Tag Archives: intestines

gruupindusest

hoomamatu 2 Replies

Foo Fightersi dokumentaali ajal mõtlesin ma sellele, et ma olen hingelt ikka gruupi. Täiega. Ma armastan muusikat, aga ma pole kunagi unistanud sellest, et võiks teha bändi või midagi. Okei, kui me olime 14, siis oli meil “bänd”, Face To Face oli nimeks veel, aga see oli rohkem selline “bänd”, kus me mõtlesime, mida me kanda võiksime, millised on meie lava personad ja -nimed. See, et keegi peaks pilli ka mängima, ei tulnud meile pähegi.

Küll aga olen ma palju unistanud sellest, et kui ma saaks ajas tagasi minna, siis ma rändaks kohtadesse, kus ma saaks tunnistajaks olla ajaloolistele sündmustele. Ja kuigi sageli olid mu mõttelennud muusikutega seoses romantilist laadi, siis ei olnud need kunagi straight forward printsi-unelmad, noh et kontserdil meie silmad kohtuvad, ta kutsub mind lavale ja me elame pärast happily ever after.

Nii näiteks arvasin ma mingi aeg täiesti kindlalt, et TEGELIKULT jäi Elvise kaksikvend Jesse sünnil ellu ja ma kohtan teda õige pea ja saan osaks nii Elvise-maagiast. Aeg ei mänginud siinkohal rolli, näiteks oli tühine tõsiasi, et olid 90ndad, mitte 50ndad. Aeg, päh, see on ainult väljamõeldis!

Või siis kujutlesin ma end Mary Austini asemele 70ndate Inglismaale, kus ma oleksin erinevalt Maryst kohe aru saanud, kes Freddy tegelikult on, teda aidanud ja toetanud ja jäänud ta lähedaseks sõbraks ja kaaslaseks elu lõpuni.

Samuti elasin ma oma fantaasiates 80ndate Seattle’is, oleksin juhuslikult kusagil underground rokipeol saanud tuttavaks Kurtiga ja tõelisele gruupifantaasiale omaselt oleks minust saanud tema sõber, õde, confidant. Mingi aeg olin ma veendunud, et vaid minu olemasolu oleks päästnud ta kindlast surmast. Nüüd, kui ma olen vanem ja targem (aga mitte saner), mõtlen ma, et ajalugu muuta ikkagi ei tahaks. Pealegi oleksin ma siis juba selle stsenaariumi järgi ju ka Dave Grohliga väga heaks sõbraks saanud ja edasine, as they say, oleks ajalugu. Või siis see kord, kui ma elasin 78. aasta Manchesteris ja avastasin juhuslikult plaadi “An Ideal for Living” ja otsisin autorid üles, et nendega lugu teha, sealt aga hakkas edasi arenema – jah, taas – suur sõprus…

Nii on mu fantaasiatest läbi käinud kõik mu suured iidolid – jah, isegi Take That ja loomulikult Robbie. Viimane sellelaadne mõttevälgatus oli mul vist Mikaga seoses, aga see oli vaid harjumuse jõud, mis mind sellistele mõtteradadele lennutas. Enam ei paku mulle need kujutelmad seda, mida nad tiinekana pakkusid, kuid gruupi on minu sisse elama jäänud. Ma ei taha teha suuri muusikalisi asju, aga ma tahan olla juures, kui need sünnivad. Ma tahaks näha ja tunda neid geeniusi, saada osa sellest fluidumist, mis on toonud meile sellised albumid nagu “Nevermind”, “The Futurist”, “Melody AM”, “The Pretender”, “Black Market Music” või lood nagu “Bohemian Rhapsody”, “Love Me Tender”, “Stairway to Heaven”, “Go With The Flow”.

Ma olen oma gruupinduses üsna tüütu putukas, kui aus olla. See on vist üks mu häirivamaid iseloomujooni, ma kardan, kuidas ma satun muusikutest täiesti vaimustusse. Ma võin igavesti rääkida lugusid sellest, kuidas ma ükskord jõin koos Dahlinguga või sattusin kogemata korteripeole koos Ursulaga. Ma ei ole senini päris kindel, kui palju meeldis mulle Kõuts tema enda pärast ja palju oli selles “suhtes” gruupi-vaimustust. B. ohkas ikka alati, kui ma jälle gruupi-lainele läksin: “Ma EI SAA ARU! Nad on ju LIHTSALT inimesed!” Jah, nad ongi lihtsalt inimesed ja see teebki nad täiesti, lõputult vaimustavaks. Sest mulle on arusaamatu, kuidas lihtsad inimesed suudavad millegi nii suurepärasega hakkama saada – teha muusikat.

Näitlejatega on kusjuures mul sarnane lugu, aga huvitaval kombel mitte kirjanikega. Mul on kirjanike hulgas palju iidoleid ja eeskujusid, kuid ma ei ole kunagi tundnud sellist sõgedat gruupindust enda sees nende vastu. Ma ei ole kunagi kujutlenud end Bukiga koos jooma, ma kardaksin trippida koos Hunter S. Thomasega, ma kujutlen, et Palahniuk on vaikne ja tagasihoidlik, isegi igav mastermind, kellega ma pigem ei kohtuks otse, vaid ainult tema sõnade kaudu. Ma kardan, et kui ma Pratchettiga peaks ühte lauda sattuma, siis ma ainult nutaks ja nutaks, olles nii valusalt teadlik tema kuhtumisest. Oh, mulle praegu meenus küll üks fantaasia lapsepõlvest, mis oli seotud Lord Byroniga, aga tema vist oli ikkagi erand selles reas.

Võib-olla on põhjuseks meediumide erinevus. Raamatud on isiklikud, need on asjad, mida sa naudid üksinda, oma sisemaailmaga kahekesi olles. Nad võivad sind täiesti läbi raputada, aga hoopis teisel tasemel raputab sind läbi suurepärane rokk-kontsert või geniaalne album. Muusikud peavad loomult olema ekspressiivsemad ja ekstravertsemad ja nende zest ja gusto on avalikumad, sellest on lihtsam osa saada kui kirjanikku valdavast gustost. Ja ma ju tegelikult TEAN, mis tunne on looval kirjanikul, kui teda valdab SEE. Mis tunne on luua, milline valus vajadus see vahepeal olla võib, milline kohutav piin, kui sa saad aru, et toodad ainult paska. Ma kogen seda ise liiga sageli, muidugi huvitavad mind “kaaskannatajate” kogemused, aga hoopis teisel tasandil. Kirjanike loomevalu on mulle tuttav, ma ei oska sellesse gruupina suhtuda. Muusika teisest küljest on aga täiesti arusaamatu maailm ja seda põnevam see mulle on…

t-4 days

hoomamatu 27 Replies

Ma tahaks alustada kõiki oma lauseid neil päevil sõnadega “Istun siin ja olen rase…”, sest mulle tõsiselt tundub, et ma võin ajaloos olla esimene naine, kes on igavesti rase, saades lõpuks päriseluliseks tegelaseks sellest anekdoodist, mis lõppeb sõnadega “Jah, ma olen juba kolmandat aastat rase, sest ema ei luba sünnitada!”

Kui nüüd mõtlema hakata, siis see lause oligi kogu nali vist.

Enihuu.

Samas annab see muutumatu situatsioon lisaks vaikselt ja aeglaselt hullumisele mulle siiski võimaluse veel (loodetavasti) oma viimaseid rasedamõtteid mõelda ja ma päriselt loodan, et hiljemalt kolme nädala pärast võin ma sõna “rase” oma sõnavarast igaveseks kustutada, või ehk ainult selleks teda meelde tuletada, kui on vaja moodustada lauseid: “Fantastika, mida rasedus kehaga teeb” või “Selles on süüdi rasedus!”

Ma muidugi kahtlustan, et siis tulevad sõnavarasse uued ja hullemad sõnad, mis veel rohkem inimesi närvi ajavad (mind kaasa arvatud).

Küll on aga üks teemaarendus, mida ma olen edasi lükanud, kuigi mõelnud, et võiks rääkida. Või noh, valjult arutleda, nagu see mul ikka kipub olema. Selleks on teema “mees sünnitusel”.

Kunagi, kui mul oli veel hiilgav (ja ilmselgelt suurepäraselt teostunud) plaan saada üksikemaks, siis ma ei pidanud sellistele asjadele mõtlema. Ja see plaan oli mul vankumatu, sama vankumatu kui mu usu puudumine monogaamiasse (see on tegelikult praegugi, aga jätkem see teema mõne järgmise posti jaoks, because I have scientific proof!) ja sellesse, et keegi võiks mind kunagi päriselt endale tahta. (Kui me juba siin agaralt sulge kasutame, siis peaks lisama, et ma neil hetkil ei mõelnud eriti sellele, et päris vähe on neid inimesi, keda MINA päriselt endale tahaksin, kuigi mulle meeldis nii sageli arvata, eriti kui ma inimest tundsin vaid umbes kuue õlle jagu.) Ühesõnaga, mu ideaalne plaan oli saada kunagi üksikemaks ja ma olin selleks igati valmistunud.

Aga siis tuli Exhusband ja lõi mu plaanid segi, sest esimest korda oli mul inimene, kellega reaalselt me arutasime pereloomise võimalusi. Ja kui telliskivi lendas mulle näkku arusaamine, et issand jumal, ta arvab, et ta saab sünnituse juures olla!

Samasugune telliskivi tabas mind sel sügisel raseduse alguses ja ma isegi ei mäleta, kuidas me täpselt sellest Abikaasaga esimest korda rääkisime, aga selge see oli. Moodne mees ja moodne mees tahab sünnitusest osa saada. (See ei ole üldse siin ironiseerivalt tema suunas öeldud, pigem selle tänapäevase uue usu suunas.) AND PANIC ENSUED.

Mul läks ikka tükk aega, enne kui ma selle mõttega harjusin ja seda lõpuks isegi nii omaks hakkasin pidama, et läksin lausa endast välja, kui hakkas tunduma, et ma pean üksinda ikka selle läbi tegema (või st et on 5% šanssi, et keegi kohale ei jõua). Huvitav, mis hetkel see murdumine täpselt toimus? Või kas see oli üldse murdumine? Äkki ma olen ikka koguaeg tahtnud seda värki kellegagi koos läbi teha, lihtsalt et enne üksikema-plaani ajal polnud see niikuinii reaalne?

Pigem kipun ma arvama, et mu deep rooted issues on ikka koguaeg olemas olnud. Ma olen mingil määral suhtefoob. Ma ei taha tunnistada, et ma kellestki sõltun ja kui ma tajun, et ma hakkan kellestki liigselt sõltuma, siis läheb peale Scaring Off Mode ja ma teen kõik endast oleneva, et inimest taas kaugemale lükata, sest JUMAL HOIDKU ET MA SÕLTUKS KELLESTKI. Lisaks on mul igast muud issued ka ja ma kohe kindlasti ei hakka kunagi olema nii kontaktis oma kehaga, et ma tahaks, et keegi näeks mu keha ja mind sellises ekstreemses olukorras, nagu seda sünnitamine paratamatult on. Kui saaks, siis ma astuks oma kehast isegi selleks ajaks välja, nii et miks peaks keegi, eriti veel meesterahvas, tahtma seda kõike näha ja vahetult kogeda, on beyond me.

Teisalt jälle saan ma aru sündmuse unikaalsusest ja lisaks kõigele tahan ma siiski, et mu ponnistusi vääriliselt hinnata osataks, nii et mul pole tegelikult väga midagi selle vastu, et ma saan esineda vapra, tubli ja ürrrrrgnaisena, kui see hetk kätte jõuab. Kui seda saaks aga kuidagi ilma fekaalide, rebendite ja vereta teha, palun.

Lisaks kõigele kardan ma seda, et ma ei kujuta ette, kuidas ma ise selles olukorras käituda võin. Ma olen juba mänginud peas läbi erinevad stsenaariumid, mis peamiselt koosnevad roppuste karjumisest, sada korda Abikaasast lahku minemises (“Sest SINA TEGID SEDA MULLE!”) ja hüsteerilisest naerust (sest ekstreemolukordades hakkan ma tavaliselt halba nalja tegema). Samas millegipärast ma kujutan sünnitust ette kui vee all olemist – et ei kuule ega taju enam hästi ülejäänud maailma. Nii et võib juhtuda, et mul on üsna savi, kes seal ringi lendlevad, olgu kasvõi Savisaar ise nabanööri läbi lõikamas (“Ja me kuulutame uue tallinlase sündinuks!”).

Nii et sellega, kas mees peaks sünnituse juures olema, on palju vastakaid tundeid. Ühest küljest on suur lootus, et see Sünni Ime (ja kaasnev kräpp) teeb meid lähedasemaks ja lisaks pakub sideme Põrnikaga meile mõlemale, mida muudmoodi ei saa. Teiseks ma tegelikult ikkagi tahan, et mul oleks kellegagi rääkida – niikaua kui ma rääkimiseks olen võimeline. Sest… kas te mu blogi muidu olete lugenud? SEST KUI MINA KANNATAN, PEAVAD KÕIK SELLEST TEADA SAAMA!!!!1!!! Ja kellele ma muidu vingun? Kolmandaks… võib juhtuda, et mul hakkab väga suur hirm ja lisaks sellele, et Abikaasa arvab, et ma suren ära*, hakkan ma ise arvama, et ma suren ära ja siis on mul vaja kellelegi öelda ju, mida mu varandusega (raamatud, vanaemalt saadud jalgratas ja kaks rösterit) teha, kui see peaks juhtuma. Pluss üksi surra oleks nõme. Neljandaks – ikka ilgelt hea oli, kui keegi selga masseeris nagu me seal perekoolis harjutasime. Viiendaks – peab olema keegi, kes suudab selle võimaliku koonuspea üle minuga koos nalja visata, sest muidu ma hakkan ilmselt nutma. Kuuendaks – kui ma hakkan nutma, siis peab olema keegi, kes mind kaissu võtaks. Ja seitsmendaks – nabanöör. This thing is NOT going to be touched by me even not with scissors.

Ahjaa, ja kaheksandaks peab olema keegi, kes õigel hetkel paneb käima pleilisti nimega “Music for Birth”, kus on peamiselt Disturbedi lood ja need on hädavajalikud, sest on hetki, mil ainult David Draimani hääl aitab mõistusel püsida.

Vastulaused? Kas ma juba mainisin verd, fekaale ja rebendeid?!

Kokkuvõttes oleme me asja lahendanud niimoodi, et Abikaasal (või õel – kui tõesti läheb nii, et Abikaasa kuidagi kohale ei jõua ja laps kui torpeedo kolme tunniga minust välja peaks lendama**) on kindel ülesanne – hoida mind mõistuse juures, keelata ämmakatel, arstidel või ükskõik kellel nimetada Põrnikat tibuks ja üldse kasutada mingeid nunnuväljendeid, ja vajadusel kommunikeerida mu segaseid mõminaid (“Jah! Ta TAHAB epiduraali, kuidas seda nii raske mõista on?! Ta ju ütles, et msdnfuosbfawü!!!”). Mitte mingil tingimusel ei tohi nägemisraadius ulatuda general areasse. Ja vajadusel peab ta mulle mantrana kordama, kuidas ja miks ja kui palju ta mind ikka armastab – või siis tegema õigel hetkel ühe keeva vee ja puhaste linade nalja, või siis selle siilikeste nalja. Ning lõppeks peab ju keegi minema ja mulle pärast mäkki tooma!

Nii et all-in-all olen ma üsna leppinud juba mõttega, et mees ongi sünnituse juures. Sest plusse on palju rohkem kui miinuseid ja needki ei pruugi sündmuskohal üldse enam märkimisväärsed olla. Tegelikult ei taha ma ju seda värki üksi läbi teha ja võibolla toimib see kõik lõpuks ka teraapiana ja mingid issued (näiteks selle vetsu-oma) võib hiljem minevikku jätta. Kes teab.

Aga muidugi on jätkuvalt šanss, et ma jään igaveseks rasedaks, nii et ma ei peagi seda kõike läbi elama! Haa!

*Naabrinaise seletus sellest, kuidas mehed sünnitust näevad. “Noh, ühesõnaga, nende peas on ainus mõte: ära jumala eest nüüd ära sure! Nad ilmselt kardavad lihtsalt seda, et naine sureb nüüd kätte ära.”)

**See lause iseenesest juba näitab, et ma olen hulluks läinud. Täiesti rase. Hullem kui Perekool. Andeks.

märk. elumärk.

hoomamatu 12 Replies

Ma olen ikka veel siin, ikka veel rase ja ikka veel on poslamasla.

Neil päevil olen ma palju mõelnud eluetappidele. No et kuidas peaks elu etappidesse jagama. Ühe mingi õpetuse järgi käib elu seitsmeaastaste etappidega, aga ma ei ole ausalt öeldes päriselt seda tajunud. Jah, 14aastaselt oli küll mingi murdepunkt, aga millisel 14aastasel poleks!

Nii et ma olen mõelnud, et elu saab jagada näiteks inimeste järgi etappidesse. Et kellega sa oled mingil ajal lähedaseim. Näiteks parimate sõbrannade järgi. Elu alguses laiutab mul pikk-pikk tühjus, sest esimene inimene, keda ma sain parimaks sõbrannaks nimetada, oli vist K., kes ilmus mu ellu kuskil 14-15 eluaasta paiku. Siis oli K2 aeg, siis oli Mascha aeg, siis oli… hmm… siis oli parimate sõprade aeg: lühikest aega I., siis Tannu pikalt. Siis tuli B. aeg, siis tuli tühjus (oo kui dramaatiliselt see kõlab). Naljakas, ma tunnengi praegu nii hirmsalt puudust sellest Parimast Sõbrannast, kellele võiks iga kell helistada ja kellel on pea alati aega suga kokku saada ja kas või hiinakat süüa ja lolle saateid vahtida. Kuidagi on läinud nii, et sõpru küll on, aga nendega tuleb alati mitu nädalat ette kokku leppida, et üldse võiks kohtuda, rääkimata siis sellest, et keegi õhtul tunniajase etteteatamisega midagi teha viitsiks/saaks. Peamiselt just see “saaks” osa, sest kõigil on oma elud, lapsed, pered, koerad…

Ja ma olen seda varemgi öelnud, et mida vanemaks sa saad, seda raskem on sul neid kõige-kõigemaid sõpru leida, kokku kasvatab ikka aeg, mitte otsus, et oh, nüüd hakkame sõbrannadeks (kuigi ka see on varasemas elus töötanud).

Siis saab elu jagada muidugi veel meeste järgi etappideks. Et oli Lavastaja aeg, oli Kõutsi aeg, oli P. aeg ja oli Exhusbandi aeg. Aga need jaotused on igavamad, palju igavamad.

Muidugi on üks loogiline viis oma elu jagada veel töökohtade järgi. Või et kõigepealt on keska-aeg, siis on ülikooliaeg, siis on Rohelise Värava aeg, siis jätkus Õhtulehe Tallinna aeg, Õhtulehe Tartu aeg, töötuse aeg, kirjastuse aeg, Naiste aeg. Aga samas see pole ka päriselt kõige parem jaotus, sest taustale jäävad ju igasugused muud jooksvad projektid, mida on tehtud – Digi näiteks, siis mingid tõlkeprojektid, toimetamistööd, raamatukirjutamised ja ei saa unustada, et on ju freelance’itud siia-sinna, mis ei ole üldse nagu omaette etapid, aga samas nagu on ka.

Saab veel jagada elukohtade järgi. Mul oleks laias laastus tühisemaid kõrvalpõikeid välja jättes ema juures elamise aeg, Ropka aeg (algas ülikooliga), Tallinna Kaupmehe aeg, taas ema juures elamise aeg, Riia tänava suvi, uus Ropka aeg, Kopli kasti-aeg.

Aga ükski lõigutamine ei rahulda mind päriselt, sest igasse etappi jääb nii palju erinevaid sündmusi, elumuutusi, et nad ei ole ammendavad jaotused. Äkki saaks jagada kuidagi isikliku arengu kaupa etappidesse? Aga, kurat, sellega on ju see probleem, et murdepunkte, mida saab selgelt esile tuua, on nii vähe. Enamik muutusi on toimunud märkamatult, aja jooksul. Millal sai must teismelise asemel täiskasvanu? Millal sai minust abikaasa ja naine? Millal sai minust ema? Või millal ma saan emaks? Millal sai minust kontorit mängiva lapse asemel professionaalne ajakirjanik? Või kas ma üldse saan ennast selleks nimetada, kuigi diplom taskus ja tööstaaži kah natuke? Pole ju ühtki Bonnieri võitnud ja ilmselt ei võidagi – aga kas see määraks? Vaevalt. Millal sai minust inimese asemel, kellel on netis blogi, Blogija?

//

Ma istun päevade kaupa selles kastis ja lähen vaikselt hulluks. Muidugi, iga päev on vaja kuskil käia ja ma käin, iga viie minuti takka seisma jäädes ja oiates, sest valus on, kirudes, et kõik on nii nõme, aga väga suure osa ajast ma veedan voodil lebades* ja kuulates, kuidas see maja mind hulluks ajab.

///*nüüd kui käsikiri on valmis ja esitatud ja enam ei pea kirjutama ja kirjutama ja kirjutama…///

Mul on tunne, nagu ma elakski juba hullumajas. Või hullus majas, majaks, mille ainueesmärk on mind hulluks ajada. Siin ei ole eales vaikne. Alati kihutavad rekkad 70kilomeetrise tunnikiirusega akna alt mööda. Alati kolistavad trammid ja undavad trollid. Ja nüüd veel need föönid ka. Alati jookseb keegi treppidest üles alla, alati on kuskil mõni kisav laps, alati tarib keegi midagi mööda koridori, mis hirmsat müra teeb. Alati on keegi, kes ei oska ukselinki alla vajutada ja prõmmutab, nii et meil seinad värisevad ja riiulid võnguvad. Alati on keegi, kes räägib valjuhäälselt telefoniga ja alati on kuskil mõni laps, kes loobib klaaskuule rütmiliselt põrandale, ikka trõnn-trõn-trõnnnn… trõn-trõnn-trõnnn… Ja selle asemel, et tunda: oh, ma pole vähemalt üksi, tunnen ma hoopis, kuidas see müra mind lämmatab, hinge seest sööb, hulluks ajab. Ikka üks uksepaugatus korraga.

Ja ma istun öösiti kaua üleval, et oleks mõni hetk, mõni hinnaline hetk, kus kõik on vaikne, aga sedagi ei juhtu kunagi – ikka on mõni auto või hiline tramm või… või siis hakatakse tänavakoristust tegema, ikka meie maja eest läbi, maailma lõppu, siis tagasi, meie maja otsa juures pööratakse ringi, taas maailma lõppu ja tagasi…

See kõik ajab mind hulluks. See vaikus, mis ei ole tegelikult iialgi vaikus. Või õigemini, see üksindus, see ajab mind hulluks, aga sellel üksindusel pole isegi mitte seda eelist, et temaga kaasneks vaikus.

Ja ma ootan ja ma ootan ja ma ootan ja ma ootan

ja midagi ei juhtu.

Andryle

hoomamatu 3 Replies

Andry!

Tahtsin nagu Eppki esiti sulle postkasti kirjutada, huvitav, et meil sama mõte tuli. Kui ma täna hommikul sinu lahkumisest teada sain, lõi mul juhtme täitsa kokku. Ma olen ikka nii palju mõelnud, et kuidas inimesed küll suudavad surmateadet kuuldes kohe nutma hakata. Mina ei suuda, ma nutan alles palju-palju hiljem. Ei nutnud ma seegi kord, hakkasin hoopis mõtlema, kuidas sa mu ellu tulid ja kuidas on võimalik, et keegi võib olla kallis, kui teda isegi kohanud pole.

Sest lõpuks me ei kohtunudki. Pidime küll, mitu korda suisa. Aga kuidagi see plaan vajus ja lükkus, ikka nii nagu tavaliselt – et küll jõuab. Viimati veel pidin sulle saatma ühe raamatu, mis mind hästi palju aitas ja ma olin kindel, et see mõjub sullegi. Pakkisin üleüleeile raamatuid lahti, jõudsin selle raamatuni ja mõtlesin, et oh, nüüd saadan ära, olengi kaua venitanud.

Jäi hoopis nii, et viimase raamatuna läks minult sulle teele taksojuhi-raamat, mida sa lugeda tahtsid. “Taksojuhi poeg,” lisasid veel.

Ilmselt sa ilmusid mu ellu läbi helesinise interneti täpselt nagu paljud teisedki. Epp kirjutas su natuke ehmatavast innust ja avameelsusest, aga ma ei mäletagi nagu, et ma väga ehmunud oleksin olnud. Ükskord sa alustasid kirja sõnadega “Tere musirull” ja see oli nii naljakas, et ma isegi ei mõelnud sellele, et see võiks imelik olla – nagu praegu siia kirjutades natuke tundub. Aga ilmselt neile, kes sind tundsid, nendele pole see samuti imelik. Sest sa olidki selline, vahetu. Ka läbi kirjade.

Me rääkisime haigusest, sellest, mis meil mõlemal on. Mitte sellest surma omast, muidugi, ühest teisest. Rääkisime meestest ja naistest ja seksist ja elust ja kirjutamisest ja raamatutest ja… Kõiksugu jutte rääkisime. Ja kuidas sa ükskord siinsamas blogis jätsid mulle kommentaari, mis lõppes sõnadega: “Ära anna alla ja ole ikka olemas.”

Ma ei näinudki kunagi, kui pikk sa siis ikkagi oled. Vahepeal ma vaatasin tänaval pikkasid inimesi ja mõtlesin, et kas sa oled ka nii pikk või pikem veel.

Mulle meeldis Epu kujund, et nüüd oled sa teisel pool jõge. Ja mulle meeldis (vist) sinu FB seinalt loetud mõte, et neil on alati raske, kes maha jäävad, aga need, kes sind teisel pool vastu võtavad, neil on rõõmu kui palju.

Sa teadsid minu saladusi ja asjad, mis sa mulle vastu ütlesid, need tegid minust rõõmsama inimese. Ma tean, et ma pole kindlasti ainus.

Jäägu seda hüvastijättu lõpetama sinu enda read sellestsamast kommentaarist paar aastat tagasi:

Muretut meelt ja uusi horisonte ja klõbisevaid säärekonte
soovib
Väike Helene Nõukogude Armeest

Olgu sul seal teisel pool hea ja ükskord kohtume me niikuinii. Aitäh, et sa olemas olid ja olid nii hää.

kirjadest

hoomamatu 2 Replies

Mann kirjutas kirjadest, mis ta vahepeal saab ja kuna ma lubasin, et vahelduseks kirjutan midagi muud peale vingujahala, siis saabuski ideaalne võimalus.

Mina saan ka kirju, tundub, et see kirjadesaamine käib lainetena. Vahepeal on pikk vaikus ja siis hakkab tulema – nädalas üks, kaks, ja nii mitu kuud järjest. Mullegi kirjutavad inimesed, kes on sattunud mu blogi lugema või on lugenud mõnd raamatut ja siis jõudnud blogini (ja siit saanud kontakti). Need kirjad on alati hästi armsad ja südantsoojendavad. Aegade jooksul on olnud ka teistsuguseid kirju, eriti raskel 2007-2008 perioodil, aga need on kuidagi ununenud ja prevaleerivad ikka positiivsed emotsioonid.

Üks blogimise (ja kirjutamise üldse) suurtest võludest minu jaoks ongi need kirjad. Muidugi ka kommentaarid, ka neist on sageli palju abi ja tuge, kuigi, nagu ma eile naersin, on internet nagu mees – sa ei saa midagi lihtsalt kurta, internet nagu meeski tunneb alati vajadust nõu anda. No selles mõttes, et on ju klassikaline situatsioon suhetes see, et naine tahab sageli lihtsalt muret kurta, tahab, et teda ära kuulataks. Aga mehed, kes on programmeeritud nii, et tahavad hakata kohe maailma parandama, nad ei saa aru, et mis mõttes kuula lihtsalt ära. Mis sa siis räägid mulle, kui sa abi ei taha! Internet on teinekord samasugune. Ma ei ütle, et see oleks halb või hea, see lihtsalt on nii.

Kirja kirjutamisega läheb rohkem aega kui kommenteerimisega ja nõuab rohkem läbimõtlemist, seega on kirjade väärtus ka natuke suurem. Kuigi noh, asi see siis tänapäeval pole meili teele panna, ikka on nad erilised. Mulle meeldib vahetu vastukaja ja mind ikka ja jälle üllatab see, kui sarnased on tegelikult inimesed. Sa võid ju mõelda, et oi, küll ma olen eriline, mul on ikka SELLISED probleemid, et keegi ei kujuta ette… Ja siis saad sa kirja ja tajud, et teiselpool ekraani on keegi, kes on täpselt sama jama läbi teinud ja enam ei tunnegi sa end nii üksinda.

Vahel on mult ka nõu küsitud ja ma olen proovinud seda anda, nii hästi või halvasti, kui see mul välja kukub. Ma isegi olen mänginud mõttega lükata käima sarnane rubriik nagu on Aunt Becky blogis – “Go Ask Aunt Becky”, aga olen selle mõtte alati maha matnud kui midagi liiga ülbet ja… ma ei tea. Nagu imelik oleks küsida, et õu kuulge, kirjutage mulle oma muresid. Sest no kõik ju peaks teadma, et ma pole just maailma stabiilseim ja funktsionaalseim inimene, eks. Et kes olen mina siis veel nõu andma.

Aga see on internet kogu oma fantastilisuses. Ühendab inimesi. Aitab jagada mõtteid ja emotsioone ja kogemusi ja nõuandeid. Võib tunduda, et blogimine on selline ühepoolne tegevus, edevuselaat – et sa muudkui annad endast juppe ära ja vastu saad anonüümsed klikid ja teadmise, et oh, keegi loeb mu blogi. Tegelikult on asi märksa mitmekihilisem. Ma ei teeks seda “edevuselaata”, kui ma ei saaks sellest nii palju positiivset tagasi.

Mul on olnud rääkimise koha pealt vastakad seisukohad. Muidugi tundub, et ma olen maailma kõige avalikum inimene, aga tegelikult olen ma paras privaatsusefriik (mind näiteks häirib kohutavalt, kui võõras inimene on siis minu korteris, kui mind seal ei ole – no nt töömehed või isegi äiapapa, kes siin üht-teist ehitada tahab). Ma jätan väga palju enda teada ja näiteks suhtesituatsioonis eelistan ma sageli pigem vait olla kui rasketel teemadel rääkida. Sest rääkimine ON minu jaoks raske, ma ei teagi miks. Rääkimine just olulistel teemadel. See kajastub ka blogis, väga sageli juhtub nii, et teemad, mis on minu jaoks rasked, lähevad parooli alla või keelan ma kommentaarid ära, sest… ma kardan. Raske sõnastada, mida ma täpselt kardan, aga mingi hirm on alati. End liiga alasti koorida. End liiga palju näidata.

Ja selles mõttes, ma vahepeal olen omaette arutlenud, võibolla mõnikord inimesed, kes mulle kirjutavad, üllatuvad mu vastustest, kus ma võin päris palju isiklikku ära anda. Ja mitte sellepärast, et näidata, et oi, küll ma olen nüüd lahe mutt, vaid just sellepärast, et ma tunnen, et see aitab teist inimest. Isiklikust rääkimine. Sest MIND julgustab see, kui keegi mulle midagi isiklikku usaldab ja ma näen, et juudas, ka teistel on nii.

Lõpetuseks veel… Ma ise kirjutan ka teinekord “fännikirju”. Näiteks kirjutasin ma Facebookis raamatu “51/50: The Magical Adventures of Single Life” autorile Kristen McGuinessile ja olin ääretult üllatunud, et… et tema oli üllatunud ja mulle vastas. Ja siis sain ma aru, et autorid on kõik enam-vähem ühesugused. Neil on ALATI hea kuulda, kui nende looming on kellelegi korda läinud, isegi kui see inimene kõlab nagu 13aastane dementne tiinekas, kes FBs vigases inglise keeles fännikirja saadab.

Teine kiri, mille ma hiljuti saatsin, oli Dear Wendyle, kelle kolumnit ma ikka The Friskys loen. Lihtsalt ühel hetkel tundus, et tahaks paar asja südamelt ära öelda, aga et ei tahaks koormata sellega kedagi tuttavat, et oleks keegi, kes ei tunne mind. (Ütlen kohe ära, et kiri avaldamisele ei läinud, pole mõtet otsida:) Ja tema vastus – kuigi ma umbes eeldasin ja teadsin, mida ta vastab, nii hästi oskan ma end analüüsida küll – oli julgustav, tegi tuju heaks ja jällegi, näitas, et pole ma nii lumehelbeke midagi. Kõik me oleme põhiasjades hästi sarnased. Ja ma loodan, et keegi, kes on mulle kirjutanud, on ehk samamoodi tundnud. Tuge võibolla, julgustust ehk.

Sest tegelikult me kõik ju üritame lihtsalt oma elu elamisega hakkama saada. Ja me oleme neis püüdlustes üsna ühesugused. Vahepeal on hea, kui seda meelde tuletatakse.

keravälgust

hoomamatu 6 Replies

Kui ma olin väike, kartsin ma igasuguseid asju, mille kujutlusvõime suuremaks ja koledamaks maalis ning mis õhtuti läbi kardinate tuppa hiilisid. Eriti kartsin ma keravälku.

Ma mäletan, et esimest korda rääkis mulle keravälgust ilmselt vanama, mõnel suvisel päeval, kui väljas möllas äike. Ta ilmselt ei rääkinud pikalt ega palju, ilmselt rääkis ta seda selle kiirustamise kõrvale, mis alati äikse tulekuga maal vanaema juures kaasnes: paanikas jooksmine mööda tube, et välja tõmmata elektrivõrgust kõik telekad ja raadiod, et jumala eest me ellu jääks, kui välk peaks sisse lööma. Mulle tundus (ja tundub senini) see jooksmine tobe, olgugi et olen kord aastaid hiljem ise elanud üle selle, kui äike lõi niimoodi sisse, et mul lendas arvutil kuvar õhku ja võrgukaart läks pealekauba. Sellegipoolest.

Keravälk tundus midagi nii müstilist ja hirmsat. Mõelda, välk, mis on kerakujuline ja võib salaja sulle tuppa pugeda, näiteks läbi pistiku seinas! Ja ta lihtsalt lendab, heljub, ei lahustu, vaid otsib kohta, mida põlema panna, mida hävitada… Keravälk tundus mõistusega olendina, millegi kurja ja õelana. Sest tavaline välk, see oli küll hirmus (kuigi hirmsamad olid seda saatvad müristamised), aga ta lõi ju vaid korra ja hajus siis, järgmine välk lõi juba kuskil mujal – ja hajus siis. Tavaline välk võis sulle majja sisse lüüa, lüüa pooleks pärna hoovi peal või tabada mõnd õnnetut, kes jookseb üle põllu või on jäänud veel äikese ajal järve ujuma, kuid ta ei jälita sind, tal pole teadvust, ta ei tule sulle majja järele ja veel vähem poeb ta sulle majja sisse LÄBI SEINTE.

Ma kartsin keravälku nii hullult, et võisin istuda äikese ajal nurgas, mis tundus kõige kindlam ja kust avanes kõige parem vaade kõikidele toa pistikutele, ning pingsalt seinu jälgida: kus on see neetud keravälk? No tule kui julged!

Vanaema oleks võinud öelda, et keravälk on väga haruldane, kuigi ma ei usu, et see oleks mu väikeses peas (ja suures kujutlusvõimes) midagi paremaks teinud.

Praegu mulle meenus, et võibolla kaasnes vanaemal veel keravälguga ka lugu, kus see oli kellegi tema tuttava maja põlema pannud. Sest kui vanaema üldse midagi kartis, siis olid need tulekahjud. Aga mina, mina kartsin keravälku.

Vanaema, kelle juures ma veetsin suure osa oma lapsepõlvesuvesid (et mitte öelda: kõik suved ja mõned talved ja kevaded kah otsa), on mänginud minu lapsepõlvehirmude kujundamises olulist rolli, sest teine asi, mida ma meeletult lapsena kartsin, oli mumps. Vanaema olla kunagi mumpsi põdenud ja tema jutustused sellest olid nii õõvastavad, et ma tundsin mumpsi lämmatavat kätt oma kõril pelgalt sellele mõeldes. Ka see haigus tundus midagi nii kohutavat ja hoomamatut, et ma pelgasin iga külmetusega: nüüd on see käes, nüüdon mumps! Kusjuures, praegu mulle meenub, et võibolla ka mu ema oli kunagi mumpsi põdenud, nii et ka see ei aidanud asjale kaasa.

Mumps oli nagu keravälk haiguste hulgas, midagi, mida sa ei saa kontrollida. Sest mis võiks olla hirmsam haigusest, mis sulgeb su kõri, nii et sa ei saa süüa ega hingata, sa ei saa mitte midagi teha, ainult vaikselt hääbuda? Mulle tundus, et kõik teised haigused olid ületatavad, sest kui sa saad hingata, siis saad sa ju kõigest üle, kas pole?

Kolmas hirm, mille vanaema minusse tahtmatult süstis, tuli tema õpetlikust loost tema enda nooruspõlvest, mis pidi mulle ja mu õele õpetama õigeaegselt pissil käimise olulisust. Teate ju küll, ma olen kirjutanud varemgi, kuidas mu vanaema tänase päevani küsib, kui me minema asutame, et kas pissil on käidud. Ta on seda teinud terve mu elu, niikaua kui ma mäletan. Tundub, et õigeaegselt vetsu külastamine on midagi, mis on elu üks põhialuseid, sest kui sa kodus pissil ära ei käi, mis õudused sind ees ootavad, kui sul tuleb pissihäda peale tee peal või, oo õudust, võõras kohas?

Ma ei taha mingil juhul oma vanaema armast ja murelikku hoolitsust naeruvääristada, lihtsalt ülemäärane rõhuasetus põiele tekitab minus ebamugavust, pealegi oli mul ju kuni raseduseni imepõis, mis kannatas neli-viis õlut ja ei pidanud vetsu poole mitte vaatamagi. Küll aga mõistan ma nüüd paremini kodus vetsus käimise olulisust, aga see on hoopis teine teema.

Kui mu vanaema oli nooruke, siis läksid nad kuhugi ekskursioonile. Kuhu, ma enam ei mäleta, aga tee oli pikk ja tolleaegsed bussid teadupoolest ei tulnud mugavate sisseehitatud kastidega, kuhu tänapäeval ka sõidu ajal oma häda teha saab. Mu vanaema oli ka häbelik ning ei julgenud metsapeatust küsida ja otsustas oodata, sihtpunkt nüüd nii kaugel ju ka ei olnud. Häda aina kasvas ja kasvas, vanaema hoidis vapralt kinni ja kui ta ükskord WCsse sai, siis… ei midagi! Lihased olid nii krampis, et ta pidi mitu minutit vaeva nägema ja – kahtlemata sobib sea iseloomustama sõna awkward – massaaži tegema, enne kui kõik taas loomulikku korda sai.

See lugu tekitas minus hirmu, mis mind vahepeal tänapäevalgi erinevates vormides külastab. Taas see punane niit, mis neid lugusid läbib – hirm kaotada kontrolli. Et sa ei suuda enam oma keha kontrollida. Et sa lähed lukku ja ei saa midagi teha, et end lukust lahti keerata. Õõvastav.

Aga vanaemast ei ole jäänud minusse ainult seletamatud hirmud loodusnähtuste ja haiguste vastu. Vanaemast on jäänud üks kaunis mälestus, mida ma võibolla ise ei mäletagi, mida ma ehk mäletan ainult seetõttu, et seda lugu on mulle mitu korda räägitud.

Pime tagatuba, ma magan võrevoodis. Õigemini, üritan magada. Aga on ju võimatu magada, kui vanaisa kuulab teisel pool seina Vikerraadiot, kui vanaema kolistab köögis nõusid pesta! Ma siplen jalgadega, lükkan tekki pealt ja kisun jälle teistpidi peale. Vanaema tuleb piiluma, kas ma olen juba magama jäänud. Nähes, et ma siplen, noomib ta mind kergelt, poolnaljatlemisi: “Kui sa kohe magama ei jää, pean ma sind kinni hoidma!” Ja ta hoiabki mu jalgu kinni, kuni ma enam ei siple. Arvates, et ma olen uinunud, tõuseb ta vaikselt jahakkab pimedast toast välja hiilima, kui võrevoodist kostub hele piiksatus: “Vanama! Hoia veel!”

Sest milline õnn on tegelikult see, kui sul on keegi, kes sind hoiab, kuni sa magama jääd…

lastest

hoomamatu 17 Replies

Mulle väga ei meeldi lapsed. See tähendab… Nad meeldivad mulle, aga ma ei ole kunagi tundnud vajadust neid (=võõraid lapsi) hirmsasti nunnutada ja tutiplutitada ja sülle kakkuda. Mulle meeldib neid jälgida ja neid inimestena tundma õppida ja alles siis kasvavad nad mulle südame külge.

Ma mäletan seda hetke, kui ma tundsin, et Epu Marta on nii südame külge kasvanud ja see lõi hinge kinni. Uskumatu oli ka – võõras laps ju! Olgu, ma käisin teda ja Annat eelmisel kevadel (või oli see sügisel?) hoidmas paar korda nädalas ja ta on koguaeg tore (kuigi väsitav) olnud, aga see emotsioon, kui lõpuks oli lihtsalt meeldimisest saanud midagi rohkemat, see oli päris äge.

Nüüd on Naabrinaise (SIA*) pisem põnn LM kah samamoodi südame külge jõudnud kasvada, kuigi ma ausalt ei ole kordagi teda nunnutanud või tutiplutitanud või sülle kakkunud, pigem aupaklikust kaugusest jälginud. (No aga siis ta tuleb ise mu juurde, vaatab mulle otsa ja paneb oma pea mulle sülle ja no kuidas see saab MITTE armas olla.)

Ehk siis ma tahan öelda, et mul läheb natuke aega, enne kui ma lastes näen rohkemat kui lihtsalt lärmakat ja väsitavat… entity‘t, kes on küll kohati naljakad ja ägedad, aga siiski ei tekita mingit tahtmist “Aww” oiata. Ja kindlasti kohe ei taha ma veel nende hoidmisega tegeleda, kuigi näikse levivat arvamus, et “harjutama ju peab”. Aga ma ei taha harjutada! Ma saan küll ja veel Põrnikat vannitada ja hoida ja tal mähkmeid vahetada, nii et miks ma pean seda praegu tegema, kui ma saan veel viimased nädalad vabadust nautida?

Lapsed on põnevad jälgida, nad on sageli naljakad (ja natuke tüütud) nagu purjus inimesed. Nende koordinatsioon on paigast ära, nad pole eriti taktitundelised ja nad lähevad kergesti oma lollitamisega üle piiri (nähtus, mida meie oleme Sikiga nimetanud Õhtusteks Hullutuurideks ja mu meelest pole ükski laps neist puutumata, meie küll polnud).

Ma ei tea, kas ma peaks oma emainstinkti pärast muret tundma, et ma iga suvalist beebit ei taha sülle krabada? Ja mul on tunne, et võibolla lähenen ma sellele lapseasjandusele kuidagi kardinaalselt valesti, sest mu lähtepunkt on, et tegu on väikeste INIMESTEGA. St nagu iga teise inimesega tahan ma neid enne tundma õppida, kui ma otsustan, kuidas ma neisse suhtun. Nad võivad küll mingid asjad andeks saada, sest nad on veel VÄIKSED inimesed (näiteks püksi tegemine ja jonnihood) ja ma võin aru saada, et nende isiksus on alles kujunemisjärgus, aga ikkagi.

Selles mõttes on üks mu suurimaid hirme, et mu laps ei meeldi mulle. Mul pole kahtlust, et ma teda armastan – ma armastan teda juba praegu väga palju – aga et temast saab inimene, kes mulle ei meeldi. Muidugi on mingi osa sellest meie mõjutada – kuidas me teda kasvatame jne – aga mingi osa isiksusest on ju geneetiliselt määratud, kaasa sündinud?

Seda kõike mõtlesin ma täna hommikul kell pool 8, kui Põrnikas oli otsustanud koos Abikaasaga üles ärgata ja tegeles hommikuvõimlemisega ja tegi paar jooksutiiru ja ilmselt tõstis ta ühtlasi ka mööblit ümber. Issand, mõtlesin ma uniselt, mõelda, kui temast tuleb… HOMMIKUINIMENE?!

 

—

*SIA – mittetulundusühing Lätis, aga siin kontekstis Staažikas Ilguste Analüüsija, aunimetus, mille Naabrinaine julmalt endale ise andis. Because that’s the way she rolls.

Kirjutades naisi

hoomamatu 5 Replies

“Mis teed?”
“Kuule, naisi kirjutan…”

See on üsna tavaline telefonikõne sisu viimasel ajal. Kirjutan naisi. See on naljakas, kuidas raamatud muutuvad “suupäraseks”. Nii kirjutasime me Epuga kunagi mehi, olen kirjutanud Dakit või seiklust või õunajuttu või taksoraamatut. Ja näiteks Epp kirjutas südameraamatut. Nii on lihtsam öelda ja mingi hetk tundub, et kõik peaksid justkui aru saama, mida see krüptiline väljend “kirjutan naisi” tähendab.

“Naistest, lihtsalt” raamat sai vist välja kuulutatud üsna siis, kui “Meestest, lihtsalt” 2007 valmis sai. See oli meil Epuga mingi idee – et kui on raamat meestest, siis võiks ju samahästi olla naistest. Tegime mõned edukad ideekoosolekud ja aeg-ajalt valmis mõni lugu või lootoorikki, kuid kuidagi see valmis saamine muudkui venis ja venis ja venis…

Eelmisel kevadel tegin suurema kirjutamiskampaania ja vuhkisin valmis üks pool raamatust. Ja siis jäi see jälle seisma, Eppu ootama, mind ennast ootama, et lõpuks see viimane lõpp tehtud saaks. Mõnede lugudega oli ääretult lihtne, need olid juba olemas ja tuli vaid kirja panna. Aga ikka ei tundunud päris õige. Tundus rohkem siuke projektipõhine. Et tuleb ära teha. Tuleb raamat VALMISTADA.

Mingil hetkel Epp taandas end naisteraamatust ja alguses tegi see mind väga kurvaks. See tundus nii tugevalt meie ühise projektina, et kuidagi imelik oli seda üksinda lõpetada. Aga siis hakkasid valminud lood ilmuma järjejuttudena ajakirjas Naised (ilmuvad praegugi veel) ja selle protsessi käigus, kui ma neid iga natukese aja tagant üle pidin vaatama ja ajakirjakõlbulikuks tegema, hakkas see naisteraamat aina rohkem minu oma olema. Seda on raske kirjeldada… Nagu kuskilt kaugelt oleks hakanud kõlama vaiksed akordid, mis, mida rohkem ma edasi kirjutasin, muutusid aina valjemaks, kõlades lõpuks võimsa sümfooniana kõrvus: jah, just, see ongi minu naisteraamat!

Praegu on jäänud lõpusirge ja selge on see, et enam ei lükka ilmumist edasi. Sel aastal see raamat tuleb, ilmselt lähikuudel. Mõned asjad on veel segased – näiteks kuidas täpselt peaks raamat lõppema. St see on küll jutukogu, aga ka jutukogu ei saa olla päris suvaline, see on teatud loogikaga üles ehitatud ja lõpulugu peaks seda loogikat järgima, kõik kenasti kokku siduma.

Naisteraamatu kirjutamise käigus olen mitu korda ka meesteraamatu üle lugenud. Kuigi naisteraamat on justkui meesteraamatu vaimne kaksik, on need siiski väga erinevad. Meesteraamat sai alguse puhtalt isiklikust teraapiast. Kunagi otsustasin oma meestemineviku kirjutades läbi kammida, et aru saada, mis täpselt mul viga on, et mu suhted on nii düsfunktsionaalsed. Jõudsin kaks lugu ära kirjutada, kui võttis ühendust Epp, kel oli olnud täpselt samasugune idee (see oli veel see kummaline faas meie suhtes, kui Epp oli võõras blogija USAst, kellega me hakkasime kirju vahetama). Ja siis edasi kasvas see juba suuremaks projektiks, kus päriselu segunes ilukirjandusega, mõnes loos rohkem, mõnes vähem.

Naisteraamat pole teraapia meesteraamatu võtmes. Ka, heh, juuakse naisteraamatus väga palju vähem:) (See oli üks kummaline asi, mis ma meesteraamatut lugedes märkasin – ja mida ka vist üks arvustaja kunagi välja tõi – et hirmus joomine käib kogu aeg). Aga naisi on olnud PALJU RASKEM kirjutada. Võib-olla on asi selles, et meestega on tõepoolest lihtsam – kõik keerleb romantika (või selle puudumise) ümber. Naisi ja erinevaid naissuhteid on aga ühe naise elus väga palju ja kõiki neid pole nii lihtne defineerida, kui “kas on seks” või “pole seksi ja miks pole?”

Ja ikka on kõige raskem kirja panna lugusid neist naistest, kes pole olnud “episoodilised”. Parim sõbranna. Õde. Ema. Vanaema. Sest isegi kui tegu on ilukirjandusega, siis põhineb see ju päriselul, õigemini – autori omadel kogemustel ja suhetel. Su kujutlusvõime võib olla ükskõik kui hea, ikka ja alati kasutad sa ju millegi kirjapanekul oma kogemust, oma tausta. Isegi kui esmapilgul pole loosse kirja saanul su päriseluga suuremat pistmist. Suhestumiseks on ikka tausta vaja.

Kui keegi mult küsib, mis raamat see naisteraamat on, siis on kõige lihtsam vist öelda, et lühijuttude kogumik. Tegelikult tundub mulle endale, et see on midagi märksa enamat, aga ma ei oska (veel?) defineerida, mis täpselt. Ma lihtsalt tean, et mul on veel kolm lugu kirjutada ja kõik need kolm lugu on peas juba olemas. Ja ma tean, et see kõik on üks suur komplekt, neid lugusid eraldada teineteisest päriselt siiski ei saa, kuigi MIKS see on üks suur komplekt ma öelda ei oska.

Niisiis, ma nüüd lähen naisi kirjutama.