Lugesin sõbrantsi lingitud artiklit “I Don’t Shave” ja see pani mõtlema. Kui on üldse midagi, mida ma naiseks olemise juures vihkan, siis on see karvutustamisprotsess. Ma jälestan kulmude kitkumist, kuid olen seda ometi umbes 14 aastat teinud. Ma vihkan, et suviti tunnen ma survet ka kõik need üheksa heledat jalakarva ära depileerida. Ma vihkan, et ma pean käsipagasiga välismaale sõites tegema väljamineku ja ostma raseerija, sellepärast et RASEERIMA PEAB.

Ja ma vihkan, et mu nahale see üldse ei meeldi, koguaeg on mingi häda. Ja ma vihkan, et mul on elus olnud kordi, kus mõni peabki vajalikuks seda kommenteerida, kuidas ma täpselt šeivitud olen. Või pole. (Oo õudust! Teinekord ka pole! WOULD SOMEONE THINK OF THE… erm…)

Muidugi, need vennad on ässhõulid, seda muidugi. See on faking minu enda keha ja ainult minult on õigus otsustada, kuidas ma temaga ringi käin. Tahan šeivin, tahan ei šeivi. Tahan, teen trenni, kui ei taha, ei tee. Tahan, saan lapse, kui ei taha, siis ei saa. Tahan, kasvatan kulmud monobrauks, tahan, ei kasvata…

Aga oleks see vaid nii, eks. Asi polegi ehk niivõrd kuttides, kas pole? Kõige rohkem on ikka torganud see üks kord, kui sõbrants ehmunult küsis, mis küll mu kulmudega juhtunud on (kui ma imiku kõrvalt vabshee ära unustasin, et äkki peaks kitkuma ka). Ja ma mäletan, kuidas ükskord käisime saunas ning sõbranna tundis piinlikkust, hakkas vabandama: “Sorri, jaa, ma tean, et ma ei ole jõudnud šeivida…”

Jeesus, naised, need on ju kõigest karvad! Kõigil nad kasvavad, mõnel vähem, teisel rohkem. Mõni kannatab raseerimist hästi, mõnele meeldivad kiilakamat sorti “soengud” – aga palun, laske käia! Aga ärgem tundkem end süüdi, kui me tunneme, et seekord ei viitsi. Kas see oleks võimalik?

Pigem mitte. Ja seda artikli autor ju küsiski – kuidas me ometi oleme jõudnud punkti, kus midagi, mis on keha juures loomulik – ja seda iga keha juures – on naiste jaoks by default midagi, mida tuleb häbeneda, varjata, esimesel võimalusel maha lõigata…

Nojah, küsimus on esteetikas. Aga erinevad inimesed peavad esteetiliseks erinevaid asju. Mul näiteks on alati olnud tõrge liiga pikkade juustega meeste vastu. No ja siis? See, et MUL on tõrge, ei ole mitte kuidagi nende probleem. Neil on õigus teha oma juustega, mida nad tahavad ja see on täiesti fain. Ma ei tuleks selle pealegi, et kellelegi minna soenguvalikut ette heitma. Ja kui mulle inimene meeldib, siis ma ausalt öeldes ei pane seda isegi tähele, millised on tema soengu- või raseerimisvalikud. Teine lugu on silmarõõmudega, aga kui aus olla, siis ega silmarõõm saab ikka silmarõõmuks ju siis, kui ta klapib algusest peale. Mitte nii, et oh, kena kutt, aga ta peaks muutma enda juures seda ja seda ja seda ja natuke toda ka…

Aga noh, mis sellest kõigest ikka. Mõnedele meeldib üks, teistele teine. Aga nagu paljude asjadega siin ilmas kipub sageli peale jääma arvamus, et kõik peaksid tegema ühtemoodi, nii nagu “on õige” ja “kõlbab”…

Niisiis, šeivima?

Ma olen sisuliselt seitse aastat järjest mittevallaline olnud ja nüüd, lähenedes ettevaatlikult taas sellele merele, kus väidetavalt tuhandeid adekvaatseid kalu pidavat ujuma, on hakanud mulle taas meenuma, kui faking õudne on vahepeal olla vallaline naine.

Ja selles valguses tundub aina üllatavam, et kuidas kurat inimesed üldse suhetesse satuvad ja neid hoida õnnestub, kui kogu see deitimise mäng on üks terror kuubis.

Peamine mure vaat et pea kõigil mu vallalistel sõbrantsidel on see, et mehed on tuttavaks saades ja niisama heade sõpsidena täiega normaalsed düüdid. Nendega saab nalja ja rääkida kasvõi hommikutundideni suhetest, elust, Gagarinist ja relatiivsusteooriast. Oo, mõtled sa. Küll on vahva sõber! Ja vaat kui kelmikalt teinekord naeratab…

Üks asi viib teiseni, ühel kuumal ööl jõuate voodisse ja järgmine päev hakkab tants ja trall  pihta. Sest seesama mees, kes alles oli supercool, muutub dr Jekyllist mr Hyde’iks ja ainus, mis sa teha saad, on hoida kahe käega pead kinni ja röökida: “MIDA FAKKI SEE VEEL TÄHENDAB?!”

Ja hakkab peale mingi sõnumite ja vaikimiste dešifreerimine. Kõigepealt muidugi oled sa ise segaduses, sest ei saa täpselt aru, kuidas peaksid nüüd edasi käituma. Ükskõik, mida sa kutist ka ei tahaks (üldiselt on variandid: a) sa tahtsidki üheöösuhet, b) sa tahad niisama hängida ja bängida, aga mitte suhet, c) sa tahaks full on ära crushida, ja võib-olla liikuda suhte poole), on peaaegu võimatu aru saada, kuidas sa peaks pärast seksi edasi käituma.

Sest OBVIOUSLY selle lihtsalt välja ütlemine ei tööta. Oh, proovida võib muidugi, aga kutt hakkab üldiselt ikka veidralt käituma. Mis kõige imelikum – KA SIIS, KUI TA TAHAB SAMA ASJA.

Mingil veidral põhjusel kipuvad tüübid lihtsalt ära kaduma, või siis suvalistel aegadel täiesti suvalisi lauseid fesaris ütlema ja sina istud, nagu mingi loll, vahid ta rohelist lollakat online tulukest ja mõtled, et kas on okei temaga rääkima hakata või mitte. Äkki ta arvab, et ma olen saiko? Äkki ta arvab, et kui ma nüüd talle naljaka pildi saadan, tähendab see kindlasti, et ma tahan suhet? Olgugi, et alles nädal tagasi vahetasite te koguaeg naljakaid pilte ja absull ei mõelnud keegi üle.

Kogud ennast, saadad lingi teele, istud kaks tundi ja vahid seda lollakat √ märki, mis näitab, et ta on FAKING NÄINUD SU TEKSTI, aga lihtsalt pole vastanud. Miks?!

Ja kolm närvilist tundi hiljem, kui sa oled ära närinud kõik oma küüned, koristanud ära kogu korteri, kirjutanud valmis viisteist romaani ja kandideerinud peaministriks, vastab ta sulle: “Hehe.”

PUNKTIGA.

Eriti loll on see, et kogu draama jääks ära, kui inimene suudaks suu lahti teha ja öelda, et olks, kuule, oli tore, aga ma ei viitsi suga enam hängida (ega bängida). Toodles!

Ja mure lahendatud! Ok, on küll meganõme, kui keegi sulle ära ütleb. ERITI siis, kui sa ise teda ka väga ei tahtnud või sul oligi üheöökas plaanis, sest sa poleks hakanud üldse üle mõtlema, kui ta oleks kohe suutnud sulle vastu öelda, et jajaa, oleme samal meelel. Ketrama hakkas asi ikka siis, kui ta mingit müstikasuhtlemist tegema hakkas, selle asemel, et lihtsalt ära öelda.

Aga vähemalt sa nüüd tead. Ja saad oma peaministrikarjäärile rahus pühenduda.

MIS SUL ALGUSEST SAATI JU PLAANIS OLIGI.

Kuid ei, ikka oli vaja mingite imelikke “olen-ei ole-räägin-ei räägi-tekstin-ei vasta su messidele” tiinekamänge mängida.

Siis on muidugi nõmedam, kui sa olidki ära crushinud ja veits juba peas planeerisid pulmi, vabal ajal harjutasid uut allkirja ning tegid Beebicenterisse kliendikaardi. See juhtub tavaliselt siis, kui kutt justkui mõista annab, et jee, ka sina meeldid talle täitsa hästi. Kohtute veel paar korda, kõik on übernunnu, isegi käite teineteise sõpradega istumas ja nii, kõik tundub paljulubav.

Ja siis kaob kutt päevadeks lambist lihtsalt ära.

Okei, mõtled sa. No TEGELIKULT meil ju mingeid kohustusi omavahel polnudki, me ju ei RÄÄKINUD, et mis värk see on… Aga no miks ta peab siis käituma, nagu oleks mingi värk? Raske siis öelda, et oh, näed, sa mulle ajatäide, mis siis, et armas ja tore ja klapp on ka olemas. Sa saaksid temast aru, kui ta vaid vaevuks ütlema, et ta ongi selline non-committal type, kes midagi tõsist ei oska/taha/suuda/viitsi. Davai, sotid selged! Ei taha, siis ei taha.

Kuidas kogu sellest sasipuntrast kooruvad suhted, kus kõik asjad avatult omavahel läbi räägitakse? Aga kooruvad, sest need suhted on olemas! Olen oma ihusilmaga näinud! Täiega veider.

Mating habits of Earth humans.

Totaalselt veidrad oleme ikka.