Vahepeal, nagu teada, on pliidi juures passimine (NAGU MINGI LOLL) eriti tüütu. Oli üks neid päevi. Samas oli kõht häääästi tühi, olemine häääästi kurb ja sirvisin Nigella kokaraamatut, et häid ideid saada. Tegelikult olen sarnast pajarooga ennegi teinud, aga konkreetselt tõukas mind seekord Nigella oma raguuga. Pooli juppe ma tema retseptist ei kasutanud, näiteks šerrit, aga lisasin see-eest koriandrit ja sain väga huvitava maitsekoosluse. Pimedate ja vihmaste õhtute söök!

Vaja läheb: pool kilo veisehakkliha, 150 grammi peekonit, 1 sibul, 4 küünt küüslauku, 400 g purustatud tomateid, peotäis rohelisi (kiir)läätsi, klaasitäis vett, maitsestamiseks küüslaugupipart, värsket koriandrit, soovi korral keeda juurde riisi

Valmistamine: haki peekon tükkideks ja viska pannile. Originaalretseptis oli pancetta, mis, ma sain aru, ongi itaalia peekon. Või midagi. Haki küüslauk ja sibul, lisa sobival hetkel pannile koos hakklihaga. Prae ja maitsesta pipraga, seejärel viska hulka purustatud tomatid, vesi ja läätsed. Sega ja jäta kaane alla keskmisele kuumusele mõneks ajaks podisema. No üks 20 minuti pärast on valmis. Enne serveerimist lisasin värsket koriandrit, väga huvitava maitse andis.

Abikaasa sõi keedetud riisiga, mina riisi väga ei armasta, panin puhtalt. ISSAND KUI HEA.

Käisin ükspäev Naabrinaise sünnipäeval. Õigemini, ma käisin ENNE, kui sünnipäev hakkas, sest Mila polnud eriti koopereerumisaldis ja ma loobusin plaanist õhtusel ajal ilma lapseta pidutseda. Hiljem ma mõistsin, et Mila ilmselt tahtis ise kah sünnipäevale tulla ja talle lihtsalt ei meeldinud plaan, et ta sellest ilma jääb.

Enihuu. Ettevalmistused olid täies hoos ja ma vaatasin, kuidas Naabrinaine süüa teeb, samal ajal talle oma rasket elu kurtes. Millegipärast mind alati nii hämmastab, et Naabrinaine kokkab. Ma ei tea, miks. See on kuidagi… hämmastav. Ausalt, ma pole kunagi arvanud, et karjäärinaised EI PEAKS kokkama või et, ma ei tea, Naabrinaisel on näiteks kokkamiseks sobimatud käed, aga sellegipoolest ma alati hämmastun.

Naabrinaise ema (hm, Naabriema?) oli toonud talle hunniku hiigelkabatšokke ja Naabrinaine andis lahkelt ühe mulle kaasa. See oli ausalt hiiglaslik! Suurem kui titt! Poolest teen lapsele suvikõrvitsapüreed ja panen sügavasse õiget aega ootama, teisest poolest tegin aga täidetud suvikõrvitsaid (millest Abikaasa ainult täidise ära sõi ja ma veendusin järjekordselt, et pole mõtet mehi minu meest midagi uut ja huvitavat ja, õugaad, tervislikku sööma meelitada).

Vaja läheb: suvikõrvitsat vastavalt sööjate arvule (mul oli siis pool ühest hiiglaslikust, sain neli lootsikut), 200 g veisehakkliha, 1 punane sibul, neli küünt küüslauku, küüslaugu- ja sidrunipipart, riivitud juustu, maitseks värskeid ürte

Valmistamine: lõika suvikõrvitsast parajad lootsikud ja kraabi sisu välja, no nii, et alles jäänud seinad ikka kannaks. Sisu pane kõrvale, pärast saad seda täidises kasutada. Prae pannil hakkliha koos sibula ja küüslauguga, maitsesta, kuidas soovid. Mul eriti värskeid ürte polnud, aga ma kujutan ette, et basiilik ja petersell võiksid anda huvitava koosluse. Viska juurde ka natuke suvikõrvitsast jäänud sisu, haki see enne ära.

Vahepeal pane ahi 220 kraadi juurde sooja. Täida suvikõrvitsalootsikud täidisega, üsna messy job, aga saab hakkama. Ahjaa, kui lootsikud ei taha püsti püsida, siis võid neid põhja alt kandilisemaks nüsida. Torka 20 minutiks ahju, siis võta korraks välja, raputa üle riivjuustuga ja pane uuesti ahju, kuni juust on sulanud ja kuldne.

Serveeri näiteks värske keedukartuliga ja tomatisalatiga.

Juhtus nii, et eriti midagi kodus süüa polnud. Juhtus ka nii, et Naabrinaine läks Tartu ja tal jäi üle piima. Lisaks oli juhtunud nii, et Abikaasa tõi eile juustu. Siis guugeldasin ja avastasin, et eestikeelses veebis polegi eriti makaronid juustuga ehk klassikaline mac’n’cheese väga kajastust saanud ja nii juhtuski, et DEKADENTS! Juust! Makaronid! Kilokalorid!

Vaja läheb: umbes pool pakki ehk 250 g meelepärast pastat (mul olid fussilid), 2 klaasi (umbes 400 ml) piima, magusat sinepit, soola-pipart, 150 g riivitud juustu, 4 spl võid, 4 spl jahu, natuke veel võid praadimiseks, riivsaia

Valmistamine: keeda pasta, kurna. Pane pannile või, kui see sulanud, lisa jahu. Sega. Purtsata juurde sinepit, lisa maitse järgi soola-pipart. Lisa aegamisi juurde piim, pidevalt segades. Segama peab seda nüüd ikka korralikult, mina võtsin isegi vändaga mikseri appi (ma tõesti ei tea, kuidas seda nimetatakse… mul ei tule isegi selle vändavaba asjanduse nimi meelde… emaaju… noh, see, millega asju vahtu klopitakse). Sega ja sega, kuni segu on mõnusalt paks. Seejärel lisa hulka riivitud juust, sega veel. Nüüd – mina kasutasin kohe pannina sellist, mida võib ka ahju panna – ehk malmpanni. Kui sul sellist pole, siis pead sa selles faasis võtma ahjunõu, selle võiga määrima ning kokku segama pasta ja piima-juustusegu ning kõik vormi valama. Panni peal pruunistasin veel riivjuustu ja katsin.

Küpseta ahjus 180 kraadi juures 20-25 minutit, kuni pealt kuldne ja roog mulksub.

Ahjah, kuna mul oli ka liiga palju tomatit, siis panin ma enne ahju ka hakitud tomati hulka, aga klassikaline roog on ikka ilma tomatita.

Söö ja tunne, kuidas iga suutäis su puusadel maandub, seal tuttavaid rasvanägusid näeb ja pokkerit asub mängima.

“Tead, ma ostsin Nipiraamatu ükspäev,” rääkis Naabrinaine.”
“Jaa, mina ostsin ka.”
“Selle, millel Kati Murutar kaanel on?”
“Jah, sellesama.”
“Mhmh… Tead, ma lugesin, mis ta rääkis ja… veendusin, et ma ÜLDSE ikka ei mõista seda naist.”
“Hmm…”
“Aga see piparmündiga kartulisalat oli väga hea! Proovi kindlasti!”

Proovisin. Oli küll hea. Aga kuna meie peres harva tunnistatakse toite, kus puudub liha, siis tegin väikese modifikatsiooni. (PS. Sorry about the photos, ma avastan Photoshoppi viimasel ajal…)

Vaja läheb: keedetud kartuleid, niipalju kui sööjaid on (mina nt söön alati 3 kartulit, Abikaasa 4), 2-3 sibulat, 3 spl sinepiseemneid, 10 cm jupp pepperoni vorsti, pool sidrunit (pealepigistamiseks), peotäis mojito lille ehk piparmünti, rohelist sibulat

Valmistamine: Aja oliiviõline pann kuumaks, lisa juurde suuremateks sektoriteks lõigatud keedukartul. Lase natuke pruunistuda, viska juurde rõngasteks lõigutud sibul. Retsept käsib küll lasta pruunistuda, aga mul ei õnnestu kunagi kartulit või sibulat eriti pruuniks saada. Tundub, et neil on kaks faasi: toores ja kõrbenud. Mingil sobival ajahetkel lisa pepperoni.

Noh, igaljuhul enne “kõrbenud” faasi pigista juurde poole sidruni mahl ning lisa sinepiseemned. Siis viska juurde hakitud piparmünt ning maitsesta (erinevate pipardega näiteks). Serveerimisel lisa hakitud roheline sibul.

Miks seda Nipiraamatus salatiks nimetati, ei oska ma öelda. Rohkem nagu panniroog. But rose with any other name…

Suvi! Mojitode ja igasuguste teiste dekadentlike mõnude aeg. Tõde – ma pole saanud mojitosid sugugi nii palju nautida, kui näiteks möödunud suvel, aga mõne koksi olen siiski saanud lubada endale ja kui ma ükskord Naabrinaise ja Katsi juuresolekul mojitot vaaritasin ja nende suuri silmi nägin, sain ma aru, et ma teen seda kuidagi omamoodi vist, nii et retsept is in order. See on mul mingi mugandus, ma ei mäleta enam, kust ma seda õppisin ja kogusedki on praegu tunde järgi, nii et kui teed ja tundub, et midagi on puudu, siis timmi oma maitse järgi.

Pitsaga on aga see lugu, et ma olen eestlaslik pitsasööja. Kodune pitsa peab olema ikka rohke kattega, põhimõtteliselt peab see olema suur HEADE ASJADE KUHI, mida juhuslikult toetab pitsapõhi. Aga täna tuli isu proovida midagi lihtsamat ja klassikalisemat kui hakkliha-letšo-sibulad-jalapenod.

Pizza Prosciutto

Vaja läheb: pitsapõhjapulbrit (või kui viitsid, teed muidugi ise, pitsapõhja retsepte on külluses) (mina kasutasin Tartu Milli oma), ürtidega tomatipastat, 100 g serrano sinki (müüakse siukest asja näiteks Selverites), kaks küünt küüslauku, 200 g riivitud juustu (originaalis mozzarella, mul oli harilik riivjuust)

Valmistamine: tee valmis tainas ja jäta kerkima. Haki sink peeneks-peeneks, natuke võid suhu ka pista (mulle tundub, et see sink oleks eriti hea snäkk balsamicosse kastetuna). Haki ka küüslauk pisikesteks tükkideks.

Siis laota tainas ahjuplaadile (märgade kätega parim, mina muudmoodi ei saa hakkama), kata tomatipastaga, seejärel puista peale küüslauk, sink ja juust. Võid veel soovi korral piserdada oliiviõliga ning ahju! 210 kraadi juures umbes 20 minutit peaks käima küll.

Tulemus: lihtsad ja mõnusad maitsed.

Mojito

Vaja läheb: heledat rummi, laimi ja laimimahla, fariinisuhkrut ja vett, piparmünti, soodavett (aga ma just ostsin soodavett ja sain teada, et see on põhimõtteliselt sama mis tavaline mullivesi, nii et ma olen senini kasutanud tavalist mullivett ja polegi väga mööda pannud), (purustatud) jääd

Valmistamine: kõigepealt valmista kastrulis siirup: pane üks neli-viis kuhjaga supilusikatäit suhkrut vähese veega keema ning sega pidevalt, kuni segu on mõnusalt veniv. Pane jahtuma. Haki laim sektoriteks või väiksemateks tükkideks – ühe klaasi peale arvestan mina ühe laimi, samas sellest “maltsast” saab mitu klaasi, kui pärast peale valada. Väikses kausikeses tambi laim ja rebitud piparmünt (no pool pütti ikka, kui arvestame umbes kahe suure klaasiga), lisa natuke laimimahla ka.

Nüüd võta kaks suurt klaasi, vala põhja rummi (4-6cl, oleneb, kui kanget tahad), lisa (purustatud) jää, laimi-mündisegu, siirup. Peale vala (selle kohta öeldakse peenemas keeles pikenda) sooda- või mullivesi ja sega. Maitset saad veel timmida – kui hapukust vähe, lisa sorts laimimahla, kui magusust vähe, lisa siirupit.

Suvi!

Nagu paljudes asjades tänapäeval, on selleski süüdi Naabrinaine. Rääkisime ükspäev telefoniga, Naabrinaine teatas, et oli pikkpoisi ahju pannud. Mina muidugi läksin kohe elevusse, sest esiteks: söök! Ja teiseks polnud mul endal õhtusöögiideed. Kolmandaks pole ma kunagi pikka poissi teinud.

“Oh, mulle meeldib. See on hea söök, viskad ahju ja võid ta sinna ära unustada. Mitte nagu kotlettidega, et pead pliidi kõrval passima NAGU MINGI LOLL,” julgustas Naabrinaine takka.

Kuna ma ei tahtnud pliidi kõrval passida NAGU MINGI LOLL, siis tegingi esimest korda pikkpoissi. Või öeldakse pikka poissi? PS! Kogused on tunde järgi pandud, mul polnud mõõteklaasi käepärast.

Pikkpoiss

Vaja läheb: 2x240g veisehakkliha (saab vähemaga ka, ma ostsin neid valmis pakke, sellepärast selline imelik kogus), 2 dl riivsaia, sama palju vett, 1 sibul, 2 riivitud porgandit, maitse järgi küüslauguküüsi, 5-6 šampinjoni, letšot (mul oli purgipõhi jäänud ühest pitsategemiskorrast, nii et ütleks, et viiendik purgist? Samas võib panna ka lihtsalt paprikat ja siis tomatipastat), 1 muna, maitse järgi vürtse

Kastmiseks ja katteks: sinepit, riivsaia, üks puljongikuubik, vett, worchesteri kastet

Valmistamine: Prae õlis läbi hakitud sibul, küüslauk. Enne pane riivsai vette paisuma. Riivi porgand ja kui see tehtud, peaks olema riivsai paras, et juurde lisada hakkliha, maitseained (mul läks, nagu alati, sidrunipipar ja lisasin natuke rosmariini), muna ja segada. Siis juurde ülejäänud staff: letšopõhi (või hakitud paprika ja tomatipasta), hakitud šampinjonid (kah ülejääk soojast salatist, mida ükspäev tegin), porgand. Sega kõik korralikult kokku ja mätsi ahjuplaadile küpsetuspaberile vorstike. Mul tuli rohkem nagu halg. Hakklihahalg. Üsna mittemidagiütlev nägi välja ja nagu pildiltki näha, oli ta ka pärast üsna mittemidagiütlev. Sorista peale sinepit – mina panin seda va soome sinepit, mis on magus ja mida mäkist ka saab (sellega on friikad õudselt head). Määri pintsliga laiali, puista riivsaiaga üle. Ja siis – ahju 200 kraadi juurde umbes 40 minutiks.

Vahepeal võid ka kasta puljongiga, mina lisasin puljongile veel worchesteri kastet.

Kokkuvõttes tuli kiiksuga pikkpoiss, kuigi ma samas ei tea, miuke õige pikkpoiss peaks olema. Ilmselt igas peres on oma “õige pikkpoiss”. Ja serveeri hea salati ning kartuliga, kui sa sööd kartulit liha kõrvale. Ma näiteks eriti ei söö.

Järgmiseks päevaks jäi ka veel. Mõnus! Ja tõepoolest, ei pidanudki pliidi kõrval passima NAGU MINGI LOLL.

Muide, kui Naabrinaine pikkpoisi ahjust välja võttis kõne lõpuks, teatas ta pettunult: “Oh, see näeb nii õudne välja.”
“Mis mõttes?” küsisin ma, ise veel õndsas teadmatuses, et tõepoolest, pikkpoisid ei ole ahjust tulles mingid Mister Hakklihad.
“No siuke… plönn. Aga noh, ta on siuke, et mulle ei meeldi, aga Naabrimehele* kindlasti meeldib…” lõpetas ta rõõmsalt.

Naabrinaine ostis ükspäev soolasiiga and now she can’t stop talking about it. Istusime tema juures,Naabrinaine valmistas parasjagu salatit. Mina istusin laua ääres, LM laua peal ja ajasime kahe suupoolega kirsstomateid sisse. Naabrinaine räägib: “Noh, tavaliselt ma ostangi turult mingit head rohelist ja keeran endale lõunaks salati kokku. Kuidas tuju on, seda ostan. Näiteks soolasiiga. Mm, nii hea!”
“Jälle see soolasiig,” ühman. “Palju sa seda siis sööd? Iga päev või?”
“Einoh, TEGELIKULT juhtus seda ainult üks kord, AGA IKKAGI.”

Peamine selle loo juures pole mitte soolasiig (ma kujutan ette, et Naabrinaine neelatab siiski praegu seda lugedes), vaid hoopis kirsstomatid. Sest ma avastasin, et PEKKI MA ARMASTAN KIRSSTOMATEID. Ma ei saa üldse aru, miks ma neid koguaeg ostnud pole ja üldse tavaliste tomatitega jaman.

Selle salati jaoks sain inspiratsiooni juunikuisest Eesti Naisest, aga tegin ikka omamoodi.

Soe suvine salat (kahele)

Vaja läheb: pakk toorsuitsupeekonit, viis-kuus keedetud kartulit, kaks peotäit pruune šampinjone, karp kirssploomtomateid, erinevat rohelist (mul oli miski valmis salatisegu), pool kurki (võib hispaania oma ka olla:)

Kastmeks: Dijoni sinepit suur lusikatäis, kaks-kolm lusikatäit oliiviõli, korralik sorts laimimahla

Valmistamine: pane peekon 200-220 kraadi juurde ahju valmima. Haki kartul pannile, maitsesta sidrunipipraga. Kui kartul hakkab pruunistuma, lisa seened (kuigi parem on vist eraldi teha, aga ma ei viitsinud). Prae läbi. Samal ajal laota taldrikutele salat, lisa poolitatud tomatid ja viilutatud kurgid. Sega kokku kaste ning lõpuks pane taldrikutele ka kartul-seened ning valmis peekoniviilud. Öeldi, et peekon saab valmis kümne minutiga, mul läks ikka oma 20 vähemalt, aga maitse asi ka ilmselt. Vala peale kaste, soovi korral paar keerdu (mere)soola. Valmis!

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Blogis nimega Toidutegu sattusin Ungaripärase roa pörkölt retseptile. (Sellest, kuidas toidublogid on nagu poppide tüdrukute klubi põhikoolis, peaks mõnikord pikemalt rääkima. Nad hiljaaegu jagasid üksteisele auhindu ja üsna mitmes blogis ütlesid nad, st toidublogijad, isegi väikese muigega, et nad kipuvad enamasti ära unustama, et on olemas teisigi blogijaid peale toidublogijate. Aga see, jah, on pikem teema, kuidas igal pool tekivad grupid ja grupikesed, kes leiavad üles omataolised, olgu see keskkool, internet või spordiklubi.)

Tagasi pörkölti juurde tulles. Kuna Abikaasa poest sealiha ei toonud, siis pidin leppima veiselihaga, mis mulle pealegi niikuinii rohkem maitseb. Ja sellist kogust, mis selles retseptis seal, ei hakka ma vist enne tegema, kui meie peres on lihasööjaid vähemalt viis. Kuidas muidu on võimalik ühe õhtuga ära süüa 1,5 kilo sealiha, jääb mulle arusaamatuks. Võib muidugi olla, et retseptis on kogustega mõeldud ka järgmisele päevale, mis samuti mulle ei sobi, sest ma ülessoojendatud toitu väga ei armasta. Asi polegi niivõrd ülessoojendamises kui selles, e tahaks järgmisel päeval juba midagi muud, uut, teise maitsega!

Lisaks ei viitsi ma liharoogade kõrvale kartulit teha tavaliselt, riisi ma väga ei söö ja pasta iga asja kõrvale ei sobi. Seega lisasin roale läätsed, et oleks tummisem ja kõlbaks niisamagi ilma kartulita kõhtu täitma. Seega tuli välja hoopis teistsugune toit, mida ei tohi ilmselt pörköltiks nimetadagi, aga sellest polegi midagi, hea oli ikka.

Vaja läheb: 600 g veise stroogonovi, 1 suur paprika, 3 sl tomatipastat, 3 sibulat, 6 küünt küüslauku, peotäis paprikapulbrit (st pihku ei pea panema, silma järgi umbes), kaks-kolm peotäit läätsi, 250 ml vett

Valmistamine: haki sibul ja prae paksupõhjalises kastrulis klaasjaks. Lisa liha ja paprikapulber, sega läbi, prae veel natuke. Siis viska potti hakitud küüslauk ja paprika, tomatipasta ja vesi. Hauta tasasel tulel tunnike, lisa läätsed ja hauta veel tunnike. Maitsesta ka vahepeal, mina panin, nagu ikka piprasegu ja sidrunipipart. Nagu originaalretseptis öeldud, peaks tulemus olema selline, et paprika on täitsa pudiks keenud. Mõnus puder tuleb küll kõigest kokku, aga selline mõnus puder! Natuke Gruusia-hõnguline miskipärast.