Tag Archives: intestines

aftermath

hoomamatu 1 Reply

Vahepeal vaatan oma sõrmust ja mõtlen, et pole üldse teistmoodi olla. Siis aga tabab see tunne, selline suur laine tuleb peale, ja saan aru, et järsku, nüüd ongi kõik teistmoodi. Kohe väga palju teistmoodi. Ja see on hea tunne. Ärevaks teeb ka, aga peamiselt siiski hea tunne.

Kui ma ainult kogu aeg nii väsinud ei oleks! Mul on ausalt öeldes üsna kopp ees sellest, et ma igal õhtul kella üheksa paiku voodisse hakkan pugema, et siis hommikul muruniiduki/patsutaja/misiganes tööriista peale kurjalt ärgata ja end IKKA väsinuna tunda. Nagu oleks suur koorem õlult kukkunud ja nüüd suures pingelanguses ma ainult magaks ja magaks ja magaks ja magaks…

Kuigi tuleb tunnistada, et kogu see pulmadekorraldamine oli ikka üsna tšill, siis viimased päevad enne hakkas küll närvi üles kruttima. Ja no teate, ikka seal registreerimislaua ees seista – värisemata on see võimatu. VÕIMATU I say! No tegelikult ka – kõigepealt võtab põlve võdisema. Surud siis jalad tugevamalt vastu maad, põlv tõmbab tagasi ja siis – märkad, et kimp käes väriseb. Siis tuleb naer peale, tahad naeratada, aga – huuled ja lõug värisevad, nagu hakkaks nutma! Siis surud huuled tõsiseks, katsud tähelepanu mujale viia (kuulad näiteks, mis sulle räägitakse) ja siis avastad, et jälle põlv väriseb. Uuh.

Ja pärast kõik kallistavad ja naeravad kõrva: “No mis sa värised nüüd!” No aga tegelt, ostke ära või tehke järgi, ei saa ilma värisemata seal ees!

/

Üks oluline asi jäi veel rääkimata… Vormikandjaid oli meie pulmas kohe päris mitu tükki ja ma olin natuke valmis, et kui me sealt majast välja astume, siis nad seisavad kahel pool… Aga mis selgus! Meie oma armas lätlane oli neid poisse suisa palju kokku ajanud, kes siis kenasti au andsid ja meie peade kohal mõõku kõlistasid. Siis, märkasin, tulid ka neil pisarad silma, kes seni polnudki veel pisardanud. Ja minul oli ainult kriips kõrvuni ja see, et sadas ja sadas, ei häirinud mind pea üldse.

Häiris alles siis, kui kontsad kippusid märga maasse vajuma ja ma pidin ainult varvaste peal seisma (enne plätasid).

/

Ja veel lõpetuseks siis… Miks me abiellusime? Miks just tema? Teate, ma ei ole küll palju meie suhtest rääkinud, aga see on olnud… Tõeline. Kunagi ammu-ammu, kui me alles sebima hakkasime, oli selline hästi ebakindel aeg, mu elu oli sassis ja kogu maailm tundus olevat minu vastu. Ja kui ma oma hirmudest ja ärevustest Inimesega rääkisin, ütles ta mulle alati: “Tead mis, hoia minu lähedale ja kõik saab korda.”

Ma hoidsingi tema lähedale ja kõik saigi korda. Sellepärast ma armastangi teda maailmas kõige rohkem.

write hard

hoomamatu

Lugesin Aunt Becky, ühe mu lemmikblogija postitust sellest, et blogid on muutunud. Ja tal on jumalast õigus. Aina vähemaks jääb blogisid, kus kirjutatakse asjadest nii nagu nad on, kus julgetakse välja öelda, et fakk, täna oli sitt päev ja ma täna natuke vihkan oma abikaasat. Aina rohkem aga on blogisid, kust ma võin lugeda, et kõik on nii faking ilus ja lilleline, lapsed on suurepärased ja ei vingu kunagi, abikaasa on ideaalne, lihtsalt ideaalne, töö on super, raha jagub, kõik on hästi.

Enam ei julgeta näidata end halvemast – ei, vale sõnastus – AVALAMAST küljest. Sest tahetakse jätta muljet, et oma eluga saadakse suurepäraselt hakkama ja et kõik on nii nagu  – Becky sõnastus – Palmolive’i reklaamis.

Ja ma tean, et ma teen seda ise ka aina rohkem ja rohkem, sest mul on tunne, et kui ma peaks kirjutama asjadest, mis mul viimasel ajal sitasti on läinud – TÕELISELT SITASTI – siis esimese hooga pean ma tõrjuma kommentaare stiilis “Hähähähää, paras!” ja teiseks pean ma kuskilt kollasest blogist lugema pikka parastavat postitust selle kohta, et oligi aeg, kui Dakil jälle sitasti läheks.

Ma ei pea siinkohal silmas postitusi sellest, kuidas auto läks katki või poest ei leidnud õiget asja. Ma pean silmas asju, mis on TÕELISELT SITASTI läinud. Näiteks kuidas ma olen ilma jäänud ühest väga olulisest inimesest oma elus – aga ma ei julge sellest kirjutada. Eelpoolnimetatud põhjustel. Ja selle ühe kunagi ammu visatud lause pärast: “Sa pead lihtsalt leppima sellega, et sa oled tekitanud endale terve persetäie inimesi, kes OOTAVAD, et sul halvasti läheks.”

Ja sellepärast ka, et kui ma viimati oma suhet ja eraelu väga avalikult elasin, siis lõppes see kõik suure katastroofiga.

Ma saan väga hästi aru, et see teeb blogid sitemaks. Ka minu oma. No keegi ei viitsi ju lugeda sellest, kui lilleline ja idiootlikult dändi kõik on. Ja mitte kadedusest, ei – keegi ei viitsi seda lugeda sellepärast, et kõik saavad aru, see on puhas vale. Mitte kellegi elu pole lilleline ja dändi. Meie elud on, nagu Becky ütles tabavalt, ebatäiuslikud ja nii ongi. Aga kõik kardavad, olen ma tähele pannud, sest täpselt nagu ühiskond surub meile peale kohustust olla õnnelik-rahul-stressivaba-kõhn-jne, surutakse meile samast peale ka kohustust elada täiuslikku elu – või vähemalt välja näidata, et see on täiuslik. Või on see mingi vana aja mõttemall: võõrastele oma hädadest ei räägi? Kõik probleemid hoiame endale?

Muidugi on suur vahe HÄSTI KIRJUTATUD ELULISE BLOGi ja emovingu või küünikublogi vahel. Häid küünikublogisid veel õnneks paar tükki on, aga ega needki ei kajasta päriselu, on ju nii? Mitte keegi – või noh, ütleme siis 90% inimestest – ei ole kogu aeg vihased või mürgised. Täpselt samamoodi, nagu mitte keegi pole kogu aeg friiking õnnepall.

Ma ei taha üles kutsuda inimesi kirjutama igast väiksest pisitülist, mis kodus aset leiab, aga ma tahaksin, et blogid oleksid rohkem elulised, rohkem ausad. Ei pea kõike suhkruvaabaga kaunistama, me keegi ei ole superema, supertüdruksõber, superabikaasa või supertööline.

Ehk siis – ma luban teile, et nädala aja pärast või isegi enne toon ma asjad letile. Vähemalt mõned asjad. Ja proovin võtta suuna selle dakiblogi poole, mis ta kunagi varem oli – eluline.

Sest teate, mu elu on küll hea, aga ta pole kogu aeg hea. Vahepeal on sitasti kah. TÄPSELT NAGU IGAL TEISEL.

Write hard, nagu ütles Becky. Seda soovitan teistelegi.

/

Teen veel ühe täpsustuse. Ma saan aru inimestest, kes ei taha blogida või ei taha isiklikel teemadel blogida ja neil on selleks täielik õigus. Igaüks valib endale sobivama. Aga mis ma tahan öelda: kui sa juba oled valinud isiklikust elust kirjutava blogija tee, siis võiksid sa seda teha hästi. Ja võimalikult ausalt. Kellegi elu pole šampoonireklaam.

/

Lisan siia veel oma kommentaari, mille ka posti lõppu panin, sest äkki mõni lugeja ei viitsi kommentaaridesse süüvida. Et siis täpsustuseks:

Tähendab, ma ei ole absoluutselt mitte selle poolt, et kõigest peaks rääkima ja megaaus olema. Inimestel on õigus saladustele ja privaatsusele ja nii ongi (otsige näiteks mu blogis sõna «saladustest», olen sellest korduvalt kirjutanud. AGA mida ma TAHTSIN öelda, tegelikult, on see, et ma ei kannata, kuidas lugejale näkku valetatakse ja üritatakse jätta endast ja oma elust muljet, et see on nagu mingi šampoonireklaam. Üks asi on filtreerida – me kõik teeme seda ja see on normaalne, on asju, millest ei tahagi kirjutada või mis ei paku lugejale enivei huvi (või kui pakuvadki, ei pruugi see nende asi olla). Aga hoopis teine asi on – inglise keeles on selleks sõnaks mislead – hoopis teine asi on TEADLIKULT lugejat eksitada, jättes mulje, et tegu on superinimesega. Head blogijad – näiteks seesamune Aunt Becky ja näiteks ka Dooce – oskavad leida õige tasakaalu kirjutamise ja mittekirjutamise vahel. Ja kui nad kirjutavad, teevad nad seda hästi: vaimukalt, lobedalt, ägedalt. Ja kui nad ei kirjuta, on selleks põhjus. Aga mida nad ei tee: nad ei kujunda endast teadlikult supernaiste muljet, mida väga paljud eesti blogijad kipuvad tegema.

Privaatsus, saladused, filtreerimine ja enesetsensuur on HOOPIS teine asi.

kättesaadavusest

hoomamatu 15 Replies

Käisime eile jooksmas. Mina jätsin oma telefoni koju, sest ma jätan alati nädalavahetuseti oma telefoni koju. Inimesel oli aga mobla kaasas ning selle aja jooksul, kui me jooksime, oli juba keegi jõudnud helistada.

“Ma ei saa aru, miks inimesed sulle nii imelikul ajal helistavad,” ütlesin.
“Mis mõttes imelikul? Tund aega on ju kulunud ka juba.”
“Einoh, mulle ei helista keegi nädalavahetuseti, sest kõik teavad, et ma tahan oma mehega koos romantilist kvaliteetaega veeta.”
“Hahah, nad ei helista sulle hoopis sellepärast, et sa oled kõik ära hirmutanud,” muigas Inimene, kui läbimärgadena trepist üles hakkasime ronima (me jäime ju äikse kätte).
“Mis mõttes?! MINA ja olen ÄRA HIRMUTANUD?!”
“No oled ju. Ei võta telefoni vastu ja…”
“Häh! Jajah, kõik teevad HIRMUST PÜKSI, kui ma telefoni vastu ei võta.”
“Aga ise sa lähed küll paanikasse, kui kedagi kätte ei saa.”
“Vale jutt puha!”

Selgituseks: oligi vale jutt. Ma läksin laupäeval paanikasse, kui emme mõlemad telefonid ütlesid mulle, et number pole hetkel kättesaadav ja et info selle kohta, et ma helistasin, saadetakse telefonile SMSiga. Esiteks polnud ma sellist veateadet iialgi kuulnud. Teiseks on tal KAKS ERI telefoni ja KAKS ERI firmat (ehk kaks eri levi). Lõpuks tuli ikkagi välja, et asi VIST oli leviaugust, aga ma juba tõesti suutsin selle peale ette kujutada, et ta on autoõnnetusse sattunud või midagi.

“Ma pole kunagi arvanud, et inimene peab olema kogu aeg mobiili teel kättesaadav,” seletasin edasi, juba MILJONENDAT KORDA, sest me oleme sel teemal kolm aastat vaielnud. “See on meie tänapäeva infoühiskonna juures üks suurimaid eksiarvamusi.”
“Kui inimene ei taha, et ta oleks kättesaadav, siis poleks tal mobiili. Kui tal on mobiil, siis peab ta olema kogu aeg kättesaadav.”

Ja nii edasi ja nii edasi me vaidlesime.

Täna mõtlesin korra selle teema üle veel. Jah, jätkuvalt arvan ma, et ma ei pea kogu aeg telefonile vastama. Mulle meeldis see aeg, kui telefon oli ainult kodus laua peal ja selleks, et inimestega kokku saada, pidid sa eelmisel päeval koha ja kellaaja kokku leppima. Ja keegi ei helistanud sulle, kui sa tahtsid omaette näiteks vetsus olla või armsama kaisus kvaliteetaega veeta. Muidugi on Murphy, et inimesed helistavad mulle TÄPSELT SEL HETKEL, kui ma autorooli istun – ja seda muide pole eriti raske ennustada, sest kõik teavad, et mu tööpäev algab kell 11 (st tööle sõidan 10.55 ja järelikult on loogiline, et ma ei vasta) ja lõppeb kell 15 (st et töölt sõidan kell 15:02 ja järelikult on loogiline, et ma ei vasta). Ma ei tea, ma ise küll alati arvestan teistele helistades selliste asjadega, kui ma vähegi tean ja saan. Ma näiteks tean, et Inimese tööpäev lõppeb kell 17 ja ma ei helista talle enne kuut või nii, sest siis on ju ta roolis suure tõenäosusega. Ja ma näiteks tean, et mu emmel on lõuna 12-13 ja järelikult ma ei helista talle, sest ta niikuinii ei kuule telefoni, kui tänaval on. Ja minu meelest on ebaviisakas inimesele helistada pärast kella 22 õhtul – ma muidugi seda reeglit ikka vahel rikun, kui on oma inimene või tegu drunk dialinguga.

Ja eriti ebaviisakas on minu meelest vallalistel tütarlastel saata suhtes meestele südaöösel sõnumeid* või siis, veel hullem, öösel helistada. Pereelu peaks ikka ju austama ka, või kuidas?

All in all, olen ma jätkuvalt selle poolt, et inimene EI PEA olema kogu aeg kättesaadav. Minu meelest on normaalne, et sa saad ööseks südamerahus telefoni välja lülitada (kuigi ma saan aru, et on ametikohti, kus seda teha ei saa).  Ja on normaalne, et teinekord sa ei vasta, sest sa võid olla vannis, vetsus, seksida, teha trenni, sõita autoga, olla raamatukogus, kinos, teatris – teha neid asju, mida normaalsed inimesed teevad ja MILLE JUURDE TELEFONIKÕNED EI KÄI.

Aga võibolla olen ma aina rohkem ja rohkem üksinda neis mõtetes. Ehk liigumegi me sinnapoole, et me oleme avalikud ja kättesaadavad 24/7/365. Õh, õudne mõte. Ma armastan privaatsust (mis on küll veidi paradoksaalne, vt ka blogi-Daki).

/

Ja muide, TEGELIKULT olen ma väga edukalt kättesaadav. Meilidele vastan ma alati peaaegu kohe, seega. Vott.

—

*Okei, sõnumite koha pealt olen ma tegelikult ise ka teinekord selline, et saadan neid öösel – enamasti sellel põhjusel, et ma kardan, et ma unustan ära, mis mõttes. Ja SMSi saatmine pole mu silmis nii suur offence, kui näiteks öösel helistamine. Kuigi tüütud võivad olla mõlemad, kui hääl peale jäänud.

moments

hoomamatu Leave a reply

Mu lemmikhetked on kahtlemata need, mis on praegu: ma istun hämarduvas toas, mul on klaasike head punaveini, ventilaator huugab õhku ringi käima, kassid hingavad rahulikult ja norsatavad vahepeal läbi une, ning mul pole kiiret, ma saan tegeleda oma lemmikasjadega, olgu siis selleks uute sarjade avastamine, küünte lakkimine, Cracked.com-is ringi surfamine või raamatu lugemine. Ma olen üksi, mul on ruumi hingata, veel-kohe-ei-peagi-magama-minema, on mõnus.

Lemmikhetki on muidugi veel, näiteks sellised õhtud, kui ma olen end voodisse kerra tõmmanud, Inimene tegeleb elutoas omade asjadega ja ma saan läbi korterivaikuse hüüda:
“Musi!”
“Mis on?”
“Ma armastan sind!”

Mõlemaid õhtuid on vaja – neid üksiolemisõhtuid, kus kassid on mu ainsaks kaaslaseks ja ma räägin nendega väljamõeldud titekeeles, sest, noh, ma olen ju Crazy Cat Lady, ma võin.

Aga on vaja ka neid õhtuid, kus ma pean magama minema natuke võideldes, sest ma oleks hea meelega veel kaua-kaua üleval, aga kui on valida, kas istuda üksi üleval või uinuda kaisus, siis ma enamasti valin viimase. Neil kordadel, kui ma seda ei vali, valin ma variandi kaisus-lugemine, mis on ka päris aktseptaabel versioon.

Mis ma tahan öelda, on see, et army wife´iks olemise juures on teatud eeliseid. Üks mu kasu-sugulane, ehk siis kasuisapoolne sugulane ütles kunagi selle kohta tabavalt: “Meiesugustele kunstiinimestele sobib hästi sõjaväelastega koos elamine. Meil on vaja isiklikku ruumi ja seda me selles suhtes saame. Piisavalt.” Ma lisaks veel juurde, et oksendamiseni, aga tegelikult ei saa üldse kurta, selline variant sobib mulle, mulle meeldib olla üksinda.

Kuni jõuab kätte kolmapäev ja nädala lõpuni on veel NII KAUA AEGA ja mul on tunne, et ma lähen kohe lolliks sellest üksindusest… Ja siis ongi reede ja kaiss ja kvaliteetaeg ja esmaspäev, mille õhtuid ma alati naudin… Ja siis on jälle kolmapäev ja nii see ring toimib.

Muidugi peab mainima, et väga kaua ma ikkagi nii asju ei taha. Meeldigu mulle mu privaatruum palju tahes, meeldib mulle siiski suhe kogu tema plusside ja miinustega, mulle meeldib kooselamine ja mulle meeldib… jah, suhe. Sellepärast on jätkuvalt aina kindlam ja kindlam, et mõne kuu pärast tuleb taas asjad pakkida ja suund pealinna poole võtta. Mõnes mõttes ma igatsen Tallinna, aga ma tean ka, kui väga hakkan ma Tartu järele valutama, nii et igast ihupoorist tuleb pisaraid. Aga see on hetkel veel tulevik. Praegu on imelise taevaga Tartu, lämbe kodu, mõnusalt nohisevad kuusud ja mina. Ja see on täitsa hää.

teisele poole ja tagasi

hoomamatu 6 Replies

Vaatasin hiljaaegu Stephen Fry filmi “The Secret Life of the Manic Depressive”. Seal rändab ta mööda bipolaarsete radu, analüüsib oma haigust, otsib ideaalset ravi ning räägib paljude maniakaal-depressiivsetega nende elust, kogemustest, haigusepisoodidest. Film on pikk, lausa kaheosaline, ning minu meelest peaks ta kuuluma kohustusliku vaatamise nimekirja kõigis neis peredes, kus bipolaarne pole mitte lihtsalt ilus sõna. Seda filmi peaks vaatama nii diagnoosi saanud ise, kui ka kõik nende lähedased – ehk aitab see neil meid ja meie elu, tegemisi ja episoode paremini mõista.

Sealt jäi meelde näitleja Richard Dreyfussi lugu, kui ta rääkis, kuidas ta ise lõpuks ravi saada otsustas – olukord oli lihtsalt juba nii hull. Mingi aja pärast läks ta uuesti arsti juurde ja ütles: “Teate, kui HEA ja SUUREPÄRANE on mu elu nüüd, kui mul on see JULGUS tegutseda!” Arst vaatas teda mõtlikult ja lausus siis: “Richard, see pole julgus, see on ÄREVUSE PUUDUMINE.”

Ärevus. Kõlab õudselt lihtsana. No mis see ärevus siis ära ei ole, kõik me oleme aeg-ajalt ärevuses. Aga kui sind vaevab ÄREVUS, see ÄREVUS, mis sööb tavalisi ärevusi hommikusöögiks, on elu hoopis teistsugune. Sa ei saa hingata, õhku on vähe, peas on vaid sundmõtted, iga lugemata e-kiri või vastamata kõne võib vallandada tohutu paranoiahoo: mis nad nüüd minust tahavad? Mis ma jälle teinud olen? Kas midagi on juhtunud? Mis on lahti? Midagi halba on juhtunud! Kindlasti on midagi kohutavat juhtunud!

Ja see pole ainult see, see on ka kõik need mõttetrallid enne und, kui su kõrval soe keha juba unne on suikunud, aga sina vaatad ikka veel aknast välja ja surud patja kõrvadele, et mitte omaenda mõtteid kuulda, sest need mõtted söövad lihtsalt seest, ajavad hulluks.

/

See film oli ka mitmes muus mõttes õpetlik ja julgustav. Ma nägin, et inimesed on ära käinud teisel pool ja tulnud tagasi. Mõned küll kohutavate kaotustega – aga kes meist kaotusi ei teaks – aga on tagasi tulnud.

Miks ma sellest räägin… Ma ei teagi. Vist sellepärast, et see on mulle hingelähedane teema. Tõsi on see, et näiteks depressioon pole ammu enam stigma, see on seisund, millest räägitakse kõva häälega ja aina enam häbenemata. Miks siis peaks bipolaarsus olema midagi, mida häbeneda  – ERITI kui seda on võimalik ravida ja ravitaksegi, sellega on võimalik elada ja elataksegi. Muidugi, bipolaar on mõnes mõttes ka moehaigus. iga teine emo vist arvab, et ta on bipolaarne (ärgem unustagem Iisu Impossible’i bändi ainukest lugu, mis neil MySpace’i lehel üleval on: “Bipolar Express”), aga kui asja tõsiselt võtta, siis on asi muidugi kaugel moekusest või trendist. Haigus on haigus, see ei peaks olema midagi, millega eputada… AGA see ei peaks olema ka midagi, mida häbeneda.

Olen hellitanud mõtet sellest kõigest pikemalt kirjutada, inimestega rääkida, nende lood kirja panna… Aga praegu on raamatuprojekte nii palju, et ei teagi, millal selleni jõuab. Ja samas on sellega ehk nagu elulugude kirjutamisega: seda ei peaks tegema inimene, kel kõrvatagused alles märjad. Aga idee on olemas, eks näeb, mis sellest saab.

Kõikidele teile, kes on selle haigusega lähemalt kokku puutunud saadan ma tervisi, sooje ja pehmeid. Elame veel! Stabiilsemalt, vähemstabiilsemalt, aga elame.

ja veel ühest raamatust, minu kohe ilmuvast

hoomamatu Leave a reply

Enne, kui ma ära lähen, õiendan veel ühe võla: kirjutan natuke raamatust, mis peaks nüüd minu äraolekul poelettidele jõudma: “Ööd kollases autos” (välja annab Varrak).

Kõigepealt vastus küsimusele: millest see on? Ma tegelikult hullult vihkan seda küsimust, ma tahaks pea alati vastata: elust. No kuidas sellele vastata? Millest on raamatus juttu? Selles konkreetses, noh, on ka elust juttu. Veel konkreetsemalt: ühe naistaksojuhi elust ja tema kirevast klientidegaleriist. Ja rohkem ei oskagi ma öelda, millest seal juttu on. Tuleb ise lugeda.

Alguse sai see raamat tegelikult juba 2006. aastal. Ma mäletan hästi, kuidas ma istusin eksabikaasa tillukeses Võru tänava korteris, vaatasin aknast välja kisavasse kevadesse ning panin esimese peatüki kirja. Siis jäi see seisma, kuid idee tiksus edasi: kirjutada taksojuhist raamat. Sest minu meelest on taksojuhtide elu nii kohutavalt põnev! Mõtle, milliseid lugusid näeb, millistesse eludesse saab sisse piiluda! Muide, see esimeseks kirjutatud peatükk sai raamatus hoopis viimasele kohale.

Läksid aastad, kirjutasin muid asju. Fail rändas muga arvutist arvutisse kaasa, salvestatuna “KIRJUTAMINE” kausta nimega millegi_algus.doc. Ja siis sai eelmisel kevadel läbi Naiste järjejutt “Seiklus neljale” (mida kirjutasin koos fantastilise naistetiimiga Raitar-Murutar-Kivi) ja Inga, hea inimene, arvas, et äkki ma võiks üksi proovida järgmist järjejuttu alustada. Pakkusin talle välja kaks ideed, taksojuhi oma intrigeeris teda ning kirjutasin kaks proovipeatükki.

Siis hakkas kõrbemine. Ootasin päeva, kaks kolm. Nädala. Ingalt vastust ei saanud. Tiksus täis kaks nädalat, mille jooksul olin küünenahad vist juba täiesti ära närinud, kui ta lõpuks vastas: jah, sobib, anna tuld!

Uuuh! Ja siis tuli järgmine hirm: et kas ma suudan selle välja vedada? Alguses oli vist juttu 12 osast, kuid lõpuks vist tuli kokku… hmm, 17? Igal juhul, ma vedasin (vist) välja. Siis jäi asi mõneks ajaks soiku, kui ühel hetkel mõtlesin: panen peatükid kokku, vaatan, palju mahtu on. Mahtu oli, kuigi päris raamatu mõõtu välja ei andnud. Kuid sellegipoolest saatsin käsikirja mõnele kirjastusele, et küsida, ehk on keegi huvitatud. Note to self ja teistele kirjanikehakatistele, kes tahavad kunagi ehk mõnda käsikirja saata. Ärge nii tehke, nagu mina tegin. Saatke käsikirja ükshaaval, vaadake, mis üks ütleb, kui ei sobi, saatke järgmisele. Sest tänu sellele, et ma üldse ei mõelnud ja saatsin kõigile korraga, siis huvitus käsikirjast mitu korraga ning lõpuks pidin ma osadele ära ütlema. Olgu kohe selgituseks ka öeldud, et ma ei tekitanud mingit “enampakkumise” olukorda, honorari küsisin kõigilt ühtmoodi vähe (sest ma ju tegelikult olin järjejutu eest juba tasu saanud), aga oma rumalusest, jah, lõppes nii, et ma jätsin endast vist üsna nõmeda mulje mõnele kirjastusele. Järgmine kord olen targem.

Muidugi pidin ma peatükke juurde kirjutama, et mahtu juurde tuleks. Ja oligi hea, sest mul oli “kliente” veel, ideid veel. Ja natuke sai rohkem lahti kirjutada ka kaht peategelast, kuigi praegu ma juba mõtlen, et oleks pidanud veelgi rohkem lahti kirjutama. Praegu, muidugi, on see trükki-läinud-raamatu-periood, kus ma tahaks TERVE RAAMATU ÜMBER KIRJUTADA või selle kuidagi tagasi kutsuda, sest tundub, et jäi tooreks. Aga see on alati nii, täpselt nii, nagu alati järgneb sünnitusjärgne depressioon, kui oled trükivärvi järgi lõhnava raamatu esimest korda kätte võtnud.

Nii et – kui te lugesite Naiste järjejuttu, siis on teil ikkagi mõtet ka see raamat osta või laenutada, sest see on kolmandiku jagu mahukam. Ja loodetavasti ka põnevam:)

Ahjaa, ja kui raamat ükskord poodidesse jõuab ja te mõtlete, et kes need initsiaalid pühenduses on, siis – need on Minu Taksojuhid, neist kaks kõige olulisemat. Ühe, muide, kirjutasin täiesti sisse ka, kõik tema tõestisündinud lood (mis said natuke ilukirjandusliku kastme). Nii et ehk olete teiegi temaga Tartus sõitud:)

Aga nüüd ma lähen poodi, ostan õhtuks veini (sest see reisiärevus on tappev, päriselt, ma lähen vist kohe lolliks peast) ja süüa ja katsun maha rahuneda.

Tšu-tšu-frei!

Epu “Südame”-raamatust ja minu peatsest reisist

hoomamatu 9 Replies

Lugesin tegelikult Epu “Südame”-raamatu (nagu me seda kirjastuses isekeskis kutsume) läbi päris ammu, kohe siis, kui see trükikojast tuli. Aga kuidagi läks nii, et ei ole jõudnud sellest kirjutamiseni. Nüüd aga, kui ma juba ülehomme ise lennukile istun ning sõidan samasse kohta, ise teadmata, mis minust täpselt saab… nüüd on viimaks aeg kirjutada.

Kõigepealt muidugi ei ole ma saanud enam mitu ööd magada ja päevi täidab vastik ärevus, ootus ja hirmgi. Kõhus lendavad pidevalt liblikad ja oleks ma nõrgema kõhuga, siis jookseks ilmselt pidevalt vetsu vahetki. Lihtsalt nii pelutav on see, et nüüd ma lähengi. Istun lennuki peale ja lähen. Kolmeks nädalaks. Hotellikoht on ainult kaheks ööks, rohkem pole rahagi. Ja mis edasi saab, ma ei tea.

Epp läks peaaegu samamoodi (vahepeal ma ikka mõtlen, et meie eludes on mingid omamoodi paralleelid. Meie vanusevahe on täpselt kümme aastat, ja kuidagi ma kordan samu asju, mida ta juba kohati on teinud) – innustus Harri ideedest, karismast, tüdines oma  siinsest elust ja lihtsalt läks. Mina lähen, sest… jah, lähen sest saan? Ma ei teagi. Idee sündis kunagi talvel, kui oli külm, lumine ja auto ei käivitunud. Ja täiesti lambist sattusin netis rääkima ühe tuttavaga, kes Hispaaniasse just kolinud. Tule külla, ütles ta. Pakun öömaja, ütles ta. Ja ütles ka, et ta elab punkris ilma vee, elektri ja tualetita.

Iga mõistusega inimene ei oleks vist pikemalt kaalunudki, vaid kohe ära öelnud. Aga mul oli parasjagu kõrgperiood ja siis tunduvad mulle kõik ideed suurepärased ja mina Maailma Kuninganna, kes saab kõigega hakkama. Ja muidugi, kõrgperioodile kohaselt, suutsin ma täiesti miinustes pangaarvega endale umbes nädalaga piletiraha sebida. Sest võimalus tundus lihtsalt suurepärane: elada kolm nädalat kasinalt ning ainult kirjutada, kirjutada, kirjutada.

Nüüdseks on asjaolud natuke muutunud. Kõigepealt juba see tuttav, kes mind kutsus: tal on tervis korrast ära ja ta on üldse praegu UKs ja kontakti ma pole temaga juba mõni aeg saanud. Võibolla tuleb tagasi, võibolla mitte. Mul on ainult ühe kohaliku telefoninumber (kellele ma eile messisin, ja kes EI vastanud), ja mingi õpetus, kuidas leida üks teine kohalik, kes mulle ehk punkri kätte näitaks. Ja selle kõige juures ärgem unustagem, et ma kardan isegi Tallinnas ühistranspordiga sõita, sest mulle oli veel hiljuti üsna segane, kuidas töötavad moodsad komposteerimismasinad. EHK SIIS: kuidas ma mingis x-kohas bussidega liiklemisega hakkama saan, see saab olema üsna huvitav. (Olen jah printsess herneteral.)

Epu seiklused kõige selle taustal on natuke inspireerivad ja natuke hirmutavad. Ma lähen ju kohtadesse, kus ta istus rahatult, magas lageda taeva all, põdes tohutut depressiooni, murenes ja end uuesti leidis (või õigemini, astus teeotsale, mille lõpus ta end uuesti leiab). Ma ei otsinud, et ma saaks minna täpselt samasse kohta. See JUHTUS. Ma üritan oma ootushirmus sisemust rahustada, et äkki pidigi kõik nii minema. Ja et ju siis ma pean sinna reisile minema. Aga praegu on faas, kus ma kardan ja isegi juba mõtlesin, et äkki ei läheks…

Selle kõige kõrval on muidugi veel Avantüristid, kes ainult muigasid, kui ma neile oma ärevusest mingi hetk rääkisin. Muidugi, neil ju õnnestub alati kõik, aga ma vabandan end sellega, et neid on kaks ja mind ainult üks.

Ja juba mitu ööd olen ma unes näinud, et olengi seal… Täna öösel oli mul reisil ka emme kaasas, see oli muidugi julgustav. Aga ma katsun end kokku võtta, vaadata asja kui seiklust ning sinna lennuki peale astuda, teades, et tagasi ei saa enne juuli lõppu. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? (Ärge sellele vastake.)

Aga raamatu juurde tagasi pöördudes: seda PEAB lugema. Vähemalt iga minusugune, ennast ikka veel uuesti defineeriv, natuke maailmasegaduses inimene küll. Paaris kohas nutsin ma täiega, kuigi nüüd enam ei oskagi öelda, miks. Vist sellepärast, et see raamat raputab läbi, täpselt nagu see reis raputas Epu läbi. Ma loodan, et minu reis ei raputa mind läbi, vähemalt mitte selles Epu-võtmes. Ma hoopis loodan, et ma saan seigelda ja elada natuke päikesest põlenud vagabundi elu ning tulen tagasi ühe valmis käsikirjaga.

Kui ainult oleks selge, kuidas täpselt Santa Cruzist San Andresi jõuda…

/

EDIT: Võtsin end kokku ja helistasin Marcole. Natuke hakkas kergem, sest: “Bei-bi, no problem, I will meet you when you come!” No eks näeme:) Ja eks ma katsun ikka võimalusel blogida ka.

it’s okay

hoomamatu 1 Reply

Õudselt imelik on jälle kodus olla. Kõik on nagu sama, aga teistmoodi ka. Kassid olid nii rämedalt õnnelikud, kui ma nad koju tõin, et ei osanud kuidagi ära olla, et saaks mulle aga peale ronida, end mu vastu suruda ja end rahuldusest pooleks nurruda.

Ja õudselt imelik on üksi olla, kui oled nädal aega harjunud sellega, et alati on kuskil keegi, kellega juttu ajada või kellelt üht-teist küsida. “Palju väljas sooja on?” “Mis täna teeme?” “Kas lähme mere äärde ka?” “Kas sa armastad mind vähemalt sama palju või veel rohkem?”* “Kus kutsad on?” “Kas poest on midagi vaja?” “Kas keegi muga veint joob?”

Ja nüüd olen üksi, käin nagu kuutõbine mööda armast korterit ringi, õhk seisab, on hirmus palav, päikeseloojanguid enam ei näe, need on lõplikult kadunud.

Rääkida on ainult kassidega.

Aga siis läheb hetk, teine, kolmaski. Loen Traati ja Bukowskit vaheldumisi, suviti tahan ma alati Bukowskit ja eesti klassikat lugeda. Ei teagi, miks. Ehk sellepärast, et suvel muutun ma ise Bukowskiks, pidetuks ja suureks õllesõbraks. Ja kirjutan piiramatult, teinekord täiesti seosetult, üht lugu, teist lugu, kolmandat käsikirja, neljandat ideed.

Tegelikult kannab see sissekanne ainult üht eesmärki. Et minust oleks jäänud midagi maha, mingi viimane elumärk. Sest kohe tuleb K. siia ja me hakkame ise ripsmeid ja kulme värvima. “Sõbrannad keemikud,” viskas ta ja MA JUBA KARDAN. Nii et kui enam suvehetki või uusi postitusi ei ilmu, siis olen ma pimedaks jäänud. AGA VÄHEMALT VÄRVITUD RIPSMETEGA.

Ahhaa, kui te veel seda lugu pole kuulanud, siis kuulake kindlasti. See on suvelugu. Underworldi “Scribble’i” kõrval. Too viimane, see va “Scribble”, on muidugi ka liiga hea. LIIGA HEA. Aga Nneka on ka. Liiga hea.

*Vastus: “No ikka veel palju rohkem.”

the way we were

hoomamatu 3 Replies

Istusime ükspäev K. juures ja vaatasime läbi tema memory boxi. Tal on see märksa põnevam kui minu oma – aga võibolla on lihtsalt alati nii, et teist asjad on palju põnevamad kui enda omad. Õde ütleb alati, et minu juures on nii põnev käia, sest mul on kõik kohad igast vidinaid ja asjakesi täis, mida on huvitav näppida.

Näppisin siis minagi K. mälestuskarbist leitud asju. Eriti toredad leiud olid kirjad, mis ma talle erinevatel ajaperioodidel olin kirjutanud. Ma eriti ei mäletanudki ennast selle ajast, enam – ajast kümme aastat tagai. Üks kiri, See Kõike Olulisem, oli dateeringuga juunist 2000. Mu käekiri oli ilus, kindel, püstine, selge, väike. Praegu on ta ilus ainult postiaadressidel, mida igapäevaselt pakkidele kirjutan – kirju enam nii ei suuda kirjutada, kui kümme aastat tagasi, mil igapäevaselt pidin hoopis koolivihikuid täitma.

Huvitav kiri oli see, kohati ajas naerma – heas mõttes. Pigem tegi aga ta kurvaks. Näiteks oli seal selline lause: “Ei oska enam fantaseerida ka – kõik unistused on seotud raha või ideaalsuse ihalusega.” Kümme aastat hiljem on kõik ikka samamoodi: ikka on pidevalt jama rahadega, ikka veel on hinges tappev püüd olla ideaalne, kuigi endale hästi aru andes, et ideaalsus on üks võimatu ja ebavajalik eesmärk.

Õnneks on praeguseks tulnud ikkagi tagasi unelmaid, ja nüüd on nad erinevalt kümne aasta tagusest ajast reaalsemad, maalähedasemad. Näiteks unelm oma kodust, maitsetaimepeenrast, suurest koerast, järgmisest raamatust, miinus viiest kilost ja nii edasi, ikka lõpmata rajana igaviku poole.

/

Homme pakime asjad ja kassid autosse ning jätame oma town houseiga mõneks ajaks hüvasti. Meid ootab suvine Saaremaa, enne seda oluline tripp Tallinna (mina kohtun oma raamatu toimetajaga, Minu Inimene kohtub aga presidendiga) ja ehk antakse nii palju õnne, et saab natuke koos puhata, enne kui see eluetapp meie jaoks läbi saab.

Mis edasi saab? Seda on mult neil päevil korduvalt ja korduvalt küsitud, ma ei oskagi eriti vastata. Esialgne plaan on selline, et ma aasta lõpuni jään veel Tartusse ja elame kaugsuhte-elu. Esialgu ongi plaan selline, et aasta lõpuni on Tallinnas palju asjaajamisi, nii et see ei tohiks olla midagi väga õudset. (Väsitav on ta küll, see on selge. Aga loodetavasti on see siiski ajutine.)

Ja siis? Kes teab. Ehk hakkan ma uuesti üritama olla tegevajakirjanik. Ehk pööran kannal ringi ja, ma ei tea, hakkan näiteks kokandust õppima. Ehk ootab meid Meerika. Ehk… Ei teagi. Ausalt, ei teagi. Pole vastuseid sellele küsimusele, et mis saab. Midagi ikka saab.

Aga üks eluetapp on selle kevadega läbi saanud. Mõnel meist siin väikeses elamises on cum laude kirjaga paberid, mis seda tõestavad (ja mõõk) (ja see ei ole ei mina, Miuksu ega Pussakas), meil on hunnikutes kotte  ja pakke, mis kõik tuleb ära kolida, ja meil on suur kergendus ja rahulolu hinges.

Seda, et elu on just selline, ma kümme või kolm aastat tagasi samal ajal ei teadnud. Seda, et ma olen selline, ma ka ei teadnud. Seda, et mu ümber on sellised inimesed, ma ka ei teadnud. Aga mul on hea meel, et nad on.

Kauneid valgeid öid teile, mu kallid. Ja jaaniussidega – on ju, teate küll, mis lood.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/Barbra-Streisand-The-Way-We-Were.mp3]