Tag Archives: naisendus

vallaliste naiste mured

Inimesed ja inimeseks olemine 46 kommentaari

Ma olen sisuliselt seitse aastat järjest mittevallaline olnud ja nüüd, lähenedes ettevaatlikult taas sellele merele, kus väidetavalt tuhandeid adekvaatseid kalu pidavat ujuma, on hakanud mulle taas meenuma, kui faking õudne on vahepeal olla vallaline naine.

Ja selles valguses tundub aina üllatavam, et kuidas kurat inimesed üldse suhetesse satuvad ja neid hoida õnnestub, kui kogu see deitimise mäng on üks terror kuubis.

Peamine mure vaat et pea kõigil mu vallalistel sõbrantsidel on see, et mehed on tuttavaks saades ja niisama heade sõpsidena täiega normaalsed düüdid. Nendega saab nalja ja rääkida kasvõi hommikutundideni suhetest, elust, Gagarinist ja relatiivsusteooriast. Oo, mõtled sa. Küll on vahva sõber! Ja vaat kui kelmikalt teinekord naeratab…

Üks asi viib teiseni, ühel kuumal ööl jõuate voodisse ja järgmine päev hakkab tants ja trall  pihta. Sest seesama mees, kes alles oli supercool, muutub dr Jekyllist mr Hyde’iks ja ainus, mis sa teha saad, on hoida kahe käega pead kinni ja röökida: “MIDA FAKKI SEE VEEL TÄHENDAB?!”

Ja hakkab peale mingi sõnumite ja vaikimiste dešifreerimine. Kõigepealt muidugi oled sa ise segaduses, sest ei saa täpselt aru, kuidas peaksid nüüd edasi käituma. Ükskõik, mida sa kutist ka ei tahaks (üldiselt on variandid: a) sa tahtsidki üheöösuhet, b) sa tahad niisama hängida ja bängida, aga mitte suhet, c) sa tahaks full on ära crushida, ja võib-olla liikuda suhte poole), on peaaegu võimatu aru saada, kuidas sa peaks pärast seksi edasi käituma.

Sest OBVIOUSLY selle lihtsalt välja ütlemine ei tööta. Oh, proovida võib muidugi, aga kutt hakkab üldiselt ikka veidralt käituma. Mis kõige imelikum – KA SIIS, KUI TA TAHAB SAMA ASJA.

Mingil veidral põhjusel kipuvad tüübid lihtsalt ära kaduma, või siis suvalistel aegadel täiesti suvalisi lauseid fesaris ütlema ja sina istud, nagu mingi loll, vahid ta rohelist lollakat online tulukest ja mõtled, et kas on okei temaga rääkima hakata või mitte. Äkki ta arvab, et ma olen saiko? Äkki ta arvab, et kui ma nüüd talle naljaka pildi saadan, tähendab see kindlasti, et ma tahan suhet? Olgugi, et alles nädal tagasi vahetasite te koguaeg naljakaid pilte ja absull ei mõelnud keegi üle.

Kogud ennast, saadad lingi teele, istud kaks tundi ja vahid seda lollakat √ märki, mis näitab, et ta on FAKING NÄINUD SU TEKSTI, aga lihtsalt pole vastanud. Miks?!

Ja kolm närvilist tundi hiljem, kui sa oled ära närinud kõik oma küüned, koristanud ära kogu korteri, kirjutanud valmis viisteist romaani ja kandideerinud peaministriks, vastab ta sulle: “Hehe.”

PUNKTIGA.

Eriti loll on see, et kogu draama jääks ära, kui inimene suudaks suu lahti teha ja öelda, et olks, kuule, oli tore, aga ma ei viitsi suga enam hängida (ega bängida). Toodles!

Ja mure lahendatud! Ok, on küll meganõme, kui keegi sulle ära ütleb. ERITI siis, kui sa ise teda ka väga ei tahtnud või sul oligi üheöökas plaanis, sest sa poleks hakanud üldse üle mõtlema, kui ta oleks kohe suutnud sulle vastu öelda, et jajaa, oleme samal meelel. Ketrama hakkas asi ikka siis, kui ta mingit müstikasuhtlemist tegema hakkas, selle asemel, et lihtsalt ära öelda.

Aga vähemalt sa nüüd tead. Ja saad oma peaministrikarjäärile rahus pühenduda.

MIS SUL ALGUSEST SAATI JU PLAANIS OLIGI.

Kuid ei, ikka oli vaja mingite imelikke “olen-ei ole-räägin-ei räägi-tekstin-ei vasta su messidele” tiinekamänge mängida.

Siis on muidugi nõmedam, kui sa olidki ära crushinud ja veits juba peas planeerisid pulmi, vabal ajal harjutasid uut allkirja ning tegid Beebicenterisse kliendikaardi. See juhtub tavaliselt siis, kui kutt justkui mõista annab, et jee, ka sina meeldid talle täitsa hästi. Kohtute veel paar korda, kõik on übernunnu, isegi käite teineteise sõpradega istumas ja nii, kõik tundub paljulubav.

Ja siis kaob kutt päevadeks lambist lihtsalt ära.

Okei, mõtled sa. No TEGELIKULT meil ju mingeid kohustusi omavahel polnudki, me ju ei RÄÄKINUD, et mis värk see on… Aga no miks ta peab siis käituma, nagu oleks mingi värk? Raske siis öelda, et oh, näed, sa mulle ajatäide, mis siis, et armas ja tore ja klapp on ka olemas. Sa saaksid temast aru, kui ta vaid vaevuks ütlema, et ta ongi selline non-committal type, kes midagi tõsist ei oska/taha/suuda/viitsi. Davai, sotid selged! Ei taha, siis ei taha.

Kuidas kogu sellest sasipuntrast kooruvad suhted, kus kõik asjad avatult omavahel läbi räägitakse? Aga kooruvad, sest need suhted on olemas! Olen oma ihusilmaga näinud! Täiega veider.

Mating habits of Earth humans.

Totaalselt veidrad oleme ikka.

Hair watch, 3+ months in

Argielu, Läbi fotosilma 1 Reply

image

Juuksed kasvavad. Nad on jõudnud sellisesse veidrasse staadiumisse, kus kohati on MEGApalav (eriti enne magamajäämist jäävad nad ette), aga samas on nad ikka veel liiga lühikesed, et kinni panna. Mis ei tähenda, et ma seda ei üritaks. Üritan. Ja näen välja nagu nukker põrandamopp, kes on üritanud endale Marie Antoinette’i soengut teha.

Jooksmisega on jätkuvalt natuke tüütu, aga mingi buff ajab asja ära praegu.

Eile kui selle pildi saksa pensionäre täis bussis tegin, vaatasin, et olen jälle “vana Daki” näoga. Ja mõtlesin, et pikad juuksed on ikka megalahedad.

Täna olen jälle oma juustest tüdinenud ja tahaks uut seongut, lühemat, lahedamat, vähempalavat.

Õudne, kui oma juuste peale nii palju mõtlema peab. See’p see on, kui inimesel vaba aega liiga palju on…

Lõuna ehk kuidas mehed on alati kõiges süüdi

Argielu 12 kommentaari

image

Eelmine nädal oli äärmiselt produktiivne: seksisin unes prints Williamiga, käisin emadepäeva puhul spas, grillisin, pesin kolmandik aknaid, panin tolmuimeja (kogemata) põlema (st ta ise läks), lugesin hunnikute viisi tudengite töid ja kandideerisin umbes miljonisse kohta tööle.

See nädal tõotab tulla veelgi produktiivsem. Esmaspäev juba algas paljutõotavalt. Nimelt ostsin paar päeva tagasi turult baklažaani. Pole seda vist isegi kunagi teinud ise, söönud aga küll.

Nojah, aga mis edasi? Küsisin sõbralt, mis pommuga pihta hakata (sellelt samalt, kes Mehesõna taga on) (ps! küsige talt veel midagi, varsti tuleb uus postitus!) (Aga ärge baklažaani kohta midagi parem küsige, sest…) …mille peale ta teatas: “Fuck if I know.”

A see-eest teadis ta, kes vormeli võitis. ASI SEEGI.

Guugeldasin veits, sain teada, et baklažaan tuleks enne soolaga üle piserdada ja siis rohke õli sees ära praadida. Teisele pannile panin sibulad, magusa paprika ja kirsstomatid, ahju chorizo-vorstid ja kujutlesin juba ette, kui suurepärane lõunasöök meil täna olema saab.

Spoilerina võib öelda, et pommu ja kõik muu maitsesid absoluutselt fantastiliselt, aga selle peale kulus pool pudelit õli, lisaks oli kogu korter tossu täis ja minu meelest on selle eest ainuisiklikult vastutav Härra Vormel. Teda päästis ainult see, et kogu kupatus tuli tõesti meeliülendav.

Mehed, ma ütlen.

Hiljem. Meenus, et kõige olulisem seik eelmisest nädalast oli hoopis see, et kohtusin Nõmme Kiisumarketis puhtehtsa maoga! Mingi mees oli tal ka kaasas. Kahju, et pilti ei taibanud teha.

Kuidas ma endale küüned sain

Argielu 17 kommentaari

Alles hiljuti kirjutasin, kuidas käisin Indigo Stuudio avamisel ja ma olin vist ainus tšikk seal, kellel polnud korralikku maniküüri, geelküüntest rääkimata. Tasahilju koorus idee, et tahaks ikka ära proovida – nii eksperimendi korras. Eksperiment ise ilmub Delfi Naistekas kohe, kui nad on mul mõnda aega olnud.

Aga kogu see protsess oli ise ka nii megapõnev ju! Eriti mulle, kes ma olen elus vaid korra maniküüris käinud.

Sellega lendasin letti

Põdesin veits küll, sest mu küüned on tõelised maanaise küüned, lisaks närin ma küünenahkasid, kui stressis olen… Aga Ingrid hoopis ütles, et mul on ilusad tugevad küüned ja kena küüneplaat ning et geelküüntega saan närimisest kindlasti lahti. Jei!

Mingi masin, millega Ingrid küüsi ette valmistas

Raadio mängis taustaks ja ühel hetkel tuli reklaam: “Hakkan ka inseneriks! Küüneinseneriks!” (või midagi sellist) ja Ingrid naeris laialt: “Jajah, ma olen ka “insener”, muidugi…”

Käisin sollis

Küsisin Ingridilt, et kas geelküüned tekitavad tõesti vähki (Naabrinaine ütles). Ingrid rahustas, et see väike aeg, mis ma sõrmi UV-valguse käes hoidma pean, ei ole kindlasti kohe ohtlik. Aga kas pärast küüntepanekut on sõrmed kenasti päevitunud? Ingridi sõnul on tal korra nii juhtunud – siis, kui ta alles õppis ja enda peal iga päev aina harjutas ja harjutas.

Rohenäpp!

Geeli pani Ingrid mitu-mitu kihti. Šablooni järgi mõõtis kõigepealt ära ja siis läkski: kiht, UV, järgmine kiht, UV jne. See geel ise on ju NII ilus! Nagu läbipaistev kukekomm. Vahepeal hakkas näppudel solaariumis kuum, siis käskis Ingrid nad välja võtta. Mitu kihti geeli peale sai, ma ei jõudnudki lugeda. Küll aga olin ma tugevalt arvestanud valesti aega, mis küüntepaneku peale kulub, nii tegelesin ma lapsehoiuküsimusega, endal näpud kukekommised.

Lihvi andmas

Lõpuks jäi Ingrid geeliga rahule ning hakkas sellele küünte kuju andma. Kuna mulle meeldivad pigem kandilised küüned ja sellisena nad mul üldiselt ka kasvavad, palusin just seda kuju. Mille ma ka sain.

Lakieelne küüs

Tuleb tõdeda, et geelküüned jäid väga loomulikud, nii et ilma küünealuseid vaatamata ei oskakski öelda, et tegu kunstküünega. Värvi segas Ingrid kokku minu kirjelduse järgi, mis oli muidugi ülitäpne: “Tahaks sellist, nagu ükskord Miiul oli, noh, tead, selline beežikas-roosakas-valge…”

Kunstnik segab värve

Ning siis oligi aeg lakkida, kõige lõpuks kandis Ingrid peale veel läikegeeli kihi, nii et nüüdki, kaks nädalat hiljem, on lakk ilusasti peal. Kuigi ma olen seda muidugi mitu korda üle lakkinud ja uuesti värvi maha võtnud – ära ju tüütab muidu:)

Küünealused petavad ära, et polegi naturaalne näpp

Ja kolm tundi hiljem olidki mul küüned! Ingrid küsis veel ettevaatlikult, et kas ma ikka tean, kuidas küüned välja hakkavad kasvama. Ma ei saanud hästi küsimusest aru ja tuleb välja, et on olemas inimesi, kes lähevad mõni nädal hiljem hooldusesse ja kui küsida, et kuidas on, teatavad: “Muidu on hästi, aga mis rant see siin küünenaha juures küll paistab, aru ei saa…” Sest küüned kasvavad ju otsast, KÕIK ju teavad seda.

See pole hennatätoveering, vaid Pixlromaticu filter, muide

Järgmisel nädalal ilmub Delfi Naistekas ka artikkel, kuidas muidu lühikeseküüneline inimene geelküüntega varustatult hakkama saab. Eksperimendi (ja ilu) nimel uutele tegudele!

Aitäh Ingridile ja Indigo Studiole!

goodie bag

Argielu, Läbi fotosilma Leave a reply

Nagu ma Instagramis juba mainisin, sain ma hiljaaegu uhiuute küünte uhkeks omanikuks. Seni, kuni ma Mila sünnipäevanädalavahetusest taastun, venib natuke ka küüntepostituse kirjutamine.

Meenutan aga hoopis hea sõnaga Indigo Stuudio avamisel loosiõnnega minule saanud nännikotikest, kus sees oli kaks huulepulka, juuksevaht, šampus, Palmer’si niisutav kreem ja lõhnaküünlad, lisaks paar maski- ja šampoonitesterit. Kuna ma enam reporter pole, siis pole ma ikka juba aastaid goodie bagi saanud – no teate ju küll, et kõiksugu avamistelt neid ikka teinekord kaasa antakse, eriti kui ajakirjanik oled. Nii et ma olen kotikesega ekstrarahul.

PS. Indigo Stuudio Facebooki-lehel käib hetkel loosimine – mine kae perra, ehk näkkab sulgi! Homme on juba hilja!

Kollaaži tegi Käopesa-Miiu.

Hair watch

Argielu, Läbi fotosilma 8 kommentaari

image

Ma olen ausalt öeldes unustanud, millal ma juuksuris käisin. Enne sünnipäeva ilmselt? Nii et ligi kolm kuud vabakasvatust. Täna värvisin kogemata juuksed pruuniks. No hea tahtmise juures võib poolpime seda tooni “tumeblondiks” hinnata. Joosta on mega ebamugav, juuksed ei püsi mütsi all, patsi panna ka veel päris hästi ei saa. Ideid?

Olin naine: Indigo Studio avamispidu

Elu väljaspool mulli, Läbi fotosilma 3 kommentaari

Eile käisin ma ja vaatasin, mida pärisnaised teevad. Tuleb välja, et pärisnaised avavad oma ilusalonge, ehitavad nullist unistusi ja, apparently, värvivad huuli.

…ja joovad šampust. Palju-palju šampust.

Uksed avas Indigo Studio, kust saab endale nõutada kauneid küüsi ja kauneid ripsmeid. Mul pole kunagi ei üht ega teist olnud, aga õnneks uksel ei kontrollitud.

…see ei dakistanud mind külalisteraamatusse esimesena üles tunnistamast, et enne pidu lõikasin küüsi õmblejakääridega. True story. Not a fascinating one but a true one nevertheless.

Indigo Studio füüsilise poole ehk salongiosa pani peamiselt kokku Miiu, kelle suured ideed väikses valges karbis teoks said. Kuuldavasti vere, higi ja pisarate hinnaga. Mõned eurod läksid ka. Ah et kes Miiu on? Blogisõbrants, nagu nad mul kõik. Ma ammu enam ei imesta, kuidas mu teed ülicoolide inimestega internetis ristuvad.

Miiu ja tema kätetöö – peegel, vanity table, padjad jne jne jne.

Ja et põhiküüneboss Ingrid on seesama Ingrid, kellest Mallu kaudu ammu kuulnud olen – noh, selle viisin kah üsna hiljuti alles kokku. Umbes kaks nädalat tagasi.

 

Põhiküünteboss Ingrid.

Auhindu võitsin ka, sest mis naistekas see ilma auhindadeta oleks. Nänni täis kotikese, kust Mila kohe lõhnaküünlad ära rottis ja nendega hiljem magama läks.

So… many… strange… beauty… thingies?

Kohe tundsin suurt sundust naine olla. Või vähemalt püüdagi. Püüdsin.

Ma loodan, et Miiu kirjutab õige pea oma blogis pikemalt, kuidas kõik need ülicoolid detailid ja pisiasjad Indigo Studios elu said. Korjasin mõned mõtted üles, panin kõrva taha ja talletasin.

Elu läbi sirmi. Sirm – muidugi Miiu & co kätetöö.

Snäkilaud? Miiu kätetöö.

Goodie bags, logod, triibud, lauad – Miiu & co.

Aga edasi särab juba Ingrid ja tema partner in cosmetics – Aigi.

Küünekunst? Ingrid.

Rohkem infot Indigo Studio Facebooki lehel ja/või Instagramis! Kuidas Indigo Studio valmis ja kes mida kuidas täpselt tegi, saab lugeda ka Miiu blogist.

30 tuhat miili tunnis ehk vananemispaanika

Inimesed ja inimeseks olemine 7 kommentaari

Ma ei ole kunagi väga vananemist kartnud. Peamiselt sellepärast, et ma olen laisk ja mulle meeldib meenutada, melanhooratseda ja nostalgitseda – vanadus tundub mulle mideagi sellist, kus lõpuks saab lõpdvaks lasta ja rahulikult võtta, nautida lapselapsi ja teisi tillukesi sugulasi, lugeda, magada, laiselda, võib-olla kirjutadagi…

Mu ettekujutus pensionieast on üsna romantiseeritud, muidugi. Ma kujutlen seda igavese nädalavahetusena. Teate seda mõnusat rampväsinud tunnet, mis on, kui oled ühe megahullu nädala üle elanud, saavutanud kõik ja rohkemgi, mis plaanis oli. Sa oled väsinud ja võimalik, et valutavad puusad (jääl kukkumisest), silmad ei seleta (väsimusest) ja voodist ei saa kerge vaevaga püsti. Aga ära tegid! Ja nüüd on aeg mõnu tunda, sealhulgas ka süümekavabalt laiselda.

Eks ta muidugi selline päriselt olema ei saa, aga ma olen juba aastaid olnud kindel, et vähemalt ma PÜÜAN vanana seda nautida, mida ma noorena ju ei saa. (Targutades võib lisada, et noorena peaks püüdma nautida kõike seda, mida veel saab. Aga see pole praegu teemaks…)

Teemaks on hoopis mu kortsud.

Viimased pool aastat või nii pole ma väga palju peeglisse vaadanud. Occasionally on kästud end mul mudugi üles lüüa ja ÜKSKORD OMETI VÄLJA NÄHA NAGU NORMAALNE INIMENE (Mallu ilmselt põletaks poole mu garderoobist.), aga süvenenud ma väga endasse pole. St enda üldgeneraalnäopiirkonda.

Nii et kui ma mõni nädal tagasi taipasin, et need kanavarbad, mis mul ikka tulid, kui ma silmi kissitasin ja/või naersin, on nüüd seal ka ILMA MITTE MIDAGI TEGEMATA! Täiesti selged kortsud silmanurkades. Minu oma isiklikud kortsud. Ma kutsun neid Kanakarjaks.

Dramaatilise efekti huvides ma natuke ka muigan… wow, ma ei suuda uskuda, et ma sellise lause just kirja panin…

Ma olen kortse üldiselt alati võluvaks pidanud, seda, kuidas inimese emotsioonid ta näole vaikselt ja aegamisi jäädvustuvad. Ma teadsin juba ammu ju, et ega nad ükskord sisse kolivad mulle sinna. Ma ju ootan vanadust! Mul on isegi välja valitud, mis värvi halli mu juuksed olema saavad! Isegi jalutuskepp on välja valitud! Ka TALVINE jalutuskepp!

Nii et uskuge mind, ma olen ääretult üllatunud, et ma veits… paanikas just mitte, aga ärevil olen ma küll. Lebasin eile Mila kaisus, kui ta “Charlie And Lola” multikat vaatas, vahtisin tema täiuslikke lokke ja nägu ja põski ja samal ajal TUNDSIN oma kortse! Saate aru, ma TUNDSIN neid. Ja ei julgenud liigutada, et äkki, maitea, paljunevad otsaesisele ja suu ümber ka kohe. Jumal teab, mis invasiooniplaanid sel Kanakarjal on!

Lisaks on ametlikult lõpuks käes kevad, tean seda mitte lumekuhja järgi kontoriakna all, vaid sellest, et allergiad ründavad igast otsast ja näonahk tahab otsast kukkuda. Mis tähendab pidevat kreemitamist. Aga ma ju ei tea, kas ma peaks nüüd Kanakarjale mingit erisööki pakkuma hakkama? Kas tavakreem teeks asja hullemaks? Peen seerum on mul nüüd ka, sest kuskilt jäi kõrvu, et oleks aeg midagi turgutavamat ka osta, aga ma kardan, et ma panen seda liiga palju? Või äkki liiga vähe? Kas seerum on nagu kortsuväetis? AGA MIS SIIS KUI ON?!

Eit mis eit, rumal eit pealegi, sest ise on kirjutanud sel teemal artikleid ja asi see siis internet lathi võtta ei ole, et uurida, mida kuhu kui palju panna. No et 30. eluaastaks võiks mingid ihuhoolduse ja meigi põhitõed ikka selgeks saada…

Õnneks täna pole ma kordagi oma Kanakarja peale mõelnud, mis tähendab, et õnneks olen vist ikka see, kes meikida ei viitsi ja vananemise pärast vähe muretseb.

Loo moraal?

NO ONE IS SAFE! Arvad, et esimesed kortsud ja hallid karvad ei morjenda sind? Mina arvasin ka!

Ja siis läksin ja andsin neile nime ja ei julgenud end tund aega liigutada, kartes kortsuväetiste ja Kanakarja invasiooni pärast.

Mõistlik. Selline ma juba kord ju olen. Mõistlik võiks olla mu keskmine nimi, põhimõtteliselt.

Blogi-Mõistlik-Daki

Ffs, nüüd ei leia ma oma prille kuskilt! I don’t even…

kevadelõhn

hoomamatu 13 kommentaari

Väljas on lõpuks ometi elu kevade nägu läinud. Mõnes kohas on juba isegi näha pori (!) ja ma olen kuulnud, et isegi asfalti olla nähtud. Ja no seda head sorti asfalti, mis ei koosne ainult löökaukudest, vaid seda, millel saab näiteks joosta ja kingakesed jalas, jalutada.

Mmmm… asfalt.

Miiu ütles eile, et tema ei ole seda talve üldse nii lõputuna tajunud kui terve Eesti ühiselt paistab olevat. Pidin temaga nõustuma, et kui mul poleks mingi lõputu õudus mitmel muul rindel sama aja peale sattunud, siis ei oleks ma sellest talvest ka nii ära väsinud. Ma olen jäänud selle talvega vanaks ja läinud paksuks. Muidugi võiks arvata, et napid rahalised allikad teevad hoopis nooreks ja kõhnaks, aga võta näpust.

Niisiis tervisekuu. Senini olen jõudnud oma tervislikkuses selleni, et lausa kahel hommikul on brunch koosnenud tatrapudrust. Ja täna käisin jooksmas. No ja öösel jalutasin läbi Nõmme Miiu juurest koju, aga see Nõmme jalutuskäik ei lähe päriselt “tervislikkuse” alla, Nõmmel elades muud peale jalutuskäikude nagu eriti polegi. Heas mõttes, muidugi.

Ega ma päris täpselt ei teagi, mida see tervisekuu tähendama peaks, peale selle, et püüan iga võimalust jooksmas käimiseks kasutada, aga sellega on nagu on. Mu peamine point on see, et ma ei oska endale ühtegi käegakatsutavat eesmärki seada. Pea on tühi või õigemini, peas karjuvad koguaeg kõik need muud asjad, mida tegema peab, jõudma peab, tähtajad ja hoiulogistika ja nõudmised ühelt ja teiselt poolt ja mingid asjad, mida ise ka veel teha tahaks (nagu need paar cooli DIY projekti, mis AMMU juba ootavad, et ma need käsile võtaks).

Võibolla on käegakatsutav see lihtne asi, et lihtsalt söön koos Milaga, mitte nii nagu viimasel ajal kombeks. Sest igapäev läheb kuidagi nii, et kui Mila on magama läinud, kütan ma megalt tööd teha ning söön alles siis, kui kõik tehtud. See ei saa olla tervislik.

Millised on teie tervisliku elamise lihtsad nipid? Peale obvioosse muidugi, et värske toit jne. Nippe, nõu?

 

aasta 2012 släšš 28 küsimustes

hoomamatu 3 kommentaari

Kuna ma aastavahetusel ei jõudnud kuidagi oma traditsioonilise küsimustepostituseni, siis mis oleks sobivam, kui teha seda nüüd, kui jälle üks aastanumber vahetub?

Ja mis oleks sobivam, kui alustada seda postitust küsimusega?

Kuidas möödus sinu lõppenud aasta? Mitu elumuutvat otsust tegid? Mitu korda sisse magasid ja elumuutmise järgmisse päeva lükkasid? Mitu korda sind suudeldi nii, et jalad tõusid maast, juuksed peast ja seelik pepult? Mitu korda suudeldi sind nii, et sa pidid pärast pikka aega mõtlema, et kumb teist see feil nüüd oli – ja jõudma järeldusele, et sul pole õrna aimugi?

Mitu korda sind suudlemata jäeti? Mitu korda sa suudlusele ei vastanud? Mitu korda “kapist välja” tulla plaanisid? Millega “kapist välja” tulla tahtsid? Kas oled üldse mõelnud, miks see sinu konkreetne asi üldse kapis passib, et temaga välja tulema peaks… Äkki sa polegi kapis oma asjaga, äkki on kõik teised?

Muide, mitu korda outside the box mõtlema pidid? Mitu korda õnnestus?

Mitu kasti ja karpi endale ümber ehitasid? Kuhu peitusid? Kelle eest? Kes sind leidis, käest haaras ja välja tõmbas?

Või leidis ta su karbihunnikust ja tuli istus koos sinuga?

Jäi ta sinust sinna karbihunnikusse maha?

Mitu kirja said sa oma tulevastelt tudengitelt? Kursakaaslastelt? Endistelt õpetajatelt? Nimekaimult? Lehma lellepojalt? Kelleltki kuulsalt? Mitu korda otsustasid, et hakkad ka kuulsaks, jah, just, nüüd kohe! Mida selleks tegid? Kuidas läks? Kui kuulsaks ära said, mitu korda end guugeldasid? Kas oli kriipi ka – kindlasti oli! Kommentaare ka lugesid? Miks? Kas sa siis ei tea, et kommentaare pole iial mõtet lugeda – kui üldse, siis kohas, kus modedel on bazuukad, eksju?

Huvitav, kas reidi-modedel oleks bazuukadest näiteks iial midagi kasu ka?

Mis värk üldse selle reidiga on, ah? Kas oled veel reidis? Kuidas tundub? Mis osa eluvajadustest reit katab? Tahad teada, mis osa näiteks blogimine katab?

Või kas sa mõtlesid möödunud aastal näiteks sellele, kui fantastiline on tänapäeva ühiskonnapilv? Kas sind lõi jutuajamise keskel jalust jahmatav tõdemus, et sul on 19aastane iisraeli sõber  (sa ei ole täpselt kindel, kuidas ta üldse su sõbraks sai ja kui mõtlema hakata, siis ei tea sa tema usust või riietusstiilist suurt midagi, küll aga oskad sa une pealt nimetada viis tema hetke lemmiklugu)? Kas sa suutsid vähemalt murdosa sekundiks olla tänulik – tänulik selle eest, et juhtusid sündima siis kui juhtusid?

Ja üleüldse – mitu sündi jääb eelmisse aastasse? Mitu surma? Mitu lahkumist, lahknemist, lahutust, lavašši, langetõvehoogu, laevahukku, lasteaiajärjekorda, laatsaretti, la-pärisraskeonneidsõnumõelda-didad?

Kas sa oled tõsiselt mõelnud, kus sa tahaksid olla täpselt 3 aastat tänasest? Oled? Kas see on reaalne? On? Plaan paigas? Tubli oled. Aga kas plaani ikka ka möödapääsmatud “vabakava” punktid ka kuuluvad? Kui ei, siis lisa need kohe, kui jah – siis sa vist juba tead, miks “vabakava” on plaanide elluviimisel oluline?

Ah et sul pole õrna aimugi, kus tuleviku-sina kolme aasta pärast on? Kas arvad, et oled üksi, feilinud ja ebaõnnestunud? Kas sa arvad, et ilma plaanita pole sa “päris” inimene? Hah! Hahahah! Tiburull, tead mis? Plaanidel pole mingit tähtsust – sa jõuad ikka sinna, kuhu minema pead, tead seda?

Seda muidugi juhul kui… ega sa ometi tühja ei rapsi?

Ja kui rapsid, siis kui häälekalt? Kas keegi on tiivalöögiulatuses? Rapsid ehk üksi, meeleheitlikult, halli uttu uppudes?

Kas sa lubad mul üht asja meelde tuletada? Lubad? Kuula siis hoolega… Rapsi palju tahad, üksi sa välja ei rapsi. Üksi rabelevad nõrgad, supermännid rapsivad mitmekesi koos ja ainult nii saavad august välja rabeldud.

Ah et mis “päris” inimesed need rapsijad siis ikka on, plaani neil pole ja istuvad seal hallis augus koos hunniku lateksisse riietunud superkangelastega ja et see on siis tugevus või? Tugevus peitub ju plaanis, eksimatuses, õigetes valikutes, õigetes tegudes! Lateksi asemel kautšuk, supermänni asemel spaidermänn (öko noh!), auk on täpselt välja mõõdetud ja…

(Granted, see metafoor läheb juba veits käest…)

Mõõda kuis jaksad, planeeri, õmble, jookse, kaeva, ehita, lihvi – sa jõuad ikka sinna, kuhu jõudma pead. Karja lateksis supermännidega augus istudes jõuad sa aga kindlasti kuhugi fantastilisse sihtkohta.

Isegi, kui sul pole praegu plaani ega õrna aimugi, kus sa kolme aasta pärast aegruumis asud.

Ja kas su kostüüm on kummist või  kautšukist.

Sa ju ikka tead, et tähtsad pole mitte küsimused, vaid see, kuidas sa vastused leiad. Teinekord ei pea selleks isegi küsimus veel valmis olema, kui vastust sulle näkku lajatab ja elu muudab.

Mõistad?