Kui Mann, minu “raseduskaksik”, kirjutas asjust, mida ta rasedast peast on ümber hinnanud, hakkasin samale teemale mõtlema. Et küll ikka inimesed on erinevad.
Kõigepealt riietusest. Vastupidiselt Mannile ei kannata ma ÜLDSE, kui kõht on väljas. Sest nagu ma rääkinud olen, pole mul veel mingit ilusat rasedakõhtu. Ma ei tea, mida ma täpselt ootasin – ilmselt seda, et Põrnikas imeb kuidagi mu kõhurasva ära ja jätab järele kena ponksu sileda kõhu. Loomulikult aga ei juhtunud midagi sellist ja nüüd mul on siin rasvade all kuskil ka rasedakõht, mida on mõnus katsuda, aga kole vaadata (sest tavarasv on ju ikka alles ja pungitab igas suunas). Ja pealegi on mul mugavam, kui mu kõht on mõnusalt pükste sees ja pluuside all. Mul on hea meel, et on talv ja et mu kõht ikkagi “tavavaatajale” näha pole. Varsti muidugi saab see nali läbi. Ja lohvakad riided on küll väga mõnusad! Seetõttu ongi mul umbes 2-3 pluusi ja ühed püksid, millega praegu käia saan ja millega on tõeliselt mõnna, kuigi ma näen neis välja üsna nagu vormitu kott.
Siis on mul kuskilt raamatust meelde jäänud lugu, kuidas rasedusega keha muutub ja tekivad kühmud sinna, kus sa neid poleks eluski ette kujutanud. Selle peale ma vaid muigasin – oh jah, kullakesed, nüüd te teate, mis tunne on mul ELU AEG olnud! Aga oi, kuidas ma eksisin! Jumala tõsilugu nende kühmudega. Seisin ükspäev retuusides peegli ees (või noh, sõitsin liftiga ja vaatasin kogemata peelgisse) ja avastasin, et mul on reied kühmulised. Tekkinud on mingid Munamäed kohtadesse, kus enne laiutasid lihased ja nende peal täiesti aktsepteeritav ja ÜHTLANE polster. Ja nüüd! Mingid neetud kühmud! Rääkimata sellest, et kuigi mu keha on alati olnud nagu ta on, leian ma ikkagi aina enam üllatusi ja põhjuseid rahulolematuseks. Nii et ei päästa siinkohal see paks-laps-ilus-laps miskit. Ikka muutud, kus sa pääsed.
Üldse olid mul rasedusega kahetised tunded. Ühest küljest olen ma pärit küünikute ja kodukanade vihkajate koolkonnast, kelle jaoks olid rasedad midagi hirmsat ja titekaka ümber keerlevad jutud asjad, mida räägitakse pimedas ja teki all: “Kui sa nüüd kondoomi ei kasuta, siis muutud sa titemammaks! Kujutad sa ette seda õudust! Sa kaotad kohe igasuguse mõistuse, individuaalsuse ja kõik, mis on seni teinud sinust ägeda inimese!” See müüt on olemas ja alles sellest hoolimata, et ma ei tunne ühtegi titemammat ja kõik emad, keda ma tean, on täiesti lahedad inimesed. Nii et ma astusin sellele teekonnale olles valmis tõsiasjaks, et ma lähen üle “vastaste leeri” ja minust hakatakse õuduslugusid rääkima. Noh, eks neid ilmselt räägitakse (ilma selletagi), aga kui aus olla, siis ei saa ma ikka veel täpselt aru, et mis selles rasedas naises siis NII õudset on, mis lastetud, vallalised või põhimõtteliselt lastevastased ära hirmutab. No okei, muidugi ei saa ma enam pidutseda ega ka väljas käia ja ma olengi kookonisse tõmmanud – äkki selles ongi asi? Et ei oska nagu olla, kaasa rääkida või endist elu kaasa elada?
Teine asi, mida ma raamatutest sel teemal lugesin, oli müstiline rasedaülistamine. No et kui sa oled rase, siis hakkavad kõik sind hoidma, istet pakkuma, sinu tervise pärast muretsema ja on üldse igati hoolitsevad ja nunnud. Sittagi. Ei pööra keegi mulle eriliselt tähelepanu ja mingist nunnutamisest võin ma und ainult näha. Oh, jah, jõululauas võetud klaasi veini kõrvale nägin küll pöörlevaid silmi ja algatasin sellega peaaegu peretüli, aga see on ka peamiselt kõik. Ehk siis: ikka eeldatakse, et sa jõuad, teed, tahad, oled samamoodi nagu enne, ainult et pärast kõike seda mässamist ja pikki närvilisi tööpäevi ei tohi sa klaasi veini juua. Mitte et ma eriti tahakski, sest noh, veini niisama juua on ikka üsna igav, olen ma avastanud. No kui sa ainult klaasi võid. Aga ühesõnaga mu point on selles, et kohustusi pole vähem, soodustusi rohkem. Kõik on nii nagu tavaliselt. Võib-olla ehk ainult pööritatakse vähem silmi, kui sa ohata julged (sest saapaid jalga pannes surub kõht kopsud õhust tühjaks). Ja ma ju tegelikult ka lubasin, et ma ei hakka kunagi rasedust millelegi vabanduseks tooma, aga paratamatult vahepeal VÄGA TAHAKS. Sest mul päriselt on jaksu vähem, jalad hakkavad kiirelt valutama ja uni/magamisraskused on ka. Nii et on selline nokk kinni, saba lahti olukord: hullult tahaks, et kõrvalseisjad (eriti mehed) saaksid aru, et see on kohati päris raske, see rase olemine, ka siis kui on komplikatsioonideta rasedus nagu mul; teisalt ei taha seda ikkagi vabanduseks tuua, sest ega see mingi diagnoos pole ju.
Ja noh, eks minagi mõtlesin, et kui ma kunagi rasedaks jään, siis ma ei lase sellel oma elu muuta. Võib-olla polekski nii väga lasnud, kui kõik muud asjaolud poleks muutunud – kui ma poleks kolinud, jäänud ilma sõbrast ja elanudki sama elu edasi. Aga kuna kõik see juhtus, siis mu elu ongi teistmoodi. Mitte ainult raseduse pärast, vaid kõige pärast. Ma arvan, et kui rasedus oleks juhtunud näiteks aasta tagasi, siis tunneks ma end märksa rohkem “vana minana”, sest siis olid alles veel kõik asjad, mis minust minu tegid. Nüüd on aga kõik uus ja… Ja nii ongi. Käib enese ümberdefineerimise protsess. JÄLLE. Küll see on väsitav:)
Ainult et neid mugavaid pükse võiks rohkem olla…
/
Pilt on niisama äge, kuigi võib hästi illustreerida seda, et ma tahan oma väikses kindluses peidus olla päris sageli these days… Ja et tropid ajavad mind ka rohkem närvi kui tavaliselt.
