Tag Archives: intestines

kõhujutte

hoomamatu 2 Replies

On üks hästi ilus kõhupiltide seeria, mida näeb siin: Pacing The Panic Room. Vaatasin seda ja kahjatsesin natuke, et mul kauneid kõhupilte pole või pole kedagi, kes neid teeks, aga see oli vaid korraks-mõte. Peamiselt ma ei viitsikski sellega jamada, sest ma olen juba veendunud, et täispikkuses pildid minust praegu ajaks mind ainult masendusse. Nimelt pole meil kodus ju peeglit ja iga päev, kui ma ennast riivamisi töö juures liftipeeglis näen, olen ma aina õnnelikum, et meil peeglit pole.

Samas hõiskasin ma veel eelmisel nädalal, et jeejee, mul pole veel kõhtu, küll on tore. Kuni siis sain kokku intervjuuks ühe lauljaga, kellega olid hoopis teised jutud ja kes siis, kui hüvasti jätsime, ootamatult küsis:
“Kas tead juba ka, kas tuleb poiss või tüdruk?”

Hetkeks lõi mul juhtme kokku, sest ma ei saanud üldse aru, millest jutt käib. Siis jagasin lahti, ütlesin naeratades: “Tüdruk,” ja mõtlesin terve tee tagasi Tallinna, et mis siis, kui mul olekski selline kõht? Paljudel ju on selline kehakuju, et kõht ongi suurem. Et on ikka julgust küsida mehel!

Siis hakkasin kahtlema, et äkki polnud asi tema julguses, vaid et äkki ma tõesti näengi juba rase välja. Omast arust küll mitte, aga mis siis kui?

Siis otsisingi selle blogi üles, et kui suur peaks kõht juba olema. Ja kui 27. nädala juurde kerisin, siis sain šoki. Mina küll nii suur ei ole! St minu kõht küll nii suur ei ole! No päriselt ei ole mul sellist punni ees, nagu temal on. Aga siis ma vaatasin ja mõtlesin ja… Äkki on silmapete? Et kuna see tütarlaps piltidel on ju keegi, keda iseloomustab hästi sõna petite ja mina seda mitte ei ole, äkki ongi silmapete? Et TEGELIKULT ongi mu kõht sama suur, aga kuna mul on ka teised osad suured, näiteks tagumik ja jalad ja käed ja nägu, et äkki siis on meil peaaegu sama suur kõht, tema oma lihtsalt paistab tema muidu väikse keha küljes suuremana?

No tegelikult olen ma jätkuvalt veendunud, et mul ikka nii suur kõht ei ole, tissid on veel suuremad. Ja see on ka mu ainus tähis, mille järgi orienteeruda – kui kõht on suurem kui tissid, siis ma lõpuks ütlen, et mul on suur kõht.

Ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, KUI SUUREKS see kõht ikka seal piltidel venib ja et kuidas ma tegelikult elasin tänase päevani (ja elan siit edasigi vist) arvamuses, et ma kuidagi pääsen sellest. Umbes nagu Mann kirjutas, et ta ei ühenda kuidagi ära, et sünnitama peab ka. Mul on kõhuga sama lugu – ma olen täitsa veendunud, et MINUL nüüd küll kõht nii suureks ei lähe! Mul on ju laiad puusad ja siin sees küllalt ruumi, et ta võikski nagu SISSEPOOLE kasvada, mitte väljapoole.

Ma võin ju aru saada, et reaalselt muidugi sellest siiski ei pääse, aga see ei tähenda, et ma päriselt seda usuks.

/

Kõige lemmikumad hetked päevast on need, kui saan pugeda voodisse, ohata raskelt kogu päevastressi endast välja, panna klapid kõhu peale ja lugeda raamatut. Need hetked on nii vaimustavad, et ei mahu sõnadesse. Ma olen varemgi ju lugemist nautinud, kuid praegu annavad need paar tundi päevas mulle nii mõnusa mahalaadimislaksu, et see on nagu narkootikum. Või pudel veini. Ja nende hetkede väärtus on seda suurem, et ma ei tea ju, millal kunagi jälle nii saab. Räägitakse küll, et ju saab, aga pärast aprilli läheb sinna ilmselt mingi aeg. Nii et ma naudin täiega, et just see on pea ainus asend, kus mul midagi ei valuta või raksu või krudise ja ma saan ära unustada, et päevad on üsna vaevalised.

Ja mind ärritab nende vaevuste juures see, et kui üldiselt ma pidasin raseduse parimaks kõrvaltoimeks seda, et pole päevi, siis vähemalt päevade ajal ma teadsin, et hiljemalt viie päevaga on see jama möödas. SEE jama kestab aga veel vähemalt kaks kuud ja rohkemgi ja keegi ei ütle mulle (sest keegi ei tea), kas läheb paremaks või ei lähe. Tähendab, ärgem saagem valesti aru, see pole midagi hullu, see on lihtsalt maru tüütu. Et vahepeal valutab. Ja et aeg-ajalt meenub äginal, kui vaevaline on olla. Õnneks on need momendid ja kui ma näiteks diivanil vedelen, siis on ikka väga mõnus. Kusjuures, see on ainult viis kilo, mis mulle vaevusi põhjustab (muuhulgas). Kui neid kilosid oleks rohkem… oeh, ei taha väga ettegi kujutada! Eks nad mingi aja peale tulevad, aga mida aeg edasi, seda vähem ma pean neid taluma, eks. Ja seda rohkem tunnen ma kaasa (või pigem sobiks siia ingliskeelne I feel for them) nendele naistele, kel juba praeguseks faasiks on kümme ja rohkem kilosid lisandunud.

Kõhust veel. Ma olen hakanud tundma hingesugulust kõigi naistega, kes on praegusel hetkel rasedad. Kate Hudson – my best friend! Pinki punus pungub piiga (üks äramärgitud pealkirju Sulev.ee Kuldse prill-laua auhinnale) – minu punus ju ka! Huviga jälgin ühe ajakirja peatoimetajat, kes minuga vist umbes sama kaugel – kumma kõht on suurem? (Ja siis sakutan Abikaasat varrukast: “On ju, minu kõht on väiksem!”) Mariah Carey ootab kaksikuid – jumal tänatud, et mul vaid üks neid on! Lily Allen kaotas lapse – ma oleksin tahtnud teda kallistada ja öelda, et kõik saab korda. Kõik rasedad naised on nagu minu sõbrannad, kuigi nad ise ei tea seda. Jah, selle partikulaarse raseduspsühhoosi eest on ka raamatud hoiatanud ja ka see oli üks asi, mida ma väga mikski ei pidanud. Aga näet, elu teeb korrektiive. Ma usun, et sama huviga hakkan ma jälgima ka neid naisi, kes minuga samal ajal sünnitavad – kui kiiresti nad vormi saavad, kuidas nende lapsed kasvavad… Siit, ma näen, on alguse saamas eluaegne väike hobi.

Aga nüüd ma lähen ja teen tööd natuke ja siis ma hakkan šokolaadikooki küpsetama. (Sellest, et minu nesting on küpsetamine, räägin ma teinekord.)

propeller*

hoomamatu 3 Replies

Lõpuks on meil:

  • elutoakardinad
  • elutoas põrandalamp

Uskumatu. Kuigi seda, et ükskord saab sellest kastist kodu, ei usu ma enne kui see juhtub.

/

Ma loen ühe pornostaari blogi ja iga kord imestan. Tähendab, muidugi tuleb pornostaari blogi lugemisel ettevaatlik olla, sest see pole SFW mingil juhul, aga vahepeal ma unustan selle ära ja klõpsan lingile, kui see riideris päeval ette tuleb ja siis hakkab kiirelt piinlik… Aga see selleks.

Tähendab, loen siis ühe pornostaari blogi ja iga kord üllatab see mind. Mind üllatab see, kui lihtne võib mõne inimese elu olla – ta kirjutab keppimisest ja toidust. KÕIK. Mulle jääb mulje, et sellest ta päevad koosnevadki: ärkab, sööb, kepib, sööb, kepib, toimetab (kepi)videoid, sööb, magab. Noh, mis seal imestada, eks. Kui asendada selles loetelus sõna “kepib” sõnaga “töötab”, siis saamegi “tavainimese” päevaplaani, on ju nii. Ehk siis nii ju ongi ja kui tahta oma elu üle vinguda, siis on ju täitsa oma süü, et me oleme oma tööks ja elukutseks valinud millegi, mille sinna ritta panemisel me nii suurt rahuldust ei tunne (kui ilmselgelt see pornostaar tunneb).

Mind üllatab tema (ja ta blogi) juures üks asi veel, aga sellest ma ei viitsi rääkida:) Ma lihtsalt arvasin, et ta on hoopis teistsugune…

Ühesõnaga, mulle tundub, et sellest saab isegi mingi elufilosoofia vormida. Et kui sa isegi tahad, et saaksid öelda, et su päevatöö on midagi meeldivat, siis tegutse selles suunas. Probleem tekib siis, kui sa ei oska ettegi kujutada, mis see olla võiks, mida sa teha tahad. Ja sellele mõtlen ma neil päevil päris sageli, et mis must saab. Pärast emapuhkust pole mul kohta, kuhu tagasi minna ja ma ei tea ikka veel, kas igapäevaajakirjandus on see, mida ma teha tahan. Ma kaldun (taas) arvama, et siiski ei ole. Ma tahaks küll kirjutada lugusid ja toimetada, aga ma tahaks seda teha võimalikult stressivabalt, soovitavalt kodust ja oma ajagraafiku järgi. St ma aktsepteerin tähtaegu, selles ei ole küsimus, aga kellast kellani asjad on minu jaoks stressitekitavad. Ja SAMAS, pange nüüd tähele, meeldib mulle siiski mingi rutiin, ma ei taha töötada nädalavahetustel või õhtuti, nii et TEGELIKULT aktsepteerin ma täiesti kehtivaid “tööaja kellaaegu”, lihtsalt mulle hakkab südamest vastu kella peale ärkamine.

Aga miski ütleb mulle, et ma ei saa enam iialgi kunagi magada ja kella pole ka vaja, selle asendab lapse nutt.

ÜHESÕNAGA. Mu point on selles, et tegelikult on selliseid töökohti olemas küll, mis mulle sobiks. Või siis oleks võimalik vabakutselisena asja nii korraldada, et hunt söönud, lambad rahul. Ma mõtlen, et üks ihaldusväärsemaid töid üldse ajakirjanduses on vist kodust töötav tõlkija, kes teeb välisuudiseid. St tõlgib neid, refereerib allikaid. St ise ei helista ühelegi allikale, ise ei pea midagi kuskilt välja kaevama. Lihtsalt loed välisajakirjandust, tõlgid ja saad palka. /Mitte et tõlkimine oleks kerge töö või midagi, aga see siiski pole päris ajakirjanikutöö ju, mis eeldab ise info kogumist, mis on teinekord üsna tüütu…/ Ma mäletan, et tegin seda Rohelises Väravas töötades ja see oli ILGELT MÕNUS. Nagu zen. Kõigepealt tegin Eesti uudised (selle vastikuma poole) ära ja siis tuli zen-osa, kus sai tõlkida, mõnuga… Kuigi samas mu esimene esikaanelugu (aastal 2005?) vist oli see, kirjutasin Eesti laevast Lootus II-st, mis röövpüügiga tegeles ja see lugu põhines suuresti välisallikatel ja see oli väga rohket tööd nõudnud artikkel. Ma töötasin selleks läbi lehekülgede viisi ametlikke aruandeid, raporte jne, see oli rohkem detektiivitöö kui tõlkimine.

Ja siis ma mõtlesin veel, et kõige stressivabam oli ikkagi töö PPs. Mõnus on see sotsiaalmeediaga nokitsemine, autoritega suhtlemine, isegi raamatute tassimine oli omamoodi zen. Aga samas jäi ikkagi midagi puudu, midagi oleks tahtnud nagu veel teha. Teisalt meeldis mulle väga see 11-15 graafik, nii ma tundsin tõesti, et saan asju tehtud, mitte ei raiska oma elu kuskil kontoris istudes. Ja niimoodi ma päriselt ka tegin kõik see neli tundi aktiivselt tööd, mitte ei prokastineerinud ega tegelenud muu ajaviitega, millega harilikult kontoris aega täidetakse. (Üldistan, muidugi, on igasuguseid töid ja ameteid…)

Nii et ühesõnaga ma kujutan ette, et mulle sobiks selline vabagraafiku alusel toimuv töö, kus on VÕIMALUS minna kontorisse, sest mulle meeldib ikkagi välja ka saada. Ja ikkagi arvan ma, et kuuajakirjas töötamine võiks olla midagi mulle… Või siis võrgumeedia, sotsiaalmeedia, toimetamistöö – see kõik ju ei eelda tänapäeval enam oma kodukontorist lahkumist (kuigi väga paljud ülemused seda siiski nõuavad, sest nii on olnud kombeks – või muud põhjused. Samas ma saan aru, et jooksvaid asju on märksa kergem lahendada, kui inimene on käe-jala juures..).

/

Üks elufilosoofia veel. Nagu te teate, on mul aktiivses kasutuses muregeen. Ma kohe oskan muretseda. Eriti kipun ma muretsema autoroolis ja üritan ette näha järgmist kilomeetrit – kas keegi keerab ette, kas mul on võimalus rida vahetada, kas ma jään kellelegi ette, kui siit lähen jne. Ja alati, kui ma end sellistelt mõtetelt taban, meenub mulle mu sõiduõpetaja. Me sõitsime üles Riia mäest ja ma hirmsasti kartsin jääda sinna foori taha, sest kartsin, et ei saa kallaku pealt minema (seda kardan praeguseni natuke vahepeal, sest ega ma seda “kapotikergitamistehnikat” eriti selgeks ei saanudki). Sõiduõpetaja ütles selle peale stoilise rahuga (ja kerge vene aktsendiga): “Sina ära muretse, sina lihtsalt sõida, kui sõita on vaja.”

Ja nii ongi. Tuleb lihtsalt sõita ja tegeleda võmalike probleemidega siis, kui need käes on. See vist sobib hästi elufilosoofiaks ju ka. Sina lihtsalt sõida.

—

*Ma ei viitsi enam pealkirju välja mõelda.
“Ütle üks sõna.”
“Miks sul seda sõna vaja on?”
“See on… rohkem kui üks sõna.”
“Propeller.”

100 days to go

hoomamatu 15 Replies

Mu pregnancy counter, mida ma vahepeal vaatan (tavaliselt kord nädalas, kui vaja näha on, et mitmes nädal on, sest sellised pisiasjad ei püsi mul ju meeles), teatas, et jäänud on veel 100 päeva.

Ja järgmisel nädalal peaks vist algama kolmas trimester. Ega ma seda kah muudmoodi ei teaks, kui raamat ei ütleks, sest nädalatega arvutamine on nagu eurodega arvutamine – jube keeruline.

Niisiis. 100 päeva. Ja täiesti hüppeliselt läks sel nädalal olukord HULLUKS. Eks mul oli vaagen valutanud juba varem ka kergelt, kui kõndisin, aga näiteks täna hommikul ei saanud voodist väljagi, nii hull oli lihtsalt. No ilmselt ei aidanud kaasa ka see eilne linnadevaheline tööpäev, nii et juba öösel passisin jälle üleval, sest esiteks oli kõht tühi ja teiseks oli nii megavalus liigutada, et enam ei saanudki und.

The Internet on, nagu ikka, usual unhelpful self. Ühed lehed teatavad, et sümfüüsi diastaas (ma juba tegelesin self-diagnosimisega) on täitsa normaalne ja tuleb lihtsalt ära kannatada ja “rohkem puhata”, võimalusel vähem jala käia. See “rohkem puhata” soovitus meeldib mulle ERITI, nähes et see on ainus asi, mida mulle enne veebruari välja kirjutada ju ei saa. Teised lehed räägivad aga naistest, kes jäid tänu sellele ratastooli või võtsid pärast sünnitust lapse sülle ja luud liikusid jälle kõik paigast ja kaks järgnevat aastat möödusid kohutavates valudes ja nii edasi.

No ja kui guugeldada “vaagnaluu valu”, siis tuleb esimesena vastu Perekooli foorum pealkirjaga “Rase olla on õudne!”:D

Aga päriselt, see valu on PÄRIS ÕUDNE ikka. Eriti õudne on püstitulekuhetk, kui on alati selline õnnemäng, et kas jään nüüd püsti või ei – raskus ju kõik vajub selle koha peale, mis valutab ja teinekord ongi valu nii järsult tulnud, et sõna otseses mõttes lööb jalust maha.

(Ja siis saadab ämm mulle soovitusi rohkem jalutada, SEST RASEDAD PEAVAD HÄSTI PALJU JALUTAMA!!!1!!!)

//

Aga ikkagi. 100 päeva jäänud. Või noh, ligikaudu (arvestusega, et tähtaeg on 16-22.04). Ma ei oskagi hinnata, kas seda on vähe või palju. See on lihtsalt ilus ümmargune number, mis justkui tähistaks mingit murdepunkti, aga nii muidugi ei ole. Mis siis on juhtunud tänaseks?

  • Ma tunnen liigutusi üsna selgelt ja enam ei ole mingit kahtlust, mis on mis. Eriti lahe on lasta talle muusikat (oojaa, ma olen nüüd üks NEIST naistest) ja vaadata, kuidas ta hüppab ja tantsib.
  • Põrnikas on ülbelt tuharseisus, aga seda asja me veel vaatame. I dare this baby to be born feet first.
  • Öised vetsuskäimised on muutunud tüütuks igapäevaks.
  • Magada ei saa. Ja hommikuks on alati hundiisu.
  • Ja noh, valus on. Ainult pikali ei ole valus (kui ei liiguta. Kui liigutada, siis on pikali ERITI valus.)
  • Kaalu on juurde tulnud 5,5 kilo. Seejuures kõhu ümbermõõt on vähenenud 5 cm.
  • Emakapõhjakõrgus on 27cm, kuigi mulle ei ütle see arv midagi muud, kui et on väike punu.
  • Ja ma kardan. Kardan kõndida, sest kardan valu ja kardan libiseda, sest kardan kukkuda. Kardan bussiga sõita, sest kardan õnnetust ja kardan autoga sõita, sest kardan surma saada.

Kodukorralduslikelt rinnetelt. Lõpuks hakkab ilmet võtma ka garderoobisüsteem, mis tähendab, et praeguse lahtipakitud 20% asemel saan ehk ka riided ja voodipesud lõpuks lahti pakkida! Mis tähendab, et jääb vaid 50% kaste ja kotte ja muud horrorit. Äkki isegi kunagi tulevikus saab see asi siin normaalseks.

Titeriideid olen kah ostnud, sest see on ju pure fun. Kuigi, nagu kõik emad ilmselt teavad, on värvivalik jätkuvalt üsna kesine. Ikka plikadele roosa või punane ja poistele sinine või roheline ja ilmselt siis kesksoolistele pruun või valge. Aga ma tahaks võibolla šikki violetti, kreemjat beeži või igas olukorras sobivat musta. Titadele ei tehta üldse musti riideid! Ja kui tehakse, siis on need sellised “sõnumiga” riided, millel tingimata peal pealuud või mõni “äge” kiri, näiteks “Feed me or no one sleeps!” Kuigi loogiline oleks, et musta värvi rõivad on ju kõige praktilisemad…

Ja nüüd ma tean, mis on Emmaljunga. Oh lord, I’ve crossed the barrier.

aasta 2010 küsimustes

hoomamatu 4 Replies

Kuskil pole hea olla. Abikaasa on aastavahetusel tööl, nii jäi mulle valikuteks: a) olla Tallinnas ja minna kas aastavahetust veetma ämma-äiaga või siis paari sõbraga ja olla sealjuures õnnetu ja tunda end üksinda võõraste keskel (hoolimata sõpradest), b) olla üksi kodus või c) sõita kuhugi, kus on vähemalt mõni “oma”. Alguses pidin sõitma õe juurde maale, kuhu pidi ka emme tulema, aga kuna see plaan langes ära (mis oli tegelt ideaalne, mõttes et kõik kallid koos v.a üks), siis nüüd sõidan vist Saaremaale. Ja olen ikkagi seal ka kurb. Ausalt, pole kohta, kus oleks praegu hea olla. Alati on midagi olulist puudu. Tegelikult mulle tundub üksinda aasta vastuvõtmine ka täitsa ahvatlev, olen seda korduvalt ähvardanud teha, aga tänavu on see äärmiselt reaalne. Eriti arvestades, et pean 1. tööl olema. Ja et ma pidutseda niikuinii ei saa/oska. AGA IKKAGI ei taha olla üksinda.

Selline lõpp siis sellisele aastale. Sügav rahulolematus ja õnnetu-olemise tunne. Tunne, et kuskil maamunal pole enam alles seda Daki-kujulist kohta, kuhu end pressida, et kõikjal on kuidagi halb ja vale olla. 2010 oligi muutuste aasta, täpselt nagu arvasin. Kaks tööd, kolm reisi, ühed pulmad, paar rasedustesti, üks raamat, üks kolimine. Mahtus päris palju asju sellesse aastasse. Järgmisse, noh, ma ootan, et alates veebruarist saan ma MAGADA, lõpuks ja viimaks ja pärast seda, ma eeldan, ei maga ma enam iial. Aga ju see kõik peabki nii minema.

/

Mitu korda sina sel aastal end nii tundsid? Mitu korda end õhtul magama nutsid? Mitu korda ärkasid järgmisse päeva ja tervitasid särasilmil päikest? Mitu korda kuumarabanduse äärel kõikusid? Mitu korda leigesse järvevette sukeldusid? Mitu korda kaevasid autot lumest välja, et avastada: raisk, vale auto! Mitu korda käna maha panid, sest keegi tarkpea oli välistrepi ehitanud sisematerjalidest? Mitu korda maksid töömeestele mõttetult suuri summasid asjade eest, millega sa isegi oleksid hakkama saanud?

Mitu korda otsustasid kolida? Mitu korda sind sunniti kolima? Mitu korda tundsid, et ei koli enam iialgi? Mitu korda tundsid, et oled jõudnud KOJU? Mitu korda raadioeetris targutasid ja tähtsat häält tegid? Mitu korda said ootamatult autogrammi jagada? Mitu korda tuli keegi sinu juurde ja ütles, et see, mis sa teed, meeldib talle ja on teda mõjutanud? Mitu päeva pärast selliseid kommentaare sa pilvedel kõndisid ja leidsid, et äkki on ikkagi elu midagi väärt olnud? Mitu korda ärkasid hommikul selle peale, et sisalikud jooksid üle voodi ja ookeanituul lammutas terrassil? Mitu korda lugesid viimaseid eurosid ja ostsid siis sprotti, saia ja ikkagi veini ka, sest ilma oleks ju tobe? Mitu korda pidid pastaka ära viskama, sest see läks rannas kirjutamisest nii liiva täis, et ei tulnud enam kriipsugi? Mitu korda tundsid lennukiga maandudes tõelist surmahirmu? Mitu korda lebasid lahtise aknaga (hotelli)toas ärkvel ja vaatasid väljas sähvivaid välke?

Mitu rasedustesti tegid? Mitu korda see positiivset vastust näitas? Aga negatiivset? Mitu korda sellest mõttest rõõmust hullusid? Mitu korda hirmust kangestusid? Mitu korda oma endise minaga hüvasti jätsid ja siis avastasid, et nii need asjad ikka ei käi? Mitu korda passilauas istusid ja tagaotsitavate kurjategijate pilte vaatasid, üritades neid meelde jätta? Mitu korda hakkasid öösel Tartu poole kõndima, sest Tallinn oli lihtsalt nii talumatu? Mitu korda otsa ringi pöörasid, sest hakkasid noortekampa kartma? Mitu korda surnuaias käisid? Mitu korda kellegi väga kalliga hüvasti jätsid? Mitu korda sind maha jäeti? Mitu korda sina kedagi maha jätsid? Mitu korda avastasid, kui sitt on lahkuminek?

Mitu korda šokolaadi sulatades selle põhja kõrvetasid? Mitu kooki küpsetasid? Mitut uut retsepti katsetasid? Mitut vastassoolist inimest suudlesid? Aga samasoolist? Mitu korda lebasid voodis ja kuulasid tuvide kluugutamist katuse all? Mitu korda tuikusid varahommikul koju, naeratus kõigest hoolimata kõrvuni? Mitu korda lubasid, et enam kunagi ei joo? Mitu korda avastasid, et pärast mitmekuulist joomispausi tunned sa – uskumatu lugu – pohmellidest puudust? Mitu ootamatut sõnumit eksidelt said? Mitu korda nad sulle öösel kell 00:15 ja 1:17 helistasid? Mitu korda pidid oma uhkuse alla suruma ja tunnistama, et eksisid? Mitu korda sa seda teha ei suutnud?

Mitu korda sa lubasid hakata paremaks inimeseks? Mitu korda alustasid dieedi või uue treeninguga? Mitu korda lumesulamisvees keksisid? Mitu korda tundsid, et sinu sees liigutab keegi veel? Mitu korda selle tantsimisega kaasa naersid? Mitu korda Alieni ette kujutasid? Mitu korda avastasid, et katsudki heldinult kõhtu, täpselt nagu stereotüüpne rase? Mitu korda leidsid, et sul on sellest täiesti savi? Mitu korda tundsid, et oled millegi suure lävel? Mitu korda lubasid, et ei unusta seda hetke mitte iialgi?

Ja mitu unustasid?

(2008, 2009)

mida ma rasedana ümber olen hinnanud

hoomamatu 9 Replies

Kui Mann, minu “raseduskaksik”, kirjutas asjust, mida ta rasedast peast on ümber hinnanud, hakkasin samale teemale mõtlema. Et küll ikka inimesed on erinevad.

Kõigepealt riietusest. Vastupidiselt Mannile ei kannata ma ÜLDSE, kui kõht on väljas. Sest nagu ma rääkinud olen, pole mul veel mingit ilusat rasedakõhtu. Ma ei tea, mida ma täpselt ootasin – ilmselt seda, et Põrnikas imeb kuidagi mu kõhurasva ära ja jätab järele kena ponksu sileda kõhu. Loomulikult aga ei juhtunud midagi sellist ja nüüd mul on siin rasvade all kuskil ka rasedakõht, mida on mõnus katsuda, aga kole vaadata (sest tavarasv on ju ikka alles ja pungitab igas suunas). Ja pealegi on mul mugavam, kui mu kõht on mõnusalt pükste sees ja pluuside all. Mul on hea meel, et on talv ja et mu kõht ikkagi “tavavaatajale” näha pole. Varsti muidugi saab see nali läbi. Ja lohvakad riided on küll väga mõnusad! Seetõttu ongi mul umbes 2-3 pluusi ja ühed püksid, millega praegu käia saan ja millega on tõeliselt mõnna, kuigi ma näen neis välja üsna nagu vormitu kott.

Siis on mul kuskilt raamatust meelde jäänud lugu, kuidas rasedusega keha muutub ja tekivad kühmud sinna, kus sa neid poleks eluski ette kujutanud. Selle peale ma vaid muigasin – oh jah, kullakesed, nüüd te teate, mis tunne on mul ELU AEG olnud! Aga oi, kuidas ma eksisin! Jumala tõsilugu nende kühmudega. Seisin ükspäev retuusides peegli ees (või noh, sõitsin liftiga ja vaatasin kogemata peelgisse) ja avastasin, et mul on reied kühmulised. Tekkinud on mingid Munamäed kohtadesse, kus enne laiutasid lihased ja nende peal täiesti aktsepteeritav ja ÜHTLANE polster. Ja nüüd! Mingid neetud kühmud! Rääkimata sellest, et kuigi mu keha on alati olnud nagu ta on, leian ma ikkagi aina enam üllatusi ja põhjuseid rahulolematuseks. Nii et ei päästa siinkohal see paks-laps-ilus-laps miskit. Ikka muutud, kus sa pääsed.

Üldse olid mul rasedusega kahetised tunded. Ühest küljest olen ma pärit küünikute ja kodukanade vihkajate koolkonnast, kelle jaoks olid rasedad midagi hirmsat ja titekaka ümber keerlevad jutud asjad, mida räägitakse pimedas ja teki all: “Kui sa nüüd kondoomi ei kasuta, siis muutud sa titemammaks! Kujutad sa ette seda õudust! Sa kaotad kohe igasuguse mõistuse, individuaalsuse ja kõik, mis on seni teinud sinust ägeda inimese!” See müüt on olemas ja alles sellest hoolimata, et ma ei tunne ühtegi titemammat ja kõik emad, keda ma tean, on täiesti lahedad inimesed. Nii et ma astusin sellele teekonnale olles valmis tõsiasjaks, et ma lähen üle “vastaste leeri” ja minust hakatakse õuduslugusid rääkima. Noh, eks neid ilmselt räägitakse (ilma selletagi), aga kui aus olla, siis ei saa ma ikka veel täpselt aru, et mis selles rasedas naises siis NII õudset on, mis lastetud, vallalised või põhimõtteliselt lastevastased ära hirmutab. No okei, muidugi ei saa ma enam pidutseda ega ka väljas käia ja ma olengi kookonisse tõmmanud – äkki selles ongi asi? Et ei oska nagu olla, kaasa rääkida või endist elu kaasa elada?

Teine asi, mida ma raamatutest sel teemal lugesin, oli müstiline rasedaülistamine. No et kui sa oled rase, siis hakkavad kõik sind hoidma, istet pakkuma, sinu tervise pärast muretsema ja on üldse igati hoolitsevad ja nunnud. Sittagi. Ei pööra keegi mulle eriliselt tähelepanu ja mingist nunnutamisest võin ma und ainult näha. Oh, jah, jõululauas võetud klaasi veini kõrvale nägin küll pöörlevaid silmi ja algatasin sellega peaaegu peretüli, aga see on ka peamiselt kõik. Ehk siis: ikka eeldatakse, et sa jõuad, teed, tahad, oled samamoodi nagu enne, ainult et pärast kõike seda mässamist ja pikki närvilisi tööpäevi ei tohi sa klaasi veini juua. Mitte et ma eriti tahakski, sest noh, veini niisama juua on ikka üsna igav, olen ma avastanud. No kui sa ainult klaasi võid. Aga ühesõnaga mu point on selles, et kohustusi pole vähem, soodustusi rohkem. Kõik on nii nagu tavaliselt. Võib-olla ehk ainult pööritatakse vähem silmi, kui sa ohata julged (sest saapaid jalga pannes surub kõht kopsud õhust tühjaks). Ja ma ju tegelikult ka lubasin, et ma ei hakka kunagi rasedust millelegi vabanduseks tooma, aga paratamatult vahepeal VÄGA TAHAKS. Sest mul päriselt on jaksu vähem, jalad hakkavad kiirelt valutama ja uni/magamisraskused on ka. Nii et on selline nokk kinni, saba lahti olukord: hullult tahaks, et kõrvalseisjad (eriti mehed) saaksid aru, et see on kohati päris raske, see rase olemine, ka siis kui on komplikatsioonideta rasedus nagu mul; teisalt ei taha seda ikkagi vabanduseks tuua, sest ega see mingi diagnoos pole ju.

Ja noh, eks minagi mõtlesin, et kui ma kunagi rasedaks jään, siis ma ei lase sellel oma elu muuta. Võib-olla polekski nii väga lasnud, kui kõik muud asjaolud poleks muutunud – kui ma poleks kolinud, jäänud ilma sõbrast ja elanudki sama elu edasi. Aga kuna kõik see juhtus, siis mu elu ongi teistmoodi. Mitte ainult raseduse pärast, vaid kõige pärast. Ma arvan, et kui rasedus oleks juhtunud näiteks aasta tagasi, siis tunneks ma end märksa rohkem “vana minana”, sest siis olid alles veel kõik asjad, mis minust minu tegid. Nüüd on aga kõik uus ja… Ja nii ongi. Käib enese ümberdefineerimise protsess. JÄLLE. Küll see on väsitav:)

Ainult et neid mugavaid pükse võiks rohkem olla…

/

Pilt on niisama äge, kuigi võib hästi illustreerida seda, et ma tahan oma väikses kindluses peidus olla päris sageli these days… Ja et tropid ajavad mind ka rohkem närvi kui tavaliselt.

24.12

hoomamatu 4 Replies

Tartus on ikka nii mõnus olla. Magada saan hoolimata vanast loppis külalistetoa madratsist täiesti suurepäraselt (ja hoolimata hommikusest kohustuslikust pissilkäigust – oh, kuidas see võiks juba läbi olla!), eile tegin valmis kolm erinevat magusat küpsetist (millest ühest pool kukkus maha, aga pole hullu) ja täna saab võibolla natuke lund lükata (või harjaga… harjata). Ja muidugi jõul. Seda olulist asja ei saa unustada.

Arutasime eile emmega, et me ei saa aru neist, kel tuleb pühadestress. St ma SAAN ARU teoorias, mis erinevad faktorid seda põhjustavad, aga ma ikkagi nagu ei saa aru. Naljakas, eks, ma peaks ju igasuguseid stresse ja depressioone ise väga hästi mõistma. Aga minu jaoks on jõulud olnud alati tervenemise ja stressist lahti saamise aeg, mu eelhäälestus on alati olnud teine. (Räägib inimene, kellele tekitab stressi see, kui ta oma igaõhtust pomelot ei saa…)

Mulle meeldib see, et saab vaaritada, et päev otsa on mõnusad perekondlikud ettevalmistused selleks, et saaks õhtul maha istuda ja isekeskis end mõnusalt tunda. Mulle meeldib kingitusi valida, mõtiskleda, mida kellele kinkida, hiljem neid pakkida. Mulle meeldib süümekaid tundmata kõht täis puukida (ja iga jumala kord üllatusega avastada, et ei olegi midagi juurde võtnud), näha neid nägusid, mis on kallitel kinke avades, käia surnuaial ja imetleda seda tuledemerd… Ma ei tunne, et ma peaks kõike jõudma või et kõik peaks olema ideaalne. Kõik ONGI ideaalne hoolimata sellest, kas ma teen midagi või ei tee, või kas miski läheb natuke viltu või kukub pool plaadikooki maha. Ja kuigi sugulased on kõik mööda ilma laiali, ei tunne ma mingeid süümekaid, kui neile külla ei jõua, sest see lihtsalt on nii, et meie peame jõule ema juures, nii on olnud ajast aega ja jääb ka, aamen. Armsaid jõuab külastada ka teine kord ju, selle pärast ei pea stressama!

Aga samas ma saan aru, et on inimesi ja peresid, kus on teistmoodi, kus vaadatakse asjadele teistmoodi ja las nii ollagi. Kuid palun ka mitte pahandada, kui ma panen kõrvad kinni, kui keegi hakkab kurtma kommertsialiseerumise, liigvaraste jõulukaunistuste ja hulluse teemadel, sest minu maailmas seda pole. Ja nii on täitsa hää.

Nii et ma ühinen Triangli jõulusooviga – et olgu teie kõigi pühad täpselt sellised, mis on teile ideaalsed. Ja igaüks peaks ju rõõmustama selle üle, et on pööripäev ja siit edasi hakkavad päevad kukesammu haaval pikemaks taas minema. Üks ring sai jälle täis.

Muah!

driving home for christmas

hoomamatu 6 Replies

Võib öelda, et aasta hakkab lõppema edukalt. Mind polegi veel lahti lastud, jõuluks saab koju (!) ja kui nüüd rahanatukesega teisipäevase arstivisiidi välja veaks, oleks kõik super.

Põrnikas liigutab hoogsalt. Või noh, vahepeal hoogsamalt (trammis, kus ta ilmselgelt on pahane) ja vahepeal vähem hoogsamalt ja siis ma juba jõuan vahepeal minna paanikasse, et mis on juhtunud. Aga ei olegi midagi juhtunud, tüübil lihtsalt on kummaline unegraafik. Kõige ärksam on ta hommikul 5-6 paiku, siis 11-12 paiku ja siis õhtul 20 ajal. Ja varahommikud on kõige veidramad. Kuna ma üldse magan siin väga kehvasti, siis kaasa ei aita ka see, et tavaliselt ärkan ma enne kukke ja koitu hirmsa pissihädaga. Nõks on selles, et kui vetsus ära käia, ärkab Põrnikas tavaliselt üles ja vahepeal viskleb ta nii vihaselt, et ei lasegi enam magama jääda. Nii ongi nokk kinni, saba lahti: kui vetsus mitte käia, siis magada niikuinii ei saa (sest nii suur pissihäda on); kui aga üles tõusta, siis ärkab ka Põrnikas, kes olenevalt tujust võib hakata kõhutantsu tegema (ma kujutan ette, et tal on seal diskokera ja isiklik DJ Magu, kellega koos nad biite tajuvad) ja ei lase ka magada.

Nii et kokkuvõtteks ei saa ma niiehknii magada.

Kummaline on see tunne, kui keegi sees liigutab. Keegi kuskil foorumis ütles tabavalt, et tunnet saab võrrelda sellega, kui tõmmata keelega põse sisemist külge. Sama aimamatu oli see alguses ja on vahepeal praegugi. Teisel hetkel aga on konkreetne põtkimine ja kukerpallid, mis ajab teinekord isegi südame pahaks. See on mingi Pavlovi refleks vist, sest tavaliselt ju, kui kõhus tants käib, kaasneb sellega ka iiveldus – no kui on toidumürgitus või midagi. Aga ma harjun ja naudin tegelikult neid selgeid märguandmishetki täiega.

Ja ootamatult on kõht ette tekkinud. Katsudes selline kõva, mis on muidugi megaäge, sest kõht, mis on katsudes kõva, oli mul viimati ehk 18aastasena. Okei, siis oli ta lame ja mitte kummis, AGA IKKAGI. I’ll take my victories where I can. Ja ma olen ka mõelnud sellisena, et täitsa hea, et ma oma keha enne kõike seda ei saanud sinna, kuhu ma ideaalis pürgisin. Siis oleks võibolla see kehakujumuutus tulnud traagilisemalt. Aga praegu mind ei häiri miski. Või noh, muidugi HÄIRIB, aga ma kujutan ette, et neil naistel, kes on oma keha aastaid ideaalsesse vormi timminud, et nende jaoks on see muutus märksa traagilisem. Minu jaoks on see praegu kõigest viis lisakilo juba olemasoleva 20 lisakilo juures, mille mahavõtmisega peab hakkama kunagi tulevikus tegelema. Ja nende 20 lisakiloga olen ma elanud viimased aastad täitsa rõõmsalt ja rahulikult. Aga kui mõelda, et paljude normaalkaalus naiste jaoks tähendab rasedus 12-27 (nagu Beatrice) lisakilo enne täiesti ideaalse keha juures, siis… Vahe on ju märgatav.

Aga riideid tahaks küll rohkem kanda, kui neid musti stretšpükse ja kaht-kolm pluusi, mida ma praegu kanda saan. Ma pole küll eriline riietepede, aga vaheldust võiks ikka olla. Aga selleks tuleks minna poodi ja poed on stressiallikad, eriti riiete proovimine ja… No küll võib üks inimene ikka vinguda, eks ole!

Varsti saabki selle aasta viimane kontoritööpäev läbi (tööd tuleb ikka edasi teha, aga õnneks natuke vähem neil nädalail) ja saab võtta suuna Tartule ja siis ongi juba jõulud ja.

võitjad! (ja natuke tagasivaadet)

hoomamatu 4 Replies

Palun trummid ja fanfaarid!

Random.org abiga loosisin 171 kommentaari hulgast (ma küll ei öelnud, mis kell kommentaarid lukku lähevad, aga läksid, noh, praegu, kui ma seda posti kirjutan ehk siis kella poole 7 paiku õhtul. Aitäh teile kõigile! Ma ei oleks osanud nii suurt osavõttu oodata ja nüüd ma tunnen end natuke süüdi, et mul pole teile rohkem auhindu anda…

Aga igal juhul, viis auhinda saan ometi välja anda ja võitjad on…

Kommentaar number kolm ehk Jaanika! Palju õnne, sinu oma on João Lopes Marquesi “Mees, kes tahtis olla Lindbergh”.

Kommentaar number 63 ehk Elle! Sinu omaks saab minu raamat, “Ööd kollases autos”.

Kommentaar number 27 ehk Ethel! Sulle sai loosi tahtel Anne&Stiili aastatellimus.

Kommentaar number 134 ehk Maris! Sinuni jõuab postiga jõuludeks Epp Petrone romaan “Kas süda on ümmargune?”

Ja lõpuks, kommentaar number 32 ehk Kadri! Sind saab rõõmustama João Lopes Marquesi “Minu ilus eksiil Eestis”.

Ma võtan teiega õige pea ühendust, et te mulle oma kontaktandmed saadaksite. Palju õnne teile ja kui vähegi võimalik (ja on häid sõpru, kes mind selles ürituses toetavad) püüan mõni teinegi kord kingisadu teha:)

Aga et vastata ise oma esitatud küsimusele, siis mis oli kõige lahedam asi, mis minuga juhtus? Nagu mu püsilugejad teavad, pole mul kombeks möödunud aastale muudmoodi tagasi vaadata kui küsimuste vormis, proovime siis seekord teistmoodi…

No oleks vist väga stereotüüpne öelda, et kõige lahedamad olid pulmad ja rasestumine? Aga tegelikult, kui ma mõtlema hakkan, siis need kaks asja polnudki niivõrd LAHEDAD, kuivõrd loomulik jätk elu senisele käigule… Sest mingil hetkel oli selge: me kas jääme kokku ja teeme edasisi samme püsivama ühise tuleviku suunas või ei jää me kokku. Ja me otsustasime, et armastust ei saa ikka niisama ära visata. See hetk või otsus polnud eriline kriis, see lihtsalt oli eluvalik. Kui oli selge, et tema Tartusse ei jää, kui oli selge, et kui me tahame koos jätkata, siis pean ma hakkama hiigelohvreid tooma… Ja kuigi mulle senini väga hakkab vastu see, et MINA pean neid ohvreid tooma, siis… siis ma veel ikkagi üritan. Sest muudmoodi ka ei saa.

Ma lugesin teie kommentaare ja olin liigutatud: kõigi jaoks tundus olevat 2010 eriliselt muutusterohke aasta. Oli ka minu jaoks. Kõigepealt sain töö, siis rääkisin suu puhtaks eksabikaasaga, siis läksid teed lahku parima sõbrannaga, siis käisin ja elasin kolm nädalat Tenerifel koopas, siis abiellusin, siis sain kaks sinist triipu sellele va testile, siis pakkisin kokku kogu oma elamise, siis istusin pimedas kastis öösel üleval ja nutsin, siis läksin uuele tööle… Kõige selle vahepeal ikka kirjutasin ja kirjutasin…

Igast siise on olnud.

Aga kõige paremini jääb meelde vist hoopis…

…see, kuidas ma juuli lõpus läbi äikesetormi Riia lennuväljale maandusin ja jalad värisesid, kui taas oma teistpoolt nägin…

…see, kuidas ma emme sünnipäeval näpu ukse vahele lõin ja mul oli nii kuradi valus ja nii kuradi kopp ees, et ma ei saa isegi üht kuradi suitsu teha ja üht kuradi mojitot juua, et ma lihtsalt ulusin tal seal köögis, kui kopp mul on ees ja kuidas ma ei viitsi enam rase olla – ja kuidas emme ja Siki teadvalt naeratasid, mind kallistasid, ja ütlesid, et kõik saab korda…

…see, kuidas ma aitasin Sikil teha lõputööd ja me veetsime koos mitu nädalat ja kui tore see oli, jälle nii palju oma õega koos olla…

…see, kuidas me Saaremaa suvevaikuses tünnisaunas istusime, taevas oli nii punasekirju ja nii mõnus oli olla…

…see, kuidas me sõjakooli ballil tuppa hiilisime ja šampuse lahti tegime ja K+K armastust tähistasime…

…see, kuidas ühel hommikul kassid nii nunnult mul kaisus magasid…

…see, kuidas Abikaasa mulle pomelokoore pähe pani…

…see, kuidas me Sikiga mäkki õgisime ja elust rääkisime…

…see, kuidas me emmega suvila terrassil istusime ja elust rääkisime…

…see, kuidas me tädiga köögilaua ääres istusime ja elust rääkisime…

Sellised asjad jäävad meelde. Kõik need pettumused, haigetsaamised, nutmised, kodukaotused, iseendakaotused, kallite inimeste kaotused – need LÕPUKS lähevad meelest ära. Lõpuks. Uued tulevad küll alati peale, aga tagasi vaadates, jah, tagasi vaadates võib öelda, et oli täitsa hää aasta. Ju siis kõike seda oli nii tarvis.

random

hoomamatu 11 Replies

Täna ärkasin ma kell öö selle peale, et üleval korrusel laps karjus. Ohkasin, peitsin pea patja ja tänasin õnne, et VEEL saan ma seda ignoreerida.

Täna nägin töö juures kahekuist last ja ta oli, nagu kõik väiksed beebid, üsna mittemidagiütleva näo ja ilmega ja paistis, et tal on väga ükskõik. Ja ta ei teinud midagi. Ma olen aru saanud, et titad väga ei teegi midagi. Magavad, söövad ja nutavad peamiselt.

Eile nägin kinos tervet karja lapsi ja ma ei suutnud ära imestada, et kas ma pean tõesti hakkama selliste asjadega tegelema. Mitte, et ma oleks nüüd just eriliselt lastevaenulik tegelane, lapsed on nummurid (nagu kõik väiksed loomad on), aga vahepeal neid kõrvalt kuulates ei suuda ära imestada, kui õelad, rumalad või vastikud nad olla võivad. See kehtib selliste kõurikute puhul peamiselt.

Ja siis kohtad mingit erilist toredat eksemplari, kes on harukordselt mõistlik* ja tore ja üldse mitte 11aastane, vaid pigem nagu 41 ja mõtled, et kunagi võiks mul ka nii tore ja mõistlik laps olla. No keegi selline, kes ei pea naljakaks seda, kui paks laps pikali kukub või seda, kui kellelgi nina veriseks lüüakse.

No ja siis on muidugi kõik need ema- ja rasedaraamatud, mida ma ikka loen (rasedaraamatuid ei loe peaaegu üldse, sest a) rasedus on igav ja b) kui midagi juhtub, siis ma vaatan järele, et kas on põhjust paanitsemiseks**, ma ei pea kõiki raamatuid selleks läbi lugema), mis põhimõtteliselt on kõik kirjutatud selleks, et valmistada tulevasi emasid ette õuduseks, mida nimetatakse ka Väikseks Titaks. Nii et ma PÕHIMÕTTELISELT olen valmis, et ma ei saa enam mitte kunagi magada, et ma lähen peast lolliks, et ma ei seksi enam iialgi ja et laps nutab KOGU. AEG. Seda kõike on üsna raske ette kujutada, aga ma püüan selleks valmis olla.

Aga ikkagi on kõik see nali väga võõras ja veider ja ma ei suuda täpselt veel uskuda, et ma end sellesse kõigesse mässinud olen. Kuid tuleb välja, et ma olen ja sinna vist ei saagi midagi parata. Tuleb ainult selle mõttega harjuda, et  – oo õudust – järgmine kord on mul aega endale umbes-täpselt 18 aasta pärast.

OEH.

Ja tegelikult ma tahaks ühe rämeda peo maha panna, kuugata erinevaid väikesi põlevaid jooke ja pidutseda, nii et maa on must ning järgmisel päeval sõbrantsidega pohmellilõunaks mõnes eriti mõnusas söögikohas kohtuda, et eelmise õhtu mahlakaid üksikasju arutada, kõrvale eriti head pasta boloneeset süües. Aga ka need ajad on alatiseks möödas ja sellest on tegelikult päris kahju.

Või siis igatsen lihtsalt üht suurt kannutäit maitsvat mojitot. Jah. Vot. Kuskil mõnusas Karlova suvises tagaaias, kui õhk lõhnab niidetud muru järele ja Gaius pistab pea sülle. See oleks ka ilgelt mõnus.

—

Nagu Naabrinaise laps näiteks on. Tulid meile külla ja tüdruk läks kasse otsima.
“Vaata, et sa siis ei kiusa neid!” õpetas ema kõrvalt. Tüdruk pööras ringi, vaatas täie tõsiduse ja etteheitva näoga meile otsa ja ütles aeglaselt ja rahulikult: “Ma ei kiusa KUNAGI loomi.”

**Näiteks kui avastada, et vasak tiss on paremast tunduvalt suuremaks muutunud. Kas see on normaalne? Kas mu vasak tiss plaanib ülestõusu korraldada ja kogub vägesid? Kas kõik saavad aru ja kas ma jään eluks ajaks selliseks suuretissiliseks (AINSUSES) friigiks?! (Oh kui äge on jätkuvalt täiesti legitiimselt kasutada postis sõna “tiss”. Tiss. Tiss. Tiss!)