Tag Archives: intestines

life unexpected

hoomamatu 13 Replies

Rasedajuttu ka vahepeal.

Ma olen alati arvanud, et on võimatu ära unustada seda, et sa oled rase. St sa võid selle üle nalja visata ja teinekord kui poes kipub käsi suitsupakki võtma, siis ununeb hetkeks, aga see pole päris selle kaliibriga unustamine, mida ma silmas pean. Ma olen alati arvanud, et kui sa oled rase, siis see teadmine on alati sul kuskil tagaplaanil olemas, umbes nagu kõik need bakcground running programs, mida sa Task Manageril näed.

Ja veel vähem oleks ma arvanud, et ma unustan rase olemise KAHEKSANDAL KUUL ära.

Aga just see on viimastel päevadel juhtunud. Mõnikord ma ärkan üles ja olen juba jõudnud võileibu sööma hakata, kui Põrnikas liigutama hakkab ja mulle järsku meenub, et oijah, õige küll, rase olen ju. See on nii imelik tunne, et ma EI MÄLETA. Ja et see kõht tundub täiesti normaalne ja osa minust, umbes nagu suvalised lisakilod, mis sind tulles häirivad, aga ajapikku sa harjud nendega ära ja nad tulevad meelde ainult siis, kui sa venitad mingeid riideid selga ja mõtled, et peaks trenni minema.

See on nii imelik tunne, see mõni minut, kui ma päevas tunnen end NORMAALSENA.

Sellele aitab vist kaasa tõsiasi, et vaagnaluuvalud on järele andnud ja iga kord, kui ma liigutan, ei annagi rasedus endast piinavalt tunda. Ja et meil pole elamises sellist peeglit, kus ma end täispikkuses pidevalt näeks (st üks on, aga see on nii imelikus kohas ja imeliku nurga all, et seal tunduvad kõik paksud vist). Mis on muidugi hea, aga kõik see on jube kummaline.

Ma olen küll viimased kuud kandnud ainult üht paari pükse, aga kõik mu tavalised särgid-kampsunid mahuvad kenasti selga, nii et ka see ei aita pidevale meelespidamisele kaasa. St ma võin võtta kapist suvalise asja ja selle selga panna ja see läheb selga ja ongi jälle tavaline tunne. Kõik kokkukuhjatud (peamiselt kingiks saadud) rasedariided seisavad üsna kasutuna nurgas ja ilmselt ootab neid edasikinkimise saatus, sest kuigi ma olen oma rasedapükstest tüdinenud, ei ole mul mingit himu lillelisi tuunikaid selga tõmmata, just because I’m pregnant, eriti kui mu teised, tavalised riided lähevad kenasti.

Lisaks õnnestus mul eelmise nädala lõpus haigeks jääda. Kõige nõmedam on asja juures see, et ma TUNDSIN nii selgelt seda tulemas. Ma pole vist kunagi varem nii täpselt haiguse tulekut ette tundnud, ilmselt aitab sellele kaasa kogu see keha diktatuuri asi, see, et ma PEAN pidevalt oma keha kuulama ja veini ka pole. Ei tea, kas karsketel inimestel on kogu aeg nii? Et nad on nii valusalt teadlikud oma kehas toimuvast? Igal juhul, tundsin haigust tulemas, tühistasin reedese vessari, jõin teed ja ikka ei suutnud haigust eemal hoida. Which sucks. Ehk siis ma veetsin kolm päeva koomas, algne köha muundus nohuterroriks ja MA EI SAANUD MIDAGI ETTE VÕTTA kui lihtsalt kannatada. Õigemini, kuna mu pea valutas plahvatusohtliku taseme lähedal, siis lubasin endale siiski Paramaxi, aga ikkagi pidin ma lihtsalt olema ja ootama, et see üle läheks. Eile võtsin välja raskerelvastuse, lasin Abikaasal osta kausi ja tegin sinepivanni, mille tagatipuks tõmbasin jalga viinasokid. Yes, that’s right, viinasokid! Ja esimest korda elus tegin endale kompressi otsa ette, sest emme jahedaid käsi, mis on KÕIGE PAREM RAVI HAIGUSE AJAL ÜLDSE polnud kusagilt võtta.

Ja täna ärkasin ja ei tundnudki end enam surmasuus olevat. Ime on sündinud!

Imeline oli ka see, et ma nutsin kogu haiguse jooksul vaid ühe korra (kui avastasin, et meil pole kaussi ja MA VÕIN SIIA SURRA ILMA SINEPIVANNITA ja Tartus poleks eladeski sellist asja juhtunud JA TALLINN ON KÕIGES SÜÜDI!!1!!!) ja ei langenudki tavapärasesse haigusdepressiooni, mis paneb mind arvama, et mu ajukeemiaga on midagi lahti. Sest mis mõttes jäi depressioon tulemata?!

Lisaks olen aru saanud sellest, kuidas juhtub see, et rasedad peast hulluks lähevad. Ma olen püüdnud ette kujutada, milline oleks mu elu siis, kui ma poleks rase ja ma EI SUUDA seda teha. Eriti saan ma aru sellest, kui väga on elu muutunud, kui ma üritan suveplaane teha. No teate küll ju, et sa võid üldiselt ikka umbes-täpselt teada, mida sa paari kuu pärast teed, milline su elu välja näeb ja võid üsna julgelt planeerida, et jood end jaanipäeval mõnusalt täis. Mina seda teha ei saa ja see on õudselt häiriv. Ma saan plaane teha maksimaalselt kuu aega ette ja SEE ON KÕIK. Mis edasi saab, on teadmata. Ostsin pimedas optimismis ära piletid 30 Seconds To Mars kontserdile, ise õndsas teadmatuses, kellega ma sinna lähen või kas juuni lõpp on üldse aeg, kui ma a) saan kodust eemale mõneks tunniks, b) suudan minna kodust eemale mõneks tunniks, c) elan veel.

Ehk siis kogu see titavärgendus on elu täiega omastanud. Ja tuleviku. Ja see on hirmus. Ma saan aru küll, et mingi hetk hakkavad asjad jälle jooksma ja et pole kogu see värk nii hull midagi, aga kuna minu jaoks on see esimene kogemus, siis ei oska ma üldse ette kujutada, kuidas kõik minema hakkab.

Ning paratamatult tundubki “eelmine elu” nii kauge ja teistmoodi, et ma ei suuda sellega enam suhestuda. Sest “eelmises elus” polnud selliseid elumuutvaid tähtaegu. Kõik venis määramatusse tulevikku. Ja oli vabadus ka, vabadus teha suveplaane, kontserdiplaane, pidutsemisplaane… Aga nüüd on see üks suur tähtaeg mu elus, mis lööb nii selgelt kõik kaheks: enne diktaatorit ja pärast diktaatorit (ma ikka panustan, et Põrnikas sünnib Hitleri sünnipäeval).

Õnneks on üks asi, mis jääb – ma saan kirjutada. Ma võin end kasvõi segi kirjutada, kui soovin. Ma küll ei tohi selle eest sissetulekut saada, aga keegi ei saa seda takistada. Mis tähendab, et ma saan mingilgi määral jääda oma “endise mina” juurde, on miski minust, mida ma saan jätkata. Mis paneb mind nende emadega võrreldes natuke paremasse olukorda, kes ei saagi tööd teha, ÜLDSE ei saa tööd teha (ja see aitab alati kaasa hulluks minemisele). Mina vähemalt SAAN tööd teha.

pregnant woman’s guilt

hoomamatu 6 Replies

Mõtlesin täna süütunde peale.

Ma olen raseduse jooksul mitmeid kordi end kohutavalt süüdi tundnud. Kõige rohkem ja kõige teravamalt selle pärast, kui lihtsalt see meil õnnestus. Me isegi ei jõudnud proovima hakatagi kui juba oli titt valmis. Tõsiselt, see on mulle – tädile maailma kõige regulaarsema tsükliga – täielikuks mõistatuseks, kuidas see juhtus sel ajal, mil ta juhtus. Aga, nagu Abikaasa ikka ütleb: “Kuuldavasti on lapse tegemiseks vaja vaid kord seksida.”

Ma ei uskunud ise ka, et see meil nii lihtsalt läheb. Ma ausalt öeldes ei olnud veel eriti valmiski proovimiseks, see oli vaid kena mõte, millega mängida, see ei tähenda, et ma oleksin olnud päriselt valmis neid kaht triipu nägema. Aga kas keegi kunagi on PÄRISELT valmis? See on muidugi juba teine teema.

Igal juhul, meil käis see jube kergelt ja ma olen tundnud end selle pärast TOHUTULT süüdi. Ma sain ühelt oluliselt inimeselt kirja, kui ma olin umbes kolm kuud rase, kus ta ütles mulle, et ta on mu pärast väga rõõmus, aga ei oska nagu hästi seda rõõmu väljendada, sest tema püüab ja püüab ja see ei õnnestu, nii teeb teiste õnnestumine haiget… Ma saan ka sellest aru, ma olen olnud kunagi ka selles rollis – et ise väga tahaks, aga kuidagi ei saa või ei tohi või ei ole õige aeg või lihtsalt ei õnnestu…

Mu süda murdus seda kirja lugedes. Ja mu süda murdub iga kord, kui ühel teisel väga olulisel inimesel JÄLLE päevad hakkavad ja kui ma kuulen ta hääles seda pettumust ja valu ja viha…

Ja siis olen mina, kellel lihtsalt juhtus, poolkogemata, põhimõtteliselt esimese korraga… Ma tunnen end süüdi, et ma ei suuda läbi kogu selle katsumuse kogu aeg rõõmus ja tänulik olla. Ma tunnen end süüdi, kui ma tunnen, et ma tahaks, et see saaks juba läbi. Ma tunnen end süüdi, kui ma vihastan nende valude või kõige kaasneva peale. Ma tunnen end süüdi, sest mulle tundub, et maailmas on nii palju naisi, kes oskaksid seda uue elu õnne palju paremini hinnata. Ja kui palju on neid naisi, kes püüavad, proovivad, soovivad… ja kes kunagi ei saagi.

Ma lohutan end sellega, et iga rasedus on ikkagi individuaalne kogemus. Ja mõttega, et lapsed valivad ise aja, millal tulla. See mõte on kuidagi fatalistlik ja ulmeline isegi, aga see kuidagi lohutab…

Eriti jabur on kuidagi see soovitus, mis antakse neile naistele, kes soovivad last saada – seda nõu on mullegi kunagi antud. “Ära tee endale stressi. Ära mõtle selle peale.” Iga naine, kes on kunagi selles olukorras olnud, teab, kui võimatu on MITTE selle peale mõelda! Ma saan aru, kuidas see nõiaring töötab, aga ikkagi! Ning siis ma tahaks, et ma võiksin olla selline “edulugu”, et selles olukorras naistele öelda: “Oh, pole midagi! Meie proovisime nagu hullud, higipull otsa ees ja ma mõtlesin iga päev sellele, jalad seinal, ja olin kohutavalt stressis, aga ikkagi jäin rasedaks!” Aga ma ei ole see keiss. Ma olen ikka see keiss, kes võttis plaastri maha ja jäi kolm nädalat pärast seda rasedaks. Ilma sellele mõtlemata.

Ma ei tea, kas teised rasedad end ka vahepeal nii tunnevad. Süüdi kõigi maailma lastetute naiste ees või nende ees, kes nii hirmsasti tahavad ja kel veel pole õnnestunud… Ma tahaks nagu vabandust paluda teinekord. Ja siis saan aru, kui jabur see mõte on.

Aga võib-olla siiski lapsed valivad, kuhu sündida. Võib-olla Põrnikas valis, et nüüd on aeg (kuigi ma ikka arvan, et ma pole päriselt valmis). Ja meie valisime, et võtame ta vastu. Ja võib-olla peabki kõik nii olema.

Aga ikka tunnen ma end natuke süüdi teinekord.

Oeh.

keha diktatuur

hoomamatu 18 Replies

Nüüd ma räägin seksist.

Ma püüan seda teha võimalikult delikaatselt, et mu ema, endised õpetajad (hei, ma tean, et te loete) ja kolleegid kohe breakdown of the närvi ei saaks. Aga mõned asjad peavad öeldud saama ja peamiselt selleks, et keegi tuleks ja ütleks mulle kommentaarides, et “sa pole üksi, mul on ka nii!” või et “you are crazy, stop talking”.

Ühesõnaga, ma tahaksin purjus peaga seksida. Mitte maani täis, vaid teate küll seda mõnusat švipsis olekut, mis tuleb pärast… mingi hulga (iga jaoks on see mingi hulk ju erinev, eks) alkoholi tarvitamist. Kui pole veel end sisse sättinud alkoholi tuimastavad mõjud (krt selle kohta on nii hea sõna, aga ma ei saa seda kasutada, sest see pole minu sõna) ja su piirid on parajalt maas, tuju laes ja üleüldse on NII VALLATU olla, et kohe on noh.

Ma igatsen seda tunnet nii väga. Mitte et mulle oluliselt meeldiks joogise peaga seksida. See on sageli tüütu ja venib pikale ja uni tundub enamasti parem variant. Üleüldse juhtub joogise peaga seksides sageli see, et sa arvad, et sa oled palju ägedam kui tegelikult oled ja siis juhtuvad igasugused kummastavad ja järgmisel hommikul piinlikud asjad. Aga see kergelt-švipsis-shag, vot seda ma igatsen. Sest sellel olekul on üks tore kõrvalmõju – sa ei mõtle siis absoluutselt oma kehale.

Ma olen oma kehast nii tüdinenud. Päriselt. Või õigemini, ma olen tüdinenud sellest, et kõik tiirleb minu keha ümber. Ma pole kunagi varem oma elus pidanud nii palju oma keha peale mõtlema kui praegu ja see on FUCKING EXHAUSTING. Sest mu keha annab endast pidevalt (valulikult!) märku, sest ta kas a) liigutab omatahtsi, b) valutab või c) laieneb suundadesse, kuhu ta laienema ei peaks ja seda kiirusega sentimeeter tunnis. Enamasti juhtuvad kõik kolm varianti korraga, mis tähendab, et ma olen pidevalt teadlik, et mul on keha, selle sees kasvab inimene ja et see valutab. Eriti sealt areast, mis varem puhtalt sexy time´ile reserveeritud oli. Ja see on kuradi kurnav.

Ei noh, muidugi on see fantastiline (te kuulete mu hääles entusiasmi I’m sure), et mu keha suudab seda kõike teha. No venida ja last ehitada ja puha. Aga ma olen sellest väsinud, et ma pean oma kehale KOGU AEG mõtlema. Ma tahaks korragi tunda end vabalt, nii et ma ei oleks piinavalt teadlik sellest, et mu sees kasvab elu ja et nüüd keerleb kõik tema ümber. (Enne, kui ta on isegi sündinud!) Võtaks ühe alkoholivaba õlle ämma silme all sünnipäeva puhul? Kus sa sellega, siis lähevad ju jalad paiste! Tuunikalavõileib? MÕTLE TITALE! Pool klaasi veini? Issand jumal, sa ju tapad ta! Miks sul mantel nii lahtine on? Sul on ju kõht külmas! Ja siis äia tarkust täis silmad: “Sa pead JALUTAMA. Igal õhtul. Mis siis, et valutab, võtad väikesed sammud!*” SEST MUIDU SA TAPAD LAPSE ÄRA, KUI SA OMA KEHA EI LIIGUTA.

Varem oli meil kehaga väga hea diil. Ta oli mul olemas ja lasi mul üldiselt teha endaga, mida ma heaks arvasin, eriti asjale kaasa elamata (olgu selleks trenn või pidu, ta jäi ühtemoodi ükskõikseks). Meie vahel oli vaikne teineteise respekteerimine – mina viisin teda trenni ja toitsin ainult superheade toitudega ja tema vastutasuks… oli. Aga nüüd! Mu keha nagu üldse ei huvitagi enam, mis mina asjast arvan. Ma tahaks ükski öö rahulikult magada, et ma ei peaks iga kord külge keerates valu pärast otsi andma. Et ma ei peaks iga kord diivanilt tõustes valu pärast maha surema. Et ma ei peaks iga kord võtma kuradi virgin mojito, kuigi see on üks faking suhkruvesi. Et ma ei peaks iga kord seksile mõtlemagi hakates tundma tahet käega lüüa, sest ausalt, kogu see majandamine selle kere ja valutamise juures tundub rohkem rabelemist kui asi väärt on.

Ja see viimane lause on see, mille pärast ma end kõige rohkem praegu jälestan. Sest ma lihtsalt ei suuda uskuda, et MINA midagi sellist üldse mõelda võin! Sex has always been my thing (nagu teavad kõik kuulsad kõmublogijad ja muud asjapulgad), see on asi, mida ma üldiselt oskan ja ma olen alati uhke olnud oma oskuse üle suhtuda sellesse nagu toredasse ajaveetmisvormi, mis ei pea ilmtingimata hinge sandistama või südant… survestama (ah, persse, on hilja ja ma ei saa magada ja olen frustreeritud. Metafoorid ei tule hästi välja.).

Ma lugesin üleoleva muigega Jools Oliveri rasedaraamatut ja tundsin numparkokale (ma ei ole kunagi ühtki ta saadet näinud, nii et ka see epiteet on öeldud ülima entusiasmiga) kaasa, kes ei saanud (raamatu põhjal otsustades) neli kuud enne sünnitust ja neli kuud pärast sünnitust kordagi keppi, sest ta naine kartis lapsele liiga teha. Ahjaa, ja alguses oli tal süda paha, nii et tundub, et ta ei saanud pooleteise aasta jooksul kordagi. Ma olin täiesti kindel, et ma ei muutu mitte kunagi selliseks, sest kamoon, kes tänapäeval kardab lapsele seksides liiga teha**?! No igal juhul, minul seda probleemi pole, et ma kardaks… kuidas seda nüüd parent friendly viisil öelda… kutsumata tema toakese uksele koputada, aga mul on probleem sellega, et seksimiseks tuleb kasutada minu keha. Seda, mis mul praegu on. Seda, MILLE PEALE MA MÕTLEN KOGU AEG. Ja millest mul on täiega siiber. Rääkimata sellest, et see valutab ja kõiksugused seksikad ja metsikud liigutused – näiteks asendivahetus – nõuavad nüüd rahulikku ajastamist, oigamist (not the good kind), AAAAAEEEEEGLASEEEEELT enda keeramist, valuga võitlemist, hädiselt naermist ja vabandamist ning heal juhul ka kõhu sättimist and you can see where the romance died.

Nii et mul on oma keha diktatuurist kopp sajaga ees. Ma tahan teha midagi destruktiivset! Meeletut! Hullu! Näiteks juua ära kolm õlut ja kolm jäägrišotti! VÕI MINNA PALJA KÕHUGA VÄLJA. Ükskõik mida. Ma tahaks ärgata nii, et ma ei mõtleks esimese asjana oma kehale. Või ainult võtmes, et küll on ilge pohmell. Ma tahaks võtta oma keha ja minna temaga õue mängima, neela-tuld-söö-kääbikuid-stiilis õhtule. Aga öelge mulle palun, millal ma järgmine kord saan kääbikuid süüa? AH!? Ma tean, et kõik ütlevad, et it’s not the end of the world, aga see päriselt on. Mingis mõttes. (Ja see on hoopis teise posti teema.)

Ma tahaks nii väga, et see läbi saaks ja ma ei tahaks üldse, et see läbi saaks. Saate aru? Sest kui see läbi saab, siis see tähendab, et järgneb järgmine horror. Keha diktatuur lõppeb ja algab Põrnika diktatuur. Praegu ma vähemalt saan lubada endale seda, et istun öösel üleval ja vingun internetis. Varsti istun ma öösel üleval ja ei saa isegi internetis vinguda, sest piimapais-lõge-koolikud (ja muud sõnad, mille tähendust ma täpselt ei tea, aga mis ennustavad horrorit; ei, te ei pea selgitama mulle). Nii et there’s that.

Samas on kaheksa nädalat jäänud ja see aeg pole mitte midagi. See on lumme kusta. Igal juhul saab see väga kiirelt läbi ja igal juhul on praegu the end of an era. Kui ma ainult saaksin seda ajastu lõppu korralikult tähistada…

…näiteks mojitode ja sellele järgneva seksiga. Normaalsete inimeste seksiga, kus inimesed vahetavad poose ilma eelnevalt selleks kaks tundi hoogu võtmata. Ja kes saavad kasutada rohkem poose kui kolme.

—

*Üks selline märkus veel ja ma hakkan karjuma. Päriselt. Esiteks ei peaks üldse andma rasedale nõuandeid inimesed, kes pole olnud rasedad (fakt, et sa oled “suurest perest” ei tee sinust asjatundjat). Pealegi võiks isegi need, kes on olnud rasedad, natuke ka kuulata, mis see konkreetne rase VASTU RÄÄGIB. Sest see valu, mis mind saadab, on asi, mida ei ole võimalik kirjeldada, edasi anda või ette kujutada, juhul kui seda pole ise läbi elatud. Ka mina ei saaks selle olukorra jubedusest aru, kui keegi mulle sellest räägiks. Nii et nõuanded “jaluta” on ausalt oma aja ära elanud.

**Olen täiesti teadlik, et on teatud meditsiinilised näidustused, mil vahekord pole soovitatav. Praegusel juhul polnud selline keiss.

the oldest i’ve ever been

hoomamatu 11 Replies

Eelmisel aastal istusin ma Kastani tänava kontoris ja iga kord, kui keegi mulle helistas, et palju õnne soovida, pidin ma lume kätte ukse peale kõõluma minema, sest all polnud levi. Ma mäletan, et Patsy helistas ja laulis. Jube külm oli, ma mäletan, radikad olid pidevalt sees. Siis ei osanud ma undki näha, et sel aastal on niimoodi.

Ma isegi ei mäleta, mis me õhtul tegime, ju me kodubaaris olime. Ma mäletan nädalavahetuse sünnipäeva, kui laulsid-mängisid Kassidele Iirised poisid ja kui särava pealispinna all juba käärisid mingid pinged, mida mina ei märganud, sest olin liiga naiivne…

Ma mäletan üle-eelmise aasta sünnipäeva, kui me olime rokiklubis ja sündis legendaarne “Walk of Shame” videomaterjal…

Üle-üle-eelmisel aastal, ma mäletan, olid mul sünnipäeva ajal kätel sinikad, aga kus me pidasime, enam ei mäleta…

Nii need aastad lähevad. Imelik on. Iga korraga on aina imelikum. Naljakas on see, et SISEMUSES sa ju tegelikult ei vanane ja nii raske on tajuda, et välimus ju vananeb. Üle-eelmisel nädalal ostsin ma oma esimese kortsudevastase kreemi, sest avastasin ootamatult peeglisse vaadates (meil on nüüd selline armutu peegel, mille kohal on armutu valgus vannitoas), et nahk on muutunud… väsinuks.

Kunagi oli mul raske mõista, kuidas vanamehed saavad noori tibisid sebida. Et kas neil imelik pole, kas nad ise ei saa aru, et nad on vanad! Ja nüüd taban ma isegi teinekord a

rusaamalt, et noored inimesed on ikka ilusad vaadata, hoolimata sellest, kas see on age appropriate või mitte. Ja no muidugi ükskord rääkisin ma vist mitu tundi Underis ühe kutiga juttu ja jumala lõbus oli ja siis tuli välja, et ta on 17 või nii. Ja ma olen kindel, et isegi siis, kui ma olen kümme aastat vanem, hindan ma samamoodi noorte inimeste ilu ja atraktiivsust – nii nagu ma olen seda alati teinud, tähele panemata, et ma olen neist juba väga-väga palju vanem…

Ja samas on nii, et see “noorem sina” on justkui käeulatuses, aga nagu paralleelmaailmas, nagu unes. Sa TEAD, et see oli, et sina olid selline, aga nii raske on leida seda ühendust “noorema sinuga”. Ma tean, et ma olen muutunud, aga väga raske on öelda, kuidas täpselt. Ma tahaks korra astuda 16aastase või 17aastase enda sisse ja tajuda, kes ma siis olin, äkki siis oskaks täpsemini öelda.

/

Sel aastal tuleb vist selles mõttes kõige igavam päris-sünnipäeva-päev, et ma olen kodus, küpsetan päev otsa ja õhtu on nagu õhtud ikka meil siin. Polegi nagu tahtmist kuhugi minna, kuigi ma tean, et melanhoolia saab mind väga

ootamatult kätte, kui ma sel lasen ligi hiilida. Juba praegu ma tunnen, et melanhoor minus tõstab pead – täpselt nagu igal sünnipäeval…

Ja tegelikult oli Chasing Gravity ikka ka üks eelmise aasta lahedamaid kontsertielamusi. Uskumatu, et ma selle aastalõpukokkuvõttes unustasin mainida. Nad on maailma parimad. See on selle aasta sünnipäevalugu, teeme siis nii. (Millegipärast ei tööta selles uues theme’is video embed.)

Ja olengi 27. Ma olen alati arvanud, et see tundub teistmoodi. Et NII VANA olek tundub teistmoodi. Aga ei tundu. Ikka tundub enda moodi.

Kummaline asi see vanus.

See pilt seal üleval on viie aasta tagusest veebruarist. Ma pole enam see inimene, nii kummaline kui see ka pole.

nimedest, ikka ja jälle

hoomamatu 23 Replies

Laupäeval tuli meil sõpradega teemaks Eesti nimeseadus ja hakkasin asja lähemalt uurima. Ja mis tuleb välja? Et Eesti nimeseadus sakib äässi.

Esiteks ma pean muidugi ütlema, et TEGELIKULT ei taha ma oma liitnime lapsele edasi anda, sest ma mäletan veel liigagi värskelt, kuidas ma ise terve lapsepõlve seda nõmedat Lambi-nime vihkasin ja ei tahtnud kuidagi aru saada, miks mul ei võiks olla ilus ja mittetähenduslik nimi nagu emmel. Lambi-nime olen ma armastama hakanud alles viimastel aastatel ja nüüd olen ma lõpuks aru saanud, et see on nii suur osa minust, et ma ei saa sellest enam loobuda. Kuidagi lihtsalt on nii, et ma olen Dagmar Lamp ja nii lihtsalt on. Seda on raske seletada, miks nimi nii olulist rolli mu identiteedis mängib. Ma saan aru, et paljude jaoks pole nimi oluline või vähemalt mitte nii oluline. Eks siin mängi rolli ka kogu mu nimeajalugu, mis on olnud keerukas. Aga mulle meeldib MINU nimi, see on MINU oma ja kui ma seda kuulen, ei teki sellega mul mingeid muid emotsioone, kui et see on MINU ja see olen MINA (ma tahan sellega öelda seda, et siin pole tegu mingi pere au edasikandmise või muu sarnasega, see nimi on puhtalt isiklik värk mu jaoks, ma ei teagi oma isapoolset suguvõsa praktiliselt üldse). Võrdluseks võib tuua siin selle neli kuud (ja see üks raamat (vist), mis on teise nimega), kui ma pidin kandma eelmise mehe nime. Ja kui see asi meil pauguga lõhki läks, siis see oli kohutav tunne, et ma pidin ikka seda nime kandma. Seda nime, mis meenutas mulle ainult seda inimest, kellega seostus nii palju valu! See oli vastik tunne, ma ei taha seda enam kunagi läbi elada. Eks oli asi ka selles, et ma ei jõudnudki elada selle nimega nii kaua, et jõuaks tulla positiivseid assotsiatsioone.

Ja ma usun, et kui ma paneks oma lastele perekonnanimeks Lamp, siis nad vihkaksid mind ilmselt elu lõpuni ja ei saaks samamoodi aru, nagu mina ei saanud.

Aga sellegipoolest on kohutavalt imelik, et minu laps hakkab kandma võõrast nime! Noh, olgu, eks ta nüüd ole minu nimi ka, aga ta on minu nimi umbes nii, nagu Abikaasa sugulased on minu perekond – ehk et by proxy, ma ju tean, et nad on mu perekond, aga see ei tundu ikka päris nii. (Ärgem saagem valesti aru, asi pole kuidagi seotud isikute endiga, tegu on toredate inimestega, aga saate aru, mis ma mõtlen? Et PEREKOND ei saa tulla üleöö, nagu ta abielludes paratamatult tuleb. Et nime poolest on, aga tunde poolest (veel) mitte.) Ja sama on selle nimega. Et see justkui on minu nimi, aga pole ka. See on siiski Abikaasa nimi ennekõike. Ja nüüd hakkab seda nime kandma meie laps. Ehk siis lihtsustatult: minu laps hakkab kandma võõrast nime.

Ma ei oskagi päriselt seletada, miks see minus nii segaseid emotsioone tekitab. Äkki on asi selles, et ma olen ise kasvanud üles nii, et kandsin emaga erinevat nime? (Heh, meie perekond oli üldse lahe, emal üks nimi, kasuisal teine ja meil õega siis see õnnetu L.) Ma ei ole varem seda väga analüüsinud, pole nagu põhjust olnud… Aga nüüd, kui ma mängin mõttes erinevate eesnimevariantidega ja panen nad klapitamiseks kokku Abikaasa perekonnanimega, siis on… nii VÕÕRAS tunne. Ja kui ma proovin sama nime L-ga, siis on nii oma tunne!

Nimeseaduse juurde tagasi tulles – mina ei või oma abiellumisel võetud liitnime edasi anda, nagu ma teada sain. Mis on asi, mis mind raevu ajas (kuigi ma ei plaaninud seda teha, AGA MUL VÕIKS OLLA SEE VALIK!). Esiteks tekkis mõte: aga mis siis, kui me mõlemad oleks võtnud liitnime abielludes?! Ja sellele vastab seadus nii:

Lapsele ei või perekonnanimeks anda vanemale abiellumisel antud kahest nimest koosnevat perekonnanime. Kui mõlema vanema perekonnanimi koosneb abiellumisel antud kahest nimest, antakse lapsele vanemate kokkuleppel ühe vanema perekonnanimi.

Ehk siis ühesugust liitnime abielludes võtta ei saa. Tuleb teha selline nimi, kus esimesel kohal on su “neiupõlvenimi” ja teisel kohal abikaasa nimi. Ehk siis kui mina olen Lamp-Jõgi, siis mu Abikaasa oleks saanud võtta Jõgi-Lamp. MIS ON ERITI JABUR! Nii et ma saan mõneti isegi aru, miks on seadus nii karmiks tehtud, sest kellelgi tuleks raudselt pähe selline stsenaarium, et mõlemad võtavad liitnime ja siis panevad lapsele veel liit-liitnime, näiteks Lamp-Jõgi-Jõgi-Lamp. Nii et liitnimede korral jääb raudselt alati üks vanem kaotajaks, juhul kui nad mõlemad otsustavad abiellumisel liitnime kasuks.

Ja kui on üks loll, kes ei taha oma neiupõlvenimest loobuda, aga on nõus tegema liitnime näol kompromissi – nagu mina – siis tema oma nime lapsele edasi anda ei saa.

Ma tahaks hirmsasti küsida, miks see kõik nii on? Miks ei saaks me võtta abielludes ühist ÜHESUGUST liitnime ja seda lapsele edasi anda? Mitte et ma oleks nüüd hull liitnimede fanatt, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks mina ei tohi oma liitnime edasi anda, kui ma juba selle kasuks otsustanud olen. Miks minu laps ei saa kanda minu nime? Ja kuna seadus lubab anda ema nime siis, kui isadus pole kindlaks tehtud, kas siis on võimalus, et kui ma kunagi peaks lahutama ja uue lapse tegema, siis temale ma saan oma nime edasi anda (kui ma selle säilitanud olen), kui ma ei ütle, kes isa on? Eriti jaburad stsenaariumid tulevad pähe.

Kui ma üritasin teada saada, miks meil selline nimeseadus on, siis ma eriti targemaks ei saanudki. Kui see 2005 jõustus, siis ilmus küll mõni artikkel sel teemal, aga nendes keskenduti eesnimede teemale. Guugeldades jõudsin erinevate foorumiteni, mis pakkusid muidugi mõnusalt naermist. Seal ikka kurdeti, et “issi valis nime välja ja öeldi, et ei saagi panna!!! siis pidime koha peal nime välja mõtlema, no panime siis Jessica, aga issi oli nii kurb pärast”. Eriti head olid need postitused vanematelt, kes raevutsesid, sest leidsid oma lapse nime napakate nimede edetabelist, mida ikka aeg-ajalt ajakirjanduses ilmub. No ma saan aru, et napakus on vaataja silmades, aga mina olen elu aeg elanud nimega, mille puhul ma olen pidanud ALATI seletama, et see on väga levinud naisenimi Skandinaavias, jah, just NAISEnimi, nii et mul on päriselt kahju kõikidest neist, kes peavad pidevalt oma nime tähthaaval ette lugema ja, mis kõige hullem, seda õigustama.

Nagu ma aru saan, siis on nimedeteema selline, mis jagab inimesed kahte leeri. Ühed ütlevad, et eestlased on sallimatud ja ei saa aru, et vanematel on õigus panna see nimi, mis nad tahavad ja et igaüks ei peagi olema Kalle või Malle. Ja siis on teine leer, keda võib ka “mõistuse hääleks” nimetada, sest nad üritavad rõhutada, et nimepanekul võiks ikka arvestada, et laps peab sellega elu lõpuni elama.

Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. Esiteks on üsna selge, et nimi ja sellega seotud emotsioonid (positiivne, negatiivne, tunne, et see on “nõme nimi” või “äge nimi”) on absoluutselt personaalsed. Mul on küllalt nimenäiteid, mida mina IIALGI lapsele ei kaaluks – sest näiteks oli mul kunagi selle nimega lasteaiakaaslane, kel olid kätel soolatüükad ja ma pidin temaga tantsima. Sellest saadik ei salli ma seda NIME (ja siinkohal pean kindlasti mainima, et tunnen mitmeid selle nimega inimesi ja nemad on ikka toredad). Või näiteks ei paneks ma kunagi oma lapsele nimeks Priit, mis on ju täiesti tavaline ja aktseptaabel nimi, aga mulle seostub sellega koolikiusamine ja mõnitamine, mida sellenimelise isiku poolt taluma pidin. (Ja samas on mul küll ja veel Priidu-nimelisi sõpru ja tuttavaid!)

Ehk siis lühidalt: ma ei anna inimesele hinnanguid tema nime põhjal, aga see ei tähenda, et ma ise seda nime valiks. Ja ma usun, et paljudel on nii.

Teiseks on üsna selge, et last hakatakse niikuinii kiusama. On täiesti ükskõik, kas ta nimi on näiteks Maria või Lillemor või Kati. Kiusama hakatakse igal juhul, sest lapsed on sellised. Ma usun, et kindlasti on neid, kes ei tea kiusamisest midagi, aga suurem osa kahjuks teab. Nii et sa võid ju püüda ja mõelda välja nime, millest ei anna midagi välja käänata, aga lapsed on äärmiselt andekad. Nii saab Irjast vaevata Kaelkirjak, Dagmarist Teksatagi ja nii edasi. Variante on alati lõputult ja sa ei saa kõike neid ette näha. Aga noh, sa võiksid muidugi püüda…

Nii et ma olen üsna kindel, et ka minu valitud nimi (mis praegu on esikohal nimedevalikus) tundub kellelegi hirmus nõme ja on kindlasti neid, kes pole seda kunagi kuulnud. Ja pealegi pole ma üldse kindel, et see nimi jääb, sest ma pean Põrnikale enne otsa vaatama, kui otsustan, sest no äkki ta on Elmari nägu, eks, siis tuleb ju Elmar panna.

Ahjaa, üks huvitav koht on veel, kust saab vaadata nimede statistikat. Andmekaitseseaduse tõttu ilmselt ei näidata küll seda, kui sellenimelist inimest on ainult 1 (nagu mind) ja öeldakse vaid, et tulemus on alla 5, aga ikkagi on täitsa põnev uurida, kui levinud miski nimi Eestis on.

Ja Olimpiadasid on lausa 17! Revolutsijaid küll aga vähem. Nii et mõtlemisruumi veel on.

//

Hiljem… Kommentaarides anti link nimeseaduse seletuskirjale ja sealt leidsin ka vastuse või õigemini kinnituse sellele, mida arvasin – et seadus on tehtud konservatiivne ja peab silmas seda, et hoitaks “suguvõsatraditsioone” ja ei tekiks juurde “uusi perekondi” (nime alusel). Minu meelest on see jabur, aga noh, eks ma olen ise ka teinekord üsna konservatiivne paljudes asjades. Nii et tuleb leppida:

Kahekordseid perekonnanimesid käsitatakse eesti isikunimesüsteemis erandina, mida saab juurde tekkida vaid abiellumisel ning üksnes juhul, kui abielluja soovib saada abikaasa nime, ent säilitada ka oma. Lapsele niisuguse ühekordseks kasutamiseks mõeldud nime pärandamine moonutaks perekonnanime kui suguvõsa traditsioone edasikandva nimeosise mõtet.

t+3

hoomamatu 7 Replies

Kolmas sünnituspuhkuse päev AND I FEEL AWESOME!

Päriselt. Ma pole vist eales puhkusest nii vaimustuses olnud kui praegu. Okei, eile pidin käima linnas ja siis õhtuks valutasin küll kõikjalt jälle, aga esmaspäeval ja täna ei teinud/tee ma mitte midagi ja see on faking fantastiline. Päriselt! Ma saan lihtsalt vedeleda, Põrnikas saab lihtsalt kasvada ja kõik on super. SUPER.

Muuhulgas käisin eile üle seitsme aasta või nii hambaarsti juures. Kui ma viimati seal käisin, siis läksin just murega, et ei tea, kas peaks tarkusehambad välja võtma, sest mul aastas paar korda lööb igemed sealt tagant nii paiste, kui hammas kasvama hakkab, et nädal aega on tõeline piin. Tookord arvas arst, et ära pole võtta vaja ja… Ja põhimõtteliselt sellega tema nõu piirduski. Eile sain ma teada, et asi pole üldse selles, et hambad kasvaks, sest hambad on alt ammu ära kasvanud, vaid tegu on hoopis igemepõletikuga, mis pidevalt välja lööb, sest seal on tekkinud mingi sopistus või midagi.Nüüd ma mõtlen, et miks see eelmine arst mulle seda öelda ei võinud…

Aga awesome on hoopis fakt, et mul oli ainult üks auk. See-eest persetäis hambakivi, aga ikkagi, üks auk! Ja seegi parandatakse ära alles pärast Põrnika sündi, sest, nagu ma eile teada sain, võib tuimestussüst (ma absoluutselt ei tunnista sõna “tuimastus”, nagu mõned ei tunnista sõna “taristu”) sünnituse esile kutsuda. Nojah. Ja ma just lootsin, et saan enne kõigega ühele poole ja siis on jälle järgmised seitse aastat mureta. Või noh, okei. Vähem. Sest mul pole midagi hambaarstide vastu, ma käin seal hea meelega. Isegi süsti ei nõua ma alati, sest valulävi on mul üsna kõrge (palun siinkohal mitte sünnitusnalju teha) ja ma ei saa senimaani aru, millest mu õde räägib, kui ta ütleb, et hambakivieemaldus on ilgelt rõve. No ega ta meeldiv just pole, aga ka midagi talumatut pole selles. Arsti juures ei käi ma sel lihtsal põhjusel, et see on MEGAKALLIS. 7 aastat tagasi käisingi siis, kui sain veel tasuta… Oot, ma just hakkasin mõtlema, et pidi ikka olema natuke väiksem vahe, sest viimati kui ma käisin, siis ma maksin. Ha, vanad blogiarhiivid ütlevadki, et oli hoopis aasta 2005. No vott. Aga seekord läks 100 euri ja natuke peale ja kuuldavasti võin ma Haigekassalt lausa 10 euri tagasi nõutada. Kas pole mitte fantastiline. Lihtsalt oivaline. Miks meil ei võiks olla dental plani?

Tegelikult võiks lausa öelda, et mulle isegi MEELDIB hambaarsti juures. Mõnus on seal pikutada, kui keegi sind paremaks teeb. See on vist natuke sarnane sellega, kuidas teistele meeldib käia näiteks pediküüris, et mõnus, kui keegi suga tegeleb. (Mina pediküüris käia ei saa, sest ma ei kannata kui keegi mu jalgu katsub. Kunagi, kui ma lapsena varba ära lõin, ei saanud ema isegi seda kinni siduda, sest ma tahtsin teda iga kord jalaga näkku peksta, kui ta käed külge pani.)

Enihuu. NII MÕNUS ON MITTE MIDAGI TEHA!

Või noh, muidugi on mul buttload of asju, mida oleks vaja teha, raamatuprojekte ja toimetamist ja värki, aga ma võtsin endale kaks vaba nädalat. Et pidada sünnipäevi, käia Tartus arsti juures ja nii üldiselt, oma zen tagasi saada. Ja ma naudin seda sajaga.

Ahjaa. Laupäeval käisid külalised ja ma sain endale kingituseks kolm rösterit. Siit õppetund: kui sa mitu aastat vingud, et sa midagi tahad, siis ole valmis, et sa lõpuks selle saad – mitmuses.

being prepared

hoomamatu 6 Replies

Täna öösel nägin ma unes, et hakkan sünnitama. Mu sünnitus sarnanes natuke Heljo Männi (KELLEGA MUL ON ÜHEL PÄEVAL SÜNNIPÄEV!!!) kolmanda lapse sündimisega, millest ta mulle rääkis (intervjuud loe homsest Naistest) – see väldanud üheksa päeva. No et veed tulid ära ja arstid keeldusid tegemast talle keisrilõiget, kui muu protsess juba pihta ei tahtnud hakata, sest “iga operatsioon on ohtlik ja teil on ju kaks last vaja üles kasvatada!” Noh, unes ma läksin ka haiglasse ja valud olid täiesti regulaarsed, umbes tunnis kord. Ja nii PÄEVI. Lõppu ma ei mäleta, aga ma mäletan, et ma olin üsna veendunud, et mu sünnitus kestab igavesti JA MUL POLE ISEGI ÜHTEGI SARJA VAADATA!

Hommikul hakkasin triiksärki selga nööpima ja olin siiralt üllatunud, et see mulle selga ei mahu. Ma tükk aega tõesti ei saanud aru, et miks ta nii kitsas on. Ma saan selle panna ainult nähtuse pregnant brain arvele.

Ma olen lugenud tohutul hulgal emadusest ja rasedusest pajatavaid raamatuid. Kuigi ma alguses arvasin, et ei viitsi väga, olen nüüd avastanud, et põnev on. Ja üldiselt kujunebki nii mingi pilt, mis laias laastus peaks emadusele vastama. Nagu mosaiigikildudest kokku pandud. Ma ei taha uskuda, et minu kogemus nüüd väga radikaalselt erinev saab olema, kui kõikidel teistel naistel – aga samas ei julge ma ka mingi hinna eest öelda, et ma olen valmis. Sitta ma olen! Aga vähemalt ma loodan, et ma TEAN erinevaid võimalikke stsenaariume ja oskan nad ära tunda (ning loodetavasti mäletan, mis raamatus millest juttu oli, et sealt see koht üles otsida).

Praegu loen kõikide lemmiknumpar-mehe Jamie Oliveri naise Jools Oliveri raamatut “Minus Nine to One”. Ootasin selle saabumist pikisilmi ja pidin pettuma. Lihtsalt, noh, kuidas seda nüüd kenasti öelda… Tüdruk ei oska kirjutada hästi! Seda väikest tõsiasja ignoreerides on ta küll aga tohutu tellise valmis meisterdanud. Ja noh, see et ta kirjutada väga ei oska, polegi nii morjendav, kogemustest on ikka tore lugeda. Kui ta ainult iga lauset hüüumärgiga ei tahaks lõpetada… Õh. Teate, ta on selline kindlasti hästi tore ja soe inimene, aga ta on minu maitse jaoks liiga roosa. Hoopis teine tera on Dooce’i “It Sucked and Then I Cried”, mille peaks uuesti üle lugema, sest tellisin selle kunagi ammu enne rasedaks jäämist. Mäletan, et torkasin selle soon-to-be-Abikaasale näppu sõnadega “Kui sa kunagi tahad minuga lapsi saada, siis see on raamat, mida sa PEAD lugema.”

Muidugi ei ole ta seda senimaani lugenud.

Aga kõige üllatuslikumalt on mind ehk kõige paremini asjadeks ette valmistanud Virginia Ironside’i “Minu oivaline elu”, mis on 60aastase naise päevaraamat. Jah, just! Rasedus meenutab tohutult vanadust! Näiteks:

Siis panin ma riidesse. See ei ole enam nii kerge. Minu mäletamist mööda panin ma varem sukkpüksid jalga nii, et hoidsin tasakaalu ühel jalal seistes. Nüüd istun ma voodil ja ukerdan nagu siil, kui neid üles tirin, jalad õhus kõlkumas.

Ma pean lisama, et sokkide-sukkade jalgasaamine polegi eriti naeruväärne vaatepilt, kui seda võrrelda bandaaži selga panekuga, sest mu arst ütles, et see tuleks peale panna hommikul PIKALI OLLES. No et nii toetab paremini või. Aga täitsa huvitav kogemus on suure kõhuga ukerdades pikaliasendis selga saada mingit venivat jullat, MILLE KINNITUS ON SELJA PEAL. Nii olengi ma sunnitud hommikuti mingeid “ärkav kaamel” nimega joogaharjutusi tegema, kõht taeva poole, bandaaž pidevalt näpust laksatamas, niipea, kui ma otsad lahti lasen, arvates, et NÜÜD jääb ta ju küll kinni.

Aga Ironside räägib ka sünnitusest ja lapsekasvatamisest (ja vanaemaks olemise erinevusest emaks olemisest) ja kuigi tema kogemused olla õudsed, on need olnud suurepärane õppematerjal. Päriselt, ma usun, et nüüdseks tean ma kõiki kohutavaid variante, mis võivad sünnituse ja lapse esimeste elukuude jooksul juhtuda. Miski ei suuda mind enam üllatada ja, ausalt öeldes, ma ei oskagi nagu karta. Mingi imelik pohhuism on tekkinud selle kõigega seoses. No et kui läheb sitasti, küllap siis tegeleme sellega. Ja kui Põrnikas liiga vara välja trügima ei hakka, ei ole ma ju ka üksi ja kõigi eelduste kohaselt on mul ema ja õde käepärast võtta ja koos saab ju ikka hakkama – mõelda, diplomeeritud õde ja diplomeeritud ema! Aga alati on variant, et ma hakkan KOHE sünnitama ja Põrnikal tuleb esimesed elunädalad veeta mu sokkidekorvis, sest meil ei ole veel ühtegi asja ostetud.

Aga see korv on täitsa mugav ja vähemalt on tal terve persetäis sipukaid. Toit olla kuuldavasti kah käepärast.

Nii et bring it on! Ma ei ole valmis, aga ma olen selleks valmis, et ma pole valmis!

privaatsusest

hoomamatu 11 Replies

Kui ma eile oma arvutijama õele kurtsin, mainisin, et õnneks on veel Abikaasa arvuti, mida saan häda korral kasutada, kui ta mulle sinna kasutaja teeb.

“Mis, sa niisama ei võigi tema arvutit kasutada või?” küsis õde kuidagi pahaselt ja üllatunult. Ma ei osanud esiti midagi eriti vastata, sest point on selles, et mulle EI MEELDI teise inimese asja kasutada, sest mulle ei meeldi absoluutselt, kui keegi minu asja kasutab.

Ja see tõi meelde ühe teema, millest olen tahtnud ammu kirjutada. Ja kuna meeleolu läks helgemaks, tööasjad hakkasid jooksma ja Haigekassa ütles mulle, et it’s okay you pregnant girl, siis võtan selle teema nüüd üles.

Ehk siis privaatsus. Peamiselt: privaatsus suhtes.

Nagu mu püsilugejad teavad, olen ma ÄÄRMISELT paranoiline inimene. Mul ei pruugigi olla teab mis saladusi, aga mulle põhimõtteliselt ei meeldi, kui keegi mu arvutis või telefonis sorab, minu kodus on (nii et mind ennast juures pole) ja nii edasi. Sellepärast on mul olnud väga raske selgitada, miks mulle käib nii vastukarva see, kui äi meil korteris mingeid asju tegema tuleb ja meid kumbagi ennast kodus pole. See polegi niivõrd seotud usaldamatusega või konkreetse inimesega, ma põhimõtteliselt tunnen end violated, kui kellelgi on teoreetiline võimalus – otseselt ja piltlikult – mu mustapesukastis sorida.

Samas ma olen päris kindel, et kui suvalisele inimesele jätta juhuslikult käeulatusse kellegi märkmik või päevik, siis 85% inimestest vaatab sinna sisse. 95%, kui peale on kirjutatud “Salajane!” See lihtsalt on inimloomus, usun seda vankumatult.

Ma võin kindlalt väita, et pole mitte kunagi oma mehe telefonis sorinud või tema sõnumeid lugenud. Ma ei saa aga kindlalt väita, et seda kiusatust poleks kunagi olnud – ikka ju vahepeal kihvatab sees, kui näed, et kellegagi käib hirmus smsimine, aga täpselt nii, nagu mina ei tunne, et ma peaks ette kandma, kellega ma messin, tahan ma anda ka teisele inimesele selle vabaduse ja õiguse.

Küll aga olen ma tundnud õiglast pahameelt, kui on öösel helistatud ja teises otsas on ilmselgelt purjus tütarlaps segast pannud. Vaadake, meie kodus oli selline reegel – pärast kümmet ei helistata. Tol ajal käis see reegel küll lauatelefoni kohta, kuid ma olen seda laiendanud ka mobiiltelefonidele. Minu meelest on see lihtsalt ääretult ebaviisakas, kui sa helistad pereinimesele keset ööd. Või miks peaks see olema pereinimene – ka pereta inimestel on õigus öösel magamisele, on ju nii! Muidugi peame me õega kesköiseid kõnerallisid teinekord, aga “omadega” ongi natukene teised reeglid. Eriti, ma kujutan ette, hakkavad mind potentsiaalsed hilisõhtused või öised kõned häirima siis, kui tita majas ja kogu elu hakkab tema ümber keerlema. Siit lõigust jääb nüüd mulje, nagu meil muud polekski kui kahtlased naised, kes öösiti helistavad, nii et olgu öeldud, et see juhtus ainult ühe korra. Mulle endale helistas kell 4 öösel üks juhututtav nelja aasta tagusest ajast paar päeva tagasi, nii et selliseid asju tuleb ikka ette ja ükskõik, kas helistatakse mulle või talle, pahandab see ebaviisakus samamoodi.

Nii et tüüpilise Veevalajana pean ma vabadust ja privaatsust ääretult oluliseks. Ma ei taha olla see, kes nõuab ettekannet, aga samas ma eeldan, et paarisuhtes olevad inimesed siiski jagavad teineteisega oma elu ja igapäeva, sealhulgas ei tee ka saladust sellest, kellega nad suhtlevad ja sõbrutsevad. See on selline omamoodi värk – et faktid on tähtsusetud, kuni neist räägitakse. Kui neid varjama hakatakse, muutuvad nad ühtäkki tähtsaks ja on ohumärgiks. Saate aru umbes, mida ma mõtlen? Näide. Fakt, et ma oma eksiga teinekord telefonitsi suhtlen, on täiesti süütu, me oleme omavahel sõbralikud ja ma tunnen isegi uhkust, et suudame normaalselt suhelda. Aga kui ma seda varjama peaks, siis muutuks see ju kahtlaseks teise inimese silmis, eks? Tekivad paratamatult küsimused, et miks ta mulle sellest ei räägi, järelikult on midagi varjata jne…

Samas ma tean, et privaatsusküsimusse suhtutakse paarisuhetes erinevalt. Mõnede jaoks on normaalne, et teineteise eest sõnumeid ja isegi meili ja paroole ei varjata. Teiste jaoks on normaalne, et igast päevateost ja toimunud vestlusest kantakse ette. Kolmandad lähevad marru, kui nende teinepool peaks vastassugupoolega (nende meelest) provotseerivalt suhtlema ja hoidku jumal, kui eksid välja ujuvad. Igasuguseid inimesi, suhteid ja temperamente on, eks igaühele oma. Aga ma olen kunagi olnud suhtes, kus mu arvutis soriti ja trennis käimist peeti kindlasti kohtinguks armukesega ja mulle selline asi ei sobinud.

Me kodus ikka viskame omavahel nalja teemal “kuri naine”. Mitte väga tõsiselt ja isegi mitte hukkamõistvalt, kuigi teinekord tunduvad ühe või teise suhte meetmed arusaamatuna ja “kurjad mehed” ja “kurjad naised” hirmutavad mind. Võib-olla nad hirmutavad mind sellepärast, et ka minus on tegelikult see “kuri naine” olemas? Ja et ma ei salli teda silmaotsaski? Inimesed koosnevad ju poolustest… igaühes on olemas nunn ja prostituut, eks.

Ja siis on veel muidugi see küsimus, justkui see, kui poleks armukade, tähendab seda, et ei hooli. See on tõeliselt paradoksaalne arvamus ja samas ma ise teinekord tunnen ka nii. Imelik, eks! Et me (üldistan) ei taha, et armukadetsetaks, samas muutume murelikuks, kui EI armukadetseta. Võib-olla näitab see seda, et suhtes on millestki puudus – komplimentidest, armastusavaldustest, kindlusest? Eesti mees on tantsulõvi, nagu öeldakse, ehk et ega nad ju väga suure suuga igapäevaselt armastust vanduma ei kipu, äkki siis ongi tekkinud väärastunud arusaam, et armukadetsemisega näidatakse tundeid? See siin on puhas teooria ja ei põhine otseselt ühelgi konkreetsel inimesel.

Nii et selle privaatsusega on keerulised lood. Nuhkimise puudumine ei tähenda alati ju huvipuudust, pigem ikka austust teise inimese privaatsuse vastu. Samas aga ikkagi eeldaks, et omavahel suheldakse, räägitakse, ei hoita saladuses, kellega suheldakse ja sõbrutsetakse. Keeruline värk, eks. Kui küsid – siis nuhid ja rikud teise inimese õigust privaatsusele. Juhtumid võivad olla tähtsusetud, kuni neist räägitakse, aga kui varjama hakatakse, siis muutub asi kahtlaseks…

Ühesõnaga, ega ma ise ka ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin, see on keeruline teema. Aga üldiselt ma arvan, et peaks teise inimese soove austama – seni, muidugi, kuni need soovid sinu õigusi ei riku. Nii et kui ma oleks koos kellegagi, kes nõuaks igal õhtul mu päeva jooksul tulnud kirjade ja sõnumite ja MSNi logide läbilugemist, siis see ei töötaks kohe mitte, sest minu jaoks on need asjad privaatsed ja mitte kellegi teise asi. Õnneks mul ei ole kuri mees ja ma loodan, et ma ei ole kuri naine.

Kuigi vahepeal olen ma üsna võimatu naine ja teinekord on mul üsna võimatu mees. Aga see ei puutu antud juhul üldse asjasse:)