Tag Archives: being a smartass

deitimissaitide salaelu

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 4 Replies

Liitusin pooleldi naljapärast, pooleldi eksperimenteerimise huvis ühe deitimissaidiga. Juba teist päeva on nii kohutavalt naljakas ja põnev samaaegselt. See on ikka täitsa huvitav, mis asju sa enda kohta teada saad, kui sellisel saidil ringi käid.

Näiteks on seal selline huvitav mäng nagu “Vali mind”. See tähendab, et keegi on kuskil klikkinud, et läheks sinuga hea meelega näiteks koertega jalutama või eksootilisele kruiisile. Sulle antakse ette kuus poissi, kelle hulgast on sul kolm võimalust valida, et kas arvad ära, kes sinuga deitida tahab.

See tähendab: mina võtan seda kui põnevat real life arvutimängu, et muudkui püüan arvata, kes mind küll tahta võiks. Tegelikult peaks vist valima, kellega ISE tahaksid minna (ja siis lootma, et õnn naeratab). Selles mõttes kaval nõks: ei pea sisutühjalt passima ja profiile läbi klikkima, ja samas on kohe hea ettekääne inimesega kontakteerumiseks, kui lähebki täppi.

Vaatan neid pilte seal ja mõtlen, et mis on ühe või teise profiilipildi valiku taga. Nii näiteks meeldib mulle mõelda, et vennad, kes panevad enda profiilipildiks Benny Hilli, Cheshire’i kassi või Yoda, on tegelikult hea huumorisoonega põnevad inimesed (mitte kollid, kes seda varjata tahavad).

Siis on teatud seltskond vendi, kes poseerivad autodega või panevadki suisa ainult autopildi profiilipildiks.

Veel üks huvitav tendents on vendadest grillimas. Kükitavad grilli kõrval. Kummardavad grilli kõrval. Grillivardad käes. Poolik pilt, kus ise on vasakus ääres, keegi on välja lõigatud – aga grill on näha. Mõtlikud vennad, kes seisavad ja vaatavad uneleval pilgul grilli poole paar meetrit eemal jalge ees. Äkki see on mingi hooajaline teema?

Siis on suur hulk kutte, kes poseerivad erineva koguse alkoholidega. Preili T. sattus samas mängus meesterahva peale, kelle pildiks oli ta ise tassimas kuut kasti õlut üksteise otsas. “Einoh, valiks küll, aga raske on nagu nägu näha sealt kastide tagant,” kommenteeris ta. Alkohol on levinud teema – nagu Eestis vist üldse – aga minu jaoks on selge vahe, kuidas sellega pildile jääda. Peoõhkkonnas tehtud kena pilt, juhuslikult koks käes: okei. Pilt, kus tüüp poseerib, jalad harki, ise lösakil tugitoolis, hea kui särk on selga jäänud, õllepurk kõhul – big no-no.

Ja siis on muidugi need õnnetud, kelle pildid on – otse öeldes – sitad. Udused, üks õnnetu kahepiksline thumbnail, seegi kellegi grupipildist välja lõigatud… Võib-olla on toredad inimesed, aga kindlasti ei midagi sellist, mis minuga klikiks. Okei, kõik ei peagi olema fotogeeniused, aga tänapäeval on ikka raske leida head vabandust normaalsete piltide puudumiseks. Iseasi, kui ei taha panna deitimissaidile pilte, mis liialt identiteeti paljastaks, aga ma räägin praegu neist inimestest, kes TAHAVAD ilmselgelt seal olla ja koos piltidega, aga ei suuda normaalseid fotosid sebida. Kurb, päriselt! Sest hea foto annab NII PALJU juurde.

Ma olen avastanud, et kui nägu on võimatu näha, siis ma eelistan sageli neid pilte, mis on imselgelt tehtud reisidel. Ma ei tea, miks. Ja teine sort pilte, mida ma eelistan – lähivõtteid, isegi kui tegelikult pole näost suurt aru saada. Siinkohal ongi oluline vahet teha, et ma ei eelista MEHI, vaid PILTE. Naljakas, eks, kuidas sa võid potentsiaalselt toreda tüübi kehva pildivaliku tõttu välja praakida, aga mõni asshole jääb sõelale, sest profiilipilt oli tore.

Teine naljakas asi, mis on juhtunud – käisin täna pika treti linnas ja avastasin, et vaatan kõikjal inimesi nüüd selle näoga: milline oleks ta deitimissaidi profiil? Näed, selle praagiks netis välja, aga kui tänaval tuleks juttu rääkima, räägiks küll… Ja nii edasi. Naljakas.

Ühesõnaga, eksperiment jätkub. Sest kuigi, ma vana internetipede, olen läbi blogi, Facebooki ja muude “aukude” kohtunud sadade inimestega, siis pärast reidi-aegu kümme aastat tagasi pole ma oma horisonti deitimissaidiga laiendanud. Ja see on huvitav, see, mis on hariliku horisondi – blogituttavad, blogilugejad, sõbrad, netisõbrad, sõprade sõbrad jne – taga!

Lisa. Unustasin ühe huvitava trendi. Pildid, kus kutt poseerib skulptuuri või mõne kahuriga. Need kahuriomad ma praagin kohe välja. Mitte et mul oleks vähe häid sõpru, kellel on thing relvade vastu ja ma saan aru sellest, et meestel kohe on värk kahuri otsa ronida, kui kuskil mõni vedeleb, aga no… Maitea. Ja need skulptuuripildid on lihtsalt amüsantsed. Mõned rohkem kui teised. No ja näiteks Preili T nägi eile pilti, kus kutt oli mitte lihtsalt skulptuuri, vaid suisa hauakivi kõrval poseerinud… “This was bad,” sõnas Preili T. Usun. Usun.

uus doktor on Peter Capaldi!

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 4 Replies

No ilmselgelt olen mina viimane whovian ehk Dr Who fänn, kes sai ALLES TÄNA teada, et Matt Smith sarjast lahkub, jõulude ajal uue hooaja avapaugus tuleb regeneration ja sellega seoses uus, järjekorras kaheteistkümnes doktor. See tähendab Doktor. Ikkagi suure algustähega.

See-eest vaatasin ma kringlisse tõmbununa ja erutusest hingetu eileõhtust BBC laivi, kus uus Doktor lõpuks avalikustati. Ja see on (kui keegi veel ei tea) Peter Capaldi!

Järjekorras 12 – Peter Capaldi

See tähendab, et läbi aegade kõige noorema Doktori asemele, keda mängis Matt Smith, tuleb 55aastane küps Šoti näitleja (kes on muide varem ka kõrvalosas sarjas üles astunud) ning kui aus olla, siis ma olen ääretult rahul ja põnevil.

Dr Who on sari, mida ma hakkasin vaatama pärast seda, kui mult mitmed kommenteerijad olid üllatunult küsinud: “Daki, sina vana sarjapede, ja EI VAATAGI MAAILMA PARIMAT SARJA?! Mis sul viga on?!” Noh, ma olin skeptiline. 50 aastat väldanud Briti scifi sari… Ei kõla just liiga apetiitselt, eks ole. Aga see on sari, mida lihtsalt ei saagi ühe väikse lausega kokku võtta. Ja ühtlasi on see sari, kus on olnud parimad stsenaariumid, mida ma IIAL olen teles näinud, mida ma IIAL olen lugenud. See on stsenaariumite kuldvaramu, Steven Moffat on täiesti, läbi ja lõhki geenius. (Ja muidugi kõik teised stsenaristid, aga olgem ausad, Moffat on ju põhiboss.)

Moffat ütleb ka ise, et Dr Who on karakter, kes suudab igas osas teha midagi täiesti segast, totaalselt üllatavalt ja nii lõputult geniaalset, et Steven Moffat ISE on üllatunud ja didn’t see that coming. Kõigi nende sarjade keskel, kus ma võin öelda mõrvari esimese viie minuti jooksul ja ennustada iga järgmist sitcomi plot twisti, on Dr Who midagi, mis kõdistab aju oi-kui-mõnusalt. Ja mitte ainult see (sest ma vihkan põnevikke). Huumor on ületamatu. Maailmad, sarja füüsika, kaaslased, aja- ja ruuminihked, kuid siiski Maa-kesksus, see, kuidas kõik on kõigega seotud, rääkimata muidugi kaaslastest, kes Dr Who’d suurepäraselt täiendavad ja rääkimata muidugi kõigist Doktoritest endist… Minu jaoks on vist kõige olulisem see, kuidas see haarab sind alati endasse ning kui osa on läbi, vaatad sa maailma täiesti muutunud pilguga…

SEST KUIDAS SA JULGED SKULPTUURIDELE NÜÜD ENAM OTSA VAADATA?

Do.

Not.

Blink.

Do. Not. BLINK

“Blink” pealkirja kandev episood (3. hooaja 10. osa) (kuigi sari tähistab talvel oma 50. juubelit, siis tegid nad vahepeal pausi ja alustasid uuesti 2005. aastal, mis tähendab, et nüüd algab 8. hooaeg) on läbi aegade mu konkurentsitu lemmik ja minu meelest kannatab hästi vaadata ka siis, kui sa pole eelmiste osadega tuttav. See tähendab, mina ju hakkasin ka ikka vaatama “värsket” Whod, seda, mis 2005. aastal uuesti algas. Aga “Blink” on… võrratu.

Ja nüüd siis life long question, kes on sinu lemmik-Doktor?

Fantastic. Brilliant. Magnificent.

Ma olen armastanud kõiki kolme Doktorit. David Tennanti kümnendat kui venda, kes on iroonik-sarkastik, samas natuke mõnusalt kerglane ja teisalt dark and twisted. Matt Smithi üheteistkümnendat armastasin ma kui seda sõpra, keda tahaks igale peole kutsuda, kellega tahaks siis hängida, kui tundub, et elu on lootusetu pask ja väljapääsu pole. Ta oli mõnna ja turvaline, oma armsalt goofy‘l moel.

Aga ARMASTASIN armastasin (või siiski ka olevikus – armastan) ma Christopher Ecclestoni kümnendat Doktorit. Teda jagus ainult üheks hooajaks, aga sellest piisas. Ta oli minu. Minu Doktor. (Heh. Heheh. Ma just nägin, et see teeb lühendiks MD…)

Ma ei saa temast iial üle.

Kuigi, mm, kui mõnus tundub vahelduseks üks küps, salt-and-pepper juustega teravasilmne ja (tundub, et) natuke küüniline Doktor, keda hakkab mängima Capaldi… Jah, kindlasti hakkan ma tedagi armastama.

Muudmoodi olekski mõeldamatu.

Sest ta on ikkagi Doktor Who.

 

 

kuidas eestlased ei oska tühja passida

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 8 Replies

IMG_20130804_222329

Viini taevas ja kaks ülipügatud soengutega põõsatutti

Rääkisime täna sõbrannadega sellest, kuidas eestlased ei oska absoluutselt suve nautida. Meil siin maja ümber pole ka muud terve suvi käinud, kui hommikust õhtuni käib üks rohimine, niitmine, saagimine, putitamine. Eks muidugi, kui sul juba peenrad on, siis tuleb neid ka korras hoida, aga näiteks mulle meeldib minu (pilkude eest varjus) aianurgake, kus pole vaat et kuu ja peale keegi muru niitnud. Ja teate, rohi pole sugugi põlvini! Hämmastav, kes oleks arvanud, et ma EI elagi heinamaal!

Ma ei mäleta, kelle koduteemalist lugu ma lugesin, aga mulle nii väga meeldis, kuidas selle kangelanna rääkis oma aiast. Kuidas talle meeldib, kui see vabalt kasvab, kuidas mõnes kohas moodustab hein lilledega maagilisi kooslusi ja kuidas on selline natuke võlutud muinasjutuaia tunne. Siis sain aru, et ma olen täpselt samast puust tehtud. Muidugi meeldivad mulle kaunilt hooldatud aiad, pügatud põõsad ja sümmeetrilised lillepeenrad ka. Aga MIND võiks kodus ümbritseda selline natuke loominguline loomulik loodusesegadus. Näiteks piparmünt kasvabki mul keset muru täiesti lambikohas (sest seal oli eelmisel aastal maitsetaimepeenar, aga sel aastal enam ei viitsinud).  Kuidagi nii mõnus ja lõõgastav on.

Katkend ühest postitusest, mis mulle minu enda lapsepõlve elavalt meelde tõi:

Lapsena maal kah – kui juhtus ilus ilm tulema, siis kõlas vile ja poshlii, kes kuhu! Kas siis kummuli kartulivagude vahele või palun väga – peedipeenrale! Või niisama silmad punnis, aiakäruga ühest krundiotsast teise kihutama – sõjakisa huulil! Või siis mingid talgud. Hullumeelne pilk peas, vaja järsku mingi pihlakas kõige juurtega maast lahti kiskuda! “Eieiei, mitte sinna, ära topi seda siia, siia tulevad pesud kuivama, KUHU SA RONID??? – seal varjab ju päikese ära, kus on saag, kus on mootorsaag, ma küsin, ah Ülo polegi veel tagasi toonud? No pole hullu, siis kangutame hammastega.

Lapsena jälestasin ma nii väga, kuidas terve suvi möödus töötamise tähe all. Kõigepealt istusid nädalate kaupa vanaema HIIGLASLIKUS aias ja muudkui korjasid marju nagu mingi loll. Siis ronisid päevade kaupa redeliga kõik kirsipuud läbi, pang nööriga kaelas, ja korjasid herilastega võideldes kirsse.

Sügisepoole veetsid tuhandeid tunde aias ja korjasid õunu, sortides – mis läheb mahlaks, mis komposti, mis lauale söömiseks. Ükskord, mäletan, püüdsime me õega isa üle kavaldada ja panime pangepõhjad kive täis ja siis õunad peale. Lapsearu – jajah, nagu oleks SEE oluline olnud, et panged on täis. Aed oli ju ikka õunu täis ja saadeti meid uuele tiirule, kiites: “Oi, näed, kui tublid. Töötate kiirelt!” Jah, et saaks VEEL rohkem tööd teha.

Kõige haigem asi oli muidugi siis, kui puud tulid. Senimaani vihkan ma seda talvepuudega majandamist (kuigi mulle meeldib kütta). Kõigepealt loopisid puud veoautokasti. Siis sõitsid sihtpunkti. Siis loopisid kastist maha. Ja siis tassisid kuuri. Sületäitekaupa, ikka edasi-tagasi. Pinnud, higi, vaik: täismäng, ühesõnaga.

Täiskasvanuna saad muidugi aru, et mingid tööd on hädavajalik ära teha. Ja ootad aega, mil kas saad piisavalt rikkaks, et palkad kellegi puid laduma või siis ootad, et keegi teine sinu eest selle rõveduse ära teeks. Õnneks pole Nõmmel ÜHTEGI marjapõõsast, no ja kuigi ma olen vist ainult viis korda sel suvel rohinud, on sellest piisavalt looderdatud, et konti pole murdma hakanud.

Sest mulle – hingelt täiesti laiskloomale – meeldib jõledalt suvel tühja passida. Täna käisin jälle Vabakanalis Nokalaata tegemas ja mõtlesin palavas bussis linna loksudes, et kurat, küll oleks mõnna, kui ei peaks ühe päeva mitte midagi tegema. Et saaks lihtsalt tühja passida ja et koguaeg ei oleks mingit andmist. Ses suhtes, ärge saage valesti aru: sotsiaalset elu on kõvasti olnud, kõik hängimised on olnud ülimõnnad. Aga tühjapassimist on lihtsalt liiga vähe olnud. Ja see on minu jaoks ka oluline osa tervest Eesti suvepuhkuse kontseptsioonist. Et on rändomhängi, tšilli ja grilli, minimaalselt tööd, keskmiselt nii Eestis kui mujal reisimist, merd, metsa ja randa, festivale ja konsasid… Aga et on ka seda tühjapassimist. Kui võid süüdimatult terve päeva kodus mitte midagi teha…

Nojah, aga selleks, et süüdimatult passida, peab enne kõik need tuhanded pisiasjad ära tegema. Ja siis juba ongi nädalavahetus läbi ja hakkab jälle töönädal ja reedeks on keel vestil, tahaks juba sõpradega hängida ja siis pressid kõik ülejäänud asjad laupäeva ja pühapäeva…

Ning pühapäeva õhtul avastad, et tühja polegi passinud.

Normaalne täiskasvanud inimese elu vist.

Aga kas ma olen ainus täiskasvanu, kes tahaks vahepeal lihtsalt laiselda? Mm, laisklemine. Mu lemmik.

kes ei šeivi?

Inimesed ja inimeseks olemine 10 Replies

Lugesin sõbrantsi lingitud artiklit “I Don’t Shave” ja see pani mõtlema. Kui on üldse midagi, mida ma naiseks olemise juures vihkan, siis on see karvutustamisprotsess. Ma jälestan kulmude kitkumist, kuid olen seda ometi umbes 14 aastat teinud. Ma vihkan, et suviti tunnen ma survet ka kõik need üheksa heledat jalakarva ära depileerida. Ma vihkan, et ma pean käsipagasiga välismaale sõites tegema väljamineku ja ostma raseerija, sellepärast et RASEERIMA PEAB.

Ja ma vihkan, et mu nahale see üldse ei meeldi, koguaeg on mingi häda. Ja ma vihkan, et mul on elus olnud kordi, kus mõni peabki vajalikuks seda kommenteerida, kuidas ma täpselt šeivitud olen. Või pole. (Oo õudust! Teinekord ka pole! WOULD SOMEONE THINK OF THE… erm…)

Muidugi, need vennad on ässhõulid, seda muidugi. See on faking minu enda keha ja ainult minult on õigus otsustada, kuidas ma temaga ringi käin. Tahan šeivin, tahan ei šeivi. Tahan, teen trenni, kui ei taha, ei tee. Tahan, saan lapse, kui ei taha, siis ei saa. Tahan, kasvatan kulmud monobrauks, tahan, ei kasvata…

Aga oleks see vaid nii, eks. Asi polegi ehk niivõrd kuttides, kas pole? Kõige rohkem on ikka torganud see üks kord, kui sõbrants ehmunult küsis, mis küll mu kulmudega juhtunud on (kui ma imiku kõrvalt vabshee ära unustasin, et äkki peaks kitkuma ka). Ja ma mäletan, kuidas ükskord käisime saunas ning sõbranna tundis piinlikkust, hakkas vabandama: “Sorri, jaa, ma tean, et ma ei ole jõudnud šeivida…”

Jeesus, naised, need on ju kõigest karvad! Kõigil nad kasvavad, mõnel vähem, teisel rohkem. Mõni kannatab raseerimist hästi, mõnele meeldivad kiilakamat sorti “soengud” – aga palun, laske käia! Aga ärgem tundkem end süüdi, kui me tunneme, et seekord ei viitsi. Kas see oleks võimalik?

Pigem mitte. Ja seda artikli autor ju küsiski – kuidas me ometi oleme jõudnud punkti, kus midagi, mis on keha juures loomulik – ja seda iga keha juures – on naiste jaoks by default midagi, mida tuleb häbeneda, varjata, esimesel võimalusel maha lõigata…

Nojah, küsimus on esteetikas. Aga erinevad inimesed peavad esteetiliseks erinevaid asju. Mul näiteks on alati olnud tõrge liiga pikkade juustega meeste vastu. No ja siis? See, et MUL on tõrge, ei ole mitte kuidagi nende probleem. Neil on õigus teha oma juustega, mida nad tahavad ja see on täiesti fain. Ma ei tuleks selle pealegi, et kellelegi minna soenguvalikut ette heitma. Ja kui mulle inimene meeldib, siis ma ausalt öeldes ei pane seda isegi tähele, millised on tema soengu- või raseerimisvalikud. Teine lugu on silmarõõmudega, aga kui aus olla, siis ega silmarõõm saab ikka silmarõõmuks ju siis, kui ta klapib algusest peale. Mitte nii, et oh, kena kutt, aga ta peaks muutma enda juures seda ja seda ja seda ja natuke toda ka…

Aga noh, mis sellest kõigest ikka. Mõnedele meeldib üks, teistele teine. Aga nagu paljude asjadega siin ilmas kipub sageli peale jääma arvamus, et kõik peaksid tegema ühtemoodi, nii nagu “on õige” ja “kõlbab”…

Niisiis, šeivima?

lennujaamamõtted

Argielu 4 Replies

image

Istun lennujaamas. Tulin just Vabakanali stuudiost släšš Elveri oosõm vanalinnakorterist, kus sai natuke Nokalaata peetud (siin on saate link, kuulakem!). Leidsin pingi ja vaikse nurgakese, räägin #naistejuttudes naistega ja jõudsin järeldusele, et see nädal on üsna suurepärane olnud.

Palavus on muidugi leidnud oma tee, aga las see palavus olla. On ju tore vaadata, kuidas see nii palju inimesi mõõdutundetult õnnelikuks teeb (umbes nagu mind jõulud teevad). Taksojuht säras ja oleks vist roolis plaksutanudki: “Nii hjad sjuve pole ikka… Mai mjäletagi, millal viimati!”

Eile kohtusin buss number 33s Charles Bukowskiga, näiteks.

Ja ühe imetillukese siiliga enda hoovis.

Olen vestelnud magistrisse sisseastumise vestlustel, need on olnud ääretult toredad kogemused, kuigi teise eelistuse vestluse lõpuks teatati mulle: “Ma arvan, et meie teiega enam ei kohtu!”

Jäin ehmunult vait. Ee…?

“Aga te võite muidugi meie eriala aineid kõrvale võtta…”

WHAT DOES THAT EVEN MEAN?!

Et nad arvavad, et mind tahab mu esimene eelistus ja sinna ma ka saan? Või…

Eks siis, kui tulemused tulevad, saab teada.

//

Mu järgmine järjejutuidee (mis on, if i say so myself, täiega geniaalne ja ma EI SUUDA OODATA, et ma seda juba kirjutama saaks hakata) kiideti heaks, augustiks on juba orgunnitud üht, teist ja kolmandat tööd ja septembrikuus… on äkki kõik uus. Kes teab.

Ja “Ü nagu üksikema” järjejutt saab juulikuuga otsa, järgmisel nädalal kirjutan ma kuskil keset Euroopat selle viimase peatüki.

Vahel mõtlen kui tore oleks, kui saaks lihtsalt oma elule peatükke kirjutada. Teinekord nii väga tahaks. Aga siis juba vaatadki enda ümber ringi ja näed, et kõik kohad on inspiratsiooni täis, inspiratsioon lihtsalt vedeleb jalus, korja ainult üles ja anna talle vorm, et mõtled…

…kurat, see on ikka päris lahe, et elu JUHTUB. Sitta juhtub ka, muidugi. Aga häid asju nii palju rohkem. Ja sa kunagi ei tea, kust sul järgmine mõnus üllatus tulemas on.

Palju toredaid üllatusi, sõbrad! Ma lendan nüüd nädalaks puhkusele. Blogi seisma ei jää.

Vist.

Muah!

 

vallaliste naiste mured

Inimesed ja inimeseks olemine 46 Replies

Ma olen sisuliselt seitse aastat järjest mittevallaline olnud ja nüüd, lähenedes ettevaatlikult taas sellele merele, kus väidetavalt tuhandeid adekvaatseid kalu pidavat ujuma, on hakanud mulle taas meenuma, kui faking õudne on vahepeal olla vallaline naine.

Ja selles valguses tundub aina üllatavam, et kuidas kurat inimesed üldse suhetesse satuvad ja neid hoida õnnestub, kui kogu see deitimise mäng on üks terror kuubis.

Peamine mure vaat et pea kõigil mu vallalistel sõbrantsidel on see, et mehed on tuttavaks saades ja niisama heade sõpsidena täiega normaalsed düüdid. Nendega saab nalja ja rääkida kasvõi hommikutundideni suhetest, elust, Gagarinist ja relatiivsusteooriast. Oo, mõtled sa. Küll on vahva sõber! Ja vaat kui kelmikalt teinekord naeratab…

Üks asi viib teiseni, ühel kuumal ööl jõuate voodisse ja järgmine päev hakkab tants ja trall  pihta. Sest seesama mees, kes alles oli supercool, muutub dr Jekyllist mr Hyde’iks ja ainus, mis sa teha saad, on hoida kahe käega pead kinni ja röökida: “MIDA FAKKI SEE VEEL TÄHENDAB?!”

Ja hakkab peale mingi sõnumite ja vaikimiste dešifreerimine. Kõigepealt muidugi oled sa ise segaduses, sest ei saa täpselt aru, kuidas peaksid nüüd edasi käituma. Ükskõik, mida sa kutist ka ei tahaks (üldiselt on variandid: a) sa tahtsidki üheöösuhet, b) sa tahad niisama hängida ja bängida, aga mitte suhet, c) sa tahaks full on ära crushida, ja võib-olla liikuda suhte poole), on peaaegu võimatu aru saada, kuidas sa peaks pärast seksi edasi käituma.

Sest OBVIOUSLY selle lihtsalt välja ütlemine ei tööta. Oh, proovida võib muidugi, aga kutt hakkab üldiselt ikka veidralt käituma. Mis kõige imelikum – KA SIIS, KUI TA TAHAB SAMA ASJA.

Mingil veidral põhjusel kipuvad tüübid lihtsalt ära kaduma, või siis suvalistel aegadel täiesti suvalisi lauseid fesaris ütlema ja sina istud, nagu mingi loll, vahid ta rohelist lollakat online tulukest ja mõtled, et kas on okei temaga rääkima hakata või mitte. Äkki ta arvab, et ma olen saiko? Äkki ta arvab, et kui ma nüüd talle naljaka pildi saadan, tähendab see kindlasti, et ma tahan suhet? Olgugi, et alles nädal tagasi vahetasite te koguaeg naljakaid pilte ja absull ei mõelnud keegi üle.

Kogud ennast, saadad lingi teele, istud kaks tundi ja vahid seda lollakat √ märki, mis näitab, et ta on FAKING NÄINUD SU TEKSTI, aga lihtsalt pole vastanud. Miks?!

Ja kolm närvilist tundi hiljem, kui sa oled ära närinud kõik oma küüned, koristanud ära kogu korteri, kirjutanud valmis viisteist romaani ja kandideerinud peaministriks, vastab ta sulle: “Hehe.”

PUNKTIGA.

Eriti loll on see, et kogu draama jääks ära, kui inimene suudaks suu lahti teha ja öelda, et olks, kuule, oli tore, aga ma ei viitsi suga enam hängida (ega bängida). Toodles!

Ja mure lahendatud! Ok, on küll meganõme, kui keegi sulle ära ütleb. ERITI siis, kui sa ise teda ka väga ei tahtnud või sul oligi üheöökas plaanis, sest sa poleks hakanud üldse üle mõtlema, kui ta oleks kohe suutnud sulle vastu öelda, et jajaa, oleme samal meelel. Ketrama hakkas asi ikka siis, kui ta mingit müstikasuhtlemist tegema hakkas, selle asemel, et lihtsalt ära öelda.

Aga vähemalt sa nüüd tead. Ja saad oma peaministrikarjäärile rahus pühenduda.

MIS SUL ALGUSEST SAATI JU PLAANIS OLIGI.

Kuid ei, ikka oli vaja mingite imelikke “olen-ei ole-räägin-ei räägi-tekstin-ei vasta su messidele” tiinekamänge mängida.

Siis on muidugi nõmedam, kui sa olidki ära crushinud ja veits juba peas planeerisid pulmi, vabal ajal harjutasid uut allkirja ning tegid Beebicenterisse kliendikaardi. See juhtub tavaliselt siis, kui kutt justkui mõista annab, et jee, ka sina meeldid talle täitsa hästi. Kohtute veel paar korda, kõik on übernunnu, isegi käite teineteise sõpradega istumas ja nii, kõik tundub paljulubav.

Ja siis kaob kutt päevadeks lambist lihtsalt ära.

Okei, mõtled sa. No TEGELIKULT meil ju mingeid kohustusi omavahel polnudki, me ju ei RÄÄKINUD, et mis värk see on… Aga no miks ta peab siis käituma, nagu oleks mingi värk? Raske siis öelda, et oh, näed, sa mulle ajatäide, mis siis, et armas ja tore ja klapp on ka olemas. Sa saaksid temast aru, kui ta vaid vaevuks ütlema, et ta ongi selline non-committal type, kes midagi tõsist ei oska/taha/suuda/viitsi. Davai, sotid selged! Ei taha, siis ei taha.

Kuidas kogu sellest sasipuntrast kooruvad suhted, kus kõik asjad avatult omavahel läbi räägitakse? Aga kooruvad, sest need suhted on olemas! Olen oma ihusilmaga näinud! Täiega veider.

Mating habits of Earth humans.

Totaalselt veidrad oleme ikka.

kuidas me malluga jeruusalemmas joomas käisime

Argielu Leave a reply

Eilne vestlus minu ja Mallu vahel.

Mallu: Ma nägin unes, et me käisime Jeruusalemmas joomas ja terve aja sa põdesid, et nüüd Jeesus pahandab. Sest me JOOME, JERUUSALEMMAS!

Mina: Hahahaa! Sounds like us.

Mallu: Lõpuks tutvusime keldribaaris Jeesusega, ta ei olnud pahane. Sina tahtsid, et ma teeks teist 76 sõbrapilti. Et sa saaks pärast blogida, et astume korraks Jeruusalemma ja kohe Jeesusega sõber.

Mallu: Jeesus ütles ainult, et sa teda FB-s ei täägiks. Muuseas, ta oli kiilakas! MEELEGA. Et teda ära ei tuntaks. Tahaks nüüd minna Jeruusalemma jooma Jeesusega ja sinuga. See oli hea tripp. Maksis muuseas 42 eurot Estonian Airiga. Võtsime mõlemad SMS-laenu. Jeesus tegi seda maha hiljem. :(((

Mina: Krt miski talle ka ei meeldi. Visaku pappi siis!

Mallu: Arvab, et kuna jeesus, siis võib alati möliseda :S

Mallu: Ta tegi jooke välja. VEINI. Aga ei pannud tähele, kas ostis või muutis ise veest.

Mina: No raudselt veest. Ihnur.

Mallu. Tüüpiline Jeesus… Ausalt, lood tema “jumalikkusest” on üle pingutatud. Lihtsalt üks “know it all” vend, kelle isa juhuslikult jumal on. Kiilakas vend. Meenutab nats hõlstis neonatsi…

Mallu: Oleks mingi firmajuht, ma saaks aru…

Millega sina asendasid Google Readeri?

Argielu 10 Replies

Teadupoolest paneb Google oma riideri uksed 1. juulil kinni. Esiteks ma muidugi pahandasin, sest ma olen ikkagi hinges vana tige penskar, kellele muutused ei meeldi. Aga kui natuke ringi vaatasin, et mille vastu Google Reader vahetada, siis ei saanud ma ausalt öeldes aru, MIS VÄGI mind selle riideri küljes kõik need aastad kinni hoidis – eriti, kui nad sheerimise võimaluse ära kaotasid.

Nüüd on mul uus uhke ja särav RSS-lugeja Feedly, mida ma suisa ARMASTAN. Tal on nii palju kellasid ja vilesid ning lihtsalt nii mõnus kasutajaliides, et ma olen päris rahul, et Readeri kinnipanek mind Feedly juurde juhatas. No vaadake vaid seda.

Kuna tänapäeval on enamik RSSi contenti visuaalne ja pildid on aina olulisemad, siis meeldib mulle väga, et saan erinevate kaustade/blogide/feedide lehed vastavalt sellele sättida. Kui enne pidin retseptid läbi klikkima, siis nüüd on nende kaust mul ajakirja-vaatele seadistatud, nii et värske ja isuäratav kohe silme ees.

Siin ma olen juba taustavärvi ära muutnud, just for kicks. Tegelikult tahtsin näidata, kui fantastiliselt lihtne on võrreldes GR-iga oma sisu sorteerida.

Mõnus on ka see, et on neli erinevat viisi, kuidas sa saad värske sisu kuvada – ainult pealkirjadena (GR stiilis), ajakirja-stiilis, täispostitustena või kaartidena. Mulle meeldib olenevalt sisust kord üks, kord teine – blogijad, kes pea alati lisavad postitustele pildid, võidavad minu riideris väga kaardivaatest:

Ajalehtedekaust ja huumorikategooria aga sobivad loomulikult kõige paremini kokku ajakirja-vaatega:

Ning vähemoluline pole ka see, et Feedlyl on super Androidi-äpp. Riideri oma ma põhimõtteliselt ei kasutanud, sest see oli kohutavalt tüütu minu sadade feedide sortimise jaoks. Teadupoolest on mul väga partikulaarne järjekord, kuidas ma oma igapäevast internetti loen. Feedly Androidis laseb seda mul teha, lisaks näeb välja ilus, puhas ja on sealgi oma käe järgi sätitav, nii et sisuliselt annab Feedly võimaluse oma lemmikblogidest ja -saitidest iseendale ajakiri koostada. Asi, mis riideriga võimatu oli.

Lisaks on Feedlyl ühe nupulevajutusega jagamise süsteem – miski meeldib, muudkui sheeri maailmagaga. Või salvesta endale mugavalt asjad hiljem ülelugemiseks, saad lisada ka silte. Ma arvan, et siia kolib üle ka mu Deliciouse lingikogu.

Selline on Feedly Androidis (kaks ülemist pilti).

Aga kõige mõnnam on see, et ma ei pea enam nende blogipostide või artiklite, mille omanikud on neist ainult riiderites katkendeid jaganud, lugemiseks minema riiderist välja originaalsaidile. Selle asemel saan ma mugavalt kohe Feedly hüpikaknaga sisu ära lugeda. ÕUDSELT MÕNUS. Ma ei kannata seda, kui riiderisse saadetakse ainult katkend. Ma mõistan, MIKS seda tehakse (et saada täpsemat statistikat lugejatest + klikke lehele), aga jube tüütu. Feedly preview-nupp päästab hädast!

Milline on teie eelistatud RSS-lugeja? Miks?

Lõuna ehk kuidas mehed on alati kõiges süüdi

Argielu 12 Replies

image

Eelmine nädal oli äärmiselt produktiivne: seksisin unes prints Williamiga, käisin emadepäeva puhul spas, grillisin, pesin kolmandik aknaid, panin tolmuimeja (kogemata) põlema (st ta ise läks), lugesin hunnikute viisi tudengite töid ja kandideerisin umbes miljonisse kohta tööle.

See nädal tõotab tulla veelgi produktiivsem. Esmaspäev juba algas paljutõotavalt. Nimelt ostsin paar päeva tagasi turult baklažaani. Pole seda vist isegi kunagi teinud ise, söönud aga küll.

Nojah, aga mis edasi? Küsisin sõbralt, mis pommuga pihta hakata (sellelt samalt, kes Mehesõna taga on) (ps! küsige talt veel midagi, varsti tuleb uus postitus!) (Aga ärge baklažaani kohta midagi parem küsige, sest…) …mille peale ta teatas: “Fuck if I know.”

A see-eest teadis ta, kes vormeli võitis. ASI SEEGI.

Guugeldasin veits, sain teada, et baklažaan tuleks enne soolaga üle piserdada ja siis rohke õli sees ära praadida. Teisele pannile panin sibulad, magusa paprika ja kirsstomatid, ahju chorizo-vorstid ja kujutlesin juba ette, kui suurepärane lõunasöök meil täna olema saab.

Spoilerina võib öelda, et pommu ja kõik muu maitsesid absoluutselt fantastiliselt, aga selle peale kulus pool pudelit õli, lisaks oli kogu korter tossu täis ja minu meelest on selle eest ainuisiklikult vastutav Härra Vormel. Teda päästis ainult see, et kogu kupatus tuli tõesti meeliülendav.

Mehed, ma ütlen.

Hiljem. Meenus, et kõige olulisem seik eelmisest nädalast oli hoopis see, et kohtusin Nõmme Kiisumarketis puhtehtsa maoga! Mingi mees oli tal ka kaasas. Kahju, et pilti ei taibanud teha.

MEHESÕNA: Mida mehed kardavad? Näokreeme?

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 6 Replies

Mulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!


Mida mehed kardavad? Mehed tunduvad kartvat nii vähe – või ei näita nad seda välja?

Meestel on hirme sama palju kui naistel ning need erinevad sama palju indiviidipõhiselt kui õrnema sugupoole esindajatel. Ise kuulun veel selle põlvkonna hulka, kus sisendati maast madalast mantrat, et kardame me kõik, kuid vaprus on hirmudest olenemata edasi tegutseda. Omamoodi sotsiaalne surve on ka meie ühiskonnas olemas: mehed peavad ju olema siiski mehed! Kuigi viimasel ajal on see nõue aina skisofreenilisem – peame olema sisuliselt emotsionaalsed sotsiopaadid, mis aga on oksüümoron.

Kui mees ütleb, et ta petab oma naist sellepärast, et meelde tuleks, kui hea ikka oma naine on – kui suur load of bullshit see 10 palli skaalal on? Või mis värk sellega ikka mehe vaatenurgast on?

Nii rumalat põhjendust pole ma oma elu jooksul veel kordagi kuulnud, igastahes lõhkusid sa ära mu bullshiti skaala. Petmiseks on mitmesuguseid põhjuseid ja veel rohkem põhjendusi, aga see on praktiliselt sama jabur, kui viriseda mugavate pükste kandmise üle kodustes oludes.

Miks on nii raske saada mehi näokreeme kasutama, muudest ilutoodetest rääkimata! On siis raske see kreem näkku läratada või?

Lühike vastus: jah.
Pikk vastus: jah, kurat.