Ma olen sisuliselt seitse aastat järjest mittevallaline olnud ja nüüd, lähenedes ettevaatlikult taas sellele merele, kus väidetavalt tuhandeid adekvaatseid kalu pidavat ujuma, on hakanud mulle taas meenuma, kui faking õudne on vahepeal olla vallaline naine.
Ja selles valguses tundub aina üllatavam, et kuidas kurat inimesed üldse suhetesse satuvad ja neid hoida õnnestub, kui kogu see deitimise mäng on üks terror kuubis.
Peamine mure vaat et pea kõigil mu vallalistel sõbrantsidel on see, et mehed on tuttavaks saades ja niisama heade sõpsidena täiega normaalsed düüdid. Nendega saab nalja ja rääkida kasvõi hommikutundideni suhetest, elust, Gagarinist ja relatiivsusteooriast. Oo, mõtled sa. Küll on vahva sõber! Ja vaat kui kelmikalt teinekord naeratab…
Üks asi viib teiseni, ühel kuumal ööl jõuate voodisse ja järgmine päev hakkab tants ja trall pihta. Sest seesama mees, kes alles oli supercool, muutub dr Jekyllist mr Hyde’iks ja ainus, mis sa teha saad, on hoida kahe käega pead kinni ja röökida: “MIDA FAKKI SEE VEEL TÄHENDAB?!”
Ja hakkab peale mingi sõnumite ja vaikimiste dešifreerimine. Kõigepealt muidugi oled sa ise segaduses, sest ei saa täpselt aru, kuidas peaksid nüüd edasi käituma. Ükskõik, mida sa kutist ka ei tahaks (üldiselt on variandid: a) sa tahtsidki üheöösuhet, b) sa tahad niisama hängida ja bängida, aga mitte suhet, c) sa tahaks full on ära crushida, ja võib-olla liikuda suhte poole), on peaaegu võimatu aru saada, kuidas sa peaks pärast seksi edasi käituma.
Sest OBVIOUSLY selle lihtsalt välja ütlemine ei tööta. Oh, proovida võib muidugi, aga kutt hakkab üldiselt ikka veidralt käituma. Mis kõige imelikum – KA SIIS, KUI TA TAHAB SAMA ASJA.
Mingil veidral põhjusel kipuvad tüübid lihtsalt ära kaduma, või siis suvalistel aegadel täiesti suvalisi lauseid fesaris ütlema ja sina istud, nagu mingi loll, vahid ta rohelist lollakat online tulukest ja mõtled, et kas on okei temaga rääkima hakata või mitte. Äkki ta arvab, et ma olen saiko? Äkki ta arvab, et kui ma nüüd talle naljaka pildi saadan, tähendab see kindlasti, et ma tahan suhet? Olgugi, et alles nädal tagasi vahetasite te koguaeg naljakaid pilte ja absull ei mõelnud keegi üle.
Kogud ennast, saadad lingi teele, istud kaks tundi ja vahid seda lollakat √ märki, mis näitab, et ta on FAKING NÄINUD SU TEKSTI, aga lihtsalt pole vastanud. Miks?!
Ja kolm närvilist tundi hiljem, kui sa oled ära närinud kõik oma küüned, koristanud ära kogu korteri, kirjutanud valmis viisteist romaani ja kandideerinud peaministriks, vastab ta sulle: “Hehe.”
PUNKTIGA.
Eriti loll on see, et kogu draama jääks ära, kui inimene suudaks suu lahti teha ja öelda, et olks, kuule, oli tore, aga ma ei viitsi suga enam hängida (ega bängida). Toodles!
Ja mure lahendatud! Ok, on küll meganõme, kui keegi sulle ära ütleb. ERITI siis, kui sa ise teda ka väga ei tahtnud või sul oligi üheöökas plaanis, sest sa poleks hakanud üldse üle mõtlema, kui ta oleks kohe suutnud sulle vastu öelda, et jajaa, oleme samal meelel. Ketrama hakkas asi ikka siis, kui ta mingit müstikasuhtlemist tegema hakkas, selle asemel, et lihtsalt ära öelda.
Aga vähemalt sa nüüd tead. Ja saad oma peaministrikarjäärile rahus pühenduda.
MIS SUL ALGUSEST SAATI JU PLAANIS OLIGI.
Kuid ei, ikka oli vaja mingite imelikke “olen-ei ole-räägin-ei räägi-tekstin-ei vasta su messidele” tiinekamänge mängida.
Siis on muidugi nõmedam, kui sa olidki ära crushinud ja veits juba peas planeerisid pulmi, vabal ajal harjutasid uut allkirja ning tegid Beebicenterisse kliendikaardi. See juhtub tavaliselt siis, kui kutt justkui mõista annab, et jee, ka sina meeldid talle täitsa hästi. Kohtute veel paar korda, kõik on übernunnu, isegi käite teineteise sõpradega istumas ja nii, kõik tundub paljulubav.
Ja siis kaob kutt päevadeks lambist lihtsalt ära.
Okei, mõtled sa. No TEGELIKULT meil ju mingeid kohustusi omavahel polnudki, me ju ei RÄÄKINUD, et mis värk see on… Aga no miks ta peab siis käituma, nagu oleks mingi värk? Raske siis öelda, et oh, näed, sa mulle ajatäide, mis siis, et armas ja tore ja klapp on ka olemas. Sa saaksid temast aru, kui ta vaid vaevuks ütlema, et ta ongi selline non-committal type, kes midagi tõsist ei oska/taha/suuda/viitsi. Davai, sotid selged! Ei taha, siis ei taha.
Kuidas kogu sellest sasipuntrast kooruvad suhted, kus kõik asjad avatult omavahel läbi räägitakse? Aga kooruvad, sest need suhted on olemas! Olen oma ihusilmaga näinud! Täiega veider.
Mating habits of Earth humans.
Totaalselt veidrad oleme ikka.
46 thoughts on “vallaliste naiste mured”
s/Earth humans/Earthbound Human/
“Ja siin näeme Maa inimesi nende loomulikus keskkonnas paaritustantsu pidamas… kummalgi poolel pole esialgu aimugi, mida teine öelda üritab – omavahelise kommunikatsiooni osas jäävad inimesed teistest oma keskkonna loomadest – näiteks kassid või mesilased – oluliselt maha… Kui me nüüd natuke hästi tasa jälgime, siis võime üsna kindlasti näha, kuidas kõik isendid ennast teiste ees lolliks teevad – see käib pulmamängu juurde…”
Sul on nii vahva roosa markeerimine ja see tekst on sadakümmetuhat prossa õige!
Ole vahva edasi! 🙂
Ma ei saa hästi aru, et miks on vaja mingisuguseid mänge mängida? Kui ise küsimusi küsida ei oska/suuda/julge, siis ei saa ju ka teiselt poolelt oodata, et ta lilled hambus su ukse ette põlvili langeks/tuleks kohtingule otsa ees kiri “ainult üheks ööks”.
Kui feissbuukist tuleb mingi pudru ja ei saa aru, et mis mehel mõttes on, siis tuleb leppida, et ONGI pudru. Ja kui on selline otsustusvõimetu pendeldaja mees, siis see ongi su vastus. Kas sa tahaksid endale sellist meest? Alternatiivis on tegemist tööasjus kinni oleva indiviidiga, kellel pole aega naljakaid kassipilte vaadata, mille puhul hakkab kehtima järgmine asi: kui mees sinuga tahab suhelda, siis ta teeb seda. See ongi kõige parem indikaator teie suhtestaatusele. Kui sa talle meeldid, siis ta näitab seda, võtab ise ühendust ja mida kõike veel ning ei arva, et sinupoolne huvi teeb sust “psühho”. Võib-olla on sellega raske leppida, aga minu meelest on see kassi-hiire mäng ja enda ribadeks mõtlemine ja pendliga tunnete ennustamine märksa ebameeldivam.
Kui tuletad talle ennast meelde ja küsid, et “kas saame kokku ka või?” ja ta selle peale arvab, et sa oled psühho, siis läks sul ju päris hästi, et sellise jobuga kogemata kokku ei jäänud…
Jutt jumala õige! Eks sellised küsimused tekivadki üldiselt ‘suhete’ puhul, millele keegi pikka pidu ei ennusta. Teisalt on küll lugusid sellest, kuidas alguses ei saa vedama, pärast pidama… Mina isiklikult ei mõista ka üldse, miks otserääkimine ei toimi. Alati on sellega mingi jama – hakkad otse rääkima, arvatakse kah, et psühho. Hirmutad ära mehe. Lendad liiga tugevalt peale. Ja kõik see muu veider BS, mis nende totrate mängude juurde käib…
Kui mees sellise asja peale ära ehmatab, siis ta ei ole su jaoks õige mees. (Sinu jaoks) Õige mees paneb piirid paika, kui sa neist üle lähed, mitte ei jookse minema.
Tugevalt peale lendamine ei ole muidugi kunagi kellelegi hästi mõjunud. Hingamisruumi peab ikka mehele jätma. Samas, kui sina tahad kokku saada iga teine päev ja tema rangelt ainult kord nädalas ja sellist kompromissi, millega mõlemad rahul on, välja mõelda (arutada!) ei anna, siis on lihtsalt tegemist sulle mittesobiliku mehega.
Kas päriselt on ka olemas naised, kellega saab hommikuni elust, Gagarinist ja relatiivusteooriast rääkida?
Või peaksin ma hoopis küsima, kus nad on?
Olemas, tavaliselt juba abielus.
On olemas, aga jah kaks variant kas on abielus või on endale okkad selga kasvatanud, et ennast jobude eest kaitsta…
Piiluga nõus.
Allakirjutanu: Okastega Kadri.
Ära istu feissaris 2h ja oota vastust. Yolo.
No aga ongi, selle aja jooksul alustame peaministrikarjääriga. Yolo!
I totally get whay you feel, Daki.
Ma oskan selle kohta öelda vaid üht: mehed.
Naised ei saa neist kunagi 100% aru ja ei hakka ka saama.. Ometi on sinu poolt kirjeldatud härra Müsteeriumid vaatamata sellele “mida fakki” naistepoolsele peamurdmisele ikka kuidagi vastikult ligitõmbavad. Müsteerium teebki asja huvitvavaks, muidu me, naised, oma pead nendega ei vaevaks.. või vaevaks ikka? Miks me muidu sellesse meeste väljalugematute signaalide rägastikku ikka uuesti ja uuesti satume? Btw, aga mis su Mehenõu arvab sellest olukorrast? Manuaali, kuidas meestega peale sellist kohtumist suhelda, paluks.
Meeste kohta on manuaale, et tapab… näiteks http://jhallcomics.com/unsorted/7779 :p
@marko
Tänks ma ise mõtlesin ka 😀
APPI DAKI!
Hull värk, aga nii ongi. Tuhat äratundmishetke- ei olegi enam nii üksik ja imelik olla, sest kõikseeaeg on ju tunne “appi ainult minul käib see kõik nii kummaliselt ”
Mis see mehenõu arvab jah
Sellest vaikimisest, hehe-st punktiga, otsekohestest naistest kes küsivadki nagu üks eelkommenteerija soovitas “Ou saame kokku ka vä” – sest minu puhul on alati see just asja lukku tõmmanud, mees tahab vist ikka ise see küsija ja korraldaja olla, aga ma ei anna võimalust ju kui üliaktiivne olen.. Mida see mehenõu arvab nendest esimese sammu reeglitest? Miks üldsegi naised enam kannatlikud ei oska olla?
Mul sõbrannaga hea metafoor, et kunagi printsessid istusid lossis ja tikkisid- printsid majaees reas serenaadi laulmas.. Mis sellest saanud on?! Kui ma kodus tikiks, siis jääksingi üksi sinna passima..
Rohepallike oli pricelessss. Ma vihkan rohelisi palllikesi, mis nutitelefonideajastul ikka absoluuutselt mittekusagil rahu ei anna…
Oh Daki. Tore!!
Ütlen siinkohal meesterahva seisukoha.
Kusjuures, see tekst räägib üsna pihta kindlale stereotüübile, kuid reaalsus peitub selles, et antud stereotüüpi ei esinda mitte ainult mehed, vaid ka naised. Kui ma kurat lõpuks satuks meeldiva naise otsa, kes minuga ka samas otsekoheselt ja ilma keerutamata/ulmseliste metafooridega suhelda suudaks, paneks sõrmuse sõrme vist.
Ma olen tüdinenud igasugustest mõttemängudest ja narritamistest ja päris ausalt öeldes, tegusa mehena ei ole ka selleks väga aega.
Täiesti nõus. Need mängud ongi kõige tüütumad, sest neile kulub nii palju aega ja ajuressurssi, mida võiks mujale kulutada.
Daki, tee üleskutse et kõik tsikid anonüümselt kirjutavad mingi lolli olukorra oma vallalise feilidest 😀 See oleks nii lohutav lugemine!!!!!!
Hahaa! Hea mõte:)
Vannud, et anonüümne?
Ma siis kirjutan: kohtusin meeldiva mehega – me kumbki polnud enam esimeses nooruses. Mina 30 ja tema natuke rohkem. Käisime paar korda väljas ja mina armusin iga korraga üha rohkem ära. Armumine kasvas väga piinarikastesse lainetustesse ning lõpuks ma kirjutasin mehele meili, mille sisu on lühidalt kokku võetav nii: Sa oled eriline inimene, ma olen kõrvuni armunud.
Mees vastas kahe päeva pärast: Sa oled eriline inimene, aga mina kahjuks nii ei tunne.
Kõik.
Rohkem me kokku ei saanud. Mina põdesin seda armumist ikka mitu kuud, tema – ma ei tea, mida tema tegi.
Hea, et niigi läits.
+1
Nii ongi. Nagu meeldiks ja nagu tahaks…aga näe suheldud ei saa. Mingiteks mängudeks pole ausaltöeldes ei aega ega tahtmist, aga vähemalt minu maailmas otsekohene suhtumine ka ei tööta. Kui ma ka olen konkreetselt mõnele tüübile selgitanud, et mõtetelugemisoskust ei oma ning lähtun oma käitumises ainult sellest, mis on mulle vähemalt mingilgi määral – verbaalselt, kirjalikult või kasvõi kujundujudes, väljendatud, siis ei ole tulemus kokkuvõttes põrmugi erinenud variandist, kus ma üldse midagi ei ütle. Ikka samasugune keerutamine ja mäng. No ausalt ei viitsi noh!
Teine variant on muidugi see, et ma olen lähemal tundmaõppimisel nii eemaletõukav, et minuga ei olegi võimalik suhelda 😀
ps: Ja ma ei väida, et ma ise vahel ei keeruta ega mängi. Enamasti juhtub see tahtmatult ja kohe kui seda tähele panen, lõpetan ära 🙂
Sada protsenti tõde, mul on eesti meeste puhul tihti sama küsimus tekkinud – kuidas nendega üldse suhteid on võimalik arendada? Aga kogu su kirjatükk tõestab veel kord, et valest otsast alustatud suhe ei saagi kuhugi jõuda. Mitte et õigest otsast alustamine mingi garantii oleks…oehhoehh.
Ära siis seksi iga “sümpaatse” tüübiga, tee enne sotid selgeks.
Jaa, see osa jäi välja, sest unustasin – et koguaeg on mingi kamm selle üle ka, et millal siis õige hetk seksida oleks. Liiga kiirelt on jura, venitad liiga kaua, kah jura…
Ah, kui tõmme on, siis see “liiga vara” seksimine ei riku midagi ära, kui ei ole vastastikust klappi, siis aitab “liiga vara” seksimine kiiresti selgusele jõuda, et ühelt või teiselt poolt pole asi päris õige.
Seks on sellisteks indikaatoriteks liiga tehniline protseduur. Mõni mees võib voodis olla hea aga on loomult lurjus.
Kui sa tahad temaga pikemalt koos olla, ikka päris suhet, tee enne selgeks, kas tema tahab ka. See jutt, et mehed tegelikult ei tea oma tunnetest midagi, on müüt. Teavad küll.
Hmm, nojaa, aga alati ju ei tea ise ka, mida tahad. Ma saan aru, et kui on olukord, kus üks tahab niisama hängi-ja-bängi, teine aga suhet – siis isegi, kui seal on kattuvusi (näiteks saaks ju mõnda aega enne ära armumist niisama hängida-bängida, ehk justkui for time being tahavad mõlemad sama), ei pruugi need töötada. Sest miks üks tahaks aega raisata ja teine ilmaasjata tulevikus haiget teha.
Ehk mu point on, et alati ei saagi rääkida, sest ei teagi, millest rääkima peaks. Aga suhelda tahaks nagu edasi…
Mitmeid äratundmishetki pakkuv kirjatykk. Paraku see nii on, et mida vanemaks me saame, seda keerulisemaks se va suhtevärk läheb. Ei viitsi, ei oska ja ei taha lolli mängida:) Aga minu oppetund on see, et kuigi void olla peast nii segi kui segi ja näed ainult roosat ja hingata ei saa…räägi ja kysi ja oota ära oma kysimustele vastused. Sest kui ainult eeldad ja loodad, siis on reha otsa astumine suht kindel. Muidugi oleks soovitav ka ise teada, et mida oieti otsid, ehk et milliseks suhteks valmis oleksid.
Tahaks midagi halba öelda, aga see riivaks kõiki. Pealegi mul pole hetkel aega. Samas võiks selle mehesõna rubriiki ümber tõsta – kui on lõime alustav teema, siis võib kõvasti riivida.
Jesus…ma mõtlesin kirjutada, et ihsänd jumal suhtle siis mehega, kas tõesti osad inimesed teevad oma elu nii raskeks? Ja siis tuli välja, et neid inimesi on siin hulgim.
Vaesed lapsed, ma muud ei oska öelda.
Kas me oleme kohtunud sama mehega või mis värk on? Pm kirjutasid mu viimased kuud detailselt üles 🙂
Kaks märget – ära kunagi räägi “oma mehega” elust ja suhetest – sellest võib rääkida ainult sõpradega. Selleks on vaja oma mehega saada sõbraks.
Teiseks: just see on üks peamisi põhjusi, miks ma ka kõige ilgemal vihahetkel ei vahetaks oma vanameest välja, et tuleb jälle läbida kogu suhte alustamise kamm, vastamata sõnumid, nädalavahetuseks ärasõitmised ilma minuta, lõunad ja peod kuhu mind kaasa ei saa võtta jne jne jne mustmiljon asja. Ma parem auka lahendan viha 🙂
Jah, tõsi, see paneb oma meest kohe hindavama pilguga vaatama 😛 Issandjumal, kuidas ei tahaks seda õudset paska otsast peale alustada. Ja ma lihtsalt naeran kõva häälega selle ‘räägi siis mehega’ soovituse peale.
Ma naeran kõva häälega inimeste peale, kes auka väidavad, et mehed on mingi imelik liik ja nendega ei saa rääkida ja see ongi nagu jumala normaalne, et alguses sa ei saa tüübist le persetki aru ja ta kaob sulle ütlemata kuhugi ära ja oi kus on vaja nendega ikka kogu aeg koodi lahendada ja jumal teab mida dešifreerida.
No EI SAA OLLA mul ainus normaalne mees maailmas ja kõik muud sellised.
Ma sain oma praeguse mehega ka asjad täitsa vabalt otse rääkimise teel sirgeks. Mõlemad eelistamegi otse rääkimist. Sellel harjumusel on muidugi omad miinused ka.
Aga mehi, kellega otse rääkimine tulemusi ei anna, olen siiski elus päris palju näinud.
Ma üldse ei eita, et on olemas mehed, kellega saabki rääkida, aga ma kardan, et sellised eksemplarid on vähemuses. Ja olen ka näinud päris palju selliseid olukordi, kus ise võid ju võimelda ja rääkida, aga vastu saad ikka ainult häma ja udu.
Daki, kuule, su veeb näeb suure arvutiekraani peal hea välja, aga iPadi chrome lehitsejas jooksevad vasaku küljemenüü tekstid ja pildid üksteise otsa ja parema menüü asjad mahuvad ainult poolenisti ekraanile, isegi skrollida ei saa paremale poole, et näha, mis ekraani pealt välja jääb.
Panen mobiilse teema peale, pole ise tsekkinud. Sorri, parandan!
Jumal tänatud, et ma naine pole. Kõlab kurnavalt. Ma olen harjunud need asjad enne voodisse hüppamist selgeks tegema, pole pärast muret, enamasti.
Ära üldista – mina olen elus näinud rohkem pigem häma ajavaid mehi, kui häma ajavaid naisi. Kaldungi uskuma, et valetamine, keerutamine, mitme raua korraga poolenisti tules hoidmine ja “ma ei tea ise ka, mida ma tahan” hoiak on statistiliselt rohkem meestele omane.
Nende meestega pole mõtet suhelda. Punkt.
Ma tean, et pole mõtet suhelda – ma lihtsalt vaidlesin lollile üldistamisele vastu. Üldse mulle ei meeldi sellised lollid vastandamised “mehed on paremad kui naised” -> kuni selleni välja, et “jumal tänatud, et ma naine ei ole”. Totter.
Ei noh seda kindlasti.
Ma muide alati imestan, et kes viiiiitsib selliseid keerulisi suhtemänge mängida. (Vastus: väga paljud viitsivad.) Ja siis ma ei saa aru, et kui sa juba viitsid, mida sa siis hädaldad, et keeruline on.
Daki, kui kiiresti ja lõplikult saad üle luhtunud suhtest, mille kohta vöiksid öelda, et kunagi varem pole midagi nii tugevat ja erilist tundnud? murran siin pead klisheedega, et veevalajad ja kiire unustamine….
Teen sellest sissekande. Mõtlen isegi sellele palju.
Kirjutab noor naine, kes pole kunagi suhtes olnud.
Pean tunnistama, et isegi olen lähiminevikus kasutanud seda udu ajamise taktikat, kuna mees suhteb minuga ja ma tean, et tal on kõvasti tõsisemad kavatsused minuga, kui mul huvi. Samas tore ja huvitav inimene, kellele öelda, et ole hea tõmba nahhui, ei tahaks. Nii ma siis vastan talle üritades ta lootusi madalal hoida.
Mu peamine emotsioon Daki kirjutisest on, et olen sellest maailmast maiku saanud, ja kui kirjeldatu on mu full-blown tulevik, siis HELL NO seda ma ei taha. Öäkk. Pahapaha. Seda enam, et nii palju kui ma suhteid kõrvalt näinud olen, on nad nagu poes karjuvad lapsed, keda nähes peamine mõte on “DO NOT WANT”. Mis on nii erilist suhes olemise juures? Täiesti tõsine küsimus kusjuures, tahaks tõesti teada. Tean isegi, et ööd võivad olla üksikud, on see kogu asja vastus? Bioloogiline paratamatus?