kui meelde tuleb, login skaipi ka sisse.

jälle ma oma allikajutuga

Argielu 9 Replies

Nii sõbrad emad. Jälle otsin allikaid. Rääkige mulle, milliseid beebividinaid olete kasutanud? Vidinate all pean siis silmas kõiki neid kummalisi tehnilisi agregaate, millest meie emad ei osanud isegi mitte und näha. Äpid, lällarid, kodused dopplerid – andke mulle teada!

Afterwave

Argielu Leave a reply

image

Lõppenud nädal on olnud intensiivne, täis lõputult toredaid hetki, pisarateni naermist, vähe unetunde, palju huvitavaid uusi mõtteid, sõpru, hüvastijätte, emotsioone, treppidel südamest südamesse rääkimisi, palavusest hullumist, busse ja ronge, Tartu vareseid, Passengeri “Let Her Go” korduvalt kuulamist, luulet ja mere järgi lõhnavat vanalinna ja ja ja ja ja ja ja

…ja ma olen lõputult väsinud ja kurb, et see nädal läbi sai.

Edasi uute seikluste poole!

tere, sääsed

Argielu 4 Replies

Sel nädalal võtsin puhkuse. See tähendab, et täistöömahu asemel teen lapse ja niisama tšillimise kõrvalt miinimumi, sõidan Tartusse mõneks päevaks ja kui tahan, siis vedelen lihtsalt päev otsa Liisi juures, sest on mõnus ja tuju selline.

Kui nüüd aus olla, siis tööd teen kah piisavalt. Aga mind set on puhkuse oma. Mõnus!

Ühtlasi sai spontaanse esmaspäevase grilliga avatud sääsehooaeg. Nad lihtsalt tekkisid üleöö. Selles mõttes on see kaks-nädalat-hilisem-kevad Tallinnas mõnus, saame vähem sääski. Mila on sääskedest vaimustuses. Miks? Sest kui “putu” lendab, hakkavad kõik ju plaksutama!

Nüüd ta käib ringi mööda elamist, otsib sääski ja kui mõne leiab, plaksutab rõõmsalt.

Elu õied, ma ütlen.

Hair watch, 3+ months in

Argielu, Läbi fotosilma 1 Reply

image

Juuksed kasvavad. Nad on jõudnud sellisesse veidrasse staadiumisse, kus kohati on MEGApalav (eriti enne magamajäämist jäävad nad ette), aga samas on nad ikka veel liiga lühikesed, et kinni panna. Mis ei tähenda, et ma seda ei üritaks. Üritan. Ja näen välja nagu nukker põrandamopp, kes on üritanud endale Marie Antoinette’i soengut teha.

Jooksmisega on jätkuvalt natuke tüütu, aga mingi buff ajab asja ära praegu.

Eile kui selle pildi saksa pensionäre täis bussis tegin, vaatasin, et olen jälle “vana Daki” näoga. Ja mõtlesin, et pikad juuksed on ikka megalahedad.

Täna olen jälle oma juustest tüdinenud ja tahaks uut seongut, lühemat, lahedamat, vähempalavat.

Õudne, kui oma juuste peale nii palju mõtlema peab. See’p see on, kui inimesel vaba aega liiga palju on…

Milanian

Kooskasvamine 8 Replies

Mila räägib kõvasti ja palju, aga kui mõned sõnad ja laused tulevad välja veatult, on tal palju sõnu, millest ainult mina aru saan. Nii on mu viimaseks lisandunud töökohustuseks olla ka igapäevane tõlk.

Mäletan, et ma kunagi (kui mul veel endal last polnud) vaatasin poes või tänaval noori emasid, kes oma imikutega lakkamatult jutustasid – ja imestasin. Jeesus naine, ma saan aru, et lapsed on armsad ja sul on üks värske kätte antud, aga sa ju ikka mõistad, et ta ei räägi sulle vastu ja suure tõenäosusega ei saa aru, mida sa talle räägid? Control yourself, woman!

Jajah, varsti olingi ise samasugune ema – sest siis teadsin, et beebidega tulebki rääkida (ja võimalikult normaalselt), kust nad muidu keelt õpivad. Praeguseks on lapsega pidevalt mitte-titekeeles rääkimine nii igapäevane, et adun alles siis kui mul keegi külas on, kui veider see välja võib paista.

Naljakas on aga kõrvalt jälgida, kuidas teinekord inimesed minu lapsega räägivad – ma ise olen titekeelt vältinud (välja arvatud sõnad ‘tuduma’ ja ‘tadaa’, need lihtsalt on NII armsad) ja nii hakkaski Mila kohe ütlema ‘kass’ ja ‘koer’, ‘kiisu’ lisandus ikka palju hiljem. Ja siis ostame poes mänguasja, Mila näitab seda uhkelt müüjale, öeldes: “Koel!”, mille peale müüja rõõmsalt vastab: “Jajaa, kes see on? See on aua! Kutsu!”

Kutsust võib veel aru saada, aga aua? Oeh…

Siin on aga väike näide keelest Milanian:

  • mihma = lehm
  • kiikua = mänguväljak, aga ka kiikuma, liugu laskma
  • kissi = issi (oli vahepeal, tänasest on jälle ’issi’)
  • kivi = käbi, aga ka kivi
  • tuvi = vares, kajakas, tuvi
  • kipsi = küpsis
  • papalla = paberid, aga ka pastakas
  • sika = siga
  • pella = peale (aga ka tähenduses ‘veel’)
  • alla = alla, üles
  • kott = kott, aga ka korv

Aga peamine on see, et ta oskab öelda paljude inimeste ja laste nimesid, kellega ta sageli aega veedab. Nii olen ma üritanud talle ka oma nime õpetada.

“Mila, kes see on?”
“‘Eti!”
“Jaa, õige, see on Reti. Aga mis sinu nimi on, Mila?”
“Ei taha!”

Ja nii iga jumala kord. Paistab, et mul on tõesti tütar nimega Ei Taha.

Toiduklubi: suvikõrvitsapasta tagliatelle’dega

Argielu, Toidujutud 1 Reply

“Oh, lõpuks ometi keegi võtab suvikõrvitsat ka!” hüüatas rõõmus müüja Nõmme turul, kui eile pasta jaoks materjali läksin otsima.
“Jah? Inimestele ei meeldigi?” imestasin.
“Mhmh,” teatas Mila kärust.
“Ei-ei, eile läksid väga hästi kaubaks, täna tulid just uued ja värsked ja kuidagi pole üldse võetud,” seletas müüjatar ja aitas mul kaks rohelisekoorelist juntsut välja valida.
“Noh, mina igaljuhul otsisin eile juba retsepti välja!” ütlesin uhkelt.

Tõsi see on, valisingi juba mõni päev tagasi selle retsepti välja, pärit ühest mu lemmik-toidublogist Palachinka.

Nagu ikka, läks mõni asi teistmoodi, minu versioon sai selline.

Suvikõrvitsapasta tagliatelle’dega

Vaja läheb: kaks pisemad suvikõrvitsat (need rohelise koorega), tagliatelle’sid, kaks küüslauguküünt, umbes 250 ml kohvikoort, kuivatatud oreganot, värsket basiilikut, musta pipart, oliiviõli

Valmistamine: pane pasta keema. Poolita tsukiini ristipidiselt ning siis viiluta peenikesteks ribadeks. Tee sama teisega ja prae ribasid oliiviõlis. Purusta küüslauk, maitsesta musta pipra, värske basiiliku ja kuivatatud oreganoga. Kui pasta keenud (al dente ikka), kurna, jäta potipõhja natuke keeduvett. Tõsta kõrvitsapann tulelt ja sega hulka kohvikoor. Seejärel sega kaste pastaga potis kokku ja tõsta korraks veel kuumale pliidiplaadile.

Kui segu mõnusalt kreemijas, vala kõik Tupperware’sse ning mine Naabrinaise juurde õhtustama.