Tag Archives: intestines

kohtinguelu aastal 99

hoomamatu 5 Replies

Hakkasin kohtingujutu jaoks oma vanu märkmikke sirvima ja loen ja naeran oma 15aastase päevikut. Siin mõned eredamad näited. Uskumatu, ma olin juba ära unustanud, et kunagi ma olingi selline, kunagi oligi elu selline ühele teismelisele tüdrukule. Päevad kulusid poiste üle obsessimisele ja õhtud lauatelefonikõnesid oodates. Poistega sai vahetatud oma pilte, õhtuti sai pikalt räägitud, vahepeal saadi kokku ka… Selline oli siis deitimiselu! Kirjutatud 99ndal aastal, mil ma märkisin paari lausega päevikusse üles, mis ühel või teisel päeval toimus. Muidugi märkisin ma üles IGA telefonikõne. Oh, õnnis aeg enne mobiile!

“Ei olnudki nii hull päev, v.a et lasin füssa eesmärgil saksast jalga ja ta jättis tunni ära. Ise naeris.”

“Nägin V.-d*. Ütles mulle tere ka. E.** on Itaalias – ise on süüdi!”

*V oli üks poiss, kes mulle meeldis (of course) ja **E.-st olen ma tegelt ka blogis kirjutanud, ka tema oli üks poiss, kes mulle meeldis ja kes hiljem esmakordselt murdis mu südame. See oli juba siis, kui ta Itaaliast tagasi tuli (ise olin süüdi:).

“Saatsin talle meili, et ei helista talle enam. Ta sai mu jutust jumala valesti aru ja pläras kõigile. Olen jumala vihane ja solvunud!”

Vähemalt tol ajal ma juba oskasin meile saata.

“Luulevõistluse žüriis. Poisid on jumala normaalseks muutunud. Huvitav, mis neil viga on?! E.-d ei näinud üldse.”

Jajah, see on tõeline ohumärk, kui poisid ükskord normaalseks muutuvad!

“Käisime Markoga kossu vaatamas, Tannu ja J. olid ka, aga ei rääkinud meiega. Polaris võitis 62:60.”

(Järgmine päev) “Nägime Tannut, J.-i ja S.-i, nad ei öelnud tere. Helistasin Markole. Polaris kaotas 69:74.”

Need on neli järjestikust päeva:

“E.-d koolis ei olnud.”

“E. oli koolis, aga väldib mind.”

“E. ikka väldib mind.”

“Sain teada, et E. ei väldi mind. Olid muud põhjused.”

Kurat, see on nagu ühe armastuse lugu, kirja pandud lühilausetes:D

“Rääkisin E.-ga ja punastasin (jobu!). Tantsisin P.-ga.”

“Maris sai teada, et Kellyga* rääkisin. Kristi* on jälle vihane. Mul on närvid jumala läbi. Siki sai väravaga, nüüd on huul paistes.”

Tärnidega nimed on muudetud, need olid ühed pooltuttavad, mitte väga tähtsad inimesed. Mida ma rääkisin või miks närvid läbi olid, ma muidugi ei mäleta.

“Sain teada E. tüdrukust Tallinnas. Helistasin Markole. Tal oli hääl ära ja oli muidu armas. Ma ei tea, mis ma teen.”

Mõni päev hiljem…

“Sain botased ja arve. E!!!” ja järgmine päev: “Tuiasin ja nautisin õnne.”

Järgmine nädal läheb üldiselt selles vaimus, et “E.-d ei näinud.”

“K. jäi auto alla! E.-d ei olnud täna ka koolis.” Jap, seesama minu K., kes siiamaani mu elus figureerib.

“E. läks Tšehhi. Jäägu siis sinna!”

“Pole ammu joogat teinud. Jama. E. tuleb täna öösel tagasi. Sain Treffnerisse sisse!!!”

Ma olin ära unustanud, et ma juba siis tegin joogat – mille peale emme ükskord tüli käigus (no teismelised ikka tülitsevad oma vanematega) ütles, et see pole mingi sport, sa pead trenni minema!

Ja järgmine päev…

“Kristiina rääkis, et E. ei taha mind. Nii jääbki. Ta on munn mees.”

Ja järgmine päev…

“Olime Mascha juures, jõime džinni. Oli küllalt normaalne.”

Fakk, ma täiega armastan seda viimast lauset! Ja tol ajal tähendas džinni joomine ilmselt kaht 0,3st purki.

“Lumi pole ikka veel ära sulanud. Käisin günekoloogi juures, M. viis*. E. lõksutab liiga palju lõugu.”

On täielik müstika, miks M., Mascha tolleaegne boyfriend pidi mind günekoloogi juurde viima. MÜSTIKA. It’s not like ma olen pidevalt lasknud end suvalistel meestel naistearsti juurde sõidutada.

“Täna käisin ainult arvutis. Siis läksime Maschaga linna pääle. Keegi oli raha pannud. Täpsustamisel.”

“Kaks olid mailinud.”

Hahahaaa, maailma parim kild! See, et ma sain e-kirju, suisa kaks, oli asi, mis vääris päevikusse märkimist! Superaeg oli ikka, superaeg, ma ütlen.

Ja muidugi lõppeb märkmik kõige põnevama koha pealt, kui ma saan lõpupeol tuttavaks mingi Petsiga (kellest mul pole MINGIT mälestust) ja kes kaks päeva hiljem helistab! Mis sai? Mis sai sellest Petsist, kellega ma 9. klassi lõpuõhtul tuttavaks sain? Jääbki saladuseks:)

E. obsession jätkus ka mõnda aega… Ja järgmisel aastal kolis ta Tallinna ning ma nägin teda uuesti esimesel kursusel ühes neist suurtest loengutest, kus oli mitu teaduskonda koos. Ma pidin konkreetselt ÄRA SUREMA, kui tema peanuppu enda ees istumas nägin! Ära surema, ma ütlen! Ja siis kolis ta veel mu ema ühikasse ja… Ühesõnaga, esimesed ülikooliaastad olid täis piinlikkusttekitavaid kohtumisi, kus ma tundsin end sellesama 15aastase tüdrukuna, kellele ta vee peale tõmbas.

Ja E.-le kohaselt ei lõppenud ajukepp ka siis, näiteks rääkis ta mu õele, et kavatseb mu naiseks võtta… No kuidas on võimalik nii MITTE obsessida?! Oh aegu, oh inimesi…

LHV poistest ja savikruusist

hoomamatu 5 Replies

Mul on nii hirmus kahju neist LHV poistest, kes Selverites (ma ei tea, kas mujal ka) potentsiaalseid uusi kliente otsivad ja päevad läbi seal seisma peavad. Ma üritan neist alati nii mööda saada, et järgin reeglit don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack! Alati see muidugi ei päästa, aga siis ma ütlen kiirelt, et mu pension on juba LHVs (vale) või siis võimalikult viisakalt, et ma ei soovi midagi.

Samas ma ka imetlen neid, sest peab ikka olema inimene, kes sellist – minu meelest tohutult alandavat – tööd teha saab ja ikka olla rõõmus ja rõõsa. Ma saan aru, et NENDE jaoks ilmselt see pole alandav, töö nagu töö ikka! Mõne teise jaoks on ajakirjanikutöö alandav, eks, kõik on seisukoha küsimus. Aga mina müügitööd teha ei suuda, pole kunagi suutnud. Mulle hakkab KOHUTAVALT vastu see, kui ma pean võõraid inimesi seepama või üldse nendega rääkima. Selles osas mulle ei ole kunagi meeldinud need ajakirjanikutöö osad, mis mult seda nõuavad – tänavaintervjuud (“Paar sõna Eesti Raadiosse!”) ja näiteks mingid üritused, kus tuleb kohal olla ja käia tuntud inimestega rääkimas. Ma kohe ei taha inimesi tüüdata, mulle hakkab vastu noh! Mulle meeldib kuulata nende lugusid ja kirja panna, aga mulle ei meeldi tüüdata!

Kunagi töötasin ma ajalehepoisina (kah üks alandav amet minu jaoks – ja ma rõhutan, et paljude jaoks pole üldse, kellel on teistsugune iseloom). Tervelt ühe päeva töötasin. Ekspressi müüsin ja Ekspressi kontor asus kas samas majas, kus praegu on PP kontor või kohe kõrval, täpselt ei mäleta, aga sealt ma oma lehed kätte sain. Ma ei mäleta, kui vana ma olin, võibolla 12, aga iga müüdud lehe pealt pidime me saama 20 senti. Huvitav, palju nad tänapäeval saavad?

Ja ma müüsin TÄPSELT ÜHE LEHE. Õhtuks olid pisarad silmas, kui oma õnnetu 20sendisega koju läksin. Ma lihtsalt ei suutnud minna võõrastele ligi, veel vähem suutsin ma tänaval niisama kisada. Mis on iseenesest huvitav paradoks, sest üldiselt mulle ju meeldib olla tähelepanu keskpunktis ja mulle ei valmista avalikud esinemised üldiselt mingit probleemi (st närvis olen ikka, aga ei midagi surmavat). Ka meeldib mulle võõrastega SUHELDA (mitte küll tänaval, aga uute tutvuste sõlmimisega pole mul ka kunagi probleemi olnud – küll nende hoidmisega) ja mul on märkimisväärselt vali hääl (ka siis, kui ma vaikselt üritan rääkida), nii et kõigi eelduste kohaselt peaks selline töö mulle sobima kui rusikas silmaauku. Aga võta näpust!

Kunagi olen ma siiski ka edukalt müügitööd teinud. Vanasti asus (või asub praeguseni) Pargi tänavas Vadi pood, mis müüs looduskaupa – teesid, kudumeid ja nõnda edasi. Kui ma olin veel õige tillu, no ütleme 9aastane äkki, siis veetsin ma oma päevi ühel suvel seal poe ees kõõludes ja võõraid inimesi poodi sisse kutsudes. Sisseviskajana siis. Ma ei tea, kelle idee see oli – ma isegi ei mäleta, KES seal müüja või omanik oli, aga on suur tõenäosus, et see juhtus lihtsalt minuga, nagu ikka asjad juhtuvad. Tasuks sain ma vist mingeid savist kruuse või teed või midagi.

See kõik tuletab mulle meelde, et ma pikemat aega plaanin posti lapsepõlvemängudest, aga pole veel selleni jõudnud…

Ma arvan, et need paradoksaalsused käivad minuga kokku. Täpse sõnastuse sellele, mis minuga toimub, leidsin ma (jälle) Gilberti raamatust. Olgu kohe öeldud, et alati ma ennast temas ära ei tunne, üldse mitte, aga see läks küll naelapea pihta ja sõnastas midagi, mida ma olin ammu sõnastada tahtnud. Et mul on tohutu entusiasm elu suhtes, aga mul pole alati energiat kõike läbi viia. Ja nii ma lõpetangi samamoodi terve hulga kohustustega, mis ma alguses olen särasilmil vastu võtnud, ja lihtsalt EI JÕUA. Vist öeldakse ka, et vaim on valmis, aga liha nõder. Nii et teoorias ma oleks täiesti valmis LHV poiste kombel poodides seisma, aga praktikas ei suudaks ma leida enda seest energiat, et kellelegi teregi öelda, rääkimata siis veel millegi müümisest.

Las müügitöö jääb teistele. Neile, kes seda oskavad.

Internet, mul on hommikuti süda paha

hoomamatu 45 Replies

Tegelikult mul pole hommikuti süda paha, aga ma ei suutnud muud pealkirja välja mõelda. Ühesõnaga, mul pole süda paha, aga rase olen küll. Nii et kampaania Septembris Ei Joo jätkub minu jaoks määramatu ajani, aga vähemalt umbes 25. aprillini, mil on oletatav sünnitähtaeg.

Seni on kõik kulgenud kenasti ja fantastiliselt ja ma olen ainult paar korda peast rasedaks läinud ja lasknud hormoonidel end keset päeva lambikohast nutma ajada (köök ON oluline, mind ei huvita, mis teised ütlevad!!!). Isusid ka eriti pole, ainult haput tahaks hirmsasti, nii meisterdan ma vähemalt kord nädalas Tom Kha suppi, sest see on NII HEA ISSAND MA EI TEADNUDKI KUI HEA VÕIB ÜKS SÖÖK OLLA!

Üldiselt olin ma üsna tõrges asja avalikuks tegemise suhtes, sest, noh, nii palju kui ma olen oma uudist teatanud, olen ma kuulnud, et IGAL ÜHEL on asjast oma arvamus. Kes on kibeda naeratusega teatanud, et kogu asja juures on kõige parem see, et pole päevi. Kes on nukralt hoiatanud, et oota sa, küll sa näed, kui kohutavaks su elu muutub. Kes on suured silmad ja kõrvad teinud, kui on kuulnud, et ma tahan Tartus sünnitada, sest kes siis seda enne kuulnud on, et värske ema oma ema tuge vajab ja tema juures tahab olla! Mehega peaks koos olema sel ajal hoopis! Või siis kes on tõrksalt pead vangutanud, sest Tallinn maksab ju palju suuremat sünnitoetust*! Ja kes leiab, et ma ei tohiks üldse tuunikala süüa, või siis arvab mõni teine, et hapukoor tuleks asendada maitsestamata jogurtiga, sest ÕUMAIGAAD SA LÄHED JU PAKSUKS.

Uh, lähen jah paksuks, st veel paksemaks. Teoorias tohiks ma vaid kaheksa kilo juurde võtta, praktikas olen kaheksandiku juba omastanud. Ja praktikas on mul juba praegu isu suurte paksunaiserõivaste järgi, sest tahaks olla peidus ja pehmes ja silma alt ära, sest kuigi tissid on paisunud hiiglasuureks (mis on muidugi super), siis nahk on muutunud teismelise omaks ja ma käin ringi, õige valguse all välja paistes nagu miiniväli.

Ma teen nüüd avalikuks ka need paar rasedateemalist posti, mis olen siia privaatselt kirja pannud. Ja ma tegelikult ei kujuta ette, kui palju ma seda teekonda blogis kajastama hakkan (vt ülaltoodud põhjused selle kohta, kuidas kõik teised teavad kindlasti paremini), võibolla panen need postid parooli alla näiteks.

Aga kui ma peast kanaemaks lähen (mõõdukas koguses on see lubatud), siis luban teil tulla ukse taha ja mind välja rokkima vedada.

Ja mulle ühe SUURE mojito välja teha, sest mojitod, vot neid igatsen ma kõvasti.

Aga nüüd nõuab Põrnikas, et ma õhtusöögiks itaalia jäätist sööksin. Puhtalt selle auks, et arst ütles täna, et mu hemoglobiinitase on IDEAALNE. Ideaalne noh!

—

*Mis pole päris tõsi, vähemalt esialgsed uuringud andsid mulle info, et kokkuvõttes maksab Tartu rohkem, Tallinnal on lihtsalt ühekordne suur summa.

2/10/05

hoomamatu 1 Reply

Laupäeval täitus viis aastat mu vanaema surmast. Käisin eelmisel pühapäeval tema (ja vanaisa) juures istumas, kui oli olnud erakordselt kehv päev ja ma tundsin, et lähen kohe peast hulluks, kui kellegagi rääkida ei saa. Aga kuna ma olen katsunud hoida viimasel ajal seda joont, et kodustest probleemidest võõrastele (st inimestele väljaspool meie mikroperet) rääkima ei torma, siis jäigi kuidagi nii, et ainus võimalus oli minna ja rääkida vanaemaga. Teades, et tema nõu on vaikiv.

Istusin seal päris kaua, päike kuldas lehed üle ja ma kuulsin, kuidas sügis ümberringi kahises. Toetasin selja vastu naaberhauakivi ja lihtsalt istusin ja kuulasin omaenda kisavaid mõtteid. Viis aastat on juba möödas… Ühest küljest tundub, justkui oleks see kõik olnud alles eile… See, kui ma päev enne surma Birxi ja Tannuga Maailma restoranis istusin ja vanaemast rääkisin… See, kuidas ma pärast matuseid raamatukogu ees pingil istusin ja “Alice Imedemaal” lugesin ja kuidas raamatu sürreaalsus elu sürreaalsusega segunes…

Ja teisalt on see kõik ikka nii ammu. Vaatad mälestustele tagasi ja nad on nagu udus, nagu unenäos. Ei mäleta enam vanaema lõhna, ei mäleta enam igapäevaseid jutuajamisi, ei mäleta enam, mis teda naerma ajas. Mäletan ainult tema küürutavat kogu ristsõnade kohal. Mäletan rasvast tilkuvaid imehäid kotlette, mis olid liiga soolased, sest vanaisa ei saanud ilma tulise soolata elada. Ja tegelikult ma ei nmäleta, kas ma üldse kunagi temalt milleski nõu küsisin, ma olin vist liiga noor ja rumal veel selleks, et aru saada vanaema nõu väärtusest.

Ka seekord ei osanud ta vastata, või siis ma ei osanud õigesti küsida. Oli lihtsalt sügis ja langevad lehed ja hubisev küünlaleek ja mina ise oma mõtete segapudruga, mis kuidagi selgemaks ei tahtnud saada.

/

Laupäeval, 2. oktoobril, sel päeval, kui sai viis aastat, oli täiuslik laupäev. Me tõusime ja kohvitasime ja läksime Võrumaale matkama. Käisime Munamäe otsas ja trampisime mööda Rõuge järvede kaldaid üles ja alla. Lõunapausi pidasime piltilusa järvekese ääres, eemal kires kukk ja keset aasa lösutas kellegi suitsusaun, mis paistis nii mahajäetud. Mõtlesin, kas vanaema näeb mind praegu, kas ta hoiab meil silma peal või on ta juba uuesti sündinud ja tegeleb uute oluliste eluasjadega. Mõtlesin, kas ta on rahul sellega, mida ta näeb (kui näeb).

Ja ma arvan, et ta oleks olnud õnnelik, nähes, kuidas ma oma abikaasaga keset metsi kallistan ja suudlen. Kuidas me Siki juures teed joome ja elust räägime. Kuidas me kuususid-kutsusid kallistame. Kuidas me hiljem õhtul sõpradega kokku saame, kuidas me pisarateni naerame ja lihtsalt õnnelikud oleme, et on veel inimesi, et on veel hetki. Pühapäeval käisimegi Sikiga surnuaial. Oli juba pimedaks läinud ja küünlad paistsid puude vahel tontlikud, aga kohutavalt ilusad. Oli pime ja natuke külmakrõbe ja oli uskumatu.

Ma loodan, et ta on rahul. Ja hoolimata sellest, et mälestused kipuvad tuhmuma, igatsen ma tema järele tegelikult iga päev.

to let go…

hoomamatu 5 Replies

Käisime kinos “Söö, palveta, armasta” vaatamas ja nagu te teate, mõjub see raamat või see lugu mulle alati inspireerivalt ja… noh, spirituaalselt. Ning täiesti ootamatult andis mu igapäevane guru K. mulle õppetunni, mis neil päevil väga ära kulub.

“Ma ei saa aru, mis Julia Robertsi huultega toimub!”
“Aah, ma tean! Tal on nagu… vahepeal on ülemine huul paistes, ja siis alumine. Veider.”
“Botox.”
“Hahahaa, jah!”
“Ja üleüldse, miks tal alati nii imelikud püksid jalas on? Kas ta ei oska normaalse pikkusega pükse kanda?”
“Kuule, asi ei ole tema pükstes. Lihtsalt sinul on väljakujunenud arusaam, millised peavad püksid olema ja tema omad ei vasta sellele. See ei tähenda, et tema püksid imelikud oleksid.”

Üleüldse sosistasime me filmi ajal palju, lisaks harjutasime oma peatselt kuulsaks saava The Cough Bandi esinemist, kus K. on lead-cougher ja mina olen bass-cougher. Kogu aeg kartsin ma, et varsti ilmub see kurikuulus uusleiutis, “Kino Naabrivalve”, kuskilt pimedusest ja nad viskavad meid välja.

Samas, saal oli rahvast täis ja kõik koguaeg seletasid ja naersid – enamasti kutid kusjuures – nii et võibolla me polnud siiski kõige hullemad.

Aga hiljem jäin ma mõttesse, kui K.-d poe ees ootasin. Jälgisin hajameelselt kaklevaid kutte ja mõtlesin. Selles just ongi minu probleem – ma kogu aeg eeldan, et asjad peavad käima üht- või teistmoodi ja kui need siis ei lähe nii, nagu ma olen eeldanud, saan ma vihaseks kogu maailma peale (aga enamasti siiski nende peale, kes on mu ümber ja lähedal).

Nagu näiteks kogu see lugu Tallinna kolimisega ja köögitu korteriga. Ma isegi ei ole veel näinud seda korterit, aga kuna ma ei saanud selle valimises kaasa rääkida, siis ma eeldan, et see on urgas (ja pealegi ei ole seal kööki) (kuigi köögi annab organiseerida). Kuna ma ei saa valida, vaid pean Tallinnasse kolima, kui me üldse tahame mingitki normaalset suhet ja elu säilitada, siis ajab see väljavaade mind närvi ja ma olen juba ette stressis, sest kujutan ette, kuidas ma jään seal üksi, töötan end ühe päevaga kohe lolliks ja elan edasi kurba ja üksildast elu Kopli narkomaanidega ja hullumeelse liiklusega võideldes ja perekonda igatsedes. Aga võibolla polegi pükstes häda, võibolla on häda selles, et ma olen alati ette kujutanud, et püksid peavad olema just sellised?

Sest võibolla saan ma need imeliku pikkusega püksid siiski jalga tõmmata ja neis õnnelik olla, sest just neid pükse pakub elu praegu? Ja kuna ma ei saa seda kuidagi muuta, siis pean ma muutma oma suhtumist neisse.

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis on see üks neid õppetunde, mida mu ema on üritanud mulle anda ja mida ma vahepeal ära unustan (ja siis täiesti väikeste asjade peale peaaegu nutma hakkan, kui emme lõuna ajal külla tuleb ja ma üritan talle selgitada miks-on-kõik-nii-kohutavalt-halb-ja-lootusetu).

Nii et nüüd ma siis jälle otsustasin, umbes nii nagu ma otsustan, et igal esmaspäeval algab uus elu, et ma katsun muuta oma suhtumist, eriti neisse asjusse, mida ma muuta ei saa. Ja kui mind ükskord enam ei aja närvi mõte sellest, et miks mina pean alati olema see, kes oma suhtumist muudab ja miks kõik teised võivad olla samasugused asshole’id edasi, vot siis olen ma vist täiesti selle õppetunni omandanud (kuigi ma ei näe, et see lähitulevikus juhtuks) (aga elu ongi ju täis pidevalt õppimist).

Ja kui ma teeks joogat rohkem kui kord kahaneva kuu ajal, kui Päike liigub kolmandasse majja, siis oleks ma vist veel sammukese lähemal õnnelikuma minani.

Aga Itaaliasse kahenädalasele söögireisile läheme kunagi niikuinii! Või Brasiiliasse jalka MMile. Kumb enne kätte jõuab.

siku-siku

hoomamatu Leave a reply

Sügis teeb mind tegelikult hästi õnnelikuks. Nii õnnelikuks, et kui ma igal hommikul tööle tulen ja iga päevaga aina punasemaks tõmbuvaid puid imetlen ja teeäärtesse kogunenud lehepuru loetlen, käivad mul külmavärinad üle, sest ma lihtsalt olen. Nii. Õnnelik.

Sama tunne on siis, kui tuleb maha esimene lumi ja siis, kui kased tõmbuvad hiirekõrvu. Suvel sellist tunnet pole. Suvi on alati õnnelikum mälestustes, millegipärast. Siis tunduvad need valged pikad õhtud kuidagi eriti pannkoogimaitselised, kuidagi eriti mõnusad ja nostalgilised. Ja juba on meelest läinud see tunne, et tegid kaks sammu väljas ja tilkusid higist ja juba on läinud meelest see, et ei saanud magada, sest õhk lihtsalt ei liikunud.

Muidugi ei tähenda kogu see sügise-õnnelikkus, et auke ette ei tuleks. Viimane suurem depressioon oli just aasta tagasi ja ka eelmisel nädalal läks mitu päeva täiesti luhta, sest lihtsalt oli nii. Ja see sügise-õnnelikkus ei tähenda, et ma ei võiks end seaks vihastada, kui sunnin end trenni (sest nii ilus päiksepaisteline ilm on, et kui ma ei läheks, siis ma kahetseks!) ja kohale jõudes jään paduka kätte…  Ning koju tagasi jõudes tuleb päike jälle välja. Selles suhtes üks ei välista teist, eks, ei saa olla ALATI õnnelik, kui ikka emake elu trääsa näitab ja lihtsalt asjad viltu veavad ja nõmedad on, alustades kodulehe andmebaasist lõpetades inkassofirmadega ja nendega peetavate lõputute vaidlustega.

Ja siis ongi nii, et nutad pool päeva kontoris ja loodad, et keegi sisse ei astu, sest lihtsalt. Nii. Valesti. On. Kõik. Aga siis tulevad kallid ja teevad pai ja saabki kõik jälle natuke rohkem korda.

//

Tegelikult olen ma tahtnud pikemat aega juba rääkida oma lemmikkoerast praeguses universumis: Gaius Aurelius Maximus, keda kutsutakse lihtsalt Gaiuseks. Ta on maailma kõige tupsum tups ÜLDSE. Okei, ta vahepeal teeb kurja häält, kui joodikud tahavad liiga meie (ehk siis K. ja minu) privaattsooni tungida (ja kui ta häält teha ei saa, sest tal on nt korv peas, siis ta teeb vaikse, aga surmava peerurünnaku), aga kõige rohkem on ta siiski tupsu.

Alati, kui ma K.-le külla lähen, läheb Gaius rõõmust peast segi ja kes siis sellise vastuvõtu peale saaks kivisüdameks jääda. Tema lemmikmäng on siku-siku, milleks ta toob mulle läbinätsutatud mänguasja, millest ma siis kinni pean hoidma, et ta saaks teisest otsast seda sikutada.

Aga kõige ägedam on siiski Gaiusega metsas seenel käia, sest ta kaitseb meid kõiksuguste salapäraste ohtude eest (nagu näiteks metskitsed ja mutid) ning hoiab meil silma peal. Gaiuse töömeetod on lihtne: ta lihtsalt jookseb minu ja K. vahel edasi-tagasi, et ikka perimeeter kontrolli all oleks, korjates vahepeal üles pisemat sorti murdunud puid ja üritades mind veenda, et ka kuusekesega saab siku-sikut mängida.

Gaius on absoluutselt kõige lahedam koer, keda ma tean, temaga suudavad võistelda veel ehk tädide koerad, kes on ka übertupsud. Ja kui ma kunagi kuskil metsas elan ja saan endale koera võtta, siis võiks ta olla sama lahe kui Gaius. Kuigi ta võiks peerurünnakute arvelt kokku hoida.

esmaspäevane

hoomamatu 7 Replies

Visiitabielu juures on hea see, et…

Midagi pole head!

Olgu, tegelikult ma valetan. On head küll, kui saada üle sellest pühapäeva õhtul algavast, esmaspäeval jätkuvast lahkuminekudepressioonist. Just, pühapäevad ja esmaspäevad on kõige raskemad, siis ei taha inimesi näha ega eriti suhelda, sest ainuke, millele suudab mõelda, on see, et KÜLLONNÕME ja miks me peame erinevates linnades elama.

Aga siis tulebki juba teisipäev ja kui kuidagi saab sellest õudsest kolmapäevast üle (kolmapäevad on minu esmaspäevad), siis võib juba jälle elama hakata. Siiski on see kõik üsna väsitav, aga enne aasta lõppu või järgmise algust ei hakka ma ikkagi Tallinnasse kolima ja samas mõte kolimisest tekitab mul juba nii suure hulga stressi, et ma lükkan selle mõtte kuhugi tagaajju peitu.

Tegelikult on muidugi hea, et ma saan palju oma isiklikku ruumi, seda on nii palju, et ei ole millegi üle kurta. Ja kuna mul viimasel ajal pole eriti söögiisu, siis ei pea ma üldse muretsema sellepärast, kas ja mida õhtuks süüa peaks tegema. Tahan, söön õhtuks jäätisekokteili ja ongi hää.

Aga sellega need head asjad üldiselt ka lõppevad. Ma vist isegi ei oska enam kaisus magada, nagu selgus sel nädalavahetusel, sest suurema osa ajast veedan ju üksinda. Ja kui ma varem olin väga uhke oma võime üle kõigega üksinda ja ISE hakkama saada, siis praegu on kurikuulus ISE tagasi tõmmanud ja ma enam ei taha ISEtada. Tahan teha asju koos, noh, kas seda on siis liiga palju palutud? Ma ei taha ISE poekotte tassida, prügi välja viia, nõusid pesta, koristada, pesu kuivama riputada. Tahan koos teha ju! Mis mõte on üldse abielus olla, kui ikka tuleb kõike teha aina ise ja ise?

Ah, tegelikult on see kõik üks mõttetu ving ja hala. Varsti ongi jälle reede ja siis saab jälle kaissu ja koos asju teha. Ma tegelikult tahtsin vist üldse kirjutada sellest, et esimest korda üle pika-pika aja pole ma kuu keskel miinustes (st raha mul ikka pole, aga vähemalt pole arve mitme-mitme tuhandega miinustes nagu tavaliselt) ja et äkki ma lõpuks hakkan vastutustundlikuks täiskasvanuks, aga siis mulle meenus, et ma pole kaks nädalat koristanud ja vastutustundlikust täiskasvanust on asi ikka päris kaugel.

Ahjaa, ja siis tahtsin ma veel küsida, mis aasta täpselt sarjas “ENSV” on? Brežnevi surmaga ju algas, see oli 1982? Aga eile mängis taustaks Nena “99 Luftballoons”, mis on 1984. aasta lugu… Oot, just vaatasin Wikipediast järgi, anti välja 1983. see lugu.

PS: Ja mis värk on Rahva Raamatu kodulehega?

Tšu-tšu-frei!

see ei ole meem*

hoomamatu 16 Replies

Maali jagas täna Gugl Riideris huvitavat artiklit ja kuna ma ikka aeg-ajalt armastan oma käekotisisu revideerida ja seda blogis üles loetleda (neid poste peaks aja jooksul ikka päris mitu kogunenud olema), siis mõtlesin, et seekord teen teistmoodi. Saanud artiklist innustust, ladusin kõik oma käekotis leiduva (v.a arvut ja, loomulikult, fotokas) tugitoolile ja tegin pilti.

Palun väga, siin on minu käekotisisu:

Kummalisel kombel on mul KAHEKSA erinevat huuleläiget-pulka, kuigi ma neid üldse ei kasuta, vahepeal vaid näpuga pealemääritavat huulepalsamit (sest minu meelest on see protsess üliseksikas). Ja muidugi väike nunnu hiina poest saadud taskupeegel ja näokreem, sest kunagi ei tea, millal näokuivus ootamatult rünnata võib.

Nagu näha, olen ma päikseprillipede. Kodus on mul neid veel umbes neli-viis paari, kõige rohkem on mul kahju, et oma kõige ägedamad prillid bioenergeetiku juurde kevadel unustasin. Kaks erinevat lõhna on kah, ühe kinkis ema jõuludeks.

Ja siis on ilmselge, et mul on värk kollaste pardikestega või siis üldse loomakujuliste võtmehoidjatega. Kirjastusevõtmed on need, kus on hiireke, auto- ja koduvõtmetel on pardikesed, neist üks Evu kingitud. Kust ma teise sain, ei mäleta hetkel.

Kahekroonised on lahtiselt kotis, sest me nimelt kogume kahekrooniseid. Ja et neid mitte ära kulutada, võtan nad heaga enne rahakotist välja. Kahekrooniste kogumine selle aastaga muidugi lõppeb, eks siis näeb, palju oleme aastatega jõudnud kokku kraapida. (Note: Abikaasa pole eriti osav kogumises, ma pean talle seda pidevalt meelde tuletama.)

Lisaks märkmikule ja paberipahnale on veel nätsu ja kingapuhastuskomplekt, mille vist Abikaasa mu kotti torkas. Must have on taskunuga, kus küljes veinipudeliavaja (sest kunagi ei tea, millal sind hea veiniga rünnatakse).

See moklemispildiga asjandus on pulmadeks tehtud märk, mida soovitas pulmaisa. Eh, eks ta üks kitš ole ja APPI KES KASUTAB COMIC SANSI?!, aga samas armas mälestus.

*See ei ole meem jah, aga te võite ka kõik teha seda, täitsa huviga vaataks.