Tag Archives: intestines

võitjad! (ja natuke tagasivaadet)

hoomamatu 4 Replies

Palun trummid ja fanfaarid!

Random.org abiga loosisin 171 kommentaari hulgast (ma küll ei öelnud, mis kell kommentaarid lukku lähevad, aga läksid, noh, praegu, kui ma seda posti kirjutan ehk siis kella poole 7 paiku õhtul. Aitäh teile kõigile! Ma ei oleks osanud nii suurt osavõttu oodata ja nüüd ma tunnen end natuke süüdi, et mul pole teile rohkem auhindu anda…

Aga igal juhul, viis auhinda saan ometi välja anda ja võitjad on…

Kommentaar number kolm ehk Jaanika! Palju õnne, sinu oma on João Lopes Marquesi “Mees, kes tahtis olla Lindbergh”.

Kommentaar number 63 ehk Elle! Sinu omaks saab minu raamat, “Ööd kollases autos”.

Kommentaar number 27 ehk Ethel! Sulle sai loosi tahtel Anne&Stiili aastatellimus.

Kommentaar number 134 ehk Maris! Sinuni jõuab postiga jõuludeks Epp Petrone romaan “Kas süda on ümmargune?”

Ja lõpuks, kommentaar number 32 ehk Kadri! Sind saab rõõmustama João Lopes Marquesi “Minu ilus eksiil Eestis”.

Ma võtan teiega õige pea ühendust, et te mulle oma kontaktandmed saadaksite. Palju õnne teile ja kui vähegi võimalik (ja on häid sõpru, kes mind selles ürituses toetavad) püüan mõni teinegi kord kingisadu teha:)

Aga et vastata ise oma esitatud küsimusele, siis mis oli kõige lahedam asi, mis minuga juhtus? Nagu mu püsilugejad teavad, pole mul kombeks möödunud aastale muudmoodi tagasi vaadata kui küsimuste vormis, proovime siis seekord teistmoodi…

No oleks vist väga stereotüüpne öelda, et kõige lahedamad olid pulmad ja rasestumine? Aga tegelikult, kui ma mõtlema hakkan, siis need kaks asja polnudki niivõrd LAHEDAD, kuivõrd loomulik jätk elu senisele käigule… Sest mingil hetkel oli selge: me kas jääme kokku ja teeme edasisi samme püsivama ühise tuleviku suunas või ei jää me kokku. Ja me otsustasime, et armastust ei saa ikka niisama ära visata. See hetk või otsus polnud eriline kriis, see lihtsalt oli eluvalik. Kui oli selge, et tema Tartusse ei jää, kui oli selge, et kui me tahame koos jätkata, siis pean ma hakkama hiigelohvreid tooma… Ja kuigi mulle senini väga hakkab vastu see, et MINA pean neid ohvreid tooma, siis… siis ma veel ikkagi üritan. Sest muudmoodi ka ei saa.

Ma lugesin teie kommentaare ja olin liigutatud: kõigi jaoks tundus olevat 2010 eriliselt muutusterohke aasta. Oli ka minu jaoks. Kõigepealt sain töö, siis rääkisin suu puhtaks eksabikaasaga, siis läksid teed lahku parima sõbrannaga, siis käisin ja elasin kolm nädalat Tenerifel koopas, siis abiellusin, siis sain kaks sinist triipu sellele va testile, siis pakkisin kokku kogu oma elamise, siis istusin pimedas kastis öösel üleval ja nutsin, siis läksin uuele tööle… Kõige selle vahepeal ikka kirjutasin ja kirjutasin…

Igast siise on olnud.

Aga kõige paremini jääb meelde vist hoopis…

…see, kuidas ma juuli lõpus läbi äikesetormi Riia lennuväljale maandusin ja jalad värisesid, kui taas oma teistpoolt nägin…

…see, kuidas ma emme sünnipäeval näpu ukse vahele lõin ja mul oli nii kuradi valus ja nii kuradi kopp ees, et ma ei saa isegi üht kuradi suitsu teha ja üht kuradi mojitot juua, et ma lihtsalt ulusin tal seal köögis, kui kopp mul on ees ja kuidas ma ei viitsi enam rase olla – ja kuidas emme ja Siki teadvalt naeratasid, mind kallistasid, ja ütlesid, et kõik saab korda…

…see, kuidas ma aitasin Sikil teha lõputööd ja me veetsime koos mitu nädalat ja kui tore see oli, jälle nii palju oma õega koos olla…

…see, kuidas me Saaremaa suvevaikuses tünnisaunas istusime, taevas oli nii punasekirju ja nii mõnus oli olla…

…see, kuidas me sõjakooli ballil tuppa hiilisime ja šampuse lahti tegime ja K+K armastust tähistasime…

…see, kuidas ühel hommikul kassid nii nunnult mul kaisus magasid…

…see, kuidas Abikaasa mulle pomelokoore pähe pani…

…see, kuidas me Sikiga mäkki õgisime ja elust rääkisime…

…see, kuidas me emmega suvila terrassil istusime ja elust rääkisime…

…see, kuidas me tädiga köögilaua ääres istusime ja elust rääkisime…

Sellised asjad jäävad meelde. Kõik need pettumused, haigetsaamised, nutmised, kodukaotused, iseendakaotused, kallite inimeste kaotused – need LÕPUKS lähevad meelest ära. Lõpuks. Uued tulevad küll alati peale, aga tagasi vaadates, jah, tagasi vaadates võib öelda, et oli täitsa hää aasta. Ju siis kõike seda oli nii tarvis.

random

hoomamatu 11 Replies

Täna ärkasin ma kell öö selle peale, et üleval korrusel laps karjus. Ohkasin, peitsin pea patja ja tänasin õnne, et VEEL saan ma seda ignoreerida.

Täna nägin töö juures kahekuist last ja ta oli, nagu kõik väiksed beebid, üsna mittemidagiütleva näo ja ilmega ja paistis, et tal on väga ükskõik. Ja ta ei teinud midagi. Ma olen aru saanud, et titad väga ei teegi midagi. Magavad, söövad ja nutavad peamiselt.

Eile nägin kinos tervet karja lapsi ja ma ei suutnud ära imestada, et kas ma pean tõesti hakkama selliste asjadega tegelema. Mitte, et ma oleks nüüd just eriliselt lastevaenulik tegelane, lapsed on nummurid (nagu kõik väiksed loomad on), aga vahepeal neid kõrvalt kuulates ei suuda ära imestada, kui õelad, rumalad või vastikud nad olla võivad. See kehtib selliste kõurikute puhul peamiselt.

Ja siis kohtad mingit erilist toredat eksemplari, kes on harukordselt mõistlik* ja tore ja üldse mitte 11aastane, vaid pigem nagu 41 ja mõtled, et kunagi võiks mul ka nii tore ja mõistlik laps olla. No keegi selline, kes ei pea naljakaks seda, kui paks laps pikali kukub või seda, kui kellelgi nina veriseks lüüakse.

No ja siis on muidugi kõik need ema- ja rasedaraamatud, mida ma ikka loen (rasedaraamatuid ei loe peaaegu üldse, sest a) rasedus on igav ja b) kui midagi juhtub, siis ma vaatan järele, et kas on põhjust paanitsemiseks**, ma ei pea kõiki raamatuid selleks läbi lugema), mis põhimõtteliselt on kõik kirjutatud selleks, et valmistada tulevasi emasid ette õuduseks, mida nimetatakse ka Väikseks Titaks. Nii et ma PÕHIMÕTTELISELT olen valmis, et ma ei saa enam mitte kunagi magada, et ma lähen peast lolliks, et ma ei seksi enam iialgi ja et laps nutab KOGU. AEG. Seda kõike on üsna raske ette kujutada, aga ma püüan selleks valmis olla.

Aga ikkagi on kõik see nali väga võõras ja veider ja ma ei suuda täpselt veel uskuda, et ma end sellesse kõigesse mässinud olen. Kuid tuleb välja, et ma olen ja sinna vist ei saagi midagi parata. Tuleb ainult selle mõttega harjuda, et  – oo õudust – järgmine kord on mul aega endale umbes-täpselt 18 aasta pärast.

OEH.

Ja tegelikult ma tahaks ühe rämeda peo maha panna, kuugata erinevaid väikesi põlevaid jooke ja pidutseda, nii et maa on must ning järgmisel päeval sõbrantsidega pohmellilõunaks mõnes eriti mõnusas söögikohas kohtuda, et eelmise õhtu mahlakaid üksikasju arutada, kõrvale eriti head pasta boloneeset süües. Aga ka need ajad on alatiseks möödas ja sellest on tegelikult päris kahju.

Või siis igatsen lihtsalt üht suurt kannutäit maitsvat mojitot. Jah. Vot. Kuskil mõnusas Karlova suvises tagaaias, kui õhk lõhnab niidetud muru järele ja Gaius pistab pea sülle. See oleks ka ilgelt mõnus.

—

Nagu Naabrinaise laps näiteks on. Tulid meile külla ja tüdruk läks kasse otsima.
“Vaata, et sa siis ei kiusa neid!” õpetas ema kõrvalt. Tüdruk pööras ringi, vaatas täie tõsiduse ja etteheitva näoga meile otsa ja ütles aeglaselt ja rahulikult: “Ma ei kiusa KUNAGI loomi.”

**Näiteks kui avastada, et vasak tiss on paremast tunduvalt suuremaks muutunud. Kas see on normaalne? Kas mu vasak tiss plaanib ülestõusu korraldada ja kogub vägesid? Kas kõik saavad aru ja kas ma jään eluks ajaks selliseks suuretissiliseks (AINSUSES) friigiks?! (Oh kui äge on jätkuvalt täiesti legitiimselt kasutada postis sõna “tiss”. Tiss. Tiss. Tiss!)

“All sinu südant, me tütre süda lööb…”

hoomamatu 14 Replies

Hoiatus: peamiselt rasedajutt ja muu hala.

Niisiis. Kõik mu unenäod ja sisetunded olid õiged – arsti arvamust mööda on Põrnikas naissoost Põrnikas. Mind ei üllata see muidugi üldse, sest kui üldse on mul kunagi millegi suhtes tugev sisetunne olnud, siis selle suhtes. Ja ükskord oli mul tugev sisetunne, et Kopli välisukse võtmed ei keera ja ma ei saa sisse ja ma ei saanudki sisse ja seisin tund aega ukse taga (sest ei saanud välja helistada ja abikaasa oli öösel tööl).

Aga see sisetunne on muidugi natuke teistsugune, kui see võtmete-lugu. Siis ei meeldinud mulle, et mul oli õigus. Ja külm oli ka.

ENIHUU. Ma olen jõudnud sellisesse awkward raseduse faasi, kus ma ei saa enam kõhtu sisse tõmmata ja nüüd tundub kõrvaltvaatajatele, et sel paksul tüdrukul on veel lisaks probleemid selliste elementaarsete kehahoiakukontrolliküsimustega, nagu kõhu seeshoidmine. Või siis tundub lihtsalt, et ma olen liiga palju õlut joonud ja liiga vähe kõhulihaseharjutusi teinud. Ühesõnaga, ma näen välja paksem ja lötsim kui tavaliselt (sest tavaliselt saan ma vähemalt kõhtu sees hoida) ja ma avastasin Müncheni fotosid vaadates, et AINSAD mugavad püksindused, mis mul on (hallid paksud retuusid), teevad mu jalad paksuks nagu pakud*. Ehk et ma tunnen end suht ebamugavalt. Mitte, et ma sellega harjunud poleks – ma olen eluaeg end oma kehas ebamugavalt tundnud (eluaeg=täiskasvanuaeg, sest kuni 18aastani olin ma ilus ja kõhna), aga siis sain ma vähemalt TEHA midagi selles suhtes. Näiteks vihaselt trenni või näljutamis… noh, olgem ausad, tunde. Näljutamistunde. Sest näljutamispäevad pole mul kunagi välja tulnud.

Aga seda te kartma ei pea, et ma hakkaks maniakaalselt oma kõhtu pildistama või midagi. Kui tahate, vaadake Manni blogist, kui suur kõht mul (kogu selle rasva all) on, meil on sama tähtaeg:)

Ja ma ei viitsi pakkida. Ausalt. Üldse ei viitsi. Tahaks öelda, et ma vihkan kolimist, aga ma ei vihkagi kolimist niiväga, kui kogu seda jama, mis sellega kaasneb. Stressi ja lõputut jama, mis igast toanurgast välja voolab ja mis kuhugi ära ei mahu ja stressi ja kasside stressi ja asjade kokkupakkimist ja vanas kohas koristamist pärast kõike seda… Õh. Vastik.

Aga selle nädalaga saab kõik see läbi ja MA SAAN LÕPUKS OMETI HAKATA JÕULE OOTAMA!!!

Ja üllatus tuleb ka varsti dakiblogis! Kolmapäeval juba!

—

*Jap, ma üldiselt ei usu küll sellesse, et riided teevad paksuks, sest ikka rasv teeb paksuks, aga sel korral pean tõesti tunnistama, et mõned riideesemed kohe ON sellised ebaõnnestunud…

truth and automatic doors

hoomamatu 5 Replies

See vihm… Ta on selline, et ta võiks olla juba lumi, aga veel ei julge. Ja millegipärast olen ma alati hästi üllatunud, kui ma näen, et vihmatäpid on asfaldil, kuidagi nagu ei mahu pähe, et jälle sajab. Või et miks juba lumi pole. Isegi talverehvid said alla (uh, ma pidin end füüsiliselt tagasi hoidma, et mitte kirjutada talvekummid), lumi võiks tulla juba! Või siis juhtub nagu juhtus õel täpselt kaks aastat tagasi, kui nad 15. novembril sõitsid pulmareisile ja tulid nädal hiljem tagasi tõelisesse purgaasse. Meil võiks ka nii juhtuda, kui me esmaspäeval, kah 15. novembril, ära sõidame.

Münchenisse loomaaeda.

Kuidagi imelik tunne on, et saigi see nädal läbi. See nädal tundus NII HULLUMEELNE, kuigi tegelikult ju polnud. Asi on lihtsalt selles, et ma olen harjunud olema üksinda – päevad läbi tööl üksinda, õhtul kodus üksinda… Ja sel nädalal olin ma 24/7 inimestega koos ja see oli kohutavalt kurnav. Ma tean, et peangi nüüd end ümber häälestama, algabki mõneks ajaks selline etapp, kus ma olengi pidevalt inimestega koos, aga ma ei saanudki aru, kui harjunud ma oma mõnusa üksindusega tegelikult juba olen. Ja siis juba algab etapp, mil ma pole kunagi üksinda, alati on keegi.

Viisin Epu bussijaama ja istusin natuke autos ja püüdsin aru saada, et mis tunne siis on. Jälle ühest kohast ära minna, jälle kolida, jälle üks eluetapp selja taha jätta. Ei saanudki aru, et oleks mingi tunne. Kuidagi nii tormasin läbi selle nädala, muudkui oodates, et ei peaks enam järgmist päeva ootama ja plaanima, et saaks lihtsalt olla, et ei mõelnudki kõigele sellele, mida ma teen viimast korda. Viin viimast korda PP klientide jaoks pakke postkontorisse. Astun viimast korda hommikusöögiga kontorisse. Istun viimast korda oma laua taga ja kuulan seina taga Valjuhäälset Naabrit. Tõusen viimast korda hommikul selleks, et minna viimast korda sinna kontorisse seda tööd tegema.

Imelik on. Ja kurb on, muidugi, ka. Aga peamiselt on harjumatu. Et kuidas siis nüüd ma ei tea, millal ma jälle näiteks Tiinat näen. Või kuidas nüüd siis enam polegi see minu töö uudiseid üles riputada või hommikul esimese asjana PP Facebooki-kontot külastada. Natuke muidugi kardan ka kõike seda eelseisvat, ma pole ju aastaid olnud ühegi toimetuse koosseisuline töötaja ja ma ei teagi enam, kas ma üldse oskan teha seda tööd.

Aga siis kohtud toredate inimestega, endiste kolleegidega näiteks, ja kõik tuleb jälle meelde. Et polnudki ju nii raske! (Enamasti.)

/

Mulle meeldib vaadata, kuidas kassid aknalaual istuvad. Mingis uuringus tehti kindlaks, et see tegevus, aknalaual istumine, pidi olema kasside lemmiktegevus. Kõikjal, kuhu ma lähen, on kassid akende peal, vaatavad mind oma suurte kassisilmadega ja liigutavad tasakesi vurre. Ma nii tahaks olla korraks nende kehades, tunda ja kuulda ja haista ja näha, nagu nemad näevad. Mitte, et ma tahaks olla kass, ei-ei, selliseid ambitsioone või luulusid mul pole. Aga kui saaks KORRAKS niimoodi hüpata – ma arvan, et see oleks nagu omamoodi narkootikum, see hetkeline tunne, kui sa ei ole oma kehas.

Või ajarännud. Tahaks hirmsasti, et saaks korraks hüpata mingisse teise aega, seista korraks näiteks 18. sajandi Tartu kesklinnas. Tunda seda lõhna ja tajuda, kuidas inimesed sust mööda tõttavad, kuulda neid helisid ja näha seda valgust. See oleks imeline, see hüpe.

Tuleb leppida unenägudega.

pregnant women are smug?

hoomamatu 16 Replies

Kirjutama ajendas mind Rentsi postitus, mis tuletas mulle meelde selle ägeda Garfunkel and Oatesi loo – “Pregnant Women Are Smug”. Mulle hullult meeldivad need tšikid ja see lugu on mulle ka juba ammu meeldinud, aga lihtsalt vahepeal meelest ära läinud. Ja olgu kohe öeldud, et ma ei võtnud tema postitust isiklikult, sest esiteks ta minu meelest ei loegi mu blogi ja vaevalt, et ta oma posti mulle mõeldes kirjutas.

Aga mõtlema pani see ikkagi. Sest tegelikult on ka minu meelest pregnant women smug. Ja nüüd olen ma ise üks neist. See on nagu minemine vaenlase tagalasse – ei oska kuidagi olla ega käituda, sest sa oled elu aeg arvanud, et NEMAD on jobud, aga nüüd tuleb välja, et sa oled ise kah jobu. Ja samas nagu ei tahaks oma vanast võistkonnast üldse lahkuda, aga peab.

Ma pole kunagi rasedatega väga kokku puutunud. Ükski mu lähedane sõbrants pole rasedaks jäänud – või õigemini on, aga ma pole kunagi ühtegi rasedust LÄHEDALT näinud. Jah, muidugi olen ma näinud neid suurema või väiksema kõhuga aeg-ajalt, kui me oleme kohvil käinud, aga ma pole kunagi näinud, kuidas rasedus kulgeb. Ja ega ma pole viitsinud ka rasedabloge väga lugeda, kui aus olla. Okei, Dooce on erand, aga tema sulest viitsin ma tõepoolest isegi seda lugeda, et tema laps vanni kakas.

ENIHUU. Ühesõnaga, tänu sellele, et ma TEGELIKULT pole ühtki rasedat naist rasedana tundnud, siis olen ka mina alati arvanud, et nad on peast kergelt soojad ja pärast sünnitamist muutuvad kanaemadeks, kes täidavad oma Facebooki-albumid saja erineva ülesvõttega oma kallikesest või, mis veel hullem, panevad UH või titapildi oma profiilipildiks.

(Mulle just meenus, et kui Epp Annat ootas, siis me sageli kirjutasime koos, aga Epu puhul see rasedus nagu… ei olnud pealetükkiv või nii.)

Ja tänu sellele, et ma ei tahtnud muutuda kõndivaks-rääkivaks klišeeks, olin ma alguses üsna kindel, et kirjutan rasedusest minimaalselt. Aga teate, mis? See on üsna võimatu. Sest see lihtsalt ON su elu teatud hetkest alates ja sa ei saa sinna midagi teha, et see MUUTUB oluliseks. Ma saan täiesti aru, et ilmselt ka mina armastan Põrnika lolliks, kui ma olen lõpuks suutnud ta oma ladypartsidest läbi suruda, sest kuidas muudmoodi olekski võimalik? Samas ma tõesti tahaks jääda eluterveks emaks, neid näen ma enda ümber ja kõrval küllalt, et mitte muutuda kaagutavaks kanaemaks, kes istub päevad läbi Perekoolis ja haub… noh, värke ja kelle maailm algab ja lõppeb koduga. Ei, muidugi kujutan ma ette, et ma jätkan aktiivset seltskonnaelu, käin iga päev trennis, kirjutan ja olen muidu tubli, sealjuures kasvab laps nagu seen pärast vihma ja ei nuta kunagi.

Suur tõenäosus on, et see nii ei lähe ja et ka mina lähen väikest viisi peast lolliks. Sest juba praegu ei tunne ma mingit suurt tungi seltskonnaelu elada, sest öelge mis tahate, ilma alkoholita pole ikka õige pidu, mina ei suuda end maha laadida, kui pean alkoholivaba õlut lürpima ja vaatama, kuidas teised ümber aina lõbusamaks ja lõõgastunumaks muutuvad. Lisaks sellele olen ma kogu aeg väsinud ja ma olengi parem kodus nii. Ja siit see kõik algabki.

Mis aga puutub smug-olemisse, siis ma väga siiski loodan, et ma seda pole. Sest ma ei tunne end eriliselt rahuloleva või üleolevana. Rase olla on IGAV. Ma ei saa midagi lõbusat teha, ma olen pidevalt väsinud ja ma raudselt ei tunne, et eelnev elu oleks kuidagi vähetähtis nüüd selle kõrval, et minust on saanud suur inkubaator ja mu crotch parasite varsti ringi jooksma hakkab. Mis puutub laulus toodud näidetesse, siis ma tahaks näha vanemat, kes OOTAB, et ta laps sünniks puudega või haigena (kuigi teades inimkonna-nimelist loomaaeda, siis on üsna tõenäoliselt ka selliseid olemas). Mul on küll suures jaos täiesti ükskõik, kas tuleb poiss või tüdruk, kuigi ma tahaks tüdrukut, sest poisiga ei oskaks ma midagi peale hakata (mõelge, kui keeruline on mul talle püsti pissimist õpetada). Ja kui me soo teada saame, siis me sellest saladust ei tee, sest SELLEPÄRAST ongi ju hea teada, et saab valmistuda, poisipõnnile raging pink värvi kostüüme osta (peal kirjad PRO-HOOR) jne.

Aga ju olen mina kah üks suur kõndiv stereotüüpne rase. Sest jah, ma ikkagi räägin sellest, sest mu elus ei toimu suurt midagi. Ma räägin sellest umbes samamoodi, nagu ma vanasti rääkisin mõnest rajust peost eelmisel reedel. Ainult et nüüd see raju pidu on iga päev ja ta on igav ja ta toimub minu sees.

Nii et ma pean ilmselt elu sebima. Ohjah.

tahanlund

hoomamatu 9 Replies

Ma tahan lund. Ja ma tahan jõule. Mul on kopp ees sellest vihmast ja pimedusest ja sellest, et lund ei ole. Ja ma olen tüdinenud tuulest, kuigi ma tean, et varsti hakkan ma alles õiget tuult nägema ja ma lohutan end mõttega, et eelmine kord harjusin ma aasta ajaga selle tuulega täitsa kenasti ära.

Ma tahan lund.

Ja ma tahan jõule.

Kas täna on reede? Täna võiks olla reede. Persse!

Ma tunnen end viimasel ajal pidepunktita. Justkui peaks kohe jälle algama uus elu ja justkui, aga tegelikult ma tahaks, et ma saaks ühes kohas kauem kui kaks aastat elada. Ma tahaks midagi, mis pole ajutine. Aga kõik mu elus on ajutine ja see on faking frustreeriv.

Jri tuletas meelde, et on Pink Floyd ja nüüd ma kuulangi neid ja tunnen end melanhoorana, sest on külm ja pime ja ma mõtlen sellele vinüülplaadile, mille ma Rüblikule kinkisin, “Delicate Sound of Thunder” ja mul on ikka veel kahju, et ta seda hinnata ei osanud. Miks sageli on nii, et kingitused, mida sa teistele teed, tähendavad sulle rohkem? Paned millessegi oma mõtte ja südame ja vaeva ja järgmisel aastal näed, et su kingitus on koha leidnud kolikambris või kingitakse see sulle kogemata tagasi. Aga teistmoodi ka kuidagi ju ei oska, on ju nii? Ikka tahad teha kingitusi, mis oleks OLULISED ja kuna lähtuda saad ainult endast (teise inimese sisse minna ei saa), siis lähtudki ja kingid midagi, mis sinu meelest võiks saajale ka oluliseks saada ja korda minna.

Ma tahan lund. Ja jõule.

Ja ma tahan, et oleks juba kolitud. Ma vaatan seda seapesa, mis on hetkel mu kodu ja mul hakkab pea valutama, kui ma mõtlen, et kõik see kaup tuleb kuidagi Tallinna liigutada. JÄLLE. Ja siis hakkab ta seal elama uut elu kastides, sest seal pole asju kuhugi panna, sest me elame tühjas karbis ja ausalt öelda ei kujuta ma isegi ette, milline võiks olla normaalne elutoa mööbel, sest mul on kõriauguni SEKTSIOONKAPPIDEST, ma isegi ei taha seda sõna välja öelda.

Aga ilma ka ei saa, eks. Sest kuhu sa siis asjad paned? Mõned saab ära visata, aga kõiki ei saa ka.

Ja ma ei võta üldse juurde. Ma tahan lund.

Nagu alati igalt poolt lahkumistega on, hakkad lõpuks otsima põhjuseid, MIKS on siit hea ära minna. Iga väiksemgi asi võib saada ettekäändeks, mis saab pärast pikaajalist korrutamist tohutusuureks põhjuseks. Kas see on mingi minakaitse, et sa pead tegema endale asjad vastikuks, et siis on nagu kergem nad maha jätta? Selle loogika järgi olen ma täna väga õnnelik, et pean eelviimast nädalat vihastama selle haige parkimissüsteemi peale, mis meil siin on. Ja selle loogika järgi olen ma üldse väga õnnelik, kui ma iialgi enam oma jalga sinna Ropka majja astuma ei peaks, sest seal elavad joodikud ja värdjad ja parkimiskohtadevargad, kes istuvad autodes ja joovad õlut ja irvitavad, kui sa oled kolm korda maja ümber tiirutanud, sest ei leia enam kohta, kus parkida.

Häid asju, mida tegelikult on alati olnud rohkem, jääb justkui aina vähemaks. Justkui. Sest endale on vaja ju sisendada, et sa teed õigesti, et siit ära lähed. On ju nii? Sest milline täiemõistuslik inimene läheks ära kusagilt, kust ta on ÕNNELIK? Nii ei saa ju olla! Inimeste jaoks on oluline, et sellised asjad oleks kooskõlas. Lähed ära? Järelikult on siin halb. Ah et TEGELIKULT pole? Mis sa siis ära lähed? Ah, et ikka lähed? No siis peab ju halb olema!

Lumi teeks kõik palju paremaks.

Ja mõned kastid. Kaste oleks kõvasti vaja. Ei tea, kas neid saaks kusagilt osta, nagu tsiviliseeritud maailmas saab? Sest mul on ka sellest kopp ees, et iga kahe aasta tagant pean ma käima kohalikes poodides ja neid kastidest tühjaks tegema.

Ma sain eile Trepis nii head suppi, et kell võiks olla juba kojuminekuaeg, et ma saaks hakata süüa tegema.

See post oleks pidanud olema teraapiline. Aga ei olnud. Ikka on paha olla.

Lumi teeks kõik palju paremaks.

ebausust vol 2

hoomamatu 7 Replies

“Kui sa sõidad silla alt läbi samal ajal, kui rong üle sõidab, tuleb panna rahakott pea peale. See pidi õnne tooma,” teavitas mind Abikaasa, kui pühapäevases liikluses Tallinna poole tuksusime ja eemalt üle silla roomavat rongi vaatasime. Minu reaktsioon oli muidugi: “WHAT. THE. FUCK.”

Järgmine wtf moment oli eile FBs, kui Jaanika (uh, ta pani vahepeal oma blogi kinni ja nüüd ei mäleta ma enam aadressi, et viidata) teatas, et ise juuste lõikamine olla “vanarahva” sõnul ebaõnne tooja. (Vanarahva panin jutumärkidesse, sest ma olen täiesti kindel, et vanarahvas lõikas ise endal juukseid ja see on lihsalt mingi ebausklike väljamõeldis.) Sellele protesteerisin ma häälekalt vastu, sest ma olen eluaeg ise juukseid lõiganud. (No mu elu on muidugi olnud ka parajad ühest august teise roomamise ja sitas sumpamise maailmameistrivõistlused, aga IKKAGI. Ma ei usu, et see kuidagi juukselõikamisega seotud oleks.)

No ja siis muidugi need kirjad, mida ma ikka aeg-ajalt saan. “Saada see edasi viiele inimesele, muidu juhtub 14.10. kell 14.10 sinuga midagi kohutavat!!11!!!!” Ja siis klassikaline: “Tänavune oktoober on eriline. Selles on 5 reedet, 5 laupäeva ja 5 pühapäeva. Seda juhtub kord 823 aasta jooksul.” Muidugi ei mõelud ka mina selle üle pikemalt, kuid eile FBs osakonnakaaslane called the bullshit ja juhtis tähelepanu, et selline oktoober oli aastal 1999, ka aastal 1982 jne. Teine osakonnakaaslane ütles seepeale, et tõesti on kuidagi veider, et osad usuvad, et üks seitsme kombinatsioon (7 nädalapäeva, eks) korduks vaid 823 aasta jooksul… Jah, ma just ei uskunud seda, aga ma ei hakanud selle üle ka pead vaevama, umbes nagu ma ignoreerin kõiki neid kirju, mis protesteerivad FB tasuliseks muutmise vastu, hoiatavad müstiliste kasutajate eest, keda sõbraks lisades sa saad arvutisse viiruse või kes teatavad, et teatud lehekülge FBs laikides annad sa parema käe pedofiilidele.

Aga tagasi ebausu juurde. Ebausk on küll tobe ja ajab naerma, aga ei saa öelda, et ma ise ei oleks ebausklik. Muidugi olen. Kooli ajal kirjutasin ma kõik oma kirjandid ühe pastakaga, mis oli minu arust õnnetoov. Kui ma lähen A-kujulise posti alt läbi, hoian ma hinge ja silmi kinni. Kui ma kõnnin kellegagi tänaval ja me möödume samast postist erinevalt poolt, siis ma ütlen pärast “Tere!”, et me tülli ei läheks. Ma ei taha anda rahakotist ära viimast rahatähte või suitsupakist viimast suitsu. Hahaa, kõik see jutt tuli mulle tuttav ette ja vaatasin, et ma olen korra juba ebausust põgusalt kirjutanud.

Ja ma ei taha asju ära sõnuda. Mulle ei meeldi rääkida asjadest enne, kui need on teoks saanud – see oli ka natuke põhjuseks, miks ma rasedusest ja nt abiellumisest kirjutamist edasi lükkasin. Ma ei taha rääkida sellest, kuhu ma tööle lähen, enne kui ma päriselt olen seal tööl (ja mind polegi kohe lahti lastud, nagu ükskord juhtus, kui ma enne õhtut hõiskasin). Siin muidugi mängib oma rolli see, et ma olen väga palju kordi pidanud hiljem selgitama, et MIS KURAT SIIS JUHTUS (vt eelmine abiellumine), kui olen enne õhtut ette ära hõisanud. Aga päriselt ei saa nii elada, et oma plaanidest üldse ei räägi ju.

Aga see “ära hõiska enne õhtut” süsteem kehtib ka mu unistuste puhul. Ma enam ei julge unistada, sest kardan nii ära sõnuda – nimelt on mul jäänud mulje, et kui sa millestki unistad, siis see ei saa kohe kindlasti teoks. Nii on mu unistused poliitiliselt korrektsed ja ümmargused nagu Tallinna linnapea jutt, sest ma ei taha, et miski võimaliku hea asja ära rikuks. Teisalt jälle konkureerib sellele ebausule kindel teadmine, et kui oled soovi universumisse lendu lasknud, siis on suurem tõenäosus, et see saab teoks. Nii ma siis olengi väga ettevaatlik oma soovidega ja kui tahan midagi “universumisse teele saata”, siis sõnastan väga hoolikalt oma mõtted. Ja unistuste jaoks soove raiskama ei hakka.

Mis on muidugi ääretult kurb, et ma enam unistada ei oska ega julge, olen sellest vist varemgi kirjutanud… Aga iga kord, kui ma olen hakanud selgelt ette nägema, milline mu elu kuue kuu või aasta pärast on, on midagi totaalselt persse läinud. Nii et ma seekord enam parem ei proovigi:)

rants

hoomamatu 5 Replies

“Aga tegelikult on see ju kõik ikka põnev ka!”

Istun arstist teisel pool lauda, surun haigutust alla ja vahin hoovi peale pargitud autosid. Ei, mul ei ole siin üldse igav, ma armastan oma saiki, seda nunnut ümmargust doktorit, kes on mind viimased kolm aastat vee peal hoidnud, ma lihtsalt olen nii väsinud ja mõtlen, et ta ilmselt arvab, et olen langenud mingisse koomasse, sest ei suuda raseduse ega kolimise suhtes mingit entusiasmi üles näidata.

“Ei-ei, muidugi on see põnev! Sa saad valesti aru, ma lihtsalt… olen NII VÄSINUD,” haigutan jälle. Muidugi on põnev! Ma ei pruugi emaduseks valmis olla (kes on?), aga ma tean, et MINA olen valmis, lõpuks ometi. Ja ma ei taha jätta maha Tartut ega oma punase köögiga korterit ega lapsepõlvekodu ega isegi mitte oma armast ümmargust saiki, aga ma pean.

“Aga ära mõtle nii, et sa pead. Sa tegelikult ei pea ju, sa TAHAD.”
“Ei-ei, ma PEAN! Ma ei taha! Sest kui ma ei lähe, läheb meie suhe katki, sest kaugsuhetesse ma ei usu ja…”
“No aga ega sa ju ei taha, et su suhe katki läheb?”
“Ee… ei taha.”
“Novot. Järelikult sa EI PEA Tallinna kolima, vaid sa tahad.”

See on juba teine arst, kes seda räägib. Kah armas, kuigi minuga alles viimased kuud. Vaadake, maniakaal-depressiivse diagnoosiga inimeste jaoks on rasedus üks suur risk ja tänu sellele olen ma pideva jälgimise all. Aga keegi ei jälgi mind pingsamalt kui ma ise, otsides igast meeleolulangusest, haigutusest või uneta ööst järgmist ohumärki.

Aga see on teise postituse teema, palju pikema ja põhjalikuma posti teema.

Aga asjades, mida ma pean… Ma VIHKAN asju, mida ma pean! Mulle ei meeldi, et ma pean ja pean ja pean, aga elu on täis asju, mida sa kogu aeg pead. Ja isegi need kuradi Kegel harjutused – kuigi ma olen neid elu aeg teinud, siis nüüd ma PEAN neid tegema ja nad ajavad mu närvi. Lisaks ma avastasin, et ma olen neid kogu aeg valesti teinud. Saate aru jah? Kuidas üldse on võimalik KEGELI HARJUTUSI VALESTI TEHA?! Aga näete, on. Ja mina tegin.

/

Eile õhtul ei tulnud mul und, kuigi olin NII VÄSINUD. Aga NII VÄSINUD olen ma kogu aeg.

“See ei pruugi sul ära minna,” rääkis tänane arst. “Aga võta asja positiivselt: need on su hormoonid, mis nii teevad ja nii peabki olema.”

Järsku lõin ma näost särama.

“Jah! Ma tundsin end nii halvasti, kui Alaska-Mann kirjutas, et tema arst lohutas: “Ära muretse, kui sa oksendad nii palju – see tähendab, et kõik töötab, et su hormoonid on laes!” Ja mina mõtlesin päevi ja päevi pärast seda, et mis siis minul viga on? Miks mina ei oksenda? KUS KURAT ON MINU HORMOONID?! Aga… mul ikkagi on hormoonid!”

Väikesed võidud iga päev – mul ikkagi on hormoonid!

Lisaks sundisin oma tänast arsti lubama, et väsimus läheb üle (ta tegi seda naerdes ja ma arvan, et hoidis laua all sõrmi risti). Sest ma ausalt enam ei jõua.

Mh. Tegelikult ma tahtsin kirjutada midagi toredat ja positiivset, aga kõik need postitused (neid oli umbes seitse), mis ma eile und oodates valmis mõtlesin (ma olen selline, jah, et mõtlen postitustes), on praeguseks meelest läinud. Ah, jah, “Mina olen ookeanist” tahtsin kirjutada, aga praegu enam ei jõua. PS! Selle raamatu võib saada meie praegu käima läinud blogimängus endale! Vaata kirjastuse blogist.

Ja homme, kui jõuan, siis kirjutan, miks see on hea raamat ja miks see oli halb raamat. Sest ta oli natuke halb ka.