Tag Archives: intestines

melanhoor inc.

hoomamatu 12 Replies

Tänane külalispostitus jääb pisut hiljaks ja mõtlesin, et heietan ise hoopis. Polegi ammu heietanud.

Viimasel ajal on muresid kuidagi väga palju saanud. Muregeen töötab täistuuridel ja ma ei oskagi seda kuidagi välja lülitada. Kuidagi sihitu tunne on. Ma ei saa nagu täpselt aru, mis elu see on, mis ma elama pean.

Loomulikult on kõige suurem ja olulisem siht praegu siiski väikese inimese maailmaga tutvustamine, aga I can’t shake the feeling, et midagi on puudu. Et midagi peaks nagu veel olema. Mingi MINU OMA siht ka.

Vahepeal tabab mind töötusepaanika. Ma ju lõpetasin lepingu, enne kui sünnituspuhkusele jäin, ma olingi Naistes vaid ajutine asendaja. Ehk et aasta pärast, kui emapalk läbi saab, olen ma JÄLLE töötu. Ma olen elus nii palju kordi seda töötusepaanikat tundnud, et kui see praegu vahepeal peale hiilib, läheb mul süda lihtsalt pahaks.

Mõnes mõttes annab see muidugi vabaduse, aga ma ei tea, kas ma tahan seda vabadust praegu enam.

Ja muud mured… See emadusevärk on ikkagi hullult raske kohati. Mitte nagu raske raske, mitte keeruline raske (kuigi on muidugi palju väljakutseid ja õppimist ja TOHUTUL hulgal informatsiooni, mida ma pean omastama ja analüüsima ja ellu rakendama), aga see on kurnav raske. Füüsiliselt ja vaimselt on see kõik nii intensiivne, et seda on kohati raske taluda.

Näiteks. Kui töö juures (siis, kui mul veel oli töö) olid rasked ajad, siis sa teadsid, et sind ootab tulevikus vähemalt üks vaba päev, mil sa tõmbad juhtme seinast ja nii ongi. Või siis terendas kaugustes puhkus, mil sa laed end uuesti ja suudad taas raskustele vastu minna. Aga praegu ju seda võimalust ÜLDSE ei ole. Et kui lained löövad üle pea kokku, et kui on see hetk, et MA ENAM EI JÕUA, siis nii ongi. Sa pead leidma enda seest mingid müstilised jõuvarud, mille najalt end taas liikuma sundida, sest mingit taastumisaega ei anta. Vahepeal ma mõtlen, et kui saaks ÜHE hommikugi. Et oleks ÜKS hommik, kui ma ei peaks end poolunest püsti ajama ja tegutsema ja olema viks ja viisakas. Et oi, kuidas ma siis jõuaks! Kui oleks ÜKS hommik… Aga ei ole, kõik päevad ujuvad üheks kokku, püüad magada, ebaõnnestud, oled jälle intensiivse päeva titega ära, sured palavusse ja allergiasse, kuulad nuttu, hoiad end koos, väsid, väsid veel, naerad, armastad nii hullult, siis püüad jälle magada, ebaõnnestud, ja nii tiirledki, õhtust hommikusse ja hommikust õhtusse.

See on nagu pidev maratonijooks, ainult et see ei saa kunagi otsa.

And don’t get me wrong, muidugi on see ju see, mida ma tahtsin. Ma ise tegin need valikud ja see kõik ongi õnnjarõõm. Ja teisalt jälle… Püüan oma lapsele õpetada, et emotsioonid on õiged. Emotsioone tuleb väljendada. Et on okei olla vahepeal kurb ja väsinud. Ja millegipärast ENDALE ma seda öelda ei oska. Või pigem – on tunne, et kui saad täiskasvanuks, siis järsku muutuvad emotsioonid halvaks. Muudkui aga loed ajakirjadest lugusid inimestest, kellel on kõik nii ilgelt hästi ja vaatad ja mõtled, et… Et kas mina olen see ainus loll (nagu mingi loll), kes vahepeal ei jõua ja vahepeal on õnnetu ja kurb ja väsinud, ISEGI SIIS KUI KÕIK ON HÄSTI.

Ja pealegi, enamasti ei ole ju ikkagi kõik hästi.

Lihtsalt nii tahaks, et keegi ütleks vahepeal mulle ka, et on okei, kui on raske. Et nii peabki olema, et see käib inimeseks olemise juurde. See, et ma seda endale siin praegu räägin, ei ole ju päris see.

//

Täna oli hommikul valestart – lugesin tite signaale valesti ja ajasin oma sahmimisega inimesel une ära. Ta oleks ilmselt vabalt seitsmeni maganud. Ja nüüd ongi kõik viltu kiskunud.

Eile oli hommikul valestart.

Ja vist üleeile ka ja kui mitte päev enne seda, siis päev enne enne seda kindlasti.

Üks mu parimatest sõpradest on rase. “Tead, ma NII KOHUTAVALT kardan seda väsimust ja magamatust,” ütles ta mulle ükspäev. Ja ma jäin selle üle mõtlema, et… Mina ju kartsin ka. Aga see väsimus, see PIDEV krooniline väsimus hiilis peale kuidagi märkamatult ja isegi, kui sa tead, et ta on pidevalt olemas, harjud sa sellega nii ära, et ei panegi seda enam mikski. See lihtsalt on. Kuskil tagaplaanil. Osa sinust. Et nüüd ongi nii, et sul on pidevalt sitt olla. Ja nii ongi. Sa ei saa sinna midagi teha ning jah, sa tunned aeg-ajalt tohutut raevu, et see nii on ja et KEEGI SIND EI AITA, aga keegi ei saagi sind aidata (vähemalt mitte seni, kuni on imetamisaeg) ja üleüldse on see ju kõik suurema eesmärgi nimel.

//

Nii et siuke augu serval jalutamine on praegu. Tunned, et sees hakkab letargia võimust võtma, aga need müstilised jõuvarud, mis on hoidnud sind elavana viimased kolm kuud ka keskmiselt kolme tunni unega ööpäevas, hoiavad ka praegu püsti. Teed oma head nägu ja surud muregeeni alla ja püüad mitte tunda tunnet, et on sihitu ja on eksinud ja on õnnetu ja.

Ja siis ikka vaatad otsa sellele sõstrasilmale ja naeratad tahtmatult ja surud kuskile aju tahasoppi selle näriva mõttepoja, et…

et kuidas ma suudan tema eest hoolt kanda, kui ma iseendagagi hakkama ei saa.

Ja siis see läheb ju jälle üle. Onju.

imetamisest, vol 2

hoomamatu 24 Replies

Sattusin Kalamaja avatud hoovide üritusel rääkima ühe emaga, kes ühtlasi on ka imetamisnõustaja. Ja ma ausalt öeldes ei teadnudki, et mul on NII TUGEV oma arvamus tekkinud imetamise kohta – enne ei teadnud, kui kuulsin kellegi teise arvamust, mis minu omast kardinaalselt erines.

Ma üldse ei tea, kust see tugev arvamus mul tulnud on. Ma ei ole oma elu jooksul imetamise peale rohkem kui kaks sekundit mõelnud ja isegi ju nüüd pole ma väga hullult oma pead sellega vaevanud. St mõelnud ja uurinud olen küll, aga niipea, kui teatud hulk infot sai kogutud, jäi see kuskile aju tagasoppi. Moodustama salaja Arvamust.

Ma siinkohal ei hakkaks arvustama selle konkreetse ema (ja imetamisnõustaja) vaateid, eks selle emadusega ole nii nagu on – igaüks teeb nii, nagu talle õige tundub. Aga ma ise olen tundnud paar korda selle lühikese aja jooskul neid kõõrdpilke. Ah et sa oled üks NEIST emadest.

Näide üks.

Läksin külla sugulasele (kahe lapse ema, ühe vanaema), last näitama ja niisama juttu rääkima. Nagu alati kõikjale minekutega toidan ma lapse enne kodus ära – ma ei tea, minu meelest on see normaalne ju? Et siis on vähemalt paar tundi kindel, et ma ei pea hakkama avalikus kohas tissidega vehkima ja nii edasi. Okei, selge, seda ei peagi igaüks teadma. Ausalt öeldes polnud minulgi mitte mingisugust ettekujutust, mida titade toitmine tähendab, kui tihti nad söövad jne. Mulle tuli äärmiselt suure üllatusena, et see käib kolme tunni takka. Ka öösel! (Noh, minu oma on algusest peale viietunniseid unesid teinud, aga nii üldiselt.) Aga seda asja ju üldiselt teised emad ju teavad? Right?

Laps hakkas nutma, võõras koht, palju hääli, kõik kudistavad, no selge, et hakkab nutma. Korraks.

Sugulane (vaatab mind pikalt ja natuke etteheitvalt): “Kas sa siis tissi ei annagi talle?”
Mina (üllatunult): “Aga ta ju sõi pool tundi tagasi.”
Sugulane: “No aga ta ju… NUTAB.”
Mina: …

Näide kaks.

Istume emadega mänguväljakul, titt on JUST uinunud ja teadupoolest on ta emasse ja magada ei oska, seega on kõik uinakud üks suur beebilausumine (ehk ma pean nagu hull mässama, et teda taas uinutada, kui uni ära läheb või aetakse). Satub aga nii, et uinak algab just siis, kui teda tulevad uudistama väikesed lapsed. Jällegi – selge, et hakkab nutma, kui on ilgelt unine olla ja järsku hakkab ümber mingi kädistamine. Ning ka siis järgnes mingisugune dialoog, mille sõnastust ma täpselt ei mäleta, fiilingut aga küll – et ma pidin end justkui õigustama, et last tissiga ei vaigista. Ah et sa oled üks NEIST emadest. Et ma olen mingi piinurema, kes ei anna oma lapsele, mida too vajab.

Ma ei saa hästi aru, et miks peab olema kohe nii, et on üks äärmus või teine? Ühes seinas on siis need emad, kes topivad lapsele rinna suhu iga vigina peale (ja nimetavad seda “nõudmisel” toitmiseks, mõiste, mida minu meelest kuritarvitatakse sageli). Teises seinas on need, kes hoiavad rangelt näiteks kolmetunniseid toidupause.

Ma ise nagu arvaks, et ma olen kuskil keskel. Ma olen küll endale üsna selgeks teinud erinevad põhjused, miks mu titt nutab ja nüüdseks võin isegi juba ennustada, millal seda näha saab ja ma väidan ikka väga kindlalt, et 90% juhtudest ei nuta ta näljast. Need 10%, mis ma kahtlen, ma loomulikult pakun talle süüa. Aga üldiselt annab siiski kellaaeg väga hea ettekujutuse sellest, kas tal on kõht tühi või mitte. Kui ta ikka sööb iga kord korralikult, siis pole mingit põhjust eeldada, et tal on tunni aja pärast kõht jälle tühi. (Jätame kõrvale kasvuspurdid, haigused jm korrad, kui laps tõesti vajab rohkem süüa. Mul pole neid ette tulnud… vist.)

Tissipooldajad (ma ei oska neid kuidagi muudmoodi hetkel nimetada, aga see pole muidugi täpne nimetus, mina olen ka tissipooldaja, aga teistmoodi) ütlevad, et rinnapiimaga on võimatu last üle toita ja see ongi justnagu õigustus ja vabandus ja ettekääne ja põhjendus. No ei ole vist jah võimalik üle toita, aga kas siis sellepärast peab tiss pidevalt suus olema?

Aga nii ma pakun talle lohutust ja lähedust! ütlevad nad. Mina küsin vastu: kas see, kui ma hoian oma last (vahepeal nutvat) süles ja kaisus, räägin taga hellalt, silitan pead – kas see polegi lohutus? Kas see on kuidagi kehvem lähedus? Säästulähedus, if you will?

Piinurema ja pseudolähedus.

Kui laps saab liiga vähe tissi, siis hakkab ta hilisemas elus otsima suukaudseid naudinguid (suitsetamine, joomine, ülesöömine), öeldakse veel. Hmm, mina aga olen lugenud, et kui last pidevalt tissiga vaigistada, juhtub sama asi.

See aeg kestab elust nii vähe ju, ütlevad nad. No las ta sööb kaks-kolm aastat tissi, mis sellest siis on! Selle peale mina oigan ja hoian pead kinni. Sama öeldi muide ka raseduse kohta…

Tähendab, jah, ma saan aru küll, et ilmselt on see minu kui emantsipeerunud moodsa ühiskonna kasvandiku mure, aga mulle ei tundu imetamine mingi sellise asjana, mida pjedestaalile tõsta ja mida võtta eesmärgina omaette, just because I can. Kui mu laps kosub, saab kõhu täis, kasvab normaalselt – siis miks ma peaks arvama, et ma teen midagi valesti, kui toidan teda 6-7 korda päevas enam-vähem kindlate vahedega? Suurema osa ajast on ta päiksekiir, naeratus kõrvuni ja juttu tuba täis. Need korrad, kui ta nutab, need saame ka üle elatud ja lahendatud (peamiselt Solteri julgustusel, kuigi ega ma kõigega tema jutust kah nõus ole), ilma et mu vaene piinatud eesmine tagumik (väljend pärit augustikuu Anne&Stiilist) pidevalt ei peaks vatti saama.

Noh, eks ma saan aru neist, kes küsivad, kas laps on näljane, kui teda nutmas näevad. Ka minu esimene mõte sageli on – võõra lapse hädakisa kuuldes – et vist on näljane. Point on aga selles ju, et nemad ju ei tea. Mina ju ei tea, kuidas ja kunas võõras laps sõi, mis on tema harjumused, kuidas ta nutab. Ema teab. Ja isegi emad ei tea alati – vähemalt mina küll alati ei tea, ma enamasti eeldan. Aga kuna ta on veel elus ja paistab õnnelik, siis äkki ma olen õigesti eeldanud? Või vähemalt teinud vigu minimaalselt.

Lisaks sellele on imetamine ikkagi minu jaoks natuke tülikas ja kohati ebameeldiv tegevus. Praegu veel kaalub ebameeldivused üles tõik, et esiteks on see lapsele parim, teiseks on see siiski mugavam kui pudelimajandus ja kolmandaks on see lähedustunne tõesti mõnus. (Aga kusjuures, mõnusam on ikkagi niisama kaisus olemine. Või see, kui ta mul süles on ja NII LAIALT NAERATAB.) Aga selge see, et kolmeaastast lasteaialast te mind tissitamas ei näe.

Ning peamiselt, millest ma kirjutan eraldi postituses, on mul väga raske end ISEENDANA tunda, kui ma imetav ema olen. Ja ausalt öelda – mulle tundub, et mulle meeldib end siiski iseendana tunda. See on see, kuhupoole ma hetkel püüdlen. Jah, see on veel kuude kaugusel, aga see aeg tuleb.

Nii et kui Manona küsib A&S augustinumbris, et millal juhtus see, et imetav ema muutus sotsiaalseks paariaks, et see vaatepilt on justkui rõve, siis ma kahtlustan, et see juhtuski siis, kui naised said aru, et nende kehad kuuluvad eelkõige neile endile. Mitte meestele, isandatele jne. Ja selle teadmisega võõrduti kuidagi sellest, et rinnad kuuluvad mingil ajal lapsele. Ja mina olen üks neist naistest, kellele see mõte… Noh, ütleme nii, et ma saan aru, et see on loomulik ja ma saan aru, et see kestab mingi aja ja ma olen little trooper ja ei vingu selle üle, et bioloogia ja faking ja imeline jne. Aga see ei tähenda, et ma ei ootaks pikisilmi, mil ma oma keha tagasi saan.

Ja rinnapiim on siiski söök. Ma ei taha end sellepärast sitasti tunda, et ma nii arvan ja selle järgi käitun.

Nii et jah. Ma olen üks NEIST emadest.

(appimaolenemaissandkuiveider)

 

õnnest

hoomamatu 9 Replies

Marta postitus inspireeris… Sellesuviseid õnnehetki.

*

Mul on nii kohutavalt paha olla. Ma olen nii väsinud, ma ei saa hingata, on õhtu, Abikaasa pole veel koju jõudnud ja ma lihtsalt TUNNEN, et ma ei jaksa. Ma täna õhtul ei jaksa. Ei jaksa olla sõbra jaoks olemas, kui tal on nutta vaja, ei jaksa teda mitu tundi magama panna, ei jaksa. Midagi ei jaksa. Süda on paha, pea lõhub, ma võtan sõbra kaissu ja viskan tagatuppa pikali. Sõber sööb, vaatab poolmagavat mind natuke, teeb mõned vaaksatused, poeb siis kaissu ja jääb ka magama. Kui Abikaasa tuleb, leiab ta eest kaks magavat tüdrukut, üks vanem kui teine, tuleb heidab ka meie juurde ja läbi oma kohutava olemise ma tunnen, et ma olen ikkagi nii õnnelik. Peidan pea tütre kaissu, torkan nina vastu kõrva ja olen nii õnnelik.

*

Istume Naabrinaise ja Naabrimehega nende köögis (/magamistoas/kontoris/lastetoas) ja joome veini. Räägime ühest, teisest, kolmandast, tapame sääski ja ma toon enda juurest juba teise veini. Neil on seljataga maailma tšillim nädalavahetus, mida ei morjenda isegi see, et Naabrinaine Pärnu rannas ilge prõmakaga ninuli kukkus. “Otse kukkus, nagu puu jalalt,” kirjeldab Naabrimees.

Ühel hetkel näeme kaugel eemal Rocca Al Mare kohal välku löömas. Sätime end aknale, joome veini ja vaatame, kuidas äike läheneb. Võimsalt läheneb, on natuke õudne, aga on äge ka. Pärast tantsin natuke vihmas ja õnnelik on olla.

*

Jõuame Viljandisse ja ma astun sisse oma unistuste korterisse. See on täpselt korter, millest ma olen unistanud kaua mäletan – et oleks katusealune ja et oleks magamislavats, et oleks rõdu, et oleks punaste katuste vaade, et oleks hubane töönurgake. Ja see korter on kaheks päevaks meie päralt! Ma olen lihtsalt nii õnnelik. Nii õnnelik, et ma saan korraks elada oma unistustekorteris, et on ees mõnus nädalavahetus koos kõige kallimatega. Et saab minna end tuulutama ja et saab minna ujuma ja et saab istuda rõdul ja lugeda raamatut ja et saab avastada uskumatult armast Viljandit. Ma ei tea, kuidas ma varem ei teadnud, et Viljandi on KOHUTAVALT suurepärane koht?! No ilmselt ei saagi linna tundma, kui trajektoor on ainult kas Viljandist läbi või siis folgitelkide vahel. Viljandi on nagu üks suur Karlova. Ma elaksin seal tõesti heameelega, kui oleks võimalus seal ka tööd teha…

Hiljem söön pestospagette kirsstomatite ja mozzarellaga, unistan oma kodust, armastan oma ema ja last ja meest ja lähen ja rokin. Imelise vaatega lossimägedes. Ja kui Bombillaz laulab, et päike paistab peale, me tantsime ja nii ongi, et päike paistab peale. Ka selle ühe peale. Ka sinule.

*

Ma istun koos M.-i, tema mehe ja kahe imearmsa põngerjaga Püssika välikohvikus. Ma pole M.-i näinud kolm aastat, ta on Eestis külas lõpuks, aga meil mõlemal on tunne, nagu see oleks olnud eile, kui me viimati kallistasime. On magusvalus – eriti pole aega, titt ootab ja edasi juba minek sünnipäevale, tahaks M.-iga rääkida kokku maad ja ilmad ja ma tunnen end süüdi, et olen hüljanud MSNi ja Skype’i, aga samas on kõik nii nagu vanasti, kui me olime lahutamatud. Ainult et nüüd ei räägi me poistest, vaid räägime lastest ja elust. Tuleb M.-i ema, kelle aina õnnelikumaks muutuva elu üle on mul suur hea meel. Nad joovad minu soovitusel Somersbyd, ma söön imehead kanasalatit ja vaatan M.-i lapsi, suutmata ära oodata, mil minu oma nii asjalikus eas on.

“Jah, nad arvasid vahepeal, et mu isa nimi on Ommik,” räägib M. “Selleasemel, et öelda vanaisa, ütlesid nad Ommik. No sellepärast, et alati kui ta Skype’i ilmus, teatas ta: “Ommik!””

Ma hirnun, kõht kõveras. “Nojah, ma saan su lastest täitsa aru. Ka mina arvaks lõpuks, et keegi, kes ALATI tuppa sisenedes peab vajalikuks teavitada, et ta on Ommik, järelikult on Ommik!”

*

Me istume Tannu emaga kuumal saunalaval. Ma just olen saanud palju häid uudiseid, ma just olen jõudnud paljude sõprade ja sõprade naistega (kes on ju ka tehniliselt sõbrad ja kes kindlasti oleksidki sõbrad, kui mul oleks võimalus nendega sõprust aretada, kui meie kontaktid ei piirduks vaid sünnipäevatamistega) vahetanud palju armsusi ja rämedusi ja nende üle hirnunud. Ma olen just söönud maailma parimat suppi, just näinud ilutulestikku, just jõudnud hakata mõtlema selle üle, kui imelik see on, et mu sõbrad saavad 30. Me räägime Tannu emaga maast ja ilmast ja ma saan aru, kui puudust olen ma temast tundnud ja kui kummaline see ikka on.

Ja samas, kui hea on, et inimesed su elust ikkagi ei kao. (Mõne erandiga küll, aga siiski.)

*

Me istume diivanil. Pussakas näeb mingit und, läbi une teeb hääli ja vahepeal aevastab naljakalt. Sõpsur magab teises toas, toas on meeldivalt jahe, Miuks ronib kaissu. Mul on arvuti süles, Abikaasa oma on laua peal. Me teeme omi asju, koos vaikides, akna taga kolistavad trammid, suve pole enam kaua jäänud, ma olen hirmväsinud, aga seljataga on üks ülimõnus nädalavahetus.

Ootamatult Abikaasa pöördub ja teeb mu põlvele musi.

Vaikides teeme omi asju edasi, ainult et minu suunurk tõuseb naerule.

Õnnelik on olla.

Ühe Poisi ja lendava kalapulga juhtum

hoomamatu 12 Replies

Märtsikuus, kui ma hakkasin muutuma juba maailmaklassi pallikeseks, käisin ma ühe sõbra juubelil (see on täitsa omaette teema, et mu sõbrad saavad 30… Kas ma mitte alles eile ei saanud 18?) ja seltskonnas oli ka Üks Poiss, kellega ma 2005.-2006. aastal põgusalt sebisin ja kes tol ajal ka põgusalt mu blogist läbi käis. Esialgu ei tundnud ma teda ära, ei pannud üldse tähele ja siis, kui ta suu lahti tegi ja ma tuttavat häält kuulsin, ehmatasin ma nii hullult, et suus olnud kalapulga jäänused lendasid naeruturtsatuse saatel välja, ma ise värvusin näost punaseks ja lõpetuseks pidin kohmama ülienergiliselt – justnagu see oleks normaalne reaktsioon kõigele: “Ääh, rasedate värk, niipea kui sööki näeme, ei tea, mida suurest rõõmust ära teha!”

Needless to say, ma põdesin tükk aega veel oma kohmakust, aga õnneks unustasin selle peagi, kui more pressing issues valmiva lapse kujul mu tähelepanu hõivasid, aga nüüd tuli see mulle meelde.

Ühest Poisist inspireerus ka üks meeste-raamatu lugu, pealkirjaga “Kalle. Pahatüdruk ja heapoiss.” See lugu on üsna eluline, sest selline meie “suhe” oligi, nagu sinna kirja sai. Algas öö läbi suudlemisega, kadus mõneks ajaks ja kui me taas sebima hakkasime, siis oli see kõik hirrrrrmus platooniline. Nii platooniline, et ma olin lõpuks hullumas: mis mul viga on? MISMÕTTES magame me samas voodis ja joome hommikuti koos teed ja käime kinos ja väljas ja see ongi kõik?

Kuidagi meie suhe lõpuks hääbus ja rohkem ma temalt platoonilisuse kohta seletust ei saanudki, vaid selle ühe piinliku vastuse mu küsimusele, et miks me ei suudle – “Ma ei taha.”

Nüüd siis seal sünnipäeval ma vaatasin teda. Ta oli kohale tulnud oma tüdruksõbraga. Järsku ma tabasin, et issake, see tüdruk on natuke minu moodi. Blond, valjuhäälne, suur – tema küll pikkuses, mitte pindalalt. Ja ma vaatasin kalapulki nosides (seekord jäid need mulle suhu) ja mõtlesin – et mis mul siis viga oli. Mis TEMAL on ja minul pole?

See kõik oli muidgi lihtsalt üleanalüütilise naise meel, mis nii mõtles. Mul pole ta vastu mingeid tundeid enam ammu, ma isegi ei mäleta, kas ma olin temasse armunud tookord. Ta oli õudselt tore poiss, aga ju siis ikka me polnud üksteisele NEED ja see seletus peakski olema ju piisav.

Aga miskipärast pole.

Miskipärast ma IKKA mõtlesin, et miks küll ja miks mina siis teistmoodi olen. Et MIS MUL VIGA ON.

Oh, loomulikult suudan ma koostada pika nimekirja asjadest, mis mul viga on, aga mind ikkagi huvitas see vastamata küsimus selle “suhte” kontekstis.

Muidugi oleksin ma võinud näiteks tal seal sünnipäevalgi nööbist kinni võtta ja küsida, et õukle, mis sinu meelest meie vahel oli. Aga mõte sellest, et TEMA MEELEST äkki ei olnudki midagi, paneb mind ka juuksejuurteni punastama, sest see stsenaarium on üsna õõvastav. Tema vaataks mind lolli näoga, mina meenutaksin neid kordi, kui ta minu juures ööbis, tema siis mõtleks, saabuks äratundmine, et tõepoolest, olid mingid hetked ja puhkeks siis suure häälega naerma: “Issand, see polnud ju MIDAGI! Mida sina, VAESEKE, veel mõtlesid siis?!”

Nagu. Mingi. Loll.

Ma ei tea, kas see on mingi universaalne naisteprobleem? Ilmselt küll. See meeletu obsessimine kõige üle, mis on meestega seotud, eriti kui mõni mees su ellu eriti lähedale satub. Ah, ma ei tea. Ma tean, et ma tahaks teada, kuidas tema asja nägi – aga samamoodi, tegelikult, tahan ma ka teada, kuidas teised inimesed, kes on mu elus episoodiliselt osalenud, on neid asju näinud. Meie koosolemisi, lahkuminekuid, tülisid – olgu need siis mehed või naised.

Ja ÜLEÜLDSE teeb miski laps kuskil häält ja ma kahtlustan, et see on minu oma ja nüüd ma lähen ja vaatan, kellele ta seal teises toas “Oboe” ütles just.

PS! Ja kuidas nii, et Naabrinaise postituse all on vaid kolm kommentaari?!

kurja naise sündroom

hoomamatu 13 Replies

Ma olen ametlikult üle läinud teisele poole.

Minust on saanud Kuri Naine (TM).

Mõtlesin sellele, kui ühel laupäevaöösel tigedalt kordamööda lage ja kella vahtisin ja kell 3 lõpuks tõdesin, et jah. Mina olengi nüüd Kuri Naine.

See on imelik, sest ma olen alati olnud pigem see, kes fights for a right to party. Just mina olen olnud see sõbranna, kes inimesi öösel baaris veenab: “Äh, ära mine veel ära! Joome veel! Mõtle, kui lõbus on praegu! Kui sul homme pole vaja midagi teha või kuhugi minna, siis miks sa koju kibeled?!” Ma ei ole kunagi aru saanud neist naistest, kes lähevad ilgelt tigedaks, kui nende mehed pidutsevad ja kuigi ma saan aru, et põhjuseid, miks inimesed tigedaks lähevad, on mitmeid erinevaid, siis ühest põhjusest saan ma nüüd aru.

Kui sa oled pereinimene, siis sinu päevad ei ole enam sinu omad.

Ausalt, mind üldse ei huvitakski, kes kus kaua joob, aga nüüd on ju titt. Ja kui ma juba olen selle vastutuse võtnud kellegagi KAHE PEALE, siis ma nüüd eeldangi, et me teeme seda KAHE PEALE. Et ei ole nii, et üks magab hambad laiali pohmelli välja kella kolmeni päeval, kui mina pean kella kuuest saadik hommikul (ka magamata, remember) olema viks ja viisakas ja EMA.

(Ma pean vahele märkima, et kuigi ma olen lubanud oma suhtest mitte kirjutada, siis TEGELIKULT näitab see keiss praegu midagi minu kohta, mitte tema või meie suhte kohta. Nii et ma leian, et õppevahendina võib seda kasutada hetkel. Aga võtku siis lugejagi seda nii, et see näitab midagi MINU kohta. Tema või meie suhte kohta antud posti põhjal palun mitte järeldusi teha.)

Nii et jah, minust sai Kuri Naine. Ja mind ajas ILGELT TIGEDAKS, et ma nüüd pean see Kuri Naine olema. See on mulle nii võõras roll ja see käib kõikidele mu elupõhimõtetele vastu ja see teeb ka tigedaks. Daki 1.0 poleks IIAL vihastanud selle peale, et inimene peab hommikuni sünnipäeva. Daki 1.0 jaoks oli PÕHIÕIGUS hommikuni pidutseda, see oli isegi tema kasutusjuhendis kirjas. Daki 2.0 tahaks ka hirmsasti hommikuni pidutseda ja samas nagu ei tahaks ka ja see skisofreeniline põkkumine teeb ka tigedaks. Nii need Kurjad Naised sünnivadki.

Tähendab, ma ei saanud tigedaks mitte sellepärast, et ma ise tahaks ka (kuigi ma tahaks). Ma sain tigedaks, sest mult rööviti üks väga oluline asi – uneaeg. Nimelt on unega nii, et kui mul lõpuks õnnestub kolme paiku uinuda öösel, siis võib arvata, et ma pole eriti õnnelik, kui Sahmuut kell 6 otsustab päeva alustada. Tähendab, on võimatu MITTE naeratada, kui ta sulle hommikul vastu särab, aga emadus ei ole muutnud mind hommikuinimeseks. Lisada krooniline unetus ja see tunne, et oled JUST magama jäänud kui pead jälle ärkama… Ma võin seda kõike teha (ja ma teengi) ja lasta teisel inimesel magada, aga kui ma tean, et see tähendab, et ma saan kell 9 näiteks tite käest anda ja ise veel paar tundi magada, siis teen ma seda palju parema meelega. Aga siis ma ju ei saa seda teha, kui inimene alles siis peolt jõuab, kui väike inimene ärkab.

Veel panustas Kurja Naise sündi tõsiasi, et mehed nagu ei mõtle nii. (Sarnasel teemal kirjutab ka Naabrinaine oma külalispostituses, nii et püsige lainel!) Mina emana ei saa kunagi päriselt ära unustada, et mind ootab kodus väike inimene. Jah, muidugi, ta on mingil määral minust füüsiliselt sõltuv, aga isegi kui ta ei oleks, ei saa ma endale lihtsalt lubada seda, et ma pidutsen hommikuni. Isegi kui kõik muud asjad oleks lahendatavad (söök näiteks), ei luba minu südametunnistus ikkagi õue liiga kauaks mängima jääda, sest see tunne, et keegi OOTAB sind, keegi väike, abitu ja NII ARMAS, see tunne on alati tagaajus tuksumas. Aga mulle tundub, et meestel on nagu natuke lihtsam seda tunnet tahaplaanile lükata. Positsioneerimine, ütleb selle kohta Naabrinaine.

Lõppeks Kuri Naine rahunes ja sai aru, et iga inimene peab ise (õigetele) järeldustele jõudma. Ma ei saa lubada, et ma tulevikus see Kuri Naine jälle ei ole, aga Naabrinaine ütles sõnad, mis Daki 2.0 rahulikumaks tegid. Daki 1.0 küll ei mõista iialgi seda tõde, aga 2.0 mõistab.

Lastega aja veetmine on privileeg, pidutsemine kohustus.

See muidugi ei tähenda, et ka ma ise seda kohustust vahepeal meelsalt ei täidaks (ja muuhulgas kogemata filmivõtetele ei satu, nagu eile). Aga kui kodus ei oota sind mitte kohustused, vaid väike privileeg, siis seda rõõmsama meelega ma jälle kodus olen.

Mitte-kurja naisena.

Kallis Emiliana-Sahmuut!

hoomamatu 3 Replies

Täna said sa kaks kuud vanaks. Sinu teise elukuusse mahtus päris palju olulisi verstaposte – sinu esimene päris naeratus, sinu esimesed katsed liikuma saada (mis võivad, aga ei pruugi olla tahtlikud), sinu esimene reis Saaremaale, esimesed jaanid, esimene välismaareis. Sa nägid esimest korda koeri (kes natuke su nuttu kartsid, aga pärast ei suutnud enam Teie Nunnundusest eemale hoida), lambaid, magasid esimest korda haagissuvilas (muide, ka mina magasin esimest korda haagissuvilas) ja sõitsid esimest korda paarmi ja laevaga.

Eile hommikul ärkasin ma, nagu tavaliselt, sinu sahmerdamise peale üles. Vaatasin kella, ootasin natuke, kuulasin, mis teed, ja kui lõpuks siis silmad lahti tegin, et sind kaissu haarata, tabas mind hetkeks paanika. Mu laps! She must be possessed! Sest mis MÕTTES panen ma su magama voodisse ühtepidi, aga ärkad juba teistpidi? Pea jalutsis? Sinu müstilise kohavahetuse mõistatuse lahendasime üsna kähku: sa nimelt üritad end vist seljalt kõhule saada, aga kuna keha veab veel alt, siis breiktantsidki sa voodis ringi, keereldes ümber oma telje. Kui teljeks on mõtteline joon kõrvade vahel. Või? Ah, ma ei tea, ma ei ole füüsikas või matemaatikas kunagi tugev olnud, nii et kui sul on selles osas vaja abi, siis pöördu palun oma isa poole. Tema poole võid pöörduda ka siis, kui sul on vaja mingiks otstarbeks praktilisi (aga rohelist värvi) gadgeteid või on vaja soome keeles rääkida. Sest, tead mis ma avastasin! Su isa räägib soome keelt! Nagu… päriselt räägibki. Ja saab aru, mis talle räägitakse. Täiesti müstiline. Võib-olla ei saa sa aru, miks see minu jaoks nii müstiline tundub, kunagi räägin ma sulle põhja- ja lõunaeestlaste vahelistest põhimõttelistest erinevustest ja Soome televisioonist.

Jah, see on väga oluline, et sa teaks: su isa on tallinlane ja su ema on tartlane. Kelleks saad sina, selle pead juba ise otsustama. Praegu oled sa küll tallinlane, kuigi paberite järgi tartlane, aga ma väga loodan et see ei jää nii ja et sa saad ikkagi ka päriselt Tartus elada. Sest Tartu on suurepärane koht elamiseks! Eriti Karlova. Ma nii tahaks, et sa teaks, kuidas lõhnab munakivitänav pärast äikesevihma, kui äge on teha kuuridesse peidukaid ja mängida pargis luurekat. Ma tahaks, et sa teaks kõiki neid salakäike, mida mina väiksena teadsin, ma tahaks, et sa näeks, kui ilus on saunamägi igal kevadel ja kui äge on seal kelgutada igal talvel.

Siis on mul veel väga hea meel, et sa kasvad üles teades, kuidas lõhnab lambalaut ja mis tunne on sööta väikest tallekest lutipudelist, kui ta soe pehme keha su vastas väriseb. Mul on hea meel, et sa saad teadma kõiki Saaremaa suvede võlusid (valusid eriti pole). Mul on hea meel, et sul on nii palju ägedaid kohti, kuhu minna, nii palju ägedaid sugulasi, tädisid, vanatädisid, vanaisaid-vanaemaid, täditütreid ja tädipoegi, kellega koos hängida ja maailma avastada.

Aga peamiselt on mul hea meel, et sa ikkagi ise oled niivõrd äge. Vahepeal ma vaatan sind ja mul on NII KAHJU, et need on just minu geenid, mille sa oled endale saanud ja kuigi mind on tabanud sinu välimuse osas valikuline pimedus, hakkan ma kahtlustama, et sa oled natuke minu moodi. See pole ilmtingimata hea asi. AGA. See pole kõige olulisem asi, kaugeltki mitte.

Kõige olulisem, mu väike ahvipoeg, on siiski see, et sa oleksid õnnelik.

Kas sa oled õnnelik?

Armastades,

emme

 

homo panicus

hoomamatu 10 Replies

Naabrinaine hoiatas selle eest. Juba ammu. Et inimesed hakkavad mind kutsuma emaks. Juba, oh õudu, sünnitusmajas. Ma naersin uskmatult, kuid nii läkski.

“Kuidas ema end tunneb?” küsiti, selle asemel, et küsida näiteks: “Kuidas teie end tunnete?” või kasvõi “Kuidas KANGELANNA elab?”

Ja see komme ongi nüüd inimestel. Kutsuda mind emaks, kuna mul on juhuslikult laps. Õudselt imelik, emaks peaks mind ju ainult üks inimene maailmas kutsuma ja tema oskab praegu öelda “lää” ja “äu”.

Või siis suheldakse mingis imelikus koodikeeles, mida mina, rumal noorema, veel lugeda ei oska. Näiteks panin täna aega ortopeedile. Tavalised küsimused, isikukood, kas saatekiri on jne. Ja siis järsku…

“Ja kes vastuvõtule tuleb?”

Hm. Ma olin just andnud inimese isikukoodi ja oli üsna selge, et mul on üks imik, kes sinna läheb. Ehk siis… Nad küsivad, kes mina olen? Et kellega koos laps läheb? Kohmasin siis: “Ee… emaga koos tuleb…”
“Jajaa, emaga muidugi, aga Emiliana tuleb.” Siuksel soojal seebisel häälel, mis inimestel tuleb, kui nad lastega räägivad (mul tuleb ka vahel siuke hääl).

Ma ei saa aru. Miks ei oleks võinud küsida, et kuidas on patsiendi nimi? Või siis küsinud: “Lapse isikukood? Ja nimi?” näiteks. No ma TÕESTI ei saanud üldse aru, et nad nime võiks sel viisil küsida. Ja ma räägin sellest üldse seetõttu, et see pole isoleeritud juhtum (kuigi jah, ma ise ka juhe olin, ei küsitud ju NII keeruliselt), kuidagi ongi nii, et ametiasutustega suheldes räägivad nad lapsele viidates kuidagi jõle veidralt.

//

Vanasti ei saanud ma veel aru, et miks noored lapsevanemad, kes on õue mängima lastud, iga natukese aja tagant helistavad ja uurivad, et kuidas meil läheb. Et kas nad siis ei usalda oma ema/ämma/õde/hoidjat? Et mis ikka juhtuda saab jumalküll. Aga nüüd saan ma NII HÄSTI ARU. Asi, muide, pole sugugi selles, et ma ei usaldaks seda inimest, kelle hoolde titt-mu-titt jäi. Loomulikult usaldan, PEANGI ju usaldama, muidu ma ju ei jätaks üldse, eks, last tema hoolde.

Asi on hoopis selles, et ongi vaja reaalselt teada, kuidas läheb, sest sellest sõltub, kuidas sul endal läheb. Näiteks – kui laps keeldub pudelist, on selge, et varsti pead sa koju kappama, midagi pole teha. Või kui laps ei lähe magama õigel ajal, siis on reaalne, et sina pead pärast tema pekkiläinud päevarütmi taastada üritama. Või kui laps pannakse liiga vara magama, siis oled sina see, kes kell 4 talle selgitama peab, et tegelt on veel öö. Kogu see lapsevärk on õudne täppisteadus pikemas plaanis. Loomulikult ei ole mingit kahtlust, et emad-vanaemad saavad kenasti lapsega hakkama, ainult et nad teevad seda omamoodi. Mitte valesti, aga teistmoodi ja see kõik mõjutab seda, kuidas su titt on ja käitub pärast sinuga. Pealegi mõjutab olukorda see, kuidas titt ise võõra (=mitte oma ema-isa) juuresolekul käitub, kas tavapäraselt või erinevalt. Kui erinevalt, siis on ikkagi hiljem jama. Võibolla väike, aga ikkagi. Ja seega on hea asjadest teada.

Kõike seda mõtlesin, kui ämmale juhiseid kokku kirjutasin, sest me üritame minna homme Rabarockile (õumaigaad, IAMX ju! Ma ei saa aru, kuidas TEMA pole peaesineja?!), siis tuleb esimene kord, kui ma olen titest reaalselt kauem kui 5-6 tundi lahus, magamapanek jääb kellegi teise peale ja MA OLEN PAANIKAS. Ma üritan selgeks saada, kas ma olen kontrollifriik (kindlasti) või on see normaalne emapaanika? Sest, päriselt, asi pole üldse selles, et ma kahtleks kellegi oskustes last kasvatada, ma lihtsalt tahan, et minu lapsega käitutaks kindlal kombel. Kõik need pisiasjad, mille ma olen siin nädalate jooksul avastanud – need ON ju olulised, eksju? See pole ainult minu kujutelm?

Või siiski on?

Ma saan reaalselt aru, et lapsele on oluline kohtuda erinevate inimestega ja harjuda erinevate asjadega ja et üks pärastlõuna ja õhtu ei keera midagi pekki, aga… Kuidagi õudselt abitu tunne on mõelda, et kui tema siin nutab ja oma ema igatseb ja üldse aru ei saa, miks ta võõra inimese* süles peab olema, siis MA EI SAA MIDAGI TEHA. Ja, mis kõige hullem, ma ei saa talle ka ju kuidagi öelda, et ma ausalt tulen tagasi või et kõik on korras ja et vanaema on tegelt õudselt tore.

Ja ma nii vihastan Abikaasa peale, kes suudabki suhtuda asjasse niimoodi, et – aga mis ikka juhtuda saab.

Nii saabki arvata ainult inimene, kes kõik ööd rahulikult maha magada saab. Inimene, kes peab öösel üleval istuma, EI ARVA NII. Sest igast asju saab juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki. Kõik väikesed asjad suure plaaniga võrreldes, AGA IKKAGI. Ma saaksin neid ära hoida, kui ma ei läheks, aga…

…aga nii need inimesed kodukanastuvad ja hulluks lähevadki ja lõpuks on nii, et me elame Emilianaga kahekesi koos mingis keldriurkas (sest rohkemat pinsid ei võimalda), väljas ei käi, oleme pensionärid ja vanatüdrukud ja arutame, et küll on ikka need inimesed imelikud, kel polegi kümmet kassi ja MEHI POLEGI KELLELGI VAJA ja üleüldse ongi normaalne nii elada nagu meie elame, ja üldse arusaamatu, miks külalapsed meid kividega loobivad ja nõiamoorideks kutsuvad.**

Et siis ühesõnaga – necessary evil. Ja ma ei peaks paanitsema. Ma üritan mitte, ausõna. Pealegi, kurat, IAMX. See PEAB seda väärt olema!

 

—

*Talle on praegu kõik võõrad peale minu. Vist isa näo on ka praeguseks ära õppinud – väidavad raamatud.

**Ah, ma ei tea, mul ei tulnud head kujutluspilti ette, mis juhtub tüdrukutega, kes ema põllepaelte külge jäävad. Poisi puhul oleks ma suutnud suurepärase fantaasia välja mõelda, aga tüdrukud? Ma polegi vist kuulnud ühesti memmetütrest, ikka memmepoegadest.

wide awake

hoomamatu 4 Replies

Outloudzi plaat on NII HEA. Eriti lugu “Wide Awake”. Selline kõige mõnusam ja pretensioonitum popp (mis erinevalt muust popist ei käi närvidele).

/

Lõpuks jõudis pärale. Või noh, mis “lõpuks”. Ma arvasin, et sellega läheb veel aega. Aga ei venitanud kuut nädalatki täis.

Ühesõnaga.

MA TAHAN TÖÖD TEHA.

Õigemini: ma tahan kirjutada. Ma annan küll endale aru, et kõik, mida ma praegu teen, pole niikuinii väga kvaliteetne (vt ka zombie, sooda), aga ma pean saama seda teha. Ja ma ei saa. Ma ei tea ka, mis oleks täpselt lahendus – vist see, kui olekski konkreetselt kaks elu. Sest praegu on nii, et kuna sõbrake on juba SUUR TÜDRUK, siis ta päeval magab ainult jaopärast, tavaliselt pooletunniste catnapide kaupa ja see rõõm, mis alguses oli, et söödad ära ja magab nagu nott tund aega, on kadunud. Jah, SIIS oleks saanud kirjutada, aga siis ma ei viitsinud ja ei olnud mingit isu ka, sest, noh, titt ja emandus ja väga palju muid legitiimseid vabandusi.

Nüüd aga, kui TAHAKS, ei olegi enam momenti. Seda on tõestanud edukalt viimane nädal, kui on tulnud päriselt teha tööd, mida ei ole saanud edasi lükata (sest “Meestest, lihtsalt” tuleb uustrükk ja “Naistest, lihtsalt”, noh, lihtsalt läheb trükki, esimest korda) ja on tulnud lugeda trükifaile ja teate, PÄRIS KEERUKAS on jorisevat last hoida ja püüda samal ajal trükkida. Lugemisega saab veel hakkama, trükkimine on juba keerulisem.

Ainukesed momendid, kus ma päriselt tean, et mul on aega keskendumiseks, on praegused momendid – kui laps on läinud magama, enne seda, kui ma ise magama lähen. Aga ausalt – ma ÜLDSE ei viitsi praegu ju. Sest praegu on AINUS aeg päevas, mis on päriselt MINU aeg ja ma tahan seda kulutada päevavarastades – blogisid lugedes, filme vaadates, ringi jaurates. Lõpuks muidugi, kui ma olen saanud oma päevavarastamise vajaduse rahuldada, tahaks ka kirjutada, aga siis enam lihtsalt ei jaksa. Või kui isegi jaksaks, siis tead, et see on täiesti pointless, sest sa ei saa IIALGI end ju välja magada. Pole ju nii, et oh, täna olen natuke kauem üleval, küll ma homme või hiljemalt nädalavahetusel end välja magan.

Asi pole sugugi selles, kusjuures, et Põrnikas oleks mingi totaalselt hull terrorist-laps, lihtsalt ta juba on selline olend, kes vajab tegelemist. Isegi kui see tegelemine piirdub ainult sulle otsa vaatamise ja natuke kohtlaselt naeratamisega või mööda kõhtu roomamise ja jalgadega vehkimisega. St ma võin teda ära petta ja näiteks samal ajal ajakirja lugeda, aga kaua see ei tööta ja no, ausalt, ega keskenduda muule väga eriti ei saagi (ja ega tahagi ju). Ja sellest polegi midagi, SEE PEABKI NII OLEMA, sest, noh, emandus ja värgid, aga ma nii väga tahaks, et kuhugi mahuks see va minu aeg ka. Et ma saaks kuskil segamatult mediteerida natuke ja asju kirjutada. Isegi kui nad pole midagi erilist. Lihtsalt, et lihas rooste ei läheks.

Selles suhtes, ma tunnen, olen ma hakanud oma blogisse märksa obsessivamalt suhtuma, sest see on praegu ainus kanal, mis aitab mul a) valutult suhelda, b) valutult asju läbi mõelda, c) nõu küsida ja, kõige olulisem, d) elus hoida kirjutamislihast. Sest mis see blogi muud on kui meedium. Ja mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen ma ju sisu läbi, umbes nagu uue ajakirjanumbri sisu läbi mõeldakse. Ma tahan, et postitused poleks igavad, ma tahan, et need poleks pidevalt sarnased, ma tahan, et oleks erinevad formaadid ja peamiselt ma tahan, et ma ei unustaks ära, et tegelikult kirjutatakse koguaeg lahku. (Jah, see tuleb mulle ausalt iga kord meelde, kui ma selle siin kokku kirjutan.)

Muidugi võiksin ma selle energiaraasu, mis õnnestub mul siin kulutada, panna magama ka Wordi dokumenti, aga ÄRGEM UNUSTAGEM EDEVUST.

Ah, ei, tegelikult. Õudselt tahaks tööd teha ja samas ei tahaks nagu ka, sest nii kaif on see praegune periood omal kombel. Tahaks, et kuskil oleks võimalik leida middle ground, et ei peaks olema kas üks või teine, vaid et saaks olla ehk mõlemad. Ju see aeg ka tuleb, ilmselt siis, kui väike inimene on rohkem iseseisev ja magab öösiti pikemate juppide kaupa. Aga noh, ma tõesti ei oodanud, et see kirjutamisvajadus juba praegu närima hakkab.

/

Muuhulgas tundub mulle, et see “Wide Awake” lugu oleks väga hea asi, mida lahata võtmes “naiste diskrimineerimine” ja “noorusehullus”, aga ma praegu ei viitsi ja alati on võimalik, et ma kujutan asju ette, sest ma pole enam normaalne.

Sest ega ma polegi.

Muide, väike inimene naeratab. Joriseb, nutab, tšillib, üritab keerata, naeratab, joriseb, sööb, tukub, tšillib, naeratab jne.

valikvastused

hoomamatu 22 Replies

Kunagi ammu-ammu, kui ma veel ülikoolis käisin, siis nimetasime me valikvastustega eksameid bingo-lotodeks või lihtsalt bingodeks. “Mis eksam on? Bingo?” – “Bingo jah!” Sest siis, kui ei teadnud vastust, sai valida vähemalt suvalisi tähti, mõni pidi ikka täppi minema lõpuks…

Neil päevil ma mõtlen (ja mul on tunne, et ma pole kunagi varem elus nii palju MÕELNUD, ka mitte ülikooliajal, heh, ERITI mitte ülikooliajal), et vanemaks olemine on üks suur bingo. Aga erinevalt tavatestidest selleks sa õppida ei saa, sa EI TEA, mis on õige vastus, samas SA PEAD iga jumala kord otsuse vastu võtma. Tähendab, sa saad uurida kirjandust ja rääkida targematega, aga miski ei garanteeri, et nende kogemused ja teadmised sobivad just konkreetselt sinu lapse ja situatsiooniga. Mis kõige hullem – iga su otsus toob kaasa ahelreaktsiooni, üks asi mõjutab teist ja sa kunagi täpselt ei tea, mis välja võib kukkuda. Ja neid otsuseid on päevas kümneid! Siin üks näidistest noorele vanemale.

1. Sa lähed lapsega jalutama, ilm on Eesti keskmine (vahelduv pilvisus jne). Sulle TUNDUB, et on soe, võib-olla isegi palav. Mis sa lapsele selga paned?
a) Püksid, särgikese, sokid, võtad kaasa teki, mida vajadusel peale visata. (Lisaküsimus: kuidas sa tead, et tal külm ei hakka?!)
b) Õhukese kombinesooni. (Lisaküsimus: Aga kuidas sa tead, et tal palav ei hakka?!)
c) Õhukese kombinesooni, aga alla lühikese body. (Lisaküsimus: vt ükskõik kumba ülemist.)

2. Sulle tundub, et laps tahab süüa, aga samas sa andsid talle süüa vähem kui kaks tundi tagasi. Mida sa teed?
a) Katsud teda muul moel rahustada ja vähemalt natuke venitada söögiaega lähemale. (Aga samas riskid sa nii control patternite loomisega äkki?!)
b) Annad süüa kohe. (Aga kuidas sa saad kindel olla, et asi ikkagi selles on? Aga äkki on kasvuspurt?!)

3. Laps jääb “lõunauinakusse” kell 17. Kell 18:30 on õhtusöögiaeg ja pärast seda magamaminek. Kell on 17:45. Mida sa teed?
a) Proovid lapse üles äratada, et ta uni magamaminekuaega sisse ei sõidaks. (Samas ei pruugi ta hiljem enam üldse magama jääda ja nii võid sa talt röövida seda vähestki und.)
b) Lased lapsel magada. (Aga arvestad sellega, et kui ta lõpuks ärkab, siis ei lähegi ta magama ja öörütm, mis seni on püsinud RIKKUMATU, on totaalselt pekkis ja seda taastada ei pruugi olla absoluutselt lihtne.)
c) Lased lapsel magada, aga äratad ta söögiajaks ja püüad ta pärast seda uuesti magama panna. (Arvestades, et ta ei pruugi jääda ja vt ülemist.)

4. Laps on nutnud ja siis lõpuks su süles rahulikuks jäänud ja hakkab vaikselt uinuma. Sa:
a) lased tal rahulikult magama jääda ja lased tal süles magada, kuni ta seda soovib. (Aga mis siis, kui ta enam ei oskagi pärast üksinda magama jääda?!)
b) sa ennetad magama jäämist ja paned ta oma voodisse. (Kus ta võib nutma hakata ja enam mitte uinuda.)
c) lased tal rahulikult magama jääda ja tõstad ta mõne aja pärast oma voodisse. (Mis ei aita kaasa harjumusele ise ja üksinda magama õppida.)

5. Kell 9.30 pead sa peale võtma (st pead hakkama kell 9 sõitma hiljemalt) oma Abikaasa, et hakata sõitma Tartu poole. Ühtlasi langeb see kellaaeg kokku söögiajaga. Sa:
a) Annad süüa tund aega varem ja arvestad, et tee peal tuleb teha söögipeatus.
b) Lahkud kodust, annad süüa kell 9.30 autos enne väljasõitu.
c) Ei anna süüa enne, kui ta küsib (sa ei saa kontrollida seda hetke ning see võib juhtuda suvalises kohas maantee peal).

6. Laps sõi kell 19, läks magama. Kell 22 peaks olema järgmine söögiaeg. Sa:
a) Äratad lapse üles kell 22 ja annad talle süüa. Nii tead, et saad kindlasti magada umbes kella kolmeni. (Samas tähendab selle kindla öise rütmi hoidmine/juurutamine, et kui tuleb aeg hakata öistest söömistest võõrutama, siis on selle võrra raskem, kui pole lasknud tal loomulikku rütmi hoida.)
b) Ootad, kuni laps ise süüa küsib. (Mis võib juhtuda kell 23 hiljemalt, aga võib ka juhtuda kell 1 või 2, mis tähendab, et sa a) ei tea, kaua sa saad magada või b) kaua sa üleval ootama pead (need asjad on olulised uneprobleemidega inimesele).) (Lisaks: ta võib end niimoodi üles äratada ja mitte enam pärast magama jääda. See, et nii pole kunagi juhtunud, ei tähenda, et nii ei juhtuks.)
c) Annad talle süüa siis, kui ise magama lähed.

Jne.

Kui vahetult pärast haiglast koju tulekut tundus mulle, et midagi polegi väga muutunud ja ma ei peagi midagi väga teistmoodi tegema, sest siis elasime üsna suvalise rütmi järgi, laps peamiselt magas ja sõi ja vaatas ringi ja elu oli päris lihtne. Mida suuremaks titt-mu-titt kasvab, seda rohkem ma näen, mida vanemaks olemine tegelikult tähendab. See tähendab OTSUSEID. Iga päev pidevaid otsuseid. Ja kõige hullem pole mitte see, et sa PEAD neid otsuseid vastu võtma, et sa ei pääse neist. Kõige hullem on hoopis see, et igal su otsusel on suurem või väiksem tagajärg. Ja see vastutuskoorem tundub hetketi NII TOHUTU SUUR.

Kui me Naabrinaisega tema vabadel päevadel jalutamas käime (või niisama kohtume), siis lisaks klatšimisele, halva maitse piiril kõikuvatele naljadele (meile ENDALE tunduvad meie naljad muidugi ÄÄRMISELT maitsekad) ja hirnumisele räägime me muidugi palju ka lastest. (Ma ausalt ei tea, mida ma teeks, kui mul teda poleks. KES SIIS MULLE ÜTLEKS, KAS MU TITT ON NORMAALNE?!) Muuhulgas rääkisimegi ükspäev sellest otsustamisest ja tuli ka jutuks, et… on inimesi ja lapsevanemaid, kes ei mõtlegi sellele. Nad lihtsalt teevad ja on ja tegutsevad ja muuhulgas kasvavad nende kõrval ka lapsed. Et on inimesi, kes ei annagi endale aru, et iga nende tegu mõjutab last. Mõnel su teol ja otsusel on väiksemad tagajärjed, mõnel suuremal, aga ma ei suuda praegu ette kujutada otsust, millel tagajärge ÜLDSE poleks.

Ja kui ma selle ära tajusin, siis ma HAKKASIN MÕTLEMA NAGU HULL. Päriselt, ma istusin öösel kell 4 täna suvilatrepil ja KUULSIN, kuidas mõtted mu peas plahvatasid, sest nad ei mahtunud enam olema. Noh, muidugi olen ma jummala sooda ka, aga ikkagi! Ma mõtlen palavikuliselt iga asja läbi, sest see koorem on nii tohutu ju! (Ma olen kindel, et see palavikulisus taandub varsti, aga vastutus ja koorem ju jääb! Mõtlemisest kui sellisest ei pääse.) Ja ma ju NÄEN iga päev, et mu laps reageeribki sellele, mida MINA teen. Ja kuidas siis on inimesi, kes seda ei taju? Näiteid pole ju vaja kaugelt otsida, lööge lahti ükskõik milline viimase kahe nädala jooksul Eestis ilmunud ajaleht ja lugege…

Tegelikult tahtsin ma rõõmsamat posti kirjutada, aga olen liiga sooda. Palavus ja road trip ja MÕTLEMINE ja krooniline unetus veel otsa…

Aga lähiajal kirjutan pikemalt nutmisest ja Solterist, aga siis, kui on natuke rohkem aega mööda läinud.

Ja lähiajal, MA LUBAN, kirjutan ma midagi täiesti emmendusvälist ka. Näiteks mitu raamatut läheb trükki JUST PRAEGU! Ja ÜLEÜLDSE on mul päriselt muid teemasid ka, aga sooda noh jne.

Ja ahvides ülal viidatud Kairi blogi, siis.

Nädala sõnad: vanemlik otsus, hülgurema, hoidurisa, musuripoeg

Kallis Emiliana!

hoomamatu 7 Replies

Täna said sa kuu aega vanaks ja see on minu esimene kiri sulle. (Sest ega ma mingi hull pole, kes veel sündimata lapsele kirju kirjutab…)

Ma tahtsin sulle öelda, et sa oled vaimustav. Lihtsalt vaimustav! Ma olen küll terve oma täiskasvanuelu väikeste olendite (loe: kasside) eest hoolt kandnud, aga ma poleks kunagi arvanud, kuivõrd erinev on ühe väikese inimesega kõrvuti elamine ja kasvamine. Iga päev on teistmoodi, iga päev on uus ja iga päevaga sa teed aina enam ja enam asju. Juba sa vargsi naeratad ja täna vaatasin ma sind viis minutit järjest, kui sa üritasid end ümber pöörata. Sa ajasid oma pea hästi kuklasse, viskasid selja silda ja vihase ägamise saatel üritasid end kõhuli saada. Veel see ei õnnestunud, kuid mulle tundub, et see on päevade küsimus. Lisaks teed sa vahepeal selliseid hääli, mida ma oskan nimetada ainult kõne algeteks ja IGA KORD kui sa nii häälitsed, jääb mul süda seisma, sest sa oleks nagu tulnukas. Mis mõttes tegid sa just INIMESE HÄÄLT?! See on nii kriipi ja nii harjumatu, aga ma tean, et ma harjun peagi su aina tihedama lalinaga ja see valmistab mulle ainult rõõmu, täpselt nagu kõik need teised asjad, mida sa teed. Aga kui samas tempos su areng edasi läheb, siis võib vabalt olla, et suve lõpuks sa kõnnid ja jõulude paiku lõpetad ülikooli.

Mulle tundub, et sa oled üsna rahulolev laps, kuigi kohati tundub, et sa oled NII FRUSTREERITUD sellest, et sa ei saa liikuda. Eriti tuleb see välja su hommikusel mürgeldamise ajal, kui sa mööda mu kõhtu üritad roomata, ajad end aeg-ajalt kätele püsti, vaatad oma suurte silmadega ringi ja siis ähkides hakkad uuesti mürgeldama, kuni lõpuks, jah, lõpuks tuleb see kraaksatus: “TEHKE MIDAGI! MA EI SAA LIIKUDA! Miks ma pean elama sellises maailmas, kus ma isegi liikuda ei saa?!”

Üsna jonnakas oled ka. Sellega seoses, Mila-mutt, peame me rääkima ühest asjast. Nimelt su päevased magamised, nendega on väike probleem. Sulle millegipärast ei meeldi päevasel ajal toas magada ja tahad seda ainult väljas vankris teha. Probleem tekib aga siis, kui ma näiteks haigeks jään – nagu eile – ja ei jaksa sinuga jalutama minna. Ning siis lööb su jonnakus välja ja sa KEELDUD magamast. Mis tähendab, et sa OLED ÜLEVAL. Noh, iseenesest poleks sellest midagi hullu, kui sa nii ära ei väsiks. Vaata, ma saan aru, et seda ei meeldi sulle tunnistada, aga sa oled veel väike. Sa vajad märksa rohkem und kui mina või su isa. Ergo, sa pead päeval magama. Sest kui sa päeval ei maga, oled sa õhtuks nii läbi omadega, et ei jää enam magama. Mis tundub jabur, ma tean! Aga samas ma mõistan sind, ka mul on vahepeal nii. Et oled nii kohutavalt väsinud ja nii sitt on olla sellest, sa tead, et pead magama, aga und ei tule, sest NII SITT ON OLLA sellest, et oled nii väsinud. Ja nii see läheb. Ahjaa, ma tahtsin veel lisada, et kui sa kätega tuuleveskit teed ja jalgadega jalgratast sõidad, SIIS EI TULE UNI PAREMINI. Believe you me.

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et ma kedagi nii hullupööra armastada võiksin. Sa oled kohutavalt intensiivne, päevad sinuga on nagu 500tonnise naftatankeriga mööda mägiraudteed sõitmine, aga see, mis sa vastu pakud, on imeline. Ma olen nii väsinud sellest, et ma pean KOGU AEG otsustama, aga kunagi, kui sa ise emaks saad, saad sa aru, mis tunne see on. (Ja kui sa ei taha emaks saada, siis see on ka okei.)

Niisiis, kui sa saaksid nüüd oma päevased magamised korda, siis oleks asjad märksa roosilisemad. Sest ausalt öeldes on üsna väsitav sind õhtul KAKS TUNDI ööunne panna. Sellest, et ööunne panekuga peab alustama juba kuue paiku, ei hakka ma rääkimagi, sest sa oled veel liiga väike mõistmaks, mis tähendab selle pärast loobuda grillist mererannal või mõnest kaunist jalutuskäigust või väljasõidust, sest laps on üleväsinud ja plaanid tuleb ära jätta.

Aga ka sellest pole väga hullu, sest tuleb veel suvesid, aga ainult see suvi oled sa nii väike, nii et ma olen täitsa nõus tegema kõike selleks, et sa hästi kasvaksid. Kui see tähendab grilliõhtust loobumist selle kasuks, et sind KAKS TUNDI (kas ma juba ütlesin, et KAKS TUNDI!?) magama panna, siis so be it. Ja seejuures tahan ma rõhutada, et ööunesid palun mitte muuta. See on suurepärane, et sa kell 7-8 magama jääd ja südamerahus hommikuni välja paned ning kenasti pärast öiseid söömisi magama tagasi lähed. Palun samas vaimus jätkata.

Ma tahan, et sul oleks õnnelik lapsepõlv. Seda, et sul ka õnnelik elu oleks, ei saa ma garanteerida ja mingil hetkel pean ma andma su Emakese Elu meelevalda (kelle lemmiktegevuseks kahjuks on trääsa näitamine), aga ma loodan, et ma suudan sulle garanteerida õnneliku lapsepõlve. Ma ei ole kunagi elus vist midagi nii väga tahtnud kui seda.

Armastusega,

emme

PS. Palun vabandust su esimese passipildi pärast. Olgu sulle lohutuseks see, et pass kehtib vaid kaks aastat ja et MITTE KELLELGI pole normaalseid passipilte. Aga ikkagi: vabandust. Vähemalt suutsin ma end tagasi hoida ja ei pannud seda internetti.