Tag Archives: naisendus

Daki targutab: Koledatest inimestest

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 6 kommentaari

Avastasin, et osad minu Delfi Naistekale kirjutatud kolumnitest on kaduma läinud. Ja nüüd siis panen järjepanu neid siia üles. Siin on teine minu kolumn sarjast “Daki targutab”, ilmus see veebruaris 2012.

Kui ma esimest korda pärast sünnitust sõbrannadega välja läksin pead tuulutama, tegi üks suvaline jörm mulle märkuse. Vaatas mind, vaatas siis mu (megailusat) sõbrannat, vaatas uuesti mind ja viskas: “Noh, mis see on mingi naiste värk, et peab olema üks ilus sõbranna ja teine paks sõbranna? Et nii on kergem lantida või?”

Ma vaatasin talle lolli näoga otsa ja esimest korda elus ei läinud mulle absoluutselt korda, mida mingi suvaline jörm minust arvab, sest, kurat võtaks, ma SÜNNITASIN kuu aega tagasi ja JÄIN ELLU. Mind hämmastas tol korral mu totaalne apaatsus ja enesekindlus. Naeratasin mehele, ei öelnud midagi tarka ega tabavat, ja jalutasin lihtsalt minema. Tema on ka järgmisel päeval tropp, aga mina lähen koju oma lapse juurde ja see ongi maailmas kõige olulisem.

Mulle õudselt meeldiks öelda, et ma olen alati nii eneseteadlik olnud, aga loomulikult pole see tõsi. Mulle on alati korda läinud, mis mulje ma jätan ja milline välja näen, sest ma olen kasvanud oma iluduskuningannast õe kõrval ja teadmine, et ma olen see “koledam, aga vähemalt tark” õde, on mu geenidesse sisse kirjutatud. Ma olen näinud korduvalt, kuidas minu silmarõõmud hoopis mu õesse armuvad ja enne abiellumist elatud vallalisuse-aastad ainult kinnistasid seda teadmist.

Ja ega ma tegelikult üldse ei vingugi. See on ju normaalne, et inimesed on erinevad ja igaühes on midagi ilusat. Me kõik ei saagi olla kaunitarid, aga alati on maailmas vähemalt üks inimene, kes sind just täpselt sellisena armastab. Kõige pullim on see, et tavaliselt on neid inimesi isegi rohkem. Kuid kõik see teadmine alati ei aita, kui on mõõnahetk. Vaatad peeglisse, ohkad ja kujutled, kui kaunim oleks elu, kui sul vaid oleks peenem lõuajoon või täiuslikud hambad.

Täna pole mul peeglisse vaja vaadata. Vaatan oma tütre särasilmadesse, vaatan, kuidas ta üleni õitsele lööb, kui ma ta hommikul voodist võtan ja tunnen ja tean, et mina olengi täiuslik. Just talle olen ma täiuslik.

Emadus on toonud mulle mingi lõputu rahulolu, mida ma varem asjatult kõikjalt mujalt otsisin – üheöösuhetest, pidutsemisest, hilise ööni töötamisest. Mitte, et ma ei tunneks vajadust parem inimene olla, astuda homsesse asjaliku ja targemana kui tulin eilsest – see on muidugi alles. Aga see sügav rahulolu, teadmine, et ma teen just täpselt seda ja niipalju, kui ma suudan, see on tulnud alles emana.

Ometi… Jõulude paiku sattusin ma olukorda, kus rääkisin juttu ühe purjakil noorsandiga. Niisama, nagu ikka peosituatsioonis ette tuleb. Ühtäkki saabus meie juurde noormehe sõber, kes ülbelt teatas: “Noh, hakkame juba minema või? Mis sa raiskad siin aega, vaata, milline kole ta välja näeb!”

Ma jäin täiesti tummaks. Mitte sellepärast, et tema öeldu oleks kuidagi eriliselt haiget teinud, see oli lihtsalt nii kohutavalt ootamatu. Mis mõttes tullakse mulle oma maja ees lihtsalt solvanguid loopima? Ja mis peamine – täiesti tühja koha pealt! Loomulikult seisin ma, mokk töllakil nagu mingi loll, ja ei osanud a-d ega o-d öelda. Nooruk, kellega ma rääkisin, tundis vajadust mu au kaitsta ja minust nad sinna kraaklema jäidki. Vist isegi löömaks läks, ei tea, ei jäänud vaatama. Hiljem mõtlesin veel mitu päeva selle vahejuhtumi üle. Et mis mõttes on okei tulla ja lihtsalt kellelegi öelda, et sa arvad, et ta on kole? Mis ajast see aktsepteeritav on? Mis toimus selle noormehe peas? Mida ta saavutada tahtis? Ja kõige olulisem: kas ma tõesti olen siis NII kole, et seda peab kohe välja ütlema?!

No näete. Tahaks hirmsasti kanda rinnas uhkelt silti: “Olen endaga rahul ja armastan end sellisena, nagu olen”, aga ikka ei oska. Hoolimata sellest, et mu elu on hetkel parem, kui ta iial varem olnud on. Hoolimata sellest, et mu keha tegi läbi raseduse, sünnituse ja imetamise kadalipud ja on mind jätkuvalt suurepäraselt teeninud. Hoolimata sellest, et mind enam (väga) need venitusarmid ei morjendagi. Noh, olen kole siis olen, ega ma sellepärast kuidagi sitem inimene ole!

Aga midagi jäi ikka kripeldama. See teiste inimeste arvamus – olgugi mingi suvalise tölli oma – on ikkagi kuidagi oluline. Selles osas ei ole ma targem 16aastasest endast. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi jõuan selleni, et mind jätab teiste subjektiivne arvamus mu koledusest külmaks. Ja ma ei tea, kas ma peakski täieliku ükskõiksuseni jõudma. Teisteta ei saa, selge see. Ja kui aus olla, siis mina ei tunne isiklikult ühtki koledat inimest. Tuleb vist tõesti äraleierdatult nentida, et ilu, see vana saadanas, on ikka vaataja silmades.

igapäevaseid muresid

Argielu Leave a reply

Mina: “Kuule, kas sa oled veel kodus?”
Ruumi: “No mõni aeg olen veel, jah. Mis siis?”
Mina: “Ma käiks korra poes ära.”
Ruumi: “Aa, muidugi, mine-mine.”

Midagi ei juhtu.

Ruumi: “Aga no mine siis.”
Mina: “Nojah, aga… Ma ei viitsi ju.”
Ruumi (dramaatiliselt): “Ja kõik on koguaeg nii halvasti!”
Mina: “Jaa! Ja pood! See on NII KAUGEL.”
Ruumi: “Jah, mingi KAKS MINUTIT!”
Mina: “Ma tean!!! Kohutav!”
Ruumi: “Ja mis värk sellega on, et alati peab end riidesse panema, kui välja lähed?!”
Mina: “I know, right?! Värdjad!”
Ruumi: “Ja nibud ei või paista! What’s up with that?!”
Mina: “Maailm on hullumeelne.”

Lennukas koduperenaine loob korda vaid veerand tunniga?

Argielu 10 kommentaari

See eksperiment ilmus juulikuu Nipiraamatus. Kuna ma praegu ei jõua ei koristamiseni ega blogimiseni, siis palun väga – siin mu meeleoluka eksperimendi täisversioon!

 

“Kuule, see FlyLady programm on täiega äge,” räägib sõbranna elevusega. “Mõtle, koristad vaid veerand tundi päevas ja saad lõpuks oma kaosest siin lahti!” Kergitan skeptiliselt kulmu. Kas tõesti – 15 minutit ja kogu see segadus ja õudus mu kodus saab kontrolli alla? No seda ma pean proovima!

Kõigepealt toksin brauseri aadressiribale maagilise aadressi flylady.net ja avaneb natuke kohmakalt ehitatud lehekülg, mis lubab, et muutes iga päev natukesehaaval oma koristamis- ja elukorraldusharjumusi, saab ka kõige hullemast kodus valitsevast kaosest jagu. Olen ikka veel skeptiline, eriti kui pilguga toas jooksvat kaheaastast jälgin, mahlarida järel ja mänguasjahunnikud vaipa peitmas. Registreerin end siiski FlyLady ehk Lennukate Leedide community kasutajaks ning luban eksperimendi nimel vähemalt nädal aega truult kõiki antavaid nõuandeid järgida. Põhiprogramm on ise küll kuu aja pikkune, sest: “Et likvideerida seda kaost, mis tekkis pika aja jooksul, ongi vaja natuke aega!”

Eks siis näeb, mis välja kukub!

Esimene päev: kraanikauss läikima!

Esimene ülesanne, mille FlyLady mulle annab, on naeruväärselt lihtne. Nühi oma kraanikauss läikima! See on kõigi FlyBaby’de ehk Lennubeebide esimene samm. Miks midagi nii… labast? Võiks ju alustada sellest hunnikust pestud pesust, mis nädalaid kappi panemist ootab, või köögikapipealsetest, kust enam tööpinda nähagi pole… Aga ei, just kraanikausi juurde mind suunatakse. “Sul peab olema tunne, et oled midagi ära teinud,” julgustab FlyLady. “Kui sa hommikul üles ärkad, su särav kraanikauss justkui naeratab sulle!”

Kui aga kraanikausipesemisse süveneda, tuleb välja, et kõik polegi nii lihtne. Kuigi läikimanühkimine on elementaarne (vahendite ja harjadega), siis väljakutseks saab hoopis kraanikausi samas seisukorras hoidmine. FlyLady keelab nõusid kaussi koguda ning annab neile, kel nõudepesumasinat pole, ettepaneku nõud kraanikausikappi eraldi kaussi koguda ning siis korraga ära pesta. Vabandage, aga see on lihtsalt jabur. Kraanikaussi kogungi ma neid seetõttu, et siis saab vee sisse lasta ning hiljem ei pea, nagu mingi loll, harjaga kuivanud toitu taldrikutelt nühkima.

Aga okei, minu jaoks pole probleem nõud ka kohe ära pesta, see on tegelikult mu harjumus olnudki. Lihtsalt nüüd ei jäta enam midagi hommikuks. Ahjaa, roostevabast teraseid kausse käsib FlyLady ka iga kord pärast kasutamist ära kuivatada! No ikka selleks, et veeplekke ei tekiks… Nojah, mõtisklen, lapiga kraanikaussi kuivatades. Eksperimendi nimel…

Teine päev: löö end üles! 

Mina olen FlyLady määratluse järgi WAHM ehk work at home mum, kodus töötav ema. Tuleb tunnistada, et koduriideid on mul ootamatult kordades rohkem tekkinud kui “viisakaid”. Aga ma lihtsalt ei näe põhjust, milleks end üles lüüa – dressides ja maikas on ju nii palju mõnusam kodus aeleda, vahepeal lapsega mängida või aias mässata – täpselt kuidas päev kujuneb. Seega on teise päeva väljakutse minu jaoks natuke vastumeelne. Löö end üles, käsib FlyLady. “Ja kindlasti kanna kodus kingi, ei mingit paljajalu patseerimist!” Söögu mind susi, aga kodus mina kingi kandma ei hakka! Ka mitte eksperimendi nimel!

Koduleheküljel on küll pikk essee, mis loetleb kõik põhjused, miks kingade kandmine kodus kasulik on, alates sellest, et siis sa juba tunned end asjalikumana, lõpetades sellega, et kingi kandes ei teki kandadele paksendeid. Olgu neil või miljon põhjust, mina käin paljajalu või talvel sussidega. Küll aga on mind sel päeval linnas ootamas kohtumine, seega katsetan ka kodus korralike riietega olemist. Tuleb tõdeda, et on ilusam tunne küll. Telefonile vastan asjalikuma häälega, töö lendab käes paremini ja üllatuslikult ei katagi mind õhtuks määramatute plekkide rida. Huvitav…

Foto: Kalev Lilleorg

Foto: Kalev Lilleorg

Kolmas  päev: missioon kummut! 

Kuna Lennu-Leedide kommuunis on inimesed aastaid, siis on igal kuul käimas ka uued väljakutsed, mis hoiavad ka vanu liikmeid tegusana. Seega saabub igal hommikul mu postkasti lisaks beebisammudele ka “päeva missioon”, kus on lühidalt kirja pandud, millisele segadusele sel päeval keskenduda. See nädal on pühendatud magamistoa korrastamisele ning kolmandal päeval otsustan ka missiooni järele proovida. Selleks on kummutipealse koristamine, mis sobib hästi – sinna ikka on asju kuhjunud.

Aga enne muidugi igahommikune rutiin – löö end üles, loe e-kirju, hoia kraanikauss läikivana. Siis pöördun missiooni poole ja kuna on reedene päev, on see ühtlasi viimane päev, mis magamistoale (tsoon 4, nagu see FlyLady’l jagatud on) pühendatakse, järgmisel nädalal koristatakse juba uut elamise osa. Aga mul pole vahet, kõik on niikuinii segamini, samahästi võin alustada ju kummutist.

FlyLady kirjutab lühidalt ja konkreetselt, et kummutipealse korrastamise jaoks on mul täna veerand tundi. Taimer käima ning tee korda nii palju kui jõuad! Haha, naeran omaette. Tahaks näha…

Aga kui kummutipealne korras ja kell ikka veel käinud pole, tuleb välja, et… tõesti! Selle õudse soki- ja vidinahunniku kordaseadmiseks ei kulunud mul veerandit tundigi! Ja ometi olen ma seda nädalaid edasi lükanud, sest see tundus nii suure ettevõtmisena… Eriti mõnus on see, et rohkem ma sel päeval koristamisega tegelema ei peagi, ainus ülesanne on vaid nende veebisaidi ja programmiga lähemalt tutvuda. Ja see on juba puhas mõnu ja põnevus!

Neljas päev: vihista ja pühi!

On laupäev ja lisaks tavapärasele rutiinile uusi ülesandeid meiliboksi ei potsata, küll aga antakse eelhoiatus, et järgmine nädal pühenduvad Lennu-Leedid tsoonile 5, milleks on elutuba. Otsustan siis selgeks õppida vahva nipi, mis kodulehelt silma jäi ja mis kuulub edasijõudnute igapäevarutiini juurde.

Swish and swipe, mida võiks tõlkida kui vihista ja pühi, tähendab, et igal hommikul hambaid pestes kulutad sa ka ühe minuti (jah, ainult ühe!) ja tõmbad puhtaks peegli ja kraanikausi veeplekkidest (selleks pead muidugi varuma vannituppa lapid ja vahendi). Teine pool minutit pühenda vetsupotile. Vala vetsuharjahoidjasse mingit puhastusvahendit – mina kasutasin selleks vastiku lõhnaga šampooni, mis ammusest ajast seisma jäänud. Nüüd ei jää muud üle, kui pärast hambapesu harjaga korra vetsupotist üle käia ja vihinal vett peale lasta. Mõte on selles, et kulutades iga päev hästi natuke aega, hoiad end harvemast, kuid põhjalikumast – ja ka vastikumast – küürimisest.

Ausalt, see komme hakkab kergelt külge ja soovitan täna kõigile harjahoidikusse vana šampooni valada. Lihtne ju! Ja pott alati puhas!

Beebisammude juures õpetatakse neljandal päeval koostama “Kontrollipäevikut”, mis on sisuliselt majapidamiskalender, kuhu sa vaikselt õpitud nippe kogud ja harjumusi kirja paned. Nimekirjad mulle meeldivad, samas meeldib ka spontaansus. Ja kuna kohe on jaanipäev, jääb päevik minust alustamata. Küllap jõuab!

Viies päev: hoia negatiivsed mõtted eemale!

Kuna on pühapäev, siis midagi uut postkasti ei potsata, küll aga on aeg ette võtta järgmine beebisamm. “Kas sa kuuled oma peas negatiivseid tänitavaid mõtteid?” küsib FlyLady minult ja peab tunnistama, et üsna sageli on minuga tõesti nii. Mis mõtet on koristada, kui kõik on kohe jälle s*tane, huilgan peas vaat et igapäevaselt. No ja mis siis, et ma pole mingi puhtusefriik, torisen, kui sõbrannad jälle koristamise kohta märkuse teevad. Vähemalt on mu laps õnnelik!, lohutan end.

FlyLady käsib kõik negatiivsed mõtted kirja panna (mida ma ka tegin) ja pöörata need positiivseks. “Sa väärid õnne!” särab lause kodulehelt vastu ja ma otsustan, et, kurat, väärin jah! Ja kirjutan märkmepaberile “Naerata!” Sest miks mitte?!

Kuues päev: “kuumad kohad” ja 15 minutit elutoas

Eksperimendi eelviimane päev on taas täis põnevust. Mis siis täna? Kraanikauss läigib, hommikul tõmban probleemita üle vetsupoti, naeratan endale peeglisse ja loen huviga FlyLady’lt saadud kirja. Täna siis elutuba! Esmaspäevaseks missiooniks on veerand tunniga korjata elutoast kokku kõik asjad, mis sinna ei kuulu. Vaatan üle nurgad ja diivanid, korjan kokku riided ja tõstan jalus olevad mänguasjad tütre tuppa. Kui taimer piiksuma hakkab, lõpetan. “Ära kuluta elutoas kolme tundi!” meenutab ka FlyLady oma kirja. “Tee, mida sa veerand tunniga suudad, ja siis peatu!”

Fantastiline! Elutuba on kohe silmnähtavalt rohkem korras. Ja jällegi, ainult veerand tunniga!

Beebisammuks on täna “kuumad kohad” – see on see esikukapp või kirjutuslaud, kuhu käest kukuvad postkastist võetud arved, ostutšekid ja kõik see “küll ma hiljem vaatan üle!”. Minul on selleks kirjutuslaud ja kapike välisukse kõrval. Instruktsioonide kohaselt tuleb mul täna pühendada “kuumale kohale” kaks minutit ning seal kord luua. Ja… üle kahe minuti see ei võtagi. Ajakirjad kokku, vanad arved kausta, tehtud!

Ainult et… koduriietes. Ausalt, no ei viitsi end üles lüüa. Lohutan end, et selle palavaga on suvekleit ka täitsa aktsepteeritav riietus.

Viimane päev: riided valmis ja viis minutit tolmutamiseks

Nädal aega hiljem on palju häid harjumusi mu elu juba üle võtnud. Hommik algab (natuke teadlikumalt) riietumisega ja vannitoas minuti korra hoidmisele pühendamisega. Siis loen kirju, tutvun missiooniga tänaseks, kirjutan endale märkmepaberile meeldetuletused (osta piima, naerata, kaks minutit “kuumas kohas”), teen tööd ja kui vabam hetk tuleb, võtangi missiooni ette. See on ülilihtne – võtta viis minutit ja pühkida elutoa nipsasjadelt tolmu.

Asi, mida ma MITTE IIAL teha pole viitsinud, läheb lennates, sest võtta selleks viis minutit ei tundu mingi probleem ega kohustus. Beebisammude programmis on seitmendal päeval samuti ülesanne, mis on pigem rõõm kui piin – enne magamaminekut valida välja riided järgmiseks päevaks. Minu ema on seda, muide, aastaid teinud ja kooli ajal tegin seda isegi. Sest kellel on aega hommikul selle peale mõelda, kui kell 8 tunnid algavad! Nii valingi homseks välja järgmise suvekleidi ja heidan rahus magama.

Paistab, et minust võib tõesti Lennukas Leedi saada. Kodu on ju juba palju rohkem korras. Ja mis peamine, selle korras HOIDMISEKS ei paista tõesti pea üldse aega ega vaeva kuluvat…

hair watch

Argielu 5 kommentaari

Viimati käisin ma juuksuris veebruaris ja nüüd ei pidanud enam vastu. Töötava inimesena sain endale seda lõbu ju lubada, et natukenegi ometi seda pahmaati soengusse lõigata. Muidu on see väljakasvatamine võibolla ehk jätkuvalt plaanis, aga ilma vahel lõikamata on seda ikka ilgus teha.

Niisiis võtsin eeskujuks Chelsea Kane’i juuksed, mis on lihtsalt totaalselt oosõm ja kuna juuksur (käin Katrin Kruusma salongis ja nüüd on minu juuksur Janika, sest vana juuksur peab sabbatical’i) tundis end eriliselt kelmikalt, keeras ta mulle väikese laine ka sisse.

Mulle väga meeldib, et sellises pikkuses juustega on võimalik NII PALJU teha. Poisipeaga oli ju tegelt ka – ludriks või sassi või tukk ühele või teisele poole jne. Aga praegu on mul föönitamise, puhvi ajamise, sasimise ja klambritega kinni panemise võimalused. Enne nad lihtsalt… vedelesid mul peas.

Oo, kolm lõiku juustest! Tugev töö. I amaze myself sometimes.

kes ei šeivi?

Inimesed ja inimeseks olemine 10 kommentaari

Lugesin sõbrantsi lingitud artiklit “I Don’t Shave” ja see pani mõtlema. Kui on üldse midagi, mida ma naiseks olemise juures vihkan, siis on see karvutustamisprotsess. Ma jälestan kulmude kitkumist, kuid olen seda ometi umbes 14 aastat teinud. Ma vihkan, et suviti tunnen ma survet ka kõik need üheksa heledat jalakarva ära depileerida. Ma vihkan, et ma pean käsipagasiga välismaale sõites tegema väljamineku ja ostma raseerija, sellepärast et RASEERIMA PEAB.

Ja ma vihkan, et mu nahale see üldse ei meeldi, koguaeg on mingi häda. Ja ma vihkan, et mul on elus olnud kordi, kus mõni peabki vajalikuks seda kommenteerida, kuidas ma täpselt šeivitud olen. Või pole. (Oo õudust! Teinekord ka pole! WOULD SOMEONE THINK OF THE… erm…)

Muidugi, need vennad on ässhõulid, seda muidugi. See on faking minu enda keha ja ainult minult on õigus otsustada, kuidas ma temaga ringi käin. Tahan šeivin, tahan ei šeivi. Tahan, teen trenni, kui ei taha, ei tee. Tahan, saan lapse, kui ei taha, siis ei saa. Tahan, kasvatan kulmud monobrauks, tahan, ei kasvata…

Aga oleks see vaid nii, eks. Asi polegi ehk niivõrd kuttides, kas pole? Kõige rohkem on ikka torganud see üks kord, kui sõbrants ehmunult küsis, mis küll mu kulmudega juhtunud on (kui ma imiku kõrvalt vabshee ära unustasin, et äkki peaks kitkuma ka). Ja ma mäletan, kuidas ükskord käisime saunas ning sõbranna tundis piinlikkust, hakkas vabandama: “Sorri, jaa, ma tean, et ma ei ole jõudnud šeivida…”

Jeesus, naised, need on ju kõigest karvad! Kõigil nad kasvavad, mõnel vähem, teisel rohkem. Mõni kannatab raseerimist hästi, mõnele meeldivad kiilakamat sorti “soengud” – aga palun, laske käia! Aga ärgem tundkem end süüdi, kui me tunneme, et seekord ei viitsi. Kas see oleks võimalik?

Pigem mitte. Ja seda artikli autor ju küsiski – kuidas me ometi oleme jõudnud punkti, kus midagi, mis on keha juures loomulik – ja seda iga keha juures – on naiste jaoks by default midagi, mida tuleb häbeneda, varjata, esimesel võimalusel maha lõigata…

Nojah, küsimus on esteetikas. Aga erinevad inimesed peavad esteetiliseks erinevaid asju. Mul näiteks on alati olnud tõrge liiga pikkade juustega meeste vastu. No ja siis? See, et MUL on tõrge, ei ole mitte kuidagi nende probleem. Neil on õigus teha oma juustega, mida nad tahavad ja see on täiesti fain. Ma ei tuleks selle pealegi, et kellelegi minna soenguvalikut ette heitma. Ja kui mulle inimene meeldib, siis ma ausalt öeldes ei pane seda isegi tähele, millised on tema soengu- või raseerimisvalikud. Teine lugu on silmarõõmudega, aga kui aus olla, siis ega silmarõõm saab ikka silmarõõmuks ju siis, kui ta klapib algusest peale. Mitte nii, et oh, kena kutt, aga ta peaks muutma enda juures seda ja seda ja seda ja natuke toda ka…

Aga noh, mis sellest kõigest ikka. Mõnedele meeldib üks, teistele teine. Aga nagu paljude asjadega siin ilmas kipub sageli peale jääma arvamus, et kõik peaksid tegema ühtemoodi, nii nagu “on õige” ja “kõlbab”…

Niisiis, šeivima?

paksude tüdrukute mured

Inimesed ja inimeseks olemine 23 kommentaari

Ma olen elu jooksul vähe kleite kandnud ja see pole mitte seetõttu, et ma EI teaks, et minu kehatüübile sobivad tegelikult paremini just kleidid. See on seetõttu, et talvel ei viitsi sukapükstega jamada ja suvel on… muud probleemid. Jah, täna ma räägin teile ühest murest, mille peale pooled teist suud kõverdavad ja teised kaasa noogutavad.

Faking reied. Nad faking hõõruvad. Ja kusjuures, nagu ma olen aru saanud, polegi see alati paksude tüdrukute probleem, vaid tegu on peamiselt kehakujulise eripärasusega. Nii et kui sul jalad mingist punktist käimise ajal kokku puutuvad, siis võid sinagi teada, kui megalt vastik võib olla pikki maid kleidikeses vänderdada.

Naistega rääkides olen ma kuulnud erinevaid lahendusi, kuidas selle murega mõnusal palaval suvepäeval võidelda, kui püksid ei tule kõne allagi. (Noh, peale selle obvious lahenduse, et sa ei kõnnigi. No näiteks lased end muudkui aga sõidutada punktist punkti ja jalutad minimaalselt.) (Mis nii üldisel skaalal ei aita muidugi kuidagi mure PÄRIS lahendusele kaasa, milleks oleks piitspeenikesed jalad.) (Mm, piitspeenikesed jalad…)

Mina olen tavaliselt kandnud retuuse, aga kurat, palju sa viitsid neid retuuse kokku osta, et nad sobiksid kõigi su eri tooni ja tegumoodi kleitidega. Ja mingist hetkest on juba naeruväärne ka. Pluss – ega retakad sukapükstest paremad pole. Samamoodi palav ja rõve hakkab lõpuks.

Siis tuli Ruumiga arutades välja, et internetis on hunnikute viisi (peamiselt USA) foorumeid, kus naised sellele propsile lahendust otsivad ja on järele proovinud näiteks reisi kreemitada. Mida ma ei viitsi proovida, sest kui on palav, tundub see eriti iu, mingi kreemiliga jalgevahel. (Heh. Hehehheh.)

Ja siis on veel kaks nippi – (beebi)talk ja higipulk.

Yes, seriously. Naised on nii hädas, et kasutavad hõõrdumise vältimiseks talki või higipulka. Mis mõlemad, muide, töötavad. Kuigi on tüütud.

No ja siis on variandiks veel muidugi pika säärega Spanxide kandmine. Mis tähendab, et su kõndimist saadab sensuaalne siuh-viuh-siuh-viuh heli, kui jalad Spanxides ikka kokku hõõrduvad. Aga abiks ikka, pluss on visuaalselt rasvu vähem, I guess. Ma ei tea, mul pole Spanxe olnud. Õigemini, kunagi olid, nüüd enam pole, peamiselt selle siuh-viuh asja tõttu ja üldiselt ka on nad kuidagi ebamugavad.

Ja lõpetuseks ühe sõbranna lause, kellelt küsisin, kuidas tema chafing issue’d lahendanud on.

“Noh, alati polegi vaja, aga kui ongi, siis kasutan midagi, mida ikka käekotis leidub. Higipulka või… libestit.”

vallaliste naiste muud mured

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Heh. Heheh. Kirjutasin üle pika aja “vana-Daki” tüüpi postituse ja kohe läks viral, nii nunnu:)

Palju asju jäi aga ütlemata, ja kommentaarides tõstatusid ka mõned teemad, mille kohta tahaks veel lisada.

Ja igaks juhuks mainin, et kui ma kirjutan sina-vormis, ei kirjuta ma ENDAST per se, vaid ikka üldistades. Ehk et see jutt polnud mingi konkreetne üks tüüp või et ma nüüd istungi fesaris ja vahin linnukesi (mitte pidevalt vähemalt). Sest kui ikka mingi tõmblemine pihta hakkab, siis ausalt öeldes pole mul selleks praegu aega ega tahtmist, nii et ma üldiselt ei viitsi sellega kaasa minna. Kummaline ongi aga see, kui paljudel on sarnaseid kogemusi.

Kuna ma olin viimati vallaline bFB (before Facebook), siis, mälus sobrades, võib tunnistada, olid mängud ikka samasugused. Saadad sõnumi, tuleb raport, aga vastusõnumit ei tule. Helistad, ei võeta vastu, ja siis ootad nagu mingi loll. Ja, ma mäletan, kuidas ma lõpuks õnnelikult suhtes olles hakkasin täpselt samamoodi kõigile oma sõbrannade andma üht ja sama nõu: “Aga räägi temaga! Miks sa ometi temaga ei räägi?”

See on kõige asjalikum ja kõige tobedam nõuanne, all rolled into one.

Sest vahel on nii, et klapib. Klapib kõik – mehel on “õige lõhn”, ta on sinu tüüpi inimene, te mõistate teineteist poolelt sõnalt ja olete juhuslikult ka oma eludes emotsionaalses mõttes samas punktis. Kuid, olgem ausad, palju seda ikka juhtub! Enamasti on ikka üks või teine asi valesti, võngub valel sagedusel. Ja see, miks hakkab mingi trillallaa-trullallaa selle omavahelise suhtlemisega, ei pruugi üldse taanduda sellele, kas sa meeldid talle piisavalt või on ta okei tüüp. Sel võib olla sada põhjust, miks suhtlemine imelikuks muutub. Tööd palju, eks käib pinda, tervis kehv, pole tuju, vanaema vajab hooldamist, kauge sõber külas… Misiganes, eks.

Ja teinekord on raske seda ka otse välja öelda, sest otse välja ütlemine tähendab konkreetsust. Elu harva annab sulle konkreetsed vastused. Või on vastus, mis sa täna tahaks anda, täiesti erinev sellest, mis võib olla homme – ja sa TEAD seda. Järelikult on targem plähmerdamist vältida. Las jääda rauad tulle, kui neid homme vaja võib minna.

Teine asi on see, et kuigi meile (nii meestele kui naistele, ma arvan) meeldib asjades konkreetsus, siis deitimine ja flirtimine on harva midagi konkreetset. Seks-ja-linna-stiilis kohtinguid mina oma sõprusringkonnas ausalt öeldes näinud polegi. Vähemalt pikka aega. Ikka on nii, et tutvutakse, ühised seltskonnad ja värgid, siis liigub asi juba koos peolt lahkumise poole, no ja nii edasi. Mis ma öelda tahan, on see, et harva on asi nii, et tutvud, küsitakse numbrit, helistatakse, kutsutakse kohtingule, käid 3-5 korda koos viisakalt kinos ja restoranis, suudled lahkudes tänavanurgal ning siis hakkad arvutama, millal võiks ta enda juurde kutsuda (mis see “reegel” oligi – kolmandal kohtingul võib minna voodisse?), ja sealt siis areneb suhe, läbides kõik nõutud etapid.

No ja kuna sellist pimeduses kobamist on tänapäeva suhete juures nii palju, siis ongi paratamatult väga pikk etapp selline, kus sa täpselt ei tea ise ka, mis käimas on ja kuidas sellesse suhtuma peaks. Justkui on, justkui pole ka… Aga kuna pole seda SATC ette antud kolme deidi reeglit, mille järgi saaks hinnata, kas asi on tõsine või mitte, siis plähmerdadki ringi, vahid linnukesi ja rohelisi täppe. Selline see eluke kord juba on. Tahaks, et oleks alati teada, wtf parasjagu käimas on, aga nii sageli pole õrna aimugi.

Kõigil osapooltel.

Midagi tahtsin nagu veel öelda, aga Mila mässis mu pea salli ja käskis magada.

Naiss!

kuu küüned

Argielu 3 kommentaari

Täiesti müstiline, kuidas pärast geelikate panemist (algas eksperimendina, suve lõpus otsustasin, et võtan maha, praegu nad veel on) (ja Delfis kirjutasin siis eksperimendist nii) on NII PALJUDEL järsku minu küünte kohta arvamus. Ja seda vähi-teemat ei hakka ma üldse üles kiskuma, eks, aitab ka juba.

Naljakas, ma olen muidu ikka kõva lakitaja olnud. On perioode, kus üldse ei viitsi, aga siis jälle vahetan üle päeva lakki. Ja ma ei mäleta küll, et inimesed mu maniküüri oleks isegi märganud, saati siis kommenteerinud. Aga nüüd äkitsi märkavad ja ütlevad kõik. Oh, meenus – paar korda on ikka varem ka öeldud. Kui ma näiteks küüned siniseks olen lakkinud.

Ja nüüd on mul kuu aega olnud üsna tagasihoidlik hele lakk, aga ikka jääb ette. A no las ta siis jääb.

Sel korral olin ka dilemma ees, sest mulle on väga oluline, et ma saaks küüsi ise ka lakkida – ma ei suuda üht ja sama maniküüri liiga kaua kanda. Nii et kui ma isegi tahaks väga midagi cooli või nail art stiilis proovida, jääb see ratsionaalsetel kaalutlustel ära. Nii hästi inimene ometi ei ela, et võiks kord nädalas maniküüri uuendamas käia.

Nii et kui juba beežikad küüned on olnud, jäigi lauale kas prantsuse maniküür või midagi roosakat. Valisin viimase.