Täna ärkasin ma kell öö selle peale, et üleval korrusel laps karjus. Ohkasin, peitsin pea patja ja tänasin õnne, et VEEL saan ma seda ignoreerida.
Täna nägin töö juures kahekuist last ja ta oli, nagu kõik väiksed beebid, üsna mittemidagiütleva näo ja ilmega ja paistis, et tal on väga ükskõik. Ja ta ei teinud midagi. Ma olen aru saanud, et titad väga ei teegi midagi. Magavad, söövad ja nutavad peamiselt.
Eile nägin kinos tervet karja lapsi ja ma ei suutnud ära imestada, et kas ma pean tõesti hakkama selliste asjadega tegelema. Mitte, et ma oleks nüüd just eriliselt lastevaenulik tegelane, lapsed on nummurid (nagu kõik väiksed loomad on), aga vahepeal neid kõrvalt kuulates ei suuda ära imestada, kui õelad, rumalad või vastikud nad olla võivad. See kehtib selliste kõurikute puhul peamiselt.
Ja siis kohtad mingit erilist toredat eksemplari, kes on harukordselt mõistlik* ja tore ja üldse mitte 11aastane, vaid pigem nagu 41 ja mõtled, et kunagi võiks mul ka nii tore ja mõistlik laps olla. No keegi selline, kes ei pea naljakaks seda, kui paks laps pikali kukub või seda, kui kellelgi nina veriseks lüüakse.
No ja siis on muidugi kõik need ema- ja rasedaraamatud, mida ma ikka loen (rasedaraamatuid ei loe peaaegu üldse, sest a) rasedus on igav ja b) kui midagi juhtub, siis ma vaatan järele, et kas on põhjust paanitsemiseks**, ma ei pea kõiki raamatuid selleks läbi lugema), mis põhimõtteliselt on kõik kirjutatud selleks, et valmistada tulevasi emasid ette õuduseks, mida nimetatakse ka Väikseks Titaks. Nii et ma PÕHIMÕTTELISELT olen valmis, et ma ei saa enam mitte kunagi magada, et ma lähen peast lolliks, et ma ei seksi enam iialgi ja et laps nutab KOGU. AEG. Seda kõike on üsna raske ette kujutada, aga ma püüan selleks valmis olla.
Aga ikkagi on kõik see nali väga võõras ja veider ja ma ei suuda täpselt veel uskuda, et ma end sellesse kõigesse mässinud olen. Kuid tuleb välja, et ma olen ja sinna vist ei saagi midagi parata. Tuleb ainult selle mõttega harjuda, et – oo õudust – järgmine kord on mul aega endale umbes-täpselt 18 aasta pärast.
OEH.
Ja tegelikult ma tahaks ühe rämeda peo maha panna, kuugata erinevaid väikesi põlevaid jooke ja pidutseda, nii et maa on must ning järgmisel päeval sõbrantsidega pohmellilõunaks mõnes eriti mõnusas söögikohas kohtuda, et eelmise õhtu mahlakaid üksikasju arutada, kõrvale eriti head pasta boloneeset süües. Aga ka need ajad on alatiseks möödas ja sellest on tegelikult päris kahju.
Või siis igatsen lihtsalt üht suurt kannutäit maitsvat mojitot. Jah. Vot. Kuskil mõnusas Karlova suvises tagaaias, kui õhk lõhnab niidetud muru järele ja Gaius pistab pea sülle. See oleks ka ilgelt mõnus.
—
Nagu Naabrinaise laps näiteks on. Tulid meile külla ja tüdruk läks kasse otsima.
“Vaata, et sa siis ei kiusa neid!” õpetas ema kõrvalt. Tüdruk pööras ringi, vaatas täie tõsiduse ja etteheitva näoga meile otsa ja ütles aeglaselt ja rahulikult: “Ma ei kiusa KUNAGI loomi.”
**Näiteks kui avastada, et vasak tiss on paremast tunduvalt suuremaks muutunud. Kas see on normaalne? Kas mu vasak tiss plaanib ülestõusu korraldada ja kogub vägesid? Kas kõik saavad aru ja kas ma jään eluks ajaks selliseks suuretissiliseks (AINSUSES) friigiks?! (Oh kui äge on jätkuvalt täiesti legitiimselt kasutada postis sõna “tiss”. Tiss. Tiss. Tiss!)
11 thoughts on “random”
“Ma olen aru saanud, et titad väga ei teegi midagi. Magavad, söövad ja nutavad peamiselt.”
ära mine selle õnge. see uskumus oli minu suurim viga. kui sa seda usud, siis hakkadki ootama, et tita ainult neid asju teeks. ja kõik, mis jääb sellest väljapoole, tundub ebanormaalsena. tegelt ei taha paljud titad magada ja süüa ja ei tee nt mitte midagi peale nutmise. või tahavad, et neid päevad ringi süles ringi tassitakse.
minu soovitus on hoida oma meeled avali. st õppida oma last ja tema tegemisi/vajadusi/tahtmisi tundma.. õppida koos. kui sa sead ootused, siis ootad, et neid täidetakse. lihtsam on alustada ilma ootusteta.
Mõttetu on mõelda, et peale lapse saamist ei saa enam kunagi pidu teha. It has been proven wrong by real life specialists! Kindlasti on sul loodud mingi infrastruktuur, millega kasvatamise rõõmu jagada saab. Igal juhul võiks olla ja peaks olema. Ei tasu kade olla, ei tasu kogu seda värki eneseohverdusena võtta, tuleb meeles pidada, et liiga palju tähelepanu o pea et sama halb, kui liiga vähe tähelepanu.
Also: loe Vladimir Levi “Mittestandartset last”. Ta ei räägi eriti midagi väikeste laste kohta, küll aga selle kohta, kuidas normaalne olla. Tuleb kõigile kasuks.
A edu sulle selle kõigega.
Armas Daki! Tegelikult oled sa alustanud elupikka seiklust nimega Ema. JA midagi ei saa ette planeerida. Kindel on see, et saad miljoneid rõõmuhetki ja vastkaaluks kurbust ja pisaraid; hirmu ja armu. Aga see kõik on seda väärt! Kinnita turvarihmad:)! Edu:) (ja rahu, ikka ainult rahu:))
Mina olen oma elus vaid korra kohanud last, kes peamiselt sõi, magas ja naeris. Ülejäänud naermise asemel nutavad ja teevad ikka muud ka… Aga ega muidugi nö koduvälised olud ei eeldagi titadelt eriti millegi tegemist.
Aga väide “18-aastat ei ole mul enam oma elu” on lihtsalt valeseisukoht halvast Hollywoodi filmist. Muidugi, emaksolek nõuab pühendumist, aga kui hakkad järele mõtlema, siis ma küll ühtegi sellist inimest ei tea. Kes oleks normaalne ka selle juures. Aga ma usun, sa ikka ise ka liialdasid selle asjaga…
Olgu, ma olen ema olnud ainult neli kuud, aga ma saan suhteliselt korralikult magada (Moona magab 4-7 tundi järjest ja öö jooksul küsib 2-3 korda süüa ja söögikord kestab umbes 10 minutit ja siis jäädakse kohe uuesti magama.
Peast ma ennast väga pehmeks ei pea, aga seda ma mõõta ei oska.
Seksi üle ei kurda. Üldse ei kurda. Esimesel kuul paranesin ja siis läks trangel lahti. Parem, kui kunagi varem.
Nutab? Jah, aga ta lihtsalt ei oska midagi muud teah, et saada. Mulle tundub, et peaaegu alati on sellel ka põhjus. Põhjuse välja selgitamine on muidugi täitsa teine teema.
Ma planeerisin ka ja lugesin kirjandust. Mind rahustas see, et sain erinevatest variantidest teada, ka halbadest. Aga plaani pidamine läks küll luhta. Tütar tuli ja hakkas ise plaani pidama. 😀
Ära sa omale väikest vanainimest küll taha 😛 see võib päris spooky olla.
jajah, ma tahtsin öelda sama, mis pirtsu. ja ausalt, mul on väga tore laps, kelle esimesest eluaastast mäletan ma täpselt seda, et ta kogu aeg, no kogu aeg nuttis, kui ta oma pooltundi ei maganud (kella võis õigeks panna, täpselt 30 minutit, siis silmad lahti ja kisa; väga heal juhul õnnestus kärutades sellest punktist üle saada, aga see oli erand) ja et ma olin kogu kuradi aeg väsinud (sest öösel ta noh, magas küll pikemalt, lausa tunni kaupa..).
Eks lapsed on erinevad ja muutlikud. Ega ta täna maga nii nagu eelmine kuu ja keegi ei tea veel, mis edasi saab 😀
Oh, eks. Ma pigem mõtlesingi seda, et ju nad teevad OMA vanematega koos olles, kes neid 24h näevad, ikka midagi muud ka, aga need paarikuised titad, keda ma olen hetkeks näinud, on kõik nii… blaseed olnud.
Ja ma AUSALT üritan mitte seda võtta eneseohverdusena, ma tean, et see on suht haige mõte, aga see tuleb pähe tumedatel hetkedel. Headel võtan seda kui suure ja põneva seikluse algust.
Rael, tänks;)
No ei, ma ikka pean ka porisema, et mis jutt see on, et oma elu enam ei ole. Kui vähekegi mingit võrgustikku on ümber, siis on ikka oma elu ka ja saad mitte ainult paar hetke enda jaoks vaid ka terve õhtu või natukese aja pärast suisa paar päeva. Seda aega lihtsalt peab võtma. Isegi päris tita kõrvalt annab vahepeal paariks tunniks välja kohvikusse lipsata.
Pigem on asi selles, et lihtsalt improviseeritult ja hetketuju ajel enam välja pidutsema minna ei saa – selliseidki asju tuleb planeerida. Samas, suht kähku on käes see aeg, kus laps teeb kodus ka sellist koomuskit (räägib naljakalt või mängib naljakalt), et lihtsalt istu kõrval ja naera end lolliks.
Catalina, eks point olegi selles, miks ma end nii abitu ja õnnetuna tunnen, et minu võrgustik jäi kõik maha ja siin pole mul suurt kedagi…