Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Blogis nimega Toidutegu sattusin Ungaripärase roa pörkölt retseptile. (Sellest, kuidas toidublogid on nagu poppide tüdrukute klubi põhikoolis, peaks mõnikord pikemalt rääkima. Nad hiljaaegu jagasid üksteisele auhindu ja üsna mitmes blogis ütlesid nad, st toidublogijad, isegi väikese muigega, et nad kipuvad enamasti ära unustama, et on olemas teisigi blogijaid peale toidublogijate. Aga see, jah, on pikem teema, kuidas igal pool tekivad grupid ja grupikesed, kes leiavad üles omataolised, olgu see keskkool, internet või spordiklubi.)

Tagasi pörkölti juurde tulles. Kuna Abikaasa poest sealiha ei toonud, siis pidin leppima veiselihaga, mis mulle pealegi niikuinii rohkem maitseb. Ja sellist kogust, mis selles retseptis seal, ei hakka ma vist enne tegema, kui meie peres on lihasööjaid vähemalt viis. Kuidas muidu on võimalik ühe õhtuga ära süüa 1,5 kilo sealiha, jääb mulle arusaamatuks. Võib muidugi olla, et retseptis on kogustega mõeldud ka järgmisele päevale, mis samuti mulle ei sobi, sest ma ülessoojendatud toitu väga ei armasta. Asi polegi niivõrd ülessoojendamises kui selles, e tahaks järgmisel päeval juba midagi muud, uut, teise maitsega!

Lisaks ei viitsi ma liharoogade kõrvale kartulit teha tavaliselt, riisi ma väga ei söö ja pasta iga asja kõrvale ei sobi. Seega lisasin roale läätsed, et oleks tummisem ja kõlbaks niisamagi ilma kartulita kõhtu täitma. Seega tuli välja hoopis teistsugune toit, mida ei tohi ilmselt pörköltiks nimetadagi, aga sellest polegi midagi, hea oli ikka.

Vaja läheb: 600 g veise stroogonovi, 1 suur paprika, 3 sl tomatipastat, 3 sibulat, 6 küünt küüslauku, peotäis paprikapulbrit (st pihku ei pea panema, silma järgi umbes), kaks-kolm peotäit läätsi, 250 ml vett

Valmistamine: haki sibul ja prae paksupõhjalises kastrulis klaasjaks. Lisa liha ja paprikapulber, sega läbi, prae veel natuke. Siis viska potti hakitud küüslauk ja paprika, tomatipasta ja vesi. Hauta tasasel tulel tunnike, lisa läätsed ja hauta veel tunnike. Maitsesta ka vahepeal, mina panin, nagu ikka piprasegu ja sidrunipipart. Nagu originaalretseptis öeldud, peaks tulemus olema selline, et paprika on täitsa pudiks keenud. Mõnus puder tuleb küll kõigest kokku, aga selline mõnus puder! Natuke Gruusia-hõnguline miskipärast.

Vabariigi aastapäeva puhul tahtsin, et söögiks oleks midagi hästi eestipärast ja et kook oleks midagi muud, midagi, mida ma pole veel teinud (mu spetsialiteet on muidugi mandariinikook, mida ma olen nüüd viimasel ajal küll eriti kõvasti teha saanud). Niisiis sirvisin kokaraamatuid ja otsustasin teha sealiha Nigella raamatust ning Amaretto-šokolaadikooki Ramsay kokaraamatust. Tulemus sai… pidulikum kui tavaliselt. Mis ju oligi taotlus. Muidugi muutsin mõlemat retsepti natuke, sest nii kuidagi läks.

Sealiha sinepikastmes à la Nigella

Vaja läheb: kaks viilu seakarbonaadi, oliivi/seesami/küüslaugu- või mõnd muud maitseõli, 50 ml kuiva siidrit, kaks supilusikatäit Dijoni seemnetega sinepit, 50 ml vahukoort

Valmistamine: Lõika lihaviiludelt pekk (ja kamar, kui on) ning rulli taignarulliga toidukile vahel kiirelt õhemaks. Kuumuta pannil maitseõli (retseptis oli küüslauguõli, ma tegin seesamiõliga) ja prae liha mõlemalt poolt keskmisel kuumusel umbes 5 minutit. Erinevalt retseptist ketrasin ma peale ka pipar. Tõsta lihaviilud pannilt kuskile sooja (nt taldriku alla) ning vala sinna siider. Lase vedelikul paar minutit vaikselt keeda, seejärel lisa sinep ja koor.

Serveeri liha koos kartulite, rohke kastme ja salatiga. Kuna ma olen suur kapsafänn, siis läks meil juurde ka veel praekapsas. Salatiks tegin klassikalist tomati-sibulasalatit õliga. Retseptis olid kastmekogused suuremad, vähendasin umbes poole võrra ja ikka jäi meil kastet kõvasti üle. Nii et kui sulle tundub see kogus liiga suur, siis vähenda julgelt. Aga kaste muidugi on selle roa staar.

Amaretto-šokolaadikook

Vaja läheb: koogivormi määrimiseks võid (mul oli silikoonvorm ja võid vaja ei läinud), 350 g tumedat šokolaadi (umbes 60% kakaosisaldusega, mul oli Bitter), 6 sl Amaretto di Saronno likööri, 4 suurt muna, 50 g Selga šokolaadiküpsiseid, 200 g suhkrut, pealeraputamiseks kakaopulbrit

Valmistamine: Pane ahi 180C juurde sooja. Valmista ette koogivorm – määri võiga, kata küpsetuspaberiga, kuidas oled harjunud. Sulata šokolaad veevannis ja kui see on peaaegu sulanud, lisa juurde liköör ja sega mass ühtlaseks. Vahusta munakollased kausis paksuks ja kreemiseks. Purusta küpsised (retseptis olid amaretti-küpsised, misiganes need ka on ja kustiganes neid ka leida võiks, mitte igal juhul Prismast) ja sega munakollaste hulka koos šokolaadiga. Vahusta munavalged teises nõus pehmeks vahuks, mikserda sisse suhkur, kuni vaht on kõva ja läikiv. Sega munavalgevaht ettevaatlikult (nii kolmandik korraga) šokolaadisegusse. Siis vala tainas vormi ja pane 35-40 minutiks ahju, kuni kook on pealt krõbe. Võta kuumus maha ja lase koogil tund aega ahjus jahtuda.

Serveerida võid vahukoore või mascarponega. Kook on üsna rammus ja kuna tainas pole jahu, siis ei püsinud ta mul hästi koos ja kippus lagunema, eriti vormist välja võttes. Kui ehk poleks olnud silikoonvorm, poleks nii lagunenud. Samas jälle paistis ka raamatust, et ta peabki rabe olema ja pealt pragunemine oli Ramsay’ sõnul täitsa lubatud.

Enne serveerimist raputa üle kakaopulbriga. Ka on kook VÄGA RAMMUS, aga läks hästi peale küll:)

Kunagi oli Tartus Zeppelinis Mandarini-nimeline hiinakas, kus müüd megahäid hakka nuudleid. Ma pole kunagi varem ega hiljem ühestki hiinakast nii häid nuudleid saanud, kuigi ma tellin neid ikka lolli järjekindlusega. Ja kodus pole mul õnnestunud ka häid nuudleid järele teha, sest ma lihtsalt pole leidnud poest neid õigeid nuudleid! Müügil on ju vaid riisi- või munanuudlid, aga need hakka nuudlid meenutasid mulle enim olemuselt ja konsistentsilt hoopis spagette. Nii et nüüd ma olen alla andnud autentsuse-püüdlustes ja läinud lihtsaima vastupanu teed ja saanud katse-eksituse meetodil spagetiroa, mis on kõige lähedasem sellele, mida ma olen otsinud. See on väike edasiarendus sellest spagetiroast, ainult et ta on vürtsikam ja äkilisem ja NII MÕNUS sellistel päevadel, kui tuul lõõtsutab akna taga.

Comfort food spagetid

Vaja läheb: peotäis spagette (oleneb, palju sööjaid on), neli-viis küünt küüslauku, kolm-neli (kuivatatud) tšillikauna, (tumedat) sojakastet, tšillipastat, sorts laimimahla

Valmistamine: pane spagetid keema ja keeda al dente. Prae purustatud küüslauk koos hakitud tšilliga oliiviõlis ja lisa lohakalt nõrutatud spagetid. Lohakalt nõrutatud tähendab siis seda, et on lausa tervitatav, kui natuke keeduvett asja mahlasemaks teeb. Siis viska juurde vaba käega sojakastet ning maitsesta sortsu laimimahla ja tšillipastaga. Kui soovid veel vürtsisemat elamust, lisa veel pipart, aga ära soola mingil juhul pane, sest sojakaste on isegi soolane. Serveeri näiteks riivitud parmesaniga.

Nagu näha, on see kompott täielik segu erinevate maade köökidest, nii et seda ei saa sugugi hiinakaks nimetada, aga itaaliapäraseks ka mitte. Aga nad on nii mõnusad!

Selle retsepti jaoks sain innustust kokablogist nimega “Proud Italian Cook”, kus autor pakkus välja “Comfot Foodi” nime all selle retsepti. Kuna mul just parasjagu oli kodus kapis paar kanafileed ootamas ning mitte eriti suur tahtmine pliidi ääres seista, siis haarasin retseptist rõõmuga kinni. Küll aga juhtus nii, et ma võtsin tema retsepti vaid aluseks, sest esiteks ei ole ma kursis, mis kurat on polenta (sõnastik annab  vastuseks nii mannapuder kui odrajahupuder, Wikist sain aimu, et tegu on hoopis vist maisipudruga) ja pealegi olen ma arvamusel, et alati ei pea liharoa kõrval olema kohustuslikku kartulit, riisi või makaroni. Võib ju niisama ka!

Ja veini mul ka ei olnud ning oliive unustasin osta. Aga ikka sai megahää! Retsepti nime kohta tuleb tunnistada, et Itaalia-pärane on ta vaid sellepärast, et Itaalia-koka blogiretseptist innustust sai, ma annan endale aru, et kookospiim vaevalt Itaalia-pärane on… Pilt tuli kehvake, sest patareid vedasid alt viimasel hetkel, aga see nägi päriselt ilus ja värviline välja. Need punased kirsstomatid andsid viimase lihvi.

Itaalia-pärane kanapada kookospiimaga

Vaja läheb: 400 g kanafileed, üks suurem sibul, neli-viis küünt küüslauku, üks apteegitill, purk kookospiima, purk kirsstomateid, šampinjone (ma ei tea, palju neid oli, no üks paar peotäit ehk), basiilikut, rosmariini, (sidruni)pipart

Valmistamine: Haki kanafilee suupärasteks tükkideks ning pruunista kuumakindlas nõus (mul oli malmpann, mille kirjastuse naised mulle pulmadeks kinkisid:) koos hakitud sibula ja küüslauguga. Pane ahi 175 kraadi juurde sooja, samal ajal haki seened ja apteegitill. Sega kõik segamini – lisa kookospiim, kirsstomatid, seened, apteegitill pannile. Maitsesta värskete ürtide (mul rosmariin ja basiilik) ja (sidruni)pipraga ning pane ahju. Hoia seal umbes 45 minutit. Serveerida võid nii kartuli kui riisi või muu suupärasega, aga võid süüa ka niisama:)

Käisin eile Trepis naistega ja tellisin hakkliha-tomatisuppi. No et maitsta, kuidas teised seda toitu teevad, mida mina kogu aeg kodus teen. Ja olin äärmiselt üllatunud – see maitseski nagu kodune hakkliha-tomatisupp! Mõnusalt tummine, parajalt hapukas ja maitset täis.

Siis vaatasin blogis ringi, et ma polegi oma lemmiksupi retsepti postitanud. Ilmselt sellepärast, et ma olen niigi palju tomatisupi retsepte üles ladunud, et mulle tundus, et see on nii enesestmõistetav, et kõik teavad, kuidas seda tehakse. Aga see on hullult hää supp. Ja täna tegin natuke teistmoodi ka ja tuli veel parem kui tavaliselt.

Hakkiliha-tomatisupp

Pardon le pilt, sest fotokas ei läinud tööle ja tegin telefoniga.

Vaja läheb: Kolm purki purustatud tomateid, tomatipastat, 300 g veisehakkliha, kaks tšillipipart, üks punane paprika, 1 porgand, 1 sibul, 4-5 küünt küüslauku, naaaatukene vett

Valmistamine: Haki sibul-porgand ja viska koos hakklihaga potti. Prae rohkes oliiviõlis läbi, siis lisa hakitud tšilli, küüslauk ja paprika. Sega hoolikalt, vala juurde purustatud tomatid. Mina sortsutasin juurde ka kõvasti tomatipastat, no üks 150 ml kindlasti. Vastavalt maitsele lisa vett – mina panin õige natuke, et supp tuleks paks ja mõnus. Maitsesta – näiteks sidrunipipra ja Marks&Spenceri tšilli-laimi kastmega. Mina panin veel laimimahla, mida sai natuke palju ning tasakaalustamiseks lisasin supilusikatäie suhkrut. Sai ideaalne:)

Eelmisel aastal umbes samal ajal (kui mälu ei peta nüüd) käisin ma külas näitlejanna Maarja Jakobsonil, intervjueerimas teda Eesti Naise kaaneloo jaoks. Ta muuhulgas elas mu kodutänavas imearmsas Karlova korteris ja sel ajal, kui me juttu ajasime, tegi ta perele süüa. Kuna see polnud toidulugu, siis ma täpset retsepti ei taibanud küsida, kuigi ta seletas mulle küll, kuidas ta seda liha teeb. Nüüdseks olin ma aga täiesti ära unustanud, kuidas see tema moodi täpselt käis ja pärast lühikest konsultatsiooni emaga otsustasin siiski proovida. (Ma nimelt armastan ahjus tehtud toite, aga temperatuurid ja ajad on mulle suureks müstikaks, nii et ahjuroogade puhul pean alati näpuga järge ajama.) Ma arvan, et Maarja hoidis liha kauem ahjus, mul oli nagu meeles, et ta pani hommikul ja pärastlõunal võtab välja, seega tema tegi ilmselt madalama temperatuuriga, aga mul tuli ka väga hea välja, ehk mitte nii sõmer ja mure küll. Ja salat on saanud üheks mu läbi aegade KÕIGE lemmikumaks salatiks üldse, seda õppisin ka Maarjalt.

PS: Kogused on väikesed, tegin ainult endale, tegelikult oli mul isegi alla 300 grammi liha.

Ahjuliha ja tomatisalat parmesaniga

Vaja läheb: 300 g veiseliha (mul oli stroogonov, ei pidanud ise hakkima), võid ahjupoti määrimiseks, sorts vett, sidrunipipart, 4-5 küünt küüslauku, 1 väike sibul

Salati jaoks: kaks suurt tomatit, punt rukolat, parmesani juustu, oliiviõli

Valmistamine: Valmista ette ahjunõu: määri võiga hoolega. Haki liha peenikesteks ribadeks ja pane ahjuvormi (mina kasutasin malmpotti, nii et see kindlasti mõjutas ka valmimisaega), lisa sorts vett ja pane 220 kraadi juurde ahju. Vahepeal koori sibul-küüslauk ja haki peenikesteks tükkideks. Valmista salat: haki tomatid, rebi rukola väiksemaks, riivi peale parmesaniliistakaid. Maitsesta oliiviõli ja vähese pipraga.

Umbes pool tundi pärast liha ahjupanekut lisa hakitud sibul-küüslauk, maitse järgi pipart (ja kui muidu ei saa, siis soola ka, mina soola ei kasuta) ja lase veel üks pool tundi ahjus olla. Tegelikult ma arvan, et liha võib ka kauem ahjus olla, näiteks 1,5 tundi, eriti, kui on suurem kogus. Eks sa pead ise tunde järgi vaatama. Ole ainult hoolas, et kõrbema ei lase.

Serveeri koos salatiga. Megahää!