Mu sees on mingi kummaline vaikus ja ma ei saa aru, millega tegemist on.
Astroloogiliselt oleme me muidugi hetkel ajas, kus ühest küljest ongi sissevaatamise aeg (tervist, igasuvised retrograadid + vahelduseks ka Veenuse Rx), aga teisalt peaks olema ka rämedate elumuutuste aeg (Põhjasõlmed vahetavad märke ning järgmise 1,5 aasta suunad hakkavad selguma). Ja kui üldiselt elan ma üsna kooskõlas erinevate astroloogiliste protsessidega (Kuukalendrit võib minu tsükli järgi paika panna küll), siis praegu on juba nädalaid kestev vaikus ja ma ei saa üldse aru, milles asi on.
Mõnes mõttes on see minu häiritus sellest vaikusest ka vist natuke selle toksilise “areneme ja kasvame” kultuuri osa, kui IGA SEKUND peab midagi õppima ja kui seda ei toimu, siis oled justkui läbi kukkunud. Ma saan ratsionaalselt aru küll, et vahepeal on täiesti okei lihtsalt elada ja mitte igast asjast õppetundi otsida või mitte igat asja ümber mõtestada, aga millegipärast siiski tundub, et kui ma juba pean end selliseks spirituaalseks pifiks, kelle jaoks juhuseid pole ja kes universumisse usub, siis järelikult on selles vaikuses midagi väära, järelikult on mingi paus juhtunud. Ja kas see paus siis on mõttega või lihtsalt oodatakse (ärge küsige, kes täpselt ootab, ega ma ise ka ei tea), mil ma lõpuks aru saan, kus ma valesti keerasin ja kus pean jälle õige raja peale keerama. Või siis milles täpselt asi on? Kelle poole ma saaks palun pöörduda ja andmepäringu esitada ses osas?
Võibolla on asi ka mu diagnoosis, sest kuigi ma olen aastaid medikeeritud ja üsna stabiilne, tunnetan ma alati ära, millal on kuskil seal all kergem maaniaperiood ja millal depressiivsem aeg. Ning jah, terve see sügistalv olin ma päriselt depressioonis, see ikka tuli nii FULL BLOWN hooga, et võttis hinge kinni. Kui ma ükskord taastusin ning korraks jälle kõrgematesse sfääridesse oma vaimse seisuga jõudsin, oli vabanemine imeline, mulle jälle meenus, mis tunne on, kui pea on selge, kui mõtted jooksevad, kui elu vastu on uudishimu ja kirg.
Ja siis saabus vaikus. (Enne saabus kuumalaine, siis saabus vaikus.)
See on kohutavalt häiriv.
Ma olin selleks nädalaks teinud endale ka palju plaane – pidin kokku saama mitmete sõpradega, kellega minema lõunale, kellega kohtuma pärast tööd. Lohutasin end, et olgu, sel nädalal läheb elu jälle käima, murran vaikusest välja. Kontoris on küll remondieelne segadus, aga mõned üksikud inimesed siiski on ka seal, ja kontoris on ikka parem kui kodukontoris. Vähemalt vaikuse/mittevaikuse skaalal.
Ja siis läks eile kontorist ära sõites mootorituli põlema, mis ühtlasi tähendas kõikide kokkulepete ülesütlemist ja minu sunniviisilist kodukontorisse taandumist, kuniks töökoda asja üle vaatab ja teada annab, kui suure hulga oma säästukontolt sel korral välja kandma pean.
Kuna ma juhustesse ei usu, siis tundub seegi nagu mingi meelega seatud asi. Et ma ikkagi pean praegu vaikuses istuma ja võibolla püüdma selgeks teha, kas on midagi, mida ma väldin? Mingid tunded, millele ma ei taha otsa vaadata? Mingi arusaamine, milleni ma veel jõudnud pole? St, eks neid arusaamisi ole ilmselt tuhandeid ja kõigini ei saagi korraga jõuda. Aga on näriv tunne, et ma olen midagi tähelepanuta jätnud.
Muidugi võiks selle introspektsiooni asemel tegeleda lihtsalt asjadega. Ma ei tea, teha sporti, veeta lapsega aega, koristada, värvida radikaid, teha “Kikimooride” kaevetöid, korrastada albumeid, lugeda… Eks ma muidugi üht-teist neist asjadest teen ka, aga see tundub nagu… distraction. Et tegelikult peaksin ma vaatama kuhugi mujale, aga mu pilgule ei näidata seda, mida ma nägema pean.
Lõppeks tekib küsimus, et kas inimesed, kes on neurotüüpilise(ma)d – kas nemad elavad sellise vaikusega koguaeg? Et kui ei olegi peas tuhandet mõtet ja asja, arusaamist ja märkamist, ahhaa-momente, vaimustumisi… Lihtsalt ärkadki üles, sööd võileiba, võtad arvuti, teed tööd, paned arvuti kinni, teed süüa, loed, lähed magama. Ja kõik on selline rahulik ja tasa?
Muidugi, tõenäoliselt on kõik väga normaalne ja tegemist on hariliku suvise madalperioodiga, karantiini järellainetusega, katastroofimaailmaga, milles elades püüame normaalsust leida ja hoida. Ses suhtes ei peaks vist enda suhtes väga karm olema, et koguaeg ei oska või suuda olla vaimustuses ja optimistlik (ja täpsustan, et ma pole ka pessimistlik, mul reaalselt on tühjus, neutraalne tühjus). Aga mina ju ise tean, et ma pole praegu päris mina ise…
…mis muidugi nüüd tekitab minus väikese arusaamise, et terve sügistalv polnud ma mina ise ja ongi vist liig nõuda, et ma oleksin tagasi mina ise selles tähenduses, kes ma enne seda sügistalve olin. Selleks ma tagasi ei saagi, liiga palju juhtus. Äkki siis see ongi mingi kookoniperiood, kuniks pusletükid paika kukuvad ja juured uues minas natuke paremini paika saavad?
Ah, kes teab. Vanasti oli nii, et kui ma blogisse kurtma tulin, siis järgmine päev oli selgus käes. Vaatame, kas sel korral ka nii läheb. Fingers crossed.
Käisin eile kodupoes ja põrkasin naabrinaisega kokku. Mitte OG Naabrinaisega, vaid naabrinaisega, kes praegu mul kõrvalkorteris elab. Ta on üks hullult vahva tegelane, kes on mul olnud nõu ja jõuga mõnikord abiks, kuid peamiselt on mul lihtsalt mõnus tunne, et seina taga elab üks tore inimene, kelle võtmete kõlistamist ma õhtutel, kui ta koju jõuab, läbi seina kuulen.
“Noh, mis sina siin teed!” hõikas ta rõõmsalt ja sai vist siis ka ise aru, kui jabur see küsimus oli. “Käisin sööki ostmas! Ja sina?” “Tead, ma olin vahepeal kaks nädalat Võrus ja nüüd sain aru, et tuleb ka vist sööki muretseda,” ütles ta naerdes ja kogu vestluse absurdsus jõudis meile mõlemale kohale. “Mul on tunne, et see on üks tähtsamaid ja sügavamaid vestlusi, mis oleme iial pidanud,” tõdesin. “Absoluutselt!” “Mõtle, milline inimlik mõõde!” “Jätkame järgmisel korral!”
Ja läinud ta oligi, mina kõndisin naerdes auto (ristinimega Dolly Parton) poole. Kodupood, jäin mõtlema. Nojah, Keila Selver justkui ongi kodupood. Rõõmu kaubamaja ka. Ja siis on kodupoed need Klooga väikepoed ju muidugi ka.
Üleüldse see kloogapifi identiteet on üks kummaline asi. Ma justkui kuulun nii paljudesse kohtadesse korraga ja nii paljud kandid on mu kodukandid. Kodune on Keila, vähemalt teatud trajektoorid. Kodune on Klooga, kodune on Maakri, kuhu pea iga päev tööle sõidan. Kodune on rong, mis ometi ju ei seisa paigal, ja kodune on Saaremaa, sest seal pean saama käia vähemalt kord kuus.
Minu jaoks on elu aeg kuidagi see identiteediküsimus nii tähtis olnud ja nüüd on naljakas tõdeda, et identiteet on nii killustunud. Ja see pole üldse halb asi, kui ehk vaid ma ise natuke paremini hoomaksin, et see, et ma olen nagu kõikjal ja justkui ei kusagil, ei tee mind nähtamatuks.
Näiteks oli mul kümme aastat tagasi Kloogale kolides tunne, et ma olen anonüümne, siin on hea rahulik ja vaikne ja mitte keegi ei tea, kes ma olen. See illusioon hakkas purunema üsna pea, peamiselt siis, kui Mila lasteaias hakkas käima ja ma hakkasin kohalike kloogakatega rohkem suhtlema. Nüüd ei pane mind enam imestama, kui naabrinaine kõrvalmajast, Mila sõbranna ema või poemüüja märgivad, et nägid üht või teist asja mu Tiktokis või Instagramis ja on JUBA AMMU kursis sellega, mida ma jutujätkuks rääkida üritan.
Leida anonüümsust väikses kohas on muidugi eriline naiivsus. Eriti, kui siin elamise ajalukku kuulub ka üks saiko-eks, kellele pidin ükskord politsei kutsuma, sest ta lihtsalt röökis öösel maja ümber…
…aga see on juba lugu mõneks järgmiseks korraks.
Ma nüüd lähen Laulasmaale sööma, mis on kah justkui kodukant. Pealegi on see üks lähim koht, kus saab väljas süüa ja täna on ikkagi ju reede ja lapsel on kodus nii igav, et ta hakkab mõistus kaotama, nii et ma vähemalt üritan.
Hiljem…
Tulin just linnast Milat külla viimast ning minu ees keeras hoovi peale alumise korruse Larissa. Parkisin ära, ta oli just parasjagu pagasnikust suuri toidukotte välja tõstmas, kui tere hõikasin.
“Issand, jälle pidin ostma süüa! Miks ei võiks olla nii, et me sööme ainult korra nädalas kõhud täis ja ei pea iga päev poes käima ja süüa ostma?!” ahastas ta.
“Mis tunne sul on, kui Kristinka Instagrami postitab stoorisid sellest, et “Naistejuttudel” läheb nii hästi ja sind alati ära täägib?” küsis A. ühel õhtul, kui olime väljas drinkidel.
See lause iseenesest on juba nii eksitav, et lubage, ma selgitan konteksti. Kogu see drinkideasi sai kalendrisse pandud kui just mitte veel siis, kui ta rase oli – A. siis, mitte Kristinka – aga peaaegu nii pika etteteatamisega küll. Et ükskord tuleb aega, jõuab aega, kui A. pole enam rase ja saab tulla üheks korraks õue. Ja mina, kes ma pole rase olnud juba 13 aastat, ei tohi kasutada ükski kord vabanduseks seda, et ma elan maal ja ei viiiiiiitsi ju linna tulla õhtul. Nii et me panime mitu kuud varem selle päeva kalendrisse, mina veel sätitasin nii, et oleks päev enne puhkusele minekut, viimane puhkuse-eelne päev pidi niikuinii mööduma kodukontoris rahulikult arveid tehes ja memo kirjutades ja viimaseid otsi sõlmides.
Siis aga selgus, et hoopiski tuleb võibolla tähtsale pitch’ile minna ja pidin kahjatsustundega (ausalt, ma arvan, et väänutasin meeleheitest ka käsi) A.-le teatama, et vot kahjuks jäävad meie dringid kas üldse ära või maksimaalselt põgusaks, sest ma pean kindlasti jõudma kaheksasele rongile – hiljemalt!!! – et olla reedel kenasti pitšivalmis (mitte segamini ajada teise hariliku valmidusega, bitchivalmidusega). A. haaras (tõenäoliselt) paremalt voodoo-nuku ja hakkas sellesse nõelu ajama, või otsis sahtlist välja sõbrannanduslepingu, et sellega Tartu-Võru rahukohtusse hakata kõndima, sest selline jutt oli absoluutselt MITTE AKTSEPTAABEL.
Mina muidugi mõistsin seda ja mõistsin ka, et okei, töö on tõesti tähtis ja nii; ja Elroni rongid käivad tõesti täiesti ebamõistlikult Klooga vahet (viimane läheb linnast kell 21.17! 21.17 ei lõppe teatrietendusedki! Mitte et ma teatris käiks, aga ASI ON PÕHIMÕTTES); aga kas ma tõesti siis loobun deidist sõbrannaga, keda ma niigi näen kord kvartalis HEAL JUHUL?
(Õnneks kõik lahenes nii, et pitch lükkus edasi ja ma jõudsin viimase rongi peale ka kenasti, ja nüüd, suure ringiga, oleme me taas loo alguses.)
“Hmm,” pühkisin huulelt higi, sest tegemist oli ühega neist rõvedatest päevadest, mida suurem osa eestlasi näib armastavat ja hellitlevalt suveks nimetab. Me muidugi istusime ka asfaldidžunglis, kohas, mille nimi puhtjuhuslikult, on kah Tšungel. “Tead, sellega on nagu Tartuga. Ja Tartuga on mul selline suhe nagu eksiga, kelle ma ise maha jätsin, ja kel läheb nüüd ilma minuta nii hästi. Ja tegelt oled nagu sitaks rõõmus selle üle, et tal läheb hästi. Ja sa tead, et sa ISE jätsid sa maha – olgu siis põhjuseks kas elu paratamatused või tõsiasi, et te olite lahku kasvanud – aga ikka teeb vahel veits haiget, kui sa näed, kui hästi tal läheb ilma sinuta.” “Oh, päris hästi öeldud,” ütles Maia, sest ma tahan siin ära märkida, et Maia oli ka seal laua taga ja ma polnud teda näinud mitu aastat.
Nüüd, Triinu kommentaarile eelmise postituse all vastates, mõtlesin sellele. Et tahaks Lõuna-Eestisse armastuskirju saata, aga ise olen ma end sealt nii ära lõiganud. Ja päriselt ka on valus Tartus käia, päriselt ka on valus näha, kui kuradi äge seal kõik on, ja see kõik on ilma minuta. Ja tegelt on nii hea meel selle üle, Tartu on täiega väärt seda, et ta niimoodi õitseks ja õilmitseks. Väga veider on see emotsionaalne side kohtadega.
Podcastist rääkides, siis “Naistejuttudega” on natuke vähem emotsionaalne see side. Kristinkat armastan palavalt ja tean, et ta teeb seda saadet edasi nii, nagu see saade peab edasi minema. Mina – igivallaline – olin juba ausalt ära tüdinenud neist suhtejuttudest, sest eks teoorias ole ma alati kõva olnud, praktikas vähem ja praegu pole nagu praktiseeridagi midagi. Tähendab, suhteid on palju, mida ma praktiseerin ja kultiveerin ja kus ma teadlikult intiimsusesse ja lähedusse panustan. Aga ma mõtlesin hetkel paarisuhet.
Pealegi tähendas meediamajast lahkumine, et ma siiski pidin enda loodud brändid maha jätma, see on üks keeruline õiguslik küsimus (või isegi vähemkeeruline) – ja tegelikult oleksin ma võinud igast asju jätkata, kätt poleks ette pandud. Aga ma lõpetasin, sest ma ei tahtnud enam, ma olin väsinud. Tahan teha oma krimi ja para ja krimi ja para ja veits eso ja… Ja kirjutada tegelt tahaks, eks.
Sest natuke tekkis “Naistejuttudega” ka see efekt, mis kunagi tekkis Dakiblogiga – et endal hakkas enda häälest halb juba. Et kaua võib üks mutt mölada. Palju on mul ikkagi öelda kõige kohta? Tuleb muidugi välja, et PALJU, aga kas alati kõike peab siis ütlema, rääkima, kirjutama?
Praegu tundub podcastide plaanis olevat paras tasakaal. Saan teha neid asju, mille suhtes on tõeline hüperfookus ja superuudishimu (“Kikimoorid” ja sodiaak ja kosmos), paraja tasakaaluga loba osas (“Mis värk sellega on?”). Aga tundes ennast, siis küllap ma varsti mõne uue podcasti jälle leiutan.
Armastuskirjade osas aga, mida Lõuna-Eestisse saata, pean natuke aru pidama. Välitöödele minema, nii-öelda.
“Millal sa ükskord uuesti blogima hakkad?” lajatas Mallu laupäeval, kui tema ülimõnusal rohelisel diivanil juttu ajasime ja õhtut öösse veeretasime. Kortsutasin kulmu. Nojah, ma ju ammu plaanisin. Lubasin endale, et kui tööd vahetan ja kirjutamisjaks enam online’i täis kirjutamise peale ei lähe, siis oi kuidas hakkan jälle blogima!
Siis oli see sisseelamisaeg ja avastamine, KUI intensiivne päriselt ärimaailm olla võib. (Ma nagu arvasin, et olen selleks valmis, sest kui sa elad uudistetoimetuse rütmis, tundub sulle, et su elu ja töö ongi väga intensiivne ja kuigi ma ei olnud enam aastaid trükitähtajapiff, tekib siiski meediamajas töötades mingi veider mull – sina justkui oled seal mullis sees ja kõik teised on väljas, keegi teine ei saa aru, kui tähtsat tööd sa tegelikult ikkagi teed ja kui suur ja tähtis asi see ajakirjandus ikkagi on. Alles mullist välja saades perspektiiv natuke muutub.) (Ja mitte, et ma ei tahaks öelda, et ajakirjandus pole tähtis, absoluutselt on, neljas võim ja nii, demokraatia alustala, meelelahutus on samuti tähtis ja üleüldse on normaalne, et inimene leiab oma töös üles selle tähtsuse, miks ta seda teeb ja mida ta maailmale annab, aga see mull, see on üks omalaadne asi, mis meediamajas tekib, ehk kirjutan sellest mõni teine kord.)
Ühesõnaga, siis oli see sisseelamisaeg ja hanked ja raportid ja SLAIDID-SLAIDID-SLAIDID ja kõik oli intensiivne ja äge ja põnev ja blogi mõte ununes sootuks.
“Jah, Mallul on õigus, hakka ometi uuesti kirjutama,” ütles ka K., kui täna tema juures vastuvõtul käisin. Aknast paistis Keila keskväljak, inimesed tõttasid töölt koju, ja ma mõtlesin jälle kõigile neile vabandustele, miks ma pole kirjutada saanud.
Sest siis oli meil see talv, millest vana Daki oleks kirjutanud küll, siin oli palju meeleheidet ja hingevalu ja vana head depri-poissi ka, aga vot ei saanud kirjutada, sest mängus on ka teised inimesed, kes ei saa nõusolekut selleks anda, et ma nõnda avalikult kirjutaksin; pealegi nagu ei taha ka. Võiks ju mõelda, et olen selle KAHEKÜMNE AASTAGA, mis mul blogimise algusest kohe täitub, natuke arenenud ja oskan teistsuguseid tekste luua ja elu teistmoodi mõtestada, kui läbi pideva vigina ja hädaoru.
Aga no mida ma pean tegema, kui see elu on siuke hädaorg, eks ole.
Sõitsin K. juurest koju ja mõtlesin ka sellele, et olin ju Epule lubanud, et teen proovipeatükid. Olen nii palju sellele mõelnud, see projekt tundub, nagu võiks tõesti olla minu lugu rääkida, ja lõpuks andsin ka oma jah-sõna (vähemalt proovipeatükkideks), aga takerdusin kummalise probleemi otsa.
Ma nimelt… ei osanud enam kirjutama hakata.
Üks osa on seotud sellega, et mul on maru kehv mälu. (Selleks, hea lugeja, on tegelikult blogi pidamine väga kasulik. Saab asju näiteks järele vaadata. Aga olen ma siis selle peale viimastel aastatel väga mõelnud!) Aga teine oli… vist puhas kirjutamiskramp? Nii et ma sain aru – ma vist pean lihtsalt blogima hakkama. Sest kirjutamine, nagu ma alati kõigile ütlen, on oskus nagu iga teine ja oskused võivad minna rooste, kui pidevalt ei harjuta. Muidugi on mu töös ka ikka omajagu kirjutamist, aga (ilu)kirjanduslik tekst on ikka teine asi. Mitte, et blogi oleks ilukirjandus, aga no saate aru küll. Käeharjutused ja nii.
Nii et ma ei tea, kas see on nüüd mu tagasitulekupostitus, aga vähemalt kahel inimesel on nõudlus mu blogi järele. Kahe inimese nõudlus pole küll teab mis suur, aga ühel kolmandal inimesel on veel nõudlus.
Minul endal. Vist.
Nii palju asju on vaja läbi mõelda ja lahti sõlmida, ja varem on selleks alati kirjutamisteraapia sobinud. Äkki sobib nüüd ka.
Naaskel tuli meile Viljandi varjupaigast, kuuesest pesakonnast. Kolm olid mustakirjud, kolm punased. Ja ma nii väga tahtsin punast! Leidsime Kertuga imekombel kiirelt kodud ka ülejäänud tibudele (kuigi tõsi, selleks siiski tegi raskema töö Kertu ära), ja see väike värisev ja susisev Naaskel tuligi meie juurde. Esimese asjana pani ta kohe peitu ja see peitusemäng käis meil umbes viis päeva. Siiski õnnestus mul ta juba esimesel või teisel õhtul saada siiski rinnale ja nurruma ja see tunne oli võrratu! Siis sain aru, et kuigi ta on arglik, saab temast suur nurru- ja süleloom. Sussu, muide, pole senini suurem asi sülekass. Noh, nüüd on meil siis Naaskel neid ülesandeid täitmas.
Kui ma sain korraks hingata
Kuulasin “Kosmose peatuse” eelmise aastalõpu ennustusesaadet ja seal ütlesin (kuigi kollektiivile): “Oktoobris tundub sulle, et sul on väga raske ja sa ei saa enam hakkama. Sellisel juhul aga küsi abi emalt või kelleltki teiselt, kes sinu jaoks emarolli kehastab. Ta tuleb ja aitab. Tal võib isegi olla must kass!” Ja mu ema tuligi mulle oktoobris appi, jättes oma musta kassi kasuisa hooldada. See nädal oli nii vajalik – ma sain korraks hinge tõmmata ja üle pika aja tundsin, et äkki ma ikkagi saan selle kõigega hakkama. Nojah, eks me näe, kas saan ka, aga see hetk, kui sain korraks kaoses hingata, oli imeline.
Üks aprillipäev ja -õhtu
Me kondasime mööda metsi ja mereäärt, õhus oli nii tugevalt kevadet, et mantliga oli päikese käes palav. Ja siis kerisime me end mereäärses majakeses diivanile, rääkisime, seal oli vein ja hiinakas ja tarokaardid ja edasilükatud suudlused ja nende ootamine, ja siis nendesse uppumine. See oli üks ääretult ilus muinasjutt.
Kolm kõige sitemat hetke 2022
Hingetuks röökimas
Ma istusin autosse ja sõitsin, mu sees oli nii palju pettumust ja viha ja kurbust, et ma lihtsalt röökisin ja röökisin. Röökisin, kuniks hääl oli kähe ja enam midagi välja ei tulnud. Sõrmenukid roolirattal olid valged, sest pigistasin vihaselt ja kõvasti, ja siis röökisin veel, et lõpuks see röögatus pisaratesse sumbuks.
Sügistalv
Kogu see sügistalv oli üks pikk sitt hetk, pikk ja veniv, nätske ja lämmatav, otsa ja äärt sellel pole. Üle kümne aasta on esimene kord, kui mul pole jõulutunnet. Ja üle ma ei tea, mis aja, on esimene kord, kui mul pole kodus kuuske. Ma olen katki.
Luupainajad
Sel aastal olen pidanud harukordselt palju võitlema luupainajatega. Viimati üleüleeile.
Kolm lubadust iseendale aastaks 2023
Pariis
See vist ei üllata enam mitte kedagi, mind ennast ka mitte.
Usu
Ma loodan, et leian tee tagasi oma usuni.
Kannata
Ma loodan, et kui ma kannatan, siis lõpuks läheb paremaks.
Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
Ma enam ei alusta köögiremondiga.
Ma väga tahaks loota, et ma ei tunne enam sellist lootusetuse ja raevu kombot, nagu olen tundnud. Näen vaeva, et selle tundeni enam mitte jõuda.
Proovin mitte öelda jah, kui keha ütleb “ei”.
Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2022
Aasta kassipoeg: Naaskel!
Aasta ellujääja: Nele
Aasta elupööraja: Lisette
… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:
Ma olen oma aastakokkuvõtetega totaalselt hiljaks jäänud – aga võibolla ei ole ka. Praegu on retrograadis nii Merkuur kui ka Marss, nii et ma olen täiesti rahul sellega, et kõik ei pea hakkama uuesti esmaspäeval. Et praegu on veel mõned nädalad olla selles sisevaatlusenergias, võtta kokku, mõtiskleda, olla tänulik, analüüsida, vaikselt sättida nina uutes suundades. Jah, nina võib sättida, aga sinna ei pea kohe tormama. Aega ju on.
Aga hakkame siiski asjaga pihta. Ma olen üksi kodus, Mila läks sõbranna juurde pühitsema, minu kõrval magab Naaskel ja telekas on pausi peal “Sõbrad”. Kana tuli ahjust, snäkid on laual, vein on klaasis, rituaalid on tehtud, nüüd siis veel blogirituaalid. Lesgo!
1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?
Ma osalesin Red Bull Lennupäeval. Ma reisisin üksi kolme lapsega. Ma jäin koroonasse. Ma käisin nii palju Soomes kui pole varem käinud. Ma tegin tööl asju, mida ma pole varem teinud. Ma hakkasin Genka ja Liisiga tegema podcasti.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Oma Pariisi-lubadust ma ei pidanud, aga annan selle uuesti. Ehk sel aastal? Eelmisel aastal lubasin end paremini ja teadlikumalt armastada. See tuli aasta esimeses pooles välja palju paremini kui teises pooles. Hetkel olen ma üsna eksinud ja saan läbi päevade tänu antidepressantidele – miski, mida pole 10 aastat vaja läinud. Aga ma luban, et ma jätkan tööd iseendaga ja sammun siit august valguse poole.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Tittesid mõned inimesed said, aga mitte esimese lähiringi omad. Samas on lootust!
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Suri armas vanaonu, suri Pussakas. Suri ka Taylor Hawkins, kes muidugi polnud lähedane, aga siiski… Raputavaid surmasid oli päris palju. Eriti palju surdi aasta viimastel päevadel.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022?
Ma soovisin jätkata retke Päris Oma Majakese suunas, kuid see siiski peatus. Selle asemel on mul uus köök, ja natuke rohkem vaba raha oli siiski ka. Soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka.
6. Mis riike külastasid?
Soomet, Saksamaad.
7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks?
2.09.2022 – lahkus Pussakas. 2.12.2022 – meie ellu tuli Naaskel.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Oeh, olles praeguses vaimses seisukorras võib tunduda, et suuri kordaminekuid nagu polnudki. Aga – ma olen ikka veel siin. See on juba suur asi.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Ma kukkusin läbi emana.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Ma olin koroonas, see oli päris rets. Füsioteraapias käin senimaani ja see on olnud üks mu elu parimaid otsuseid.
11. Möödunud aasta parim ost.
Seoses uue köögiga ostsin ma lõpuks endale blenderi ja uue pliidi ja need mõlemad on olnud suurepärased. Ostsin ka Estookini kunsti! Ja lõpuks uue madratsi! See viimane vist on tõesti viimaste aastate parim ost. Ahjaa, ja kompaktne AC on ka olnud elupäästja, kuigi ma ei ole suutnud õigesti seda toru aknast välja suunata ja ehitasin mingi pleedide ja teibiga lahenduse.
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Heidi. Ta on lihtsalt imeline. Lisette. Samuti, absoluutselt imeline. Üldse mu elus on imelised inimesed, olen väga tänulik.
Mis jäi söögist üle, see läks remonti. Annetustele.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Uue podcasti alustamine. “Külmavärinate” lõpetamine ja selle muundumine “Kikimoorideks”.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.
ii. kõhnem või paksem? Paksem.
iii. vaesem või rikkam? Rikkam.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Õigel ajal osanud peatuda.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Viibinud meeleheites.
20. Kas sa armusid aastal 2022?
Jah.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Oli üks, mille kohta ma lootsin, et see vaid üheöösuhteks ei jää, aga vahel on asjadel määratud nii minema.
22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
Jätkuvalt on mu sarjataldrik suhteliselt tühi, kuigi Investigation Discoveryt on saanud ikka tohutult vaadata. Soovitan nende “Faking It” sarja, ja minu jaoks muidugi ja “Portals to Hell” on väga äge. Aajaa, paranormaalsest hullult meeldis “28 Days” Netflixis.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Nope.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Lugesin peamiselt nö erialakirjandust (para, krimi, horo), aga Dave Grohli “Storyteller” oli ikkagi maailma parim. Hargla kokku pandud “Eesti nõiad” ka väga meeldis.
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Sel aastal kuulasin palju Ed Sheeranit, sest käisime ka tema kontserdil – suisa nii palju, et Food langesid mu Spotifys kuulatavuselt viiendale kohale! Ja Taylor Swifti kuulasime Milaga palju. Uutest avastustest… Palaye Royale ja Jacob Lee ehk? Oh, mis ma räägin, kõige ägedam avastus oli ju Dreadpin! Käisime seda musavideot Tartus filmimas ja see oli üks lahedamaid möödunud aasta tööpäevi.
26. Mida sa tahtsid ja said?
Uut kööki.
27. Mis oli selle aasta parim film?
Ma tean, et selleks on “Glass Onion”, kuigi ma plaanin seda alles homme vaadata. “Apteeker Melchiori” filmid ka väga meeldisid!
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Veetsin selle Olde Hansas, aga siis jäin kohe koroonasse ja õige päeva veetsin karantiinis ja isolatsioonis. Oli sellegipoolest päris armas kogu see lugu. Sain 38.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Kui ma poleks ära õppinud sõna “koolitõrge”.
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Ikka vana hea nõiamoorikleidid.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Lootus paremast tulevikust.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Dave Grohl, muidugi. Aga ka Lewis Capaldi, muide.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
“Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.” See oli mu möödunud aasta vastus ja jään selle üle, täpsustades vaid, et Ukraina sõda pole poliitika, vaid see on terror.
34. Keda igatsesid?
“Ma ei ole ehk teda veel kohanud, aga ma tean kaljukindlalt, et ta on olemas.” – Nii vastasin eelmisel aastal. Sel aastal oskan öelda, et ta on vist olemas küll, ja sai ka igatsetud.
35. Kes oli parim uus tutvus?
Neid oli nii palju, enamik seotud tööga. Aitäh teile!
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas.
Vahepeal tuleb lihtsalt läbi pressida, hambad ristis, ninast veri väljas, ja loota, et sa jõuad teisele poole välja.
Ma olen üle ma-ei-tea-kui-pika-aja üksinda laupäevaõhtul kodus. Muidugi olen ma teinud täna juba igasuguseid asju. Kõigepealt ma magasin üsna kaua, siis tegin arveid, siis tegin Notionit, siis tegin arvete saatmist, siis tegin veits slaide, siis toimetasin “Kosmose peatust” ja laadisin üles, siis tegin “Külmavärinate” saadet (muide, kas te Külmavärinad After Hoursist juba teate?), siis toimetasin “Külmavärinate” saadet (mis oli kõige lugudetihedam saade Külmakate ajaloos, üle kümne loo tuli kokku, mis tähendas ka hullu vaheklippide tsõksimist), siis toimetasin Külmakate artiklit, siis saatsin selle kõik ära, siis tegin süüa ja siis siis siis
Hakkasin juba vaatama kõike seda, mida olin endale auhinnaks salvestanud, et sel hetkel, kui saavad selleks nädalaks kõik kohustused tehtud, vajun ma lõpuks diivanile ja lasen Youtube’i Watch Later pleilisti käima.
Aga.
Käisin köögis ja kuulsin peas sõnu: “The one that got away.”
Ma ei tea täpselt, mida ma kirjutama pean, aga here goes.
Mul on olnud viimased nädalad mingi täiesti eripärane kriis – selline, kus kodused asjalood on paigast, kui tööl ei laabu üldse, kui kõik jookseb kokku ja ajus on vahemälu nii täis, et mitte miski uus mõte sinna ei mahu, vanadest rääkimata. Kui peab aina helistama ja koosolekuid tegema ja aina slaide looma ja parklates töötama ja alati, kogu aeg, on kuskil mingi kiire asi, mis tuleb kohe ära teha ja kogu aeg, alati, on kuskil mingi asi, mille ma olen ära unustanud. Ja ma olen olnud nii väsinud, mu aju on olnud nii väsinud, mu hing on olnud nii haige, ma olen tundnud, et ma ei saa hakkama enam ühelgi rindel, kus ma hakkama pean saama. Ma ei oska aidata oma last, ma ei ole tööl vormis, ma unustan, mul pole uusi ideid, mu saatesalvestused venivad või juhtub midagi ja salvestus tuleb edasi lükata, ma ei jaksa helistada perele või sõpradele ja… Noh, nagu Ylle FBs kommenteeris: head kriisi ei tasu raisku lasta.
Aga lõpuks täna on mul nüüd, lõpuks, kell 21.21 õhtul, tunne et: mul on peas ruumi. Ja sinna ruumi tuli millegipärast fraas the ones that got away.
On päris kindel, et olen oma marupika blogiajaloo jooksul sellise pealkirjaga postitusi teinud. Täna hüppasid meelde aga kõiksugused eksid ja südamevärinad, kes on korraks elust läbi libisenud ja siis läinud. Ehk on asi selles, et mitmel mu sõbrannal on käsil uue eluperioodi algus, ja see on olnud päästikuks, kes teab. Mis iganes see põhjus ka on – täna ma mõtlen teile, kes te olete mind puudutanud.
Oli see üks kohutavalt ilus naine, kellega oli meil palju natuke varastatud ilusaid hetki, ja see, mis ma tema vastu tundsin, hirmutas mind nii väga, et ma sõitsin tema juurest koju ja enam ei julgenudki talle kirjutada. Siis oli see üks pikka kasvu mees, kellele meeldis kanda juukseid väikeses krunnis kuklas ja mind nähes hüppas ta õhku ja lõi kandu kokku. Olen, muide, püüdnud seda hüpet ise korduvalt järele teha, aga minu keha jaoks mõjub gravitatsioon (hakkasin kirjutama grafitatsioon) ilmselt palju raskemini kui tema jaoks. They both got away.
Siis oli üks see teine naine, kellega ma käisin imelisel deidil, mis vist, ma hakkasin pärast mõtlema, kas oli üldse deit. Aga kui ma teda esimest korda Tinderis nägin, võttis ta mu hinge kinni ja ainus, mis ma suutsin mõelda, oli GAY PANIC GAY PANIC HELP
Aga lõpuks ta arvas, et äkki ta siiski on rohkem hetero kui keegi muu ja see oli täiesti okei. Mul lihtsalt on senimaani raskusi sellega, et lülitada end ümber sõbratasandile. Eriti, kui mul ei jää vanade sõpradegi jaoks piisavalt aega. Või energiat. Niisiis the one that got away.
Siis muidugi on kõik need shes and hers, hes and hims, theys and thems, kes mingil muul viisil on hinge puudutanud ja sa oled neist päevadest või õhtutest või öödest või varahommikutest kõndinud ära natuke parema inimesena, mõeldes – ma võiksin sellega ära harjuda. Aga kuidagi läheb ikkagi nii, et elu läheb vana rada mööda edasi and they all get away ja tegelikult ju nii peabki minema. Me kõik oleme siin maailmas põhjusega ja vahel selle ühe konkreetse inimese eesmärk ehk ongi vaid põgusalt su elu ja sisemaailma puudutada, ja siis edasi lennelda, järgmiste tegude, suurte tegude poole.
Jaa, ja pikemad suhted ka. Mõtlen ühele eksile, kellega läksime lahku pandeemia alguses – deitisime üsna lühiajaliselt, ta oli ääretult tore inimene, aga lõppeks ikkagi polnud vist seal päriselt seda? Kui keegi küsiks nüüd, mis see “see” peaks olema, jääksin ma vastuse võlgu. Mõtlen talle palju, sest üks tiktokker on kangesti tema nägu. Ja ta oli olemas siis, kui Miuks suri. Ja kui järgmisel päeval mu boiler hakkas lekkima ja kõik üle ujutas. Ja tema tehtud kingituse – James Blunti kontserdipiletid – sain ma ära kasutada alles sel suvel. Mõtlen, kuidas tal läheb, loodan, et läheb hästi, et ta on õnnelik, et keegi oskab tema headust hinnata.
Mõtlen ühele teisele eksile veel, kes mind hiljuti FBs uuesti sõbraks lisas. Ma pole veel vastu võtnud, sest ma pole otsustanud, mida see tähendab. Kas sel üldse on tähendus. Tema oli ka tegelikult tore inimene, lihtsalt omade deemonitega, nagu me kõik.
The ones that got away. Mõtlen vahel ka sellele, kas keegi minust nii mõtleb. Ma olen ju ometi meister teiste inimeste eludest kadumisel. Kui olen otsustanud, et on kõik, siis üldiselt ongi kõik. Kuivõrd tervislik see on, ma veel ei tea. Jah, olen teinud ka seda, et üle aastate klõpsan DMidesse tagasi, et inimest tänada kogemuse eest ja head soovida. Vahel on meil kõigil ju neid DMe vaja, neid ekse, kes välja hüppavad ja midagi ilusat ütlevad. Ja vahel tasub ise olla see eks.
*
Reedel tööle sõites mõtlesin, et issand kui hea, et ma oma deidielu suvel ikkagi kinni ära panin, sest mul poleks üldse praegu aega ega energiat ega mõtteraasugi ühegi teema jaoks. Kui hea, et mul ühtegi teemat elus käimas ei ole. Eks ma mõneti tunnen ka, et ma olen ilmselt praegu sellises eluhetkes, kus ma tegelikult meeleheitlikult vajaksin abi, oleksin väga tänulik, kui keegi oleks mu kõrval ja aitaks kõige sellega hakkama saada – aga tean väga hästi, et pean selle kõik üksinda läbi tegema ja nullist ei saa keegi siia sisse tulla, see oleks too much, algused peavad olema ilusamad, mänglevamad, kriisivabamad, positiivsust loovad.
Sest kuigi ma olen kaugel sellest 20aastasest, kes kunagi blogima hakkas ja nutuselt koguaeg armastust otsis, usun ma jätkuvalt nii tugevalt, et kuskil on see muinasjutt olemas minu jaoks ka. Kuskil, kellegi silmadesse ma pean veel vaatama. Niisiis – las ma vaatan neisse silmadesse. Isegi, kui neist saavad silmad, mis got away.
Üks esimesi mälestusi, mis on mu mällu sööbinud, on augustist 1997, kui hukkus printsess Diana. Mul on senimaani väga hästi meeles mälupilt, kuidas ma kõndisin Tartu maaliinide bussijaamas – ma ei mäleta, miks, aga meeles on need putkad ja rasvapirukalõhn – ja mõtlesin, pisarad silmis, kui uskumatu on Diana surm. Ma olin 13.
Täna hüüdsin Milale, kes haigena oli pugenud minu voodisse: “Kuninganna ongi surnud!” – “Issand?! Kas tõesti?! Ma arvasin, et ta ikka paar päeva peab veel vastu…”
Ja siis vaatasime me, kaisus, kuidas leinavärvides BBC mälestas 96-aastase monarhi surma. Jah, see polnud nii ootamatu ja šokeeriv, kui oli Diana lahkumine, aga on tõenäoline, et see jääb suure ajaloolise, esimese monumentaalse hetkena meelde mu lapsele.
Kui suri prints Philip, ennustasin ma, et üle poole aasta kuninganna ei püsi. Mu ennustus oli puhtalt mu enda kogemuse pealt – kui lahkub südame üks pool, siis peagi läheb südame teine pool järele. Muidugi on see üleromantiseeritud pealtvaataja hinnang ja arvamus, aga nii mulle tundus. Noh, läks nii, et päev jäi puudu, et tuleks aasta ja täpselt viis kuud. Alahindasin vastutuskoorma raskust, alahindasin kuninganna sitkust.
Aga mis on ka minu asi kellegi surma ette ennustada.
Ma olen olnud kuningliku pere fänn sisuliselt terve elu. Ma vaatasin Williami ja Kate’i pulma, kui ma olin sünnitusvaludes – ja läksin pärast seda Milat sünnitama. Ma käisin Harry ja Meghani pulmas. Ma olen kirjutanud neist kümneid artikleid. Mu külmkapil on Diana ja töölaual on Diana. Ma võin une pealt öelda suure osa Euroopa kuninglike perede sugulussuhteid ja jutustada veidraid lugusid just Briti kuningapere ajaloost. Nad on olnud mulle väga hingelähedased.
Oli kuidagi südantsoojendav näha vikerkaart Buckinghami palee kohal, kus lipp oli langetatud poolde masti. Ja mul on külmavärinad, kui ma vaatan palee ette kogunenud rahvast. Mõtlen nendele kordadele, kui ma ise olen olnud seal. Mõtlen, kuidas mõistan hästi seda tungi minna ja olla teistega koos, tajuda seda ajaloolist hetke, elada seda läbi üheskoos.
Vaatasin ka viimaseid kuninganna pilte – on selgelt näha, et tal on olnud juba kanüülid, käepealne on siniroheline. Tean sedagi hästi, sest viimastel aegadel ei saa õed enam kätte mu veene, võetakse enamasti vereproove liblikaga just käeselja pealt. Ja alati jääb järele kohutav sinikas. Ja ma olen temast 60 aastat noorem! Kuidagi kõhe on seda fotot vaadata… aga nii vist on alati viimaste fotodega.
Ega see blogipostitus polegi muud kui teadvusvool enne seda, kui lapsele taas meelde tuletan, et oleks vaja minna hambaid pesema. Ma ei tea, mida ma öelda tahan. Iseendale vaid selle hetke jäädvustada.
Et me jõudsime nüüd sellesse maailma, kus kuningannat enam pole.
Mis nüüd edasi? Ma olen oma ajakirjanikuelu jooksul palju sellest kirjutanud. Spekuleeritud on mitmeti – ehk annab Charles kohe krooni pojale edasi? Samas, arvestades seda, kui ebastabiilne on maailm hetkel, on ainult loogiline, et ta seda ei tee. Rahvas ja riik/riigid vajavad stabiilsus, ei ole vaja praegu paati raputada. Ja Charles III kuningana on kindlasti väga aktiivne, kaastundlik, keskkonnateadlik ja, lubage öelda, isegi hipilik kuningas. Mul on tema vastu viimastel aastatel tekkinud suur sümpaatia. William saab olema temast kindlasti väga erinev kuningas.
Aga praegu on Firmale kindlasti tähtis hoida stabiilsust. Hoida tasakaalu.
Nagu meile kõigile. Natuke stabiilsust ja tasakaalu kuluks ära. Aga – me näeme praegu seni meile nii tuttava maailma surma. Kuninganna on kindlasti väga märgiline lahkumine sellest kõigest. Meile jääb maha midagi muud, ja siit kasvab midagi muud ja midagi uut. See pole ainult UK, see on ka sõda, see on ka USA… Me elame kahtlemata huvitavatel aegadel.
Aga, nagu öeldakse, olla soov “Elagu sa huvitavatel aegadel!” pigem needus…
Täna kummardusin ma tema kohale, ta pea vajus mu kätele. Ma vaatasin talle silma ja õige pea kustus silmades see valgus, mis seal 15 aastat olnud oli. Pisarad tilkusid talle peale, tilkusid plõks ja plõks plastiklauale, tõnks ja tõnks nahktagi käisele. Aga ma pean uskuma, et see oli õige otsus.
//
Pussakas tuli mu juurde 2007. aastal. Ma mäletan, et üks fotograaf vist saatis toimetuse listi pildid kassipoegadest, kes olid sündinud Põrsaku küla ühe talu laudas. Ühe tuttavaga sõitsime kassidele järele, tema võttis ka endale ühe, kuid kui ma õigesti mäletan, siis pidi ta kassi ikkagi tagasi viima. Mina enda oma muidugi mingil juhul kuhugi tagasi ei viinud, Pussakas oli saabunud, et jääda.
See 15 aastat on ikka marupikk aeg. Ta on kolinud kaasa minuga Tallinnast Kaupmehe tänavalt Tartusse Alevi tänavasse, sealt Pargi tänavasse, sealt Riia tänavasse, sealt Ropka tänavasse, sealt uuesti Tallinnasse Koplisse, edasi Nõmmele (oi, seal talle meeldis, sai õues käia ja naabrimuti peenraid kaapida!), ja siis juba Kloogale, oma forever home paika. Ja mitte ainult Eesti sees ei rännanud me temaga – õige, ükskord põgenesin ühe eksi eest kassidega ka Saaremaale ajutiseks, et saaksin turvatunde tagasi – kunagi 2008 või 2009 käisime me Pussakaga ka Lätis fotosessioonil, sest ta oli Sheba modell. Modell! Mu kass oli modell!
Pussakas Sheba modellina ühes nimetus Läti mõisas
Uhke oli ta tõesti – natuke nagu maine coon, suur ja tippuskõrvaline. Karv pikk ja kohev, saba lai ja külluslik. Aga pärast seda, kui Miuks 2020 kevadel läks, hakkas vaikselt kuhtuma ka Pussakas. Ikka päev-päevalt aina kehvemaks, kuniks lõpuks oli temast järel vaid hiilgeaegade varjuke.
Üleeile, kui lõpuks oli selge, et vanahärra, kes tegelikult juba aastakese on asju pakkinud, on jõudnud viimasele teeotsale. Ma teadsin ammu, et pean ilmselt selle otsuse tegema. Viimased aasta aega ehmatasin iga kord, kui ta mulle uksele vastu ei tulnud – äkki on end kuhugi vahele pressinud ja hinge heitnud? Äkki on kaotanud liikumisvõime, saanud insuldi? Aga ta tuli, ikka veel ta tuli. Aina aeglasemalt, aga tuli.
Tema karv hakkas kaduma. Kõigepealt, tegelikult, läks vist üks hammas. See oli esimene päris suur ehmatus, kui see kihv välja end pressis suust ja seejärel ära kukkus. Ja siis, jah, hakkas minema karv. Kõhu pealt ennekõike, aga ka mujale jäid nahalaigud, kui olin pusad ära lõiganud. Enam pusade asemele midagi ei kasvanud.
Pusasid aga tekkis aina rohkem, ta ei suutnud enda eest enam hoolt kanda. Ma püüdsin aidata, palju sain. Aga ega ta viimasel ajal eriti ei tahtnud, et teda katsutaks. Oli ilmselge, et tegelikult oli tal juba raske ja ilmselt ka valus. Aga häält tegi ta ainult siis, kui Sussu temaga mängida püüdis või kui ma mõnda pusa jälle ära tahtsin lõigata. Ei, ärge palun kiusake mind, laske mul olla!
Kevadel hakkas ta magama põrandal. Sain aru, et ta kõhus on midagi, mis paneb ta kuumama ja hõõguma, ja ta tahab end vastu jahedat põrandat suruda. Lasin tal seda teha, sest, noh… Minagi valmistusin. Ma teadsin, et siin ei ole enam midagi teha, ehk vaid mitte liiga kaugele lükata seda kõige tähtsamat otsust. Vaid armastada ja hoida, kuniks on antud. Ilmselt oleks saanud meditsiiniliselt ta elu natuke pikendada, valu leevendada, aga… mulle tundus see tema kiusamisena. Nii et lõppeks juhtuks Pussakaga see, mida kartsin, et juhtub Miuksuga – ta hakkas kuhtuma ja kuhtuma, aeglaselt ja vaevaliselt…
Nii me siis olime. Elasime, valmistusime. Märkasin, et tal olid mingid segadushetked. Vahel unustas ta ära, kuidas käia liivakastis. Niisiis panin ma talle pissilappe, millel tal oli lihtsam käia. Korjasin põrandatelt kõik vaibad, sest vahel unustas ta end ka nendele pissile. Panin haagid ette riidekappidele ja vannitoale, et ta enam sinna pissile ei saaks (sest mingil põhjusel otsis ta vahel neid pehmeid kohti, või siis lihtsalt pidas iga pehmet kohta maas pissikohaks. Mitte meelsuse näitamiseks, nagu ta tegi noore kassina, kui ta mu eksi sussidesse või kuskile vahel pissis. Nüüd oli see nagu… dementsus? Sest vahel tundus, et ta unustas ära, kes ma olen, või et üldse, mida peaks tegema. Aga siis tuli ta jälle kohe tagasi. Suurema osa ajast tundus endine, kuigi aeglasem – ronis ikka vahel sülle, magama minnes tuli mu kõrvale. Vähemalt mõneks ajaks, et siis põrandale jahedasse magama minna. Veel panin tähele, et enam ei tulnud ta Teamsi koosolekute ajal mu taha diivaniseljatoele, kus talle ikka oli meeldinud ekraanikoosolekute ajal olla. Ma ei tea, miks. Kas ehk oli tal raske sinna ronida? Selle asemel oli ta minu puusa kõrval.
Kuniks paar päeva tagasi ma märkasin, et Pussakal on raske hingata. Mitte just ülemäära, aga siiski piisavalt, et märkaksin – ta ärkas raskemast unest õhku ahmides, ning puhkeolekus oli näha, et õhku jääb puudu. Kas see ongi õige hetk, küsisin endalt ja temalt, pisarad voolamas? Äkki ikka veel ei ole? Äkki ikka ta tahab natuke veel olla meiega?
“Hingamisest saad kohe aru,” ütles medõde-õde. “Inimese puhul ju samamoodi saaksid kohe aru, et tal ei ole hea olla.”
Kõige raskem oli see öö enne lõpliku otsuse tegemist. Ta vist juba midagi aimas, sest enam ei maganud ta põrandal, vaid magas mu külje all, mu patjadel, mu peatsis. Eile jäime magama nii, et ta puges mu kaenlaauku – asi, mida ta polnud teinud väga kaua. Hommikul ärkasin, ta oli mu patjadel. Kõige raskem oli see hetk enne arstile helistamist. Kartsin ka. Kartsin hukkamõistu – miks sa ei olnud tulnud varem? Miks sa ei olnud teda ravinud? Ja samamoodi kartsin, et minuga nõustutakse. Et jah, vahepeal on õigem see otsus ära teha. Kui paljud inimesed igatsevad, et saaksid elu lõpus ise selle otsuse teha! Lihtsalt vaikselt jääda magama…
Ja siis läks kuidagi kergeks, kui olin arstiga ära rääkinud, aja kokku leppinud. Meil oli veel üks päevake, meil oli üks ööke. Rääkisin temaga pikalt tähtsaid kassijutte, nägu vastu tema nägu surudes, pisaraid karva peites. Aitäh, et oled olnud kõige parem kass. Aitäh, et lubasid mind enda ellu. Aitäh, et alati mu kõrval olid. Anna andeks, anna andeks, anna andeks…
Ma rääkisin Milaga – et nüüd on hüvastijättude aeg. Me nutsime mitu peatäit. “Ma ei taha, et ta läheb,” ütles ta pisarais. Jah, mina ka ei taha, et ta läheb. Aga veel vähem tahan ma, et tal oleks aina ja aina raskem ja valusam.
//
Täna hommikul tuli ta rahulikult kandepuuri. Terve tee linna lõi ta nurru, vaatas küll vahepeal mulle natuke segaduses suurte silmadega otsa, aga siis – nagu midagi mõistes – lebas taas kõhule ja hakkas nurru lööma. Ma ei tea, mida ta arvas või mõtles, aga Miuksuga sõitsin ma seda sõitu hoopis teistmoodi. Siis vaatasid mulle juba otsa need silmad, millest oli elusäde lahkunud. Siis ei antud mulle aega valmistuda, siis ei antud Miuksule võimalust rahulikult surra… Tema suri omamoodi.
Aga Pussakas oli rahulik ja nurrus. Mina ainult nutsin terve tee, pisarad lihtsalt hääletult voolamas. Täitsin väriseva käega paberid, andsin kassi puuriga käest ja läksin ootama. Pisarad pressisid hooga end välja, surusin kätt suule ja silmadele, püüdsin hingata, püüdsin õele sõnumit saata, aga kõik oli udune ja fookusest väljas. Seest keeras – jah, polnud ma veel midagi söönud. Kuidas ma suutsingi. Pisarad kadusid, ootasin veel, kuskilt kostus kellegi kräunatus. Muidu oli vaikne, ainult kliiniku valvelauas helises vahetpidamata telefon. Nutt nööris kurku. Ma pean olema tugev, natuke veel, kohe on kõik, kohe on tal hea…
Lõpuks tuli arst, Pussakas oli ka pärast kanüülistamist väga rahulik. Võtsime ta puurist välja, surusin end ta vastu. Ta lasi rahulikult seda teha… Ma tänasin teda kõige eest, mis ta on mulle andnud, surusin huuled vastu ta pehmet pead ja aina sosistasin. Ma loodan, et sul oli hea kassielu. Ma palun vabandust kõigi kordade eest, kui ma ei olnud sulle hea kaaslane. Sa olid parim kass. Ma rääkisin, et kohe jääd sa magama ja kohe kaob valu ja kohe läheb hästi kergeks, kergemaks kui kunagi varem. Kohe oled sa vaevast lahti, kohe pääsed sa lendama…
Siis vajuski ta pea minu kätele. Pisarad aina tilkusid, arst rääkis rahulikult ja vaikselt, et nüüd teeb järgmise süsti. Vaatasin tema silmadesse – “Nad ei panegi silmi kinni, kunagi,” rahustas arst, aga mul oli see ka eelmisest korrast meeles – ja ma sain täpselt aru, mis hetkel see säde läks. Arst küll veel kuulas südant, aga ta oli juba läinud…
Arst võttis ta elutu keha, silitasin teda veel viimast korda ja tänasin arsti läbi pisarate. “Mõnikord inimesed lükkavad seda otsust liiga kaua edasi,” ütles ta. “Aga see ei ole looma pärast, see on isekalt inimese enda pärast… ja loomale hoopis halb.” Noogutasin.
Maksin arve ja jooksin autosse, hingest pressimas selline nutumöire, mis ei ole vist ammu mu seest välja tulnud. Mu kõrvale oli parkinud mingi kaubik, käis mingi tassimine, aga see mind enam ei huvitanud. Röökisin nutta, nii et lõpuks hakkas häälepaeltel valus. Ootasin, lootsin, et kui ma piisavalt kaua nutan, siis läheb see valu leebemaks, aga ma olen seda postitust kirjutanud mitu tundi ja valu on koguaeg alles, isegi siis, kui ma vahepeal nutmas käin, ja siis edasi püüan kirjutada.
Nägu lapiline sõitsin kontorisse, terve tee palvetades, et ometi see nutmine lõpeks. Nutt isegi lõppes, aga pisarad ei lõppenud. Kuidas ma saan nii, ma pean täna asju tegema, ma pean veel mingitele asjadele keskenduma, mingi hange oli, koristuspäev, midagi veel, mingi arve…? Õnneks peatusid pisarad täpselt piisavaks ajaks, aga kui see hetk jõudis, et enam ei saa pisarateta olla, siis pidin sisuliselt minema jooksma. Ja me aina nutame ja nutame, vahel natuke teeme muid asju, ja siis tuleb jälle nii suure hooga peale see arusaamine.
“Pussakas läks päriselt ära,” ütles Mila Sussule. Sussu, jah, ta saab aru, et midagi on teistmoodi…
Varsti tuleb Pussakas veel viimast korda koju, või õigemini, mitte enam tema, aga tema tuhk. Me saame panna tema karbikese Miuksu karbikese kõrvale ja me ei unusta neid mitte kunagi. Ning kuidagi lohutab mind teadmine, et ta on kass, kelle elu on puudutanud palju rohkemate inimeste elusid kui vaid meie pere inimeste elu. Läbi mu kirjutamiste, läbi mu saadete ja piltide on ta rännanud mööda ilma ringi, loodetavasti teinud inimesi rõõmsaks.
Nüüd rändab ta muudel radadel. Ja tema juba teab, mis meid seal teisel pool ootab…
Head ööd, Pussakas. Sa oled olnud kõige kassim kass, keda on mul au olnud tunda ja ma olen igavesti tänulik, et sa võtsid mind valvata.
Kuna mu töö on suures osas seotud mõtlemise ja suhtlemisega, vahel ka asjade kirja panemisega, aga peamiselt siiski mõtlemisega, siis on kõige paremad puhkuse viisid minu jaoks (täpselt sellises järjekorras):
Magamine, nii et ei pea äratuskella peale ärkama;
remontikaprojektid, mida teha siis, kui kere on nii ära magatud, et enam ei suuda voodis pikali olla.
Teekond minu selleaastase suurprojekti juurde, mis vist ikkagi suure kindlusega nüüd käima läheb, algas umbes nii.
Olin kevadeks ikka üsna ajuväsinud. Kodus käisin puhkuseootuses ringi pilguga, et mida ma jõuan selle lühikese aja jooksul ära teha, kui puhkan – sinna sisse jäi veel üks Soome-reis, üks pikem jaanidel käimine saarel ja siis nädalake sellist aega, kui päriselt saaks teha midagi. (Siis ma veel ei teadnud, et tuleb kuumalaine ja ma ei jõua midagi teha.)
Mõtlesin, et okei, oleks aeg vist köögipõrandat hooldada. Nimelt on omal ajal Naabrinaine, kellelt ma selle kodukese ostsin, väga öko ja looduslähedase remondi lasknud siin teha, see tähendab ka naturaalseid puupõrandaid. Ka köögis. Ja naturaalne daki naturaalselt ei teadnud seda (või oli unustanud või ei mõelnud sellele), et neid puupõrandaid peaks suht regulaarselt ilmselt hooldama. Nii on need aastad läinud ja mis iganes kaitsekiht neil laudadel omal ajal peal oli, on nüüdseks sealt täiesti kulunud. Ning köök on teadupoolest selline koht, kus iga igasugu asju pudeneb või voolab teinekord põrandale ja puit on selline tegelinski, et kõik ta endale sisse ahmib. Nii et mu köögipõrand nägi juba mõned ajad välja selline, et ausalt öeldes, piinlik oli. Võisin seda harja ja lapiga kaapida, palju tahtsin, üldpilt palju paremaks ei saanud.
Okei, otsustasin, ma siis võtan ette, lihvin kasvõi ainult liivapaberiga põranda üle ja tõmban mingi asja peale. Mis see mingi asi võiks olla? Lakk, otsustasin. Sest naturaalne on küll mõnus, aga köögis ikkagi ma palun enam seda ei soovi.
Okei, lakime. Aga siis jääb lakkimata köögikappide alt, külmiku ehk veaks välja selleks ajaks, aga pliita alt jääks ikka lakkimata ja….
Olgu, nii ei viitsi ma seda ammugi teha. Võtame siis juba köögimööbli ka välja, sest see on ka ammu nii lagunenud ja tuleks välja vahetada ja üleüldse ma tahaks tegelt pliiti teise seina ja külmikut ka teise seina ja siis oleks mul kena suur ruum köögis, kuhu panna korralik laud ja toolid ja ja ja ja
Sõnaga: täislaksremont. Ma ju saaks sellega ise hakkama?
Helistasin isale. Kas me saame sellega omal jõul hakkama? Isa oli ÜLIMALT optimistlik (telefonis), et muidugi saame. No ta elus neid köögiremonte teinud ka omajagu. Täna aga, kui ta Mila maalt koju tõi, vaatas ta köögis natuke ringi, takseeris seda Stalini-aegset pliitat, millest tuleks TEGELIKULT alustada, kui kööki ilusaks tahta teha, avastas siis, et pliita on ehitatud mingi Y-kujulise TSEMENDIALUSE peale, mis mingil täiesti arusaamatul põhjusel köögis ilutseb (ja lubage lisada, laguneb – ma aprillis isegi mõtlesin, et pean valama hakkama seda), ja oli palju vähem optimistlik selles osas. “Jah, see on nagu kinder sürpriis siin, jumal teab, mis kuskilt välja tuleb,” tõdes ta.
Kuid siiski jäi ta piisavalt optimistlikuks – juhul, kui nüüd leida kiiresti pottsepp, kes pliidi ära renoveeriks (st ilusaks teeks ja ukse ära vahetaks, ma uut ei hakka ehitama, nii et lootust isegi natuke on) ja kui mu suht imeline elektrik ikkagi ka leiab lähinädalatel aega, et need elektritööd ära teha, mis köögiga seotud, siis “No okei, nädalaga ei saa hakkama, aga kahega võiks ikka saada”.
Panin hange.ee-sse kuulutuse pottsepa leidmiseks (võite kõik minna mu imelist pliiti vaatama, kui soovite, ja teha pakkumise, kui oskate ilusaks teha seda, IMELINE VÕIMALUS AINULAADNE HARUKORDNE ÄRA JÄTA JUHUST KASUTAMATA), saatsin elektrikule ka plaani ära ja ootan nüüd tema (tavaliselt entusiastlikku) vastust. Tõsi, ükskord kirjutas ta mulle väga entusiastlikult, kui teda ootasin üht tööd tegema, et: “Kõik on muidu parimas korras, mul sai lihtsalt aeg otsa!”
Ja köögimööbel, mis oli hullult ilus ja mu köögi (216 cm!) kahtlaste mõõtudega tundus ideaalselt sobivat, leidsin ka KOHESELT, ainult et kaup24.ee ütleb, et see on saadaval… alates… 15… novembrist?!?!?!?!?!
Niisiis, ma juba tunnetan kogu selle projekti juures sellist hunnitut daki kaose võnget. Sellest saab kas üliedukas võit, kus ma saan elu lõpuni kõigile rääkida, kes kuulata viitsivad, kuidas MA ISE IHUÜKSI (okei isa natuke aitas) oma köögiremondi tegin; või siis saab sellest see lugu, millega ma ükskord standuppi tehes lavale lähen. Mõlemal juhul ei saa väga kurta, kui päris aus olla.
Pilte ei viitsi veel panna, kui läheb asjaks, ju siis neid enne-pärast pilte ka teen, aga panen hoopis köögiaknalauakasvuhoone pildi koos teate-küll-kellega:
