Mina ei tea, mis armulugu minu ja suppide vahel on, aga see on igal juhul kuum, leegitsev ja täies hoos. Füüsiliselt hakkab halb kui üle paari päeva suppi ei saa noh.

Ühel kaunil nädalavahetusel tegin jälle üle pika aja nullist seljankat. Peamiselt sellepärast, et olid mingid lihajäägid, mis vaja ära teha… Ah, mis ma valetan. Peamiselt sellepärast, et seljanka on OOSÕM!

Kodune seljanka

Vaja läheb: erinevaid lihasid (minul oli u 100 g jupp ahjusealiha, üks praetud kanafilee, suitsuvorstijupp), viinerit, tomatipastat, oliive, hapu- või marineeritud kurki, 2-3 sibulat, maitsestamiseks loorberit, ürte, pipart

Valmistamine: Praadisin kõik lihad ja vorstid läbi. Miks? Sest mõtlesin, et nii on äge. Oli kah. Supipotipõhjas sulatasin või, lisasin hakitud sibula, lasin ilusasti kuldseks. Seejärel viskasin hulka hakitud kurgi, paar suurt supilusikatäit tomatipastat, segasin, kallasin peale puljongi. Kui supp keemas, läksid juurde lihad, viiner ja maitseained, kõige lõpuks ka viilutatud oliivid. No ja parajalt lasin keeda väiksel tulel. Tavaliselt ei viitsi, aga sel korral tegin vist säästukütmist ja no las ma ütlen teile, vaiksel kuumusel hautatud seljanks oli lihtsalt fantastiline.

Mmmm… seljanka.

Kui Mallu mulle esimest korda Nõmmele külla tuli, otsustasime me aega veeta produktiivselt ehk kokata ja sidrasid juua. Oli imeline hilistalvine päev, ilmselt mingi täiesti suvaline. Lumi oli sulanud jäämägedeks, räästad tilkusid ja taevas oli üle pika aja jälle nii sini-sinine.

Ahjaa, see oli vist üldse… teine või kolmas kord, kui me Malluga kohtusime. Aga noh, armastuse vastu ei saa.

Niisiis tegin ma pliidi alla tule ja saatsin Mallu lapsega turule, kuhu ta ka vapralt läks, kuigi kontsad ei tahtnud jääkamaral üldse haakuda. Vedas koju ta sea kõhutüki ja üleüldse, kas te ikka teate, et ma ei ole peaaegu kunagi “toorest” liha ostnud? Ikka ostan ma hakkliha või kanafileed või stroogonovi, no ma lihtsalt ei osta väga liha. Mulle tundub, et ma ei viitsi sellega jännata, nii et Mallu juhtis mind hellalt käest hoides ja sidrapurki julgustavalt ulatades täiesti uuele territooriumile.

Niisiis. Pliidi all tuli, puitbrikettidega. Vahepeal helistas Mallu S.-le, kes olla pork belly valmistamise kunsti aastaid lihvinud. S. sai muidugi minisüdari, kui kuulis, et me seda PUUPLIIDI ahjus teha tahame, kus meil pole õrna aimugi, mis võiks olla temperatuur ahjus. Käskis meil kohe eos plaanist loobuda, aga selleks ajaks oli juba hilja, sest liha kärssas ja me valasime ta veega üle ja ikka tuli mega-faking-hea see asi.

Esmaspäeval saabus kogu mu vere- ja muude sugulaste delegatsioon RHCP kontserdile, seega tabas mind geniaalne idee nüüd ise pork belly tegemist proovida. Elektriahjus ja puha. Ja mis võiks olla mõnusam pärastlõunasest tiirust Nõmme turul!

…kus oli KÕIKIDEST müügiputkadest sea kõhutükk miskipärast just otsa lõppenud. Kuni lõpuks…

“Tere! Ma küsin kohe ära, kas teil sea kõhtu on?” hõiskasin ukselt, käruga mademel kiikudes.
Kõige lihunikum lihunik, keda ma olen eladeski näinud, vaatas mulle otsa ja mühatas: “Mesasja? Õhku?”
“Ei-ei, kõhutükki tahan!”
“Õhutükki?”
“Siga. Kõht. Tükk. Kamaraga.”
“Ahah, ikka saab!”

Vedas. Hinda nähes pidin muidugi pikali kukkuma. Mis AJAST asjad nii palju maksavad?!

Aga tegin nii, nagu targad (näiteks Jamie Oliver) soovitasid ja teate, pole minu silmad eladeski varem näinud ilusamat liha, kui see, mis 2,5 tunni pärast mul ahjust välja tuli. I-me-li-ne!

Pork belly ehk ruuduline seakõht

Vaja läheb: umbes 1,5kilone tükk kamaraga sea kõhutükki (ilma kondita), 2-3 sibulat, 1 küüslauk, 2 porgandit, 2-3 vart sellerit, paar vart tüümiani, kastme tegemiseks vett

Valmistamine: Lõika kamarasse terava noaga ruudustik, kuni pekini, aga katsu lihasse mitte sisse lõigata. Hõõru siga soola ja pipraga, vaata, et ka ruudud ilusti täidet saaks. Siis maitsesta liha ka teiselt poolt ning aseta ahjunõusse, kamar ülevalpool. Kuumuta ahi megakuumaks, no vähemalt 220 soovitas Jamie, mina panin niipalju kui sain – 250. Las liha röstib ahjus umbes pool tundi, kui kamar kenasti mullitab ja pruunistuma hakkab, siis keera kuumus 180 kraadi peale ja lase tal veel tund aega olla.

Senikaua valmista ette juurikad – koori sibul, poolita. Lõika porgandid neljaks, nii et saad porgandikagid. Haki seller umbes sama pikkadeks juppideks. Eralda küüslauguküüned, aga ära neid ära koori.

Võta ahjust liha ja ettevaatlikult aseta alusele. Viska ahjunõusse juurikad ning tüümian, aseta liha neile peale ja pane veel tunniks ajaks ahju. Selleks ajaks peaks liha krõbeda kamara all sulav ja mõnus olema. Võta liha ahjust, aseta serveerimisnõusse ning kata fooliumiga, kuni valmistad kastme. (Mul fooliumi polnud, seega ei katnudki millegagi.) Vala juurikatele ja rasvale juurde suurem klaasitäis vett, sega ja pane pliidile, kuni pakseneb. Sega veel, kurna kastmekannu ning liha ongi serveerimiseks valmis!

Meie sõime kõrvale juurikad ka ära ning värske kartuliga ning klassikalise tomati-kurgi-hapukooresalati juurde maitses kõik imeliselt.

Mm… pork belly…
[signature]

Kuu lõpp. Õigemini küll kuu algus, aga rahad hakkavad saabuma alles ülehomse laevaga, seega võtsin täna külmiku lahti, vaatasin otsa tühjusele ja otsustasin, et vahelduseks peabki midagi lihavaba ja kerget sööma. Okei, oad ja läätsed on tegelikult paras täide juba, seega suviselt kergeks seda suppi nimetada ei saa. Aga jäägid said kasutatud ja endal hing kergem selle Mallu juures söödud chocolate brownie pärast, mis maitses nagu paradiis ja kümme kilomeetrit jooksu.

Segasummasupp läätsedega

Vaja läheb: kaks paprikat, kaks porgandit, purk purustatud tomateid, porru roheline osa, kaks-kolm küünt küüslauku, 1 tšillikaun, purk punaseid ube, sorts laimimahla, sidrunipipart, kaks peotäit punaseid (kiirkeedu)läätsi, vett, peotäis peterselli ja/või muid ürte

Valmistamine: tükelda porgandid kuubikuteks. Viska potti koos oliiviõliga, lase praaduda, lisa juurde porrurõngad. Sega. Lükka laps pliidi juurest eemale. Puhasta paprikad, tükelda, lisa potti ja sega, lõigu juurde küüslauk ja tšilli. Mingi hetk lisa oad, tomatid, vesi ja läätsed. Maitsesta sortsu laimimahla ja peotäie peterselliga, soovi korral viska juurde sidrunipipart, ma panin pooliku laual vedelenud puljongikuubiku ka, mis tatrapudruteost üle jäänud. Ja las ta sul haudub madalal kuumusel natuke, sina pane laps magama ja vahepeal käi jooksmas ning ürita põõsastes võimelda, kuid põgene, kui allergiahoog ära tahab tappa. Kosuta end mõnusa supiga ja õnnitle end järjekordse tervisliku päeva õhtusse tüürimise eest.

Ja siis söö Mallu juures taldrikutäis koogikujulist šokolaadi ja koju jõudes võta klaas punast veini.

Cause that’s how we roll!

Vahepeal jõuavad meile koju igast imelikud toidupakid, noh, näiteks müsli piimaga, mis on fooliumisse pakitud ja millele tuleb lisada külma vett. (Proovisin, ei julgenud edasi süüa.) Ja kapid on täis mingeid konserve, mida ma süüa ei taha, sest ausalt, kõik konservid maitsevad ühtemoodi. Konserviselt.

Välja arvatud tuunikalakonservid. Need maitsevad imeliselt! (Ja sprotid õlis. Need on ka imelised.) Niisiis on tuunikalapasta mu go to roog, kui kapid tühjad ja “Kana omas mahlas” ei isuta. (Millal üldse isutab? Ja keda? Äkki on selle söömisel mingi nipp, mida ma lihtsalt ei tea.)

Pealegi saab tuunikalapastas kõiksugu jäägid ära kasutada.

Tuunikalapasta

Vaja läheb: meelepärast pastat (parim vist sellise kastme jaoks spagett või penne), kaks tuunikalakonservi (ükskõik, kas õlis, vees või tomatikastmes), kaks väiksemat sibulat, pool küüslauku, kappareid, oliive, purk purustatud tomateid, tomatipastat paar supilusikatäit, peale riivimiseks parmesani

Valmistamine: Pane pasta keema. Koori ja haki sibulad-küüslauk, viska oliiviõlisse pannile. Kui sibul klaasjas, lisa tuunikala. Kui kasutad tomatikastmes, siis pane koos kastmega, õli ja vee võib ära nõrutada – mina teen nii, sest maitseb rohkem, muidu jääb väga vesine. Kuumuta, sega, vala peale purustatud tomatid ja törts tomatipastat. Maitsesta soola, (valge) pipra ja veidikese suhkruga. Hauta kaane all, kuni kaste mõnus ja paks, enne serveerimist lisa peotäis kappareid ja viilutatud oliivid, lase natuke seista. Peale riivi parmesani, kui on, rebi ka basiilikut, ja otsusta, et neljapäev on kalapäevana absoluutselt geniaalne.

Lugesin Tom Rachmani “Imperfektsioniste” ja seal tegi üks tegelane suppi nimega Acquacotta di Talamone, ära olid märgitud ka kõik koostisosad. Guugeldades seda täpset retsepti ei leidnud, leidsin sellise versiooni ja sellise variandi ning kujundasin nende põhjal oma maitsele ja olemasolevatele vahenditele sobiva roa. Nii megahää tuli, olin lausa üllatunud, sest ma tavaliselt ei usu toitudesse, kuhu eriti maitseaineid sisse ei lähe.

Acquacotta

Vaja läheb: 4 punast sibulat, 2 x 400 ml purustatud tomateid, 1 porgand, 2 sellerivart, porru valge osa, 1 paprika, vastavalt sööjate arvule mune, parmesani või mõnd teist mõnusat itaalia juustu (mul läks üks terve kolmnurkne pakk ära, mis ta on, 200 grammi äkki?), vastavalt sööjate arvule röstitud saiba

Valmistamine: Haki sibulad, porgand ja muud juurikad ning viska vähese oliiviõliga potti tulele. Hauta-prae neid omas mahlas ja õlis, kuni nad on mõnusalt pehmed. Seejärel lisa tomatid ja maitse järgi vett, no kuskil liiter äkki. Lisa natuke soola ja lase keema tõusta. Kuni supp tulel podiseb, sega kausis munad ja riivitud juust ning jaga saadud segu kaussidesse. Kõige otsa tulebki nüüd kuum supp, mis ühtlasi muna-juustusegu valmis kuumutab. Röstitud saiakuubikud kõigele otsa ja lase hea maitsta!

No tõsiselt, ma olin nii üllatunud, et tavaline juurikasupp nii huvitavalt maitsta võib. Pealegi oli vaja kõik need munad ära teha, mida isa kanad mulle isa kaudu saadavad, nii et kõik mängis hästi välja. Bon appetit!

Abikaasa õde tõi meile ükspäev jupi kõrvitsat. Mingi osa püreestasin sellest ära ja söötsin pahaaimamatule Milale sisse, teise osa tegin supiks. Abikaasa sõi, nagu tavaliselt, pika hambaga, aga minu meelest sai täitsa hea. Täiesti klassikaline retsept, selle erinevaid variatsioone olen näinud kõrvitsasupi kategooriates sadu. Siin siis minu oma.

Vaja läheb: umbes kilo kõrvitsat, 1 sibul, 2 porgandit, 3 kartulit, 3 küünt küüslauku, kanapuljongit (ma kasutasin fondi), tops Merevaiku, väike pakk kohvikoort

Valmistamine: haki köögiviljad kuubikuteks. Klaasista potipõhjas oliiviõlis sibul, küüslauk ja porgand, siis lisa kartul ja kõrvits ning kata juurikad puljongiga. Lase keema tõusta ning alanda kuumust, kuni segu jääb mõnusalt podisema. Kui köögiviljad pehmed (no üks pool tundi läheb kindlasti, vahepeal tuleb segada ka), püreeri saumiksriga ja lisa sulatatud juust, kohvikoor ja maitseained – sool, pipar ja riivitud muskaatpähkel. Lase supil uuesti keema tõusta ning serveeri koos röstitud saiba või ciabattaga.