Tag Archives: intestines

nihe

hoomamatu 10 Replies

Käisin Tartus. TARTUS!!! Kaks kuud ei olnud koju jõudnud, see on ilmselgelt mingi rekord. Aga ühesõnaga, käisin Tartus ja LÕPUKS toimus ära see nihe. Et kurat, kõik ONGI nüüd teistmoodi.

Siin olles ei saa sellest väga aru. Tundub, et mul ongi igavesti laps olnud. Pealegi pole mul ju näiteks selle korteriga või seekordse Tallinnas elamisega mingeid muid seoseid peale raseduse ja lapse. Aga kui ma nüüd lõpuks vanu radu mööda sain konnata, sain ma aru, et kõik on ikka absoluutselt teine. Veider oli, nagu kehaväline kogemus.

Samas said kõik olulised asjad ka tehtud. Sai külastada rokikat ja Underit. Sai näha olulisi naisi ja olulisi mehi. Sai juua õlutit. (“Ma olen NII õnnelik! Ma olen joonud kolm õlut ja olen NII õnnelik!!!”) Sai mängida lauajalkat. Sai kuulata mingi purjus tüübi suust kõige haigemaid nõmedusi (“Kas siis suured tüdrukud käivadki koos väljas väiksemate sõbrannadega? Kas see on mingi taktika?” Ja ainus, mis ma selle peale mõtlesin: persse, mees, ma sünnitasin kolm nädalat* tagasi ja polnud enne ka mingi modell, aga sina oled ikka idioot. Ma ei öelnud muidugi midagi, sest mind esimest korda ABSOLUUTSELT ei häirinud selline kommentaar.), mis ometi ei takistanud tal hiljem eriti häbitult mu numbrit küsimast. (Ma ei andnud. Duh.)

Pealegi tegin ma vist väikse valearvestuse riietuse osas ja tekitasin kõigis tohutult ebamugavust oma dekolteega. K. näiteks pidas vajalikuks iga sekundi tagant karjatada: “Tissid!” ja tättuu-Anton arvas, et ma võiksin bullseye endale büsti peale tätoveerida. Kellegi geniaalne idee oli veel tisside peale pandipakendi märk tätoveerida. (Ma mõtlen selle peale.) Ses mõttes, et ma üldse ei arvanud, et a) MINU partii võiks kelleski mingeid emotsioone tekitada ja b) et see tõesti nii silmatorkav on. Ma nimelt olen harjunud nüüd ju päevast päeva oma tisse vahtima ja esiteks ei tundu nad mulle midagi nii… ülekäte ja teiseks ei suuda ma absoluutselt enam suhestuda inimestega, kelle jaoks on tissid midagi muud kui potentsiaalne toidulaud. Ma loodan, et see konkreetne psühhoos möödub peagi, sest muidu võib juhtuda, et ma HAKKANGI DEKOLTEID KANDMA ja kus siis selle häbi ots!

Veel märkasin huvitavat seaduspära, et ma rääkisin titejuttu(mida ma päriselt ka üritasin vältida) peamiselt meesterahvastega. Ma ei tea, kas mulle tundub või ongi nii, aga naised justkui häbenevad titendust. Tähendab, kindlasti ongi mingi hulk neid, keda ABSOLUUTSELT ei huvita (võõrad) tited, aga tundub, et mingi häbitunne on ka titendusest rääkimisel juures. No et kui keegi peaks kuulma noort (ja võib-olla vallalist) naist ütlemas, et tited on täitsa ägedad, siis hoidku jumal, sa oled  STEREOTÜÜP ja mingi hüsteeriline naine kindlasti! Ma ei pea siin kedagi konkreetset naistest silmas hetkel, just mehed panid mind sellele mõttele. Meestel puudus täiesti igasugune valehäbi tittedest rääkides. Üks sõber teatas kohe pärast õnnitlusi, et tema on juba 18aastasest saadik last tahtnud ja et niipea, kui tööga asjad jonksus, hakkab ta endale last muretsema. (Siis tükk aega me hirnusime sõna “muretsema” üle.) Teised, juba noored isad jagasid aga lahkelt oma sünnituskogemusi, nippe ja ei varjanudki vaimustust, mida väiksed inimesed neis tekitavad. Et ühesõnaga – kuidagi jäi mulje, et meestele on titendus ja sellest huvitumine uhkuse asi, täiskasvamise märk. Naiste puhul aga – kanastumine, bioloogilise kella tiksumine ja muud halvamaigulised stereotüübid.

Ja TEGELIKULT ma hullult üritasin titeteemal rääkimist vältida, aga no mida sa ütled, kui sõbrad, keda sa pole aasta aega näinud, küsivad, et kuidas läheb. Ikka ütled ju: “Ah, tead, okeilt, sünnitasin siin hiljuti ja täna olen esimest korda purjakil AUGUSTIST SAADIK JA MA OLEN NII ÕNNELIK! ÕLU!!!”

Aga jah, nüüd ma kuidagi katsun end kokku lappida, sest Daki 1.0 ja Daki 2.0 pole eriti compatible. Ja ka õllest kaob igasugune rõõm lõpuks, kui kell 12 teatavad su tissid, et võiks hakata lõpetama, naine! Ja eriti, kui sa tead, et ees ootab järjekordne 3x1h und, kui sedagi. Ega ma kusjuures ei igatsenudki purjusolekut ju nii väga, ma igatsesin kõike seda kaasnevat – psühhedeeliat, haigeid asju, mis juhtuvad after 2 am, elutõdedest pungil suitsunurgavestlusi, kuratlike läigetega silmapilgutusi ja kõike seda, mis paneb inimesi saatma sõnumeid, mida saab ainult nimetada texts from last night. Nüüd aga on üsna võimatu end näiteks Helsingisse juua, sest paratamatult pead sa olema valmis hommikul oma titele selgete ja kainete silmadega otsa vaatama ja seda on Helsingist väga raske teha.

Samas tunnen ma end nüüd nii palju rohkem inimesena, et ma ikkagi sain olla kaks tundi purjakil ja passida baaris ja samas oli kuidagi eriti hea ja kerge tunne, sest no kurat, mingid jorsid võivad mu mu figuuri kommenteerida, aga MINA JÄIN ELLU JA MUL ON ÜKS ERITI ARMAS TITT VEEL ETTE KAH NÄIDATA.

I win at life.

Kahju ainult, et mojitodega seda nüüd enam nii vabalt tähistada ei saa.

—

*Kuigi tegelikkuses kolm nädalat ja viis päeva tagasi, siis kõigi värskete emade eesõigus ja KOHUSTUS on ümardada seda numbrit olukorrale sobivas suunas.

kõik ei ole päikseline

hoomamatu 26 Replies

Peatselt ilmuvas (täna läheb trükki!) raamatus “Minu Haiti”, mille sisutoimetaja ma olin, on peatükk pealkirjaga “Kõik ei ole päikseline” ja just see fraas on mul viimastel päevadel peas keerelnud. Vahepeal enda lohutamiseks, vahepeal olukorra nentimiseks. Vahepeal lihtsalt niisama. Sest kõik ei ole päikseline.

Elust peaaegu-kolmenädalasega annab edukat pilti app Mommie’s Helper (Symbianile), kuhu ma söögiaegu kirja panen. Sest esiteks on võimatu meelde jätta sedagi, mis toimus TÄNA HOMMIKUL, saati siis seda, milline oli eilne päev. Aga hea on, kui asjad on kirjas, sest siis võib näha rütmi (või selle puudumist). Ja need kirja saanud toiduajad peegeldavad igapäevast hullumeelsust.

Hullumeelsus on muidugi ilmne liialdus. ÜLDISELT on Põrnikas graafikus. Aga kohutavalt, KOHUTAVALT häiriv on see, et miski pole etteennustatav. Isegi, kui graafikukõver võiks anda aimu vastupidisest. Just sel hetkel, kui ma hakkan arvama, et ma saan aru, mis mu laps teeb, millal ta seda teeb ja kui ta seda teha ei taha, siis kuidas selle väljendamiseks nutu lahti laseb, feilib kõik ja ma olen jälle nagu peata kana.

Viimased kolm õhtut, välja arvatud tänane, ei ole ta näiteks tahtnud magama minna. Ise on megaväsinud, silmad krõllis peas, JA EI JÄÄ MAGAMA. See tähendab: jääb, aga siis kümme minutit kogub jõudu, ärkab taas (näiteks troppnaabri uksepaugatuse peale) ja hakkab nutma. Nii oli kolm viimast päeva. Ja üks hommik, kus ta lihtsalt nuttis viis tundi järjest*.

Nii et ma olin eilseks täiesti läbi omadega. Lisaks on veel see asi, et mina ei saa teda kõige paremini lohutada, sest ma olen teadupoolest ka toidulaud ja see juba ajab djudeti mõtted valedele radadele. Näiteks et võiks iga poole tunni tagant süüa. Aga nii need asjad siin majas ei käi. Või noh, lõpuks käisid, kui mu närv üles ütles. Ses mõttes tahaks ma väga teha seda nutta laskmise värki. (Ja mind naabrid üldse ei huvita – Rents vist tõstatas selle teema mingis blogipostis, et kas need emad, kes lasevad lastel nutta pedagoogika mõttes, on naabrite peale ka mõelnud. Jah, ma olen mõelnud küll. Olen mõelnud, kui olen kuulanud, kuidas ülemine naaber laseb oma lapsel nutta. Mõtlen iga päev 20 korda, kui kõrvalnaabrid uksi paugutavad, nii et meil riiulid seinas värisevad. Või kui naabrilapsed tõukerattaga mu ukse taga edasi-tagasi kolistavad. Või siis, kui kella viieni keegi tümakat kuulab. Nagu siinsed naabrid ei mõtle minule, ei mõtle mina ka neile, eriti hetkel, kui mulle on olulisem mu enda terve mõistuse säilitamine ja Põrnika inimeseks vormimine. Aga see oli kõrvalpõige.)

Ühesõnaga, ma tahaks seda teha, aga ma ei saa seda üksi teha, nii et see asi peab ootama ja ma tean, et ma ei riku oma last lõplikult ära, kui ma sellega ootan paar päeva ja tegelen praegu n-ö tulekahju kustutamisega.

Mis viib mind selleni, et kõige tobedam nõuanne on… (vabandust, emme)… “Maga siis, kui laps magab.”

Sest see ei tööta.

Tõepoolest. Targad raamatud väidavad ja elu näitab, et imik nutab ööpäevas kõige rohkem kaks tundi, magab mingi 20 ja sööb iga kolme tunni tagant. Nii ongi. Ainult et… Minu isiklik unespetsiifika on selline, et KUI ma jään magama (if, mitte when), siis võtab see aega vähemalt 40 minutit, tavaliselt tund-poolteist. HOOLIMATA SELLEST, KUI VÄSINUD MA OLEN. Lihtne matemaatika näitab, et sellisel juhul jääb mul magamiseks pool tundi, kuni djuudur taas ärkab ja süüa nõuab. Öösel saaksin natuke kauem magada, aga selleks ajaks olen ma tavaliselt nii üleväsinud, et une tulek võtab aega kaks tundi julgelt. Kui üldse tuleb.

Asi pole selles, et ma EI TAHAKS magada. Väga tahan. Aga selleks ajaks, kui mul on uni tulnud ja ma võiksin seda teha, on hommik, djuudur hakkab elu elama ja ei kavatsegi taluda mingit sellist bullshitti, et ma lihtsalt MAGAN tal kõrvalvoodis. SEST MIS MÕTTES?! MA TAHAN KASVADA! MINGI HÜLGUREMA OLED VÕI?!

Ehk siis ma olengi funktsioneerinud viimased 2,5 (kaks ja pool, mitte kaks nädalat ja viis päeva, heh, heheh) nädalat unega 1,5 tundi järjest, mõni õnnelik kord ka kaks-kolm tundi järjest, keskmiselt viis tundi ööpäevas. Ma eeldan. Sest neid aegu ma kirja ei pane.

Praegu ma veel funktsioneerin. Ma suudan olla adekvaatne ema, naerda ja naeratada ja võtta huumoriga järgmist jonnipunnitamist, suhelda isegi inimestega, pesta pesu, käia duši all ja… teha normaalseid normaalse inimese asju. Hetkel plaanin ainult ühe inimese mõrva (autoparandaja) JA SEE ON SUUR EDASIMINEK. Aga ma tunnen, et reaalsuses on glitchid. Seda on raske seletada… Vahepeal on tunne, et ma kaotan reaalsusega sideme. Et ma ei saa enam oma mõtteid või hinnanguid usaldada. Et ma ei saa enam aru, mis on normaalne. Et hetkeks nagu libiseks reaalsusest ära ja siis tuleks kohe tagasi.

See ei ole minu jaoks võõras tunne. Kahjuks.

Ma magasin viimased kolm aastat tänu saikile ja ravile nagu, heh, titt. Selle vahega, et ma ei pidanud vahepeal üles ärkama selleks, et süüa. Ma magasin ja magasin ja imestasin, kuidas ma suutsin aastaid elada ilma magamata. Nüüd pärast paari nädalat saan ma jälle väga hästi aru, kuidas ma suutsin. Selles pole mingit trikki, sa lihtsalt teed seda elu värki. Teed ja teed ja nii ongi. Sest keegi ju ei küsi sult, et kas sa jõuad või jaksad või pakuks mingeid alternatiive**. Sa lihtsalt teed. Ja ignoreerid glitche ja loodad, et kohe varsti midagi muutub, et kohe varsti läheb paremaks.

Naabrinaine ütles (autoriteet, nagu ta on), et esimesed aasta-poolteist on täiesti normaalne end zombina tunda. Et see käib elu õite ja muu taolisega kaasas.

Mul ei ole midagi selle vastu, et end zombina tunda. Tõsiselt pole. Zombi olla on fun. KÕIK ajab naerma. KÕIK ajab nutma. See on nagu omamoodi narkootikum isegi, sest kõik on nii sürr. Ja eriti hämmastav on see, et sa oled enamiku ajast täiesti adekvaatne.

Aga need kuramuse glitchid hirmutavad mind.

Sest ma mäletan liiga selgelt, mis eelmine kord juhtus***.

Selle vahega, et selleks ajaks olin ma magamata olnud AASTAID, mul polnud last, aga olid härrased staarblogijad ja nende nõiajaht.

Win some, lose some.

Ehk siis ma ei taha vinguda, et magamatus on ilge bitš, aga ta on, sest et ma kardan ta ootamatuid tagajärgi. Ja ma tahan öelda, et magada siis, kui laps magab – see ei tööta. Täpselt nii nagu ma kartsin. Mu ajukeemia, vana raibe, on ikka sama. Bipolaarne faking pask.

Et lõpetada rõõmsamal noodil, siis käisime täna Liisiga jalutamas (SEST RASEDAD JA ÄSJASÜNNITANUD PEAVAD JALUTAMA! JALUTAMA MA ÜTLEN SULLE!!!) ja nägime kaht eriti nunnut oravat. ERITI NUNNUT. Ja nad ei kartnud üldse inimesi, tšillisid nagu vanad kalad bomžide ja meie pargipinkide vahel ja pilt oli nii koplilik. Täiuslik. ORAVAD!!!

*Järjest tähendab siin kontekstis seda, et nutab, ma lohutan, siis ei nuta ja siis jälle nutab ja nii edasi. KEEGI ei nuta viis tundi sõna otseses mõttes järjest, eks.

**Ämm “appi kutsuda” POLE alternatiiv.

***Ma kirjutan sellest kunagi ehk oma autobiograafias kui ma olen 80. Aga olgu öeldud, et see, mis juhtus, oli halb. Väga halb.

ving ja hala

hoomamatu 18 Replies

Ma ei tea, mis jõuvarude najal ma senini liikusin, aga paistab, et need hakkavad vaikselt ammenduma. Kas need olid hormoonid? Üleväsimuse deliirium? Armumise jõud? Kevad veres vemmeldamas? Või hoopis maaniaperioodi lainehari? Võimalik, et kõik koos. Igal juhul nüüd ma tunnen, et vaikselt hakkab laineharjalt allasõit ja mõneti ma ei karda seda, see on ju normaalne, et tõusud vahelduvad mõõnadega. Teisalt ma tean ennast ka ja ma kardan, et mõõn võib arvestades asjaolusid kujuneda… mittemeeldivaks.

Eriti väsinud olen ma sellest, et ma olen kaugel kõigest tuttavast ja heast. Ma lausa tunnen, et mind füüsiliselt ärritab see, et ma olen (faking) Tallinnas ja et ema ja õde on vastavalt Tartus ja Saaremaal. Sealjuures ei tuleks sellest valesti aru saada – ma ei taha sugugi kellegagi 24/7 koos olla (peale Põrnika muidugi, kuigi ka temast võiks vabalt võtta tunnikese puhkust (et siis igatsusse ja süütundesse ära surra)). Ma lihtsalt tahaks, et mul oleks VÕIMALUS näiteks oma päevasel jalutuskäigul oma ema juurest läbi astuda ja tuttavat sõbralikku nägu näha. Ma ei taha veel vähem, et ma peaks pidevalt tundma seda pilku kuklas, mis tuleb mehe pere poolt, kes ootab ja loodab, et ma kutsun külla või appi või. Ja kui ma seda ei tee, siis olen ma justkui halb inimene.

Naljakas on see, et KÕIK ütlesid: jajah, oota vaid, kui laps on käes, hakkad sa tänulik olema, et mehe peregi samas linnas elab. Et küll sa näed, kui hea on, kui keegi appi tuleb. Ma olin siis juba skeptiline, aga kuna mul polnud õrna aimugi, mis tunne on olla lapse ema, siis ei hakanud ma vaidlema ja jätsin avatuks võimaluse, et võibolla tõesti ei oleks mul midagi selle vastu, kui näiteks ämm esimestel nädalatel, kui mees metsas, siin aega veedaks. Aga nüüd ma tean, mis tunne on lapse ema (üllatuslikult ei erine eriliselt sellest tundest, mis on olla mina) ja nüüd ajab see mõte mind imestama. Et kas lapsesaamine peaks siis TOTAALSELT mu iseloomuomadusi muutma?! Kuigi mulle VÄGA meeldis, et mu oma ema siin oli viis päeva, võttis seegi omajagu harjumist, sest ma lihtsalt olen selline friik, kellele meeldib oma kodus ise majandada. Ja kui ema läks ära, nutsin ma lahinal, aga sellegipoolest on hullult hea kahekesi siin omas mullis elada. Ma tõesti, TÕESTI ei taha siia mitte kedagi majandama. Ma tahaks ainult, et mu mehel oleks normaalne töö ja et ta tuleks pärast seda õhtuti koju ja õhtustel jonnituuridel oleks keegi, kes moraalseks toeks oleks. Seda ei saa teha keegi peale Abikaasa, tegelikult. Või (mu oma) ema. Aga peamiselt siiski Abikaasa.

Oodata on veel reedeni.

Ma ei saa ikka aru, mis täpselt see peaks tähendama, et ma peaks olema rahul, kui teised inimesed mu kodus majandavad. Või on “abis”. Esiteks olen ma väga spetsiifiline, ma ei KANNATA, kui keegi mu asju näpib. Mulle ei meeldi väga kellegi teise tehtud toidud peale enda omade. Ja ma tunnen end äärmiselt ebamugavalt, kui keegi mu kodus end koduselt tunneb. Absoluutselt ei kannata ma aga seda, kui keegi tagaselga mu kodus majandab. Kui ma veel isa korteris elasin, siis ajas mind isegi see mõte närvi, et isa seal ilma minu juuresolekuta ringi asjatab. Mu elu ja hing võib olla internetti laiali laotatud, aga hoidku jumal, kui keegi mu mustapesukasti avama hakkab!

Lisaks olen ma nende paari nädala jooksul selgelt näinud, et IGAÜHEL (kellelegi konkreetselt vihjamata, vaid nii üldiselt) on oma seisukoht, kuidas last peaks kasvatama, hoidma, temaga ringi käima kui ta nutab, kui tihti süüa andma jne ning mulle üldse ei meeldi, et võõrad inimesed oma kasvatusseisukohti minu lapse peal hakkavad katsetama. Mul on tekkinud paar inimest, kelle arvamusi ma austan ja kellelt nõu küsin (kui selle järele vajadust tunnen), siis ülejäänute puhul ma olen võtnud vaikiva ja naeratava seisukoha. Ja olnud valmis iga hetk käratama, kui üle piiri peaks mindama: “See on MINU laps!” Ma ei taha seejuures muidugi absoluutselt väita, et ma teaks kõige vähematki, kuidas lapsi kasvatada, aga ma tean ju natuke juba, milline on MINU laps. Ehk siis ma tean, mis teda rahustab, ma tean, millal on vaja tal magama minna, ma tean, palju ta sööb ja ma tean, et lutti ma talle veel ei anna. See, et keegi teine sellega nõus ei ole – tough luck.

Nüüd võib jääda mulje, et siin pole muud olnud, kui ainult üks nõuandevool uksest ja aknast. Ei, sugugi mitte. Õnneks suudavad kõik hoida aupaklikku distantsi ja ju ma ise annan ka tõrjuvaid signaale välja. Aga ma lihtsalt TUNNEN, et oodatakse, et ma hullult bondiks Tallinna-suguvõsaga ja ma ei suuda end selleks sundida. Asi pole selles, et nad ei oleks toredad inimesed, nad on toredad inimesed. Lihtsalt mina ei oska veel harjuda mõttega, et see polegi ainult minu laps ja et on inimesi, kel on veel temale (justkui) õigusi. Pealegi tunnen ma end tõesti vaid siis mugavalt, kui jätan lapse üksinda Abikaasa või emaga (ja ilmselt ka Naabrinaisega) ja hoolimata sellest, kui toredateks, kompetentseteks või suurepärasteks inimesteks ma teisi ka ei peaks, ma lihtsalt ei taha (veel?) oma last kellegi teise hoolde jätta. Kas ma peaksin tahtma? Kas see teeb minust nüüd halva inimese? Kanaema?

Nii et kui ma vingun, et mul on kopp ees üksinda olemisest, ei tähenda see sugugi, et ma oleks abipalumisinvaliid või liiga uhke, et tunnistada, et ämm või äi või keegi võiks appi tulla näiteks. Sest esiteks ma ei saagi üldse aru, millist “abi” saaks kõrvalised isikud pakkuda? Ma saan ju KÕIGEGA ise hakkama. Isegi vankri vedamisega trepist. Ja see ei ole mingi suur vaev, see on igapäevaelu. Mul ei ole veel tekkinud momenti, et ma ei saaks minna duši alla või vetsu või jääks söömata, sest Põrnik jonnib tõesti väga vähe (ilmselt, võrreldes, ma ju ei tea tegelt, aga no ühesõnaga, mu elu ei seisa sugugi). Ma lihtsalt igatsen, et ma saaks õhtuti kaissu ja et ma saaks vahepeal oma ema kallistada (nüüd rohkem kui kunagi varem). Ja selle juures ei saa ju keegi mind aidata. Ja külalised, noh, tekitavad tegelikult praeguses faasis ainult lisastressi.

Ma ei arvanud kunagi, et ma hakkan oma last üles kasvatama Tallinnas. Või õigemini ei arvanud ma kunagi, et ma olen sellel ajal, kui laps on vastsündinu, Tallinnas, ilma oma tugisüsteemi, tuttavate tänavanurkade ja kodupoeta (tegelikult tahtsin ma kirjutada kodubaarita). Ma ei osanud selleks valmistuda ja kuigi igapäevaelu on täiesti hakkamasaadav ja talutav, siis see emotsionaalne pinge, millele annavad kaasa kodukaugus, nähtamatu surve Tallinna-suguvõsa poolt ja Abikaasa ajutine eemalolek, see on vaikselt kriitilise piirini kuhjunud. Ja sinna ei saa ka keegi midagi teha ja keegi pole selles süüdi.

Lisaks läks Traktoril esirehv katki ja tänane “jalutuskäik” nägi välja nii. Kõigepealt väntasin ma tund (!) aega rehvi pumbata, no et saaks kasvõi niipalju, et tanklasse sõita (ma ei hakka MAINIMAGI, et Tartus poleks tankla iial viie kiltsi kaugusel asunud, kus pumbata). Põrnikas magas rahulikult autos. Siis tuli Naabrimees ja me jamasime teise tunni, et rehvi alt kätte saada. Õigemini tema jamas, mina istusin äärekivil ja olin vihane. Siis avastasime, et tagavararehv on ka tühi ja lisaks sobib vaid teisele poole. Siis saime lõpuks rehvi alt kätte ja käisime tanklas ja poes ja selgus, et mõlemad rehvid on neljast-viiest kohast täiesti puru. Põrnikas ikka magas, nüüd juba Naabrimehe autos. Siis ei saanud rehvi kuidagi alla tagasi, Naabrimees rassis ja sai tugevaks ja kauniks selle käigus, mina ikka istusin äärekivil ja olin vihane. Ahjaa, vahepeal käisin üleval ja otsustasin prügi alla tuua ning sel hetkel, kui ma kotti põrandalt võtma hakkasin, lagunes selle põhi lihtsalt ära.

Korjasin prügi uude kotti ja ka selle põhi lagunes ära.

Lõpuks helistasin ma ilgelt vihasena meie autoparanduskutile, kelle käes on juba poolteist kuud Möirakaru (“Kaks nädalat läheb parandusega!”), sõimasin viisakalt näo täis ja autot lubati teisipäevaks (nagu juba iga nädal lubatakse mingiks päevaks, aga seda kunagi ei juhtu). No kui see ime peaks juhtuma siis ma sõidan Tartusse kiirelt nagu peerukera ja olen kiiremini Undergroundis, kui te jõuate öelda “sitt päev”.

Homme on parem päev, onju?

deliirium

hoomamatu 7 Replies

Mull. Täielik mull on.

Kolmapäeval tulime* koju ja nelja päevaga oli maailm muutunud. Maja ees oli muru. Ületee-park rohetas. Sadas kevadvihma, mina liipasin nagu haavatu ja kõik tundus nii teistsugune. Siis jõudsime tuppa ja kõik oli… täitsa tavaline. Kassid võtavad asja üldiselt väga rahulikult. Kuigi kui Põrnik ming hetk nutma hakkas, siis Miuksul hakkas mingi emainstinkt või midagi tööle, igal juhul hakkas tema ka näuguma ja tuli, silmad suured ja küsivad peas, nuusutas ettevaatlikult pampu ja ta näost võis lugeda emotsiooni: “Mis toimub?! Miks ta nutab? Kas ma peaks midagi tegema?!”

(Üldiselt hoiavad nad aga aupaklikku kaugusse ja ega me ise ka ei lase eriti ninapidi ligi. Aga jah, läheb valutult selles osas.)

Vahepeal on selline peata kana tunne. No et peaks nagu midagi TEISTMOODI tegema, aga ei oska. Põrnik ju magab suurema osa ajast ja “vabal ajal” on tunne, et ei oska midagi peale hakata. Suht juhe on ka, killustatud päevad ja uned (kõige kauem olen maganud järjest 2 tundi, keskmiselt tuleb ööpäevas ära umbes 5 tundi**) ja ega ei jaksa või ei tahagi midagi teha. Lisaks on jätkuvalt füüsiliselt jube olla, kuigi iga päevaga palju parem.

Ühtlasi olen võtnud iga päev pool tunnikest või nii “trenniaega”, mis esimesel päeval tähendas pooletunnist jalutuskäiku ÜMBER MAJA. Pigem oli see selline aeglane liipamine ja hingeldamine. No täitsa lõpp noh, nagu bussi alla oleks jäänud.

Eile läksin juba kaugemale, käisin kodust 300 meetri kaugusel poes (läks tund aega). Samal ajal oli Kopli kodutute öömajas mingi jalutustund või midagi, igal juhul komberdasid seal maja ümber erinevas staadiumis inimesed oma kõndimisraamide ja keppidega ja eranditult kõik liikusid minust kiiremini. Ühed bomžid vaatasid pikka aega, kuidas ma tuterdan ja ütlesid siis kõva ja selge häälega: “Tere!” No ilmselgelt olen ma nüüd nende hulka arvatud. Kui ma oleks jaksanud (või saanud, for that matter), siis ma oleks naerma pursanud. No see oli tõeline zombie walk siin Koplis eile ja ma sobisin ideaalselt nende hulka.

Lisaks on sellised tüüpilised värske ema mured. Sirvin erinevaid lastekasvatamisraamatuid ja aeg-ajalt ikka avastan, et me oleme üht või teist asja valesti teinud või tegemata jätnud. Nii et täiesti tüüpiline on, et peast lendab läbi paanikamõte: “Appi! Õhuvannid! Me pole ÜHTEGI õhuvanni teinud!” või “HÄLLISURM. Maailmas on selline asi nagu HÄLLISURM.” või “Miks ta ei söö? Kas ma juba näljutan oma last?!” või “Ta paistab täiesti normaalne. Aga kust ma tean, et ta on normaalne? Appi!” või “Miks meie laps ei nuta üldse? Kas see on normaalne, et ta ei nuta üldse? Ja ta juba sündides ei nutnud, appi!”

Rääkimata sellest, et juba haiglasoleku ajal suutsid kõik õed ja ämmakad anda täiesti erinevaid nõuandeid, kuidas edasi tegutseda. Kõige adekvaatsem nõuanne, mis ma üldse selle aja jooksul sain, tuli sünnituslaual, kui oli see what the fuck moment ja ma seda imetegelast oma kõhul vaatasin ja ämmaemandalt küsisin: “Või et nüüd on mul titt. Mis nüüd edasi?” ja ta vastas: “Usalda oma instinkte.”

Nii et tegelikult on kõik kontrolli all. Ma usaldan oma instinkte, mis – uskumatul kombel – ongi mul olemas (kuigi kõik teised võõrad titad mulle jätkuvalt väga ei meeldi)! Ma nagu ootasin, et mul lendab kohe katus kuhugi teadmata suunas minema ja eks pooled eterniidid ongi juba läinud, aga siiski suudan ma enamuse ajast olla peaaegu täiesti adekvaatne. Ainult naerma ajab kõik kohutavalt. (Ja siis järgneb paanikamõte: “Nutt! Kus on mu nutt! Miks ma ei nuta juba?! Miks ma pole kordagi nutnud veel?!”)

Mingi täiesti hoomatav suhtumise muutus on ka toimunud. Mul on nii absoluutselt ükskõik nii paljudest asjadest, sest MA JÄIN ELLU. Ning kogu see eelnev paanika teemal “mees ja sünnitus” on praeguseks täiesti tühine… See tähendab, et mul on a) sitaks hea meel, et ta seal oli, kuigi ta ei saanud midagi teha, aga kohalolek oli peamine ning b) väga pohhui, mida ta nägi või ei näinud, sest MA JÄIN ELLU ja MEIL ON LAPS. Mina olen ju ikka mina edasi ja see pole nüüd kohe üldse minu süü, et lapsed just sel viisil maailma tulevad. Noh, on jah messy business, aga mis teha. Pealegi – kui ma poleks julgenud oma mehele näidata seda mind, kes ma need 50+ tundi olin, siis ilmselt ei oleks olnud õige otsus selle mehega ka lapsi muretseda, või õigemini – pere luua. Nii et jah, ma tõepoolest tunnen täiesti uuel tasandil armastust ja kiindumust oma mehe vastu, rääkimata sellest, et ma olen Põrnikasse TOTAALSELT ÄRA ARMUNUD.

Žizn takoje.

—

*Mul on mingi täielik meietamise-foobia ja isegi siis, kui on täiesti adekvaatne öelda “meie”, tahan ma juba end parandada. Näiteks ütlesin Abikaasale haiglas: “Tule, istu meie juurde!” ja kohe kukkusin end kiruma, et kurat, juba meietan nagu kanaema… Ja siis sain aru, et misasja, see on ju täiesti adekvaatne lause! On ju meie – mina ja Põrnikas. Miks ei võiks öelda, et “tule, istu meie juurde”? See meietamine saab veel järgmiseks peale/pärast õuduseks mu jaoks. No et ma tahan nii hullult koguaeg kasutada sõna “pärast”, et kipun seda toppima sinna, kus seda vaja pole. No et kui on lause algus “peale selle”, tahan ma juba öelda “pärast selle”… Õudne.

**St Põrnikas laseks magada küll, aga ma EI OSKA magada. Ma ei ole osanud ilma abita magada juba viimased seitse aastat. Mul on muidugi lootus, et siin ajaga õpin ma selle taas selgeks, aga samas pole mul mingit alust arvata, et nüüd järsku oleks mu ajukeemia muutunud ja ma oleksin unetusest “terveks saanud”. Õigemini ei ole mul ju unetus diagnoos, vaid hoopis millegi muu sümptom, nii et… Kuna praegu rohtusid võtta ei saa, siis elamegi nii. Kui asi läheb kriitiliseks, siis vaatame edasi. Kriitiliseks siis selles mõttes, et minu jaoks võib unetus kaasa tuua palju hullemad probleemid, kui “tavainimesel”. Aga selleks ongi mul saik ja kõik teised, kes mind aidata saavad vajadusel. Praegu ma veel ette ei muretse.

good thing I brought my axe cane

hoomamatu 19 Replies

Mõtlesin, mida siis sellest ülipikast nädalavahetusest ja kõigele järgnevast kirjutada ja kas üldse kirjutada… No ilma päris ei saa (ma arvan, et blogimine on mingi patoloogia juba mul), aga… Teeme siis lühidalt.

  • Kõik lood, mis ma olen kohutavate sünnituste kohta kuulnud ja mida ma oskasin ette kujutada, juhtusid minu puhul täiesti tõeks saama. Ma ei ole elu sees midagi nii õudset läbi elanud. Ma olin täiesti kindel, et ma suren. Mingil hetkel mäletan ma end mõtlemast, et miks mul relva pole ja miks üldse keegi ilma püssita sünnitama tuleb – kui olin aru saanud, et arstid EI AITAGI mind ja see tundus olevat ainus viis piinu lõpetada.
  • Jutud sellest, et “kui laps rinnale pannakse, ununeb kõik” on – nagu ma arvasingi – täielik bullshit. Miski ei unune, kuigi see, et laps rinnale pannakse, on muidugi awesome. Aga see ei võta möödunut ära. Või õigemini oli see selline… what the fuck moment. Ma vaatasin seda dudette’i, kes isegi ei nutnud ja kuigi ma ju NÄGIN, kust ta just tuli, ei mahtunud mulle pähe, et ta tuligi niimoodi. Just praegu. Et mis kuradi mõttes nagu.
  • Ma olen jätkuvalt arvamusel, et inimesed ei ole ette nähtud eriti paljunema. See PEAB olema looduse viis öelda, et me ei peaks nii kiiresti paljunema, sest ei saa olla normaalne ja ette nähtud, et kõik lapsega kaasnev on nii kohutav ja piinarikas (alates rasedusest lõpetades imetamisega).
  • “Tuleb juba! Juuksed juba paistavad!”
    “Mis värvi juuksed on?”
    “Mustad.”
    “No siis pole minu laps. Pange tagasi!” (Keegi ei naernud. Ma ise ei jõudnud ja ämmakatel oli mu mölast kopp ees vist.)
  • Epiduraal on PARIM. ASI. MAAILMAS. (Kuni see töötab.) Kõiksugused jutud sellest lootoseõiest ja muust jurast – teate, väga kena, et mõnel naisel on kerge sünnitus ja et ta “avaneb kui lootoseõis” ja suudab “valuga kaasa lainetada”. See on tõesti kõik väga kena ja palju õnne neile… Ma mõtlesin, et oskan siia lõppu midagi leplikku lisada, aga ei oska. Tore, et neil nii on. Minul polnud.
  • Naljakas on see, et kõik asjad, mida ma oskasin karta ja kartsin, ei osutunud sugugi nii õudseks ja asjad, mis mulle pähe ei tulnudki, üllatavad oma horroriga mind (keegi ei öelnud mulle, et SABAKONT niimoodi valutab pärast!).
  • Ma leian veidratest kohtades sõjahaavu. Näiteks on mul lõua peal mingi sinikas ja labajalad on ka sinised.
  • Abikaasa on mul awesome. Ja tütar ka.

Emotsioonid on muidugi… segased. Ühest küljest ma muudkui ootan seda hetke, kui ma tajuks, et nüüd on kõik teistmoodi, aga seda ei tule. Hommikud mööduvad ja ma tunnen end ikka samamoodi nagu varem (no kui füüsiline konstantne piin välja arvata, kuigi see tasapisi taandub ja noh, see oli enne ka, ainult teistsugune). Ainult et nüüd on üks dudette, kelle heaolu eest ma pean hoolitsema. Ma tajun seda küll, et mul hakkab emmehullus peale tulema. No näiteks võin ma muudkui vahtida teda ja ikka ei saa küll. Või siis igatsen ma teda, kuigi ta on siinsamas voodi kõrval oma kausis (kuidasiganes seda kasti nimetatakse, kus haiglas tittesid hoitakse).

Mulle ei mahu pähe, et me tegimegi tite valmis. Uskumatu. Mul on imik. Erikuradiimelik.

41+5

hoomamatu 20 Replies

Kui ma rasedaks jäin, olin valmis kõiksugusteks asjadeks. Ma olin valmis selleks, et mu kõht venib hiiglaslikuks. Ma olin valmis selleks, et kaalunumber, mis mulle lõpuks vastu vaatab, ajab mind nutma. Ma olin valmis iivelduseks (seda ei tulnud), veidrateks isudeks (seda ka ei tulnud), unetuseks (tuli), kõrvetisteks (ei tulnud peale ühte korda), hemorroidideks (ei tulnud), tujukõikumisteks (aga need olid juba enne), veidrateks valudeks (kohati) ja muuks.

Ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa liikuda, sest nii valus on, ma ei olnud valmis selleks surveks, mida ümbritsevad avaldavad (õigemini ei osanud ma aimata, et nüüd järsku olen ma kõigi oma ja kõigil on justkui õigus mu elule), ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa hingata ja ma ei olnud valmis selleks, et sünnitust ei tule.

Ma arvasin, et see kõik lõppeb pigem varem kui hiljem (arvestades, et ma ise tulin varem). Ma ei osanud ai-ma-ta-giii, kui frustreeriv võib olla näha kuupäevi aina mööda minemas ja… ikka midagi ei toimu.

Ma mõistan hetkel vist väga hästi, miks öeldakse, et naised, kelle sünnitus lõppeb keisriga, on palju suuremas ohus sünnitusjärgseks depressiooniks. Ma mõistan, mis tunne see on, et sa oled justkui feilinud. Et su keha, mis peaks OSKAMA sünnitada, seda ei oska. Sest mul on just praegu selline tunne – et mu keha on mind alt vedanud, et ma olen feilinud nii lihtsas asjas, nagu seda on sünnitus(e algamine).

Ametliku kuupäeva järgi on praegu 41+5 nädalat rasedust ja mu Tartu-arst ütles mulle, et 28nda paiku hakkame juba esilekutsumisele mõtlema. Aga kuna ma enam Tartus ei ole, siis Pelgu-arst, kelle juurde ma 15ndal läksin, võttis kuupäevaks hoopis ultraheli pandud 22.04 ja tema kalkulatsioonide kohaselt on mul praegu alles (ALLES, hah!) 40+4 rasedusnädalat.

Niisiis, ülekantuks loetakse last siis, kui täis on tiksunud 42 nädalat ja lapsed sünnivadki 38-42 nädalal. Ehk siis RATSIONAALSELT võttes ei ole veel põhjust muretsemiseks. Üldse. Aga tunnetetasandil olen ma täiesti lootuse kaotanud. Mõlemad mu raseduskaksikud, kellel oli minust hilisem tähtaeg, on praeguseks emaks saanud, mõlemad juba üle nädala aja tagasi. Ja mina ikka veel istun siin ja olen õnnetu.

Arst teatas ka, et esilekutsumisele hakkame me alles MÕTLEMA pärast 4ndat, mis tähendab, et mul on veel nädal aega jäänud oodata, kui mitte rohkem. Ma uurisin eile palju esilekutsumise kohta (sest see on ju kõige targem, mida mures rase saab teha, pöörduda foorumite poole, eks) ja ma saan aru, miks nad sellega ei kiirusta. Esilekutsumisel on omad riskid. Aga ma lugesin ka ülekandmise kohta ja ka sellel on omad riskid. Muidugi ei ole ma pädev meditsiinilisi riske hindama, aga see on ko-hu-ta-valt frustreeriv.

Niisiis võib ees oodata veel kaks kolmapäeva (lisaks juba olnud kahele), kus me Naabrinaise ja Naabrimehega teeme Sünnituse Esilekutsumise Õhtu (sisaldab šampust ja ananassi ja palju irvitamist) ja kuigi mulle meeldivad traditsioonid – this is getting ridiculous!

Õudne on see, et täiesti konkreetselt on VÕIMATU, et minu sisse mahuks rohkem last kui seal juba praegu on. Ses suhtes, et kui ta liigutab, siis see ei ole enam see tore põmmutamine, vaid räme lammutamine, mis võiks võistelda parimate õudusfilmidega, kus parasiit peremeesorganismist läbi kõhunaha välja end pressib. Ma ausalt imestan, et mu nahk veel rebenenud pole. Lisaks olen ma kohutavalt väsinud ja kuigi ma tean, et õige väsimus alles ALGAB, ootan ma pikisilmi seda, et mu keha võiks juba taastuma hakata ja et ma ei tunneks end KOGU FRIIKING AEG nii kohutavalt. Ma ei saa hingata. Mul puusad ja selg valutavad IGAS asendis. Kui ma kogemata jään selili ja hakkan lämbuma, siis tunnen ma end nagu see kilpkonn, ainult et mul pole kedagi, kes mind ümber aitaks pöörata.

Ja midagi ei toimu. Nothing. Nada. Ei mingeid valusid (seal kus nad peaks olema), ei mingeid märke sellest, et mu keha üldse valmistuks sünnituseks kuidagi-gi. Mu keha on jõudnud ilmselt järeldusele, et ilgelt fun on igavesti sellesse seisu jääda. Või siis on mu emakas vigane ja oskab lapsi ainult ehitada, mitte neid väljapoole hakata suunama.

Väljas on kaunis kevad ja ma ei saa seda nautida. Väljas hakkab grilli- ja tšillihooaeg ja ma ei saa seda nautida. Väljas on kõiksugu huvitavaid üritusi, millele ma pean pidevalt ära ütlema (Aron friking Flam tuleb Comedy Estoniale!), sest esiteks pole mul tuju kuhugi minna, teiseks on mul vaja spetsiifilisi tingimusi, et end üldse kuskil hästi tunda (kandetool oleks soovitatav) ja kolmandaks ei julge ma eriti kuhugi ronida, sest mis siis, kui see vetenali, mida igas filmis näeb, päriselt tõeks osutub?

Rääkimata sellest, et ma olen Põrnika heaolu pärast mures. Kõige tobedam asi, mida selles olukorras öelda saab – ju ta siis tunneb end seal nii hästi, et ei taha välja tulla. See on BS. Ta ei saa seal end hästi tunda. Ja isegi KTG tegi mind täna murelikuks (aga mitte arsti). Lisaks peab talle väga halvasti mõjuma ka minu pidev stressisolek, aga ma ei oska seda kuidagi eemale ka tõrjuda.

Ühesõnaga, ma pole veel emaks saanudki, aga juba feilin emaks olemises. Ma arvasin, et see võtab vähemalt mõned ajad aega.

Aga mis siin ikka. Lähme vastu järgmisele nädalale ja loodame, et maikuu JOOKSUL saab ikka asjaga ühele poole ja et kõik lõppeb õnnelikult (kuigi mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad tõenäosusprotsendid meie vastu töötama).

Vahepeal joon šampust ja söön ananassi ja katsun mitte hulluda.

monogamy & other myths

hoomamatu 12 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks… Selles postis kasutan ka esimest korda vahepealkirju, et oleks vast parem lugeda, ei tea, kuidagi väga lobisema jäin… Sorry!

Ma tean, et seda teemat üles võttes on mul oht raputada herilasepesa, aga ometi…

Ühel ööl nägin unes, et ma armusin. See tunne oli nii tugev, et ma ei mäletagi, kes oli armumise objekt. Oli ta mees, oli ta naine? Oli ta tuttav, oli ta võõras? Ei mäleta, mäletan ainult seda värske armumise hullust ja seda erutust, peadpööritavat tunnet. Ma ärkasin ja mul oli kahju, et ma pole nii ammu armunud olnud.

On ju kindlaks tehtud, et armumine mõjub ajule üpris samamoodi nagu võimas uimasti, sest mängus on samad ajukemikaalid: dopamiin ja norepinefriin, rääkimata endorfiinidest. Ja see on minu jaoks tõestus minu isiklikule teooriale ja uskumisele, miks monogaamia ei saa töötada – sest me alati otsime seda uut laksu, seda uut highd, prihodi. Sest on ju midagi nii vaimustavat selles uues, huvitavas, avastamata maas, kui kõik tundub veel võimalik ja su aju on segi pekstud armumisest…

Ärge saage must valesti aru, ma armastan väga oma Abikaasat, aga see tunne on kaugel sellest esimesest peadpööritavast armuhullusest, mida ma tema vastu meie suhte alguses tundsin. See tunne saab paratamatult läbi (teadlaste väitel 6-7 kuu jooksul väsib aju ära sellest ja hakkab muid aineid tootma, oli vist nii) ja asendub millegi muuga. Jah, ta asendub millegi suurema ja võimsamaga, millegi sügavamaga ja tugevamaga, aga see pole enam see esimene laks, high, prihod. Ja vahepeal ma igatsen väga uuesti armuda ja on nii kahju, et ma ei saa seda tunnet enam oma Abikaasaga sel määral kogeda.

Õigemini, ma olen küll korduvalt temasse uuesti armunud, sest mulle tundub, et armastus käib lainetena – vahepeal tõmbab natuke tagasi ja siis tuleb suure hooga jälle peale. Aga see pole ikka see, mida ma armumise all täpselt silmas pean.

Love junkie

Sellepärast ma ei usugi monogaamia võimalikkusse. See kõik ei tähenda, et ma poleks valmis seda proovima – proovin ju – aga ma ikkagi usun, et pühendumine ühele inimesele on raske või isegi võimatu, kui sa oled juba korra olnud love junkie ja su aju on korra juba seda armumise heroiini maitsnud. Ma usun, et eluaegsed suhted püsivad pideval tööl, eneseohverdusel (loe: kompromissidel), lähedusel, sõprusel, ühistel läbitud raskustel ja rõõmudel, aga ma usun ka, et seal on väga palju keelde, mis tuleb enesele seada. Mõned peavad neist kinni, mõned mitte. Sest nagu Elizabeth Gilbert “Commited”-raamatus kirjutas (vist, ma arvan, et oli tema), on tegelikult väga kerge petmist ära hoida, kui sa oled endale selgeks teinud, kuidas see töötab. Ja töötab see ju ikka nii, et on vajalik eelhäälestus – armumine – ja selleks on vaja inimest natukenegi tundma õppida, temaga suhelda, talle usaldada, luua mingisugune emotsionaalne side. Ja sealt edasi on voodisse vaid üks samm.

(On palju teisi liike petmisi ja seda, kuidas juhtub seks, ei saa alati nii kirjeldada, aga ma räägin siin siiski lähtudes sellest hüpoteetilisest inimesest, kes on love junkie ja kes petab, või “petab”, sest ta igatseb uuesti armuda.)

Ning asi ei peagi alati voodis lõppema. Ma olen alati pidanud üheööseksist palju hullemaks variandiks seda, kui mu mees armub kellessegi teisesse (sealjuures on võimalik stsenaarium, et ta armastab mind edasi). Ma olen alati rääkinud, et võin andestada selle, mida nimetatakse “lihtsalt seksiks”, kuid mul on märksa raskem üle saada sellest, kui ta leiab järsku kellegi, kelle kõrval üles ärkamise mõte tundub triljon korda parem kui minu kõrval üles ärkamise mõte… Ja samas ma mõistan seda, sest see on ajukeemia ja armumine on narkootikum. Kui endale natukenegi libastumist lubada, siis on kõrge kukkumine.

Scientific proof!

Peale selle toetab minu mitteusku monogaamiasse bioloogia. On samuti teaduslikult tõestatud, et isased on loomult polügaamsed, samas kui emased kipuvad olema monogaamsed. Isaste bioloogiline kisa kõrvus käsib neil seemet külvata palju võimalik, samas kui naiste bioloogia ütleb neile, et nad peavad valima välja parima võimaliku kandidaadi. Lisaks on kõige aluseks see, palju sugupool paljunemisse investeerima peab. Isastel piisab viiest minutist, emastel järgneb sellele viiele minutile mitu kuud rasedust ning mitu kuud või isegi aastat lapse üles kasvatamist. Sotsiobioloog Robert Trivers leidis, et vastavalt sellele, kumb sugupool peab järglastega kauem tegelema, panustab ta rohkem kvaliteeti, samas kui see sugupool, kes saab kiiremini hakkama oma asjadega, panustab kvantiteeti.

Inimesed on küll natuke erinevad loomadest ja lindudest, sest meie järglased vajavad kauem hoolt kui kutsikad ja inimlaps võidab palju sellest, kui tal on ühe asemel kaks vanemat. Seega on isa huvi jääda lapse kasvatamiseks paigale, sest vaid nii saab kindlustada, et laps kasvab edukalt. Ehk siis – nagu Dennis Hong oma artiklis, mis seda teemat humoorikalt avab, järeldusele jõuab – monogaamia on välja arenenud ajutiselt ja vajaduse tõttu, ta pole ikkagi loomu poolest igavene, vaid teenib laste üleskasvatamise eesmärki.

Ja seda tunnen ma neil kuudel väga teravalt, kuidas TEGELIKULT on bioloogia naise täiesti ära aheldanud. Isegi kui ma tahaks minna ja leida endale uut meest, on see minu jaoks alates sügisest kuni, ütleme, aastani 2015 praktiliselt võimatu, sest nüüd on mul laps. Kui Abikaasa aga otsustaks, et tahaks uut naist, piisab tal vaid õue minna ja keegi leida ja miski ei takistaks teda välja jalutamast. Kui juhtuks nii, et poleks enam armastust, kohusetunnet või südametunnistust (mis kõik veel õnneks on). Aga LIHTSUSTATULT on ju asjad tegelikult nii.

Kõiges on süüdi armumine

Ehk siis… ma usun sellesse, et armastus on olemas ja ma usun, et ta võib kesta x aastat (see x muutub vastavalt igale aastale, mis meie kooselule Abikaasaga lisandub), aga ma ei suuda (veel?) uskuda, et see võiks olla igavene. Ja ma usun, et armastusel ja monogaamial on täpselt see seos, mida konkreetne inimene enda jaoks loob. Ehk siis, sa võid olla monogaamne, aga ei pruugi armastada. Sa võid armastada, aga ei pruugi olla monogaamne. Ja lisaks usun ma, et kui su aju on korra armumise narkootikumist puutuda saanud, siis alateadlikult otsid sa seda tunnet elu lõpuni. Õnnelikud on need, kes suudavad selle tunde pidevalt sama inimesega uuesti üles leida. Rahutumad on need, kes tahavad uuesti tunda uudsuse võlu, jahiärevust, seikluselamust.

Armumisel, eriti üheööarmumisel, pole mingit seost monogaamiaga või püsisuhtega (kui välja jätta, et see võib selle rikkuda). See on hoopis teine asi, teised tasandid, mida selline asi rahuldab. Ma usun avatud suhete võimalikkusse, aga ma usun ka, et see on väga raske. Ehk raskemgi kui monogaamia üritamine, sest lisaks tavalisele suhte hoidmise raskusele pead sa võitlema ka ühiskonna potentsiaalse hukkamõistu, iseenda seletamatut päritolu süümekatega (sest kust läheb petmise piir?) ja kõige selle balansis hoidmisega, et su love junkie aju vajadusi rahuldades sa ära ei kaotaks oma pereelu või kõige olulisemat partnerit.

Ma ei tea, ilmselt paljud ei mõtlegi nii üldse. Et armumine võiks olla eesmärk iseeneses, et see võiks olla kogemus, mida veel otsida, püüda leida. Võib-olla oleks õigem mõeldagi nii, et kui sa oled Selle Õige (või Selle Hetkel Õige) leidnud, siis sa aktsepteerid, et suhe käibki nii: armumine, armastus, lapsed, kuldpulmad. Lootes, et armastus on läbi nende aastate alati olemas. Ja kui peaks tekkima mingi armumisalge, mingi võõras värin, siis maetakse see nii kiirelt kui võimalik maha, sest see on ju vale, seda ei tohi olla!

Lahendus…?

Äkki ongi vale? Äkki ongi nii, et me peamegi pidevalt töötama selle kallal, et mitte lasta endal uuesti armuda (kui siis ainult oma partnerisse), äkki see ongi üks neist inimeseks olemise talumatuid raskusi, millega kõik peavad pidevalt võitlema? Umbes nagu alkohoolikud ei tohi me iialgi kätt järgmise pitsi järele tõsta, peame alatiseks endas alla suruma soovi taas seda uima kogeda… Sel juhul – miks see vale on? Sest monogaamia on norm? Truudusetus patt, isegi mõtteis?

Ühiskond on ikka üks keeruline masinavärk. Ja inimesed veel keerulisemad. Ajust ei maksa üldse rääkidagi. Ja häid lõpusõnu mul polegi… Ahjaa, tegelikult on küll. Ükskord kirjutasin ma oma blogis, kuidas ma nägin nii armast poissi bussis, kuidas ma temasse kümneks minutiks armusin (see seik peaks blogiraamatus ka olemas olema – lk 19). Selle peale sain ma ühe vähestest sõimukommentaaridest, mis ma olen saanud*, kus mind keegi konkreetselt kiimaseks hooraks sõimas… Sest ma julgesin kirjutada, et armusin kevadel võõrasse punase jakiga poissi! (Seejuures olin vallaline.)

Ja siis ma veel imestan, miks… Mina üritasin selgitada, miks mina asjadest, tunnetest ja suhetest nii arvan. Nii tahaks, et keegi püüaks selgitada, miks tema teistmoodi arvab. Ainult et kiimaseks hooraks pole mind vaja enam nimetada:)

*Eks ma ole saanud hukkamõistvaid või kriitilise kommentaare üksjagu, aga see oli üks väheseid kommentaare, mis konkreetselt lahmivalt sõimas, minu arust täiesti tühja koha pealt. Neid olen saanud 2-3 ja kõik ära kustutanud (ainsad kommentaarid, mis olen iial blogist kustutanud).

kirjutades naisi, 2

hoomamatu 5 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Esitasin “Naistest, lihtsalt” käsikirja eelmisel nädalal ära (kirjutan seda 12. aprillil) ja nagu tavaliselt on õudselt tühi tunne. Muuhulgas hakkasin mõtlema, kui imelik on olnud see “Naiste” kirjutamise protsess. See ongi olnud väga palju nagu projektitöö. Ma kujutan ette, et paljud – või isegi enamik – jutukogusid sünnib nii, et kõigepealt on jutud ja siis saab neist kogu. Sellega aga oli nii, et kõigepealt oli idee teha kogu ja jutud tuli selle jaoks välja mõelda.

Ehk siis natuke nagu tagurpidi pööratud loomeprotsess. Et kõigepealt on kaaned ja siis tulevad lood vahele.

Aga need lood on alati kuskil olemas olnud. Erinevalt “Meestest”, mis oli rohkem autobiograafiline, “Naised” seda väga pole. Õigem oleks vist öelda, et selles raamatus on vähem otse elust võetud prototüüpe, kelle ümber lugu ehitada. Mõned on aga täitsa olemas, näiteks Jäätisetüdruk või Tonia või Diana. Teised aga on enamasti koondkujud, kelles saavad vähimal või rohkemal määral kokku päriselus kohatud inimeste omadused, kõnemaneer või midagi iseloomulikku. Näiteks Bianca – see pastakalugu on minuga juhtunud, aga mitte päris nii ja selline see tüdruk polnud, nii et Bianca on väljamõeldis, tema teod aga mitte…

Ja muidugi on igas tegelases ka mind ennast, vahepeal on mina-tegelases vähem mind kui loo nimikangelases. Ja ühe naise algne prototüüp on hoopis mees:) Või pigem… kuna ta on mu elus suurt rolli mänginud, aga mul on raskusi olnud selle rolli sõnastamisega, siis sündis üks lugu hoopis nii, et ma tahtsin ära kasutada üht talle iseloomulikku elufilosoofiat või mängu, mida ta tavatses mängida ja ma hakkasin kujutlema, et kui ta oleks tüdruk, siis milline tüdruk… Nii sündis Fatima.

Evu helistas täna ja muu jutu sees ütles: “Ma ootan seda raamatut… Ja olen ikka tahtnud küsida, et kas mina ka seal sees olen.” Vastasin talle, et lähedastest on otseseid prototüüpe vähe – on vanaema näiteks, aga pole emmet või Sikit (kuigi on nii emme kui Sikiga juhtunud asju ja juhtumeid). Ka ei ole mõtet neist naistest otsida B.-d (kuigi on üks vaidlus, mida me kunagi vaidlesime, mille ümber ehitasin ma uue loo) või Evul isegi ennast, aga väikseid vihjeid on ikka. Teinekord sobib mingi inimese lõhn või värv nii hästi stseeni, et ma pean selle sisse kirjutama ja alati ma pärast mõtlen, et kas teised ka selle hetke ära tunnevad – et oi, see on ju päriselt juhtunud, see lausekatke on päriselt öeldud või see sõnademäng korra juba olnud…

Ja näiteks ühes stseenis peaks kirjelduse järgi väga hästi ära tundma Väike-Liisi ja üks konkreetne hüüatus ja isegi pealkiri loole tuli Hedsalt, kellele on see konkreetne käitumine nii omane, aga ma võtsin ja tegin selle ümber hoopis teise tegelaskuju (nimega Uma).

Ning üks lugu sündis sellest, et ma kujutlesin, milline on võinud olla mu tädi noorus, millised tema võitlused, katsumused… Tegelaskujudest otseselt pole temalgi mõtet end otsida, ehk vaid ajastust ja sceneryst tuttavat.

Aga paljud lood jäid ka kirjutamata. Muidugi jäid kirjutamata Epu lood, aga jäi kirjutamata ka mu enda lugusid. Ja mind natuke kummitavad need kirjutamata jäänud lood. Sest suure tõenäosusega need ei saagi kirja kunagi. Ma olen mõelnud, mis neist lugudest saab. Kas nad elavad kuskil paralleeluniversumis oma elu edasi? Või kaovad nad nagu miraaž kui keegi neid kirja ei pane? Kas ma peaksin nad ikkagi kirja panema ja neile elu andma, sest tegelikult on ju päris mitu lugu õhus olemas, valmis, nagu värsked maasikad – kummarda ainult ja nopi.

Raamat on nüüd toimetamises. Varsti, loodetavasti, saab ka trükki. Tähemärkidelt on teda “Meestega” võrreldes topelt vist umbes, aga noh, eks naised ongi rohkesõnalisemad:)

Ja ikka on mul tunne, et oleks pidanud kõik teistmoodi kirjutama, et paljud naised jäid liiga pinnapealseks, et võib-olla oleks pidanud rohkem välja joonistama, et võib-olla…

õnnelik… keha?

hoomamatu 13 Replies

Täna on A&Si korraldatud “Õnneliku keha päev”, kampaania “Olen ilus, loomulikult!” raames. Ma ei oska selle kampaania suhtes eriti seisukohta võtta, juba eelmisel aastal ei osanud, sest minu jaoks pole eriline suur asi ilma meigita ringi käia. Ma käin nimelt enamuse ajast ringi ilma meigita, sest ma lihtsalt ei viitsi. Pealegi meeldib mulle väga see, et kui ma siis ükskord kätte võtan ja näo pähe teen, olen ma nii miljon korda ilusam, et tunnen end kohe väga eriliselt ja pidupäevaselt. Kuna enamasti ma viitsingi näo pähe teha pidupäeval, siis see annab õhtule kohe nagu uue mõõtme. Pealegi tundub mulle, et mida rohkem ma oma ripsmeid värvin, seda vähemaks neid jääb… Aga peamiselt ma siiski ei viitsi. Seejuures ei arva ma, et ma “oleksin ilus, loomulikult”, ma lihtsalt ei arva, et mu igapäevane funktsioneerimine peaks olema kuidagi mu välimusega (räägin meigist siinkohal, mitte riietusest) seotud. See annab teatud vabaduse isegi, et ma ei tunne end imelikult, kui pean meigita asju ajama (nagu kuuldavasti paljud naised tunnevad).

Aga kuna sel aastal keskendutakse kehadele, siis mõtisklesin natuke selle teema üle… Noh, muidugi, ärgem üldse hakakem taas viimaste kuude keha diktuurist rääkima, aga nii üldiselt.

Ma olen korduvalt öelnud, et ma pole olnud kunagi oma kehaga suurem asi sõber, aga ma pole teda vist ka kunagi südamest vihanud. Ei ole näinud mõtet. Ma olen küll häbenenud, jah, aga tavaliselt olen häbenenud pilte vaadates, eriti siis, kui kõrvale on sattunud keegi “hea kehaga” inimene. Peeglist vaatab mulle ikka ja alati vastu täitsa okei pliks. See on jätkuvalt minu jaoks müsteerium, kuidas pildid saavad selle illusiooni purustada või et miks üldse selline illusioon tekkinud on. Et miks ma end peeglist ei näe nii nagu ma fotodele jään?

Õnnelik keha. See tundub kuidagi nii naljakas sõnapaar. Õnnelik inimene tundub palju parem sõnapaar. Ma ei ole kunagi tundnud, et “oh, nüüd on mu keha õnnelik, nüüd olen ka mina õnnelik!” See on kuidagi nii… lahutamatu. Muidugi olen ma pärast head trenni rahul ja õnnelik (ja ilmselt on seda ka mu keha). Loomulikult teeb mind rõõmsaks ja pakub rahuldust hea toit. Naudin head massaaži. Meeldib, kui on heade juuste päev. Aga see ju olengi mina, see ei ole ju mu keha eraldi, kes neid teenuseid tarbib ja siis õnnelik on. Nii et õigem oleks vist rääkida, millal olen ma end oma kehas kõige õnnelikumalt tundnud.

Ja sellele mõtlesin ma eile. Ja mõtlesin täna ka. Näiteks olen ma viimasel ajal väga, VÄGA õnnelik, kui ma saan basseini. Sest enam pole mul vanni ja ma tunnen vees olemisest väga puudust. Vees olengi ma olnud sageli väga õnnelik. Näiteks siis, kui ma esimest korda surfilauaga pööramise ära õppisin, siis olin väga õnnelik. Või siis, kui esimest korda lumelauaga mäest alla sõites püsti jäin. Siis olin ka väga õnnelik.

Ehk siis – olen oma kehas õnnelik siis, kui ta millegagi hakkama saab? Kui… veider.

Aga kõige õnnelikum olen ma oma kehas olnud siiski… oh, kui roosamanna… aga jah, siis, kui Abikaasa käed silitavad mu selga ja õlga ja kõhtu ja kaela ja ma tean, sest ma tunnen, et tema meelest see keha ongi ta käte all täpselt selline nagu ta olema peab.

Ehk siis – olen oma kehas õnnelik siis, kui keegi seda valideerib? Kui… tobe.

Ma ei mäletagi enam, kuhu ma tahtsin selle jutuga jõuda… Jah, väga suures osas sõltub mu enesetunne kaalunumbrist, aga mitte nii suures osas kui võiks arvata. Õigemini – ma olen natuke juba hakanud respekteerima seda arvamust, et NUMBER iseenesest ei pea alati olema näitaja. Ma olen end kõige paremas vormis tundnud mitte 60kilosena, vaid hoopis 75kilosena (mille peale üks tuttav olla küsinud – see oli siis, kui ma SLÕLis kaalueksperimenti tegin aastaid tagasi – et “Issand, kuidas Daki ikka nii palju kaalub?!”). Ja ma näen seda iga päev enda ümber, et kõik numbrid, mis jäävad 70st ülespoole, on KOHUTAVALT SUURED, hoolimata sellest, milline on inimese eluviis, mida ta teeb või palju spordib. Sest naine, ishand jumal, peab kaaluma ju 60 kilo! MAKSIMAALSELT! Jabur. See on umbes sama lugu, mis on juhtunud kehakultuurlastega arsti juures, kes mõõdavad KMId ja ütlevad, et teil pole tervis korras, härra, te olete rasvunud! Samas kui neile vaatab vastu lihasmägi. “Ei, rasvunud!” raiuvad arstid. “Sest NUMBER näitab!”

Nii et minagi olen vaikselt leppinud, et määrav pole siiski number*, vaid see, mida ma teha suudan (ja see, kuidas riided istuvad). Mul teeb oluliselt paremaks enesetunde teadmine, et ma suudaksin (õigemini – suutsin) teha mureta ilmselt täis kaitseväe meestenormi kõhulihastes või tõsiasi, et kuigi mu käsivarred on haiglaselt suured, moodustuvad need peamiselt lihasest ja ei kõigu käsi tõstes suurema tuulehoo saatel edasi-tagasi. Lihtsalt kuidagi väga ebaõnnestunud on, et see rasvakiht, mis on kogunenud, ei taha ka lihaste tekkides ära kaduda. Ilmselt võiksin ma proovida mingeid radikaalseid dieete koos suure trenniga, aga ma olen eelistanud alati suurt trenni ilma radikaalsete dieetideta.

Eks see on ikka nii, et mida vanemaks saad, seda rahulikumaks muutud teiste arvamuse suhtes. Kui ma 2006 (vist) Kaalujälgijatesse läksin, siis tegin isegi eraldi blogi selleks, sest sellest rääkimine tundus jõle piinlik. Kuigi see aitas mind palju, ma kaotasin kümme kilo ja muutsin täiesti oma toitumisharjumusi – tervislikuma suunas. Nii et mis seal siis nii häbenemisväärset oli? Olen jah paksuke, aga no las ma siis olen! Ega ma päevad läbi diivanil lebades mäkki ei õgi ju**, ma toitun üsna tasakaalustatult, teen trenni ja olen muidu rõõmus***. Nabapluusi kah selga ei pane ja miniseelikuid ei kanna, nii et teoreetiliselt ei peaks kellelegi mu kaal ette jääma. Aga vahepeal ikka jääb…

Me oleme Abikaasaga kehateemadel palju rääkinud ja tema ütleb, et tema (ja ta sõbrad) on pigem seda arvamust mööda, et pigem olgu naine natuke kurvikam, aga peaasi, et trenni teeb. Et palju õudsem on (pealtnäha?) peenike keha, mis igas suunas lotendab. Minu vastulause on tavaliselt see, et isegi, kui mehed ütlevad, et neile meeldib treenitud keha, vaatavad nad tänaval/klubis/baaris ikka neid, kes on (pealtnäha?) saledad. Et teoorias võib neid ju huvitada, et oleks prink ja toonuses, aga praktikas eelistavad ikka seda, kes on peenemate vormidega, samas kui tal kõrval võib seista kurvikam, aga treenitud naine. Aga tegelikult on sellega vist nii, et niipalju kui on erinevaid kehatüüpe, on ka neid, kellele need erinevad kehatüübid meeldivad ja olgem ausad, kehad ei jagune ju ainult kaheks (sale, aga lotendav või paks, aga lihastega), variante on miljoneid.

Sest näiteks mulle meeldivad erinevad kehad. Mul on teatud turn offid (nagu kõigil), aga üldiselt olen ma erinevatest kehadest vaimustunud. Eriti erinevatest naisekehadest. Minu meelest on fantastiline (seekord irooniata), kui erinevad võivad olla samad kehaosad ja kui kaunilt võivad need kokku kõlada. Ja mind teeb kurvaks teadmine (just teadmine, mitte arvamine), et suurem osa neist ei tunne end oma kehades õnnelikult. Aga kas kampaania korras saab seda muuta? Ei usu. Samas – parem ikka, kui see kampaania on, kui et teda poleks.

Muide, kõlas vist kuskil üleskutse täna end lasta pildistada hetkel, kui sa end kõige õnnelikumalt oma kehas tunned. Ma otsustasin, et see pilt saab minust tulla ainult siis, kui täna peaks sünnitus algama… Seda vastuolu ma aga enam lahkama ei hakka:) Lähen hoopis magama.

/

*Tähendab, mingist piirist hakkab muidugi ka number määrama, aga ma ei räägi praegu sellest, eks.

**Heh. Heheh. Heheheh. Täna küll õgisin, aga praeguses hetkes on mul väga suva, isu oli ja süüa teha ei viitsinud.

***Ja siis jälle masendunud, aga see on juba ajukeemiast, mitte rasvast.